Kaks nädalat Kagu-Aasias. Osa 1: Hong Kong esimest korda

Eelmises postituses startisime Tallinnast, avastasime Amsterdami ja nautisime pikka lendu Hong Kongi suunas. Nüüd oleme kohal ja valmis avastama.

10.02.2018: Hong Kong

Väsimus on ikkagi suur — me ei riski kohvritega rongisõitu teha, vaid võtame lennujaamast takso otse hotelli (ca 40km). On küll 3x kallim kui rongi/metrooga minna, aga vähemalt uksest ukseni. Taksojuhi töökoht vana Toyota roolis meenutab miskipärast Blade Runnerit — 5 Androidi ekraani, igaühe peal mingi info, millest midagi aru ei saa. Okei, ühega tegi ta sõidu ajal kõnesid. Taksojuht inglise keelt ei oska ilmselt üldse, või ei saa küsimusest aru. “Sorry, can we take a photo?” saab vastuseks kõrvulukustava vaikuse. Klõpsin siis paar pilti.

Hotellis selgub, et mingi jama on — olen broneeringu kinnitanud krediitkaardiga, mis kirjade järgi veel kehtib, aga mida ma rahakotis hetkel tuvastada ei suuda. Ühelgi kontoväljavõttel ei paista ka jälgegi antud summa debiteerimisest. Mis siis ikka, krediteeritakse tagasi (aga kuhu?) ja seome ennast uue kaardiga. Sama jama tuleb ilmselt veel kahes hotellis. Alles pärast reisi tuleb meelde, et pettuse riski vähendamiseks piiras pank mõni kuu tagasi kõnealuse kaardi kasutusvõimalusi. Kuna ma võrguostlemisest loobuda ei suutnud, lasin kiiresti asenduskaardi teha ja unustasin kogu vahejuhtumi.

Vaade esimesest hotellitoast

Kuigi me lennukis jõudsime omavahel kokku leppida, et hotellituppa jõudes kukume kohe voodisse ja magame une täis, ei anna hing rahu ja seame end jalutuskäiguks valmis.

Kohe üle tänava on mingi laat — lähemalt vaadates selgub, et aastavahetusega seotud värk … no umbes nagu jõuluturg või nii? Hästi palju koerakujulisi mänguasju (koera-aasta ikkagi). Üks päris kaval lüke on tehtud, nimelt kõik lettidevahelised käimisalad on ühesuunalised.

Ühesuunaline liiklus uusaastalaadal

Mitte et see kedagi väga huvitaks, tegelikult toimub enamasti ikka kahesuunaline trügimine. Üks tiib on täis taimi, alates orhideedest kuni mandarinipõõsasteni, keskel ajab üks teleturu-lett teist taga ja teises otsas tunduvad õpilasfirmad olevat omavahel ülekarjumisvõistlusi pidamas. Teleturu-lettideks hakkasime spontaanselt kutsuma selliseid müügipunkte, kus kaupmehed, mikrofonid pea küljes, pidevat tooteesitlust tegid. Täpselt nagu teleturus.

Palju koerateemalist kaupa. Koera-aasta ikkagi.

Pärast laadamelu läheme söögikohta otsima. Imbi vihjab, et nägi kuskil justkui kaubanduskeskuse moodi tulesid. Võtame suuna sinnapoole ja leiame, et… terve linnaosa on kaubanduskeskusi täis. Rolex. Chanel. Dior. Swarowski. Cartier. Louis Vuitton. Michael Kors. Apple. Sketchers. Starbucks. No siin kuskil peab ju ka McDonald’s olema? Ja ongi. Ühtpidi ei raatsi end paari ampsu pärast lõhki maksta, teisalt ei taha tundide viisi järjekorras passida ja sellist tundmatu nimega kohta ju ometi usaldaks, kus järjekorda ei ole?

