Päev 4: Esimesed 1200 kilomeetrit

This is it. 1000 km sõitu, pool sellest on Siim roolis, teine pool mina. Õnneks on meil autos kiirusesse säästlik suhtumine: pole mõtet sellest pisikesest masinast 130km/h välja pigistada, 90~100 juures on kütusekulu palju mõistlikum.

Paneme kohaliku telefoni kaardile 30$ (peesot ikka, mitte dollarit), mis kehtib 30p. “Carta telefonica” peale öeldakse, et seda siin küll pole. Võlusõna oli hoopiski “recargá”

Udu piirkonnas märgid teel: kui näed kahte, on piirang 60km/h. Kui ühte, siis 40km/h. Zona de niebla. Muidu kiirteel lubatud 130km/h. Teed on lihtsalt pikad sirged. Lihtsalt. Pikad. Sirged. Ilma tõusude-langusteta. Ja siis tuleme meie siia oma “Tasase maa lauludega” eksootikat tooma.

Selgub, et Buenos Aireses nähtud foorišõu polnud lambikas, vaid tegu on täieõigusliku kunstivormiga. Bahia Blanca tänaval näeme üht tõsist tegijat — riietatud teetööliseks ja loobib punase fooritule ajal koonuseid!

Siim sõidab ca 700km, mulle jääb alla 500. Kuna vahetuse ajaks oleme moodustanud kolmese konvoi, pean oma ASA-kolleegidega sõlmitud lepingut rikkuma ja aeg-ajalt 150-ga sõitma. Enamasti siiski 120. Alustasin vihmases videvikus, lõpetasin kuivas pimeduses. Polnud nii hull, kui ma kartsin. Kohale jõudsime napilt enne keskööd, hostel nagu hostel ikka. Neljane tuba ja WiFi. “Välised aknalauad on marmorist!” kilkab Vedru. “Kleepub kõik!”

Neljane punt töötab palju paremini kui 3×4. Ausalt. Ei pea kedagi järele ootama ega kellegi sabas püsima. Pff.

Voodile istudes on tagumik valus.

Seiklusjutte Tartu maanteelt

Laupäeva õhtul oli Tartus paar üritust, kuhu PIDI minema. Samas eksisteeris vajadus pühapäeva hommikul kodus olla. Noist põhjusist oligi tingitud meie öine sõit.

Kõik algas ilusti — silmad püsisid lahti, seltskond oli ergas… ja siis tuli udu. Mitte päris kõige tihedam, mida ma elus näinud olen, aga siiski ebamugav. Lisaks veel suverehvid ja jäätumispunktiga flirtiv õhutemperatuur, nii et kohati ei tihanud palju üle 60km/h vajutadagi. No ausõna — lähituledega paarkümmend meetrit, kaugtulede tagasipeegeldus väsitanuks silmi veel kiiremini.

Umbes Adavere kandis tundus kodutee nii-nii pikk, piirväärtuses lõpmatusele lähenev. Ühtlasi lähenes tagantpoolt miskit suurt…

Tõmbusin bussitaskusse, lasin ta mööda. Treilerijuht teadis maanteed ilmselt peast, nägi kõrgemalt kaugemale ja liikus täiesti mõistliku 90-95-kilomeetrise tunnikiirusega. Tema tagatuledest sai minu majakas, kuigi — hea meelega oleks end lihtsalt talle kärusse parkinud ja koju vedada lasknud. 😉

Ja siis, kuskil umbes Kose kandis, tšillis teepervel hõbedane Subaru. “Politsei,” ütles Raivo tagaistmelt. Nõustusime. Mõni hetk hiljem sooritas ta juba möödasõidumanöövri, jäädes treileri ja meie vahele. Veel mõni hetk, ümmargune märk, mil punase sõõri sees ilutses “70” ja Subaru käivitas vilkurid. Niipalju siis majakast.

Õnneks oli udu seks ajaks hõrenenud, sõit Tallinna möödus edasiste vahejuhtumiteta. Küll aga oli mõni tund hiljem sama teed sõitnud naiskoori buss kinni peetud ja juht puhuma pandud. Hea, et keegi meid öistel maanteedel huligaanide eest kaitseb! 🙂