Pulau Redang: 7 päeva paradiisi

Päev 3

Meie kallis ööbuss, mille juht esimesest peatuspaigast varumehe peale korjas ja ise tagapingile magama kolis, maandub sadama ees kell 6:30. Täpselt nagu lubatud. Laev peaks väljuma 10:30, ehk siis meil on 4 tundi vaba aega. Päike pole veel tõusnud (vaikselt juba hakkab), taamalt kostab hommikupalvus läbi valjuhääldi. Võõras koht, kaks ilmselget turisti (kohvrid ja kaabud reedavad, sest muidu me paistame ju täiesti kohalikud välja) keset moslemiühiskonda. Miskipärast on natuke kõhe olla.

Muretsemiseks pole siiski põhjust, kohalikud paistavad väga abivalmid olevat. Keegi isegi ei ürita meil nahka üle kõrvade tõmmata ega kaklust alustada. Veider. Päiksetõusuni istume ühes tänavaäärses lauas koos tüdrukutega, kes meiega samas bussis sõitsid — sihtkoht on meil peaaegu ühine, kuigi erinev kuurort. Tundub, et istume söögikohas, mille avamiseni on veel aega. Mingi kohalik seltskond istub kõrvallauas, aga lahkub varsti. Siis hakkab vaikselt sebimine pihta, söödetakse kasse (neid on siin ringi liikumas vähemalt kuus). Keegi meie poole ühegi küsimusega ei pöördu, igaüks ajab oma asja.

Kuala Terengganu

Bussis oli küll ruumi oluliselt rohkem kui lennukis (ja noh, me olimegi seal ainult neljakesi — kuidas see liin end niimoodi ära tasub?), aga korralikult magada sellegipoolest ei saanud. Lennuk, nagu selgub, ei raputa sind igas võimalikus suunas. Ja bussijuhid armastavad siin “hullu panna”, nagu meilgi. Nii oleme hommikul Imbiga mõlemad parajad kapsad ja ei suuda kohalikega eriti suhelda, millest on kahju.

Laevapileteid ostes uurib kassapidaja, kuidas me tagasi kavatseme saada. Vihjan võimalusele, et maksame hotellile vastava teenuse eest ja tuleme kiirpaadiga teise sadamasse. Selle peale seletab ta mulle pastaka ja paberi abil, kuidas lennujaamast on mõlemad sadamad ühekaugusel ja et taksoga saab tema sadamast ka mugavalt õigesse kohta, aga laevasõidu eest maksame me selle teise variandi puhul topelt. Pluss veel muidugi see, et nemad on ikkagi ainus litsentseeritud ülevedaja. Lubame asja kaaluda.

Enne järgmisse hotelli jõudmist on niisiis vaja veel laevasõit üle elada. Hullu pole midagi, ainult kohvrid on lõpuks natuke niisked. Laev teeb enne meie kaid ühe vahepeatuse, kus väljutakse … teise laeva peale. Siis juba võtamegi suuna õigesse sadamasse. Kai on küll piisavalt lai, et mahutada autot, ent mitte üle ühe kõrvuti. Tagasipööret kai otsas ka ei tehta. Seega pakime end mikrobussi ja tagurdame sadakond meetrit saarele. Sõit viib mööda lennujaamast (mida viimasel ajal enam ei kasutata), läbi kohaliku linna (või küla, kes teab) ning jõuab Taarase värava taha. Korralik raudvärav, valvuritega ja puha. Ja olemegi kohal.

Redang: rand

Kohvrid tõstetakse pakiruumist hotelli ette (harjumusest üritan alguses ise tõsta, kuid mul palutakse viisakalt edasi astuda), meid aga juhatatakse tugitoolidesse istuma. Tunne on … kuninglik? Tuuakse niiske rätik, millega end värskendada, palutakse valmis panna passid ja krediitkaart ning lihtsalt oodata. Kui formaalsused läbitud (või noh, peaaegu — sellest hiljem), palutakse meil golfikärru istuda ja veetakse koos kohvritega toa juurde. Kuna ööbime siin tervelt 7 ööd, on meid (tasuta) klass paremasse tuppa paigutatud. Võrreldes Singapuri toaga on siinne tõeline sviit, kus on ruumi lausa kaasavõetud garderoobi lahtipakkimiseks. 😉 Suur voodi, konditsioneer, diivan, teler, vann, rõdu, wifi. Viimane küll kogu toas ei levi, aga see on ka okei. Rõdu hoiame enamasti kinni, kuna sealt tuleb ainult sooja õhku. Ja ilmselt tuleks ka putukaid.

