Ma olen 5 aastat kaine olnud, aga suutsin aastapäeva maha magada

Eile oli see päev, kui ma 5 aastat tagasi otsustasin rohkem mitte juua. Täna 5a tagasi sündis sama otsus suitsetamise osas. Viimasega, tuleb tunnistada, olen ikka patustanud ka — sigarette küll mitte, aga sigareid, vesipiipu ja e-sigarettigi on pisut imetud. Nojah.

Ega midagi väga uut polekski justkui enam lisada, kõik on juba korduvalt siit blogist ja muudestki vestlustest läbi käinud:

  • Alkohol on nagu abirattad: kui ise sõitma õpid, hakkab pigem segama.
  • Midagi rasket selles mahajätmises minu jaoks polnud, nüüd ma joon lihtsalt teistsuguseid jooke.
  • Emotsioonid on selgemad, puhtamad, sügavamad. Üldse olen viimastel aastatel väga emotsionaalne — iga pisikese asja peale läheb silm niiskeks ja kurk klimpi.
  • Kontroll on käes ja ära anda ei taha. Ma saan nüüd väga hästi aru, miks mu vanaemale antidepressandid ei meeldi.
  • Igal pool saab oma autoga käia, või siis on Imbil alati kaine juht alati olemas.
  • Laval oli alguses küll keerulisem, aga nüüd on seda kindlam tunne.
  • Imbi, ASA ja Bigbänd. Nemad on kõik mind ainult kainena näinud. Esimene BändCämp oli ka pärast seda otsust.
  • Hiljuti öeldi mulle nii: “aga see ongi eriti lahe, kui kainelt nii khuuli attitudega oled” Tänks! 🙂

Ja nii ongi. Aitäh kõigile, kes välja kannatavad. Here’s to the next 5 years!

Neli alkovaba aastat … and counting

Neli aastat sellest postitusest. Sellest tõdemusest ja järgnenud otsusest. Kui päris brutaalselt aus olla, ei ole ma enda jaoks väga täpselt ikkagi defineerinud, millest ma siis loobusin. Alkoholi ostmisest? Alkoholi tarbimisest? Alkoholi liigtarbimisest?

Kindlasti ei ole ma loobunud maitsmisest ega eksperimenteerimisest. Või noh, ühe korra tegin katse, valasin kurgust alla veerand pokaali vahuveini. Järgnev emotsioon oli nii pöörane, et kui ma selle ükskord enda jaoks korralikult läbi suudan mõelda, kirjutan ilmselt laulu. Lühidalt (ja ähmaselt) öeldes oli tunne, nagu üritaks keegi mu käest rooli ära rebida. Või ohjasid. Juhtrauda. Telekapulti. Klaviatuuri/hiirt? Kontrollfriik, niisiis.

Muide, ma ei taha siiani tunnistada, et mul probleem oleks olnud. Ju ei olnud ka, sest tsüklisse sattumine oli välistatud — ma lihtsalt ei suutnud järgmisel hommikul peale võtta. Mitu õhtut järjest? Vabalt! Aga mitte nii, et vahepeal kaineks ei saaks. Noh, see selleks. Praegu tagasi vaadates tundub, et ju ikka mingi probleem oli ka. Kui ma ühel Neljapäeva kontserdil oma õlle publikusse vastutavale hoiule andsin, et viimane sett jälle piinlikult ei lõppeks, oli ilmselt juba mingi kaitsemehhanism rakendunud. Ja siis oli see üks ja ainus kord, kui ma purjuspäi rooli istusin. Ja trahvi maksin. Ja solvunud olin, et purjuspäi sõitmise eest rangemat karistust ei määratud, sest igasugu jubedaid asju oleks selle tagajärjel võinud juhtuda. Õnn, et ei juhtunud.

Mis edasi? Ma ei tea, pereliikmetele võib ju aeg-ajalt alkoholi välja teha ka. Ise ikkagi ei tarbi. No mitte rohkem, kui alkovabas õlles või naturaalses kaljas seda on, keefirist rääkimata. Sest mu probleem ei olnud kunagi alkoholisõltuvus — ma lihtsalt joongi alati palju ja kiiresti. Olgu joogiks siis tekiila, õlu, keefir või vesi. Või tee. Voh, rohelisest teest olen ka pohmaka välja joonud. Ausõna, kolmandat (üsna suurt) kannu tellides oleks võinud juba pidurit tõmmata ometigi. Väga vastik oli ja kestis umbes kolm päeva.

