Interdisciplinary Cyber Research (ICR) Workshop 2015

“Teie ülesanne on tänase päeva jooksul saada tuttavaks vähemalt ühe inimesega, keda te varem ei tundnud.”

Laupäeva hommikul käisin konverentsil, mille ametlik nimi oli töötuba. Esmapilgul tundus tulevat täiesti tavaline akadeemiline üritus: mingi osa minust kartis, et võib igav hakata. Vaatamata sellele, et teema ise — küberturvalisus — on põnev. Ma ei taha seejuures üldse öelda, et akadeemikud oleksid alati igavad, lihtsalt … üks kogemus kunagi, kus põnev teema uinutavalt igavaks räägiti ja ongi eelarvamus istutatud.

Igatahes lükkas juba esimene esineja mu hirmu ümber. Christopher Millard rääkis pilveseadustest ja -trendidest nii kiiresti ja entusiastlikult, et publikul polnud aega isegi naabriga lobiseda, rääkimata siis näiteks meililugemisest. Kiirus oli osaliselt tingitud ka asjaolust, et algselt 45-minutine ettekanne oli surutud poole tunni sisse. Sama autori samal teemal kirjutatud artiklit võib lugeda siit.

Teine hommikune keynote viis meid “asjade interneti” maailma. Õigemini mitmesse maailma, mis ongi probleem. Igal tootjal on oma pilv, nagu ka igal seadmete kategoorial. Kui sul on majas tark termostaat, valgustid ja külmik, kõik erinevatelt tootjatelt, suhtlevad need tõenäoliselt kolme erineva kesksüsteemiga. Võrdluseks: kas tunduks normaalne, kui su auto iga pedaalivajutuse tõlgendamiseks “koju” helistaks ja sõltuks täielikult netiühendusest? Pigem mitte. Niisiis ongi Jon Crowcroft koos oma kolleegide ja tudengitega Cambridge’is päris palju tööd teinud, et internet jälle detsentraliseerida: HAT lubab tavainimesele võimalust oma andmete üle kontroll tagasi võtta. Väga lahe oli temaga kohvipausil ka vanadest valgetest MacBookidest rääkida. 🙂

Järgmisel sessioonil, mis minu jaoks paraku ka viimaseks jäi, räägiti peamiselt küberuuringutest hariduse kontekstis. Kõigepealt tutvustas Tiia Somer eeltööd küberturvalisuse-teemalise arvutimängu loomiseks. Hetkel ei ole mäng paraku analüüsist kaugemale jõudnud, aga teema ja ekraanipildid olid igatahes paljulubavad. Sihtgrupp on kooliõpilased vanuses 15-19 (st eelkõige keskkool) ja eesmärk muuta noorte käitumine küberruumis mõistlikumaks ja tõsta teadlikkust võimalikest ohtudest.

Birgy Lorenz tutvustas sarnasel teemal tehtud analüüsi, mis lõppes probleemide kaardistamise mudeliga. Hiljem on plaanis mudel ka mingil määral automatiseerida — probleemi tekkides vastad paarile-kolmele küsimusele, süsteem pakub välja võimaliku(d) probleemi(d) ja viisid, kuidas teised sama olukorra lahendanud on. Mudelit, muide, oleks ma väga tahtnud 2009 oma esimest netiohtude loengut koostades vaadata. Aga seda polnud siis veel koostatud.

Haridus-sessioonil räägiti ka Eesti-Austraalia koostööst (Ben Cosh, University of Adelaide) ja Snowdeni skandaali kajastamisest eestikeelses meedias (Mari-Liis Madisson, Tartu Ülikool). Aga neid ma avama ei hakka. Aitab küll.

Muide, Maria (üks kahest korraldajast) rääkis ka saladuse välja, kuidas igavate ettekannete riski maandati: anna igale esinejale 15 minutit, mitte rohkem. Isegi kui tapvalt igav on, jaksab igaüks lõpu ära oodata. No mina igatahes ennelõunal haigutama ei jõudnud hakata.

Aitäh korraldajatele, esinejatele ja osalejatele! 🙂

Nordic Testing Days 2012 ehk kuidas ma esimest korda konverentsil esinesin

Kõik algas sellest, kui ASA otsustas osaleda testimiskonverentsil Nordic Testing Days 2012. Konverentsi sisuks soovisid korraldajad (Eesti Testijate Liit) põhiliselt oma tööalaste kogemuste jagamist teiste testijatega. Kui ASA üldkoosolekul küsiti, kes tahavad esineda, tõstsin käe. Vaatamata sellele, et mul antud hetkel ettekande sisu jaoks veel ideepojakestki ei olnud. Kuidagi peab end ju mugavustsoonist välja (või hoopis ühest mugavustsoonist teise?) tõukama.

Aga oh imet, enesekindlus kestis täpselt esimese proovilepanekuni.

Mats: “Kas sa oled hea esineja?”
Mina: “Ömm, noh. Võib-olla enam-vähem?”

Ja nii oligi aeg koolituse käes, kusjuures mind saadeti lausa kahele. Võtame need ükshaaval kokku.

Martin Veinmann: “Kõnelemine, see on imelihtne!”

Ühepäevane koolitus, kus võeti kokku oluline osa kõnelemisest. Kõrva jäi nii sellist infot, mis tegelikult juba kuskil minu peas olemas oli, aga ka palju (minu jaoks) ennekuulmatuid fakte. Näiteks on kõnelemise üks olulisimaid koostisosi hingamine, täpselt nagu laulmiselgi. Sain teada, et inimesel on kalduvus konkreetsele ülesandele keskendudes hinge kinni hoida (mis omakorda on väga halb, sest aju ei saa niimoodi piisavalt hapnikku ja ebamugavale küsimusele vastates oleks sealsetelt närvirakkudelt vaja pigem võimalikult suurt pingutust). Ja siis veel see, et kõige tähtsamad sõnad tuleb jätta lause lõppu. Noh, lühimälu ja kõik see, teate ju küll. Kui ei tea, minge koolitusele! 🙂

Esinemistreening (Mats Soomre / IMG Koolitus)

See teine, see polnudki päris koolitus. See oli rohkem selline treeningu moodi koolitus. Täiesti personaalne. Sain palju näpunäiteid selle kohta, kuidas oma esinemist üles ehitada, milliseid häirivaid harjumusi välja juurida, kuidas laval üldse olla jne. Mats salvestas, analüüsis, kommenteeris ja lasi mul oma kõne algust kümneid kordi läbi harjutada. Mitte et sellest viimasest otseselt kasu oleks olnud, sest lõppkokkuvõttes läksin ma ikkagi oma teed ja hakkasin kohapeal improviseerima, tekitades ettekande esimese paari minuti jooksul üsna mitu tüütut 5+ sekundit kestnud pausi. Ega’s muud kui uuesti harjutama ja järgmiste esinemiste poole!

Härra Soomre koolitusi, muide, olen varemgi läbinud ja kuigi tema stiil kõigile sobida ei pruugi, on need treeningud (Mats eelistab treeninguid koolitustele) kindlasti kasulikud.

Tulemus

Nordic Testing Days läks hästi. Vähe sellest, et kogu konverentsi aja kostis siit-sealt sosinaid sellest, kui lahe on ASA, viitas minu ettekandele oma kõnes üks ürituse peaesinejaid, Rex Black. Tervelt kolm korda!

Boonusena sain värskelt õpitud oskusi proovile panna kõigest kaks päeva hiljem IT Kolledži diplomitöö kaitsmisel. Ja jälle läks väga hästi. 🙂