Kuidas ma end aktusel lavale sebisin ja kangelaslikult luhtusin

Reede, 25. juuni.

Kell on ca 15:20. Tehnikaülikooli aulas toimub IT magistriõppekavade teise komplekti aktus. Varsti astun lavale, et “Mere lastes” Anettele teist häält laulda. Rebin kildu: “…ja kui ma mingit imelikku harmooniat laulan, vaatame kurja näoga klaveri poole, eks?” Lõbus. Hetk hiljem kuulutatakse meid välja ja läheme lavale. Vaata kõigepealt järgnevat videot. Mitte kogu aktust, ainult seda “Mere laste” osa. Kas midagi oli valesti?

Astume püünele. Frants alustab, jälgin Anettet ja tulen teise häälega sisse natuke hiljem, kui algselt planeerisin. No mis siis ikka. Teine salm, kõik läheb plaanipäraselt. Refrään, ka hästi. Nüüd peaks algama kolmas salm, mida Anette üksi poleks teinudki, vaid pakkus paar tundi varem mulle. Aju jookseb kokku, pea on täiesti tühi. Astun sammukese Anette poole ja küsin vaikselt: “Mis sõnaga see algaski?” “Kui.” Ei, see ei aita.

Vaatan ja kuulan, mida Frants teeb. Improviseerib klaveril natuke, keerutab kohe salmi algusesse tagasi. Jess, siit tuleb uus võimalus! Või noh, tuleks, kui mu aju parasjagu restarti ei teeks. Anette alustab ise salmiga, lootuses, et see tõmbab mu mälu uuesti käima ja ma võtan poole pealt üle. Nõup, mitte midagi.

Mina ja Anette laval, juhe jookseb kokku

Kuidas ma siia sattusin? Enne kui ma kõik ausalt ära räägin, tuleb alustada algusest. Ja see lugu algab tegelikult mõned päevad varem.

Esmaspäev, 21. juuni.

Vaatan oma viimaste diplomitöö-juhendatavate lõpuaktust ja märkan, et muusikalise osa eest vastutab Anette, kellega me korduvalt erinevatel esinemistel lava oleme jaganud. Suhtleme Messengeris.

Mina: “Mis sa veel laulad meile täna?”
Anette: “Let Me Entertain You on nüüd viimane.”
Mina: “Sinna tahaks teist häält laulda!”
Anette: “Ma tahaks ka seda sinna.”
Mina: “Millalgi teeme. Või see: millal teeme?”
Anette: “Minu pärast tule esine ka siin, kui igav on! :D”

Selgub, et tal on parasjagu viies aktus kolmeteistkümnest. Isegi kui see “tule esine ka siin” oli naljana mõeldud, on seal mõningane tõenoot sees.

Jälle reede, 25. juuni.

Hommikune aktus. Et kella kolmesel lõpetavad mu järgmised kaks juhendatavat, oleks kohale ilmuda täitsa kohane. Tööpäev küll, aga saab koosolekuid pisut ümber sättida ja korraks ära käia.

Kell 11:55 kirjutan Anettele: “Hei! Mis sul kella kolmesel aktusel kavas on? Äkki saaks selle Let Me Entertain You kahehäälselt ära teha?”
Anette: “Mul pole seda lugu täna. Mere lapsed on. Tule tee seal! :D”

Uuf. Mitte et ma laulu ei teaks, aga ma pole seal kunagi isegi mõelnud kahehäälsuse peale. Ja teistpidi mõeldes, väljakutsete nimel ju tasubki elada, ei?

Mina: “Kes puldis on?”

Selgub, et Vello. Uurin, kas minu mikrile leiaks vaba kanali. Täitsa olemas!

Mina: “Keeruliseks teeb see, et mul on kella neljast üks koosolek, mida pole väga kuhugi nihutada ka. Mis kellast see umbes laval oleks?”
Anette: “Mingi 15.20 ilmselt. Aa ja ta on kvart kõrgemalt kui originaal. :D”
Mina: “Kvart? Ee… ütle nüüd diletandile, mitu pooltooni see teeb? No et kitarril teaks, kuhu capo panna. :D”
Anette: “Issand. Ee. No igatahes originaal on G-st, meil on C siis.”

Leian esmaspäevase aktuse salvestusest sama laulu üles ja harjutan kodus lõunapausi alguses omaette teist häält. Tundub tehtav. Paralleelselt uurin Vellolt, millal heliproovi saaks teha ja Anettelt, kas ta enne aktust ka kohal on, et koos paar korda läbi saaks harjutada.

12:24 küsin ka aktuse peavastutajalt Stenilt, kas nii saaks teha. Saab. Sten küsib vastu, kes mul lõpetab. Vastan, et juhendatavad. 🙂

12:37 jõuab korralik lavanärv kohale, sest tundub, et seda rongi enam tagasi ei pööra ja rööpad viivad mugavustsoonist kaugele välja. Põnev!

Vahepeal selgub, et klahviga koos läbi teha ei õnnestu, sest Frants peab vahepeal ära käima ja jõuab tagasi alles vahetult enne aktuse algust. No mis siis ikka, risk on omajagu suurem, aga saame hakkama. Teeme proovi kasvõi esmaspäevase aktuse salvestuse järgi või a cappella.

Reede, 25. juuni, kell 13:17

Anette: “Kuule aga õpi see 3. salm ise pähe. Kui laiub pärani ees avarus jne. Siis saad ka oma salmi. :D”

Huuh. Jaa, kõlab nagu hea mõte! Teksti pole palju, sisuliselt 2 või 4 rida — oleneb, kuidas värsse jaotada. Kirjutan sõnad igaks juhuks peast läbi, äkki aitab.

Sätin end valmis. Ülikond selga, lips ette, mikker kaasa ja koolimajja. Selgub, et mind on korralikult kavasse sisse kirjutatud: tiitrid, slaidid, teadustused. VIP värk. 🙂

Heliproovis võtan esmaspäevase aktuse salvestusest helistiku ja teeme loo läbi a cappella. Enne oma salmi võtan pikema mõttepausi, sest mentaalne akrobaatika on vägev: pean taustalaulja rollist solistiks ümber häälestuma ja helistikus ka omajagu madalamale hüppama. Teist häält laulan kõrgest registrist, salmi meloodiaks peaksin oma klassikalisse mugavustsooni jõudma. Kuna Koit Toome originaalhelistikust kvart kõrgemalt minu hääl välja ei võta, pean hoopiski kvint madalamalt laulma (Imbi aitas terminoloogiaga, ma ise oleks selle koha peal jänni jäänud). Samal ajal tuleb ajusopist välja otsida ka sõnad, mida ma enne tänast kunagi varem laulnud ei ole.

Heliproov tehtud, otsime klaveriga tühja ruumi, et veel kord läbi laulda. Tundub, et tuleb, kuigi ma selle refräänist salmi mineku peal end üldse kindlalt ei tunne. Kolmanda proovi asemel võtame hoopis Let Me Entertain You ette ja proovime selle kahehäälsuse läbi. No ikka jube äge on! Seda peaks kunagi koos tegema. 😀

Mina ja Anette laval

Tagasi sinna, kus lugu enne pooleli jäi.

Anette laulab kolmandat salmi, aga tema ju pole neid sõnu niigi palju läbi harjutanud. Minu aju on ikka veel restartimisega ametis ja nii ei suuda ma teda ka kolmandas reas kuidagi päästa, kus ta pisut improviseerima peab. Viimases fraasis haagin teise hääle külge, on vähemalt natukenegi kindlam tunne.

Siis tuleb vaheosa. “Sul soodiots, mul tüür on peos…” Undan bäkki laulda mingi täiesti umbluu noodi peal. Õnneks hästi vaikselt. Järgmisest reast alates jõuan reele tagasi ja laulan lõpuni teist häält nii, nagu see mul algselt plaanis oli. Frantsi poole ei vaata kordagi kurja näoga.

Jõuan koju, pean maha nädala viimase koosoleku ja vaatan YouTube’ist järele, mis just juhtus. Tohoh. Kui ei teaks, ei saaks arugi. Striimi režissöör keskendub pildis hoopis klaverile ja meie vahepealset suhtlust Anettega pole nähagi.

Mis on loo moraal?

Kõigil juhtub. Mida vähem proove, seda suurema tõenäosusega juhtub. Isegi kui pealtnäha on kõik hästi, võib teise inimese ajus parasjagu restart toimuda. Ja oma vaevumärgatavad eksimused tuleb lahti rääkida, et neist lihtsam õppida oleks. 🙂

Ja noh… edevus maksab varem või hiljem kätte. 😀

Mina ja Anette laval

Aastakokkuvõte 2020

Jõulude ja uue aasta vahel jalutasime Imbiga kodu lähedal ja hindasime lõppevat aastat. Imbi andis 5/10, mina 6/10. Ehk siis NPSi arvestuses oleksime mõlemad rahulolematud. Igav see aasta igatahes ei olnud. Midagi täiesti katastroofilist, vähemalt isiklikus plaanis, ka ju ei juhtunud. Kokkuvõte tuleb kategooriate kaupa, nagu mul ikka kombeks on.

Pere/kodu

Kuna ma riigilt sünnipäevaks eriolukorra sain — okei, algas järgmisel päeval, aga välja kuulutati 12. märtsi õhtul — õnnestus Imbiga keskmisest aastast oluliselt rohkem aega koos veeta. Ehk, noh, midagigi head selle kõige juures. 🙂 Ilmselt aitas mõnevõrra ka see, et me pärast paari esimest kodus töötamise nädalat avastasime, et ülemisel korrusel on üks kirjutuslauaga tuba täiesti vaba. Siis polnudki muud, kui tõime Imbile töölt monitori-hiire-doki ja oligi kummalgi meist täiesti eraldi töövõimeline kodukontor. Imbil on nüüd igal hommikul commute trepist üles, mina töötan all.

Suvel eraldusime vahepeal mõneks ajaks Saaremaale. Ühe öö olime Kiti juures läänes ja siis tõmbusime oma renditud pessa idarannikul. Ehk, noh, Orissaare kandis.

Õe juures Teele sünnipäeva tähistamas

Kuna meie renditud maja kümblustünni ahi oli katki — aga see oli üks põhilisi põhjuseid just SELLE maja valimiseks — pakkus omanik välja, et võime septembris uuesti tulla. Ja nii me siis tulimegi. Aga sedapuhku võtsime vanemad ka kaasa.

Ootamatu külaline Saaremaal. Poseeris korraks ja läks siis oma teed.

Sügisel avastas Imbi võimaluse netist fotoraamatuid tellida. Panime oma viimaste aastate reisid kaante vahele ja siis märkasime ka kalendri tellimise võimalust. Jõulukingid kogu perele olemas! Kuigi, noh, Dorise ja Martini juures on see mõte juba aastaid silma jäänud. 😉

Vannituba sai IKEAst uue valamu ja mõned muudki mööbliesemed
Imbi üllatas järjekordse suurepärase jõulukalendriga

Sõbrad

Aasta algas mälumängudega Von Krahli baaris. Kõigepealt mängisime Erle kutsel asendusliikmetena kogenud tiimis, siis panime oma võistkonna kokku. Nimi? Nii piinlik. Töötab igatpidi. Kaotame? Nii piinlik. Võidame? Nii piinlik. Saame eriauhinna? Nii piinlik. Tiimist jõudis lühikese ajaga päris palju sõpru läbi käia: Helar, Kristiina, Dan, Kristel, Kiti, Märt, Liisa

Kevadise eriolukorra ajal tõmbas Kieren vahepeal ka oma online-mälumänguseeria käima. Seal suutis meie ingliskeelne inkarnatsioon “So Awkward” esimesel katsel võidu koju tuua. Nii piinlik. Kuna tegu oli minu esimese Zoomi-seansiga, suutsin ma edaspidi nii mõneski Zoomi-kõnes kanda nime So Awkward Kristjan. Ja võidetud pakk tualettpaberit ei ole miskipärast siiani meie ukse taha jõudnud. Teisel katsel me, muide, enam nii kõrgelt ei lennanud — jällegi nii piinlik.

Imbi jõudis mulle Driftikeskuses ja Texases veel napilt enne eriolukorda sünnipäevapeo korraldada. Hoidsime viisakat distantsi, kiivrid peas, kõik oli ohutu. Ja üldse oli meid vähe: ainult Martin, Helar, Dan, Margo, Annika, Randar ja Ilja.

