Aastakokkuvõte 2020

Jõulude ja uue aasta vahel jalutasime Imbiga kodu lähedal ja hindasime lõppevat aastat. Imbi andis 5/10, mina 6/10. Ehk siis NPSi arvestuses oleksime mõlemad rahulolematud. Igav see aasta igatahes ei olnud. Midagi täiesti katastroofilist, vähemalt isiklikus plaanis, ka ju ei juhtunud. Kokkuvõte tuleb kategooriate kaupa, nagu mul ikka kombeks on.

Pere/kodu

Kuna ma riigilt sünnipäevaks eriolukorra sain — okei, algas järgmisel päeval, aga välja kuulutati 12. märtsi õhtul — õnnestus Imbiga keskmisest aastast oluliselt rohkem aega koos veeta. Ehk, noh, midagigi head selle kõige juures. 🙂 Ilmselt aitas mõnevõrra ka see, et me pärast paari esimest kodus töötamise nädalat avastasime, et ülemisel korrusel on üks kirjutuslauaga tuba täiesti vaba. Siis polnudki muud, kui tõime Imbile töölt monitori-hiire-doki ja oligi kummalgi meist täiesti eraldi töövõimeline kodukontor. Imbil on nüüd igal hommikul commute trepist üles, mina töötan all.

Suvel eraldusime vahepeal mõneks ajaks Saaremaale. Ühe öö olime Kiti juures läänes ja siis tõmbusime oma renditud pessa idarannikul. Ehk, noh, Orissaare kandis.

Õe juures Teele sünnipäeva tähistamas

Kuna meie renditud maja kümblustünni ahi oli katki — aga see oli üks põhilisi põhjuseid just SELLE maja valimiseks — pakkus omanik välja, et võime septembris uuesti tulla. Ja nii me siis tulimegi. Aga sedapuhku võtsime vanemad ka kaasa.

Ootamatu külaline Saaremaal. Poseeris korraks ja läks siis oma teed.

Sügisel avastas Imbi võimaluse netist fotoraamatuid tellida. Panime oma viimaste aastate reisid kaante vahele ja siis märkasime ka kalendri tellimise võimalust. Jõulukingid kogu perele olemas! Kuigi, noh, Dorise ja Martini juures on see mõte juba aastaid silma jäänud. 😉

Vannituba sai IKEAst uue valamu ja mõned muudki mööbliesemed
Imbi üllatas järjekordse suurepärase jõulukalendriga

Sõbrad

Aasta algas mälumängudega Von Krahli baaris. Kõigepealt mängisime Erle kutsel asendusliikmetena kogenud tiimis, siis panime oma võistkonna kokku. Nimi? Nii piinlik. Töötab igatpidi. Kaotame? Nii piinlik. Võidame? Nii piinlik. Saame eriauhinna? Nii piinlik. Tiimist jõudis lühikese ajaga päris palju sõpru läbi käia: Helar, Kristiina, Dan, Kristel, Kiti, Märt, Liisa

Kevadise eriolukorra ajal tõmbas Kieren vahepeal ka oma online-mälumänguseeria käima. Seal suutis meie ingliskeelne inkarnatsioon “So Awkward” esimesel katsel võidu koju tuua. Nii piinlik. Kuna tegu oli minu esimese Zoomi-seansiga, suutsin ma edaspidi nii mõneski Zoomi-kõnes kanda nime So Awkward Kristjan. Ja võidetud pakk tualettpaberit ei ole miskipärast siiani meie ukse taha jõudnud. Teisel katsel me, muide, enam nii kõrgelt ei lennanud — jällegi nii piinlik.

Imbi jõudis mulle Driftikeskuses ja Texases veel napilt enne eriolukorda sünnipäevapeo korraldada. Hoidsime viisakat distantsi, kiivrid peas, kõik oli ohutu. Ja üldse oli meid vähe: ainult Martin, Helar, Dan, Margo, Annika, Randar ja Ilja.

Üldiselt online-peod liiga hästi käima ei läinud, aga mulle nad isegi meeldivad. Igasuguseid erinevaid keskkondi jõudsin aasta jooksul proovida: Zoom, Messenger, Teams, Discord, Meet jms. Peamine probleem kipub olema liiga suure seltskonna korraga kokku kutsumine — “töö sektsioonides” ei toimi virtuaalkeskkonnas veel naturaalselt nagu majapeol ja vajab juhtimist. Aasta lõpupoole toimus Johanna-Mai sünnipäev keskkonnas nimega SpatialChat, mis probleemi leidlikul moel lahendas: oma avatari saab hiirega ringi lohistada, kuulda on ainult lähedal asuvate inimeste hääled. Aijah — virtuaalpeol ei ole vahet, kus sa füüsiliselt asud. Ehk siis välismaal elavad sõbrad on teoreetiliselt lähemal kui kunagi varem.

Suvel saime ka Dorise, Martini ja kogu nende pesakonnaga kuidagi rohkem koos aega veeta kui keskmisel aastal. Või mulle ainult tundus nii?

Doris, Martin, Imbi ja mina Võsu rannas. Kohe tuleb rämmar?

Tervis

Kahetuhande kahekümnendal aastal liikusin rohkem kui eelmisel kahel aastal kokku. Üks pilt, tuhat sõna.

Käidud kilomeetrid aastate kaupa: 2018: 490km; 2019: 823km; 2020: 2214km
Käidud kilomeetrite kokkuvõte

Ma pole enam päris kindel, kas juba aasta alguses tekkinud käimisharjumus aitas kaasa mu elu esimesele maratonile (päris-maratonijooksjad, andestage mulle palun see pisike poeetiline liialdus) või vastupidi, maraton aitas aasta lõpuks nii palju kilomeetreid koguda, või on siin põhjused ja tagajärjed omavahel nii läbi põimunud, et vahet on võimatu teha. Igatahes kõndisin ma Tallinna Maratoni kombo-distantsi ajaga 6:21:04. Koht üldarvestuses 1810/2471. Kombo tähendab seda, et mul oli võimalik 42,2 km tükeldada kuni kümneks osaks. Tegin neljaks, sest 10km päevas tuleks ikka ära käia. Lähenesin iteratiivselt: esimene aeg oli 7:46:57, edasi hakkasin jupikaupa paremaks lihvima. Lõpuks sattusin nii hoogu, et vältisin igal võimalusel igasugu aeglustavaid tegureid, olgu need siis tiheda liiklusega teede ületamised või isegi liiga järsud pöörded — GPS-jälg võib kurvi sirgemaks optimeerida ja keskmist kiirust alla tõmmata. Klappides mängisid enamasti audioraamatud või podcastid, aga ühel viimastest (ja kiirematest) käikudest olin startides hooletu. Hea raamat sai poolel teel otsa, järgmist järjekorras polnud. Mis siis ikka, õige muusika õnnestus sammu aeglustamata telefonist kätte leida.

