Päev 20: Viimane kontsert, viimane pidu

Hommikul magan ühise surnuaiakülastuse maha (sõna otseses mõttes) ja leian endale shoppamiskaaslaseks Randari. Meil on ühist lisaks kõigele muule ka valutav vasak põlv. Plaadipoodides on kohaliku muusika riiulist suurem osa muidugi tango all, aga leidub ka rokki ja poppi ja jätsu ja fusiooni ja mida kõike veel. Lasen endale parimaid (selle müüja arvates) soovitada, aga põrsast kotis ei pea ostma: kõiki plaate tutvustatakse kesksest helisüsteemist mängides. Hiljem leiame suurest ja kallist kaubanduskeskusest samad plaadid paar peesot odavamalt, aga seal pole nii personaalset teenindust. Vaatame ka mate-varustust ja muud kila-kola. Ma sain vahepeal, muide, aru metallist bombilla kasulikkusest. Sellega saad kohe aru, kui kuum vesi on ja ei kõrveta üllatusega keelt ära, nagu puidust kõrrega juhtuda võib.

Shoppamiskeskus

Hotelli tagasi jõudes üritan lennule check-ini ära teha, aga mobiilset boarding passi ei saa ja FRA-TLL lend ei mahu ka veel check-ini aja sisse. Proovin hiljem uuesti. Peaasi, et ma vahekäigu ääres istuda saaks. Muu polegi üldse oluline. Ja mis see 13,5 tundi lennukis siis ikka ära ei ole? Lennukis saab vabalt jalgu sirutada ja WC-s käia ja filme vaadata, kusjuures saabumisaeg sellest ei muutu. Ja nafta pärast ei pea ka üldse muretsema. Täitsa selline tunne on praegu, nagu oleks mõne Top Geari reisi läbi teinud. Selle vahega, et meie võtte- ja produktsioonimeeskond koosnes põhiliselt Margost.

Õhtul on veel kontsert ja homme hommikul saab ka postkaardid Eesti poole teele panna. Jube tore on selleks ajaks ise ammu kodus olla, kui sooja Buenos Airest meenutavad kaardid saabuvad. Ja no paar kingitust võiks ka veel kaasa osta. Aga selleks tuleb enne üks cambio teha, kuna peesod on otsas. Naljakas on see, kuidas “sinised” rahavahetajad tänaval alati “Cambio-cambio-cambio!” ütlevad. Täpselt kolm korda komplektis. Ühed Star Warsi robotid tulevad meelde, kes iga käsu peale “Roger-Roger!“-häälitsuse kuuldavale lasid. Võib-olla õnnestub Peebult kuuese kursiga dollarit peesoks vahetada.

Kontserdikoht on väga tugeva kajaga, meenutab kirikut. Tegelikult on kohaliku tehnikaülikooli aula, mis võib vabalt ka mõningast religioosset funktsiooni kanda. Kajab nagu katedraal. Hästi kõrge laega, rõduga, aga väike põrandapind.

Hola!

Lisaks meile esineb kaks kollektiivi, üks kohalik, üks Kolumbiast. Pärast kontserti nendega ka pidu. Tegu on koorifestivaliga. Kohalikul kooril ka bänd, milles mängib 10 viiulit, 2 tšellot, kontrabass, kitarr, flööt ja perkussionist. Minu jaoks väga mõnus kuulata, aga Priit, va snoob, kirtsutab nina. Kolumbia koor on veel parem (ja ilusam ka). Osavusest rääkimata: tantsivad palavas ruumis ja laulavad samal ajal ja puha. Peol kingin ära kõik järelejäänud Neljapäeva plaadid, et kohvris kallist ruumi ja massi vabastada. Nii kohalikud kui ka kolumblased on kingituse üle väga õnnelikud.

Viva la fiesta!

Päev 19: Maantee nagu Telliskivi tänav

Teeme Siimu ja Priiduga pakti, et Buenos Aireses otsime koha postkaartide saatmiseks. Muus osas on väga unine hommikune sõit. Magatud ca 5 tundi, Siim roolis. Piiriületuseks läheb rooli Vedru, nagu alati, kuna tema on auto ametlik esimene piloot. Teeme veel Petrobrasis viimase tankimise: 20 liitrit peaks vabalt Argentiinasse välja vedama, kus kütus jälle poole odavam on.