Üldiselt online-peod liiga hästi käima ei läinud, aga mulle nad isegi meeldivad. Igasuguseid erinevaid keskkondi jõudsin aasta jooksul proovida: Zoom, Messenger, Teams, Discord, Meet jms. Peamine probleem kipub olema liiga suure seltskonna korraga kokku kutsumine — “töö sektsioonides” ei toimi virtuaalkeskkonnas veel naturaalselt nagu majapeol ja vajab juhtimist. Aasta lõpupoole toimus Johanna-Mai sünnipäev keskkonnas nimega SpatialChat, mis probleemi leidlikul moel lahendas: oma avatari saab hiirega ringi lohistada, kuulda on ainult lähedal asuvate inimeste hääled. Aijah — virtuaalpeol ei ole vahet, kus sa füüsiliselt asud. Ehk siis välismaal elavad sõbrad on teoreetiliselt lähemal kui kunagi varem.

Suvel saime ka Dorise, Martini ja kogu nende pesakonnaga kuidagi rohkem koos aega veeta kui keskmisel aastal. Või mulle ainult tundus nii?

Doris, Martin, Imbi ja mina Võsu rannas. Kohe tuleb rämmar?

Tervis

Kahetuhande kahekümnendal aastal liikusin rohkem kui eelmisel kahel aastal kokku. Üks pilt, tuhat sõna.

Käidud kilomeetrid aastate kaupa: 2018: 490km; 2019: 823km; 2020: 2214km
Käidud kilomeetrite kokkuvõte

Ma pole enam päris kindel, kas juba aasta alguses tekkinud käimisharjumus aitas kaasa mu elu esimesele maratonile (päris-maratonijooksjad, andestage mulle palun see pisike poeetiline liialdus) või vastupidi, maraton aitas aasta lõpuks nii palju kilomeetreid koguda, või on siin põhjused ja tagajärjed omavahel nii läbi põimunud, et vahet on võimatu teha. Igatahes kõndisin ma Tallinna Maratoni kombo-distantsi ajaga 6:21:04. Koht üldarvestuses 1810/2471. Kombo tähendab seda, et mul oli võimalik 42,2 km tükeldada kuni kümneks osaks. Tegin neljaks, sest 10km päevas tuleks ikka ära käia. Lähenesin iteratiivselt: esimene aeg oli 7:46:57, edasi hakkasin jupikaupa paremaks lihvima. Lõpuks sattusin nii hoogu, et vältisin igal võimalusel igasugu aeglustavaid tegureid, olgu need siis tiheda liiklusega teede ületamised või isegi liiga järsud pöörded — GPS-jälg võib kurvi sirgemaks optimeerida ja keskmist kiirust alla tõmmata. Klappides mängisid enamasti audioraamatud või podcastid, aga ühel viimastest (ja kiirematest) käikudest olin startides hooletu. Hea raamat sai poolel teel otsa, järgmist järjekorras polnud. Mis siis ikka, õige muusika õnnestus sammu aeglustamata telefonist kätte leida.

Käisin emal külas medaliga uhkustamas. Ema oli uhke ja tegi pilti.

Vidinad/tehnika

Ei ole väga vidina-aasta olnud, aga paar tükki on mu teele siiski jäänud. Kõigepealt kodukontori-vajadusega seoses soetatud Dell D6000 dokk. Tahtsin midagi sellist, mis nii Imbi tööläpakat kui ka minu MacBooki toetada suudaks. Kartsin eelkõige korporatiivrüperaali kapriiside pärast, aga tegelikult jäin hoopis mäkiga hätta. Plaanin ta millalgi välja vahetada — kui sul juhuslikult huvi on, võid minult hea hinnaga hästi hoitud USB-C doki saada. 😉

Ühel hetkel jäi silma Magic Keyboard, mis iPadile puuteplaadi lisab ja sellest peaaegu täisväärtusliku sülearvuti teeb. Ainult oluliselt kergema ja vastupidavama akuga. Ja ometi kirjutan ma seda postitust praegu mitte tahvlis, vaid arvutis — kohati on suurem ekraan mugavam, aga igapäevaselt on tahvel ikkagi rohkem kasutuses.

Suve lõpus alustasime väravaprojektiga. Ja juba novembri keskpaigast on meil kõigil autovõtmete küljes pult, mille ainsamast nupuvajutusest avaneb värav ja tuled löövad rõõmsalt särama. Kui enne kippusime Imbiga pigem laisad olema ja maja ette parkima, siis nüüd peab selleks eriline põhjus olema. Isegi lund on lihtsam rookida, kui värav küljele eest ära sõidab.

Ja veel üks pöördelise mõjuga uus vidin sisenes meie ellu — Imbi hakkas elektrihambaharja kasutama. Pärast seda, kui üle aastate hambaarsti juurde jõudsime ja kõik augud ära lappida lasime, saime kingiks Philips Sonicare hambaharja. Olles aastaid Oral-B elektriharju kasutanud, oli see ka minu suu jaoks täiesti värskendav kogemus. 😀

Kool

Retsenseerimist pole ma siiani maha jätnud, 2020 sügissemester tõi üle hulga aja minu juurde ka mõned juhendatavad. Paraku pole keegi neist veel lõpetanud, aga eks oli ka pingeline aasta.

Kevadel avaldatud skämmiseiklused tõid mind mõnevõrra ootamatult suveks koolile lähemale. Ühel heal neljapäeval lubas Kakk, et teeb mu postitused ITSPEA järgmises versioonis kohustuslikuks kirjanduseks ja soovitas Birgyga rääkida. Birgy küsis, kas ma juba IT-didaktika miniprojekti konkursil osalen. Selle peale võtsin Stenil nööbist kinni ja pidasime natuke plaani. Esmaspäeval oli taotlusvooru tähtaeg. Jäime küll mõned tunnid hiljaks, aga osutusime siiski valituks: nii sündiski ScamLab. Ja siis, endalegi üllatuseks, hindasin ma sügissemestril muuhulgas küberkaitse magistriõppe tudengite kodutöid.

Novembris astusin EKA avatud akadeemias teenusedisaini kursusele ja sain seal omaenda ideed arendada. Kuna detsembriks oli mind tellitud Kuressaare Ametikooli õpilastele testimist õpetama, tegime selle koolituse jaoks koos Tiia ja Elinaga oluliselt põhjalikuma eeltöö, kui ma muidu taibanud oleks. Muuhulgas vestlesime kõigi kolme sihtgrupi esindajatega: õpilased/vilistlased, koolid/õpetajad ja tööandjad. Kõigilt oli nii mõndagi kõrva taha panna. Ja tundub, et ametikooli omad jäid rahule, seega uuel aastal tuleb materjale paremaks lihvida ja teistelegi koolidele oma teenuseid pakkuda.

Töö

Nordic Testing Days lükkus paraku küll uude aastasse, aga omajagu eeltööd sai siiski tehtud. Kava on sisuliselt koos, tuleks nüüd ainult turvaline olukord konverentside pidamiseks. Abistasin pisut Gretet uue kodulehega: lõpuks ometi oleme ka mobiilist normaalselt vaadatavad. Ühtlasi tuli selle jaoks tiimist uued pildid teha, sest vanad olid ikka juba väga vanad ja igaüks omaette ooperist. Uued tegi Must Post.

Kus hundist juttu, eks. Oleme Heleni, Marko, Gerdi ja Steniga aasta jooksul kõva arengu läbi teinud, millele aitas omajagu kaasa ka Matsi meeskonnakoolitus. Lisaks finantsjuhtimisele olen natuke ka stsenaariumi kirjutamise ja režiiga kätt proovida saanud. Huvitav on nentida, et iteratiivne lähenemine kirjutamisele on mul järjest paremini käpas: kõigepealt kondikava, siis liha luudele, lõpuks detailide viimistlemine. Ja igal sammul on midagi uut õppida. Aasta kaks lemmikprojekti olid minu jaoks ühe tantsulise pulmaüllatuse filmimine Viimsis ja Cisco Meraki Go tutvustav video Arvutimaailma YouTube’i kanalile. Aga põnevaid projekte oli kõvasti — andsime liikuvas pildis edasi tehase ohutusnõudeid, tooteliinide tööd, visiiride kasutegureid, paindlikku linnaruumi, ja palju muud. Uuel aastal teeme veel. Ja veel. Ja veel!

ASA pole ka sugugi kaugeks jäänud: teen endiselt iga päev näpuotsaga ühe veebikaubamaja testijuhtimist. Aasta lõpus läksid Roman ja Indrek teistesse projektidesse, asemele tuli Anneli. Mõnusalt sujuv vahetus oli, ilma mingi paanikata. 😀 Hästi vahvaid üritusi toimus ka aasta jooksul, näiteks privaatne Teneti kinoseanss, LAN-party ja virtuaalne jõulupidu. Pluss veel kogu aasta jooksul paralleelselt jooksnud YuMuuvi väljakutsed, mis kõiki end liigutama sundisid. Aitäh, Kerttu ja Kert ja Liisa ja Maili ja Arto ja kõik teised ka! 🙂

Ahjaa, lisaks jõudsime Steniga ASA koolitusklassis aasta jooksul ka kaks klassitäit testijaid välja koolitada. Viimasel korral testisime muuhulgas visiire, et mitte koolitujate poole potentsiaalselt ohtlikke pritsmeid pilduda. Muide, iga päeva lõpus oli visiir kergelt täpiline. Koolituste virtuaalseks kolimise mõtet põrgatasime, aga ei raatsinud. Eks näis, mida tulevik toob — võimalik, et mingil hetkel peab seda ikkagi tegema.

Erinevad toimetused TalTechis on juba kooli peatükis ära märgitud.

Bändid/lava

Kaaperdatud bände sedapuhku ei tulnudki. Ütleme siis… vaheaasta.

Bigbändiga andsime paar kontserti — neist ühe ka veebis — tegime tavalisest ettevaatlikuma aiapeo ja sügisel õnnestus isegi paaril tantsupeol mängida. Airi, Jana, Anette, Karoliina ja Maiaga oli niiiiii tore jälle koos laulda. Lisaks kutsus Simmo mind ja Kuldarit mingil hetkel endaga kaasa Kultuurikeskuse koosolekutele, kus mul eriti huvitav oli raha jagamise diskussioonis osaleda — meeskoori liikmena bigbändi huve esindada ähvardas kohati isiksust natuke lõhestada. 😀

Salvestuste osas oli edukas aasta. Kevadel pakkus Teet välja, et võiks ka bigbändiga ühe kodusalvestuse teha. Kuna That’s Life oli kontserdi jaoks enam-vähem käppa harjutatud kõige uuem materjal, läks see käiku. Rääkisin sellest ka kodus ühel pühapäevasel ühislõunal, kui ema küsis tabavalt: “Aga miks te midagi eesti keeles ei tee?” Mis seal ikka, kirjutasin eestikeelsed hetkeolukorda kirjeldavad sõnad ja nii ta läks. Vikerraadiost mängitakse seda siiani aeg-ajalt, on siit-sealt mainitud.

Aasta lõpus tegime veel ühe väga ägeda salvestuse, aga praegu on ilmselt kõigil mõneks ajaks jõululaulude kvoot täis. Olime väga vastutustundlikud — ruumis viibis korraga alati maksimaalselt üks pillirühm. Saksofonid omaette, trompetid ka, tromboonid samamoodi. Ainult rütmigrupp ja Siim olid päriselt koos ühel laval. Lõpuks on Bianca selle nii sujuvalt kokku monteerinud, et ei usukski. Mina, või seesamunegi… jõuluvana taidles näiteks täiesti üksi trepi peal.

Meeskoori hooaeg algas uute dirigentidega paljulubavalt. Dan, Margo, Randar, Ilja, Kaupo ja mina saime üsna tihti kokku ka väljaspool kooriproove. Muuhulgas leidsime mina ja Dan, et proovi lõpuks on häälepaelad ikka korralikult kurnatud. Ja siis muutus kõik. Koorilaul muutus järsku ohtlikuks. Raske südamega saatsin pärast kalmistupäeva Vahurile avalduse, et mind esialgu aastavahetuseni tegevkoosseisust välja arvataks. Ilmselt peab seda veel pikendama. Samas olen kogu aeg valmis ohutust kaugusest koori tegevust toetama, olgu tegu juubelihooajale graafilise disaineri leidmisega, reklaami salvestamisega, virtuaalse ühislaulmisega dirigendi sünnipäeval, või isegi fotosessiooniga.

Eriolukorra ajal tõstis korraks pead ka after6. Proovisime igaüks oma kodust salvestada ühe romantilise tänulaulu kõigile meditsiinitöötajatele, aga paraku jäime lõpuks ikkagi toppama. Samas oli meil ikkagi niipalju entusiasmi, et YouTube’i kanal üles seada ja sinna seni avaldamata videomaterjali koguma hakata.