Käisin emal külas medaliga uhkustamas. Ema oli uhke ja tegi pilti.

Vidinad/tehnika

Ei ole väga vidina-aasta olnud, aga paar tükki on mu teele siiski jäänud. Kõigepealt kodukontori-vajadusega seoses soetatud Dell D6000 dokk. Tahtsin midagi sellist, mis nii Imbi tööläpakat kui ka minu MacBooki toetada suudaks. Kartsin eelkõige korporatiivrüperaali kapriiside pärast, aga tegelikult jäin hoopis mäkiga hätta. Plaanin ta millalgi välja vahetada — kui sul juhuslikult huvi on, võid minult hea hinnaga hästi hoitud USB-C doki saada. 😉

Ühel hetkel jäi silma Magic Keyboard, mis iPadile puuteplaadi lisab ja sellest peaaegu täisväärtusliku sülearvuti teeb. Ainult oluliselt kergema ja vastupidavama akuga. Ja ometi kirjutan ma seda postitust praegu mitte tahvlis, vaid arvutis — kohati on suurem ekraan mugavam, aga igapäevaselt on tahvel ikkagi rohkem kasutuses.

Suve lõpus alustasime väravaprojektiga. Ja juba novembri keskpaigast on meil kõigil autovõtmete küljes pult, mille ainsamast nupuvajutusest avaneb värav ja tuled löövad rõõmsalt särama. Kui enne kippusime Imbiga pigem laisad olema ja maja ette parkima, siis nüüd peab selleks eriline põhjus olema. Isegi lund on lihtsam rookida, kui värav küljele eest ära sõidab.

Ja veel üks pöördelise mõjuga uus vidin sisenes meie ellu — Imbi hakkas elektrihambaharja kasutama. Pärast seda, kui üle aastate hambaarsti juurde jõudsime ja kõik augud ära lappida lasime, saime kingiks Philips Sonicare hambaharja. Olles aastaid Oral-B elektriharju kasutanud, oli see ka minu suu jaoks täiesti värskendav kogemus. 😀

Kool

Retsenseerimist pole ma siiani maha jätnud, 2020 sügissemester tõi üle hulga aja minu juurde ka mõned juhendatavad. Paraku pole keegi neist veel lõpetanud, aga eks oli ka pingeline aasta.

Kevadel avaldatud skämmiseiklused tõid mind mõnevõrra ootamatult suveks koolile lähemale. Ühel heal neljapäeval lubas Kakk, et teeb mu postitused ITSPEA järgmises versioonis kohustuslikuks kirjanduseks ja soovitas Birgyga rääkida. Birgy küsis, kas ma juba IT-didaktika miniprojekti konkursil osalen. Selle peale võtsin Stenil nööbist kinni ja pidasime natuke plaani. Esmaspäeval oli taotlusvooru tähtaeg. Jäime küll mõned tunnid hiljaks, aga osutusime siiski valituks: nii sündiski ScamLab. Ja siis, endalegi üllatuseks, hindasin ma sügissemestril muuhulgas küberkaitse magistriõppe tudengite kodutöid.

Novembris astusin EKA avatud akadeemias teenusedisaini kursusele ja sain seal omaenda ideed arendada. Kuna detsembriks oli mind tellitud Kuressaare Ametikooli õpilastele testimist õpetama, tegime selle koolituse jaoks koos Tiia ja Elinaga oluliselt põhjalikuma eeltöö, kui ma muidu taibanud oleks. Muuhulgas vestlesime kõigi kolme sihtgrupi esindajatega: õpilased/vilistlased, koolid/õpetajad ja tööandjad. Kõigilt oli nii mõndagi kõrva taha panna. Ja tundub, et ametikooli omad jäid rahule, seega uuel aastal tuleb materjale paremaks lihvida ja teistelegi koolidele oma teenuseid pakkuda.

Töö

Nordic Testing Days lükkus paraku küll uude aastasse, aga omajagu eeltööd sai siiski tehtud. Kava on sisuliselt koos, tuleks nüüd ainult turvaline olukord konverentside pidamiseks. Abistasin pisut Gretet uue kodulehega: lõpuks ometi oleme ka mobiilist normaalselt vaadatavad. Ühtlasi tuli selle jaoks tiimist uued pildid teha, sest vanad olid ikka juba väga vanad ja igaüks omaette ooperist. Uued tegi Must Post.

Kus hundist juttu, eks. Oleme Heleni, Marko, Gerdi ja Steniga aasta jooksul kõva arengu läbi teinud, millele aitas omajagu kaasa ka Matsi meeskonnakoolitus. Lisaks finantsjuhtimisele olen natuke ka stsenaariumi kirjutamise ja režiiga kätt proovida saanud. Huvitav on nentida, et iteratiivne lähenemine kirjutamisele on mul järjest paremini käpas: kõigepealt kondikava, siis liha luudele, lõpuks detailide viimistlemine. Ja igal sammul on midagi uut õppida. Aasta kaks lemmikprojekti olid minu jaoks ühe tantsulise pulmaüllatuse filmimine Viimsis ja Cisco Meraki Go tutvustav video Arvutimaailma YouTube’i kanalile. Aga põnevaid projekte oli kõvasti — andsime liikuvas pildis edasi tehase ohutusnõudeid, tooteliinide tööd, visiiride kasutegureid, paindlikku linnaruumi, ja palju muud. Uuel aastal teeme veel. Ja veel. Ja veel!

