Päev 19: Maantee nagu Telliskivi tänav

Teeme Siimu ja Priiduga pakti, et Buenos Aireses otsime koha postkaartide saatmiseks. Muus osas on väga unine hommikune sõit. Magatud ca 5 tundi, Siim roolis. Piiriületuseks läheb rooli Vedru, nagu alati, kuna tema on auto ametlik esimene piloot. Teeme veel Petrobrasis viimase tankimise: 20 liitrit peaks vabalt Argentiinasse välja vedama, kus kütus jälle poole odavam on.

Külastame turistikat nimega Colonia del Sacramento (asutatud 1680). Lubatakse väga-väga ilusat linna koos kõige sinna juurde kuuluvaga.

Aga enne on vaja veel Rio de la Plata pruunikas vees end korraks kastmas käia. Eesti mõistes ideaalne liivarand, vesigi soe. No mitte päris 20 kraadi, aga lähedal. Enne meid istub seal kaks kohalikku, kes mõne aja pärast lahkuvad. Playa Paramora. Kui palmilaadsed moodustised välja arvata, on täpselt nagu Eestis. Laulame MacGyveri teemat, kui Vedru jälle tagatuld putitab.

Edasi Colonia poole viib kilomeetrite pikkune palmidega palistatud allee. On ilus linn küll, aga meie oma vanalinnaga oleme ikka ära hellitatud. Ja hinnad on siin kallid, nagu turistikas ikka. Positiivse külje pealt võib siin üsna vabalt kaameraga vehkida, sest kõik teised vehivad ka ja keegi kotijooksu ei paista üritavat. Palav on! 😉

Lõunat sööme siinsamas, kuigi illlgelt kallis on. Pitsa maksab 280 kohalikku ja jäätisekokteil 100. Ehk 5 dollarit. I gotta know what a 5 dollar shake tastes like! “Nagu Vigri kohvikus!” ütleb Vedru.

Piirini umbes Tallinn-Võru jagu, aga paraku on tegu Uruguay kõrvalmaanteedega, mille kvaliteet ei kannata eriti kriitikat. Kohati nagu Telliskivi tänav, aga maanteekiirusel. Muy peligroso! Teede lappimine käib stiilselt: labidaga autokastist segu auku ja küll autod selle siis pärast kinni sõidavad. Lisaks aukudele on siin linnud teel. Tuhandeid linde, kusjuures üks riivab tiivaga meie autot. 140 km piirini ja meil saab 7000 täis. Ja mina suudan sõidu ajal keset põldu korraks WiFisse saada. Kirju küll ära ei jõua tõmmata, aga kahest lahtisest võrgust ühega sain ühenduse kätte. Müstika.

Igas linnas, mida maantee läbib, ootavad meid ees lugematud lomadad. Ehk siis lamavad politseinikud. Teeme veel ühe pisikese 10-liitrise tankimise, maksan kaardiga. Linn nimega Mercedes, mis on nii rollereid täis, nagu oleks Indiasse sattunud.

Enne piiri silt: “Prohibido el transito del tropos.” Troppide transiit keelatud? Vaatamata sellele läheb piiriületus mängleva kergusega. Oleme siis nüüd Argentiinasse sisenenud 3 ja väljunud 2 korda. Ja juba tervitavadki meid jälle protestijate loosungid, mis Botnia-U.P.M.-i maapõhja neavad. Ja märksa kvaliteetsem maantee. 270 kilomeetrit veel ja olemegi kodus! Just, Buenos Aires tundub juba nagu täitsa oma kodu. Peaasi, et ma “kodus” jälle ettevaatamatuks ei muutuks, nagu omal ajal Lõuna-Aafrikast naastes.

Tangime Gualeguaychus, kui osuti näitab natuke alla poole paagi. Oh imet: paaki mahub 50 liitrit. Lisaks on meie auto end vahepeal võõraste sulgedega ehtinud, püüdes kinni ühe vastulennanud linnu. Enne tankimist käime Carrefouris šoppamas ka. CF on (vähemalt siin) siin nagu segu supermarketist, hulgikauplusest ja discounterist. Kilekotte saab kassast ainult pisikesi, samas kui ekspresskassad lubavad osta kuni 10 eset. Üldine kassajärjekord on sarnane lennujaama valuutavahetuses nähtuga: ootad ühes sabas, aeg-ajalt heliseb justkui uksekell ja ekraanile kuvatakse number. Aga mitte sinu järjekorranumber, mida sul üldse polegi, vaid vabanenud kassa oma. Nii et igal juhul on aus järjekord ja vale saba valimist pole ka vaja karta.

