Mingit puhkust ei ole mul vaja (ehk kuidas ma Ott Arderiks kehastusin)

MIS NÕUTUS ON
KAS NAGU SÕELAGA VEEKANDMINE
KAS NÕUTU ÜLDSE TAJUB NÕUTUST
NÕUTUS MUUDAB NII JÕUTUKS
ET EI TEA TAJUDAGI
TAJUTAGUNE AJU, ALATAJU, TAGUTAJU
AIMAB NII MÕNDAGI, AGA ÜLETAJULE EDASTAB
NÕUTU TEADVUS MÕTTEVILJA EI KANNA
KUI VAID TEAKS, KUHU KURAT KÜLL ALATEADVUS PANNA

THE SAME OLD FEELING COMES TO ME

-O.Arder

Pikutan ühel õdusal oktoobriõhtul elutoas diivanil, kui heliseb telefon. Helistab Lavastaja. Nemad otsivat oma tükki kedagi Ott Arderit mängima. Juhuslikult tulin mina meelde. Puiklen, mis ma puiklen, aga lõpuks annan ikkagi alla. Lavastaja lubab, muide, et mu roll ongi ainult luuletused ja ei midagi muud. Miskipärast kallutab see lubadus mind pigem “jah” ütlema, kuigi — kui hoolega järele mõelda, teeb see asja mingis mõttes keerulisemakski. Laulusõnadega olen kohati üsna meelevaldselt ringi käinud ja neid oma meeleoludele vastavalt moonutanud, aga luuletaja elust rääkivas tükis peaks vist ikka 100% autentne tekst olema? See dilemma vaevab mind veel pikalt — sest kui keegi, siis just autor (keda mina kehastan) võiks oma teksti moonutada? Ka kirjapandud tõde ei ole ju alati absoluutne. Igatahes.

PS: ei mingit komplimenti, aga ilmselgelt sinust paremat Otti ei ole Eestimaal olemas. Päriselt! Mingi hetk, kui me Oti otsimisega juba meeleheitel olime, hakkasime prof näitlejaid läbi lappama. Väga midagi ei leidnud. Trink oli kõige lähemal. Kui keegi nt 50 aasta pärast tahab seda etendust uuesti teha, on ta omadega perses… 🙂

-Lavastaja, pärast hiljuti lõppenud esimest etenduste tsüklit

Mis siis ikka, sõrm on antud, mingu käsi ka. Asun rolli uurima. ERRi arhiiv on ses suhtes väga tänuväärne allikas, kust leidub nii intervjuusid, omaloomingu lugemist kui ka vähemalt üks laul. Mingil hetkel turgatab pähe üks, kes veel rohkem Otti meenutab. Voldemar. Ja siis viin lõpuks kokku — omaenda isa mängida oleks küll eeskuju (ja geneetika) mõttes lihtne, kuid emotsionaalsele poolele ei hakka mõtlemagi. Teisalt, Oti alkoholilembus (rääkimata vasakukäelisusest) inspireerib mind mingil määral ka omaenda isa siia kompotti sisse segama. Lõpuks võtan julguse kokku ja kutsun Voldemari lõunale, et veelgi vahetumaid näpunäiteid saada. Saangi. Ilmselt just tänu nendele vihjetele ütlevad pärast etendusi mõned, kes Otti isiklikult tundsid, et laval olla täitsa tuttav mees olnud.

ARMASTUSE MAAGILINE ARV
ON ÜKSTEIST.
VEEL EI OLE HILJA
HAKATA ARMASTAMA

-O.Arder

Teeme proovi. Oi, kuidas teeme. Aegade kokkuleppimine on keeruline, sest trupp on nii suur. Veebruaris tähistame Oti sünnipäeva eelõhtut Õlleteegis kontserdiga, kus laulame laule nii etendusest kui ka mujalt. Hõikame välja, et tükk jõuab lavale märtsi lõpus, aga … no ei lähe päris nii. Ikka seesama probleem, et väga üle ühe korra nädalas ei jõua proove teha ja mõned stseenid ei kliki veel. Tagatipuks, intervjuu filmimise tagajärjel (jah, üks osa loost räägitakse ära läbi teleris mängiva saate, kus Kristo Elias intervjueerib Ott Arderit) jään ma ilma oma osast proloogis. Puhtalt logistilisel põhjusel: Oti habet ei õnnestu mulle ka parima tahtmise juures nii kiiresti ette kleepida. Aga need read on endiselt peas.