ASA pole ka sugugi kaugeks jäänud: teen endiselt iga päev näpuotsaga ühe veebikaubamaja testijuhtimist. Aasta lõpus läksid Roman ja Indrek teistesse projektidesse, asemele tuli Anneli. Mõnusalt sujuv vahetus oli, ilma mingi paanikata. 😀 Hästi vahvaid üritusi toimus ka aasta jooksul, näiteks privaatne Teneti kinoseanss, LAN-party ja virtuaalne jõulupidu. Pluss veel kogu aasta jooksul paralleelselt jooksnud YuMuuvi väljakutsed, mis kõiki end liigutama sundisid. Aitäh, Kerttu ja Kert ja Liisa ja Maili ja Arto ja kõik teised ka! 🙂

Ahjaa, lisaks jõudsime Steniga ASA koolitusklassis aasta jooksul ka kaks klassitäit testijaid välja koolitada. Viimasel korral testisime muuhulgas visiire, et mitte koolitujate poole potentsiaalselt ohtlikke pritsmeid pilduda. Muide, iga päeva lõpus oli visiir kergelt täpiline. Koolituste virtuaalseks kolimise mõtet põrgatasime, aga ei raatsinud. Eks näis, mida tulevik toob — võimalik, et mingil hetkel peab seda ikkagi tegema.

Erinevad toimetused TalTechis on juba kooli peatükis ära märgitud.

Bändid/lava

Kaaperdatud bände sedapuhku ei tulnudki. Ütleme siis… vaheaasta.

Bigbändiga andsime paar kontserti — neist ühe ka veebis — tegime tavalisest ettevaatlikuma aiapeo ja sügisel õnnestus isegi paaril tantsupeol mängida. Airi, Jana, Anette, Karoliina ja Maiaga oli niiiiii tore jälle koos laulda. Lisaks kutsus Simmo mind ja Kuldarit mingil hetkel endaga kaasa Kultuurikeskuse koosolekutele, kus mul eriti huvitav oli raha jagamise diskussioonis osaleda — meeskoori liikmena bigbändi huve esindada ähvardas kohati isiksust natuke lõhestada. 😀

Salvestuste osas oli edukas aasta. Kevadel pakkus Teet välja, et võiks ka bigbändiga ühe kodusalvestuse teha. Kuna That’s Life oli kontserdi jaoks enam-vähem käppa harjutatud kõige uuem materjal, läks see käiku. Rääkisin sellest ka kodus ühel pühapäevasel ühislõunal, kui ema küsis tabavalt: “Aga miks te midagi eesti keeles ei tee?” Mis seal ikka, kirjutasin eestikeelsed hetkeolukorda kirjeldavad sõnad ja nii ta läks. Vikerraadiost mängitakse seda siiani aeg-ajalt, on siit-sealt mainitud.

Aasta lõpus tegime veel ühe väga ägeda salvestuse, aga praegu on ilmselt kõigil mõneks ajaks jõululaulude kvoot täis. Olime väga vastutustundlikud — ruumis viibis korraga alati maksimaalselt üks pillirühm. Saksofonid omaette, trompetid ka, tromboonid samamoodi. Ainult rütmigrupp ja Siim olid päriselt koos ühel laval. Lõpuks on Bianca selle nii sujuvalt kokku monteerinud, et ei usukski. Mina, või seesamunegi… jõuluvana taidles näiteks täiesti üksi trepi peal.

Meeskoori hooaeg algas uute dirigentidega paljulubavalt. Dan, Margo, Randar, Ilja, Kaupo ja mina saime üsna tihti kokku ka väljaspool kooriproove. Muuhulgas leidsime mina ja Dan, et proovi lõpuks on häälepaelad ikka korralikult kurnatud. Ja siis muutus kõik. Koorilaul muutus järsku ohtlikuks. Raske südamega saatsin pärast kalmistupäeva Vahurile avalduse, et mind esialgu aastavahetuseni tegevkoosseisust välja arvataks. Ilmselt peab seda veel pikendama. Samas olen kogu aeg valmis ohutust kaugusest koori tegevust toetama, olgu tegu juubelihooajale graafilise disaineri leidmisega, reklaami salvestamisega, virtuaalse ühislaulmisega dirigendi sünnipäeval, või isegi fotosessiooniga.

Eriolukorra ajal tõstis korraks pead ka after6. Proovisime igaüks oma kodust salvestada ühe romantilise tänulaulu kõigile meditsiinitöötajatele, aga paraku jäime lõpuks ikkagi toppama. Samas oli meil ikkagi niipalju entusiasmi, et YouTube’i kanal üles seada ja sinna seni avaldamata videomaterjali koguma hakata.

Neljapäev ei esinenud kordagi. Isegi proovi ei teinud. Aga vähemalt on meie grupivestluses endiselt aeg-ajalt tehnoloogiateemalisi arutelusid või lihtsalt muusikaliste elamuste jagamist. Lisaks juhendan ma servapidi ka Mardi magistritööd. 🙂

Kultuur

Vinüülid. Kuna ostmisega tõmbasin pidurit, on vinüüliriiul sedapuhku peamiselt ainult kingitustega täitunud. Imbilt saadud sünnipäevakinkide hulgas olid Siim Aimla Funk Group, Juhan ja Põhja Konn. Imbiga lõunale minnes hiilis selja tagant ligi õde, kaasas MaiGroupi viimane plaat, samuti vinüülil. MaiGroup on, muide, algusest peale mu lemmik töötegemise muusika olnud: instrumentaal, mille energiatase ja tempo vahelduvad mõnusalt, andes loomingulisusele uusi ja uusi tõukeid.

Paar plaati ostsin aasta jooksul siiski ise ka. Kõigepealt andis Discogs mulle märku, et paar aastat soovinimekirjas olnud “Viise ja vinte” on enam-vähem normaalse hinnaga müügis. Ja siis aasta teises pooles lasi Pomplamoose välja prantsuskeelse muusikaga plaadi, millele ma samuti vastu panna ei suutnud.

Jõulukingiks sain jälle Imbilt oma selle aasta lemmikalbumi füüsilise kehastuse: Run the Jewels 4. Nende lugude energia aitas mul septembris mõnevõrra kiiremat kõndi teha. 🙂

Raamatud. Mõned on märganud, et Goodreadsi eesmärk (24) oli mulle seekord ehk isegi liiga lihtne: aastaga neelasin alla 37 kirjatükki erinevates žanrites, enamik neist läbi kõrvade. Lemmikud, üsna suvalises järjestuses, on siin:

Aitäh, Liisa, et sa mind Vonnegutini juhtisid. Ema rääkis küll Tšempionide einest juba ammu mulle ülivõrdes, aga kes siis ema kuulab? Nii piinlik. 😉

Teater. Või no olgem ausad: kui “Wildesid” poleks olnud, poleks ma ilmselt aasta jooksul teatrisse sattunudki. Lisaks salvestasin ka “Pragude” heliribale oma vokaali, aga tükki ennast pole siiani näinud.