Neljapäev ei esinenud kordagi. Isegi proovi ei teinud. Aga vähemalt on meie grupivestluses endiselt aeg-ajalt tehnoloogiateemalisi arutelusid või lihtsalt muusikaliste elamuste jagamist. Lisaks juhendan ma servapidi ka Mardi magistritööd. 🙂

Kultuur

Vinüülid. Kuna ostmisega tõmbasin pidurit, on vinüüliriiul sedapuhku peamiselt ainult kingitustega täitunud. Imbilt saadud sünnipäevakinkide hulgas olid Siim Aimla Funk Group, Juhan ja Põhja Konn. Imbiga lõunale minnes hiilis selja tagant ligi õde, kaasas MaiGroupi viimane plaat, samuti vinüülil. MaiGroup on, muide, algusest peale mu lemmik töötegemise muusika olnud: instrumentaal, mille energiatase ja tempo vahelduvad mõnusalt, andes loomingulisusele uusi ja uusi tõukeid.

Paar plaati ostsin aasta jooksul siiski ise ka. Kõigepealt andis Discogs mulle märku, et paar aastat soovinimekirjas olnud “Viise ja vinte” on enam-vähem normaalse hinnaga müügis. Ja siis aasta teises pooles lasi Pomplamoose välja prantsuskeelse muusikaga plaadi, millele ma samuti vastu panna ei suutnud.

Jõulukingiks sain jälle Imbilt oma selle aasta lemmikalbumi füüsilise kehastuse: Run the Jewels 4. Nende lugude energia aitas mul septembris mõnevõrra kiiremat kõndi teha. 🙂

Raamatud. Mõned on märganud, et Goodreadsi eesmärk (24) oli mulle seekord ehk isegi liiga lihtne: aastaga neelasin alla 37 kirjatükki erinevates žanrites, enamik neist läbi kõrvade. Lemmikud, üsna suvalises järjestuses, on siin:

Aitäh, Liisa, et sa mind Vonnegutini juhtisid. Ema rääkis küll Tšempionide einest juba ammu mulle ülivõrdes, aga kes siis ema kuulab? Nii piinlik. 😉

Teater. Või no olgem ausad: kui “Wildesid” poleks olnud, poleks ma ilmselt aasta jooksul teatrisse sattunudki. Lisaks salvestasin ka “Pragude” heliribale oma vokaali, aga tükki ennast pole siiani näinud.

Kontserdid. Võrreldes teatriga polnudki NII vaene aasta, sest kevadel andis Vaiko Eplik ja Eliit Vembu-Tembumaa parklas autokontserdi. Erak minus nautis privaatset olemist Imbiga. Plaksutamise asemel tuututamine ja tuledega vilgutamine, miks ka mitte? Ja kui siis “Homne päev” punasele Škodale pühendati, tegi ka meele rõõmsaks. 🙂

“Do you accept these cookies?” Hetk pärast NOËPi kontserti Käsmus.
Vasakult: Kärt, mina, Andres (küpsistega), Krissu ja Imbi.

Podcastid. Raamatutega vaheldumisi on neid keeruline kuulata, sest mind huvitavad asjad pole veel Audible’i keskkonda kolinud (ja võimalik, et ei koligi). Äppi vahetada on jällegi pisut tüütu. Ehk siis väga pole jõudnud taskuhäälingut tarbida. Lemmikud on siiski Eesti IT-ajaloost pajatav Memcpy ja soomekeelne Herrasmieshakkerit.

Kino. Eeh. Päris-kinno jõudsin aasta jooksul kaks korda: Imbiga vaatasime Tenetit ja ASAga privaatseansil… Tenetit. Autokino plussid ja miinused võtsin maikuus Arvutimaailma lehel kokku. Lühidalt: mulle meeldib privaatne vaatamiskogemus ja võimalus helinivood oma suva järgi reguleerida, aga pildikvaliteet jääb päris-kinole ikka korralikult alla.

Kodustes tingimustes sai ka omajagu filme nauditud, nt Oscaritega pärjatud Knives Out ja Parasite. Mingil perioodil meeldis mulle elliptilisel trenni tehes dokumentaalsarju ja -filme vaadata: näiteks Rodeo oli päris hea energiaga. Ja siis jõulude ajal tulid jõulufilmid päevakorda. No näiteks Die Hard (minu valik), Love Actually (Imbi valik) ja A Charlie Brown Christmas (Apple’i soovitus).

Sarjad. Mida sa aasta otsa kodus tehes ikka teed, kui sarju ka ei vaata? Vaatasime, ja kuidas veel! Kokku ca 70 erinevat seriaali, aga parimatest parimad on siin:

Mõned klassikud võtsime ka ette:

Mängud. No ei ole minu puhul tegemist tõsise mänguriga, öelgu Imbi mis ta tahab. 😀 Mul on lihtsalt harjumus lahendada igal vabal hetkel Nonogramme. Pluss veel Pokemon Go, State of Survival ja Real Racing 3. Lemmik-lauamängud on endiselt Focus ja muud Trivial Pursuiti derivaadid, aga Ultimate Werewolf on ka lahe. Eriti kui iga raundi lõpus läbi arutada, mis just toimus.

Imbi ja Sofia

Asjad, mida ma 2020 esimest korda tegin

  • Koostasin nullist kolmepäevase koolituse õppematerjalid ja viisin nendega koolituse läbi
  • Lõpetasin töötuskindlustushüvitise saamise
  • Kirjutasin videole voiceoveri teksti, mille keegi teine sisse luges
  • Salvestasin oma kodus laulupartii, mida hiljem raadios mängiti
  • Kirjutasin bigbändiga laulmiseks sõnu
  • Käisin finantsjuhtimiskoolitusel
  • Osalesin online-sünnipäevapeol
  • Migreerisin ettevõtte MS365 platvormile
  • Osalesin maratonil
  • Salvestasin lavastuse sissejuhatuseks laulu
  • Kõndisin üle 2200 kilomeetri aastas
  • Sõitsin Ferrariga
  • Sain kiiruse ületamise eest hoiatustrahvi (9€)
Mina ja Ferrari. Vedas, et see kabriolett oli, muidu poleks pea autosse ära mahtunud.

Aastakokkuvõte 2018

Aus ülestunnistus: ma ei taha tänavu üldse kirjutada. Kokkuvõtet tegemata jätta ammugi ei taha. Aga kirjutada ka ei taha. Ei jaksa. Ei viitsi. Ei oska. Sihuke tunne on, nagu ei suudaks enam sõnu niimoodi ritta panna, et see ei mõjuks iseenda kordamisena. Ju on pisut madala enesehinnanguga aastalõpp. Teisalt — aasta ise on järjekordselt väga hea olnud. Mis seal ikka, võtan end kokku ja kirjutan kõigile lugemiseks. Nii mõnigi lõik siit oleks tegelikult õigel ajal eraldi postitust vajanud: kui tundub, et tahaks pikemalt lugeda, anna märku. Kuigi teistpidi läks niigi jälle lappama. 😉

NB! Kui kuskil on joon all, on see tõenäoliselt link edasise lugemiseni. Niisama katsun ma allajoonimist vältida, ausalt ka.

Pere / kodu

Imbiga reisisime sedapuhku jälle Kagu-Aasiasse. Ja Macaust ei olegi ühtegi magnetit külmkapi peal?!? Hiljem käisime Rootsis ka. Sellest tahaks kunagi pikemalt kirjutada, märkmed on isegi olemas, aga… no kuidagi ei ole seda kirjutamistuhinat.

Kõige jubedam külaline meie majas — või peaks ütlema ajutine asunik — oli kesk-euroopa majaämblik. Inglise keeles tuntud väga tabava nime all: giant house spider. Sattusin temaga silmitsi, kui olin lõpetamas arvutilaua taga oleva kaablipuntra korrastamist: pidin just pikendusest ühe pistiku välja tõmbama, kui… ei, ei, EI, EI!!! Õnneks on meie tolmuimeja ikkagi pigem tööstuslik. Öeldakse küll, et ämbliku tapmine toob halba õnne, aga see gigant kõlksatas torus nagu legotükk. Ei. Brr.

Koju jõudis lõpuks ka kiire võrguühendus. Juulis veeti fiiber majja, detsembris lülitati ka teenus sisse. Alguses kammis veits ära, võtsin kohe 300/300, aga kui natuke rahulikumalt hinganud olin, tõmbasin 100/100 peale. Mis tegelikult tänu Telia1 paketile hoopis 200/200 välja annab. Vana kiirus oli 12/1. Seda ilusat aega jääb meenutama Viasati taldrik minu kunagise toa välisseinal.

Vinüülid

Ligemale 40 uut plaati ja üks pisut lohisema läinud lubadus: nimelt pidin ma oma kollektsiooni 500 pealt harvendama hakkama. Aasta lõpu seisuga oli Discogsi järgi riiulis 512 ühikut, lisaks veel üks vaikselt kahanev lasu, mida keegi pole viitsinud andmebaasi sisestada. Enda kaitseks on mul öelda ainult seda, et mu kaheksane Kallax pole veel servani täis ja natuke mahub igasse ruutu juurde.

Lemmikud tänavuste lisanduste seas on Ainult rottidele, Rumours, heads in the clouds, Resistance Is Futile, Mina Ja George ja IFF. Suur Loterii, aga ka teised ei jää kaugele maha.

Endiselt võib meile neid kinkida, muide. Enne tasub muidugi vaadata, ega meil plaati juba olemas pole: siit näeb.

Kultuur

Raamatud. Sedapuhku ajasin Goodreadsis lati mullusest kaks korda kõrgemale … ja jooksin selle alt läbi. Mitte küll väga hullusti: 18/24 sai loetud. Õigemini kuulatud. Peamiselt sellepärast, et pikkadel sõitudel ei jaksa enam väga keskenduda ja eelistan kerglasemat muusikat. Audible on endiselt asendamatu abiline kirjanduse manustamisel.

Aasta lemmikud:

Siit näeb veel.

Teater. Aastat alustasime Linnateatris (Igatsus) Dorise ja Martini kutsel. Üldse ei kahetse, et läksime. 😉

Sinna otsa tuli kohe mõneks ajaks viimane ballett — 2017 lõpus nähtule lisandus see kõige-kõigem klassik üldse. Luikede järv, loomulikult.

Kui nüüd päris kristalselt aus olla, siis ega väga tihe teatriaasta polnudki. Eeltoodule lisaks ainult Full Sheiks ja Ma olen paks. T-Teatri (ja ex-t-teatraalide) osakaal aastases valikus on endiselt väga tugev. Ise jõudsin ka 3 korda teatrilaval olla, aga sellest natuke hiljem.

Kontserdid. Aasta esimene live-bänd oli ilmselt sama, mida me viimati Malaisias puhates nägime, kuigi hoopis teises hotellis. Nad tegid küll soovilugusid, aga turiste lavale ei lubanud. Õige ka, otsigu parem kuskilt mõni karaokebaar.

Kui teatriaasta oli üsna kasin, siis seda rohkem kontserte kavasse mahtus. Kõigepealt NOEP ja ÜENSO — Andres on tõsiselt tugev showmees! Hiljem Positivuse pealaval paistis kontrast tema ja Liis Lemsalu vahel muidugi eriti silma. Andres, ütle ausalt: sa vist oled ka ikka pisut introvert, mis? 😉

Järgmine kontsertetendus tegi natuke ettevaatlikuks. Kooliõpilased laval Queeni lauludega? Kui hea see olla saab? Oi. Väga hea oli. Ületas igasugused ootused. Kui millegi kallal vinguda, siis ehk ainult see etenduse osa laulude vahel oli natuke puine. Kui Sirje midagi ette võtab, võib tulemuses kindel olla! 🙂

Gaudeamusel saime ka avakontserti kuulata. Polegi varem Carmina Buranat elavas ettekandes publikust näinud/kuulnud. Ikka ainult laval. Kuigi jah, siin ei tehtud teda täispikkuses. Muusika rütmis käiv ilutulestik on ikka midagi muud kui niisama paugutamine.

Ühtlasi nägin ma Gaudeamusel (vist?) esimest korda oma silmaga tantsupeo etendust. Võimas! Ja väga hästi korraldatud, et lauljad ka tantsijaid kaema said tulla.

Pillikud andisd meeleoluka aiakontserdi. Nagu meie aiapidu juba, aga oluliselt väiksem. Äkki peaks ka tagasi tõmbama?

