Päev 18: Reklaamikultuur ja eelviimane kontsert

Hommik algab vormeliga. Margo teeb ettepaneku otsida koht vaatamiseks, Vedru mainib eile hotelli telekast nähtud vormeleid ja mina hangin meile fuajees oleva teleri puldi. Fox Sports (Argentiina) kannab üle, nimekirjas on ka sama kanali HD variant, aga nii ilus see elu siiski ei ole. Peame tavalist pilti vaatama. O tempora, o mores!

Tasuline kanal küll, aga vormeliülekanne sisaldab USAlikult palju reklaame. Või peakski siis “ameerikalikult” ütlema ja põhja-lõunat üheks tervikuks pidama? Igatahes, kõige rohkem jääb silma reklaam, mille alguses näidatakse pilte “tavalistest argentiinlastest,” pärast mida kõlab lause stiilis “Te olete kõige lahedam rahvas terves maailmas!” Kõige lõpus mainitakse ära reklaami tellija: Argentiina presidendi kantselei. Ja valimisteni on veel umbes kolm aastat.

Ühtlasi eksisteerib teoreetiline võimalus, et mu järgmine toakaaslane meilt autot laenab ja paaki Argentiinasse jõudmiseks piisavalt naftat jätab. Küll see oleks mugav. Aga vist jääb see diil katki, sest meie auto pole õigel ajal saadaval. Tähelepanelik lugeja võib siiski aru võib saada, oleme me praamimõtte maha matnud ja kavatseme siiski “ümber Soome lahe” sõita.

Pärast vormelit üritan Margole monteerimisel nõu ja jõuga abiks olla. Või no olgu, ainult jõuga. Ptui, nõuga. Ilmselgelt on täna selline päev, kui midagi erilist ei juhtu ja sõnu tuleb kujutledavast pastakast vägisi välja meelitada. Vähemalt kontserdini küll.

Eilse rünnakuga seoses sai pisut “what-if” stsenaariume peas läbi mängitud. Kui kähmluseks oleks läinud, pidanuks ehk politseile selgitusi andma. Ja kurat teab, kes seal kelle poeg või onu võib olla. Pärast istud Uruguays kinni ja polegi midagi teha. Või kui kellelgi neist nuga oleks olnud. Üsna ebamugav mõelda.

Eile õhtul kandus läbi avatud akna tänavalt kõrvu mingi kisa. Ja pasunad. Nagu jalgpallifännid või nii. Uurisin siis netist skoore ja leidsin, et kaks Montevideo klubi olid omavahel mõõtu võtnud. Kusjuures vanem ja suurem (ja meile lähemal paikneva kodustaadioniga) eksemplar saanud haledalt 0:2 pähe. Nacional vs River Plate. Jalgpall on siin nii tähtis, et isegi tselluloosivabriku vastu protestivad argentiinlased olla Argentiina-Uruguay mängu ajaks silla blokeerimise katki jätnud.

Duši all käies avaldub huvitav probleem: kui eelmises kohas läks vesi ühel hetkel mõneks ajaks külmaks, siis siin on, vastupidi, kuumalained. Ja jällegi ilma harjata WC. Seda on teisedki mehed märganud.

Tänane, reisi eelviimane kontsert, ei tõota kõige kvaliteetsem tulla. Mehed on väsinud, tüdinud, mõned rihmagi juba üsna lõdvaks lasknud. Aga ikkagi on meil kontsertreis, jah? Saalis on laval Samicki klaver ja istekohtade numeratsioon läheb keskelt laiali: “… 7, 5, 3, 1, 2, 4, 6, 8 …” Peaks seda kunagi Eestis kuskil proovima, lihtsalt segaduse külvamiseks. 😉

Saal ise on nagu kott. Teiste häälerühmade kuulmine raskendatud, kohati sellest tingitud häälestumisprobleemid. Ja näiteks “Ilusas tüdrukus” võiks naaaaatukene rohkem dirigenti jälgida, poleks vaja nii jubedalt loksuda ja ette kiirustada.