Kontserdid. Võrreldes teatriga polnudki NII vaene aasta, sest kevadel andis Vaiko Eplik ja Eliit Vembu-Tembumaa parklas autokontserdi. Erak minus nautis privaatset olemist Imbiga. Plaksutamise asemel tuututamine ja tuledega vilgutamine, miks ka mitte? Ja kui siis “Homne päev” punasele Škodale pühendati, tegi ka meele rõõmsaks. 🙂

“Do you accept these cookies?” Hetk pärast NOËPi kontserti Käsmus.
Vasakult: Kärt, mina, Andres (küpsistega), Krissu ja Imbi.

Podcastid. Raamatutega vaheldumisi on neid keeruline kuulata, sest mind huvitavad asjad pole veel Audible’i keskkonda kolinud (ja võimalik, et ei koligi). Äppi vahetada on jällegi pisut tüütu. Ehk siis väga pole jõudnud taskuhäälingut tarbida. Lemmikud on siiski Eesti IT-ajaloost pajatav Memcpy ja soomekeelne Herrasmieshakkerit.

Kino. Eeh. Päris-kinno jõudsin aasta jooksul kaks korda: Imbiga vaatasime Tenetit ja ASAga privaatseansil… Tenetit. Autokino plussid ja miinused võtsin maikuus Arvutimaailma lehel kokku. Lühidalt: mulle meeldib privaatne vaatamiskogemus ja võimalus helinivood oma suva järgi reguleerida, aga pildikvaliteet jääb päris-kinole ikka korralikult alla.

Kodustes tingimustes sai ka omajagu filme nauditud, nt Oscaritega pärjatud Knives Out ja Parasite. Mingil perioodil meeldis mulle elliptilisel trenni tehes dokumentaalsarju ja -filme vaadata: näiteks Rodeo oli päris hea energiaga. Ja siis jõulude ajal tulid jõulufilmid päevakorda. No näiteks Die Hard (minu valik), Love Actually (Imbi valik) ja A Charlie Brown Christmas (Apple’i soovitus).

Sarjad. Mida sa aasta otsa kodus tehes ikka teed, kui sarju ka ei vaata? Vaatasime, ja kuidas veel! Kokku ca 70 erinevat seriaali, aga parimatest parimad on siin:

Mõned klassikud võtsime ka ette:

Mängud. No ei ole minu puhul tegemist tõsise mänguriga, öelgu Imbi mis ta tahab. 😀 Mul on lihtsalt harjumus lahendada igal vabal hetkel Nonogramme. Pluss veel Pokemon Go, State of Survival ja Real Racing 3. Lemmik-lauamängud on endiselt Focus ja muud Trivial Pursuiti derivaadid, aga Ultimate Werewolf on ka lahe. Eriti kui iga raundi lõpus läbi arutada, mis just toimus.

Imbi ja Sofia

Asjad, mida ma 2020 esimest korda tegin

  • Koostasin nullist kolmepäevase koolituse õppematerjalid ja viisin nendega koolituse läbi
  • Lõpetasin töötuskindlustushüvitise saamise
  • Kirjutasin videole voiceoveri teksti, mille keegi teine sisse luges
  • Salvestasin oma kodus laulupartii, mida hiljem raadios mängiti
  • Kirjutasin bigbändiga laulmiseks sõnu
  • Käisin finantsjuhtimiskoolitusel
  • Osalesin online-sünnipäevapeol
  • Migreerisin ettevõtte MS365 platvormile
  • Osalesin maratonil
  • Salvestasin lavastuse sissejuhatuseks laulu
  • Kõndisin üle 2200 kilomeetri aastas
  • Sõitsin Ferrariga
  • Sain kiiruse ületamise eest hoiatustrahvi (9€)
Mina ja Ferrari. Vedas, et see kabriolett oli, muidu poleks pea autosse ära mahtunud.

Lasersilmad läänerannikul (0/6): sissejuhatus

NB! Järgnev lugu juhtus juba vähemalt 3 kuud tagasi. Ärge arvakegi, et me jälle ameerikasse läksime. Ma lihtsalt ei jõudnud varem kõike kirja panna.

Lugu algab tegelikult veel varem, millalgi mullu sügise paiku. Keegi meist — ilmselt Imbi — satub soodsate lennupiletite pakkumise peale: Helsingi – Los Angeles edasi-tagasi ühe vahemaandumisega, koos pagasiga ainult 420 eurot. Mis siis ikka, võtame ära. Mina, Imbi ja Krissu… ja siis soovitame sama pakkumist veel Märdile ka. See on ka enam-vähem algusest peale paigas, et tuleb road trip. Ehk siis rendime kohapeal auto ja sõidame sellega nii palju ringi, kui hing ihaldab.

Paari koosolekuga, olgu need siis virtuaalsed või füüsilised, saame esialgse marsruudi enam-vähem paika. Kohapeal peaks meiega episoodiliselt liituma veel Liie ja Liisa, seega auto tuleb võtta suur: Suburban. Marsruut kujuneb kolmnurgaks, mille tippudes on San Diego, San Francisco ja Phoenix. Alguses kujutame ette, et võiks ka Albuquerque’ ette võtta. Aga mida aeg edasi, seda utoopilisem see mõte tunduma hakkab. Muu läheb klassikaliselt. Meil on Imbiga eelmistest reisidest Google Sheetsis oma pakkimisnimekiri, mille järgi saab kindlustusjuhtumi puhul kiiresti kokku arvutada ka nt vastava pagasi sisu maksumuse. Natuke peab küll jälle tuunima, sest Lääne-USA ei ole Kagu-Aasia: prognoos lubab pigem jahedat ja vihmast ilma. Vähemalt on kodune.