Massid. Meeletud massid. Reede õhtu ka ikkagi. Otsin ka kohalikku SIM-kaarti, et tänaval internetti saada. Eelmise reisiga võrreldes olen targem ja kannan selleks puhuks kaasas natuke uuemat “odavat Androidi”: Nokia 3. Toona ei hakanud kohalik kaart telefonis tööle, sest siinkandis tunduvad kõik levialad vähemalt 4G olevat. Kõigepealt proovin mobiilipoodi, sealt suunatakse 7elevenisse. Ja olemegi ühendatud!

Uuesti hotelli saabudes loodame korra veel katuselt vaadet nautida, aga uksed pannakse just meie nina ees lukku. Poleks me hotelli pakutud tasuta jooke kohe võtnud, oleks ehk jõudnudki, aga mis siis ikka.

11.02.2018

Puhkame öösel korralikult välja, jõuame napilt veel hotelli hommikusöögile. Tänane plaan on Hong Kong Islandilt üle vee Kowlooni minna. Miks sinna? Noh, esiteks näeb sealt Hong Kong Islandi vaadet. Teiseks lubavad sõbrad, et seal on oluliselt rohkem melu ja kohalikku õhkkonda (st ei ole nii euroopalik).

Kowlooni saab mitmel erineval moel: võib minna metrooga, võib bussiga, miks mitte ka takso või mõne sõidujagamisteenusega, aga meie tahaks esimesel korral hoopis laevaga üle sõita. Niisiis seame sammud sadama poole. Imbi on esialgu natuke ebalev, no et äkki ei peaks kohe nii agaralt sammuma, vaid kasutaks siinse ühistranspordi mugavusi ära, aga lõpuks suudab mu “see pole ju üldse kaugel!” ta siiski ära veenda. Tõsi, kohati pole küsimus üldse selles, et miski oleks kaugel, vaid selles, et tänavatel ei mahu reipama tempoga käima. Ehk siis rahvarohkeid paiku tasuks vältida. Aga kus sa’s tead siin neid nii hästi, ise alles esimest korda linnas?

Hong Kongis on, muide, päris palju parke ja rohelust. Ja tornide ümber on mäed, mis ka üllatavalt rohelised on. Pühapäeval leiab parkidest — aga ka kõnniteedelt, kiirteede servadest ja mujalt — palju seltskondi. Kes peab piknikku, kes teeb tantsutrenni, kes mediteerib.

Kes … tassib redelit?!? (Tamar park)

Minu soov jala sadamasse minna on seda tugevam, et sadama kõrval on ka Formula E rada. Tegemist on tänavarajaga, ehk siis mingeid püsivamaid rajatisi eriti pole. Seal, kus boksitee peaks olema, on praegu näiteks (ajutine?) lõbustuspark. Sellegipoolest tunnen osaliselt kaardi abiga mõned olulised punktid ära, näiteks stardisirge ja sellele eelnevad-järgnevad paar kurvi.

Eelviimane ja viimane kurv

Eelviimase kurvi taga on vaateratas, kuhu meil õnnestub praktiliselt ilma järjekorrata saada. Kui hiljem samast kohast mööda jalutame, on sinna ka juba rahvamass siginenud. Ju me siis olime ikkagi väga varajased.

Jõuame küll juba sadamasse, aga veel üle lahe ei sõida. Kõnnime hoopis veest eemale, üles, mäkke, et üks Lonely Planeti soovitatud tempel üle vaadata. Natuke naljakas on see, et templi asukohta tähistab Hollywood Street. Siinne segu vanast ja uuest, idast ja läänest on peaaegu sama müstiline kui see meeletu skaala. Mõned kolleegid rääkisid kunagi suitsunurgas, et kui logistikat tahad õppida, mine küsi hiinlastelt. Hong Kong on kindlasti selline koht, kust alustada võiks.

Man Mo tempel

Templis on üsna suitsune — eelkõige viirukist. Ja jälle see vana ja uue sulam: traditsioonilised laternad, altarid, jms on kõrvuti elektriventilaatorite riviga. Tundub üsna praktiline rahvas olevat. 🙂

Tuleme oma mäe otsast alla tagasi ja teeme selle laevasõidu ära. Laevas on veel üks tore praktiline detail — pinkide seljatoed on liigutatavad, et kõik reisijad saaksid alati näoga sõidusuunas istuda ja paat ei peaks end sellepärast ringi pöörama.