Õhtul jalutame veel natuke Buenos Aireses, otsime suveniirikad üles ja käime söömas. Võtame justkui soodsana tunduva lasanjepakkumise vastu, aga kui lisandub veel teenindustasu (12 peesot) ja jootraha (10%), ei tundu see enam üldse nii hea. Lasanje ise on hea, aga Margo avastab, et see ei sisalda mitte ühtegi pastalehte. Pealmine juustukiht petab kõik ära.

Valuutakurss (USD) on selle 2,5 nädalaga muutunud: pangas 4,7->4,75 ja eilses söögikohas pakuti dollari eest lausa 6,4 peesot. Inflatsioon, ah?

Päev 18: Reklaamikultuur ja eelviimane kontsert

Hommik algab vormeliga. Margo teeb ettepaneku otsida koht vaatamiseks, Vedru mainib eile hotelli telekast nähtud vormeleid ja mina hangin meile fuajees oleva teleri puldi. Fox Sports (Argentiina) kannab üle, nimekirjas on ka sama kanali HD variant, aga nii ilus see elu siiski ei ole. Peame tavalist pilti vaatama. O tempora, o mores!

Tasuline kanal küll, aga vormeliülekanne sisaldab USAlikult palju reklaame. Või peakski siis “ameerikalikult” ütlema ja põhja-lõunat üheks tervikuks pidama? Igatahes, kõige rohkem jääb silma reklaam, mille alguses näidatakse pilte “tavalistest argentiinlastest,” pärast mida kõlab lause stiilis “Te olete kõige lahedam rahvas terves maailmas!” Kõige lõpus mainitakse ära reklaami tellija: Argentiina presidendi kantselei. Ja valimisteni on veel umbes kolm aastat.

Ühtlasi eksisteerib teoreetiline võimalus, et mu järgmine toakaaslane meilt autot laenab ja paaki Argentiinasse jõudmiseks piisavalt naftat jätab. Küll see oleks mugav. Aga vist jääb see diil katki, sest meie auto pole õigel ajal saadaval. Tähelepanelik lugeja võib siiski aru võib saada, oleme me praamimõtte maha matnud ja kavatseme siiski “ümber Soome lahe” sõita.

Pärast vormelit üritan Margole monteerimisel nõu ja jõuga abiks olla. Või no olgu, ainult jõuga. Ptui, nõuga. Ilmselgelt on täna selline päev, kui midagi erilist ei juhtu ja sõnu tuleb kujutledavast pastakast vägisi välja meelitada. Vähemalt kontserdini küll.

Eilse rünnakuga seoses sai pisut “what-if” stsenaariume peas läbi mängitud. Kui kähmluseks oleks läinud, pidanuks ehk politseile selgitusi andma. Ja kurat teab, kes seal kelle poeg või onu võib olla. Pärast istud Uruguays kinni ja polegi midagi teha. Või kui kellelgi neist nuga oleks olnud. Üsna ebamugav mõelda.

Eile õhtul kandus läbi avatud akna tänavalt kõrvu mingi kisa. Ja pasunad. Nagu jalgpallifännid või nii. Uurisin siis netist skoore ja leidsin, et kaks Montevideo klubi olid omavahel mõõtu võtnud. Kusjuures vanem ja suurem (ja meile lähemal paikneva kodustaadioniga) eksemplar saanud haledalt 0:2 pähe. Nacional vs River Plate. Jalgpall on siin nii tähtis, et isegi tselluloosivabriku vastu protestivad argentiinlased olla Argentiina-Uruguay mängu ajaks silla blokeerimise katki jätnud.

Duši all käies avaldub huvitav probleem: kui eelmises kohas läks vesi ühel hetkel mõneks ajaks külmaks, siis siin on, vastupidi, kuumalained. Ja jällegi ilma harjata WC. Seda on teisedki mehed märganud.