Ah jaa, meie esinduskarsklaste jutt tundub mulle endiselt elukauge ja imelik. Ma ei tea, mis põhjused seal taga on, aga miski on igatahes kuskil viltu. Having said that, ei tekkinud mul kordagi mõtet “vaikselt” kaine olla. Teeselda, nagu jooks. Mitte sellele tähelepanu juhtida. Mkmm. Primadonnatsesin ikka korralikult, kui firmaüritusel alkovaba alternatiivi ei pakutud, pikapeale hakkas olukord muutuma ka. No mis teha, igaüks tahab ju maailma parandada. Vähemalt enda jaoks natukene. 😉

Igatahes, minu ja alkoholi vahelised diplomaatilised suhted jäävad endiselt määramata ajaks katkestatud seisu. Naudin elu ja selle pakutavaid võimalusi ilma abiratasteta. Mitte et need (abirattad) lahedad poleks olnud, aga ilma saab ju natuke parema nurga all kurve võtta. Isegi kui ma seetõttu mõningaid kultuurinorme eiran. Muidugi võib ju alati ka salaja veiniklaasist viinamarjamahla rüübata, aga … milleks?

Et liiga nutt-ja-hala kategooriasse ei läheks, tahan natuke veel rõõmu ka jagada. Nimelt on mu ümber nende nelja aasta jooksul olnud põhiliselt mõistvad inimesed — jah, mõni küll kahtlustab, et kui ÜLDSE ei joo, siis on vist ikka midagi kahtlast teoksil, aga ka seda suhtumist olen vähe täheldanud. Aitäh, sõbrad, et te nii normaalsed olete! 🙂

Kaks aastat vabadust

Ühel hommikul päeva esimest sigaretti läites meenusid kiirabi oodates suitsu igatsenud isa sõnad: “Ma olen ju sõltlane.” Tuhnisin oma tunnetes. Tühjus, ei jälgegi sõltuvusest. Kustutasin koni ja kinkisin paki ära.

Täna möödus 2 aastat mu viimasest vähipulgakesest. Alkoholiga katkesid suhted päev varem (loe siit). Tõsi, ma olen selle aja jooksul mõned korrad ühe lonksuga õlle/veini maitset meenutanud ja vesipiibustki mahve imenud, nimetagu seda siis igaüks, vastavalt oma väärtushinnangutele, kuidas tahab.

Mõned ülestunnistused/tähelepanekud/mõtteterad:
  • Suitsetajad on hakanud närvidele käima, kusjuures miskipärast ainult väljaspool “suitsunurka,” olgu see kus iganes. Ehk siis kui kolleegid õue suitsule lähevad, tiksun ma mõnikord nendega kaasa. Aga kui keegi tänaval mu ees, taga või kõrval haisutab, ei meeldi.
  • Alkoholi tarbimine häirib ainult siis, kui see kuidagi minu heaolu kõigutab. Näiteks kui keegi purjuspäi tüli norib, iga hinna eest õlut pakub, sülle oksendab vms. Või kui mõni bändikaaslane laval alkoholimürgitusest kokku kukub. Noh, sihukesed pisiasjad.
  • Vabadust on rohkem. Iga kell võin julgelt autorooli istuda; hommikul pole pohmakat; aega ja raha jääb üle… või noh, ei jää üle. Sest kõik kulub lõpuks ju ikkagi ära, kuigi millegi muu peale.
  • Tervis on parem.
  • Alkovaba õlu ei olegi nii jube. Eriti Baltika “0” või Rock Zero (mis, teadagi, on ka Baltika toode).
  • Rochester Ginger on super! Prismast saab, võib-olla mujalt ka.
  • Isegi tantsimisega saab hakkama. Imbi leidsin ka ju kainelt tantsides… 😉
  • On selgunud, üllatus-üllatus, et mulle meeldib asju teha mõningase bravuuriga. Selle asemel, et vaikselt vahuveinipokaali käes hoida ja see hiljem märkamatult puutumatuna lauale tagasi sokutada, hakkan jalgu trampima ja nõuan alkovaba alternatiivi.
  • Mõned inimesed ei usalda neid, kes üldse ei joo. See ei tundu normaalne, peab ikka midagi viga olema. Mõnes mõttes saan neist aru, sest ma ise olin varem samasugune. Aga…
  • Õiged sõbrad saavad aru ja austavad mu otsust. Aitäh teile selle eest! 🙂

Aastakokkuvõte 2009: Kõik ülejäänu

Viimane osa möödunud aasta kokkuvõttest, kus erinevalt eelnevast väga palju muusikast juttu ei tule. Sest noh, elu ei ole ainult laul — tantsu ja tagaajamist on ka vaja!

“Tagasi kooli”

Osalesin nimetatud projektis 2 korda: veebruaris ja oktoobris. Kohe, kui võimalus tuleb, lähen jälle! 🙂

Kassett-ajamasin

Võtsin kätte ja tõmbasin ühe väga vana kasseti digitaalseks ära. Mõned väljavõtted:

Töö

Telema on tore! 🙂

Meeleolukad ja arendavad (pool)aastakoosolekud, lahe seltskond (kuigi selle seltskonna voolavus on kohati pisut murettekitav), aga ka see, et…

Kui ma 2007 mais Telemasse tööle läksin, ütlesin väga selgelt: “Võin teha kõike muud peale programmeerimise!” Ometi, nüüd ma siis ikkagi programmeerin. Ametlikult alates juunist. Polegi nii jube.

