Aastakokkuvõte 2020

Jõulude ja uue aasta vahel jalutasime Imbiga kodu lähedal ja hindasime lõppevat aastat. Imbi andis 5/10, mina 6/10. Ehk siis NPSi arvestuses oleksime mõlemad rahulolematud. Igav see aasta igatahes ei olnud. Midagi täiesti katastroofilist, vähemalt isiklikus plaanis, ka ju ei juhtunud. Kokkuvõte tuleb kategooriate kaupa, nagu mul ikka kombeks on.

Pere/kodu

Kuna ma riigilt sünnipäevaks eriolukorra sain — okei, algas järgmisel päeval, aga välja kuulutati 12. märtsi õhtul — õnnestus Imbiga keskmisest aastast oluliselt rohkem aega koos veeta. Ehk, noh, midagigi head selle kõige juures. 🙂 Ilmselt aitas mõnevõrra ka see, et me pärast paari esimest kodus töötamise nädalat avastasime, et ülemisel korrusel on üks kirjutuslauaga tuba täiesti vaba. Siis polnudki muud, kui tõime Imbile töölt monitori-hiire-doki ja oligi kummalgi meist täiesti eraldi töövõimeline kodukontor. Imbil on nüüd igal hommikul commute trepist üles, mina töötan all.

Suvel eraldusime vahepeal mõneks ajaks Saaremaale. Ühe öö olime Kiti juures läänes ja siis tõmbusime oma renditud pessa idarannikul. Ehk, noh, Orissaare kandis.

Õe juures Teele sünnipäeva tähistamas

Kuna meie renditud maja kümblustünni ahi oli katki — aga see oli üks põhilisi põhjuseid just SELLE maja valimiseks — pakkus omanik välja, et võime septembris uuesti tulla. Ja nii me siis tulimegi. Aga sedapuhku võtsime vanemad ka kaasa.

Ootamatu külaline Saaremaal. Poseeris korraks ja läks siis oma teed.

Sügisel avastas Imbi võimaluse netist fotoraamatuid tellida. Panime oma viimaste aastate reisid kaante vahele ja siis märkasime ka kalendri tellimise võimalust. Jõulukingid kogu perele olemas! Kuigi, noh, Dorise ja Martini juures on see mõte juba aastaid silma jäänud. 😉

Vannituba sai IKEAst uue valamu ja mõned muudki mööbliesemed
Imbi üllatas järjekordse suurepärase jõulukalendriga

Sõbrad

Aasta algas mälumängudega Von Krahli baaris. Kõigepealt mängisime Erle kutsel asendusliikmetena kogenud tiimis, siis panime oma võistkonna kokku. Nimi? Nii piinlik. Töötab igatpidi. Kaotame? Nii piinlik. Võidame? Nii piinlik. Saame eriauhinna? Nii piinlik. Tiimist jõudis lühikese ajaga päris palju sõpru läbi käia: Helar, Kristiina, Dan, Kristel, Kiti, Märt, Liisa

Kevadise eriolukorra ajal tõmbas Kieren vahepeal ka oma online-mälumänguseeria käima. Seal suutis meie ingliskeelne inkarnatsioon “So Awkward” esimesel katsel võidu koju tuua. Nii piinlik. Kuna tegu oli minu esimese Zoomi-seansiga, suutsin ma edaspidi nii mõneski Zoomi-kõnes kanda nime So Awkward Kristjan. Ja võidetud pakk tualettpaberit ei ole miskipärast siiani meie ukse taha jõudnud. Teisel katsel me, muide, enam nii kõrgelt ei lennanud — jällegi nii piinlik.

Imbi jõudis mulle Driftikeskuses ja Texases veel napilt enne eriolukorda sünnipäevapeo korraldada. Hoidsime viisakat distantsi, kiivrid peas, kõik oli ohutu. Ja üldse oli meid vähe: ainult Martin, Helar, Dan, Margo, Annika, Randar ja Ilja.

Üldiselt online-peod liiga hästi käima ei läinud, aga mulle nad isegi meeldivad. Igasuguseid erinevaid keskkondi jõudsin aasta jooksul proovida: Zoom, Messenger, Teams, Discord, Meet jms. Peamine probleem kipub olema liiga suure seltskonna korraga kokku kutsumine — “töö sektsioonides” ei toimi virtuaalkeskkonnas veel naturaalselt nagu majapeol ja vajab juhtimist. Aasta lõpupoole toimus Johanna-Mai sünnipäev keskkonnas nimega SpatialChat, mis probleemi leidlikul moel lahendas: oma avatari saab hiirega ringi lohistada, kuulda on ainult lähedal asuvate inimeste hääled. Aijah — virtuaalpeol ei ole vahet, kus sa füüsiliselt asud. Ehk siis välismaal elavad sõbrad on teoreetiliselt lähemal kui kunagi varem.

Suvel saime ka Dorise, Martini ja kogu nende pesakonnaga kuidagi rohkem koos aega veeta kui keskmisel aastal. Või mulle ainult tundus nii?

Doris, Martin, Imbi ja mina Võsu rannas. Kohe tuleb rämmar?

Tervis

Kahetuhande kahekümnendal aastal liikusin rohkem kui eelmisel kahel aastal kokku. Üks pilt, tuhat sõna.

Käidud kilomeetrid aastate kaupa: 2018: 490km; 2019: 823km; 2020: 2214km
Käidud kilomeetrite kokkuvõte

Ma pole enam päris kindel, kas juba aasta alguses tekkinud käimisharjumus aitas kaasa mu elu esimesele maratonile (päris-maratonijooksjad, andestage mulle palun see pisike poeetiline liialdus) või vastupidi, maraton aitas aasta lõpuks nii palju kilomeetreid koguda, või on siin põhjused ja tagajärjed omavahel nii läbi põimunud, et vahet on võimatu teha. Igatahes kõndisin ma Tallinna Maratoni kombo-distantsi ajaga 6:21:04. Koht üldarvestuses 1810/2471. Kombo tähendab seda, et mul oli võimalik 42,2 km tükeldada kuni kümneks osaks. Tegin neljaks, sest 10km päevas tuleks ikka ära käia. Lähenesin iteratiivselt: esimene aeg oli 7:46:57, edasi hakkasin jupikaupa paremaks lihvima. Lõpuks sattusin nii hoogu, et vältisin igal võimalusel igasugu aeglustavaid tegureid, olgu need siis tiheda liiklusega teede ületamised või isegi liiga järsud pöörded — GPS-jälg võib kurvi sirgemaks optimeerida ja keskmist kiirust alla tõmmata. Klappides mängisid enamasti audioraamatud või podcastid, aga ühel viimastest (ja kiirematest) käikudest olin startides hooletu. Hea raamat sai poolel teel otsa, järgmist järjekorras polnud. Mis siis ikka, õige muusika õnnestus sammu aeglustamata telefonist kätte leida.

Käisin emal külas medaliga uhkustamas. Ema oli uhke ja tegi pilti.

Vidinad/tehnika

Ei ole väga vidina-aasta olnud, aga paar tükki on mu teele siiski jäänud. Kõigepealt kodukontori-vajadusega seoses soetatud Dell D6000 dokk. Tahtsin midagi sellist, mis nii Imbi tööläpakat kui ka minu MacBooki toetada suudaks. Kartsin eelkõige korporatiivrüperaali kapriiside pärast, aga tegelikult jäin hoopis mäkiga hätta. Plaanin ta millalgi välja vahetada — kui sul juhuslikult huvi on, võid minult hea hinnaga hästi hoitud USB-C doki saada. 😉

Ühel hetkel jäi silma Magic Keyboard, mis iPadile puuteplaadi lisab ja sellest peaaegu täisväärtusliku sülearvuti teeb. Ainult oluliselt kergema ja vastupidavama akuga. Ja ometi kirjutan ma seda postitust praegu mitte tahvlis, vaid arvutis — kohati on suurem ekraan mugavam, aga igapäevaselt on tahvel ikkagi rohkem kasutuses.

Suve lõpus alustasime väravaprojektiga. Ja juba novembri keskpaigast on meil kõigil autovõtmete küljes pult, mille ainsamast nupuvajutusest avaneb värav ja tuled löövad rõõmsalt särama. Kui enne kippusime Imbiga pigem laisad olema ja maja ette parkima, siis nüüd peab selleks eriline põhjus olema. Isegi lund on lihtsam rookida, kui värav küljele eest ära sõidab.

Ja veel üks pöördelise mõjuga uus vidin sisenes meie ellu — Imbi hakkas elektrihambaharja kasutama. Pärast seda, kui üle aastate hambaarsti juurde jõudsime ja kõik augud ära lappida lasime, saime kingiks Philips Sonicare hambaharja. Olles aastaid Oral-B elektriharju kasutanud, oli see ka minu suu jaoks täiesti värskendav kogemus. 😀

Kool

Retsenseerimist pole ma siiani maha jätnud, 2020 sügissemester tõi üle hulga aja minu juurde ka mõned juhendatavad. Paraku pole keegi neist veel lõpetanud, aga eks oli ka pingeline aasta.

Kevadel avaldatud skämmiseiklused tõid mind mõnevõrra ootamatult suveks koolile lähemale. Ühel heal neljapäeval lubas Kakk, et teeb mu postitused ITSPEA järgmises versioonis kohustuslikuks kirjanduseks ja soovitas Birgyga rääkida. Birgy küsis, kas ma juba IT-didaktika miniprojekti konkursil osalen. Selle peale võtsin Stenil nööbist kinni ja pidasime natuke plaani. Esmaspäeval oli taotlusvooru tähtaeg. Jäime küll mõned tunnid hiljaks, aga osutusime siiski valituks: nii sündiski ScamLab. Ja siis, endalegi üllatuseks, hindasin ma sügissemestril muuhulgas küberkaitse magistriõppe tudengite kodutöid.

Novembris astusin EKA avatud akadeemias teenusedisaini kursusele ja sain seal omaenda ideed arendada. Kuna detsembriks oli mind tellitud Kuressaare Ametikooli õpilastele testimist õpetama, tegime selle koolituse jaoks koos Tiia ja Elinaga oluliselt põhjalikuma eeltöö, kui ma muidu taibanud oleks. Muuhulgas vestlesime kõigi kolme sihtgrupi esindajatega: õpilased/vilistlased, koolid/õpetajad ja tööandjad. Kõigilt oli nii mõndagi kõrva taha panna. Ja tundub, et ametikooli omad jäid rahule, seega uuel aastal tuleb materjale paremaks lihvida ja teistelegi koolidele oma teenuseid pakkuda.

Töö

Nordic Testing Days lükkus paraku küll uude aastasse, aga omajagu eeltööd sai siiski tehtud. Kava on sisuliselt koos, tuleks nüüd ainult turvaline olukord konverentside pidamiseks. Abistasin pisut Gretet uue kodulehega: lõpuks ometi oleme ka mobiilist normaalselt vaadatavad. Ühtlasi tuli selle jaoks tiimist uued pildid teha, sest vanad olid ikka juba väga vanad ja igaüks omaette ooperist. Uued tegi Must Post.

Kus hundist juttu, eks. Oleme Heleni, Marko, Gerdi ja Steniga aasta jooksul kõva arengu läbi teinud, millele aitas omajagu kaasa ka Matsi meeskonnakoolitus. Lisaks finantsjuhtimisele olen natuke ka stsenaariumi kirjutamise ja režiiga kätt proovida saanud. Huvitav on nentida, et iteratiivne lähenemine kirjutamisele on mul järjest paremini käpas: kõigepealt kondikava, siis liha luudele, lõpuks detailide viimistlemine. Ja igal sammul on midagi uut õppida. Aasta kaks lemmikprojekti olid minu jaoks ühe tantsulise pulmaüllatuse filmimine Viimsis ja Cisco Meraki Go tutvustav video Arvutimaailma YouTube’i kanalile. Aga põnevaid projekte oli kõvasti — andsime liikuvas pildis edasi tehase ohutusnõudeid, tooteliinide tööd, visiiride kasutegureid, paindlikku linnaruumi, ja palju muud. Uuel aastal teeme veel. Ja veel. Ja veel!

ASA pole ka sugugi kaugeks jäänud: teen endiselt iga päev näpuotsaga ühe veebikaubamaja testijuhtimist. Aasta lõpus läksid Roman ja Indrek teistesse projektidesse, asemele tuli Anneli. Mõnusalt sujuv vahetus oli, ilma mingi paanikata. 😀 Hästi vahvaid üritusi toimus ka aasta jooksul, näiteks privaatne Teneti kinoseanss, LAN-party ja virtuaalne jõulupidu. Pluss veel kogu aasta jooksul paralleelselt jooksnud YuMuuvi väljakutsed, mis kõiki end liigutama sundisid. Aitäh, Kerttu ja Kert ja Liisa ja Maili ja Arto ja kõik teised ka! 🙂

Ahjaa, lisaks jõudsime Steniga ASA koolitusklassis aasta jooksul ka kaks klassitäit testijaid välja koolitada. Viimasel korral testisime muuhulgas visiire, et mitte koolitujate poole potentsiaalselt ohtlikke pritsmeid pilduda. Muide, iga päeva lõpus oli visiir kergelt täpiline. Koolituste virtuaalseks kolimise mõtet põrgatasime, aga ei raatsinud. Eks näis, mida tulevik toob — võimalik, et mingil hetkel peab seda ikkagi tegema.

Erinevad toimetused TalTechis on juba kooli peatükis ära märgitud.

Bändid/lava

Kaaperdatud bände sedapuhku ei tulnudki. Ütleme siis… vaheaasta.

Bigbändiga andsime paar kontserti — neist ühe ka veebis — tegime tavalisest ettevaatlikuma aiapeo ja sügisel õnnestus isegi paaril tantsupeol mängida. Airi, Jana, Anette, Karoliina ja Maiaga oli niiiiii tore jälle koos laulda. Lisaks kutsus Simmo mind ja Kuldarit mingil hetkel endaga kaasa Kultuurikeskuse koosolekutele, kus mul eriti huvitav oli raha jagamise diskussioonis osaleda — meeskoori liikmena bigbändi huve esindada ähvardas kohati isiksust natuke lõhestada. 😀

Salvestuste osas oli edukas aasta. Kevadel pakkus Teet välja, et võiks ka bigbändiga ühe kodusalvestuse teha. Kuna That’s Life oli kontserdi jaoks enam-vähem käppa harjutatud kõige uuem materjal, läks see käiku. Rääkisin sellest ka kodus ühel pühapäevasel ühislõunal, kui ema küsis tabavalt: “Aga miks te midagi eesti keeles ei tee?” Mis seal ikka, kirjutasin eestikeelsed hetkeolukorda kirjeldavad sõnad ja nii ta läks. Vikerraadiost mängitakse seda siiani aeg-ajalt, on siit-sealt mainitud.