Esialgne sõiduplaan, mida töö käigus pisut veel optimeerime

USA puhul tuleb mängu veel üks eripära. Viisat otseselt küll vaja pole, küll aga miski, mis peidab end krüptilise lühendi ESTA taha. Täidad vormi, maksad raha ära, saad vastuse. Kogenumad USAfiilid räägivad küll, et vastus tuleb kohe, aga meil läheb miskipärast kauem. Ja ega selle kohta ju teavitust ka ei tule, vaid tuleb ise aeg-ajalt kontrollimas käia. Üldiselt hakkab tekkima tunne, et e-riik on meid ära hellitanud.

Kuna lennupiletid on algusega Helsingist, üritame sinna ette ka TLL-HEL pileteid saada. Need on aga kas väga lollil ajal või jõhkralt kallid. Jääb ära. Selle asemel võtame Omena hotelli Helsingi kesklinnas ja sõidame eelmisel õhtul laevaga üle.

Ja nii see reis algabki. Soome laevaga, nagu paljud head muinasjutud. Aga enne on vaja kontorist sadamasse jõuda. Olen enda meelest hästi kaval ja ei võta viimasel puhkuse-eelsel tööpäeval töötõendit kaasa, sest alati saab valvelauast ajutise kaardi küsida. Tõsi, selle aktiveerumine võtab hommikul natuke aega, aga selle elame üle. Teine nüanss, mida ma ette arvata ei oska, avaldub õhtul. Kell on napilt viis läbi ja Imbi annab märku, et ma võiks kohvritega alla liikuda. Uber on teel. Järsku olen ma maailmas justkui ihuüksi. Minu tiivas ei ole ühtegi kolleegi, aga ajutine kaart lõpetas töö täpselt 17:00. Õnneks on liftid kohe klaasukse taga ja teistest tiibadest koju sättivad kolleegid avavad minu paanilise kolistamise peale ukse. Huh. Napikas.

Sadamasse jõuame esimestena ja peame omajagu aega parajaks tegema. Võtame pisut õhtuoodet — viineripirukas ja vesi. Glamuurne!

Glamuurne õhtusöök

Lepime kokku, et kõik reisi ajal tehtud sotsiaalmeediapostitused kannavad teemaviidet #lasersilmadläänerannikul. Miks? Sest kõik neli reisiseltslast on ühel või teisel hetkel oma nägemist laserlõikusega korrigeerida lasknud. Julgen soovitada.

Sadamast oleme sunnitud hotelli liikuma tavalise taksoga, sest ei Uber ega Taxify ei lase suurt autot tellida. Esimene takso, mille juhiga suhtleme, on Octavia. Sinna ei mahu. Räägin juhiga soome keeles, aga tunnen aktsendist, et tegu on rahvuskaaslasega. Tagant läheneb teine Škoda — sedapuhku Superb — mis on ilusti piisav.

Hotellis oleme nagu silgud pütis, eriti Märt ja Krissu. Nende lisavoodid on imepisikesed ja tuleb lahti pakkida tumbadest. Aga see kõik on seda väärt, sest juba homme hommikul võtame suuna läbi Pariisi LA poole. Sweet California dreams!

Krissu on rõõmus, et üldse kuskil magada saab

Ärkame hommikusteks protseduurideks umbes kell 5. Poole seitsmeks hotelli ette tellitud takso on 15 minutit enne aega kohal ja ootab rahulikult. Sedapuhku universaalkerega Volvo. Jälle mahuvad kõik kohvrid koos meiega ilusti ära.

Otsime lennujaamas hommikusööki, esimene buffet on 3€ kallim kui O’Learys. Valime soodsama variandi. Toit on umbes nagu kehvas hotellis, ent siiski lennujaama kohta hea diil.

Esimene lend: HKI –> CDG

Lennuk on kena: Finnair on ikka Finnair. Olles harjunud Nordica ja Air Balticu kohalike lendudega, ei oska oodatagi, et kohv, tee, mahl… kõik on täiesti tasuta! 🙂

Finnair viib Pariisi, aga edasi?

Paris Charles de Gaulle (CDG)

Terminalide vahel võtab bussisõit aega 14min, pluss ooteaeg 5 minutit. Otsime midagi süüa. Pret A Manger tundub toidu kaasaostmiseks üsna populaarne koht. Oleme seda kaubamärki varemgi kohanud, seega usaldame. Soe kana-wrap on küll pakendi külge kleepunud, aga see-eest maitsev.

Meie lennu väljumise väravat muudetakse. Kolm allikat (KLM, Delta ja lennujaama infotabloo) annavad kõik ühel hetkel erinevat infot, seega oleme pehmelt öeldes pisut segaduses. Üks vanem naisterahvas küsib meilt nõu ja lubab igaks juhuks meie lähedusse hoida.

Umbes veerand tundi enne pardaleminekut tuleb meelde, et kuna ükski süsteem elektroonilisi pardakaarte ei pakkunud, võiks need lasta väravas välja printida. Saabki tehtud. Üldse mitte napilt, eks? 😉

Jõuame lennukisse. Iste on Finnairiga võrreldes külgsuunas pisut kitsam, aga see-eest on jalaruumi hääästi natuke rohkem. Delta ohutusvideo on ka päris lustakas, sisaldades humoorikaid animatsioone tegelastega ohutuskaardilt. Üldse tundub, et hirm Delta ees oli asjatu, sest nende üle-Atlandi lendudel paistab olevat hea teenindus ja palju meelelahutust.

Esialgu veel rõõmsad

Näiteks WiFi. Tasuta versiooniga on võimalik kasutada kõikvõimalikke vestlusrakendusi, nt Facebook Messenger ja Skype. Piltide vaatamise eest tuleks juurde maksta, aga ka see hind ei ole üle mõistuse kõrge. Igatahes väga veider on suhelda kodu ja sõpradega, kui lennuk samal ajal Gröönimaa kohale jõudma hakkab. Mul on tahvlisse salvestatud mõned sarjad (Netflix), telefonis hunnik muusikat (Spotify) ja podcaste (Overcast). Lisaks on lennuki enda meelelahutussüsteemis päris hea valik, kusjuures osa valikut on pisut “peidus” — selleni jõuab nutiseadmega läbi traadita võrgu. Ahjaa, miskipärast tulevad vahepeal ka tasuta wifis Facebooki-Instagrami postitused läbi. 😉

Lennuk või LAN-party?