Söögipaus

Läheme ühte hotelli söögikohtadest lõunale, mis, kui ühe Singapuri tüdruku ema kaasapandud viineripirukas välja arvata, on ühtlasi ka hommikusöögi eest. Küsime teenindajalt, mida kohalikku ta soovitaks. Tuleb välja, et nad tegelikult omast kogemusest väga ei oskagi midagi soovitada, aga siitkandi külastajad pidavat kõige rohkem tellima midagi nimega MeeGoreng “Mamak Style”. Ehk siis Mamak-stiilis praetud (goreng) nuudlid (mee), köögiviljad ja praemuna, pisut vürtsikas koosluses. Imbi võtab selle, mina proovin ära saare stiilis kanakarri. Maitsvad on mõlemad, aga karri sees olevate kanatükkidega on rohkem soperdamist. Kõrvale joome mangosmuutit, mis sisaldab piima ja aitab niisiis vajadusel salakavalalt ka liigse vürtsikuse vastu. Edaspidi tellin vähemalt kord päevas just seda eelnevalt mainitud nuudlirooga, sest see on kohalik ja NII HEA! 🙂

Mee Goreng Mamak Style

Siis aga jõuab kätte tasumise tund. Restoranis on lihtne — kirjutad tšekile oma toanumbri, nime ja allkirja ja ongi korras. Lõpuks võetakse see kõik deposiidilt maha ja tagastatakse ülejääk (või küsitakse juurde). Küll aga on meil veel kogu siinse luksuse eest tasumata, sest check-ini ajal ei toiminud side mandriga küllalt hästi ja maksed ei läinud läbi. Ei oleks ilmselt läinud ka ideaalse ühenduse puhul, kuna LHV kahesüsteemne Partner-krediitkaart lihtsalt ei tööta siin. Üldjuhul paluvad terminalid antud kaardi kiipi kasutades valida, kas Credit või Debit, ent siinne aparaat teatab, et kasutatagu aga magnetriba. See omakorda saadab üldse kuu peale. Ehk siis kaart, millega ma broneeringu tegin ja kuhu ma igaks juhuks varuga raha kandsin, on mängust väljas. Mis siis ikka, võtame SEB krediitkaardi appi ja jagame summa igaks juhuks kaheks. Seitsme öö eest (ca 4200RM) õnnestub ilusti ära maksta, aga deposiidi jaoks (2800RM) limiiti ei jätku. Proovime Imbi kaardiga. Ei õnnestu. Teen kiire arvutuse, et umbes 2500RM õnnestuks sealt kaardi pealt broneerida küll, mispeale lubataksegi meid väiksema deposiidiga sisse. Seekord vedas, aga Kuala Lumpuri hotell on veel ees.

Pärast pisikest närvikõdi läheme randa lõõgastuma, mõttega kohe ookean ära proovida. Kõnnin vette ja … no igav, noh. Üldse ei pea end kokku võtma ja “märjaks tegema” — lihtsalt supp on. Kõnnid sisse ja mõnuled. Selle mõnulemisega suudame end kohe ka ära põletada, sest vesi ju teatavasti ei mõju SPFile kuigi hästi ja mingit survet kaldale tulla (no et jahe hakkaks või nii) ka ei ole.

Suplus tehtud, suundume hotellituppa. Konditsioneer on seadistatud 20 kraadi peale, mis tundub õues toimuvaga võrreldes lausa jäine. Keeran puldist 4 kraadi juurde, et kodunt kaasa võetud külmetust mitte süvendada ja … uinume ootamatult kell 7 õhtul, ilma õhtusöögita.

Päev 4

Esimest korda ärkame umbes kell kaks öösel. 7 tundi und tundub ju täitsa piisav. Imbi suudab umbes pool tundi hiljem uuesti magama jääda, minul on nohu ja enne kella viit und ei tule. Aga asi seegi.