Aasta lõpus tegime veel ühe väga ägeda salvestuse, aga praegu on ilmselt kõigil mõneks ajaks jõululaulude kvoot täis. Olime väga vastutustundlikud — ruumis viibis korraga alati maksimaalselt üks pillirühm. Saksofonid omaette, trompetid ka, tromboonid samamoodi. Ainult rütmigrupp ja Siim olid päriselt koos ühel laval. Lõpuks on Bianca selle nii sujuvalt kokku monteerinud, et ei usukski. Mina, või seesamunegi… jõuluvana taidles näiteks täiesti üksi trepi peal.

Meeskoori hooaeg algas uute dirigentidega paljulubavalt. Dan, Margo, Randar, Ilja, Kaupo ja mina saime üsna tihti kokku ka väljaspool kooriproove. Muuhulgas leidsime mina ja Dan, et proovi lõpuks on häälepaelad ikka korralikult kurnatud. Ja siis muutus kõik. Koorilaul muutus järsku ohtlikuks. Raske südamega saatsin pärast kalmistupäeva Vahurile avalduse, et mind esialgu aastavahetuseni tegevkoosseisust välja arvataks. Ilmselt peab seda veel pikendama. Samas olen kogu aeg valmis ohutust kaugusest koori tegevust toetama, olgu tegu juubelihooajale graafilise disaineri leidmisega, reklaami salvestamisega, virtuaalse ühislaulmisega dirigendi sünnipäeval, või isegi fotosessiooniga.

Eriolukorra ajal tõstis korraks pead ka after6. Proovisime igaüks oma kodust salvestada ühe romantilise tänulaulu kõigile meditsiinitöötajatele, aga paraku jäime lõpuks ikkagi toppama. Samas oli meil ikkagi niipalju entusiasmi, et YouTube’i kanal üles seada ja sinna seni avaldamata videomaterjali koguma hakata.

Neljapäev ei esinenud kordagi. Isegi proovi ei teinud. Aga vähemalt on meie grupivestluses endiselt aeg-ajalt tehnoloogiateemalisi arutelusid või lihtsalt muusikaliste elamuste jagamist. Lisaks juhendan ma servapidi ka Mardi magistritööd. 🙂

Kultuur

Vinüülid. Kuna ostmisega tõmbasin pidurit, on vinüüliriiul sedapuhku peamiselt ainult kingitustega täitunud. Imbilt saadud sünnipäevakinkide hulgas olid Siim Aimla Funk Group, Juhan ja Põhja Konn. Imbiga lõunale minnes hiilis selja tagant ligi õde, kaasas MaiGroupi viimane plaat, samuti vinüülil. MaiGroup on, muide, algusest peale mu lemmik töötegemise muusika olnud: instrumentaal, mille energiatase ja tempo vahelduvad mõnusalt, andes loomingulisusele uusi ja uusi tõukeid.

Paar plaati ostsin aasta jooksul siiski ise ka. Kõigepealt andis Discogs mulle märku, et paar aastat soovinimekirjas olnud “Viise ja vinte” on enam-vähem normaalse hinnaga müügis. Ja siis aasta teises pooles lasi Pomplamoose välja prantsuskeelse muusikaga plaadi, millele ma samuti vastu panna ei suutnud.

Jõulukingiks sain jälle Imbilt oma selle aasta lemmikalbumi füüsilise kehastuse: Run the Jewels 4. Nende lugude energia aitas mul septembris mõnevõrra kiiremat kõndi teha. 🙂

Raamatud. Mõned on märganud, et Goodreadsi eesmärk (24) oli mulle seekord ehk isegi liiga lihtne: aastaga neelasin alla 37 kirjatükki erinevates žanrites, enamik neist läbi kõrvade. Lemmikud, üsna suvalises järjestuses, on siin:

Aitäh, Liisa, et sa mind Vonnegutini juhtisid. Ema rääkis küll Tšempionide einest juba ammu mulle ülivõrdes, aga kes siis ema kuulab? Nii piinlik. 😉

Teater. Või no olgem ausad: kui “Wildesid” poleks olnud, poleks ma ilmselt aasta jooksul teatrisse sattunudki. Lisaks salvestasin ka “Pragude” heliribale oma vokaali, aga tükki ennast pole siiani näinud.

Kontserdid. Võrreldes teatriga polnudki NII vaene aasta, sest kevadel andis Vaiko Eplik ja Eliit Vembu-Tembumaa parklas autokontserdi. Erak minus nautis privaatset olemist Imbiga. Plaksutamise asemel tuututamine ja tuledega vilgutamine, miks ka mitte? Ja kui siis “Homne päev” punasele Škodale pühendati, tegi ka meele rõõmsaks. 🙂

“Do you accept these cookies?” Hetk pärast NOËPi kontserti Käsmus.
Vasakult: Kärt, mina, Andres (küpsistega), Krissu ja Imbi.

Podcastid. Raamatutega vaheldumisi on neid keeruline kuulata, sest mind huvitavad asjad pole veel Audible’i keskkonda kolinud (ja võimalik, et ei koligi). Äppi vahetada on jällegi pisut tüütu. Ehk siis väga pole jõudnud taskuhäälingut tarbida. Lemmikud on siiski Eesti IT-ajaloost pajatav Memcpy ja soomekeelne Herrasmieshakkerit.

Kino. Eeh. Päris-kinno jõudsin aasta jooksul kaks korda: Imbiga vaatasime Tenetit ja ASAga privaatseansil… Tenetit. Autokino plussid ja miinused võtsin maikuus Arvutimaailma lehel kokku. Lühidalt: mulle meeldib privaatne vaatamiskogemus ja võimalus helinivood oma suva järgi reguleerida, aga pildikvaliteet jääb päris-kinole ikka korralikult alla.

Kodustes tingimustes sai ka omajagu filme nauditud, nt Oscaritega pärjatud Knives Out ja Parasite. Mingil perioodil meeldis mulle elliptilisel trenni tehes dokumentaalsarju ja -filme vaadata: näiteks Rodeo oli päris hea energiaga. Ja siis jõulude ajal tulid jõulufilmid päevakorda. No näiteks Die Hard (minu valik), Love Actually (Imbi valik) ja A Charlie Brown Christmas (Apple’i soovitus).

Sarjad. Mida sa aasta otsa kodus tehes ikka teed, kui sarju ka ei vaata? Vaatasime, ja kuidas veel! Kokku ca 70 erinevat seriaali, aga parimatest parimad on siin:

Mõned klassikud võtsime ka ette:

Mängud. No ei ole minu puhul tegemist tõsise mänguriga, öelgu Imbi mis ta tahab. 😀 Mul on lihtsalt harjumus lahendada igal vabal hetkel Nonogramme. Pluss veel Pokemon Go, State of Survival ja Real Racing 3. Lemmik-lauamängud on endiselt Focus ja muud Trivial Pursuiti derivaadid, aga Ultimate Werewolf on ka lahe. Eriti kui iga raundi lõpus läbi arutada, mis just toimus.

Imbi ja Sofia

Asjad, mida ma 2020 esimest korda tegin

  • Koostasin nullist kolmepäevase koolituse õppematerjalid ja viisin nendega koolituse läbi
  • Lõpetasin töötuskindlustushüvitise saamise
  • Kirjutasin videole voiceoveri teksti, mille keegi teine sisse luges
  • Salvestasin oma kodus laulupartii, mida hiljem raadios mängiti
  • Kirjutasin bigbändiga laulmiseks sõnu
  • Käisin finantsjuhtimiskoolitusel
  • Osalesin online-sünnipäevapeol
  • Migreerisin ettevõtte MS365 platvormile
  • Osalesin maratonil
  • Salvestasin lavastuse sissejuhatuseks laulu
  • Kõndisin üle 2200 kilomeetri aastas
  • Sõitsin Ferrariga
  • Sain kiiruse ületamise eest hoiatustrahvi (9€)
Mina ja Ferrari. Vedas, et see kabriolett oli, muidu poleks pea autosse ära mahtunud.

Imbi ja meeskooriga Peterburis

Aasta(kümne) viimane reis viis meid Soome lahe idapoolsesse soppi — käisime kooriga Peterburis. Kuna seal toimus nii kontsert kui ka koori aastapäeva pidustused, olid sedapuhku oodatud ka “naised ja lemmikpruudid.” Reisi kohustuslik osa algas reedel, pakuti välja ka variant varem startida. Meeskooril oli igal juhul plaanis rentida kaks bussi. Piisava huviliste arvu korral startis üks neist päev varem, st neljapäeva hommikul. Kõige kõvemad mehed läksid kohale veel varem, aga siis juba omal käel.

Ettevalmistused

Pärast mõningast arutelu ja kinnitust, et Imbil õnnestub töölt 2 päeva vabaks saada, otsustame minna neljapäeval. Vastasel juhul tundub, et linna avastamiseks ei jääks piisavalt aega — laupäeval on proov, kontsert ja bankett, st kui buss reede õhtul kohale jõuab, ongi ainult üks õhtu ja hommik niisama ringi vaatamiseks.

Oktoobrist saab Peterburis käia tasuta e-viisaga. Selle vormistamine on umbes sama keeruline kui USA puhul ESTA (vt ka Lasersilmad läänerannikul (0/6): sissejuhatus), mõningate lisanüanssidega. Nimelt kuuldavasti huvitab Venemaa ametnikke päriselt ka, kus ja millal sa ööbid — piiril annad ära majutusasutuste templitega lehe. Veel mõni oluline erinevus: e-viisa tuleb välja printida; nime kirjapilt peab 100% kattuma passi elektrooniliselt loetavas osas kirjutatuga; lisaks peab olema vastavas formaadis dokumendifoto. Pildi nõuded ei kattu paraku Eesti omadega, st ID-kaardi pilt sellisena ei sobi. Meid aitab hädast välja vastav mobiiliäpp, aga ma juba enam ei mäleta, milline neist. App Store sisaldab üllatavalt palju passipildirakendusi.

Pakkimisnimekirja põhjaks võtame USA tabeli, mis vajab küll olulisi muudatusi: 4-päevane bussireis erineb 2-nädalasest lennureisist nii mõneski aspektis. On ka üllatavaid sarnasusi, näiteks bussi pakiruumis pesitsev kohver on sõidu ajal ikkagi üsna äraantava pagasi moodi. Vähemalt pole neid tüütuid vedelikupiiranguid. 🙂

Kaasa tuleb ka kitarr, mis viimati reisis kooriga Lõuna-Aafrikasse aastal 2006. Tagantjärele mõeldes oleks võinud ka kaelapadjad koti külge panna, et bussis mõnusam loksuda oleks.

Neljapäev

Buss stardib Tehnikaülikooli juurest kell 9:15. Meie oleme kohal 8:45, kui bussi veel ei paista. Läheme fuajeesse sooja ja ootame, et keegi veel liituks — aga ei, buss on juba üsna varsti kohal ja kõik teised lähevad otse sinna. Neljapäevases bussis on ka mõnusalt palju ruumi, saab rahulikult jalgu sirutada. Meie taha paigutuvad Dan ja Randar, kellega ka järgmistel päevadel üsna palju aega veedame.

Randar üritab nägu teha, nagu oskaks lugeda — Dan ei lähe nii lihtsalt õnge

Piiril läheb kõik rahulikult. Väga rahulikult. Esialgu tilgume läbi ühe passikontrolli akna, mõne aja pärast avatakse ka teine lett. Kohvreid läbi ei otsita, kuigi kogu kraam tuleb bussist selleks ajaks kaasa võtta. Samas, kogu järjekord ei ole veel passikontrolli läbinud, kui esimesed juba bussi tagasi saavad.

Oleme juba täitsa Ivangorodi keskel, kui Eesti mobiililevi otsa saab. Arutame, kas võtta jälle Elisast välismaine netipakett osta, aga jätame selle plaani esialgu tagataskusse ja proovime kohalike wifidega läbi ajada. Etteruttavalt võib vihjata, et enam-vähem õnnestub ka.

Kuna laupäevasele kontserdijärgsele aastapäevapeole on vaja alkoholi osta, peatume Lentas. Kaubavalik tundub kohati igavalt tuttav, aga seal võib olla taustal ka see pisike nüanss, et ema ikka mõnikord pärast Petserist käimist just Lentast külakosti on toonud.

Alkostopp Lentas

Kui algne ennustus pakkus sihtkohta jõudmist ca kella viie-kuue paiku, siis tegelikult on igat sorti peatused meid omajagu aeglustanud. Paar reisikaaslast on hotellile lähenedes juba pisut paanikas, kuna neil on samaks õhtuks ooperipiletid ja etendus algab… kohe. Meil pole õnneks kuskile kiiret.

Õhtusöögiks tahame pelmeene. Et aga Dan on eeltööd tehes vale hotelli asukohta eeldanud, asub meie unistuste pelmola Nevski prospekti vahetus läheduses. Hotell paraku mitte. Kaks samanimelist ajavad segadusse küll.

Neljakesi Nevskil

“5 kilomeetrit jala,” teatab Dan optimistlikult. Väga hea, olemegi terve päeva bussis loksunud ja jalad vajavad sirutamist. Hakkame astuma. Pikapeale hakkab jahe. Kuna Imbi mantlil pole kapuutsi, vahetame mütsid — minu oma tundub tuulele paremini vastu pidavat ja ma ise saan kapuutsiga tuulevarju lisada. Sobran natuke taskus: ennäe, IT Kolledži buff! See kaitseb Dani pead ülejäänud matka vältel. Randar on ise tubli olnud ja sobiva peakatte kaasa võtnud. 🙂

Pelmeenimenüü turistidele

Jõuame pelmeenlasse. No ei olnud päris viis, rohkem nagu seitse kilomeetrit. Aga pole hullu, siin on soe, sõbralik teenindus ja Kalamajja sobiva söögikoha kohta üllatavalt mõistlikud hinnad.