Igatahes — müra summutavad klapid ja monotoonsed podcastid aitavad lennu jooksul ka umbes poolteist tundi magada. Great success!

Väsinud, aga siiski õnnelikud

Järgmises postituses (äkki juba paari nädala pärast?) alustame oma kahenädalast maanteeseiklust Los Angelesi rahvusvahelisest lennujaamast.

Aastakokkuvõte 2017

Nagu mullu, nii ka tänavu on (sotsiaal)meedia täis lugusid sellest, kui õudne eelmine aasta oli ja kuidas järgmine võiks parem olla. Isiklikus plaanis polnud 2017 üldse paha. Võiks lausa öelda, et läheb endiselt tõusvas joones. Proovin lühidalt kokku võtta, aga vist ei tule välja.

NB! Kui kuskil on joon all, on see tõenäoliselt link edasise lugemiseni. Niisama katsun ma allajoonimist vältida, ausalt ka.

Pere / kodu

Elutuppa saime uue vaiba ja diivani. Jätkasime aiapeo-traditsiooni. Kuuse paigutasime sedapuhku teise nurka kui tavaliselt, aga muidu on selles osas kõik vaikne ja rahulik — ei mingeid põrutavaid pommuudiseid. Mis on vahelduseks (eelkõige eelmise aastaga võrreldes) täitsa tore.

Vinüülid

Sellel rindel jätkus vähemalt sama maniakaalselt kui mullu: kollektsioon täienes ligi 150 plaadiga. Oma panuse andsid sellesse ka naabrid, kes mind oma kogus rehitsema kutsusid. Suurem kogu vajab suuremat riiulit, niisiis palusime Margol-Annelyl IKEAst ühe kaheksase KALLAXi tuua. Nüüd mahuvad enam-vähem kõik plaadid ilusti ära. Mõned põnevamad on eriliselt meelde ka jäänud. Näiteks Curly Stringsi valgele vinüülile pressitud värske album on täiesti omalaadne kogemus — justkui asetaks nõela taldrikule. Või siis see Leikki plaat, mille ma ostsin plaaditurult põrsana kotis, müüja soovituse peale. Sobis küll!

Plaate võib mulle (nüüd vist juba lausa ka “meile”) alati kinkida. Seda trikki kasutas tänavu lisaks Imbile ja emale ka Valdo. 🙂

Kultuur

Raamatud. Võtsin Goodreadsis sõpradest eeskuju ja panin endale aastaks eesmärgi lugeda (või kuulata) 12 raamatut. Aastale tõmbasin joone alla 15 teosega, millest paar olid, tõsi, hoopis loengusarjad. Erinevatel põhjustel eelistan audioraamatuid: no kuidas sa näiteks Tallinnast Riiga sõites autoroolis raamatut loeksid? Seal küll sõltub nauding suuresti ka sellest, kes ja kuidas teksti loeb. Siiani on mul valikutega päris hästi läinud, ainult ühe olen tagasi andnud. Audible on selles mõttes tore, et kui ei meeldi, saad raha tagasi. Ja ühe paberraamatu eest sain ka raha tagasi, kuna üks kullerfirma selle kaubanduslikku välimust pisut vähendas.

Aasta lemmikud:

Ja kõik ülejäänud olid ka head.

Teater. Veebruaris tõi T-Teater lavale Krabatimängu, millele ma esimest korda ilma Margo abita reklaami tegin ja mille esikapeol ka bigbändi pisike esindus mõned meeleolukad palad mängis.

Sünnipäeva tähistasin sedapuhku laval, kui “Läbi jäätunud klaasi” teist hooaega mängima hakkas. Aprillis vaatasime Timoga pärnus Boybandi, mida ma siinkohal väga ei kommenteerikski. No sest kui midagi head pole öelda, ära ütle, eksju. Ah, ei, poisid laulsid ju ilusti ja tantsisid ka, aga… seda maagiat ei olnud, mida ma teatriga seostama olen õppinud.

Üks suvine vabaõhuetendus sai ka tänu Malle sünnipäevale ära külastatud. Sisu kõnetas tänaselgi päeval, lisaks pakuti vinget akrobaatikat — ja kapsast jagati publikussegi! Säärane mulk siis nimelt.

Septembris esietendus Tartus Sireti kirjutatud Beatrice, millele eelnenud raamatuesitlus ja sealne arutelu ka tükile kõvasti juurde andsid. Tänu Dorisele ja Martinile saime üle hulga aja Linnateatris käia (Igatsus).

Ühel hetkel tabas Imbit balletipisik, mis tõi meid aasta lõpus kaks korda Estonia saali. Kõigepealt Tramm nimega Iha, mis minu silmis raudselt aasta parima elamuse tiitlit väärib. Vahetult enne jõule käisime veel Pähklipurejat ka vaatamas.

Kontserdid. Tänavu nägime kõige rohkem laval ilmselt Vaikot ja Eliiti. Eriti armas oli see, kui nad viienda pulma-aastapäeva õhtul Intsikurmu pealavalt meile ühe loo pühendasid. Selle loo. Peab tunnistama, et sellisel emotsionaalsel seosel on tohutu jõud ja nii nautisingi ma seda varem pigem suvalisena mõjunud pala mõned päevad hiljem Pirita teel kabrioletiga sõites täiel rinnal. Ühtlasi peab lisama, et Intsikurmus oli neil ilmselt suve parim heli.

Laulupeol tõdesin, et kui ma peaks seda kunagi veel pealtvaatajana nautima, tuleb kindlasti istekohaga pilet osta. On küll kallim, aga rohkem hingamisruumi ja (Captain Obvious strikes again) garanteeritud istekoht pealegi.

Aasta lõpetasime kultuurselt Hennessy uusaasta(eel)kontserdiga Pärnus.

Podcastid. Parim asi maailmas on Tell Me Something I Don’t Know. Avardab silmaringi ja ajab naerma ka.  Freakonomics Radio, Nerdist, Autosport podcast, ATP, Shift+F1 ka, aga üldiselt olen viimasel aastal pigem audioraamatute lainel olnud.