Lauluväljak pakkus ka paar mõnusat hetke. Kõigepealt GnR… ah, las ta jääb. Kõige ilusam hetk oli see, kui me Imbiga mööda Pirita teed eemaldudes päikeseloojangut nautisime ja Slash taamal Ristiisa teemale oma tõlgenduse andis. Teine, meie jaoks oluliselt parema emotsiooniga hetk, tuli EV100 raames Nargenfestivali korraldatud üheslaulmisel.

Positivusel oli ka paar positiivset hetke: tundub, et publikuarvu vähenemine on õiget meeleolu natuke tagasi toonud. Ja siis me käisime veel Rootsis kontserdil. Justin Timberlake. Öelge mis te ütlete, aga minu meelest on tegemist suurepärase lauljaga. Pluss see kõik, mis laval toimus. Mega!

Ja siis oli veel see Estonian Voicesi plaadiesitluskontsert, mis raamatupoes toimus. Suurepäraselt tehtud — lõpus oli tunne, et tahaks veel. Nii peabki. “Taat läks lolliks” on hea plaat.

Podcastid on audioraamatute varju jäänud, aga Accidental Tech Podcast, Planet Money, Freakanomics Radio ja Tell Me Something I Don’t Know eksivad vahel ikka nende vahele ära. Järjest rohkem ka Autosport Podcast ja kodumaine Motoorne rahutus. Aasta viimastel päevadel andis Andres Kütt vihjamisi märku, et ka tema värskelt SoundCloudis ilmuma hakanud memcpy võiks millalgi “päris” podcastiks kasvada.

Kino. Bohemian Rhapsody, Eia jõulud Tondikakul ja Mary Poppins Returns. Aasta 3 parimat filmi, kindlasti.

Sarjad. Kindlasti Black Mirror, eriti Bandersnatch! Ma olin kunagi meeletu Choose Your Own Adventure-raamatusarja austaja, nii et see sobis nagu rusikas silmaauku. Kuhugi pole kadunud ka Brooklyn Nine-Nine, The Crown, Star Trek: Discovery, The Expanse, BoJack Horseman, Better Call Saul, Suits, Narcos, Handmaid’s Tale, Orange is the New Black, iZombie ja meie tänavune põhiline lemmik, Modern Family.

Bändid / lava

Kaaperdatud bände tuli jälle juurde, kuigi ühe pisikese tagasilöögi tõttu oleks ma selle hobiga peaaegu lõpparve teinud. Igatahes, aasta esimene kaaperdatud bänd, vahetult pärast Hong Kongi reisilt naasmist, 23. veebruari õhtul — BigBand TTÜ! Kuidas? Kuna nii kaugelt saabumine on alati riskiga seotud, palusin Simmol ja Teedul igaks juhuks kava ilma minuga arvestamata kokku panna. Jõudsime tagasi pärastlõunal, mis jättis parasjagu aega mikrofon Estoniasse organiseerida ja heliproovis ennast kavasse sisse rääkida. Ütle mis ütled, oma bändi on ikka märksa lihtsam ära rääkida. 😉

“Eestlane olen ja eestlaseks jään” koos Ukuga. Reisiväsimus hiilis sisse ja pintsaku nööbi avamine ei tulnud õigel ajal meelde.

Teine katse bändi kaaperdada tuli ühes suvises pulmas, kus me algselt oleks ka just bigbändiga pidanud tantsuks mängima, aga erinevate arusaamatuste koosmõjul ei saanud koosseisu kokku. Niisiis oli meie asemel üks teine bänd. Algatasin läbirääkimisi, et pruutpaarile siiski üks laul pühendada, aga vastus oli pehmelt öeldes üllatav: “Tead, meil on sulle ettepanek. Sa võid järgmisest setist alates laulda meie KÕIKI laule. Aga tee seda saalist, mikrofoni juurde ma sind ei lase.” Nojah, mis siis ikka. Järgmises pulmas, suve lõpupoole, olin sellest vahejuhtumist veel piisavalt ebakindel, et sõbrad (sh peigmees) pidid hoopis mind ära rääkima. Läksin siis pärast mõningast veenmist arglikult bändi juurde ja … hoopis teine teema. Anti valida, kusjuures bändi tegelik liidvokalist soovitas mul võtta laul, mida ma kunagi laval teinud polnud. Mugavustsoonist kaugele välja: “Ära jahtu”. Suurepärane kogemus, aitäh Jupiterile! 🙂

Jupiteriga H&K pulmas, kõigil suud seksikalt lahti.

Theatrum Hospitalis kolis kolmandaks (ja viimaseks) hooajaks Draamateatri maalisaali. Suutsime ühise turunduspingutuse tulemusel kõik kolm etendust enam-vähem täis müüa, mis puusalt tulistatud peastarvutamise tulemusel andis kokku antud tüki kõige edukama hooaja. Rohkem ei mängi, sest quit while you’re ahead!

Neljapäev jätkas traditsiooni kord aastas mängida. Seekord jälle ilma ühegi proovita, bassil Mari, trummidel… kurat, oli seal nüüd Elvis või Janno? Mart mängis minu kitarri igatahes. Ja üldse oli hea, et ükski lugu seisma ei jäänud. Aga nüüd kus Mart klaverimängu õppima hakkab, tüürib 2019 meid äkki sündipopi poole? 😉

Bigbänd. 9 aastat. Minu absoluutne lemmik-koosseis. Jah, sätungid on enam-vähem kivisse raiutud ja laval olles väga ootamatuid pöördeid teha ei saa, aga kõik see muu. Emotsioon on laes. Tänavu laulsin esimest korda duette Uku Suviste, Kaie Sauga, Ivo Linna, kõigi La La Ladyde, Rolf Roosalu ja Lauraga. Kümnes aasta käib, laseme samas vaimus edasi! 🙂

Ressurss. Kes ütles, et 2 nädalast proovimisest ei piisa? Piisab küll, kui piisavalt tihti teha. Mõnikord lõunapausil, mõnikord tööpäeva lõpus, mõnikord lausa 2 korda päevas. Kinnistub ka paremini. Lisaks jõukohane repertuaar. Kusjuures repertuaar sai proovide käigus nii jõukohaseks, et viimasel hetkel lisasime ühe loo mängleva kerguse ja üheainsa prooviga. Suve- ja jõuluhooajaks pöörasime oma suunitluse akustiliseks: Gert kolis trummiseti tagant Cajoni otsa, mina pühkisin oma 12-keelselt tolmu, Erki ostis oma akustilisele helipea. Risto jaoks ei muutunud suurt midagi, sest bass on ikka bass. Seevastu meie Edwardiga saime oma häälepaelade mänguilu oluliselt rohkem nautida, sest lärmi oli ju vähem. Ja tahes-tahtmata peab ütlema, et äriarenduses on meil aegade algusest kõige suuremad fännid.

Bugged. ASA otsustas suvepäevadeks oma bändi kokku panna ja kutsus mind kampa. Erinevalt eelkirjeldatust oli antud juhul ikka mõni kuu aega, samas ei teinud me proove ka nii tihti. Kusjuures Arto hakkas bassimängu nullist õppima — no mitte mingit varasemat kogemust, mitte ühegi pilliga — spetsiaalselt antud ettevõtmise jaoks. Esimest korda kokku saades oli mul pehmelt öeldes tunne, et üle 3 loo punnitada oleks piinamine, seda nii meile kui ka publikule. Aga hakkasime vaikselt pihta, lugusid tekkis juurde, igal lool spetsiaalselt meie kirjutatud sõnad. Okei, mõned läksid taaskasutusse ka, nt Mihhailovi “Kaua sa kannatad” ja paar ITKolledži 15. sünnipäevaks tehtud asja. Kõige ägedam oli mu meelest Maili interpretatsioon Nirvana algmaterjalist: “Lõhnab hotfixi järele.” Hea töö, ASAkad! Te saate endiselt kõigega hakkama, mida elu (või kellegi kujutlusvõime) ette viskab. 🙂

Pärnu Noorte Puhkpilliorkester kutsus mind juba ei-tea-mitmendat jõulu järjest Reaalkooli saali laulma. Selliseid harjutusi on hädasti vaja, muidu harjud veel korralike monitoride ja hea heliga ära. Antud juhul sain asja toimumisest teada tervelt päev varem. Ja ei saa öelda, et edasiminekut poleks — seekord töötas mikrofoni kaabel algusest lõpuni ilma ühegi katkestuseta! 🙂

Meeskoor on varem ikka suurema pealkirja all olnud, aga seekord… ma ei tea. Teeme vinge maskiballi, käime laulupeol ära ja leiame Imbiga koos mõne sega- või kammerkoori? Igatahes maitse on natuke suus — TalTechi koorid (mees-, nais- ja kammer-) olid enne jõule koos Pärnu Linnaorkestriga laval, kusjuures Pärnu kontserdil õnnestus meil Imbiga koor sisse piirata: Imbi ees vasakul ja mina taga paremal. Lavalt vaadates.

Üks täiesti uus kogemus oli tänavu TTÜ100 pidustusteks kirjutatud ja lavastatud rock-ooper. Anne andis mind üles 100 kitarristi projekti jaoks. Ühel hetkel helistas projektijuht Helen ja ütles, et ta pakuks mulle hoopis kandvamat rolli. Järgnesid kohtumised Siim Aimlaga, et helistikud kokku leppida ja siis … noh, nagu meil siin tavaks on saanud, 2 nädalat proove. Mina ja Rasmus Rändvee — mõlemad osalesime ikkagi samal aastal Superstaari saates — mängisime dekaane, Paul Taklaja — temaga astusime samal aastal meeskoori liikmeteks — tegi ka toreda rolli, lisaks veel Artjom Savitski, Anette Maria Rennit, naiskoor ja kooli juhtkond.

Muide, Punane müts tiirleb IKKA VEEL raadiotes. Kert kuulis ja küsis, kes seal veel laulab. No eks see ikka meie Mimmu ole.

Töö

Pangas liitusin koogigängiga. Selline gäng, kes käib kord nädalas koos ja sööb kooki. No et kehakaal ikka säiliks, eksju. Tegelikult (ja see on vaat’ et suuremgi point) peab iga liige kooki ka tegema. Oma esimese küpsetuskorra magasin maha, päästsin päeva poekoogiga, aga nädala pärast pidin ikka kooki tooma. Esialgu olin tagasihoidlik, kordasin oma 2012 tehtud “maailmalõpukooki” — mis paraku ei õnnestunud nii hästi kui esimesel korral. Kraatrit ei tekkinud. Järgmised küpsetised on juba märksa suuremad hitid olnud: toorjuustukook ja jõulumuffinid. Kodus vaadati mind alguses nagu imelikku, aga jõuluvana tõi seepeale põlle ja silikoonist muffinivormid. Vot mis töö inimesega teha võib — uue hobi võib anda! Või vana ellu äratada, loe tervise peatükist.

Muidu on hästi: reisimist on palju, pinge käib vahepeal üles-alla, aga tiim on väga tubli ja tore ja kõik on hingega asja juures.

Sõbrad

Aiapidu toob alati palju sõpru kokku, kuigi seal väga kellegagi suhelda ei jõua. Seekord küsisid sõbrad ASAst, kas nad võivad oma pitsaahjuga tulla. Suur hitt! Lubasid järgmisel aastal jälle tulla. 🙂

Siis on jällegi sellised sõbrad, keda näeb MängudeÖÖ nimelisel üritusel. Viimati hakkasin kahtlema, kui mängur ma ikka olen. Kõige põnevam esineja oli seekord nt Pets (Marvet), kes oma letis läbi mänguliste elementide hoopis küberturvalisust õpetas.

Natuke enne jõule leidsin täiesti kogemata ühest kapist külalisraamatu. Alustatud Taadi 50. sünnipäeval, ehk siis peaaegu täpselt 47 aastat enne ootamatut taasavastamist. Sissekanded kestavad ligi 10 aastat, aga siis, 2 aastat enne minu sündi, lõppevad ootamatult. Ju kadus raamat sahtli taha ära ja loksus sealt lahti alles nüüd. Lisaks mälestuste digitaliseerimise plaanile tekkis mõte samasugune traditsioon uuesti sisse viia. Mõeldud-tehtud: leidsime kevadel Imbi ja minu ühisel sünnipäevapeol alustatud raamatu ja oleme nüüd kõiki külalisi sundinud seda täitma. Uus raamat on vanaga võrreldes natuke kirjum, kuna lisaks kirjutamisele teeme ka pilte — mullune jõulukink leiab endiselt kasutust. Karmen viis loomingulisuse muidugi hoopis uuele tasemele ja kujundas ühe lehekülje oma verise käejälje ümber.