KUI RUMAL RAHUTUS EI LASE ÜKSI OLLA,
VAID AJAB MIND TOAST VÄLJA KESET ÖÖD,
SIIS ASTUN ÕIGE VAIKSELT TREPIST ALLA,
EI SEGA NEID, KES PÄRAST PÄEVATÖÖD

NÜÜD JUBA MAGAVAD JA NÄEVAD UND VÕIB-OLLA;
EI OLE NÄGEMAS NEIST KEEGI SEDA ÖÖD,
MIS AVANEB MU EES, KUI JÕUAN ALLA,
KUS PÕLEB LATERNAID, ET VALGUSTADA TEED

NEIL, KEDA RAHUTUS EI LASE ÜKSI OLLA,
VAID AJAB ÄKKI VÄLJA KESET ÖÖD.
ET RAHUNENULT TAGASI KORD TULLA,
MA LÄHEN ÕIGE VAATAN TÄNAST ÖÖD.

-O.Arder

Mida pikemaks proovitsükkel venib, seda madalamaks vajub motivatsioon. Vahepeal on juba tunne, et tahaks kogu asjale selja pöörata ja minema kõndida, aga … trupp on juba nii lähedaseks saanud, et sellist reetmist mu südametunnistus lihtsalt ei luba. Ja siis, ainult kaks kuud algselt väljakuulutatust hiljem, jõuamegi lavale. Esietendusel on näiteks kaks Lapinit — üks laval, üks esireas. See esirea oma ütlebki pärast etenduse lõppu, et nägi tuttavat meest: olla lausa pisara silma toonud. Eesmärk täidetud!

PAIDEST TULID JAAN JA JÜRI,
PALJAPÄI JA PALJATÜRI!

-O.Arder

Piletid lähevad nagu soojad saiad — igal õhtul täismaja! Otsustame teha ühe lisaetenduse, mis tähendab kaht etendust ühel õhtul. Vahet ~45 minutit. Muidu polekski nagu midagi, aga nii lühikese ajaga ei õnnestu ruumi piisavalt tuulutada: õhus on lõpuks nii vähe hapnikku, et küünlad tahavad ise ära kustuda. Tagarea publik kaalub minestamist. Palav on muidugi ka — nii palav, et aknaklaasilt “sulab ära” sinna spreivärviga tekitatud jää.

13307196_1075976859112099_8487329602218386246_n
Pilt: Mats Õun

Mis ma sellest kõige rohkem õppisin? Eelkõige seda, et Ott Arderi luules on nii palju sügavust! Ja seda, et rollis olles suudan ma oma tavalisest hääleulatusest terve tooni allapoole minna. E, paremal juhul Eb on juba aastaid minu alumine piir olnud. Ja nüüd? Puhas C#. Vene keeles. Kui IT Kolledži bänd (Can’t.C#) veel tegutseks, peaksin ma sealt nüüd välja astuma. 😉

ET KILLUD TOOVAD ÕNNE,
SEE ANNAB LOHUTUST
NII MÕTLED JA EI TUNNE-
GI MINGIT RAHUTUST
VAID KILLUD TOOVAD ÕNNE
JA TERVIK ÕNNETUST.
VAID KILLUD TOOVAD ÕNNE,
EI MINGIT TERVIKLUST!

-O.Arder

Pilt: Mats Õun
Pilt: Mats Õun

Suur aitäh kogu trupile. Sügisel teeme jälle! Ja kontserdid peaks ka käima tõmbama. Õlleteegis. Või kuskil mujal. Eks näis.

 

ESMAKOHTUMISE, ESMALAHKUMISE PÄEV
KUI ERINEVAD ON NEMAD
NEED KAKS
INIMEST, PÄEVA
NOIL PÄEVIL
VALU ON OMETI TUTTAV
ENNEGI MINDUD
NII KOKKU KUI LAHKU
TÄNAN, MU KALLIS, ET JÄTSID
ÜTLEMATA. SA OLID MUL TEINE
AGA VALU ON VAHVA
JA TÄIESTI TALUTAV, TUNTAV
TUTTAV VALU, NEETULT TUTTAV
ESMAARMASTATUGA LAHKUMINEKUST PEALE
AGA SEE VIIMANE OLI JU HOOPIS TEINE INIMENE

BUT
THE SAME OLD FEELING

-O. Arder

3 Replies to “Mingit puhkust ei ole mul vaja (ehk kuidas ma Ott Arderiks kehastusin)”

  1. Viimasel pildil on selgelt näha, et see Nord Stage võib ju super pill olla soundi ja käsitsetavuse poolest, aga antud ajastu kontekstis mõjub ikka külalisena väga, väga kaugest tulevikust… Peab talle uueks hooajaks mingi kamuflaaži ümber nokitsema. Või siis ikkagi transamehed ja päris pianiino…

  2. Ma tean ühte meest, kes suudab mängleva kergusega sündile kasvõi tiiblkaveri ümber ehitada. Peab teda moosima hakkama, äkki saab lõpuks kaubale. 😉

Leave a Reply