Tänane, reisi eelviimane kontsert, ei tõota kõige kvaliteetsem tulla. Mehed on väsinud, tüdinud, mõned rihmagi juba üsna lõdvaks lasknud. Aga ikkagi on meil kontsertreis, jah? Saalis on laval Samicki klaver ja istekohtade numeratsioon läheb keskelt laiali: “… 7, 5, 3, 1, 2, 4, 6, 8 …” Peaks seda kunagi Eestis kuskil proovima, lihtsalt segaduse külvamiseks. 😉

Saal ise on nagu kott. Teiste häälerühmade kuulmine raskendatud, kohati sellest tingitud häälestumisprobleemid. Ja näiteks “Ilusas tüdrukus” võiks naaaaatukene rohkem dirigenti jälgida, poleks vaja nii jubedalt loksuda ja ette kiirustada.

Pärast kontserti on pidu enne meid esinenud kohaliku kooriga, kus saab ohtralt tasuta Coca-Colat. Nagu seda siin reisil veel vähe oleks joodud. Pidu senistest orgunnidest parim, kohalike poolt pakutud programm sisaldab biitlite laulmist (mis polegi nii lihtne, kuna akustiliste iseärasuste tõttu ei ole pianistist erilist kasu), meie paneme omalt poolt vastu natuke Hermanni ja Tormist. “Meeste laul” kõlab selles peoruumis üsna vingelt! 🙂

Aitan Margol ka ühe intervjuu läbi viia ja annan ka ise paar kommentaari selle kohta, kuidas meid röövida üritati.

Homne plaan sisaldab ookeanis suplemist, Coloniat ja sõitu Buenos Airesesse. Sealne ilmateade on paljulubav: ülehomme 31 ja üle-ülehomme 32 kraadi. Ehk siis koju tagasi tulles kaotame 5 tundi ja 30 kraadi.

Päev 17: Tänavaröövlid Montevideos

Puhkepäev. Mitte midagi ei pea tegema. Pärast rikkalikku hommikusööki — siin on lisaks tavapärastele medialunadele ka maisihelbed ja jogurtit — läheme Priiduga merd otsima, aga teeme kaks olulist viga. Esiteks usaldame minu sisemist kompassi ja pöörame kohe hotelli juurest valele poole, st mitte rannapromenaadi, vaid (kauba)sadama poole. Teiseks laseme esimesel ristmikul end pisut kursilt kõrvale kallutada ja liigume mööda diagonaaltänavat, mis meid üldse mitte kunagi mere äärde ei saa viia. Aga vähemalt näeme natuke linna.

Esimene jalutuskäik tehtud, võtame siestaks aja maha ja torgime Facebookis pisut eestlasi oma 30- ja 38-kraadiste temperatuuridega. Ja siis läheme uuele katsele merd leida. Täitsa kena promenaad, pisut ehk võrreldav Pirita teega, aga vesi on pruun. Nagu ka meie hotelli duši- ja tualettruum.

Kõnnime pisut mööda promenaadi, piilume vahepeal ka teisi tänavaid ja jõuame uuesti vee äärde täitsa poolsaare tipus, kus saab mööda muuli/kaid rannajoonest üsna kaugele kõndida ja linna siluetti vaadata. Umbes nagu Paljassaares, aga tagurpidi. Kohalikud on siin massiliselt kala püüdmas. Õngedega. Söödaks sai ja krevetid.

Eelnev võrdlus Paljassaarega oli eriti kiire tulema, sest poolsaare tipp meenutab üldse üsna paljus Koplit. Palju lagunevaid, mahajäetud maju ja nukrama olemisega inimesi. Kodutuid jääb terves linnas palju silma.

Ja siis ühel hetkel vaatan ma üle tänava väga lahedat (pildistamisväärset) mahajäetud maja ning märkan tagasi vaadates tänavanurgal kohalikke noori jooksmas. “Ahah, teevad sporti,” mõtlen. Võtan fotoka taskust välja, aga mõtlen siiski ümber ja surun käe taskusse tagasi. Ajame Priiduga juttu, kõnnime edasi. Kuulen tagant lähenevaid jooksusamme ja ootan, millal nad meist mööduvad.