Mis meid siin segadusse ajab, muide, on need lõputud punased hiina laternad. Esialgu ütleb alateadvus iga kord sellist nähes: “Ahaa! Sealt saab hiina toitu!” Aga võta näpust. Tundub, et nendega tähistatakse hoopis kollase koera aasta saabumist.

Punased laternad. Kui palju hiina restorane siin hotellis on?!?

Kuna Lauri soovitas ühe mu Instagrami postituse peale kindlasti Argyle Streeti poole hoida — pidada autentsem kogemus olema ja rohkem põnevat kaupa — seamegi sihi sinna. Et aga hommikupoolikul tegime juba omajagu samme, prooviks nüüd metroosüsteemi ära. Töötab nagu kellavärk. Rongid on hästi-hästi pikad ja rahvas jaguneb kuidagi maagiliselt selle pikkuse peale ära. Aga olgem ausad, täna on ikkagi pühapäev ja tipptund ka ilmselt ei ole. Ahjaa, Argyle Streeti kanti jõudmiseks sõidame mitte ainult metrooga, vaid ka “tavalise” rongiga.

Jõuame kohale, aga ei tea täpselt, mida otsida. Ohjah. Noh, igatahes on kell juba niikaugel, et hakkame vaikselt vee poole tagasi navigeerima. Selles mõttes on küll vahet märgata, et majad (pilvelõhkujad?) pole siin üldse nii peegelklaasist ja kaubamärkegi on erinevamaid.

Turistilõksudest me ka väga eemale ei hoia ja kõnnime läbi erinevate kaubandustänavate, lõpuks ka Temple Street Night Marketi. Viimaselt ostame portsu suveniire koju kaasa. Meeleolu on… kirev. 🙂

New video by Kristjan Karmo / Google Photos

Õhtu nael on aga kindlasti see, kuhu me kellaaja peale minemas oleme: A Symphony of Lights. Jõuame nõks enne kaheksat tagasi Kowlooni sadamapiirkonda, kus algab midagi sellist, mida me varem näinud ei ole. 14-minutiline vaatemäng, mille jooksul Hong Kong Islandi pilvelõhkujad oma tulede ja laseritega kõlaritest kostvasse muusikasse mängivad. Selle kirjelduse peale tuleb koduvabariigist vastu pisut sapine märkus: “Nojah, ja meil siin kirjutatakse uudis iga torni kohta, mis end sinimustvalgeks valgustada suudab.” Kogu vaatemäng illustreerib eriti hästi seda mõõtkavade erinevust, mida me siin algusest peale tajunud oleme.

A Symphony of Lights

12.02.2018

Ei tea, kas asi on kogu selle uue info protsessimises, aga mina ei saa öösel väga und. Niisiis on äratus minu jaoks ülivarajane, magada jõuan umbes 3 tundi. Leppisime eelmisel õhtul kokku bussisõidu hotellist otse lennujaama — mitte küll tasuta, aga siiski odavam kui takso või rong — ja peame 7:35 kohvritega all olema, pestud, söödud, pakitud, ja hotellist välja checkitud.

Sõiduaega lubati poolteist tundi (7:35 – 9:05), tegelikult olime 8:50 juba ka turvakontrollist läbi. Väljalend 10:50, ehk siis aega on maa ja ilm. Terminali söögikohtade valik ei ole küll suurem asi, aga midagi peaks hamba alla võtma, sest järgneb neljatunnine AirAsia odavlend Kuala Lumpuri suunas.

Pulau Langkawi ja Koh Lipe. Kaks lähestikku asuvat saart, ometi erinevad riigid ja ka tunniajane ajavahe. Mis seal toimus, sellest kirjutan juba varsti.

One Reply to “Kaks nädalat Kagu-Aasias. Osa 1: Hong Kong esimest korda”

Leave a Reply