Vidinad / tehnika

Sünnipäevaks sain Apple Watchi (gen3). See lukustas mind ka iPhone’i külge tugevamini kinni. Kell ja telefon töötavad omavahel väga hästi kokku: ükski kõne ega sõnum ei jää märkamata, kuigi telefon on enamasti hääletu peal. Kohati isegi tundub, et võiks vähem vibreerida. Proovisime hiljuti ühe kolleegiga Walkie-Talkie režiimi ka ära, see tundus üsna kasutu. Vähegi mürarikkamas keskkonnas ei saa üldse aru, mida teine oma kella sisse ütleb. Ja no kesse üldse kellaga räägib? Michael Knight?

Mullu koju toodud Degritter leidis tänavu isegi omajagu kasutust. Kõik, kes oma plaate sellega puhastanud on, on tulemustega väga rahul. Mina kaasaarvatud. Beetaversioonil tulid küll mõned pisemad vead välja — minu isendi veepaagi mõranemine pani kõik asjaosalised kukalt kratsima — aga seda tootearendusprotsessi osa on päris huvitav nii lähedalt jälgida.

Muusikatuppa tekkis aasta lõpus paar täiendust veel, nimelt võimalus lisaks vinüülidele ka kassette ja laserplaate kuulata. Kõike seda vähem kui saja euro eest! Tõsi, kassetikas võtab natuke võimendist tekkivat madalsageduslikku müra sisse, aga mitte häirivalt palju. Millalgi peaks paremaks isoleerimiseks siiski miskit ette võtma, aga sellega ei põle. Võimalik, et pisut inspiratsiooni andis Techmoan oma haruldasi formaate kirjeldavate videotega.

Peaaegu täiuslik muusikakeskus: LP, MC, CD ja voogedastusteenused (Chromecast Audio on peidus)

Kogu tehnika, mida ma koju tassin (või tellin) ei ole ainult meelelahutuslikku laadi. Tänavu tuli välja vahetada nt meie korruse õhk-soojuspump, mis alla -15 puhul kunagi kütta pole tahtnud, aga viimasel ajal järjest vähesemate miinuskraadidega streikima hakkas. Valmistusin juba suuremat sorti turu-uuringuks, kui sain teada, et endine koorivend just selle valdkonnaga tegeleb. Küsisin soovitusi, valisin välja (Daikin FTXTM40M), sain paigalduse käigus ka oluliselt targemaks sedasorti seadmete tööpõhimõtete osas. Loo moraal: räägi inimestega.

Teine pauk tuli pesukuivatist. Oli teine juba vana ka. Tuleb välja, et seinale kinnituvaid pesukuivateid ei toodeta juba üle kümne aasta, seega variandid olid:

  1. Kasutatud seinale kinnitatav kuivati. Probleem oleks ilmselt korraks lahenenud, aga kui kauaks?
  2. Pesumasin ja kuivati ühes. Sel juhul tulnuks ära unustada meie majapidamises nädalavahetustel popiks saanud paralleeltöötlus.
  3. Kuivati, mis pesumasina peale käib. Vana pesumasin oli pealtlaetav ja üsna väike, seega ka mitte päris ideaalne variant.

Nagu näha, tuli kahel juhul kolmest kindlasti ka pesumasin välja vahetada. Lõpuks valisimegi kolmanda variandi. Electroluxile jäime endiselt truuks. Siiani tundub kõik igatahes väga hea, saab hakkama igasuguse pesu ja ka jalanõudega. Ainult veekraani avamiseks pidime meeldetuletava sildi tegema — vana pesumasina tagant paistis kraan ise silma. 😉

Kool

Miks see pealkiri siin endiselt on? Ma ei käi ju enam koolis? Õppimas tõesti mitte, aga õpetamisest pole ma siiani loobunud. Tänavu tõmbasin küll pisut tagasi: kevadel üksainus juhendatav ja sügisene skriptimiskeelte grupp. Lisaks 4 klassitäit noori, kellele ma panga slaididega rahatarkust käisin jagamas, sedapuhku Prantsuse Lütseumis. AKA kaudu tegime paar koolitust koos Steniga, pluss üks üksi Riias. Parim viis midagi õppida on seda teistele õpetada.

Tervis

Kaks aastat lasersilmi ja kõik on endiselt suurepärane. Nii suurepärane, et Imbi käis ka ära. Ta pole kunagi nii hästi näinud, seega tuleb nüüd enneolematu info pealevooluga harjuda.

Novembris avastasin, et pangas on kari entusiaste, kes regulaarselt sulgpalli mängimas käib. Kuna treener on meie päralt reede õhtuti, sain paar korda käia enne kui aastalõpu esinemistuhin peale tuli. Pärast esimest korda oleks tahtnud lihastes tekkivat piimhapet küll kellegagi jagada. Teine kord oli juba parem. Igatahes — mu tehnika vajab oluliselt lihvimist ja mänguoskus läheb enne paranemist ilmselt natuke alla.

Asjad, mida ma sel aastal esimest korda tegin

Möödunud aastal tekkis Imbi suguvõsa jõuluõhtul selline mõte. Ei, kellelgi polnud meeles seda tänavu korrata.

  • Mängisin firmabändis kitarri — varem olen mänginud bassi ja laulnud
  • Käisin 19 korda komandeeringus — mullune 11 sai päris korralikult ületatud
  • Esitasin endale Goodreadsis väljakutse (12 raamatut aastas) ja sain sellega edukalt hakkama (15, sh paar hääääästi pikka loengusarja)
  • Hakkasin Škodaga sõitma
  • Käisin IKEAs
  • Mängisin rock-ooperis
  • Kasutasin kõrvamonitore
  • Saatsin emale sünnipäevaks videotervituse (sest ta oli Madisega välismaal)
  • Ehitasin töökaaslastega Rube Goldbergi masina
  • Käisin kellegi (Imbi vanaisa) 90. sünnipäeval
  • Kirjutasin Imbiga koos laulusõnad (eelmainitud sünnipäevaks)
  • Olin muinastulede ööl Saaremaal
  • Küsisin (ja sain) hilinenud lennu eest kompensatsiooni
  • Rääkisin LOTi klienditoelt välja piletid SASi lennule
  • Mängisin discgolfi
  • Näitlesin Draamateatri (maalisaali) laval
  • Käisin kohtus
  • Lõpetasin TVPlay (end. Viasat) lepingu
  • Käisin Rally Estonial
  • Vaatasin Formula E hooaja avasõitu Eurospordist
  • Käisin Eesti Panga muuseumis (aga ainult korraks)
  • Käisin “Tuljakus” söömas
  • Lammutasin aia ära (planeeritult)
  • Juhtisin kombaini (parklas, mõned meetrid edasi-tagasi)
  • Käisin Hong Kongis, Macaus ja Tais
  • Mängisin curlingut
  • Sain krüptolunarahanõude ja ignoreerisin seda

Kokkuvõte

Kuigi enesekindlus miskipärast aasta lõpus natuke kõikuma lõi, näitab kokkuvõte, et muretsemiseks pole põhjust. Ju see pidev komandeerumine lihtsalt väsitab natuke. Head uut!

Aitäh Imbile hästi tabatud kaadri eest! 🙂

Kaks nädalat Kagu-Aasias. Proloog: Tallinn-Amsterdam-Hong Kong

Käisime Imbiga jälle Aasias puhkamas. Miks Aasias? Sest, nagu me juba eelmine kord märkasime, on hinnad sealpool oluliselt mõistlikumad. Korraldasime asja endale pikalt ette ära, ostsime lennu- ja praamipiletid, broneerisime hotellitoad. Lõpuks, õhtul enne väljalendu, pakkisime kohvrid oma eelmise reisi pakkimisnimekirja järgi. Päris hea on Google Sheetsis jagatud nimekirja jälgida — saab mitmelt ekraanilt korraga silme ees hoida ja staatused uuenevad korraga. Kirjutasime sinna muuhulgas ka asjade orienteeruvad väärtused ja selle, kus kotis/kohvris midagi on, et vajadusel kindlustuse jaoks kiiresti väljavõtte saaks teha. Palmi soovitusel proovisime seekord ka sihukse asja ära nagu TripIt. See võtab mugavalt kõik asjad ühele ajajoonele kokku. Aga kuna Google Inbox niikuinii reisiga seotud kirjad automaagiliselt grupeerib, ta meile midagi märkimisväärset juurde ei andnud — kui ehk vaid võimaluse kogu reisiplaan paari kerge liigutusega igaks juhuks välja printida.

Inbox ei suutnud miskipärast üles korjata infot Langkawi-Koh Lipe vahelistest praamisõitudest. TripIt vajas selle koha peal samuti järeleaitamist. Vahe on eelkõige selles, et kui Inbox mingit osa reisiinfost ära ei tunne, siis nii jääbki. Jah, kirjad saab küll samasse “kompsu” (bundle) lisada, aga kokkuvõttes need ei kajastu. TripIt laseb ka käsitsi sündmusi juurde lisada.

09.02.2018: Tallinn-Amsterdam-…

Kodu. Hommik. Kell on … vähe. Uberis laiutab alles tühjus, aga Taxify pakub siiski teenust. Saame Elektritakso, mille aku meie maja ette jõudes 28% peal on. Järgneb (minu jaoks) põnev vestlus juhiga teemal “kuidas elektriauto Eesti talvele vastu peab.” Ega väga ei peagi. Meie sõidu lõpuks on akut kulunud 7%, ehk siis ligikaudu protsent kilomeetris.

Hommikusöögi võtame Subwayst, jagame omavahel footlongi pooleks — ja laseme kumbagi poolt natuke erinevalt täita. Minu pool on tomati ja jalopenoga (kas enne lendu on ikka hea mõte üle hulga aja vürtse süüa?), Imbi valib seevastu palju alalhoidlikumalt salati ja kurgi. Ostame mulle ka rahvusmustritega kaelapadja. Imbil on natuke mugavam sarnane, mille ostsime eelmisel reisil Singapurist. Selgub, et minu patja on oluliselt turvalisem kinnitada Imbi seljakoti külge ja vastupidi, niisiis vahetame edaspidi iga kord lennukis omavahel patju.

Kuna lendame Air Balticuga, kontrollitakse käsipagasi mõõtmeid väga rangelt. Härrasmees meie ees vaidleb mõnda aega, lõpuks soostub ilmselt siiski oma suurema koti lennuki pagasiruumi loovutama. Sees selgub, et meie kõrval on tühi koht — 3+3 istmetega lennukis tähendab see, et saame mõnusasti laiutada. Imbi istub akna alla, mina vahekäigu poole. Ühtlasi märkan, et meie rida kannab numbrit 14, samas kui vahetult meie ees on 12. Jajah, ikkagi oleme 13. reas ju, spinnige seda kuidas tahate.

Ega’s muud kui audioloengud klappidesse ja Hollandi poole! Enne reisi tundsin pisut hirmu oma põletiku märke näitavate põskkoobaste pärast, aga ilmselt asjatult: isegi kõrvad ei läinud õhkutõusul esialgu lukku. Alles siis, kui turvavööde kinnitamist nõudev tuli ära kustus, tuli neelama hakata. Ja no natuke annavad koopad ka ikkagi tunda. Õnneks mitte liiga pahasti.

Vahetame kohad: kolin ise akna poole, et lennuki seina seljatoena kasutada. Siis hakkab kapten rääkima: “…ja me lendame (kandev paus) Amsterdami suunas.” Teksti sees jõuab ta sihtkohta mainida 4-5 korda, kandvad pausid saadavad seda iga kord. Kuigi peab nentima, et need (pausid siis) jäävad iga korraga õige pisut lühemaks.

Amsterdam

Sõidame rongiga lennujaamast kesklinna. Polegi väga kallis: ühele inimesele edasi-tagasi nõks alla 9 euro. Jalutame ringi, avastame Amsterdami. Fitbit teavitab üllatavalt ruttu, et 10000 sammu on täis. Võtame tänavalt friikartuleid (kahepeale väike ports flaami majoneesiga) — päris hea!

Tükk aega otsime mõnusat WiFiga kohvikut, kus maha istuda ja natuke kaarti lugeda. Leiame. Peaaegu telliks Loco pannkoogi (peekoni ja banaaniga), aga võtan hoopis Amsterdami omleti (sink, juust, paprika, šampinjonid). Imbil on küll pannkoogiisu, aga ka tema ei tunne end veel nii segasena, et peekonit banaaniga segada. Sink ja juust sobib.

Kuna “Iamsterdam” silt tundub natuke liiga kaugel (pool tundi sinna, teist samapalju tagasi), teeb Imbi ettepaneku hoopis Primarki shoppama minna. Viga: kui õues hoidis karge õhk mind natukenegi ärkvel, siis nüüd, täis kõhuga, hakkab magamatus tunda andma. Õnneks ei viitsi ka Imbi poodlemises täna kestvusrekordit püüda, nii et varsti juba kulgemegi vaikselt lennujaama poole.