Hommikusööki pakutakse siin kella poole üheteistkümneni, meie proovime restorani jõuda hiljemalt tund enne lõppu. Oppaa! Sihukest buffeed pole ma veel üheski hotellis näinud. Või noh, buffee nagu buffee ikka, lihtsalt natuke suurem. Valikus on tüüpilised euroopalikud hommikusöögid (kõvakskeedetud muna, oad, võileivad, pannkoogid, vahvlid, müsli jne), aga ka kohalikuma hõnguga nuudlid ja riis. Lisaks piimale, veele, apelsini- ja õunamahlale pakutakse siin jookidest ka värskelt pressitud mahla. Esimesel hommikul saab valida apelsini, arbuusi, meloni (honeydew) ja õuna vahel; järgmistel päevadel käivad läbi ka ananass, mango ja porgand.

Hommikusöök @ Taaras

Paari päevaga Singapuris on mõnedki riided läbi higistatud, seega otsustame neist parimate jaoks ära proovida hotelli pesupesemisteenuse. Hinnad on üsna krõbedad (võrreldavad Tallinnas levinud keemilise puhastuse omadega), nii et aluspesu ja sokkide jaoks kasutame hotellitoa kraanikaussi. Täidame tellimuslehe ära ja hakkame uurima, kuidas ja keda asjast informeerida. No ei leia. Hommikusöögile minnes küsime infoletist: selgub, et toatelefonilt tulnuks valida “0” (null). Elementaarne! Igatahes, kuna enne kella kümmet esitatud tellimused täidetakse samal päeval, ütleme oma toa numbri ja palume pesu puhtaks pesta. Tuppa tagasi jõudes märkame, et pesukotti pole veel ära viidud. Lähemal uurimisel selgub, et koti juurde on teade jäetud: nimi, toa number ja allkiri olid blanketilt puudu. Miskipärast olid need väljad hoopis triikimise, mitte pesu all, aga ju siis kehtivad mõlemale. Täidame ära ja helistame oma uuele sõbrale, nullile. Puhas ja triigitud pesu tuuakse vaatamata paar tundi hilinenud tellimusele samal päeval ära. 🙂

Nüüd aga tunneme tohutut tungi kohaliku fauna poole. Check-inil kaasa antud infolehelt leiame võimaluse klaaspõhjaga paadist kilpkonni vaadelda — vastavasse letti minnes aga soovitatakse meil ujumiseks kergemad riided selga vahetada. Oot-oot? Ujumiseks? Miks me klaaspõhjaga paadis ujuma peaksime? Snorgeldamine tundub meile, kahele lühinägelikule, esialgu liig, ehk siis ahame ikkagi paadiga minna. Leti taga askeldav poiss ütleb, et klaaspõhjaga paat pole valmis. No me ootame siis. Kui kaua läheb? Pool tundi? Tund? Vabalt ootame ära! Saame päästevestid ja istume ootama.

Teisi huvilisi hakkab vaikselt kogunema, aga kõik on pigem ujumisriietes. Kahtlane värk. Äkki me oleme lihtsalt imelikud, et läbi paadipõhja pakutava vaatega rahuldume? Kell jõuab niikaugele, et meid juhatatakse paati. Klaaspõhja pole. Nii olemegi me maksnud täishinna snorgeldamise eest, aga läheme kohale ilma varustuseta. Vähemalt on mul see veekindel kaamera kaasas, mida ma veel täielikult kasutada ei oska (ja mille teleskoop-varrele polnud ju mingil juhul vaja pakendis olnud randmepaela kohe külge panna). Vaatamata sellele, et aku ühel hetkel tühjaks saab (laadimine on nõrkadele!), salvestuvad mälukaardile mõned meeleolukad kaadrid turistidega müdistavatest kilpkonnadest. Ja meie vaatame seda kõike paadist. Oeh.

Tagasi toa poole kõndides tuleb meile vastu juba tuttavaks saanud naisterahvas vastuvõtust, kes küsib, kas kõik on hästi. Kirjeldan äsjakogetud snorgeldamisvaatlust, aga lõpetan positiivsel noodil (“vähemalt saime paar toredat klippi!”). Tundub, et täna kellelgi pead maha ei võeta. Küll aga palub ta meilt ilma pärast vabandust — taevasse on ööga kogunenud pilved, mis kohati paar piiskagi poetavad. Vastame, et meil on nii täitsa mõnus. Temperatuur on ikkagi üle 25 kraadi.