Külastame turistikat nimega Colonia del Sacramento (asutatud 1680). Lubatakse väga-väga ilusat linna koos kõige sinna juurde kuuluvaga.

Aga enne on vaja veel Rio de la Plata pruunikas vees end korraks kastmas käia. Eesti mõistes ideaalne liivarand, vesigi soe. No mitte päris 20 kraadi, aga lähedal. Enne meid istub seal kaks kohalikku, kes mõne aja pärast lahkuvad. Playa Paramora. Kui palmilaadsed moodustised välja arvata, on täpselt nagu Eestis. Laulame MacGyveri teemat, kui Vedru jälle tagatuld putitab.

Edasi Colonia poole viib kilomeetrite pikkune palmidega palistatud allee. On ilus linn küll, aga meie oma vanalinnaga oleme ikka ära hellitatud. Ja hinnad on siin kallid, nagu turistikas ikka. Positiivse külje pealt võib siin üsna vabalt kaameraga vehkida, sest kõik teised vehivad ka ja keegi kotijooksu ei paista üritavat. Palav on! 😉

Lõunat sööme siinsamas, kuigi illlgelt kallis on. Pitsa maksab 280 kohalikku ja jäätisekokteil 100. Ehk 5 dollarit. I gotta know what a 5 dollar shake tastes like! “Nagu Vigri kohvikus!” ütleb Vedru.

Piirini umbes Tallinn-Võru jagu, aga paraku on tegu Uruguay kõrvalmaanteedega, mille kvaliteet ei kannata eriti kriitikat. Kohati nagu Telliskivi tänav, aga maanteekiirusel. Muy peligroso! Teede lappimine käib stiilselt: labidaga autokastist segu auku ja küll autod selle siis pärast kinni sõidavad. Lisaks aukudele on siin linnud teel. Tuhandeid linde, kusjuures üks riivab tiivaga meie autot. 140 km piirini ja meil saab 7000 täis. Ja mina suudan sõidu ajal keset põldu korraks WiFisse saada. Kirju küll ära ei jõua tõmmata, aga kahest lahtisest võrgust ühega sain ühenduse kätte. Müstika.

Igas linnas, mida maantee läbib, ootavad meid ees lugematud lomadad. Ehk siis lamavad politseinikud. Teeme veel ühe pisikese 10-liitrise tankimise, maksan kaardiga. Linn nimega Mercedes, mis on nii rollereid täis, nagu oleks Indiasse sattunud.

Enne piiri silt: “Prohibido el transito del tropos.” Troppide transiit keelatud? Vaatamata sellele läheb piiriületus mängleva kergusega. Oleme siis nüüd Argentiinasse sisenenud 3 ja väljunud 2 korda. Ja juba tervitavadki meid jälle protestijate loosungid, mis Botnia-U.P.M.-i maapõhja neavad. Ja märksa kvaliteetsem maantee. 270 kilomeetrit veel ja olemegi kodus! Just, Buenos Aires tundub juba nagu täitsa oma kodu. Peaasi, et ma “kodus” jälle ettevaatamatuks ei muutuks, nagu omal ajal Lõuna-Aafrikast naastes.

Tangime Gualeguaychus, kui osuti näitab natuke alla poole paagi. Oh imet: paaki mahub 50 liitrit. Lisaks on meie auto end vahepeal võõraste sulgedega ehtinud, püüdes kinni ühe vastulennanud linnu. Enne tankimist käime Carrefouris šoppamas ka. CF on (vähemalt siin) siin nagu segu supermarketist, hulgikauplusest ja discounterist. Kilekotte saab kassast ainult pisikesi, samas kui ekspresskassad lubavad osta kuni 10 eset. Üldine kassajärjekord on sarnane lennujaama valuutavahetuses nähtuga: ootad ühes sabas, aeg-ajalt heliseb justkui uksekell ja ekraanile kuvatakse number. Aga mitte sinu järjekorranumber, mida sul üldse polegi, vaid vabanenud kassa oma. Nii et igal juhul on aus järjekord ja vale saba valimist pole ka vaja karta.