Turva- ja passikontrolli läbime muretult ja võtame istet Starbucksis. Imbi tellib, ta nimi omandab sedapuhku uue tõlgenduse (Impie), mida barista jooke üle andes kuidagi uskuda ei taha. “No siin peab mingi viga olema, kas see saab nimi olla?” Hääldus on üsna täpne, nii et … tubli töö! 🙂 Eemalt märkame Kimmot, aga kuna me oma isikutuvastusvõimes hetkel kuigi kindlad ei ole, ei hakka üle lennujaama karjuma. Võtan hoopis FB kaudu ühendust — oligi tema. Lähevad ka soojale maale puhkama, aga hoopis teises suunas: Jamaicale.

Boarding möödub samuti kiiresti ja sujuvalt, aga siis hakkab vaikselt venima. Tund pärast algset väljumisaega oleme tagasi väravas (kuigi lennukist välja ei aeta) ja ootame oma 747 esimese mootori jäävastase süsteemi erakorralise hoolduse lõppu.

“Ladies and gentlemen. The aircraft is being refueled. Please keep your seatbelts opened at all times, and remember that smoking is not allowed.”

Pärast remonti tuleb veel de-icing läbida. Kell 19:49 oleme valmis, võiks nagu liikuma hakata. Tegelikult stardime väravast 19:53 — oleme nendes toolides istunud juba 2,5h. Kõik on pisut kitsas ja kange.

Jääeemalduses loen läbi akna ekraanilt tekste:

STOP

DEICING
IN
PROGRESS

START HOT
20:07 LT

2 STEP 75% CLRNT
SAFEWNG MPII FLT

HOT 20:07 LT

KLM887
CONTACT
GROUND
121.905

20:19 liigume (loodetavasti) stardiraja poole. Ja olemegi teel, vähem kui 3h pärast plaanitud aega. Natuke käib pinda asjaolu, et lendame (peaaegu) üle Eesti. Miks siit otse itta ei võiks lennata? 🙂

Toit on hea, pakutav meelelahutus ka täitsa okei. Eriti Leonard Coheni viimane album, mis mind isegi natukeseks uinutada suudab. Muidu poleks märganudki, aga aknakatted on ühtäkki kinni läinud, ilma et ma neid puudutanud oleks. Ja kas need tuled jäävadki põlema?

Kell on ~23:15 Hollandi aja järgi. Tõusen pärast pardaletulekut esimest korda püsti. Otsin kotist paar asja: kaabel akupanga ja telefoni vahele, pass ja pastakas. Viimast ei leiagi, muidu võiks immigratsioonipaberid ära täita. Käin korra tualetis — hakkab küll kergem. Tuled ongi lõpuks ära kustutatud, nüüd võiks magada…

10.02.2018

Minu taga istuv laps magab vahepeal ilusti, vahepeal üritaks justkui lennukit demonteerima hakata — alustades minu tooli seljatoest. Mitte et ma ilma selle peksmisetagi lennukis magada oskaks. Uni on küll, aga nii kui ma leian piisavalt mitte-ebamugava kompromissasendi ja tukastan, vajun kohe veel sügavamasse ebamugavustsooni. Siiski tunduvad mõned taktikad korraks toimivat. Kõigepealt eelmainitud Cohen. Järgmisena töötab 2 Broke Girls lennuki meelelahutuskonsoolist — magan ca kolmveerand seeriat maha. Tundub, et mõni film oleks loogiline jätk, aga Suburbicon on lärmakam kui ma arvasin. Ja hoopis teise süžeega kui treilerist järeldada võiks. Siiski, äkki umbes tunni jagu und tuleb ikkagi kokku?

Kell on 4:50 CET (sihtkohas 11:50), oleme Hiina õhuruumis. Palju pole enam jäänud, ainult paar tundi veel. Kiirus 926km/h, välistemperatuur -59, lennukõrgus 11309m.

Vilniuse lennu jagu veel. Pakutakse hommikusööki: puuviljad, jogurt, omlett, munahüüve (scrambled eggs, noh). Helsingi lennu jagu veel. Ajaliselt. Kilomeetreid jääb natuke rohkem kui Tallinn-Riia.

Kuidas me Hong Kongi jõuame ja mis siis edasi saab, sellest juba järgmises postituses.

Aastakokkuvõte 2017

Nagu mullu, nii ka tänavu on (sotsiaal)meedia täis lugusid sellest, kui õudne eelmine aasta oli ja kuidas järgmine võiks parem olla. Isiklikus plaanis polnud 2017 üldse paha. Võiks lausa öelda, et läheb endiselt tõusvas joones. Proovin lühidalt kokku võtta, aga vist ei tule välja.

NB! Kui kuskil on joon all, on see tõenäoliselt link edasise lugemiseni. Niisama katsun ma allajoonimist vältida, ausalt ka.

Pere / kodu

Elutuppa saime uue vaiba ja diivani. Jätkasime aiapeo-traditsiooni. Kuuse paigutasime sedapuhku teise nurka kui tavaliselt, aga muidu on selles osas kõik vaikne ja rahulik — ei mingeid põrutavaid pommuudiseid. Mis on vahelduseks (eelkõige eelmise aastaga võrreldes) täitsa tore.

Vinüülid

Sellel rindel jätkus vähemalt sama maniakaalselt kui mullu: kollektsioon täienes ligi 150 plaadiga. Oma panuse andsid sellesse ka naabrid, kes mind oma kogus rehitsema kutsusid. Suurem kogu vajab suuremat riiulit, niisiis palusime Margol-Annelyl IKEAst ühe kaheksase KALLAXi tuua. Nüüd mahuvad enam-vähem kõik plaadid ilusti ära. Mõned põnevamad on eriliselt meelde ka jäänud. Näiteks Curly Stringsi valgele vinüülile pressitud värske album on täiesti omalaadne kogemus — justkui asetaks nõela taldrikule. Või siis see Leikki plaat, mille ma ostsin plaaditurult põrsana kotis, müüja soovituse peale. Sobis küll!

Plaate võib mulle (nüüd vist juba lausa ka “meile”) alati kinkida. Seda trikki kasutas tänavu lisaks Imbile ja emale ka Valdo. 🙂

Kultuur

Raamatud. Võtsin Goodreadsis sõpradest eeskuju ja panin endale aastaks eesmärgi lugeda (või kuulata) 12 raamatut. Aastale tõmbasin joone alla 15 teosega, millest paar olid, tõsi, hoopis loengusarjad. Erinevatel põhjustel eelistan audioraamatuid: no kuidas sa näiteks Tallinnast Riiga sõites autoroolis raamatut loeksid? Seal küll sõltub nauding suuresti ka sellest, kes ja kuidas teksti loeb. Siiani on mul valikutega päris hästi läinud, ainult ühe olen tagasi andnud. Audible on selles mõttes tore, et kui ei meeldi, saad raha tagasi. Ja ühe paberraamatu eest sain ka raha tagasi, kuna üks kullerfirma selle kaubanduslikku välimust pisut vähendas.

Aasta lemmikud:

Ja kõik ülejäänud olid ka head.

Teater. Veebruaris tõi T-Teater lavale Krabatimängu, millele ma esimest korda ilma Margo abita reklaami tegin ja mille esikapeol ka bigbändi pisike esindus mõned meeleolukad palad mängis.

Sünnipäeva tähistasin sedapuhku laval, kui “Läbi jäätunud klaasi” teist hooaega mängima hakkas. Aprillis vaatasime Timoga pärnus Boybandi, mida ma siinkohal väga ei kommenteerikski. No sest kui midagi head pole öelda, ära ütle, eksju. Ah, ei, poisid laulsid ju ilusti ja tantsisid ka, aga… seda maagiat ei olnud, mida ma teatriga seostama olen õppinud.

Üks suvine vabaõhuetendus sai ka tänu Malle sünnipäevale ära külastatud. Sisu kõnetas tänaselgi päeval, lisaks pakuti vinget akrobaatikat — ja kapsast jagati publikussegi! Säärane mulk siis nimelt.

Septembris esietendus Tartus Sireti kirjutatud Beatrice, millele eelnenud raamatuesitlus ja sealne arutelu ka tükile kõvasti juurde andsid. Tänu Dorisele ja Martinile saime üle hulga aja Linnateatris käia (Igatsus).

Ühel hetkel tabas Imbit balletipisik, mis tõi meid aasta lõpus kaks korda Estonia saali. Kõigepealt Tramm nimega Iha, mis minu silmis raudselt aasta parima elamuse tiitlit väärib. Vahetult enne jõule käisime veel Pähklipurejat ka vaatamas.

Kontserdid. Tänavu nägime kõige rohkem laval ilmselt Vaikot ja Eliiti. Eriti armas oli see, kui nad viienda pulma-aastapäeva õhtul Intsikurmu pealavalt meile ühe loo pühendasid. Selle loo. Peab tunnistama, et sellisel emotsionaalsel seosel on tohutu jõud ja nii nautisingi ma seda varem pigem suvalisena mõjunud pala mõned päevad hiljem Pirita teel kabrioletiga sõites täiel rinnal. Ühtlasi peab lisama, et Intsikurmus oli neil ilmselt suve parim heli.

Laulupeol tõdesin, et kui ma peaks seda kunagi veel pealtvaatajana nautima, tuleb kindlasti istekohaga pilet osta. On küll kallim, aga rohkem hingamisruumi ja (Captain Obvious strikes again) garanteeritud istekoht pealegi.

Aasta lõpetasime kultuurselt Hennessy uusaasta(eel)kontserdiga Pärnus.

Podcastid. Parim asi maailmas on Tell Me Something I Don’t Know. Avardab silmaringi ja ajab naerma ka.  Freakonomics Radio, Nerdist, Autosport podcast, ATP, Shift+F1 ka, aga üldiselt olen viimasel aastal pigem audioraamatute lainel olnud.

Kino. Mulle uus Star Wars meeldis. Aga see ei olnud kindlasti aasta ainus film. Teisi lihtsalt… ei mäleta enam. 🙂

Sarjad. Kindlasti Black Mirror. Ja Fargo. Ja  Brooklyn Nine-Nine, The Crown, Star Trek: Discovery, The Expanse, Rick and Morty, BoJack Horseman, Dirk Gently’s Holistic Detective Agency, Better Call Saul, Suits, How to Get Away with Murder, Narcos, Handmaid’s Tale, Orange is the New Black, iZombie, The Get Down ja loomulikult Stranger Things. Me nagu muud ei teekski? Appi.

Bändid / lava

Kaaperdatud bändide nimekirja suutsin tänavu lisada sellised nimed, nagu Tulv, Trio Comodo ja… no ma ei tea, mismoodi NOËP siia nimekirja sobida võiks. Ühtpidi pole tegemist ju otseselt bändiga, teisalt kutsus Andres mind ise lavale. Okei, eks ma natuke ju vihjasin ka paarkümmend korda, et võiks midagi koos teha. Aga see taustalugu, mis ta ette rääkis, oli eriti nunnu: oli kord üks pikkade tumedate juuste ja habemega tegelane (loe: mina) nende kodus kitarri plännimas ja oma lugusid laulmas käinud. Mispeale tema mõtles, kui raske see laulukirjutamine siis ikka olla saab. See teadmine, et sa oled kellelegi kunagi inspireeriva tõuke andnud, see on nii-nii magus. Aitäh jagamast! 🙂

Theatrum Hospitalis kaaperdas omakorda mind ennast sünnipäevaks ära. Olgu, tegelikult olin ma hea meelega nõus sõbrad hoopis teatrisse kutsuma. Parimatest parimad tulid kohale ka! 😉

Neljapäev esines tänavu üheainsa korra, sedagi hübriidkoosseisus — Marti ja Allanit asendas Bigbändi rütmigrupp (Mari bassil, Jüri klahvidel ja Pennar kitarril). Janno oli sedapuhku siiski trummidel. Eks meil on aiapeol ikka Neljapäeva ja Bigbändi vahel kohati pisike trummarivahetus käinud, seekord siis mitte. Proovi ei teinud kordagi, lood olid kõik Arderi sõnadele ja puusalt. Päris seisma ei jäänud kordagi, kohati tuli täitsa mõnus tunne peale. Aga uuel aastal võiks päriselt ka bändi teha. Ah, poisid? 🙂

Bigbänd. Sain laulda Luisaga duetti, sain Voldemar Kuslapilt komplimendi oma tämbri kohta. Ja muidugi Maia ja Mimmu oma õpilastega ja Simmo ja kõik teised toredad tegelased. Livin’ the dream!