Endel

Küsime, kas hotelli pood vahel avatud ka on. On ikka. Siis, kui keegi palub, et ta lahti tehtaks. Palume ja ostame mulle uued ujukad — speedodega käivad rannas nähtavasti ainult vanamehed. Lisaks on siinses kontekstis ujumis-shortsid igati multifunktsionaalsed — saab supelda, saab restoranis süüa. Teoreetiliselt saaks ka restoranis supelda, sest mõned lauad on vahetult basseini kõrval.

Lõunasöögi lõpetame seekord kella kuue paiku. Nüüd oleme kaks päeva järjest lõunatanud üsna tühjas restoranis. Ilmselgelt sööme valel ajal. Õhtul tagasi tulles uurime, kas bändi ka kuulda saab. Tuleb välja, et bändil on üks päev nädalas puhkust: neljapäev. Imelik.

Päev 5

Lisaks uutele ujukatele ostsime eelmisel päeval ka rohelise lendava taldriku, mis just vees mängimiseks mõeldud on. Lennutame seda (aga ettevaatlikult, et mitte liialt ära põleda). Lõunat sööme seekord rannabaaris — havai pitsa ja maasikasmuutid. Õhtuks on päikesepõletus siiski oma haripunkti jõudnud, uni tuleb seekord ilmselt katkendlik.

Pärast õhtusööki jääme pikemalt lobisema meid teenindanud noormehega. Saame teada, et õhtusöögi (aga mitte jookide) jaoks võib vautšeri osta; et Nepaalis on hästi ilus, aga merd ei ole; et Malaisia on tema jaoks liiga palav, aga baka lõpetamiseks pole millestki kahju (ta on siin praktikal) ja et pärast bakat võiks ta ka näiteks Eestisse tööle tulla. Soovitan sel juhul endale korralik soe pesu ja talveriided hankida, sest kõige külmem temperatuur, mida ta oma elus tundnud on, kuulukse olevat -1 kraadi. Mägedes, muidugi, saab külma tunda küll. Räägime ka sellest, kuidas Eesti kõige kõrgem punkt on napilt 300 meetrit üle merepinna. Siin on tal väga lihtne üle trumbata: nende riigi kõige kõrgem punkt on ühtlasi ju ka kogu maailma kõrgeim. Tundub, et nagu me kõik, armastab ka tema oma kodumaad üle kõige (ja on selle üle uhke), aga valitsus ei kõlba kuhugi ja teeb asju valesti.

Kuuleme lõpuks ära ka kohaliku majabändi (mis, nagu öeldud, esineb kõigil õhtutel peale neljapäeva). Repertuaar on juustuselt romantiline, põhiliselt kahe-kuni-kolmehäälne naisvokaal sündisaatega. Pigem läänelik valik, kui kohalik. Vahepeal kriibivad möödalauldud noodid parajalt kõrva, aga kuidagi peab ju tähelepanu võitma. Publik tundub bändi üsna edukalt ignoreerivat — iga loo lõpus öeldakse küll “Thank you,” aga meile jääb arusaamatuks, mille peale. Keegi (kuigi lava kandis on rahvast küll) ei plaksuta.

Päev 6

Pärast hommikusööki teeme giidi juhendamisel džunglis pisikese jalutuskäigu ja saame teada ka kohaliku jõusaali asukoha. Paarkümmend minutit kestev

Reede õhtul kaotas kohalik wifi netiühenduse ära, mis tähendab ilmselt võimalust nädalalõpp rahulikult puhates veeta. Millalgi pühapäeval libistatakse sellekohane teade ka hotellitoa ukse alt läbi. Kuna presidendivalimisi tahaks siiski jälgida, kasutan oma kohaliku (või noh, Singapuri) SIM-kaardi andmemahtu. Ja mida valijamehed teevad? Annavad meile võimaluse ikkagi kodus neid pöördelisi sündmusi jälgida. 😉

Päev 7

Pühapäeva hommikul peab traditsiooniliselt pannkooki sööma. Proovime siinse hommikubuffee omad ära ja otsustame järgmistel hommikutel magustoiduks ikkagi vahvlit võtta. Pidevalt on uni.