…ja siseturistidele

Valikus on lisaks pelmeenidele ka nende lähemad ja kaugemad sugulased kultuuridest üle kogu maailma: Itaaliast Jaapanini. Me tellime… pelmeene. Oli ju juttu. Ja magustoiduks vareenikuid. Pool lauda võtab kohupiimaga, teine pool kirssidega. Oleks pidanud ettekandjat kuulama, kui ta kohupiima-vareenikud oma lemmikuks kuulutas: neil on kõrval kirsikaste. Vastupidine paraku ei kehti, st kirsivareenikuid serveeritakse ainult hapukoorega. Aga hea on ikka.

Vareenikud kirssidega

Kõhud täis, läheme Nevski prospekti avastama. Tuledes linn on imeline! Ja isegi kõik kaunistused tunduvad üllatavalt maitsekad.

Purskkaev, mis hetkel tegelikult ei purskagi
Seal nad ripuvadki: kardinad ja…
Ilus linn, eriti õhtutuledes

Paleeväljakult Nevski prospektile tagasi kõndides liigub meiega peaaegu ühes tempos paar kõrilõikajaliku välimusega kohalikku. Satun veits paanikasse, kuigi meid on neli ja neid kaks. Õnneks on hirm siiski asjatu. Vaatame natuke veel Nevskil ringi, kuni tundub, et peaks hotelli poole tagasi tüürima. Sedapuhku ei viitsi sama jalgsimatka ette võtta, vaid proovime Bolti. Uber suunab siin edasi Yandex Taxisse ja seda me miskipärast natuke väldime — kuigi andmed meie liikumise kohta jõuavad nagunii läbi linna-wifi vajadusel võimudeni. Wifisse sisenemiseks tuleb nimelt oma mobiilinumber sisestada, kuhu kinnituseks kas kõne tehakse või harvemal juhul sõnum saadetakse.

Tagasi hotellis, sätime juba vaikselt magama, kui Risto sõnum mind koos kitarriga Hannese sviiti meelitab. Mängime natuke kitra ja laulame ühislaule, aga ukse taga ilutsev klaver ei anna rahu. Risto istub klaveri taha ja…

Nõrganärvilistel ei soovita seda videot häälega vaadata

Reede

Hommikusöögil jõuab teema miskipärast Randari vanuseni — selgub, et ongi täitsa 33. Järgneb pilt “Kardinad ja Jeesus.”

“Kardinad ja Jeesus”

Mida teha reede hommikul Peterburis? No eks ikka Nevski prospektile jalutama minna! Seekord liitub meiega Martin ja nelikust saab viisik. Kohe näha, et insenerid on kokku sattunud — kirikutes ei vaata me altareid ega ikoone, vaid koguneme sammaste ümber arutama, mis tehnikaid kasutades need ehitatud on.

Õpime geograafiat, teisisõnu sööme lõunat
Vahepeal sajab vihma ja Randar peab althõlma kommunikeerima
Dan haarab lingist — läbi ukse ja imelikult väikese käega
Igasugused kaubamärgid on siin kirillitsas ümber defineeritud
Näe, näärivana!
Karu leiab Imbi — pärast üsna pealetükkivat kallirallit küsib raha ka, aga meil on sula värskelt otsas
Kogu gäng kiriku ees rõõmsalt poseerimas
Lõpuks on aeg kamp ära lõhkuda ja kahekesi taksot oodata

Pärast meeleolukaid seiklusi Nevskil kiirustame Imbiga hotelli, sest restorani broneering ei ole enam mägede taga ja aeg on end õhtuks üles lüüa.

Kui siiani on Bolt meid üsna hästi teenindanud ja enam-vähem poole tunniga kesklinna ja hotelli vahet vedanud, siis seekord ei vea kohe üldse. Alguses tundub, et näkkab hästi, aga auto ei liigu kaardi peal üldse. Järgmine liigub, jõuab juba peaaegu meieni, aga paneb siis teises suunas ajama. Siis pakub jälle seda esimest tüüpi, kes ikka veel bensujaamas seisab. Lõpuks tuleb Ilja ja tellib meile Yandexiga takso. Aitäh!

Restorani jõuame 40 minutit pärast broneeringut, aga vist pole hullu. “Me ootasime teid.” Kelner juhatab meid viisakalt lauda ja toob menüüd. Esimese asjana torkab silma kalamarja degusteerimiskomplekt: 10+10+10 grammi erinevat musta kalamarja, hapukoor ja jook omal valikul. Löön hinna mõttes eurodesse ümber ja hing jääb kinni. 100 eurot nägu?!? Kuhu me sattunud oleme? Hea, et hilinesime, nüüd on mugav end sellega välja vabandada. Aga lehitseme natuke veel menüüd ja jõuame kotlettideni. Täitsa normaalsed restoranihinnad. Imbi võtab valge kala, mina hanekotletid. Viimased serveeritakse pohlamoosi ja hapukapsaga — olekski juba nagu jõulud käes.

Imbi taga seinal olev pilt meenutab mulle miskipärast Overlooki hotelli peopilti — ärge küsige

Pärast pearoogade tellimist mõtleme veel natuke ja natuke nagu tahaks ikka kalamarja ka ju. Aga peab ta’s just must olema? Leiame, et punast saab ka pliinidega tellida. Kelner soovitab pliinid topelt võtta, nii peaks mari paremini kahele ära jaguma. Selge pilt, sööme magustoiduks eelrooga. Kultuurne värk! 🙂

Koht ise kannab nime “Tsaar” ja on igati nime vääriline — isegi tualettruum on kujundatud selliselt, et klient istub troonil. Või seisab trooni ees, mis on, tõsi, natuke imelik.

Restoranist silkame üsna viimasel hetkel kontserdisaali, mis õnneks asub enam-vähem kohe ümber nurga. Peterburi Filharmoonia suur saal, kavas on Debussy, Prokofjev ja Dvorák. Tundub, et ma olen lõpuks täiskasvanuks saanud, sest ma päriselt naudin seda värki.

Vaade esireast

Kuigi pileteid ostes soovitati mitte mingil juhul esimesse nelja ritta istuda, võtsime oma kohad just esiritta. Keskele. Nii, et dirigent on meie paremal käel ja esimene viiul istub praktiliselt süles. Ühtpidi on siin rohkem jalaruumi, nagu ma ka lootsin. Teisalt… kui orkester on Debussy paladega lõpetanud, algab Prokofjevi kontsert number 1 viiulile ja orkestrile. Orkestri viiulid kolivad toolidega pisut tahapoole, et solistile ruumi teha. Ja siis ta tuleb: Dmitry Smirnov. Geniaalne noormees, tõeline virtuoos. Ma ei teadnud, et viiulit on üldse võimalik nii ilusti kõlama panna — keeled suisa laulavad ta poogna all!

Sama solist, sama teos, aga kolme aastaga on ta veel paremaks läinud

Eriti heaks teeb elamuse asjaolu, et Smirnov seisab otse meie ees, käegakatsutavas kauguses. Ei, me ei katsu. Aga iga tema grimass paistab meile väga selgesti ära. Ja see mees paneb viiulimängu kogu oma hinge. Bravissimo!

Meiega koos, kuigi mõned read tagapool, naudivad kontserti Mai-Liis ja Paavo, kes saabusid linna alles tänase bussiga. Kuna saabumine taaskord pisut viibis, pole nad jõudnud õhtustki süüa. Läheme neile seltsiks lähedalasuvasse baari, kus naudime kokteile.

“Funky Island”
Nääriehtes hotell (mitte meie oma)

Laupäev

Nonii. See päev on nüüd käes. Õhtul annab meeskoor Jaani kirikus kontserdi ja tähistab aastapäeva. Aga hommik on vaja kuidagi ära sisustada. Reisi organiseerijate poolt on välja pakutud bussiekskursioon, aga me oleme linna peal juba käinud ka. Niisiis võtame ette muuseumi. Et aga Ermitaaži jaoks tundub aega kaugelt liiga vähe olevat — eile olla üks giid meie koorikaaslased kolme tunniga sealt läbi jooksutanud, kõigil keel vestil — seame sammud hoopis Vene muuseumi, kus kuulu järgi peaks väga hea Ilja Repini näitus olema.

Vene muuseumi ees

Ja on tõesti hea. Mulle meeldib eriti, et suurteoste ümber on seintele pikitud eskiise, pliiatsijoonistusi ja muid rekvisiite maali eeltöö ajast. Nii on otsemaid arusaadav, miks näiteks mõni maal võttis aega 13 aastat. Jälle tekib tunne, et hakkan täiskasvanuks saama.

Sorry the Cloakroom, umbes nagu Rudolph the Red-Nosed Reindeer

Näitus väisatud, kihutame tagasi hotelli. Ega’s muud kui duši alt läbi, frakk selga ja kirikusse. Saame huvitava loengu kiriku ajaloost, laulame hääled lahti, teeme lühikese proovi ja olemegi valmis kontserdiks.

Eesti aeg, aga Moskva kell — või siis Peterburi

Kontserdile annab hästi vahva huumorivarjundi see, kuidas Tarvo peadirigendi lennukaid mõttekäike publikule tõlgib. Korraks tekib tunne, et sama võiks teha ka Tallinna kontserdil — aga tõlkida mitte vene, vaid eesti keelde.

Vastuvõtuks oleme oma basside sõpruskonnale (koos kaaslastega) komplekteerinud keskmisest suurema, üheksase laudkonna. Laud, nagu selgub, on pisut posti taga, mis teeb õhtujuhi teksti jälgimise keeruliseks — vaatamata võimendusele. Proovime siiski peost mitte täielikult eralduda. Kuna minul palutakse teha üks õhtu viimastest toostidest, tulen mikrofoniga targu kõlaritest kaugemale, et tekst ka raskemates asukohtades arusaadav oleks.

Sõbrad üheskoos

Õhtu ametliku osa lõpus võetakse vastu uued liikmed ja antakse vastavalt teenelisusele välja eraldustunnused. Minul täitus suvel 14 hooaega, ehk siis olen nüüd topelt-teeneline liige. Imbi on juba varakult seda uhket hetke planeerides endale tänaseks sinise kleidi ostnud, et minu värske lindiga harmoneeruda.

14 hooaega täitus 18 aastaga

Kui ametlik osa läbi saab ja lipp välja viiakse, otsustan kasutada hotellis peo pidamise mugavust ära ja fraki tavalise tumeda ülikonna vastu vahetada.

Dan annab Silverile nõu, kuidas frakis eriti stiilselt jalg üle põlve istuda

Pühapäev

Alustame koduteed lörtsises Peterburis. Eelmistel päevadel oli küll kerge seenekas, aga seda nähes on ilmataat meid ikkagi hästi hoidnud. Pakime asjad, sööme hommikusöögi ja pakime end bussidesse. Reegel on, et tagasi peab buss minema võimalikult täpselt sama seltskonnaga, kui tuli. Ehk siis need, kes kolmapäeval või varem omal käel saabusid, peavad piiri ületama jalgsi.

Mõnusalt lörtsine maapind

Bussis laseme kitarri jälle käiku. Kui üksi mängida ei jaksa, tulevad sõbrad appi. Minu suureks rõõmus läheb “Kardinad ja Jeesus” hästi peale, lauldakse kaasa ja puha. Isegi kaanonis.

Vabalt saab ühe käega kitarri mängida, kui sõbrad appi tulevad

Piiril on üks ärev hetk veel — keegi luges kuskilt reeglitest välja, et muusikariistad (näiteks kitarr) tuleks Venemaale saabudes tollis deklareerida, muidu võib väljudes probleeme tekkida.

Ei teki. Kitarr jõuab koos meiega koju.

The end.

Kaks nädalat Kagu-Aasias. Epiloog: Hong Kong-Amsterdam-Tallinn

Seiklused seigeldud, nüüd on aeg kodu poole tüürida.

22.02.2018
Sööme jälle seda mitte-nii-põnevat hommikusööki hotellis, kuigi roosad aknad leevendavad olukorda pisutki. Eile õhtul registreerusime hommikusele shuttle-bussile ja saame tasuta raudteejaama. Oleks seda enne märganud uurida.

Siin on raudteejaamas ka baggage drop, mis Langkawilt tulles silma jäi. Kogu vahepealse aja oleme üritanud kelleltki vasutst saada, kas see ikka meie lennu puhul ka töötab, aga keegi ei tea midagi. Lennujaam suunab lennufirma poole ja vastupidi. Kohapeal selgub, et saabki — väga mugav, saame rongi minna juba ilma kohvriteta ja järgmine kord näeme neid (loodetavasti) homme Tallinnas. Logistika on siin ikka uskumatult tõhus ja mugav, isegi kui infot alati ei leia. Ja siis veel Airport Express — isegi siis, kui ta tundub väga rahulikult kruiisivat, oleme autodest kiiremad.

777 ootab

Lennuk on sedapuhku Boeing 777, oluliselt mugavam (ja uuem) kui 747. Parem on board entertainment, rohkem jalaruumi (minu ees istuv noormees sai isegi seljatoe taha lasta ilma minu jalgu amputeerimata). Lennu ajal saavad ära vaadatud sellised briljantsed linateosed nagu Geostorm ja Kingsman: the Golden Circle. Lisaks veel paar Modern Family seeriat.

Ma vaatan paadist kiikriga…

Üle Saaremaa lennates satun täpselt aknast välja vaatama ja näen Kuressaaret. Ega ma kohe päris kindel ei ole, aga Sõrve säär ei jäta küll mingit kahtlust. Tahaks metsapeatust paluda ja vaikselt kodu poole hiilida — 2 tunni pärast jõuame Amsterdami, kus tuleb öö veeta ja hommikul veel 2,5 tundi vastassuunas lennata. Aga mis seal ikka, lendame edasi.

…kui kaugel on see Saaremaa

Amsterdamis võtame lennujaamas pisut hamba alla ja sõidame tasuta bussiga hotelli.

23.02.2018

Öösel teen korraks silmad lahti, vaatan kella … MISASJA?!? ÜHEKSA?!? ME JÄÄME LENNUST MAHA!

Oota. Mis kell PÄRISELT on? Telefon ütleb, et kaks. Öösel. Muidugi: Fitbit ei ole siiani kohaliku ajaga sünkroniseerinud, vaid elab siiani Hong Kongi vööndis. Uni on selle ehmatusega igatahes nüüd paariks tunniks eemale peletatud. Oeh.

Hommikuks jääb veel kõige viimane ots Air Balticuga.