Ei möödugi. Järsku haarab üks neist Priidu seljakotist kinni ja kõik neli karjuvad midagi arusaamatut Hispaania keeles. Priit on end juba seljaga (ja -kotiga) vastu seina pööranud ja löögivalmis. Mina ei oska mitte midagi peale hakata, aga kaitsen taskuid. Poistel on kõigil parem käsi särgi alla pugenud, üritavad justkui relvadega ähvardada. Paarisekundilisena tunduv analüüs annab tulemuseks, et relvi seal siiski pole. Priit röögatab: “Kaduge ära, raisk!” Järgmiselt tänavanurgalt hurjutavad neid ka paar kohalikku. Ja siis nad kaovad. Meie kõnnime kiiremal sammul edasi, kuni “Koplist” välja jõuame. Priit kaalub, kas osta nukid, kurikas või Kalašnikov.

Kuna meid koheldi just tõeliste turistidena, käitume ise ka vastavalt ja sööme mäkis. Dollariga makstes saab parema kursi kui pangast (seekord 20,0; ametlikult 19,5; pangas 19,4/19,5), seega polegi nagu mõtet valuutat vahetada.

Prügivedu toimub siin linnas põhiliselt hobuvankritega. Muidu on tänavapilt jälle kirjum kui Argentiinas: leidub vanemat rauda, aga mitte niivõrd ameeriklasi. Fiatid, põrnikad, mõned Ladadki. Üks Simca jääb ka kaamera ette. Autojuhid, isegi taksistid, on jalakäijate suhtes viisakamad kui senikogetu põhjal oodanud oleks. Ja need lugematud mootorrattad-mopeedid, mida saab poest osta mõnesaja USD eest. Hiina päritolu üldjuhul. Ka Hiina automarke liikleb siin palju.

Homme üritame praamipiletid (Colonia -> Buenos Aires) ära osta. Maksab ca 60 EUR/nägu, aga on seda väärt ka. Valik on, kas sõita 550 km või 180 km autoga ja tund aega praamiga. Isegi kui me 10:30 Colonias peame olema, on see seda väärt. Ausalt ka, ei taha enam autos istuda.

Päev 16: Teekond Uruguaysse

Jälle nägin kodu unes. Seekord küll vähem otseselt (st ma polnud Värava tänaval, küll aga Tallinnas), kuid siiski oli ärgates vaja asukoht uuesti ära tunda. Unes soovitas Ike mul ruttu jälle bänd kokku panna, siis saaks veebruaris Ameerikasse minna kaheks nädalaks. Minu esimene mõte oli muidugi see, et ma ei saa ju puhkust.

Eile teeservast ostetud oliivid on väga head. Lausa kahju, et nad enne kojujõudmist otsa saavad. 😉

Täna tuleb jälle karm päev: 12 tundi puhast sõiduaega. Õnneks on see nüüd siis lõpuks viimane NII pikk sõit. Seekord tangime kohe alguses. Naljakas fakt: siin on diislipüstolid erinevat värvi (kollane vs roheline) ja bensiini omad mustad. Aga ma olen seda juba vähemalt kaks korda maininud, jah? Ja teinegi — majaehitus käib siin nagu mõnel pusle kokkupanek: kõigepealt nurgad püsti, siis seinad vahele.

Maantee (Ruta Provincial 5) ääres on kümnete kilomeetrite jagu cabañasid. Ja lõbustusparke. Paar tammi oli ka, millest me üle sõitsime. Niisiis hüdroelekter. Kardiradasid on ka, aga aega paraku mitte.

Mõned kilomeetreid veedame tumerohelise Volkswageni taga, mille katusel on sinised vilkurid ja sabal kiri “GENDARMERIA

“Lamavad politseinikud” on siin vinged. Üht märkame liiga hilja, hüpe lööb kapoti lahti. Ja kiirteel on kohati sinise taustaga kiirusepiirangu märgid. Need kehtivad veokitele, võib-olla ka bussidele.

Politsei peab meid kiirteel kinni (kontrollpunkt). Mittetöötava parempoolse piduritule eest (mis kontrolli käigus siiski tööle hakkas) räägitakse 700 pesosest trahvist. Kaardiga maksta ei saa, tšekki vastu ka ei saa. Asi laheneb sajalisega politseiauto uksetaskus. Viva la corrupción!