Sedapuhku ei mänginud terve aasta jooksul üheski firma- ega koolibändis. Küll aga värbas SEB ansambel Ressurss mind aasta lõpus oma ridadesse, kitarri mängima ja laulma. Eks peab jälle harjutama hakkama, muud ei jää üle.

Ja Punane müts tiirleb endiselt raadiotes. Jess! 😀

Meeskoor

Vaatamata aeg-ajalt kummitavatele lahkumismõtetele olen siiani meeskoorile truuks jäänud. Kevadel, kuigi ma sel hetkel tegevkoosseisu ei kuulunud, olin abiks “Tagurpidi” kontserdi greenscreeni taustade ajastamisega. Lisaks tegime maskiballiks jälle ühe kiire grupika. Sügishooajal, kui ma “avalduselt” tagasi tulin, suutsin sedapuhku ka piisavalt punkte koguda ja jõulukontserdiks lavale saada. Aga endiselt tiksuvad peas need mõtted… Noh, et kas äkki oleks aeg vahelduseks mõnes teistsuguses kooriliigis end proovile panna…?

Töö

Rahulik aasta oli. Kordagi ei vahetanud töökohta. Ainult ametinimetus muutus pisut, aga see oli pigem rolli ja üldpildi täpsustumise tulemus. Endiselt olen truu 3-tähe-lühenditele. SEB põhitööandjana, lisaks EIK (kevadel juhendasin igal õppekaval üht lõpetajat) ja TTÜ (alates augustist, aga selle liitumisega seoses paraku veel väga sooje tundeid ei teki). Lisaks veel NTD ja AKA. Ja neis kõigis on töö mingil määral testimisega seotud. Selles mõttes on ka täitsa sobiv, et ma endale ühel hetkel ca 5 “testpilot” kirjaga särki tellisin. Miskipärast on nad selle nüüd valikust maha korjanud.

Sõbrad

Ilma sõpradeta poleks mitte midagi. Ja jälle tegime me liiga vähe lauamänguõhtuid. Peaks end rohkem sundima. Aga — tundes ennast, ei tule see mul välja. Siit ka palve: kui sa tunned, et tahaks meiega lauamänge mängida või niisama lobiseda, kutsu end meile külla. Või meid endale. Ja tegelikult käime me vahel ikkagi ühekaupa ka väljas, kui mõlemad ära ei mahu. 🙂

Vidinad / tehnika

Meil mõlemal Imbiga on sellest aastast Fitbit Charge 2. Sünnipäevaks saime. Täitsa piisav, et lugeda samme, jälgida unerütmi, näidata kella, pulssi, kulutatud kaloreid ja palju muud. Lisaks ei ole ma terve aasta jooksul kuigi tihti telefonil hääli sisse lülitanudki, sest randmel olev vidin vibreerib ka sel puhul. Jõulude ajal sain teada, et paraku ei ühildu see teps mitte kõigi nutitelefonidega, nii et seda tasuks enne kontrollida.

Leidsin tänavu ka oma lemmik-kõrvaklapid. Või no tropid. Need, mis kõrva sisse käivad, noh. Maksid tervelt peaaegu 10 eurot! Kui ma esimese paari ära lõhkusin ja uued tellisin, ei olnud nii head soodukat ja tuli 14 välja käia. No ausõna, worth every penny! Kahe draiveriga ja puha. Bassi üldiselt sellistelt pisikestelt ju ei ootaks, aga nendel isenditel tulevad madalad sagedused justkui ilma mingi pingutuseta välja — meenutades suurt Ameerika auto mootorit, mis laisalt-laisalt podisedes oma meeletutest jõuvarudest aimu annab.

Jõuluvana tõi uue kaamera ka: Fujifilm Instax Mini 90. Uusaastaööl väitis Kärt, et mul olla selle insta-endli värgi peale annet. No ma ei tea. 🙂

Aasta viimasel päeval sain kätte Degritteri beetaversiooni. Tegemist on värske Eestis disainitud vinüülipuhastusmasinaga, mis lähiajal turule peaks tulema. Esimesed katsed hästi räpaste plaatide puhastamisel andsid juba päris häid tulemusi, uuel aastal katsetan edasi. 🙂

Kool

Sellega on nüüd ühelpool. Suutsin ära teha nii erialapraktika, magistriseminari kui ka magistritöö. Viimase hindele B (kuigi retsensent pakkus A-d). Kuna cum laude polnud kunagi isegi teoreetiline võimalus, on B hea küll. Lausa väga hea. Ainult et aktuse pilte saab paraku ainult raha eest tellida. Pff.

Tervis

Silmad töötavad aasta pärast laserlõikust endiselt hästi, aga trenni teen endiselt liiga vähe ja ei toitu ka piisavalt tervislikult. Aga muidu on kõik siiski hästi. Fitbit sunnib natuke rohkem liigutama küll, kuigi latti võiks vist natuke tõsta.

Asjad, mida ma sel aastal esimest korda tegin

Imbi suguvõsa jõuluõhtul pidi paki kättesaamiseks lisaks luuletusele/laulule ütlema midagi, mida sa 2017. aastal esimest korda elus tegid. Mõtlesin minagi mõned:

  • Juhtisin õhtut ettevõtte sünnipäeval
  • Kuulasin valget vinüüli (Curly Strings)
  • Laulsin Kaitseväe orkestriga
  • Käisin 11 korda komandeeringus, neist 7 Vilniuses — varem pole nii palju kordi aastas tulnud
  • Vaidlesin (edukalt) end siduvast lepingust vabaks
  • Kasutasin TTÜ uut ÕISi
  • Sain Amazonist tasuta raamatu
  • Esitasin endale Goodreadsis väljakutse (12 raamatut aastas) ja sain sellega edukalt hakkama (15, sh paar hääääästi pikka loengusarja)
  • Teenisin autoritasudest aasta jooksul üle 100€ (kuigi suur osa sellest tuli 2016 novembri-detsembri aruannetest, mil me Neljapäevaga ETV+ eetris olime ja Elmar hoolega “Punast mütsi” mängis)
  • Koostasin (ja saatsin välja) pressiteate singli kohta, mida ma ei kirjutanud ja kus ma isegi ei laula. Olgu, bändi liige ma ju olen. 😉
  • Kirjutasin ja kaitsesin magistritööd, edukalt veel pealegi.
  • Laulsin itaalia keeles soolot. Ja mitte mingit suvalist laulu, vaid seda! Ühtlasi kirjutasin endale esimest korda elus sõnad eestipärase hääldusega välja. Päriselt ka pole kunagi varem sellist otseteed proovinud. Päris naljakas oli.
  • Sõitsin kabrioletiga. Okei, kõrval olin varem ka istunud, aga mitte roolis. MX5 on täitsa nunnu, ainult jalgadele võiks rohkem ruumi olla — käiguvahetused olid üsna ebamugavad. 🙂

Kokkuvõte

Hea aasta oli. Palju uut ja huvitavat, palju emotsioone. Tulgu uus vähemalt sama hea! 🙂

Esmaspäeval ei teinudki midagi?!

Oli see vast nädal. Just lõpetasime Theatrum Hospitalisega “Läbi jäätunud klaasi” proovi, kus saime paika etenduste kuupäevad (küsi lisa, varsti räägin — aga üldiselt jäävad vahemikku 23. kuni 30. mai).

Aijah. Polegi jõudnud siin kirjutada, kuidas Jaakobus mu mullu ära rääkis. No et ma nende tükis Ott Arderit mängiks, noh. Hetkel pikemalt sellel ei peatukski.

Niisiis, pühapäev lõppes näidendi prooviga. Enne seda proovisime Neljapäevaga oma 14. mai Kultuurikatla esinemise jaoks. Koosseis on pisut uuenenud: minu, Mardi, Allani ja Jannoga liitus Kert rütmikitarril. Tänases proovis oli väga hea energia — kindlasti toome selle lavale ka. 😉

Laupäev. Olin Tallinn Swing Weekendil DJ/MC (tegelikult valisin lihtsalt bändi settide vahel muusikat ja edastasin läbi mikrofoni mõned tähtsad teadaanded). Ühtlasi suutsin tänu Karolini suunavale küsimusele end tantsuks mänginud superägeda bändiga (Gentlemen & Gangsters, Rootsi) üheks lauluks lavale rääkida: “Dream a Little Dream of Me”

Reede. Tallinn Swing Weekendi avapidu, tantsuks mängis Maryann & The Tri-Tones. Ja mina sain esimest korda elus teadlikult laval Elvist kaverdada (“Don’t Be Cruel”). Aitäh, Mari! 🙂

Neljapäev. RIA kevadseminar. Kas ma mainisin, et olen hetkel “between jobs”, aga üldse mitte selles levinumas tähenduses? Üleminekuperioodil olen 3 päeva nädalas ühes, 2 päeva teises töökohas. Igatahes. RIA-sse tulles õnnestus kohe ka bändi (VaRIA) liikmeks saada, kellega õhtul ka esimest korda “omadele” laulda sain.

Kolmapäev. Üks kinnine sünnipäevapidu TTÜ Tudengimajas. Minust sai esimene mees maailmas, kes ei ole Stig Rästa ja kes on sellele vaatamata Elina Borniga nende ühist eurolaulu laulnud. Pluss veel omaenda laulu (“Punane müts”) bigbändi-seade esmaettekanne.

Teisipäev. Ei midagi erilist, kõigest “rutiinne” proov bigbändi ja Elinaga.

Esmaspäev. Ei teinud midagi? Olgu, päris nii see ka ei olnud. Käisime Mirjamiga Teedu kodustuudios “Punase mütsi” vokaale sisse laulmas ja avastasime töö käigus laulule hoopis teise vaatenurga. Aga sellest lähemalt juba õige pea.

Esmaspäeval "Punast mütsi" laulmas

Aitäh kõigile selle ägeda nädala eest! Kui nüüd veel magada ka jõuaks. 🙂

3 kõige olulisemat asja, mis impro heaks teevad

Kõigepealt mine toeta Hooandjas seda, et Tilt paar välismaa imrpotajat siia saaks tuua. Ja luba, et sa ise kohale tuled: reedel võib Sinilinnus ka mind näha-kuulda. Ja siis loe edasi.

Olin reedel Improgrupp Jaa! etendusel ja improviseerisin kitarriga muusikalist tausta nende seebikale “Kirglik elu”. Aga hüppame kõigepealt ajas tagasi.

Juba aastaid olen minu sees võidelnud kaks poolt. Üks ütleb, et kõik esinemised tuleb korralikult ette valmistada ja korduvalt läbi harjutada, teine aga eelistab ohtlikult elada. Ehk siis tahaks ka puusalt tulistades märki tabada. Mõlemal poolel on omamoodi õigus. Esimene BändCämp on ajju söövitanud Kostja või Miku lause: “Kui see sul proovis 10 korda (kümnest) välja ei tule, ära hakka laval üritama.” Teistpidi, kui proovis õnnestub üks kord kümnest, tasuks pigem vältida.

Umbes keskkooli lõpus oli mul muusikalisest improvisatsioonist üsna piiratud nägemus. Nimelt arvasin ma, et kõige kõvemad muusikud suudavadki oma instrumendiga ükskõik mida väljendada, seejuures täiesti suvalisi noote mängides. Ehk et improvisatsioon koosneb üksikutest, kõige pisematest algosadest. Muusika puhul siis üksikutest nootidest. Siis aga nägin üht telesaadet, kus Rein Rannap pisut improviseeris. Hakkas kohale jõudma: tegelikult on tükid enamasti suuremad. Mingi käik (või selle alge), mõne akordi järgnevus, rütmiline kujund jne. Samamoodi nagu teksti algosadeks on häälikud või tähed, aga improviseerida saab väga hästi ikkagi just sõnadega.

Igatahes, reede õhtu ja improetendus. Minu jaoks veel üsna võõras situatsioon — kõiki proove ja etendusi arvesse võttes alles neljas kord, kaugel mugavustsoonist väljas. Kuni ühel hetkel hiilis ligi äratundmisrõõm. See on ju sama situatsioon, mis bändiga laval, kui laulja unustab õigel ajal õiget asja laulda, aga bänd mängib kaasa ja publik ei saa midagi aru. Või kui oled tudengitele just loengut andmas ja keegi küsib täpsustava küsimuse. Või kui me Imbiga kodus lõdvestuseks mingeid ebanormaalseid väljamõeldud tegelasi mängime. Kogu elu ongi üks suur impro!

Ja mida siis edukaks improks vaja on?