Väsinud, aga õnnelik

Kõike seda kirjutades on mul pidevalt silme ees reisi alguses üht loengusarja kuulates kirja pandud tsitaat: “Respect your audience!” Üritasin kogu aeg erinevaid lugejaid ette kujutada ja mitte lihtsalt kronoloogiat pidada, vaid keskenduda eelkõige huvitavamale osale, lisaks kasulikke nõuandeid sisse pikkides. Loodetavasti oli kasu. Aitäh lugemast! 🙂

Kaks nädalat Kagu-Aasias. Osa 3: Hong Kong ja Macau

See ja järgnev postitus on nagu põrandaliistud remondi lõpus. Kõik on tehtud, aga need liistud, no need jäävad küll aastateks ootele. Antud juhul küll ainult kuudeks, aga siiski jube kauaks. Järgnev kirjatükk algab 19. veebruarist 2018. 

Oleme tagasi Hong Kongis! Esimene otsus: kas võtta jälle takso või säästa seekord raha ja rongi+metrooga minna. Süsteem on seekord oluliselt tuttavam, seega sõidame kõigepealt Airport Expressiga Hong Kong Stationisse ja alles sealt taksoga edasi. Rong 170HKD, takso alla saja. Omajagu odavam ja märgatavalt kiirem lahendus, sest Airport Express ei pea ummikutes passima ja peatusi on ka vähe.

Please keep clear
Idee sügavamõtteliseks aasiapäraseks tätoveeringuks

Hotellile lähenedes mainib Imbi, et sealt peaks hea vaade olema. Viskan optimistlikult vahele: “Kui meil just tuba kolmandal korrusel ei ole.” Selgub, et isegi vastuvõtt on viiendal. Meie tuba kannab peaaegu sama numbrit, mis eelmises hotellis: 3190 vs 3109, ehk asub tervelt kolmekümne teisel korrusel (selgitus: G on esimene korrus). Kõige suurem number liftis on 32, nii et meid on paigutatud päris tipu lähedale.

Tuba on eelmisega võrreldes pisike, aga see-eest leidlikult sisustatud. Ja siis see vaade, mis aknast avaneb… Vastaskaldalt tervitab meid Sky 100 — valgusmänguga, mis võistleb vaat’ et viimati nähtud Symphony of Lightsiga.

Sky 100 Hong Kong Islandilt vaadates

Jalutame natuke ringi, otsime hiinapärast söögikohta, leiame paar poodi ja lääneliku baari. Sööme quessadillasid (peaaegu sama head kui Texases) ja Caesari salatit. Arve on üüratu. Ilmselgelt pole me enam Malaisias, Taist rääkimata. Peame natuke nõu, otsustame Macau ülehomseks jätta ja homme kahel vaateplatvormil käia.

Vaade hotelli koridorist

20.02.2018

Võtame hotelli hommikusöögi — mõttetult kallis ja täiesti võrreldamatu Berjaya luksusega — ja navigeerime Sky 100 poole. Kõigepealt tuleb sõita viis peatust kahekorruselise trammiga, siis metrooga üks peatus Kowlooni. Kohale jõudes eksime ICC jalamil olevasse kaubanduskeskusesse pisut ära. Uudistame ühes poes/demokeskuses värkvõrgu seadmeid, mida on üsna erinevaid, alates Google Glassi kloonist (paraku ei ole sisse lülitatud), lõpetades elu- ja töötoa demodega. Kõige lahedamate asjadena jäävad silma Lenovo Touch(?) — arvuti, mis kuvab töölaua projektoriga tasasele pinnale, muutes selle justkui puutetundlikuks ekraaniks — ja … midagi oli veel, aga seal ma muidugi ju ei pildistanud.

Kahekorruseline tramm

Lõpuks suudame siiski õige koha üles leida, ostame piletid — järjekorda polegi! — ja sõidame üles. Eskalaatoriga. Ühe korruse. Seal on esimene rohelise ekraaniga pildistamisvõimalus, mida vahele jätta ei saa. Võtan seljakoti seljast, päikseprillid särgi küljest ja teen rõõmsa näo pähe. Seda pilti me kunagi ei näegi, ju siis ebaõnnestus. Samuti ei näe ma enam neid päikseprille. Õnneks olid neljaeurosed AliExpressist, aga natuke kahju on ikka.

Vaade sajandalt korruselt

Kui kaua võtab liftisõit sajandale korrusele? Ametlik vastus: täpselt 60 sekundit. Tegelikult läheb uste sulgumisest avanemiseni mõnevõrra kauem, aga sisuliselt võib ka ametliku versiooni õigeks lugeda. Ja vaade on vahva. Lisaks igasugused toredad atraktsioonid, nagu AR-pildid koos virtuaalse ICC torniga. Vastava markeri saab koju kaasa võtta, nii et pisut tulevikku hüpates on mul pilt, kus Malle torni käes hoiab.

Malle ja pisike virtuaalne Sky 100

Tuleme tagasi maa peale, sõidame metrooga “kodusele” Hong Kong Islandile ja jalutame Hong Kong Parki. Huvitav on see, et tugevalt üle poole distantsist läbime kas teise korruse kõrgusel olevates tänava ületamiseks mõeldud koridorides või nende vahele jäävates kaubanduskeskustes, hotellides ja ärimajades, ilma väljapääse märkamata. Lõunasöögiks leiame pargis koha, mis pakub Tai ja Jaapani kööki. Nojah, tais me seda väga palju nautida ei jõudnud, võtame siis siin. Ühe pipraga (menüüs on neid erinevate roogade juures kuni kolm) toit ajab mul igatahes mitte ainult nina jooksma, vaid ka silmad niiskeks. Kusjuures piprakauna tükid sorteerin juba heaga välja.

Hong Kong Park — lopsakas rohelus tornide vahel

Tulles nüüd tagasi mu kadunud päikseprillide juurde — ega päikest ka enam ei näe. Täiesti pilves ilm ja meie plaanime mäe otsa linnavaadet nautima minna. Noh, aga… lähme ikka, Macausse ikka enam ei jõuaks. Ja midagi uut ei jaksa välja mõelda. Inerts.

Once you reach peak tram, tram can only decrease

Tramm, mis mäe otsa viib, on ilmselt uusaastapidustuste tõttu veel populaarsem kui muidu. Järjekorra lõppu ei õnnestu isegi näha, aga paar tundi ootamist oleks kindlalt soolas. Uurime alternatiive ja leiame, et minibuss number 1 ei ole ilmselgelt nii tuntud. Kolmandasse bussi (max 16 inimest) mahume peale. Järjekorrad on siin hästi korrektsed ja viisakad. Hinna poolest on see minibuss ka oluliselt parem: ca 10HKD/nägu, tramm on sellest 6-7 korda kallim. AGA! Trammist oleks vaade, kuigi ilmselt mitte tänase uduga.

Suurem osa inimestest pildil ootavad trammi. Umbes kolmandik järjekorda jääb vasaku serva taha.

Roheline minibuss number 1

Tipus otsime üles vaatetorni, mille piletiletis hoiatatakse, et täna ilmselt ei näe midagi ja raha tagasi ei maksta. Mis siis, kui me juba siia tulime, käime ka tipus ära. Mida kõrgemale eskalaatorid meid viivad, seda vähem aknast midagi näha on — torni tipp on pilve sees. Ja nii ongi. Jõudes vaateplatvormile tunneme end maailmast täiesti eraldatuna. Lihtsalt suur hall kardin on meie ja kõige muu vahel. Kuskil seal all, üldse mitte kaugel, peaks olema VÄGA SUUR LINN, aga mitte midagi näha ei ole. Loojangul hakkab tulede kuma hästi natuke paistma.

Hong Kongi — õigemini lähemal asuvate majade — kuma läbi udu

Shoppame natuke siinsamuses tornis asuval “turuplatsil” — leiame muuhulgas mulle uue salli (pärast seda, kui ma ühe jõulude paiku kuhugi unustada suutsin). Müüja on väga jutukas kaupmees, kes järjest erinevaid mudeleid demonstreerib ja suurepäraseid soodushindu pakub. Pool usud, saad poolega petta? Aga see selleks, päris lõbus on. Ja siis kõige lõpus hakkab ta järsku oma tõekspidamistest rääkima. Küsib, kas ma olen kristlane. Kehitan õlgu, aga pigem vist olen jah. Seepeale soovitab ta hoolega mõelda, kas kristlaste jumalakäsitlus ikka on loogiline, et Jeesus on omaenda isa ja nii… Noh, heakene küll. Koraan olevat algusest peale sama tekstiga, samas kui kristlased pidavat oma tekste alatasa redigeerima.

Mis värk nende kassidega on?

Tagasisõiduks on meil valida nelja ülipika järjekorra vahel. Trammisaba on umbes poolteist tundi pikk. Natuke teises kohas on bussid ja taksod, kusjuures olukord tekitab paraja dilemma (trilemma? tetralemma?). Taksodest on järjekord pikk, aga inimesi taksojärjekorras on veel rohkem. Ühte taksosse mahub olenevalt autost 4-5 inimest. Siis on suured bussid, mille järjekord tundub pea sama pikk kui trammi oma. Nende sõidugraafikut me ei tea ega oska arvatagi, kui palju seal aega võiks minna. Minibuss, millega me üles tulime, on küll endiselt kõige ebapopulaarsem, aga siiski päris pika järjekorraga. Sinna sappa võtamegi. Samal ajal proovin igaks juhuks ka Uberit, mis taksost nähtavasti antud marsruudil natuke soodsamgi tuleks (kuigi mõned reisifoorumid vastupidist väitsid). No cars available. No cars available. No cars available. Haa! Näkkas! Igaks juhuks püsime veel kutsikasabas, aga mitte kauaks. Valge bemm viib meid hotelli ukse ette, võtame Starbucksis istet ja taastume pisut.

Järjekorrad mäest alla, vasakult paremale: roheline minibuss #1, takso, buss

Kõrvallauas on kaks ujedapoolset noort (tundub nagu paar) ja nendega koos üks stiilses hallis ülikonnas meesterahvas. Arutame omavahel, kas tegu on pulmaisaga või müüakse noortele püramiidskeemi maha. Maja ees tänaval jäi juba enne sisenemist silma erkkollane AMG-mersu, mille poole ülikonnas tegelane aeg-ajalt paranoiliselt üle õla piilub. Tundub, et see on väga strateegiliselt pargitud, sest noortel on sellele pidev vaade. Iga minutiga meenutab asi järjest rohkem müügikampaaniat ja kui nad lõpuks lahkuvad, ronibki hallis ülikonnas härra kollase auto rooli ja paarutab käigukasti paukudes minema. No selles mõttes, et sportvärk ikkagi.

Mäe otsas oli ka üks ärevam olukord, aga kõik lõppes õnneks hästi ja fotograafid lasid meid minema

Meie aga jõuame seda kõike silmanurgast jälgides ära osta laevapiletid, et homme Macausse ja tagasi sõita. Printimine maksab hotelli vastuvõtus 3HKD/leht. Saame hakkama.

21.02.2018: Macau: Grand Prix Museum, vanalinn ja kasiinod

Ärkame vara, et jala hotellist sadamasse kulgeda. Kuna me oma praamist omajagu varem kohal oleme, otsustame pulli pärast check-inis õnne proovida. Ennäe, saamegi varasemale paadile. Letis küsitakse, kas tahame akna alla istuda — no miks ka mitte, kui juba pakutakse.

Sky 100 Macau laevast — hea, et eile ära käisime

Jalaruumi on hulgi. Rohkem, kui kusagil mujal. Nii võikski reisida — üldse ei kurdaks. Ekraanidelt ajju voolav meelelahutus on … noh, pigem Macau kasiinode reklaammaterjal. Sealhulgas ka järgmine tore lauluke.

Imbi on täna leebes tujus ja lubab meil esimese asjana Grand Prix’ Museumi üles otsida. Taksojuht ei tea sellest midagi, küsib “kiisu” käest, lõpuks saab õige aadressi teada. Asi lõhnab kahtlaselt: kuidas saab Macaus olev GP muuseum nii tundmatu olla? Google näitas küll, et peaks lahti olema ja isegi mingeid arvustusi oli. Ühe foori taga seistes saab telefon korraks neti kätte ja loen esimest korda värskemaid arvustusi. Closed until further notice?!? Ängistav tunne — ma nii lootsin, kas nüüd siis ei saagi? Uksel saame kinnituse, et ongi juba juulikuust kinni. Turvamehed teevad näo, et neid (ega meid) ei ole, aga kui pärast meid üks julgem seltskond uksest sisse püüab tungida, edastavad neile ka kurva tõe.

Museu do grande pp-mio?

Mis jutt see Eestis on, et meil on igal pool tasuta wifi? Siin igatahes on, isegi linnaliinibussides. Mitte et ma seda kasutada saaks: sisselogimiseks tuleb oma mobiilile SMSiga kood tellida, aga minu numbrit ei peeta korrektseks. Võimalik, et tasuta bussi-internet pole lihtsalt eestlastele ette nähtud — kuigi ma pigem kahtlustan, et mu number on liiga lühike. Ja kuna Hong Kongi mobiilsest netist siin ka kasu pole, peame end bussipeatustes olevate paberkaartide ja parkides leviva wifi toel õigesse kohta vedama. Saame hakkama.

Head uut aastat!

Senati väljak on igal juhul õige koht — miks siin muidu nii tihe liiklus on? Teeme paar endlit ja sihime jalad St Pauli varemete poole. Mida lähemale jõuame, seda aeglasemaks jääb tempo, sest … siin … on … nii … palju … rahvast! Huvitav, meie püha Brigitta varemete juures küll igapäevaselt säherdusi masse pole.

St Pauli varemed

Üks tänava ääres müüdav maiuspala muudab selle kõik nauditavaks: Natad!!!

Imbi vs nata

Mingit lihaollust pakutakse siin ka ruutmeetri kaupa. Igatahes. Teeme oma turistivärgid ära, väisame Starbucksi tema hügieenilise tualettruumi pärast, jalutame massidest eemale — kui see siin üldse võimalik on — ja leiame takso, mis meid kasiinode juurde viiks.

Venetian Macau. Suurim ja parim. Meeletu pind kauplusi ja kasiinot. Teen üheainsa mängu mingisuguse automaadi peal: 2 eurot on kadunud ilma, et arugi saaks. Selles mõttes, et ma ei saanud lõpuni aru, mis selle mängu point oli. Äkki oleks pidanud hoopis lauda istuma ja endale mõned kaardid laduda laskma?