Kino. Mulle uus Star Wars meeldis. Aga see ei olnud kindlasti aasta ainus film. Teisi lihtsalt… ei mäleta enam. 🙂

Sarjad. Kindlasti Black Mirror. Ja Fargo. Ja  Brooklyn Nine-Nine, The Crown, Star Trek: Discovery, The Expanse, Rick and Morty, BoJack Horseman, Dirk Gently’s Holistic Detective Agency, Better Call Saul, Suits, How to Get Away with Murder, Narcos, Handmaid’s Tale, Orange is the New Black, iZombie, The Get Down ja loomulikult Stranger Things. Me nagu muud ei teekski? Appi.

Bändid / lava

Kaaperdatud bändide nimekirja suutsin tänavu lisada sellised nimed, nagu Tulv, Trio Comodo ja… no ma ei tea, mismoodi NOËP siia nimekirja sobida võiks. Ühtpidi pole tegemist ju otseselt bändiga, teisalt kutsus Andres mind ise lavale. Okei, eks ma natuke ju vihjasin ka paarkümmend korda, et võiks midagi koos teha. Aga see taustalugu, mis ta ette rääkis, oli eriti nunnu: oli kord üks pikkade tumedate juuste ja habemega tegelane (loe: mina) nende kodus kitarri plännimas ja oma lugusid laulmas käinud. Mispeale tema mõtles, kui raske see laulukirjutamine siis ikka olla saab. See teadmine, et sa oled kellelegi kunagi inspireeriva tõuke andnud, see on nii-nii magus. Aitäh jagamast! 🙂

Theatrum Hospitalis kaaperdas omakorda mind ennast sünnipäevaks ära. Olgu, tegelikult olin ma hea meelega nõus sõbrad hoopis teatrisse kutsuma. Parimatest parimad tulid kohale ka! 😉

Neljapäev esines tänavu üheainsa korra, sedagi hübriidkoosseisus — Marti ja Allanit asendas Bigbändi rütmigrupp (Mari bassil, Jüri klahvidel ja Pennar kitarril). Janno oli sedapuhku siiski trummidel. Eks meil on aiapeol ikka Neljapäeva ja Bigbändi vahel kohati pisike trummarivahetus käinud, seekord siis mitte. Proovi ei teinud kordagi, lood olid kõik Arderi sõnadele ja puusalt. Päris seisma ei jäänud kordagi, kohati tuli täitsa mõnus tunne peale. Aga uuel aastal võiks päriselt ka bändi teha. Ah, poisid? 🙂

Bigbänd. Sain laulda Luisaga duetti, sain Voldemar Kuslapilt komplimendi oma tämbri kohta. Ja muidugi Maia ja Mimmu oma õpilastega ja Simmo ja kõik teised toredad tegelased. Livin’ the dream!

Sedapuhku ei mänginud terve aasta jooksul üheski firma- ega koolibändis. Küll aga värbas SEB ansambel Ressurss mind aasta lõpus oma ridadesse, kitarri mängima ja laulma. Eks peab jälle harjutama hakkama, muud ei jää üle.

Ja Punane müts tiirleb endiselt raadiotes. Jess! 😀

Meeskoor

Vaatamata aeg-ajalt kummitavatele lahkumismõtetele olen siiani meeskoorile truuks jäänud. Kevadel, kuigi ma sel hetkel tegevkoosseisu ei kuulunud, olin abiks “Tagurpidi” kontserdi greenscreeni taustade ajastamisega. Lisaks tegime maskiballiks jälle ühe kiire grupika. Sügishooajal, kui ma “avalduselt” tagasi tulin, suutsin sedapuhku ka piisavalt punkte koguda ja jõulukontserdiks lavale saada. Aga endiselt tiksuvad peas need mõtted… Noh, et kas äkki oleks aeg vahelduseks mõnes teistsuguses kooriliigis end proovile panna…?

Töö

Rahulik aasta oli. Kordagi ei vahetanud töökohta. Ainult ametinimetus muutus pisut, aga see oli pigem rolli ja üldpildi täpsustumise tulemus. Endiselt olen truu 3-tähe-lühenditele. SEB põhitööandjana, lisaks EIK (kevadel juhendasin igal õppekaval üht lõpetajat) ja TTÜ (alates augustist, aga selle liitumisega seoses paraku veel väga sooje tundeid ei teki). Lisaks veel NTD ja AKA. Ja neis kõigis on töö mingil määral testimisega seotud. Selles mõttes on ka täitsa sobiv, et ma endale ühel hetkel ca 5 “testpilot” kirjaga särki tellisin. Miskipärast on nad selle nüüd valikust maha korjanud.

Sõbrad

Ilma sõpradeta poleks mitte midagi. Ja jälle tegime me liiga vähe lauamänguõhtuid. Peaks end rohkem sundima. Aga — tundes ennast, ei tule see mul välja. Siit ka palve: kui sa tunned, et tahaks meiega lauamänge mängida või niisama lobiseda, kutsu end meile külla. Või meid endale. Ja tegelikult käime me vahel ikkagi ühekaupa ka väljas, kui mõlemad ära ei mahu. 🙂

Vidinad / tehnika

Meil mõlemal Imbiga on sellest aastast Fitbit Charge 2. Sünnipäevaks saime. Täitsa piisav, et lugeda samme, jälgida unerütmi, näidata kella, pulssi, kulutatud kaloreid ja palju muud. Lisaks ei ole ma terve aasta jooksul kuigi tihti telefonil hääli sisse lülitanudki, sest randmel olev vidin vibreerib ka sel puhul. Jõulude ajal sain teada, et paraku ei ühildu see teps mitte kõigi nutitelefonidega, nii et seda tasuks enne kontrollida.

Leidsin tänavu ka oma lemmik-kõrvaklapid. Või no tropid. Need, mis kõrva sisse käivad, noh. Maksid tervelt peaaegu 10 eurot! Kui ma esimese paari ära lõhkusin ja uued tellisin, ei olnud nii head soodukat ja tuli 14 välja käia. No ausõna, worth every penny! Kahe draiveriga ja puha. Bassi üldiselt sellistelt pisikestelt ju ei ootaks, aga nendel isenditel tulevad madalad sagedused justkui ilma mingi pingutuseta välja — meenutades suurt Ameerika auto mootorit, mis laisalt-laisalt podisedes oma meeletutest jõuvarudest aimu annab.