Teeme esimese peatuse autopistast 3km kaugusel bensiinijaamas (kus märkan ka silti, et alates 1. oktoobrist ei müüda kütust 0:00-6:00). Selle peale teeb GPS ühe recalculando ja leiab, et meie peatus viis meid sihtpunktile ca pool tundi lähemale. Eks see rändkaupmehe-ülesanne üle 1000 km ole pisikesele 4 aastat vanale Garmin Nüvile keeruline ka. Lühem distants annab paremaid tulemusi. No ja lõpuks suurele teele tagasi navigeerides saab tee lihtsalt otsa.

Keskpäevane kiirtee teeb uniseks. Tagaistmelt kostab norskamist, aga ka Vedrul (roolis) on ärkvel püsimisega omajagu tegemist. Ühel hetkel olen juba valmis kõrvalistmelt rooli haarama, kuna auto teepeenrale tahab kalduda. Aga siis on õnneks nii, et mööda kiirteed enam edasi ei saa, sest mingi accidente tõttu on meie suund suletud. Suunatakse ümber paralleelselt kulgeva vana maantee peale ja mõneks ajaks on põnevam.

Kiirteele tagasi jõudes on see ka juba märksa huvitavam. 130 km/h alas on teel seisvaid autosid, löökauke, vasaku-rea-veoautosid jms.

Tee Rosariost Victoriasse on nagu Väikese Väina tamm. Ainult et ca 60 km pikk kaskaad tammidest ja sildadest. Kohalikud allikad nimetavad seda (õigustatult) “una grandiosa obra de ingenieria.” Ja selle grandioosse tee kasutamise eest tuleb 9 peesot.

Pärast Victoriat, kus ca 4 ekipaaži täiesti juhuslikult bensiinijaamas kokku saavad ja mis vastab lõpuks ometi minu peas eksisteerinud stereotüübile Ladina-Ameerika linnakesest, sõidab Siim peaaegu paadile sisse. Autoga. Maanteel.

(pilt: paat maanteel?)

Raadiost tuleb Adele’i Someone Like You väga naljaka latiinobiidiga. Siinpool tundub kanalite valik jälle kõvasti vähem euroopalik kui alguses Buenos Airese kandis. Kuigi BA on üsna lähedal. Raadiodiskorid räägivad tüütult palju ja täpselt niisuguse Dracula-häälega, nagu Pablo Francisco lubas. 😉

Kui hommikuks sõin kaks keedumuna enne kella kaheksat, siis lõuna saabub juba 10 tundi hiljem, linnakseses nimega Gualeguaychu. Sööme lausa 6 võileiba/nägu! Ja kooki ostame ka! Siestaga ei suuda kuidagi harjuda, ega selleks ette valmistuda. Ja nii me otsimegi tulutult avatud söögikohta, kuni lõpuks poolkogemata ühe sandwicheria otsa komistame. Uruguay piir pole enam mägede taga — küll aga jõgede.

Auto esiots on nagu surnuaed: tuuleklaas plekke, kojamehed korjuseid täis. Eelmises tanklas ei õnnestunud klaasi pesta.

Piiriületus läheb seekord mängleva kergusega. Pärast väike klaasipuhastuspeatus bensiinijaamas ja — ÕU MAI GAAD! JÄLLE EESTI HINNAGA BENSIIN! — panemegi Montevideo poole ajama. No sihuke natuke rohkem kui Võru ots veel. Kökimöki, vähemalt selle reisi kontekstis. Tankima peab ilmselt üks kord veel enne reisi lõppu, aga sõitma üle 600 km enam vist mitte. Läbisõit on ületanud 6000 km piiri.

Reede õhtu Uruguay väikelinna moodi: noored istuvad tee ääres maas ja motorolleritel, joovad matet. Väga lahe.

Ja lõpuks siis Montevideo ise. Otsime reede õhtut, leiame kallist (aga head) pitsat. Ja paar noortest tulvil klubiesist tänavat, kuhu turistidel ei tegelikult minna ei soovitata. Läheme ikka, jääme ellu. Siin saab dollaritega täitsa maksta, muide. 🙂