Turistid “Veneetsias”

Venetiani tänavad on hästi välja kukkunud, täitsa Veneetsia moodi. Mina pole küll käinud, aga Imbi tunneb küll omajagu kohti ära. Jääb silma üks  vormeli-fänninänni müüv pood. Ostan endale Ferrari nokamütsi ja Martinile võtmehoidja. Noh, sümboolselt või nii.

Ühel hetkel satume Veneetsiast Pariisi. Natuke teistsugune õhkkond, aga mitte vähem suursugune. Ja no kui me juba siin oleme, külastame ka Eiffeli torni. Tõsi, see on originaalist poole väiksem, aga seda lärmakam: ma ei kujuta ette, et prantslased kunagi millelgi sellisel juhtuda lubaksid. Samas… Guetta?

New video by Kristjan Karmo / Google Photos

Kõhud on tühjad, otsime söögikohta ja leiame hiina restorani (oh imet!) Vaatame ringi, et näha, kuidas teised söövad, aga … me oleme esimesed, kes toidu kätte saavad. Õnneks me ilmselt siiski väga etiketti ei riku, kui riisi suurest kausist väiksemasse tõstame ja sealt pulkadega suhu kühveldame, kuigi teps mitte kõik ei söö nii.

Ülejäägid pakitakse väga ilusti kaasa, koos kõigi vajalike töövahenditega (pulgad, lusikas). Õhtusöögiga seega täna muret ei ole.

Kraanikauss

Kõik on siin üle-võlli-luksuslik, ka tualettruumid. Mahe muusika, marmor, palju ruumi. Ja siis ühel hetkel leiame end otsimast transporti meile sobivasse sadamasse. Silte ja infotahvlit lugedes tekib tunne, et oleme viimase tasuta bussi maha maganud, aga igaks juhuks küsime letist üle. Siiski, on veel lootust. Pärast mõningast ekslemist leiame ka maa-aluse bussiterminali, mis samuti teistest omasugustest mõnevõrra luksuslikum tundub.

Bussiterminal

Viimases osas jätame Hong Kongiga hüvasti, lendame üle Saaremaa ja ööbime enne kojujõudmist Amsterdamis.

Kaks nädalat Kagu-Aasias. Osa 2: Langkawi ja Koh Lipe

Viimati jäi lugu pooleli 12. veebruaril, Air Asia lennukis Hong Kongist Malaisia poole.

Sööme KLIA2-s. Mitte et seal palju parem oleks — paremate toidukohtadeni jõudmiseks peaks transiidialalt väljuma, aga nii palju meil ju aega ei ole, kuna esimene lend hilines pisut. Aga mis sa kostad: oma väravat otsides saame teada, et … ka see lend hilineb! Siiani 4/4, ehk kõik lennud on hilinenud.

Dunkin’ Donuts — võtame kiired võileivad ja külmad kohvijoogid, sest kliima on siin hoopis teine. Kui Hong Kongis andis kohalik turismiäpp lausa külmahoiatuse (öösel ainult 12 kraadi üle nulli), siis siin on enam-vähem aastaringselt 28-30.

Lennuk Langkawi lennujaamas

Langkawi lennujaam on huvitav kogemus: lennukist lastakse välja otse asfaldile, mõlemast uksest korraga. Ei mingit bussisõitu ega lennuki külge liikuvat koridori, sest terminal on ju kohe siinsamas. Võtame kohvrid ja ostame kohaliku SIM-kaardi. Raha küsitakse 25RM 32GB eest 7 päevaks, ehk siis lõpus tuleks justkui pisike top-up teha — olgu etteruttavalt öeldud, et saime ilma hakkama. Mainitud 32 giga jaguneb nii: 2 GB kiiret 4,5G netti, 10GB Facebooki jaoks, 10GB Instagrami jaoks, 10GB kõigeks muuks. Misasi see net neutrality veel on?!? Neiu leti taga suudab mängleva kergusega eestikeelse Nokia3 ära seadistada. Mainin talle, et ta luges just keelt, mida räägib ainult ca miljon inimest kogu maailmas. Ta on küll väga üllatunud, et nii väikseid keeli üldse olemas on, aga üldiselt leiab, et Android on Android ja sellega saaks ilmselt ka kinnisilmi hakkama.  Täname viisakalt ja tellime Uberi. Lennujaamas on, muide, suured piraattaksode eest hoiatavad sildid ja kohe sealsamas kõrval suur Uberi reklaam. Mõte rändab korraks kodumaale ja paneb muigama.

Langkawi lennujaama terminalihoone

Päikeseloojangul jõuamegi oma hotelli: Berjaya Langkawi. Seekord ei ole sekeldusi pangakaardiga, ei selle ega eelmise reisi omi — viimati tekkis Malaisias olukord, kus “kahesüsteemset” krediit-/deebetkaarti ei õnnestunud lugeda. Nüüd on kõik hästi: raha piisavalt kontol, tuju hea ja ilm soe. Laseme end esimene kord koos kohvritega tuppa sõidutada — meil on pisike maja mäenõlval, vaatega teistele pisikestele majadele mäenõlval — ja läheme õhtusöögile.

Tai restoran päeval

Pärast sööki jalutame mööda mereäärset rada oma kuurorti teise serva. Ämblikud on siin omajagu suuremad kui kodus, nendega igaks juhuks ei hakka lähemalt tutvuma. Raja teises otsas ootab meid Tai restoran, mille kohta vastuvõtus hoiatati, et igal juhul tuleb koht reserveerida. Mõtleme, et vaatame niisama, aga ometi pakutakse meile lauda. Mis siis ikka, võtame ühed jahutavad kokteilid. Istume puidust platvormil vee kohal, postide otsas — ja peab mainima, et üsna tuuline on.

Tai restoran öösel

Tuppa tagasi jõudes ootas meid pisike üllatus

13.02.2018

Jalutame hommikusöögile. Jess, ma olen tagasi seal, kus ma alati olen tahtnud olla — at the egg station, baby! Järgmiste päevade hommikusöögid sisaldavad omletti kõigega. Imbi puhul siis kõigega peale seente. Huvitaval kombel küsitakse juustu kohta alati eraldi üle.

Hommikusöök

Proovime ranna ära. Vesi on soe, aga mitte nii supp kui Redangil. Isegi natuke jahutav tundub olevat. Noh, aga lõppude lõpuks siiski väga soe. Imbi jätab mind natukeseks üksi. Pikutan niisama varju all, kui ühtäkki ilmuvad metsast välja ahvid. Makaagid, täpsemalt. Üks on kuskilt õuna haaranud, kaks-kolm jälitavad teda. Valvan nüüd asju eriti hoolikalt. Kõik, mida parasjagu käes ei hoia, tasuks ilmselt kotti panna. Ja loota, et nad suurt seljakotti korraga ära ei vea.

Kui Imbi tagasi jõuab, pole ahve näha. Räägin, mis vahepeal toimus ja mõtlen endamisi: “Nii kahju, et Imbi nüüd ahve ei näinudki.” Aga nüüd on meil siin see kõrrega kookospähkel ja juba ta tulebki. Sirutab käe pähkli järele. Mina annan mõista, et pähkel on minu ja tema tõmmaku uttu. Tema näitab hambaid. Peidan pähkli selja taha. Järgmine vaatepilt on hindamatu: makaagi pilgust peegeldub hetkeks segadus, seejärel vaatab ta otsivalt ringi ja lahkub. Justkui oleks õlgugi kehitanud. Igatahes “Out of sight, out of mind” näib makaakide puhul täielikult kehtivat.

Teist liiki ahvid

Hiljem basseini ääres näeme teistsuguseid ahve (dusky leaf monkey, keda me omaette prillahviks kutsuma hakkame) ja siis suuremad, ilma karvadeta ahve neid pildistamas.

Kolmandat liiki ahvid

Õhtusöögiks võtame oma eelmise Malaisia-lemmiku (Mee Goreng Mamak Style), aga Redangi kokk tegi seda oluliselt paremini. Ja jälle tulevad ahvid, sedapuhku need nunnumad. Makaagid ei tundu väga majade lähedale tulevat, vaid piirduvad rannatoolide rüüstamisega. Ja need teised, noh, need ei ole üldse nii ründavad. Igatahes praegusest seltskonnast suudab üks vaeseke end pisut lõksu mängida — kardab paaniliselt uudistama tulnud rahvamassi ja ei suuda enam katusele tagasi minna — ning lõhub kogemata ühe lambi ära.

Ostame poest natuke snäkki kaasa ja jalutame tuppa — umbes 9-minutine jalutuskäik kolme tõusuga. Und ei tule. Guugeldame, mis ohtlikke olukordi siinkandis ette võib tulla, eelkõige seoses putukate, loomade ja tsunaamidega. Nüüd tuleb veel vähem und.

14.02.2018

Alustame valentinipäeva romantilise hommikusöögiga ja tellime Uberi, et kardirada külastada. Siin olla kunagi lausa rahvusvahelisi võistlusi peetud, aga praegu on laguneval rajal lagunevad kardid ja isegi ajavõttu pole. Rada on lai nagu lennuväli, vigade tegemiseks tuleks päris korralikult pingutada, lisaks olen ma siin üksi. Loodan, et meie järel pileteid ostnud Austraalia seltskond ka enne kümne minuti täitumist peale lastakse. Mõned soovid täituvad: jõuan enne lõppu vähemalt nende vanaisast korra mööda sõita. Jess!

Võidusõit iseendaga. Või muruniidukiga?

Sõidame tagasi oma kuurorti poole, aga mitte päris lõpuni. Selle asemel võtame ette siinse köisraudtee, Langkawi Sky Cab. Kassajärjekord on üllatavalt lühike, küll aga tuleb pärast piletiostu üles saamiseks omajagu oodata. Köisraudtee järjekord on organiseeritud 15-minutisteks juppideks, igal grupil on oma täht. Meie oleme W grupp. Ja et ootamine igav ei oleks, on baaspaketi hinna sees paar maapinnal asuvat atraktsiooni: 3D muuseum ja SkyDome.

Viimane jääbki meie poolt külastamata, aga 3D-muuseumi läheme küll. Mis see sihuke on üldse? Seal on seintele ja põrandatele maalitud pildid, mis õige nurga alt vaadates kolmemõõtmelise illusiooni loovad. Popp värk, mõned illusioonid on mulle Vilniuse illusioonide muuseumist tuttavad. Paar stiilinäidet:

3D muuseum. Pildi tegemiseks ei söödud ära ühtegi Imbit.

Kiisud meeldivad mulle endiselt. Ja mina vist neile ka?

Jalutame ringi, võtame ühed kosutavad piimakokteilid ja käime WC-s. Viimane on küll tasuline — 50 kohalikku senti/nägu, ehk ~10 eurosenti — aga see-eest milline: pisike bassein ja vulisev vesi on väga inspireerivad! Sellise luksuse eest võib isegi maksta. Paberit saab ainult letist: kui unustad sisenedes kaasa võtta, pead hiljem tagasi tulema.

On ikka järsk küll!

Sildid väidavad, et tegemist on maailma kõige järsema köisraudteega. Natuke on hirmus ka, aga pigem mitte eriti. Proovime gondlite parema tasakaalustamise huvides alati üksteise vastas istuda, aga väga ei õnnestu — teised paarid tahavad pigem kõrvuti olla ja sisse lastakse kuuekaupa. Meil õnnestub ühel korral viiekesi olla ja korra lausa neljakesi. Miks? Sest meie ees või taga on kolmesed seltskonnad, kes tahavad arusaadavalt koos istuda.

Sky Bridge

Jõuame ülemisse jaama, kust edasi saab taevasillale (Sky Bridge) ühel kahest moodusest: kas liftiga või trepist. Sky Glide on “lift”, mis sõidab mööda rööpaid, kallutades end kogu aeg püstisesse asendisse. Hakkame alla sõitma, ent juba paari meetri pärast jääb kabiin väga järsult seisma. Eesmised lendavad näoga vastu klaasi ja saavad ilmselt ka haiget, aga verd õnneks ei paista. Soovijatele kompenseeritakse piletid, kuna alguses lubatud 15 minutiga masinat siiski uuesti liikuma ei saada. Läheme alla trepist, aga kompensatsiooni ei taotle, kuna ühelt poolt võimaldab see megapikka hüvitusjärjekorda vältida, teisalt jätab aga võimaluse liftiga üles tagasi tulla. Trepp on väga ebatasane, ebaühtlase astmepikkuse ja -kõrgusega ja kohati kaldus ka. Ehk teisisõnu lihtsalt tüütu. 🙂

Sky Glide

Alla jõudes tundub, et õhtupoole on järjekorrad lühemad, kusjuures üle ühe gondli tuleb üles tühjalt. Eks valentinipäev mängib siin ka ehk oma rolli.

Romantisch!

Sööme siinses restoranis — menüü kubiseb naljakatest trükivigadest (chessy chicken). Imbi võtab praetud riisi krevettidega, mina munaga. Hinnavahe on pea kahekordne, minu kasuks. Tundub, et minu Fitbit (ja mitte Imbi oma) suudab köisraudteel õõtsumist trepist käidud sammudeks lugeda — päeva lõpuks saab kokku 130 korrust. Oleks see siis päriselt ka nii. 🙂

Malelik kana?

Berjayasse tagasi jõudes teeme pisikese jahutava supluse basseinis ja võtame sealsest baarist väiksed kokteilid. Jah, see baar on basseinis. Istudki basseinis, “baaripuki” otsas ja tellid aga muudkui jooke. Õhtu lõpetuseks romantiline õhtusöök Asian Pearlis, mis koosneb kuivast kanafileest ja krevetisalat, mille kaste Imbile ei maitse.

Miks ma ainult ühe microUSB kaabli kaasa võtsin? Nüüd ei saa ju meile kohalikku netti jagavat Nokiat ja akupanka korraga laadida. Oeh.