Jõuluvana tõi uue kaamera ka: Fujifilm Instax Mini 90. Uusaastaööl väitis Kärt, et mul olla selle insta-endli värgi peale annet. No ma ei tea. 🙂

Aasta viimasel päeval sain kätte Degritteri beetaversiooni. Tegemist on värske Eestis disainitud vinüülipuhastusmasinaga, mis lähiajal turule peaks tulema. Esimesed katsed hästi räpaste plaatide puhastamisel andsid juba päris häid tulemusi, uuel aastal katsetan edasi. 🙂

Kool

Sellega on nüüd ühelpool. Suutsin ära teha nii erialapraktika, magistriseminari kui ka magistritöö. Viimase hindele B (kuigi retsensent pakkus A-d). Kuna cum laude polnud kunagi isegi teoreetiline võimalus, on B hea küll. Lausa väga hea. Ainult et aktuse pilte saab paraku ainult raha eest tellida. Pff.

Tervis

Silmad töötavad aasta pärast laserlõikust endiselt hästi, aga trenni teen endiselt liiga vähe ja ei toitu ka piisavalt tervislikult. Aga muidu on kõik siiski hästi. Fitbit sunnib natuke rohkem liigutama küll, kuigi latti võiks vist natuke tõsta.

Asjad, mida ma sel aastal esimest korda tegin

Imbi suguvõsa jõuluõhtul pidi paki kättesaamiseks lisaks luuletusele/laulule ütlema midagi, mida sa 2017. aastal esimest korda elus tegid. Mõtlesin minagi mõned:

  • Juhtisin õhtut ettevõtte sünnipäeval
  • Kuulasin valget vinüüli (Curly Strings)
  • Laulsin Kaitseväe orkestriga
  • Käisin 11 korda komandeeringus, neist 7 Vilniuses — varem pole nii palju kordi aastas tulnud
  • Vaidlesin (edukalt) end siduvast lepingust vabaks
  • Kasutasin TTÜ uut ÕISi
  • Sain Amazonist tasuta raamatu
  • Esitasin endale Goodreadsis väljakutse (12 raamatut aastas) ja sain sellega edukalt hakkama (15, sh paar hääääästi pikka loengusarja)
  • Teenisin autoritasudest aasta jooksul üle 100€ (kuigi suur osa sellest tuli 2016 novembri-detsembri aruannetest, mil me Neljapäevaga ETV+ eetris olime ja Elmar hoolega “Punast mütsi” mängis)
  • Koostasin (ja saatsin välja) pressiteate singli kohta, mida ma ei kirjutanud ja kus ma isegi ei laula. Olgu, bändi liige ma ju olen. 😉
  • Kirjutasin ja kaitsesin magistritööd, edukalt veel pealegi.
  • Laulsin itaalia keeles soolot. Ja mitte mingit suvalist laulu, vaid seda! Ühtlasi kirjutasin endale esimest korda elus sõnad eestipärase hääldusega välja. Päriselt ka pole kunagi varem sellist otseteed proovinud. Päris naljakas oli.
  • Sõitsin kabrioletiga. Okei, kõrval olin varem ka istunud, aga mitte roolis. MX5 on täitsa nunnu, ainult jalgadele võiks rohkem ruumi olla — käiguvahetused olid üsna ebamugavad. 🙂

Kokkuvõte

Hea aasta oli. Palju uut ja huvitavat, palju emotsioone. Tulgu uus vähemalt sama hea! 🙂

…it was a very good year…

Järjekordne aasta seljataga, ja veel missugune! 🙂

  • Aasta 5. päeval leidsin lõpuks Kadi. Kõik muu on selle tulemus. 🙂
  • Ostsin MacBooki. Siiani olen rahul.
  • Jätsin suitsetamise maha.
  • Sain aru, et kodus töötamine mulle ei sobi. Läksin WM-datasse tagasi.
  • Nägin esimest korda elus balletti.
  • Tegin Before Sexiga esimese etteaste. Hiljem teise, kolmanda, neljanda, viienda ja kuuendagi.
  • Neljapäev esines Peda folgil, Nõmme jaanitulel, tähistas 3. sünnipäeva ja oli muidu äge.
  • Sain aru, et programmeerimine ei ole minu jaoks. Lahkusin WM-datast enne katseaja lõppu. Järgneval 2 nädalal sain töövestluselt töövestlusele käies päris palju enesekindlust juurde ja leidsin lõpuks Telemas ka töökoha, mis mind rõõmustab. Katseaja lõpus küpsetasin ka kohustusliku koogi.
  • Kulinaarseid saavutusi oli üldse palju, kook emadepäevaks, juba mainitud katseaja lõpu oma ja verivorstid jõuluks. Sekka ka mõned lihtsamad munaroad hommikusöögiks — nii palju pole ma veel ühelgi aastal süüa teinud. 8)
  • Osutusin valituks Meeskoori juhatusse.
  • Sünnipäevapidu 07.07.07. möödus ilusti ilma alkoholi ja tubakata, mingil hetkel sai lõpuks ka välikäimla valmis, mille Telema insenerid kohe üle vaatasid.
  • Telemaga oli üldse väga palju üritusi koos. Firmapidu, kliendiüritus, töötajate sünnipäevad, soolaleivad, jne.
  • Kadi sundis mind “Kahest taktist” osa võtma. Võtsin kah.
  • Samamoodi sundis Telema mind uuesti kooli minema. Sellega läks natuke paremini, siiani pole veel välja langenud. 😀
  • Järjest regulaarsemalt oli minu käsutuses mõni punane sõiduvahend — alguses Põrru, siis Megane ja lõpuks Muki. Paraku läks nüüd aasta lõpus nii. Kui nüüd Muki remont ikkagi liiga kalliks osutub, on järgmine auto ka kindlasti punane — kuigi, nagu selgus, on ka punast autot võimalik mitte märgata.
  • Lätis käisin ka paar korda.
  • Kõige huvitavam reis oli siiski suvise puhkuse ajal — Pariis!
  • Ethel sai uue viimistluse ja oli muidu väga tubli, aga nädal enne aastalõppu lõpetas töö. Wolle lubas uue emaplaadi anda.
  • Noh, ja… kindlasti oli midagi veel. 🙂

Aitäh kõigile hea aasta eest, teeme järgmisest veel parema!