Ma olen 5 aastat kaine olnud, aga suutsin aastapäeva maha magada

Eile oli see päev, kui ma 5 aastat tagasi otsustasin rohkem mitte juua. Täna 5a tagasi sündis sama otsus suitsetamise osas. Viimasega, tuleb tunnistada, olen ikka patustanud ka — sigarette küll mitte, aga sigareid, vesipiipu ja e-sigarettigi on pisut imetud. Nojah.

Ega midagi väga uut polekski justkui enam lisada, kõik on juba korduvalt siit blogist ja muudestki vestlustest läbi käinud:

  • Alkohol on nagu abirattad: kui ise sõitma õpid, hakkab pigem segama.
  • Midagi rasket selles mahajätmises minu jaoks polnud, nüüd ma joon lihtsalt teistsuguseid jooke.
  • Emotsioonid on selgemad, puhtamad, sügavamad. Üldse olen viimastel aastatel väga emotsionaalne — iga pisikese asja peale läheb silm niiskeks ja kurk klimpi.
  • Kontroll on käes ja ära anda ei taha. Ma saan nüüd väga hästi aru, miks mu vanaemale antidepressandid ei meeldi.
  • Igal pool saab oma autoga käia, või siis on Imbil alati kaine juht alati olemas.
  • Laval oli alguses küll keerulisem, aga nüüd on seda kindlam tunne.
  • Imbi, ASA ja Bigbänd. Nemad on kõik mind ainult kainena näinud. Esimene BändCämp oli ka pärast seda otsust.
  • Hiljuti öeldi mulle nii: “aga see ongi eriti lahe, kui kainelt nii khuuli attitudega oled” Tänks! 🙂

Ja nii ongi. Aitäh kõigile, kes välja kannatavad. Here’s to the next 5 years!

Kaks aastat vabadust

Ühel hommikul päeva esimest sigaretti läites meenusid kiirabi oodates suitsu igatsenud isa sõnad: “Ma olen ju sõltlane.” Tuhnisin oma tunnetes. Tühjus, ei jälgegi sõltuvusest. Kustutasin koni ja kinkisin paki ära.

Täna möödus 2 aastat mu viimasest vähipulgakesest. Alkoholiga katkesid suhted päev varem (loe siit). Tõsi, ma olen selle aja jooksul mõned korrad ühe lonksuga õlle/veini maitset meenutanud ja vesipiibustki mahve imenud, nimetagu seda siis igaüks, vastavalt oma väärtushinnangutele, kuidas tahab.

Mõned ülestunnistused/tähelepanekud/mõtteterad:
  • Suitsetajad on hakanud närvidele käima, kusjuures miskipärast ainult väljaspool “suitsunurka,” olgu see kus iganes. Ehk siis kui kolleegid õue suitsule lähevad, tiksun ma mõnikord nendega kaasa. Aga kui keegi tänaval mu ees, taga või kõrval haisutab, ei meeldi.
  • Alkoholi tarbimine häirib ainult siis, kui see kuidagi minu heaolu kõigutab. Näiteks kui keegi purjuspäi tüli norib, iga hinna eest õlut pakub, sülle oksendab vms. Või kui mõni bändikaaslane laval alkoholimürgitusest kokku kukub. Noh, sihukesed pisiasjad.
  • Vabadust on rohkem. Iga kell võin julgelt autorooli istuda; hommikul pole pohmakat; aega ja raha jääb üle… või noh, ei jää üle. Sest kõik kulub lõpuks ju ikkagi ära, kuigi millegi muu peale.
  • Tervis on parem.
  • Alkovaba õlu ei olegi nii jube. Eriti Baltika “0” või Rock Zero (mis, teadagi, on ka Baltika toode).
  • Rochester Ginger on super! Prismast saab, võib-olla mujalt ka.
  • Isegi tantsimisega saab hakkama. Imbi leidsin ka ju kainelt tantsides… 😉
  • On selgunud, üllatus-üllatus, et mulle meeldib asju teha mõningase bravuuriga. Selle asemel, et vaikselt vahuveinipokaali käes hoida ja see hiljem märkamatult puutumatuna lauale tagasi sokutada, hakkan jalgu trampima ja nõuan alkovaba alternatiivi.
  • Mõned inimesed ei usalda neid, kes üldse ei joo. See ei tundu normaalne, peab ikka midagi viga olema. Mõnes mõttes saan neist aru, sest ma ise olin varem samasugune. Aga…
  • Õiged sõbrad saavad aru ja austavad mu otsust. Aitäh teile selle eest! 🙂