15.02.2018

Hommikul võtame suuna Kuah’ poole. Kuna peame õigeks ajaks praamile jõudma, läheme taksoga, sest Uberit on nii vara lootusetu saada. Taksosõit on küll omajagu kallim, lisaks on auto vana ja logisev, nagu need kärud, mis meid hotellis ringi veavad. Kuidagi on telefonimängus viga sisse tulnud ja taksojuht arvab, et me tahame lennujaama sõita. Kui me täpsustame, küsib ta meilt luba enne pikale sõidule asumist viieminutine palvepeatus teha. Mis meil selle vastu olla saaks? Taksomeetreid siin nagunii ei kasutata, hind öeldakse enne sõidu algust ära. Turvavööd pole ka üldse “in”, erinevalt Hong Kongist, kus taksojuhil on õigus klient välja tõsta ja senise arve tasumist nõuda, kui too turvavöö kinnitamisest keeldub. Antud takso spidomeetri osuti istub rahulikult skaala alumises otsas, ei näita midagi.

Jõuame sadamasse päikesetõusul — umbes nagu 2016 sügisel Redangile minnes. Starbucks on lahti, midagi muud ei paista — isegi mitte seda letti, kus me end reisile registreerima peaks. Üks vana küsib, kas me tahame Koh Lipele sõita (that obvious, huh?) ja ütleb, et lett avatakse kaheksast. No ja pileti peal on selgelt kirjas, eks, et 90 minutit enne reisi hakkab registreerimine ja 60 minutit enne peab see raudselt tehtud olema. Reis on kell 9. Oli siis vaja nii vara ärgata jälle? Mis siis ikka, võtame Starbucksist natuke kosutust ja Imbist saab sedapuhku Emby.

Emby

Lett avatakse isegi mõni minut enne kaheksat. Selleks ajaks on kogunenud juba paras hulk sarnaste plaanidega turiste, kuigi enamikel tundub olevat rohkem pagasit kaasas. Meie aga reisime sedapuhku ainult seljakottidega Taisse, kohvrid jätsime Berjaya hotellituppa. Kõigepealt korjatakse ära passid, vastu antakse numbrid ja Tai immigratsioonivormid. Kusjuures vormil on üks küsimus muidugi ka passi number — koopiat tasub alati kaasas kanda.

Ootan, et keegi hakkaks hõikama numbrit 21, aga ei. Reageerin hoopis “Mr Karmo” peale. Kui numbrit tagasi tahan anda, satub poiss pisut segadusse, aga lõpuks saan siiski meie passid ja piletid kätte. Siis tuleb järgmises kohas oodata. Külastame tasulist WC-d, kuhu saab tasuta sisse, kui sul piisavalt peenikest raha pakkuda pole. Ei tea, kas paberit saaks ka tasuta? Nii ülbeks ma siiski ei lähe, võtan oma varud igaks juhuks kaasa. Enamikes kabiinides on loomulikult poti asemel auk kükitamiseks.

Praamis

Nüüd ootame juba kolmandas kohas. Ja siis juba turvakontrolli järjekorras. Ja saamegi laevale! Meelelahutuseks on Despicable Me 3, mis ongi umbes-täpselt õige pikkusega film. Laevalt maha saamiseks ootame jälle järjekorras. Tai rahvuslik uhkus, “pika sabaga paadid,” käivad ükshaaval vastas, veavad reisijaid jupikaupa rannale. Et paadist maha saada, pead kas liivale hüppama või madalasse vette ronima — hea et me kinniseid jalatseid ei pannud. Järgmiseks: uus järjekord! Seekord passide kättesaamiseks. Ja siis veel üks, et passidesse templid saada. Viimases letis tuleb kohaliku rahvuspargi pilet osta, kuna me selle territooriumil viibime. Redangil oli sama kord, kuigi pileteid müüdi juba enne saarele pääsu. Mitu järjekorda see siis nüüd kokku tegi?

Järjekordne järjekord

Kuna hotell on kaardi järgi “sadamast” ainult pooleteise kilomeetri kaugusel, proovime sinna kõigepealt jala minna. Vaba takso püüab meid kinni. Taksod on siin külgkorviga rollerid. Noh, saare värk ikkagi. Eriti muljetavaldav on lõpusirge, mis on vastavalt hotell nimele (Mountain Resort) üsna järsk mäkketõus. Taksojuht sätib meid paremini tasakaalu ja annab gaasi. Veab välja küll, kuigi natuke enne lõppu hakkab see isegi natuke kahtlane tunduma.

Läbime check-ini mängleva kergusega ja jõuame oma tuppa. Siinne duširuum ja WC on vabas õhus, koos gekodest publikuga. Võtame kerge lõunasöögi, kastame end korraks ookeani — vesi on veel sinisem kui Redangil — ja teeme lõunauinaku.

Kui sinine saab vesi üldse olla?

Õhtul laseme hotelli pakutaval shuttle’il end jalakäijate tänavale vedada. See shuttle ei ole buss, ei ole isegi mikrobuss, hoopis pikap on. Ja rahvast võtab  peale rohkem kui kasti istuma mahub.

Tänaval käib viisakas melu, seal tervitavad meid erinevad poed, söögi- ja joogikohad. Kes reklaamib end tasuta wifiga, kes üritab “no wifi” positiivseks keerata. 7-eleven lubab kaardimakseid alates 300 bahtist (ca 8 eurot).

Tänav saab läbi, niisiis jalutame natuke rannal edasi-tagasi. Tuleshow on popp, seda tehakse rannariba peal umbes kolmes kohas paralleelselt. Esinejad tunduvad nende vahel roteeruvat. On ka paar mõnusat haussi mängivat kohta, võtame laua ühe naabrusse. Tänane õhtusöök: fried rice with green curry., mõnusalt ühtlase vürtsiga. Arve peaks meie arvutuste järgi olema 620, summaks on märgitud 500. Eks me siis võtame sooduka vastu — ei hakka väga piiratud inglise keelega teenindajate matemaatikat kahtluse alla seadma. Nüüd on aeg kõrvale lebokohta siirduda ja haussi nautida. Kuigi menüüs on ainult alkohol, küsime kas ilma ka saab. “Ikka, apelsinimahl ja ananassimahl ja…” Saab virgin mojitot ka.

Joogikaart ise oli selline. NSFW!

Vahepeal on tõus olnud, liivariba baari ja mere vahel on oluliselt kitsam. kõik kohad on paate täis. Õhtupimeduses käib vilgas kaubavedu, põhiliselt loobitakse paatidest kaldale plastikust veepudelite plokke, aga paratamatult jätab see esmapilgul mulje pigem millestki oluliselt kahtlasemast. Vaata veel Narcost. 🙂

Jalutame jalutustänavat pidi tagasi, skoorime 7elevenist snäkki-jooki ja võtame takso, mis sedapuhku rokib normaalseid tulesid, sh valgustatud ämblikmehe kujutist. Toas klõpsin telekanaleid läbi, aga midagi rahvusvahelist silma ei jää. Üks kohalik kanal näitab mingisugust Tai telemängu mis justkui nagu meenutaks miljonimängu, aga mängija peab järgmise summani jõudmiseks laulma. Mitte midagi ei saa aru — ei mängust ega päris hästi ka sellest, kas mängija laulab puhtalt või mitte.

Normaalsed tuled!

Ahjah, need snäkid. Kaks väikest pakki Lay’si kartulikrõpsu, üks singi-juustu-võileivamaitseline ja teine Nori-vetikamaitseline. Only at 7eleven!

Only at 7eleven

16.02.2018

Hommikul ärkame päikesetõusuga, sest siinse majakese kardinad ei ole vahelduseks valguskindlad. Sööme, checkime end välja ja loksume pikapi kastis jalutustänavale. Walking street tundub olevat jalakäijatele reserveeritud õhtul kella kuuest (no nii umbes päikeseloojangust), hommikupoole on siin liiklust küll — põhiliselt mopeedid, erinevate külgvankritega. Leiame kohviku, kus on vaba laud ventilaatori all, joome erinevaid kokteile ja värskelt pressitud mahlu. Kõige parem on arbuusimahl.

Kõndimistänav

Algab taas järjekordade ja ootamiste jada. Esimene tähtaeg on check-in kell üks. Jõuame 20 minutit varem kohale ja ootame leti kõrval lauas (õnneks varju all, sest päike on ere ja palav). Näitame piletit ja passi, pass võetakse ära, kutsutakse tagasi 14:30. Ootame kõrvalasuvas kohvikus, jälle ventilaatori all, joome kokteile. Õigemini smuutisid. Kaval mõte: puuviljatükid koos jäätükkidega blenderisse ja ongi valmis. Peaks kodus rohkem jääd tegema, just selle jaoks. 14:20 lähen WC järjekorda, et enne järgmist faasi ära käia, aga… järgmine faas jõuab natuke oodatust varem kätte. Saame oma passid check-ini letist kätte ja liigume nendega migratsiooniletti. Seal lüüakse Taist lahkumise tempel sisse ja korjatakse passid jälle ära. Tagasi saab laevas.

Vaade paadist platvormile, mille kaudu praamile sai

Nüüd ootame boardingut, ca poole tunni pärast peaks saama. Pardale minnakse mitmes etapis: kõigepealt rannalt “pikksabadega” keset lahte ankrus olevale platvormile, sealt praami. Aga enne veetakse praam eelmistest reisijatest tühjaks, samamoodi longtailidega. Tundub, et kolm paati teevad ca kolm ringi, et kõik reisijad kätte saada. Langkawi poole sõitjaid on oluliselt vähem kui eile (või ka täna) tulijaid. Imbi pakub, et esimeses reas on palju jalaruumi, aga see on juba täis. Mäletan eilsest, et tagumises reas on ka natuke rohkem. Õnneks on tagumise rea ainsad kaks tooli veel vabad. Skoor! 🙂

Pardal on meelelahutus sama, mis eile: Despicable Me 3. Piraatversioon näikse olevat, vähemalt subtiitrid on kahtlase päritoluga. Merereis tundub lühem kui tulles, kuigi ma seekord isegi ei maga. Imbi vist pisut tukastab.

Kotkas on maandunud. Õlale.

Langkawile jõudes pildistame kõigepealt kotkast ja siis leiame söögikoha. Päike loojub. Tundub, et loojangul pannakse ka meie söögikoht kinni — vähemalt kuidagi tühjaks jääb. Sööme mingi osa oma toitudest ära, aga kanatiivad palume kaasa pakkida. No hindasime jälle üle ennast. Kanatiibadest rääkides… kui need lauda tuuakse, on esimene reaktsioon “midagi sellist me ju ometi ei tellinud?”. Tiivad on liigestest sirgeks väänatud ja pulkade otsa aetud. Täiesti harjumatu kuju, aga süüa on üllatavalt mugav.

Kanatiivad?!

Teel Berjayasse tagasi lobiseme Uberi juhiga. Saame teada, et durian on siin ikka ülipopulaarne, aga kahjuks (loe: õnneks!) ei ole praegu hooaeg ja üldse olla sel nädalal Langkawil tapvalt palav. Samas saame ka kinnituse, et temperatuur siin aastaringselt väga ei kõigu. Või no praktiliselt üldse mitte. Kui me oma kodukandi kliimat kirjeldame, on ta pisut hämmingus, miks seal üldse keegi elada peaks tahtma. Noh, ee… meil ei ole looduskatastroofe ega (väga) ohtlikke elajaid metsas. Elatustase on ka parem, samas kulub ka rohkem raha kütmisele. Mitte et siinsed konditsioneerid odavad oleksid ülal pidada.

17.02.2018

Hommikul ärkame ilma kellata, sööme, tuleme basseini äärde. Vahepeal võtame basseinibaarist mõned joogid. Minu lemmikud on ginger ale ja ginger ade — viimane natuke nagu ginger ale, aga sidruniga. Mingeid põnevamaid plaane polegi. Puhkus!

Ahvid. Burger. Bassein. Lapsed. Hiina, saksa, inglise, itaalia… ja siis veel palju erinevaid keeli, mida kõla järgi ära ei tunne. Imbi loeb raamatu (Koopamees) lõpuni. Shoppame pisut suveniire ja postkaarte.

Majabänd

Õhtusööki sööme Beach Brasserie’s. Tõmbame korraks Aasia maitsetega tagasi: võtan Caesari salati ja Imbi sööb kanapastat. Pärast läheme ja kuulame kohalikku majabändi. Settide vahel teen juttu, üritan ka kaaperdada, aga ei õnnestu. Arusaadav — see üritus muutuks kiiresti karaokeks, kui iga suvaline jorss laulma lastaks. Niigi peavad nad soovilugusid tegema. Eksisteerib võimalus, et me kuulsime sedasama bändi 2016 Redangil. Toona oli neid 3 tüdrukut ja 1 mees, seekord on üks tüdrukutest Filipiinidel ära ja bänd tegutseb triona. Sihuke juustune sünditaust, aga vokaalid on tunamullusega võrreldes omajagu arenenud. Üks tüdrukutest on ikka väga hingega asja juures. Pluss veel pidev tants laulmisega koos, selles palavuses. Respekt! Ei, mitte see bänd. Appi.

18.02.2018

Samasugune päev nagu eile. Naudime basseiniäärseid lamamistoole, koos vahepealsete jahutavate suplustega. Selle vahega, et vahepeal panen klapid pähe, audioraamatu mängima ja lähen teen samme (ja pilte). Teele jäävad mõned ahvid, üks hästi suur ämblik, mägised teed ja hästi palav ilm (32 kraadi). No mis, 2002 suutsin ma sarnastes oludes Tallinnast Tartusse vändata, nüüd siis ainult kolmveerandtunnine jalutuskäik?!

Siin ta nüüd istub, makaak sihuke

Õhtupoolikul teen hotellitoas tuludeklaratsiooni ära. Oleks tahtnud eile Uberis teha, oleks oluliselt eksootilisem olnud, aga kohalik mobiilne internet ei pakkunud piisavalt jämedat toru. “Malaisia hotellituba” tundub Eesti tuludeklaratsiooni tegemise asukohana kuidagi … igav lausa.

19.02.2018

Hommikusöök. Check-out. Takso lennujaama. Baggage dropis on pisike segadus — iseteenindus, mis vajab vähemalt esimesel korral omajagu selgitamist. Imbi nendib pärast, et see vist ei ole kuigi hästi disainitud teenus, mis igal sammul nii palju eksimisvõimalusi pakub. Nõus. Muuhulgas on neil siin kombeks väljaprinditud pardakaartidelt kontsud ära rebida. Me olime enda omad Eesti metsade säästmiseks samale lehele printinud, Imbi oma ühel, minu oma teisel küljel. Nii ei saa, sest mõlemalt tuleks konts ära rebida. Noh, aga me ju printisime muidugi kõike topelt, et kummagi kotis oleks täiskomplekt. Kui me kolmanda koopia veel teeks, kas siis saaks keegi meiega koos tasuta reisida, sest tema pardakaardi konts pole ära rebitud? Ei mõista.