Vabadus!

Augustis alustasin praeguseks ligi 5 kuud kestnud kainusperioodi. Näis, mis sellest edasi saab, aga siiani on igatahes ainult positiivne.

Visiitkaart

Aastavahetuspeol sündis idee teha endale isiklik visiitkaart, et purjuspäi mitte firma logoga paberikesi levitada. Ja noh, bändide promomine poleks ka ju paha. Selleks ajaks, kui ma ideest teostuseni jõudsin, oli alkoholiga juba ühelpool. Ometi, valmis ta sai! 🙂

Twitter

Märtsis tegin twitteri konto. Siis linkisin ta läbi ping.fm-i oma Facebooki konto ja blogiga ära. Igatpidi on kõik omavahel seotud! Praeguse seisuga 560 prääksu (aga kui ma siin nüüd “Publish” vajutan, tõuseb see 561 peale). 😉

Putukas

Nagu mul hobisid vähe oleks, leidsin suve lõpupoole ühe juurde ja ostsin Allanilt putuka ära. 2 korda olen võistelnud, esimesel korral polnud ostuotsus veel tehtud. Millalgi peab vaba aega leidma ja jälle sõitma minema…

Netiostud

2009 läks netipoodlemine minu jaoks lõpuks korralikult lahti. Eks ma olin enne ka paar asja tellinud, aga just mullu sõbrunesin eriti Amazoniga — 5 tellimust, mis on 2008 ja 2007 tellimuste arv kokku.

Mida ma siis tellisin?

Paar asja tellisin Thomannist ka. Eriti rahul olen nendega.

Ahsoo, FinalGeari särgid ka.

Kool

Vaikselt hakkab tunduma, et ma tõesti suudan seekord selle projekti lõpule viia. Siht on hetkel nominaalne 2011 kevad, aga kes teab…

Arvutimaailma testid

Marko üleskutsel võtsin ühe netipulga paariks päevaks enda kätte ja katsetasin. Osutus testivõitjaks. Järgimised 5 kuud olid sellega sisustatud. Minu nimi ja nägu Arvutimaailmas, Telema nimi samuti. Everybody wins! 😉

Sport

Jalgratas ja rulluisud on kuidagi… unarusse jäänud. Mõned korrad sai siiski pedaale sõtkutud ja ka kuiva asfaldi uisusammu tehtud, aga kaugeltki mitte piisavalt. Olgu tänavu suvel rohkem ilusat ilma! 😉

Heliaga käisime vahepeal regulaarselt (kord nädalas) sulgpalli mängimas, aga lõpuks kadus mu reket kuhugi ära ja sinnapaika see jäigi. Tarmo, kamoon! Hakkame jälle mängimas käima? 😉

2009. aasta sisse mahtus ka 2 kuud salsatrenni, aga sinna hakkasid kuidagi tihti lüngad sisse jääma, oli siis kooriga vaja esineda või bändiproovi teha. Ja üldse tundus tase lõpuks juba minu jaoks liiga kõrge olevat. 😛

Riisika tänav

Alates Männiku tee remondi lõpust (millalgi 2008 alguses, kui ma nüüd väga ei eksi) on mind häirinud Riisika tänava otsast Männiku teele tulles avanev vaade. Õigemini selle puudumine. Lisaks veel fakt, et mainitud tänav normaalseks kahesuunaliseks liikluseks ebanormaalselt kitsas on. Nii saigi lõpuks ometi LOV-i vastavasisuline avaldus tehtud, mõningate kohalike elanike allkirjadki kogutud ja… lubati, et jaanuaris tehakse ära. Lootus jääb! 😉

Inimesed

Ei ole midagi vihaleajavamat, tüütumat, igavamat, julgustavamat, inspireerivamat, kenamat ega lihtsalt positiivsemat, kui kõik need ümbritsevad inimesed. Olgu nad sõbrad, töö-, kooli-, koori- või bändikaaslased, kaas-bändcämperid, pereliikmed, õpetajad, õppejõud või lihtsalt naeratavad teenindajad. Nad annavad energiat! Kindlasti unustasin nii mõnegi ära ka, aga seda mitte paha pärast. Mul lihtsalt ongi halb mälu.

Möödunud aastal avastasin, et mul on võime — võime panna inimesed naeratama. Paremal juhul lausa naerma. Naergu nad või minu saamatuse üle, eesmärk on siiski saavutatud. Naeratage ometi! 🙂

Ja kõige lõpuks leidsin ma kellegi väga-väga-väga erilise. Aitäh, 2009! 🙂