  1. Tööriistakast
    Improteatri puhul näiteks tegelaskujud, keda sa enda jaoks juba ette välja oled mõelnud. Algajatel olla mõned, kogenumatel on neid kümneid. Muusika puhul heliredelid vastavalt helistikule, mille sees siis mängida saab. Või mõned lahedad käigud, miks mitte. Konverentsil ettekannet tehes, eriti küsimustele vastates, taustateadmised ettekantavast teemast. Ja neid “klotse”, mis su tööriistakastis sisalduvad, võib lõpmatuseni harjutada.
  2. Kokkulepitud raamistik
    Raamid ja kokkulepped on vajalikud selleks, et erinevad osapooled omavahel normaalselt suhelda saaks. Näiteks loengus on kokku lepitud, et auditoorium istub vaikselt ja annab küsimustest viisakalt märku. Või et küsimused tulevadki alles kõige lõpus. Muusikas võib raamistik tähendada seda, et bass dikteerib helistiku ja trumm tempo, või et vastastikuse pilkude vahetamisega antakse liidriroll üle. Ka siin tasub meeletult harjutada, aga seda juba koos teistega.
  3. Esinemisjulgus
    Ilma selleta ei ole veenev. Kuigi ka kohmetu arglikkusega võib publikuga kiiresti kontakti saavutada, töötab see näideldes paremini. Ehk siis sa tegelikult julged seal olla, aga mängid häbelikku. No ja kui sa päriselt närvis oled, ei jõua sa ju oma lavapartnereid ega publiku reaktsiooni jälgida. Selle osa harjutamine vajab lisaks iseendale ja “bändile” ka pealtvaatajaid.

Valdad teemat, tunned reegleid, julged esineda — lase käia, improviseeri! Kui hästi läheb, naudid ise ja publik ka.

Mis juhtub, kui muusika mugavustsoonist välja tuleb?

Kui ma noorem olin, ei kannatanud ma üldse, kui keegi mõnes mu lemmiklaulus kasvõi ühe silbi või noodi valesti laulis. St mitte kogemata mustalt, vaid meelega valesti. Ehk siis improviseeris, noh. Miskipärast olin sisseharjunud raamides väga kinni ja igasugune kõrvalekalle häiris kohutavalt.

Möödusid aastad ja olukord pöördus sootuks pea peale. Nüüd ei suuda ma kannatada, kui üritatakse midagi/kedagi üks-ühele imiteerida. Eriti, kui see karaokena välja kukub või lihtsalt ebaloomulik tundub. Ja eriti jubedaks läheb asi siis, kui bänd mängib võimalikult täpselt originaalilähedast asja ja mina sinna peale laulma pean. Ausõna, ma ei ole David Bowie, Axl Rose ega Brian Johnson. Ja et kõik päris mustvalge ei paistaks, toon kohe ka ühe erandi sisse — BigBandi seade võib täiesti üks-ühele olla, see pole miskipärast kunagi mu laulunaudingut vähendanud. Aga ärme selle üle praegu pikemalt juurdle.

Igatahes, nagu inimestega, nii on ka lauludega: neid tuleb aeg-ajalt mugavustsoonist välja sikutada, et nad (vähemalt minu silmis) oma täit potentsiaali saavutada võiksid. Olgu selleks siis …

… remix,

… mashup,

… live’is teostatud mashup,

… või remix/mashup sama laulu erinevatest versioonidest.

Aga miks mitte ka näiteks tuttav laul täiesti uues/ootamatus žanris esitatuna, nagu seda on rokk-hitt väänatuna …

… koorilauluks,

… svingiks,

… või vanakooli-bluusiks.

Mitte et ma nüüd ütleks, et igaüks peaks kohe kõike jubedasti väänama hakkama, kuid kindlasti avardab see silmaringi ja laseb ka muusikateostel uues valguses paista.

Mis on sinu lemmik-töötlused? Ma pidin enda omi siit meeletult palju välja jätma (muidu oleks postitus liiga pikaks veninud), aga sina võid kommentaaridesse alati juurde tulistada! 🙂

Kontserdielamus: Jenny & Jagger @ Pööning, 20.12.2013

Jõulude paiku käisime Imbi ja Margoga Pööningul, Jennyt ja Jaggerit kuulamas. Miks Jenny ja miks Jagger? Ausõna, ei mäleta. Ta lubas küll öelda, aga ju ma tegin sel ajal midagi muud. Või siis ta unustas. Aga see polegi oluline.

Jenny, pärisnimega Lenna — ei, mitte see Lenna; ja see ka mitte — on noor laulja-pianist-laulukirjutaja. Mis on see väljend, mis  singer-songwriterile Eesti keeles kõige paremini vastab? No igatahes. Lenna kirjutab laule, laulab ja tagatipuks saadab end ise klaveril ka.

See Pööningu-kontsert, mida me vaatamas-kuulamas käisime, oli tal alles teine kord laval olla. Koos Jaggeriga esimene. Jagger, muide, ei paista väga palju tantsusamme oskavat, vaid lebab ilusti vaikselt paigal ja laseb Lenna / Jenny näppudel end hellitada.

1495365_631750800216373_184261824_o

Mõni inimene, paistab, on lavale sündinud. Teist korda klaveriga publiku ees ja muudkui aga naudib kontakti publikuga. Ja seda energiat on tunda, see töötab, see toidab iseennast ja kõiki osapooli. Mõnus positiivne energia, segatud mingisuguse armsa hullumeelsusega. Võrdlusena tuli korduvalt meelde Tori Amos — eriti see koht, kus ta omaenda laulusõnad ära unustab.

Kui miski häiris, siis ehk lähenemine süngemas teismeeas kirjutatud laulu(de)le. Häbi, mis ei luba praegu seda sõnumit enam tõsiselt võtta ja serveerib kõike läbi ironiseerivalt itsitava maski. Ehk, noh, sellisel juhul võiks rolli (ehk iseenda varasemasse versiooni) sisse elada ja sõnu ikkagi koos kogu nendega kaasneva maailmavaluga publikule edastada. Isegi, kui praegu ei usu. Väike näitemäng ei tee ju kellelegi halba. Näiteks ma ise hakkan ilmselt varsti jälle joomalaule laulma. 😉

Olgu. Aitab filosofeerimisest. Kuulake Lenna kõige-kõige esimest avalikku ülesastumist sooloartistina. Ma arvan, et kui ta samas vaimus jätkab, kuuleme me Jennyst ja Jaggerist kindlasti veel ja veel. Raudselt saame varsti Hooandjas tema debüütplaati toetama hakata.

1501325_631751103549676_1733950610_o

Mina ja 20 tuttavat Robbie Williamsi kontserdil

Jah, ei saa üle ega ümber — tegu oli minu jaoks kauaoodatud sündmusega. Kuigi Robbie mulle alguses üldse ei meeldinud (no ikkagi endine Tahke Tati poiss, mis on mingi plikade värk ju), käis mingil hetkel klõps ja ma sain aru, kui geniaalse esinejaga on tegu. No et võiks natuke inspiratsiooniks või eeskujuks pidada või nii. Millalgi sattus kätte ka intervjuu 26-aastase hr Williamsiga, kui ma ise 26 olin. No päris põnev niimoodi kellegi teise sisemaailmast pildikesi näha. Igatahes oli see nüüd käes, Robbie Williams päris elusast peast Eestimaa pinnal ja käegakatsutavas kauguses. Uuh!

Juba Lauluväljakule sõit oli minu jaoks elamus omaette — esimest korda elus tasuta ühistranspordis! Selgus, et mu IYTC täitsa toimib ja valideerimisel polnud probleeme. Sealt edasi oli bussisõit nagu bussisõit ikka. Esimene tuttav nägu peale ämma-äia ja Marje astub bussi TIKi spordihoone ees.

Lauluväljakule jõudes märkan väravate kohal piletimüüjate logosid. Napilt. Peaaegu oleks Lippupalvelu logoga järjekorda võtnud, kuigi ega nad sel hetkel pikad ei ole. Tunduvalt pikem järjekord on Pangabussi juures, kus märkan teist tuttavat. Näitab roosat käepaela ja vihjab, et neid veel jagatakse. Tohoh, kell juba varsti 5 ja polegi veel 3000 fänni täis?

Laululava tagant möödudes saan tervituseks lehvitada kolmandale ja neljandale tuttavale. Võtame paelad, jalutame läbi fännitsooni ja näen viiendat. Raadiotornipoolsest mäest üles jalutades ei paista seal väga söögilette, pigem joogipunktid. Ja mõned hotdogid. Tuletornipoolsesse tiiba jalutades kurdan juba naljatledes, et varsti pole 5 minutit ühtegi tuttavat näinud, kui kuues-seitsmes murult vastu vaatavad.

Leiame toitlustusasutuse, mis maksekaarti aktsepteerib. Väga hea, jääb sula rohkem varuks. Sööme lõhet ja üritame Imbit tabada: Malle (EMT) ebaõnnestub, minul (Elisa) tuleb kohe välja. “No ilmselgelt on väiksemat klientide arvu lihtsam teenindada,” kommenteerib keegi. Eks ta ole jah. Uurin, millal Imbi kohale jõuda võiks ja lepime igaks juhuks kokku kontrollajad igalal täis- ja pooltunnil Ernesaksa kuju juures.

Jalutame risti üle mäenõlva ja otsime kohta, kuhu oma “laager” püstitada. Ehk, noh, istumisalused. Ahto teeb ettepaneku mängida sellist mängu, et võidab see, kes järgmisena tuttavat näeb. Kusjuures eelneval nähtud tuttavad ei loe. Mis seal ikka, lehvitan tervituseks kaheksandale ja olengi võitnud. Leiame, et pärnakad ja tallinlased ei peaks ühes kategoorias võistlema.

Jätan oma koti värskelt rajatud laagrisse ja teen Lauluväljakule tiiru peale. Mõned tähelepanekud:
* Lavalt vaadates paremal nõlval on tugevamad söögikohad.
* Mida lähemal väravale, seda pikem järjekord.
* Pudeleid kaasa ei anta, kõik joogid valatakse topsidesse. Mis on omamoodi arusaadav, aga murul istudes natuke tüütu — tahaks korgi peale keerata, et kogemata ümber aetud jook raisku ei läheks.
* Tuttavate tuvastamine muutub üha raskemaks, kuna inimesed hakkavad ajus juba vaiksel massi moodustama.

Näen üheksandat, kümnendat, üheteistkümnendat, kaheteistkümnendat, kolmeteistkümnendat ja neljateistkümnendat tuttavat. Lisame siia Marje, Malle ja Ahto: seitseteist.

Olen tagasi laagris ja kuulan kommenteerin DJ Hirmo kolmanda loo peale, kuidas Imbi lemmik (üks teine Williams, hoopis teistsugune) juba teist lugu järjest kõlaritest kõlab. Ja ennäe, helistabki Imbi! 🙂

Kohtume mäenõlval, kaheksateist tuttavat koos. Imbil on kõht tühi, võtame jälle kaardimakse-lõhet ja näeme järjekordseid tuttavaid. Kakskümmend! Tean, et tegelikult on neid kindlasti palju rohkem, aga enam ei suuda massist nägusid eristada.

Olly Murs teeb soojendajana väga head tööd, Robbie on täpselt nii hea (või natuke parem), nagu me ootasime. Suudab mäenõlvatäit publikut peost sööta küll, pole midagi öelda. Vaatamata sellele, et publikust valitud tüdruk kogemata hoopis Leedust pärit on, ei jää rahva reaktsioon leigeks. Küll aga, kui Robbie neiu lõpuks oma juurte kohta valetama sunnib (“Where are you from?” -“Estonia!”), on mäenõlv umbes kümnekordse emotsiooni küüsis. Jah, tõsiselt suure kaliibri meelelahutaja. Ja siis need “naljad” oma valutava selja ja droogide kohta. Kui see DVD (või loodetavasti ehk lausa Blu-Ray) ükskord müüki jõuab, tellin kindlasti.

Üritasime Imbiga nunnud olla ja südant teha, aga üks kahest ei tulnud nii hästi välja. :)
Üritasime Imbiga nunnud olla ja südant teha, aga üks kahest ei tulnud nii hästi välja. 🙂

Ahsoo, meie roosad käepaelad lähevad raisku, sest mäenõlvalt tundub piisavalt hea ülevaade olevat ja isegi VIP-fännide tsoonile lähenemine tundub jube trügimine. Isegi kui seal sees natuke hingamisruumi võib olla. Ja noh, Imbil ju paela pole…ks, kui Malle väikest trikitamist poleks teinud. Aga sellest me rohkem ei räägi. 🙂