Lend LGK-KUL. Minu jaoks täiesti “igapäevane” tunnine lend, nagu TLL-VNO. Ümberistumisaeg klia2-s on piisav, et rahulikult võtta. Kaks turva- ja üks passikontroll, lõunasöök… ja JÄLLE lend hilineb. No nii umbes pool tundi. Sedapuhku on kohalik odavlennufirma meid pisut lahku istutanud, aga proovime üle elada. Vahetame omavahel kohad ära, et ma natukenegi jalgu vahekäiku saaks sirutada. No ja ega sellega ebamugavused veel ei lõppe: ma olen oma head klapid kogemata kohvrisse pakkinud ja pean teisi kasutama. Appi! 😛

Lennuki WiFi võimaldab muuhulgas lugeda kohalikke uudiseid, kust saame teada, et kaks tänaval rakette müünud kaupmeest olid teineteise pihta “lõbusalt paugukaid loopinud” ja sellega mõlema leti juures olevad raketivarud õhku lasknud. Head uut aastat! Ja siis peatub silm järgmise uudise peal. Langkawi Sky Cabis olla mingi laager katki läinud, mispeale sajad turistid tundideks kas mäe otsa või lausa õhku rippuma jäeti. Eile õhtul. Nüüd meenub, et õhtusöögile minnes kuulsime sireeni. Ja mõni tund varem rannas pilti tehes liikusid gondlid veel kindlasti. Vist? Noh, igatahes väga hea, et see pigem loojangul juhtus, muidu oleksid vaesekesed sisuliselt kasvuhoonetes rippunud. Ja meil vedas, et seal 4 päeva varem ära jõudsime käia — vahetult pärast sellist uudist poleks ilmselt minna julgenud.

Lugu sellest, kuidas köisraudtee kokku jooksis

Järgmine postitus on selle järjejutu eelviimane. Seal tuleb juttu sellest, kuidas me teist korda elus Hong Kongi külastame ja esmakordselt Macaud uudistame.

 

Kaks nädalat Kagu-Aasias. Osa 1: Hong Kong esimest korda

Eelmises postituses startisime Tallinnast, avastasime Amsterdami ja nautisime pikka lendu Hong Kongi suunas. Nüüd oleme kohal ja valmis avastama.

10.02.2018: Hong Kong

Väsimus on ikkagi suur — me ei riski kohvritega rongisõitu teha, vaid võtame lennujaamast takso otse hotelli (ca 40km). On küll 3x kallim kui rongi/metrooga minna, aga vähemalt uksest ukseni. Taksojuhi töökoht vana Toyota roolis meenutab miskipärast Blade Runnerit — 5 Androidi ekraani, igaühe peal mingi info, millest midagi aru ei saa. Okei, ühega tegi ta sõidu ajal kõnesid. Taksojuht inglise keelt ei oska ilmselt üldse, või ei saa küsimusest aru. “Sorry, can we take a photo?” saab vastuseks kõrvulukustava vaikuse. Klõpsin siis paar pilti.

Hotellis selgub, et mingi jama on — olen broneeringu kinnitanud krediitkaardiga, mis kirjade järgi veel kehtib, aga mida ma rahakotis hetkel tuvastada ei suuda. Ühelgi kontoväljavõttel ei paista ka jälgegi antud summa debiteerimisest. Mis siis ikka, krediteeritakse tagasi (aga kuhu?) ja seome ennast uue kaardiga. Sama jama tuleb ilmselt veel kahes hotellis. Alles pärast reisi tuleb meelde, et pettuse riski vähendamiseks piiras pank mõni kuu tagasi kõnealuse kaardi kasutusvõimalusi. Kuna ma võrguostlemisest loobuda ei suutnud, lasin kiiresti asenduskaardi teha ja unustasin kogu vahejuhtumi.

Vaade esimesest hotellitoast

Kuigi me lennukis jõudsime omavahel kokku leppida, et hotellituppa jõudes kukume kohe voodisse ja magame une täis, ei anna hing rahu ja seame end jalutuskäiguks valmis.

Kohe üle tänava on mingi laat — lähemalt vaadates selgub, et aastavahetusega seotud värk … no umbes nagu jõuluturg või nii? Hästi palju koerakujulisi mänguasju (koera-aasta ikkagi). Üks päris kaval lüke on tehtud, nimelt kõik lettidevahelised käimisalad on ühesuunalised.

Ühesuunaline liiklus uusaastalaadal

Mitte et see kedagi väga huvitaks, tegelikult toimub enamasti ikka kahesuunaline trügimine. Üks tiib on täis taimi, alates orhideedest kuni mandarinipõõsasteni, keskel ajab üks teleturu-lett teist taga ja teises otsas tunduvad õpilasfirmad olevat omavahel ülekarjumisvõistlusi pidamas. Teleturu-lettideks hakkasime spontaanselt kutsuma selliseid müügipunkte, kus kaupmehed, mikrofonid pea küljes, pidevat tooteesitlust tegid. Täpselt nagu teleturus.

Palju koerateemalist kaupa. Koera-aasta ikkagi.

Pärast laadamelu läheme söögikohta otsima. Imbi vihjab, et nägi kuskil justkui kaubanduskeskuse moodi tulesid. Võtame suuna sinnapoole ja leiame, et… terve linnaosa on kaubanduskeskusi täis. Rolex. Chanel. Dior. Swarowski. Cartier. Louis Vuitton. Michael Kors. Apple. Sketchers. Starbucks. No siin kuskil peab ju ka McDonald’s olema? Ja ongi. Ühtpidi ei raatsi end paari ampsu pärast lõhki maksta, teisalt ei taha tundide viisi järjekorras passida ja sellist tundmatu nimega kohta ju ometi usaldaks, kus järjekorda ei ole?

Massid. Meeletud massid. Reede õhtu ka ikkagi. Otsin ka kohalikku SIM-kaarti, et tänaval internetti saada. Eelmise reisiga võrreldes olen targem ja kannan selleks puhuks kaasas natuke uuemat “odavat Androidi”: Nokia 3. Toona ei hakanud kohalik kaart telefonis tööle, sest siinkandis tunduvad kõik levialad vähemalt 4G olevat. Kõigepealt proovin mobiilipoodi, sealt suunatakse 7elevenisse. Ja olemegi ühendatud!

Uuesti hotelli saabudes loodame korra veel katuselt vaadet nautida, aga uksed pannakse just meie nina ees lukku. Poleks me hotelli pakutud tasuta jooke kohe võtnud, oleks ehk jõudnudki, aga mis siis ikka.

11.02.2018

Puhkame öösel korralikult välja, jõuame napilt veel hotelli hommikusöögile. Tänane plaan on Hong Kong Islandilt üle vee Kowlooni minna. Miks sinna? Noh, esiteks näeb sealt Hong Kong Islandi vaadet. Teiseks lubavad sõbrad, et seal on oluliselt rohkem melu ja kohalikku õhkkonda (st ei ole nii euroopalik).

Kowlooni saab mitmel erineval moel: võib minna metrooga, võib bussiga, miks mitte ka takso või mõne sõidujagamisteenusega, aga meie tahaks esimesel korral hoopis laevaga üle sõita. Niisiis seame sammud sadama poole. Imbi on esialgu natuke ebalev, no et äkki ei peaks kohe nii agaralt sammuma, vaid kasutaks siinse ühistranspordi mugavusi ära, aga lõpuks suudab mu “see pole ju üldse kaugel!” ta siiski ära veenda. Tõsi, kohati pole küsimus üldse selles, et miski oleks kaugel, vaid selles, et tänavatel ei mahu reipama tempoga käima. Ehk siis rahvarohkeid paiku tasuks vältida. Aga kus sa’s tead siin neid nii hästi, ise alles esimest korda linnas?

Hong Kongis on, muide, päris palju parke ja rohelust. Ja tornide ümber on mäed, mis ka üllatavalt rohelised on. Pühapäeval leiab parkidest — aga ka kõnniteedelt, kiirteede servadest ja mujalt — palju seltskondi. Kes peab piknikku, kes teeb tantsutrenni, kes mediteerib.

Kes … tassib redelit?!? (Tamar park)

Minu soov jala sadamasse minna on seda tugevam, et sadama kõrval on ka Formula E rada. Tegemist on tänavarajaga, ehk siis mingeid püsivamaid rajatisi eriti pole. Seal, kus boksitee peaks olema, on praegu näiteks (ajutine?) lõbustuspark. Sellegipoolest tunnen osaliselt kaardi abiga mõned olulised punktid ära, näiteks stardisirge ja sellele eelnevad-järgnevad paar kurvi.

Eelviimane ja viimane kurv

Eelviimase kurvi taga on vaateratas, kuhu meil õnnestub praktiliselt ilma järjekorrata saada. Kui hiljem samast kohast mööda jalutame, on sinna ka juba rahvamass siginenud. Ju me siis olime ikkagi väga varajased.

Jõuame küll juba sadamasse, aga veel üle lahe ei sõida. Kõnnime hoopis veest eemale, üles, mäkke, et üks Lonely Planeti soovitatud tempel üle vaadata. Natuke naljakas on see, et templi asukohta tähistab Hollywood Street. Siinne segu vanast ja uuest, idast ja läänest on peaaegu sama müstiline kui see meeletu skaala. Mõned kolleegid rääkisid kunagi suitsunurgas, et kui logistikat tahad õppida, mine küsi hiinlastelt. Hong Kong on kindlasti selline koht, kust alustada võiks.

Man Mo tempel

Templis on üsna suitsune — eelkõige viirukist. Ja jälle see vana ja uue sulam: traditsioonilised laternad, altarid, jms on kõrvuti elektriventilaatorite riviga. Tundub üsna praktiline rahvas olevat. 🙂

Tuleme oma mäe otsast alla tagasi ja teeme selle laevasõidu ära. Laevas on veel üks tore praktiline detail — pinkide seljatoed on liigutatavad, et kõik reisijad saaksid alati näoga sõidusuunas istuda ja paat ei peaks end sellepärast ringi pöörama.

Mis meid siin segadusse ajab, muide, on need lõputud punased hiina laternad. Esialgu ütleb alateadvus iga kord sellist nähes: “Ahaa! Sealt saab hiina toitu!” Aga võta näpust. Tundub, et nendega tähistatakse hoopis kollase koera aasta saabumist.

Punased laternad. Kui palju hiina restorane siin hotellis on?!?

Kuna Lauri soovitas ühe mu Instagrami postituse peale kindlasti Argyle Streeti poole hoida — pidada autentsem kogemus olema ja rohkem põnevat kaupa — seamegi sihi sinna. Et aga hommikupoolikul tegime juba omajagu samme, prooviks nüüd metroosüsteemi ära. Töötab nagu kellavärk. Rongid on hästi-hästi pikad ja rahvas jaguneb kuidagi maagiliselt selle pikkuse peale ära. Aga olgem ausad, täna on ikkagi pühapäev ja tipptund ka ilmselt ei ole. Ahjaa, Argyle Streeti kanti jõudmiseks sõidame mitte ainult metrooga, vaid ka “tavalise” rongiga.

Jõuame kohale, aga ei tea täpselt, mida otsida. Ohjah. Noh, igatahes on kell juba niikaugel, et hakkame vaikselt vee poole tagasi navigeerima. Selles mõttes on küll vahet märgata, et majad (pilvelõhkujad?) pole siin üldse nii peegelklaasist ja kaubamärkegi on erinevamaid.

Turistilõksudest me ka väga eemale ei hoia ja kõnnime läbi erinevate kaubandustänavate, lõpuks ka Temple Street Night Marketi. Viimaselt ostame portsu suveniire koju kaasa. Meeleolu on… kirev. 🙂

New video by Kristjan Karmo / Google Photos

Õhtu nael on aga kindlasti see, kuhu me kellaaja peale minemas oleme: A Symphony of Lights. Jõuame nõks enne kaheksat tagasi Kowlooni sadamapiirkonda, kus algab midagi sellist, mida me varem näinud ei ole. 14-minutiline vaatemäng, mille jooksul Hong Kong Islandi pilvelõhkujad oma tulede ja laseritega kõlaritest kostvasse muusikasse mängivad. Selle kirjelduse peale tuleb koduvabariigist vastu pisut sapine märkus: “Nojah, ja meil siin kirjutatakse uudis iga torni kohta, mis end sinimustvalgeks valgustada suudab.” Kogu vaatemäng illustreerib eriti hästi seda mõõtkavade erinevust, mida me siin algusest peale tajunud oleme.

A Symphony of Lights

12.02.2018

Ei tea, kas asi on kogu selle uue info protsessimises, aga mina ei saa öösel väga und. Niisiis on äratus minu jaoks ülivarajane, magada jõuan umbes 3 tundi. Leppisime eelmisel õhtul kokku bussisõidu hotellist otse lennujaama — mitte küll tasuta, aga siiski odavam kui takso või rong — ja peame 7:35 kohvritega all olema, pestud, söödud, pakitud, ja hotellist välja checkitud.

Sõiduaega lubati poolteist tundi (7:35 – 9:05), tegelikult olime 8:50 juba ka turvakontrollist läbi. Väljalend 10:50, ehk siis aega on maa ja ilm. Terminali söögikohtade valik ei ole küll suurem asi, aga midagi peaks hamba alla võtma, sest järgneb neljatunnine AirAsia odavlend Kuala Lumpuri suunas.

Pulau Langkawi ja Koh Lipe. Kaks lähestikku asuvat saart, ometi erinevad riigid ja ka tunniajane ajavahe. Mis seal toimus, sellest kirjutan juba varsti.

Kaks nädalat Kagu-Aasias. Proloog: Tallinn-Amsterdam-Hong Kong

Käisime Imbiga jälle Aasias puhkamas. Miks Aasias? Sest, nagu me juba eelmine kord märkasime, on hinnad sealpool oluliselt mõistlikumad. Korraldasime asja endale pikalt ette ära, ostsime lennu- ja praamipiletid, broneerisime hotellitoad. Lõpuks, õhtul enne väljalendu, pakkisime kohvrid oma eelmise reisi pakkimisnimekirja järgi. Päris hea on Google Sheetsis jagatud nimekirja jälgida — saab mitmelt ekraanilt korraga silme ees hoida ja staatused uuenevad korraga. Kirjutasime sinna muuhulgas ka asjade orienteeruvad väärtused ja selle, kus kotis/kohvris midagi on, et vajadusel kindlustuse jaoks kiiresti väljavõtte saaks teha. Palmi soovitusel proovisime seekord ka sihukse asja ära nagu TripIt. See võtab mugavalt kõik asjad ühele ajajoonele kokku. Aga kuna Google Inbox niikuinii reisiga seotud kirjad automaagiliselt grupeerib, ta meile midagi märkimisväärset juurde ei andnud — kui ehk vaid võimaluse kogu reisiplaan paari kerge liigutusega igaks juhuks välja printida.