Pärast kontserti on pidu enne meid esinenud kohaliku kooriga, kus saab ohtralt tasuta Coca-Colat. Nagu seda siin reisil veel vähe oleks joodud. Pidu senistest orgunnidest parim, kohalike poolt pakutud programm sisaldab biitlite laulmist (mis polegi nii lihtne, kuna akustiliste iseärasuste tõttu ei ole pianistist erilist kasu), meie paneme omalt poolt vastu natuke Hermanni ja Tormist. “Meeste laul” kõlab selles peoruumis üsna vingelt! 🙂

Aitan Margol ka ühe intervjuu läbi viia ja annan ka ise paar kommentaari selle kohta, kuidas meid röövida üritati.

Homne plaan sisaldab ookeanis suplemist, Coloniat ja sõitu Buenos Airesesse. Sealne ilmateade on paljulubav: ülehomme 31 ja üle-ülehomme 32 kraadi. Ehk siis koju tagasi tulles kaotame 5 tundi ja 30 kraadi.

End otsides.

Ma olen eksinud. Kadunud. Kaotasin end ära. Ühel hetkel oli kõik justkui korras ja siht selge, järgmisel ei tea enam üldse, kuhu poole minna.

Kõik sai alguse… Ei, algus oli palju varem, aga üks oluline tõuge tuli siis, kui Hele mulle näitas, et Telema süsteemiadministraatori koht mu isikuomadustega hästi ei sobi ja lubas mul avalikult (ilma pingeta) uut töökohta otsima hakata. Ühtäkki oli terve maailm mu ees valla, jookseks või… Täpselt. Kuhu?

Mõtlesin siit- ja sealtpoolt. Arutlesin iseenda ja teistega. Üheltpoolt tahaks valdkonda vahetada, teisalt jällegi ei raatsi. Mõtleks kõrgema-kaugema sihi välja, oskaks ehk selles suunas töölegi hakata, aga ei.

10 aastat tagasi sain 18 ja teadsin täpselt: minust peab saama programmeerija. Saigi. Nüüd olen mitu korda selle soone pealt välja rabeleda üritanud: ei taha kuidagi õnnestuda. Ja ometi tean ma, et olen ka selles valdkonnas endiselt väga nõrk. Töökogemust on ajaliselt palju, aga areng jäi mingil hetkel seisma. Lihtsalt ei ole sügavamat huvi kui pisike pealiskaudne skriptimine. Aga ka selle eest saab palka, kui muu ei aita.

Vahepeal flirtisin projektijuhtimisega. Sain mingil määral hakkama. Nüüd, 2 aastat hiljem, arvasin jälle sinna tagasi tahtvat, aga tänasel töövestlusel (kandideerisin just projektijuhi kohale) ei suutnud ma end lõppkokkuvõttes ka iseendale projektijuhina maha müüa. Ja no kui aus olla, ei tulnud see projektijuhtimise-idee ei algselt ega ka nüüd minust endast, vaid väljastpoolt.

Mis on mu suurim kirg? Muusika? Jah. Aga sellest ju siinmaal ära ei ela, kui just end saatanale maha ei müü. Pealegi pole mul grammigi erialast haridust ja oskusedki on, taaskord, pinnapealsed. Samas — laulda end edukalt Noortebändi finaali, salvestada autoriplaat, jõuda mõne looga raadiosse, olla TTÜ BigBändi koosseisuline vokalist, jne. Saavutusi isegi juba natuke on, ehk õnnestub sel teel veel miskit saavutadagi.

Raadio- ja telemaailm on mind ka juba väga pikka aega köitnud. Aga selles osas pole oskusi niigi palju kui mujal. Ja võimalikke variante on nii palju, et üldse ei oska valida.

Koolitamine/õpetamine? Jah, aga kõigepealt peaks ennast koolitama. “Tagasi kooli” on selles suhtes inspireerinud küll ja rohkemgi.

Trükimeedia? Arvutimaailma suurtes testides osaledes on pidevalt tahtmine midagi ka lõpuks ise kätte võtta, testida ja valmis kirjutada, aga… pole teinud, sest kalendrist ei paista kunagi piisavat auku. Aga see on ettekääne, ma lihtsalt ei julge.

Läbi kogu elu on mind süüdistatud laiskuses. Ma lisan siia nüüd veel ühe jubeda süüdistuse: pealiskaudsus.

Aga algus mõtete korrastamisele on tehtud. Kui käesolev kirjutis mu elu hiljem valitud karjäärirajal raskemaks teeb, so be it. Raskused on selleks, et neid võita! 🙂

PS: Muus osas on elu endiselt lill. 🙂