Päev 8

Esmaspäeval tuleb netiühendus tagasi ja mul õnnestub seega neid reisikirju ka kodu poole saatma hakata. Võtame “spordibaasist” laenuks ühe snorklikomplekti ja proovime, kuidas me sellega vee all näeme — mina ilma prillideta, Imbi läätsedega. Pärast ca pool tundi kestvaid katsetusi otsustame teisipäevaks ühe korallisnorgeldamise endale siiski broneerida.

Päeva lõpupoole loobime ookeanis pisut oma lendavat taldrikut, siis istume rannal ja vaatame poole silmaga, kuidas grupp itaallasi jalgpalli mängib. Keegi ei teeskle vigastusi ega kuku meelega. Keegi ei saa ka kollast kaarti. Loojangul hakkab pisut jahedamaks kiskuma: kõigest 30 kraadi. Paremat puhkust annab ette kujutada.

Päev 9: Viimane päev paradiisis

Miskipärast ei suuda ma siin rohkem magada, kui 7-8 tundi korraga. Võib-olla ongi hea, et öö ja päeva rütmi väga käest ära ei lase? Tõmbame õhtuti küll pimendavad uksed rõdule ette, et hommikupäike toast väljas hoida, ent siiski läheb uni ära umbes päikesetõusul, st tund-poolteist enne äratuskella. Veider.

Käime snorgeldamas. Sajaprotsendilist naudingut ei saa, sest lained on suured ja teevad pisut merehaigeks. Kuna päästevest tuleb selga tõmmata, ei saa lainetest ka “läbi” ujuda — mitte et toru pikkus seda üldse lubaks teha. Üritame natuke puhata ja pöörame end selili, aga merehaiguse vältimise vaatest on see kõige halvem asi, mida me üldse teha saame. Lisaks pidi vesti ka jalgevahelt kinnitama, et see üle pea ära ei tuleks … ja need rihmad teevad olemise veel eriti ebamugavaks. Lõppude lõpuks peame siiski ligi tund aega vastu ja saame oma Singapurist ostetud odavkaameraga vägagi emotsionaalseid kaardeid nii endast kui ka vee all toimuvast elust. Vähemalt kalad on ikka ilusad küll. Ja uudishimulikud: käivad muudkui kaamera ees piilumas ja poseerimas. Korallidest ei oska väga midagi arvata, sest ilma prillideta neid liiga hästi ei näe. Imbi seevastu saab tänu läätsedele parema elamuse: veealused pinnavormid ja erineva kujuga korallid olid väga ägedad.

Snorgeldamine: nii lõbus

Lõunaks võtan veel viimast korda oma tavapärase MeeGorengMamaki. Teenindajad naeratavad iga kord väga laialt, kui ma seda tellin. Ei teagi, kas uhkusest oma kohaliku küsiini üle või on see mingi nali, mida turistide kulul tehakse. 🙂

Enne õhtusööki küsime veelkord üle, kuidas me homseks praamisõiduks peaksime valmistuma. Kell 12 check-out, 12:30 viib buss meid kai äärde, sealt saame ka piletid osta. Takso saamine Kuala Terengganu kai äärest lennujaama ei tohiks kindlasti probleem olla.

Õhtusöögi osas teeme viimase õhtu puhul erandi ja broneerime juba päeval laua Beach Brasserie’sse, otse ranna äärde. Toidud on ca 2x kallimad kui tavapäraselt, aga garneeringust paistab ka põhjus. See on kõrgema klassi koht. Meeleolu loob sama bänd, mis teiseski restoranis, kuid siinpool akustiliselt. Ka see mõjub märksa paremini, kuigi kitarr võiks paremini hääles olla. Teisalt — nailonkeeled niiskes palavuses? Ilmselt tuleks iga kahe takti järel häälestada.

Keset õhtusööki hakkab vihma sadama. Kolime oma taldrikutega katuse alla, sest vabu laudu on. Endamisi arutame, mis saaks siis, kui kõik lauad kinni oleks. Tšeki allkirjastamise ajaks on sadu jälle läbi — muide, katuse servast 5m kaugusel istudes ei saa me hetkekski aru, kas ja kui kõvasti sajab — ning jalutame täiesti kuivalt oma tuppa. Välku lööb, aga müristamist ei kuule. Tuppa jõudes hakkab ka mürinat kostma. Hooaja lõpp, eks ta nii nüüd ilmselt lähebki siin.

One Reply to “Pulau Redang: 7 päeva paradiisi”

Leave a Reply