8. päev: Veepark, minisafari ja kaubanduskeskus

Reis algab siin.

Äratuskella oleme täna sättinud pool tundi varasemaks (10:00) ja ei ärkagi paar tundi varem üles. Imbi virgub ainult ca veerand tundi enne kella. Harjumuspärane hommikusöögirootsilaud ei muutu veel igavaks, sest vaatamata teatavatele stampidele, nagu härjasilmad ja oad, on siin päevast-päeva piisavalt üllatusi. Mitte et hommikusöök põnev peaks olema.

Pakime rannakoti ja sõidame Aqualeoni veeparki. Enne uurime veel konsieržilt, kas seal kohapeal rätikuid pakutakse. Ta ei tea, kuid üritab helistada — aga keegi ei vasta. No mis siis ikka, võtame hotelli pakutavad rannarätikud igaks juhuks kaasa. Linnamelu tundub täna esmaspäevaselt asjalik, üldse mitte selline uimane, nagu siiani.

Veepargis, nagu selgub, peab lisaks sissepääsule maksma ka parkimise (3€) ja kapi eest (5€+2€ deposiiti). Ja ujumisrõnga laenutamise eest (ühene 9€, kahene 12€). Ja toidu eest. Ja hingamise eest. Okei, tegelikult päris nii hull ei ole: isegi rõngaid saab iga vastava atraktsiooni juurest tasuta, kui natuke ootad. Rätikuid hinna sees ei ole, aga poest saab osta. Ja varbavahesid saab sealt ka (6€), mis mulle kohe marjaks ära kuluvad, kuna paljajalu kõnniks jälle nagu tulistel sütel.

Oleme esialgu konservatiivsed ja vaatame põhibasseini üle, kus iga natukese aja tagant 1m laineid lubatakse. Mõnus, soe, rahulik, sõbralik. Lained tulevad ka ja ei ole midagi sellist, mis näiteks prillid eest ära võiks rebida. Meetrini küündivad nad küll ainult kuskil kõige ekstreemsemates lokatsioonides, kust vetelpäästja karm vile nagunii kõik kohe eemale peletab.

See oli siis nüüd kõige leebema taseme atraktsioon. Proovime midagi karmimat — Crazy Race. Keskmine tase. Noh, mis see sinine liumägi siis ikka ära ei ole? Stardist ei saa hästi minema, jalad kleepuvad raja külge. Aga voolav vesi teeb oma töö ja … uaah, kiirus kasvab, pritsmed löövad näkku, ma ei suuda ennast enam juhtida ja finišeerin selg ees. Aga Imbist eespool, hah! Adrenaliinilaks! 😉

Veel üks keskmise taseme rada: Black Hole. Ootame pisut sabas, saame kahese rõnga (no sellise suure, kus kahekesi peal saab istuda) ja ronime üles. Prillid ja flipflopid jätame heaga alla ootama. Üle saja meetri täiesti pimedat toru tundub kummaline, aga sisenedes selgub, et kohati on ta valgustatud. Imbi istub ees, mina taga — tundub hea kaalujaotus. Teeme kurvides sümboolselt ka “Whee!” ja muid ägedaid häälitsusi, kuni … eelviimasesse kurvi siseneme kuidagi vale nurga all ja rõngas viskab meid maha. Maandume basseini järjestuses Imbi, rõngas, mina. Vetelpäästja küsib, kas kõik on OK, noogutame, itsitame ja ronime välja. Imbi tunnistab mulle, et lõi pea vastu toru ära, aga kõik on korras. Siiani. Eks ma jälgin teda paar päeva. Minul on kõrvad vett täis ja käelihased annavad tunda, nagu oleks just karti sõitnud. Aga adrenaliinist siin puudu ei jää.

Käime lõunal — napikas, söögikoht pannakse kinni enne, kui me oma lasanjega lõpule jõuame. Päris palju kuuleb siin vene keelt, isegi mõned töötajad tunduvad seda emakeelena rääkivat. Mõnus, kodune. 😉 Sildid on üldjuhul hispaania, prantsuse, inglise, vene ja kohalikus keeles. Kohalikus? Nojah, sest hispaania keelt nad siin väga ei räägigi. See Kataloonia murre (või noh, keel) meenutab kirjapildilt kohati pigem prantsuse keelt.

Ahjaa, üks julgustükk ka: Kamikaze. Kõrgema adrenaliinikategooria rada. Kõhklen, kas see minu kaalukategoorias üldse ohutu on, aga keegi ei takista ka. Saadan prillid ja sõrmused igaks juhuks Imbiga alla ootama ja hüppab torru. Paaril korral kaob pind alt ja on täitsa vabalangemise tunne! Kui ma lõpuks pidurduskasti jõuan, virutab veemass mulle korraliku obaduse jalgevahele. Ja nagu sellest vähe oleks, ka ujukad üritavad langevarju mängida. Et siis jah, päris mitu minutit on tunne, et äkki polegi mul ette nähtud isaks saada. Huuh. TMI? 😉

Otsustame rahulikumalt võtta ja läheme safaribussi otsima. Iga poole tunni tagant peaks väljuma. Enne bussipeatust leiame aga miniloomaaia, kus on ponid, kilpkonnad, pesukarud, preeriakoerad, jänesed, … no üsna palju pisikesi nunnusid loomi. Eriti pesukarud, kellest meil lausa kahju on, näevad teised nii armetud välja. Mitte räsitud ega midagi, lihtsalt see pilk.

Buss viib meid hoopiski lõvide, tiigrite ja karude vahele. Imbi jaoks esmakordne elamus, minule jääb Lõuna-Aafrika lõvipargiga võrreldes natuke lahjaks. Mitte päris nii lahjaks, nagu üks siinne tiiger — kes on tagantvaates ikka täitsa ebanormaalselt lahja — aga natuke lahjaks siiski.

Lahkume pargist mõned minutid enne sulgemisaega, oleme mõlemad üsna väsinud. Palume TomTomil end koju juhatada, aga poolel teel laseme ta jälle üle ja põikame kohalikku kaubanduskeskusesse. See siin pole nagu meie põhjamaised keskused, kus kõik on ühe katuse all, vaid lihtsalt poed avanevad ühe parkla poole. No nagu Pärnus Härma umbes.

Esimesena meeldib meile külmutatud kaupu (põhiliselt mereande, aga ka nt jäätist) müüv La Sirena, kuna siin on õuega võrreldes mõnusalt jahe. Teine pood on Drim — siinne mänguasjavalik on päris suur, leidub nii smurfe kui turtleid, lammas Shaune ja legosid, barbisid ja ängriböördse. No ja igasugu sellist kraami ka, mida Eestis ei leia. Electroprix on sisuliselt Euronics (isegi Euronicsi logosid näeme) ja siinne põhihitt on hetkel — oh üllatust — suured ventilaatorid. Ja siis Carrefour: toidu-supermarket, kust pole mõtet midagi ühekaupa osta, sest hulgi on pidevalt paremaid pakkumisi. Kummaline, et mõned hinnad tunduvad siin vaat’ et soolasemadki kui meie “kodupoes.”

Ja ongi tänaseks kõik. Rohkem lihtsalt ei jaksa. Homme tuleb ka üsna laisk päev. Puhkusel peab puhata ka saama! 🙂

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.