Inbox ei suutnud miskipärast üles korjata infot Langkawi-Koh Lipe vahelistest praamisõitudest. TripIt vajas selle koha peal samuti järeleaitamist. Vahe on eelkõige selles, et kui Inbox mingit osa reisiinfost ära ei tunne, siis nii jääbki. Jah, kirjad saab küll samasse “kompsu” (bundle) lisada, aga kokkuvõttes need ei kajastu. TripIt laseb ka käsitsi sündmusi juurde lisada.

09.02.2018: Tallinn-Amsterdam-…

Kodu. Hommik. Kell on … vähe. Uberis laiutab alles tühjus, aga Taxify pakub siiski teenust. Saame Elektritakso, mille aku meie maja ette jõudes 28% peal on. Järgneb (minu jaoks) põnev vestlus juhiga teemal “kuidas elektriauto Eesti talvele vastu peab.” Ega väga ei peagi. Meie sõidu lõpuks on akut kulunud 7%, ehk siis ligikaudu protsent kilomeetris.

Hommikusöögi võtame Subwayst, jagame omavahel footlongi pooleks — ja laseme kumbagi poolt natuke erinevalt täita. Minu pool on tomati ja jalopenoga (kas enne lendu on ikka hea mõte üle hulga aja vürtse süüa?), Imbi valib seevastu palju alalhoidlikumalt salati ja kurgi. Ostame mulle ka rahvusmustritega kaelapadja. Imbil on natuke mugavam sarnane, mille ostsime eelmisel reisil Singapurist. Selgub, et minu patja on oluliselt turvalisem kinnitada Imbi seljakoti külge ja vastupidi, niisiis vahetame edaspidi iga kord lennukis omavahel patju.

Kuna lendame Air Balticuga, kontrollitakse käsipagasi mõõtmeid väga rangelt. Härrasmees meie ees vaidleb mõnda aega, lõpuks soostub ilmselt siiski oma suurema koti lennuki pagasiruumi loovutama. Sees selgub, et meie kõrval on tühi koht — 3+3 istmetega lennukis tähendab see, et saame mõnusasti laiutada. Imbi istub akna alla, mina vahekäigu poole. Ühtlasi märkan, et meie rida kannab numbrit 14, samas kui vahetult meie ees on 12. Jajah, ikkagi oleme 13. reas ju, spinnige seda kuidas tahate.

Ega’s muud kui audioloengud klappidesse ja Hollandi poole! Enne reisi tundsin pisut hirmu oma põletiku märke näitavate põskkoobaste pärast, aga ilmselt asjatult: isegi kõrvad ei läinud õhkutõusul esialgu lukku. Alles siis, kui turvavööde kinnitamist nõudev tuli ära kustus, tuli neelama hakata. Ja no natuke annavad koopad ka ikkagi tunda. Õnneks mitte liiga pahasti.

Vahetame kohad: kolin ise akna poole, et lennuki seina seljatoena kasutada. Siis hakkab kapten rääkima: “…ja me lendame (kandev paus) Amsterdami suunas.” Teksti sees jõuab ta sihtkohta mainida 4-5 korda, kandvad pausid saadavad seda iga kord. Kuigi peab nentima, et need (pausid siis) jäävad iga korraga õige pisut lühemaks.

Amsterdam

Sõidame rongiga lennujaamast kesklinna. Polegi väga kallis: ühele inimesele edasi-tagasi nõks alla 9 euro. Jalutame ringi, avastame Amsterdami. Fitbit teavitab üllatavalt ruttu, et 10000 sammu on täis. Võtame tänavalt friikartuleid (kahepeale väike ports flaami majoneesiga) — päris hea!

Tükk aega otsime mõnusat WiFiga kohvikut, kus maha istuda ja natuke kaarti lugeda. Leiame. Peaaegu telliks Loco pannkoogi (peekoni ja banaaniga), aga võtan hoopis Amsterdami omleti (sink, juust, paprika, šampinjonid). Imbil on küll pannkoogiisu, aga ka tema ei tunne end veel nii segasena, et peekonit banaaniga segada. Sink ja juust sobib.

Kuna “Iamsterdam” silt tundub natuke liiga kaugel (pool tundi sinna, teist samapalju tagasi), teeb Imbi ettepaneku hoopis Primarki shoppama minna. Viga: kui õues hoidis karge õhk mind natukenegi ärkvel, siis nüüd, täis kõhuga, hakkab magamatus tunda andma. Õnneks ei viitsi ka Imbi poodlemises täna kestvusrekordit püüda, nii et varsti juba kulgemegi vaikselt lennujaama poole.

Turva- ja passikontrolli läbime muretult ja võtame istet Starbucksis. Imbi tellib, ta nimi omandab sedapuhku uue tõlgenduse (Impie), mida barista jooke üle andes kuidagi uskuda ei taha. “No siin peab mingi viga olema, kas see saab nimi olla?” Hääldus on üsna täpne, nii et … tubli töö! 🙂 Eemalt märkame Kimmot, aga kuna me oma isikutuvastusvõimes hetkel kuigi kindlad ei ole, ei hakka üle lennujaama karjuma. Võtan hoopis FB kaudu ühendust — oligi tema. Lähevad ka soojale maale puhkama, aga hoopis teises suunas: Jamaicale.

Boarding möödub samuti kiiresti ja sujuvalt, aga siis hakkab vaikselt venima. Tund pärast algset väljumisaega oleme tagasi väravas (kuigi lennukist välja ei aeta) ja ootame oma 747 esimese mootori jäävastase süsteemi erakorralise hoolduse lõppu.

“Ladies and gentlemen. The aircraft is being refueled. Please keep your seatbelts opened at all times, and remember that smoking is not allowed.”

Pärast remonti tuleb veel de-icing läbida. Kell 19:49 oleme valmis, võiks nagu liikuma hakata. Tegelikult stardime väravast 19:53 — oleme nendes toolides istunud juba 2,5h. Kõik on pisut kitsas ja kange.

Jääeemalduses loen läbi akna ekraanilt tekste:

STOP

DEICING
IN
PROGRESS

START HOT
20:07 LT

2 STEP 75% CLRNT
SAFEWNG MPII FLT

HOT 20:07 LT

KLM887
CONTACT
GROUND
121.905

20:19 liigume (loodetavasti) stardiraja poole. Ja olemegi teel, vähem kui 3h pärast plaanitud aega. Natuke käib pinda asjaolu, et lendame (peaaegu) üle Eesti. Miks siit otse itta ei võiks lennata? 🙂

Toit on hea, pakutav meelelahutus ka täitsa okei. Eriti Leonard Coheni viimane album, mis mind isegi natukeseks uinutada suudab. Muidu poleks märganudki, aga aknakatted on ühtäkki kinni läinud, ilma et ma neid puudutanud oleks. Ja kas need tuled jäävadki põlema?

Kell on ~23:15 Hollandi aja järgi. Tõusen pärast pardaletulekut esimest korda püsti. Otsin kotist paar asja: kaabel akupanga ja telefoni vahele, pass ja pastakas. Viimast ei leiagi, muidu võiks immigratsioonipaberid ära täita. Käin korra tualetis — hakkab küll kergem. Tuled ongi lõpuks ära kustutatud, nüüd võiks magada…

10.02.2018

Minu taga istuv laps magab vahepeal ilusti, vahepeal üritaks justkui lennukit demonteerima hakata — alustades minu tooli seljatoest. Mitte et ma ilma selle peksmisetagi lennukis magada oskaks. Uni on küll, aga nii kui ma leian piisavalt mitte-ebamugava kompromissasendi ja tukastan, vajun kohe veel sügavamasse ebamugavustsooni. Siiski tunduvad mõned taktikad korraks toimivat. Kõigepealt eelmainitud Cohen. Järgmisena töötab 2 Broke Girls lennuki meelelahutuskonsoolist — magan ca kolmveerand seeriat maha. Tundub, et mõni film oleks loogiline jätk, aga Suburbicon on lärmakam kui ma arvasin. Ja hoopis teise süžeega kui treilerist järeldada võiks. Siiski, äkki umbes tunni jagu und tuleb ikkagi kokku?

Kell on 4:50 CET (sihtkohas 11:50), oleme Hiina õhuruumis. Palju pole enam jäänud, ainult paar tundi veel. Kiirus 926km/h, välistemperatuur -59, lennukõrgus 11309m.

Vilniuse lennu jagu veel. Pakutakse hommikusööki: puuviljad, jogurt, omlett, munahüüve (scrambled eggs, noh). Helsingi lennu jagu veel. Ajaliselt. Kilomeetreid jääb natuke rohkem kui Tallinn-Riia.

Kuidas me Hong Kongi jõuame ja mis siis edasi saab, sellest juba järgmises postituses.

Ma olen 5 aastat kaine olnud, aga suutsin aastapäeva maha magada

Eile oli see päev, kui ma 5 aastat tagasi otsustasin rohkem mitte juua. Täna 5a tagasi sündis sama otsus suitsetamise osas. Viimasega, tuleb tunnistada, olen ikka patustanud ka — sigarette küll mitte, aga sigareid, vesipiipu ja e-sigarettigi on pisut imetud. Nojah.

Ega midagi väga uut polekski justkui enam lisada, kõik on juba korduvalt siit blogist ja muudestki vestlustest läbi käinud:

  • Alkohol on nagu abirattad: kui ise sõitma õpid, hakkab pigem segama.
  • Midagi rasket selles mahajätmises minu jaoks polnud, nüüd ma joon lihtsalt teistsuguseid jooke.
  • Emotsioonid on selgemad, puhtamad, sügavamad. Üldse olen viimastel aastatel väga emotsionaalne — iga pisikese asja peale läheb silm niiskeks ja kurk klimpi.
  • Kontroll on käes ja ära anda ei taha. Ma saan nüüd väga hästi aru, miks mu vanaemale antidepressandid ei meeldi.
  • Igal pool saab oma autoga käia, või siis on Imbil alati kaine juht alati olemas.
  • Laval oli alguses küll keerulisem, aga nüüd on seda kindlam tunne.
  • Imbi, ASA ja Bigbänd. Nemad on kõik mind ainult kainena näinud. Esimene BändCämp oli ka pärast seda otsust.
  • Hiljuti öeldi mulle nii: “aga see ongi eriti lahe, kui kainelt nii khuuli attitudega oled” Tänks! 🙂

Ja nii ongi. Aitäh kõigile, kes välja kannatavad. Here’s to the next 5 years!

Paar nõretavat värsirida Imbile

Kuis mõistame, et see on see?
Mismoodi aru saab, et need
on tunded teistest ülevamad?
Kes ütleb, kes on targemad?

Meil’ öeldakse: “Küll aru saad.
Kui kohal on, siis tunned sa.”
Kuid tundetorm ei ole see,
hormoonid pilgu viivad eest
ju pubekal, kes kirest keeb;
on’s vanemana nürim meel?

Nüüd taipasin, mis on see iva,
mis suhtest õige, parima
teeb minu jaoks; on näha vaja
nihet vaid, mis ruumi, aja
väänas paigast nii, et aasta —
igavikku meenutas ta.

Ei, mitte mõttes sellises,
kus lõpukella ootad vaid.
Su juures, sinu embuses,
kõik tundub nagu teinud pai
mul’ oleks igavesti sa.
Nii olnud on ju enne ka:
ei ainult aasta, kaks või neli,
vaid alati. Ei valgust, heli,
ei Jumalatki polnud veel,
kui meie kaks. Me hinged teel.
Üheskoos. Alati.

Järelmõtteid reisist

Seesinane postitus tuleb nüüd eelneva kuraditosinaga võrreldes märksa hüplikum, üldse mitte kronoloogiline. Või kui siis natuke.

Niisiis, London. Imbile meeldisid pargid, multikultuursus ja Primark. Minu eriline lemmik oli teadusmuuseum, aga üleüldse on väga lahe võimalus tasuta muuseume külastada. Ja kunstisaale. See oli ka lahe, kuidas halvad sõnamängud siinses kultuuris lausa kohustuslikud on — lausa nii, et linnas erinevate kaupluste nimed jõhkralt sõnadega mängivad. Näiteks prillipood “Spex in the City” ja veinipood “Planet of the Grapes.” Rääkimata siis autonumbritest nagu WE04 PON. Aa, Primark meeldis tegelikult mulle ka. 😉

WE04 PON

Sitges. Lubati palju geisid, nii ka oli. Aga üldse polnud imelik. Mis on omamoodi imelik. Ju olid ootused rohkem stereotüüpidest tingitud (kuigi kohati said ka need kinnitust). Hotelli teenindus oli super, puhvet ka. Meri oli mõnusalt jahutav, aga mitte liiga külm. Isegi rand ei olnud liialt ülerahvastatud. Ainult esimene emotsioon hirmutas, kui me öösel parkimiskohta leida üritasime ja see täiesti lootusetu tundus.

Barcelona. Meie arvates endiselt kõike ilusam suurlinn. Ja seda mitte ainult purskkaevu pärast, kogu linn tundub ilus. Okei, me ei vaadanud väga äärelinnu ja hämaramaid kõrvaltänavaid, aga ikkagi.

Kataloonia, niipaljukest kui me teda nägime, tundus ka üldiselt täitsa tore koht. Taristu on tasemel, ühistransport pole üldse kallis ja inimesed — noh, tagasi Tallinna jõudes pidin päevakese aklimatiseeruma. Sest alguses tundusid kallid kaasmaalased ikka väga mossis ja vastikud. 😛

Tegelikult on tore tagasi olla. Aga seal oli ka tore. Aitäh, Imbi, et sa mind välismaale vedasid! 🙂

PS: Kui keegi tahab, et ma kasulikud nõuanded ka ühte nimekirja kokku võtaksin, andke palun märku. Muidu ma lihtsalt ei viitsi. 😉