Õhtul jalutame veel natuke Buenos Aireses, otsime suveniirikad üles ja käime söömas. Võtame justkui soodsana tunduva lasanjepakkumise vastu, aga kui lisandub veel teenindustasu (12 peesot) ja jootraha (10%), ei tundu see enam üldse nii hea. Lasanje ise on hea, aga Margo avastab, et see ei sisalda mitte ühtegi pastalehte. Pealmine juustukiht petab kõik ära.

Valuutakurss (USD) on selle 2,5 nädalaga muutunud: pangas 4,7->4,75 ja eilses söögikohas pakuti dollari eest lausa 6,4 peesot. Inflatsioon, ah?

Päev 3: Viimane päev enne pikki sõite

Uni läheb ära 5:31 (Eesti aja järgi 11:31) laupäeva hommikul. Justkui poleks ajavahega veel harjunud. Tegelikult on põiekas. 🙂

Päriselt ärkan 9 millegagi.

WC on ohtlik (natuke), sest Priit juba suutis korra vett tõmmata nii, et põrand lainetas. Samas, ei midagi hullu.

Pikad sõidupäevad tunduvad tulevikus veel jubedad. Aga see-eest hakkab mul Buenos Airese kirjapilt lõpuks käppa saama: enam ei üritagi “Buoenos Aires” kirjutada. Miks ma seda tegin, ei teagi.

Jalutame Margo ja Priiduga linnale mõnusa ringi peale, näeme jahisadamat ja linnukaitseala. Avastame, et linn on suur ja ärkab (laupäeval) hilja. Ja sööme 4 pihviga burgerit kohalikust ketist nimega Mostaza. Tutvume turul pakutavaga ja pildistame Juan Manuel Fangio skulptuuri.

Ühel ristmikul on tüdruk, kes teeb punase fooritule taga peatuvatele autojuhtidele lippudega šõud (ja pärast korjab raha neilt, kes raatsivad anda), aga Margo jääb tema filmimisega kahjuks natuke hiljaks.

Järgmised paar nädalat on Internetiga vist kahtlane, kui Siim just eile mainitud kaarti pole ostnud.

Homme pean ilmselt ikka rooli minema, kaua sa siin ikka viilid. 1000+ kilomeetri päev ka, st 2 paagitäit “naftat” umbes. Selgituseks — nafta on bensiin, gasoil tähistab diislit. Ja nagu nimed välismaalastele piisavalt segadust ei tekitaks, on nad ka püstolitel veidraid värvikombinatsioone kasutanud. Aga vähemalt on odav: paagitäis maksab siin umbes poole vähem kui kodus.

Õhtul jalutame Vahuriga natuke (minu jaoks) uues suunas ringi, aga jõuame lõpuks samasse kohta sööma, kus ka esimesel õhtul maandusime. Barbaro Bar O Bar (Tres Sargentos 415, www.barbarobar.com.ar). Seekord liha enam nii hea ei tundu, ilmselt eelnenud 4×4 burgeri pärast.

Meiega samal ajal satuvad siia Pihlak, Perens ja Kesner. Hiljem liituvad Margo ja Mattias, natukese aja pärast veel 6+2 meest. Kokku siis 15 koorilauljat spontaanselt ühes kohas. Kusjuures Margo ei saa kohe arugi, et me 2 õhtut varem juba samas kohas söömas käisime. 🙂

Päev 1: Buenos Aires ja lõputu saba

Ja olemegi Buenos Aireses! Plaan on hommikupoole end hotellis lahti pakkida (kuigi eelinfo põhjal vabanevad viimased toad alles kell kaks), lõunapaiku rendiautod kätte saada ja õhtuseks kontserdiks pisutki välja puhata.

Esmapilgul meenutab BA suvalist Lõuna-Euroopa linna. Ainult rollereid on selle võrdluse jaoks ebanormaalselt vähe. Samas, kui arvestada väljas valitseva temperatuuriga, on nende jaoks vist veel liiga vara — 18 kraadi ei ole päris see, mida ma siit ootasin. 🙂

Valuutakursid on huvitavad. Ühe USA dollari eest saab pangas 4,7 Argentiina peesot. Tänaval — nii-öelda “sinisel turul” nagu kohalikud seda nimetavad — algab kurss 6 peesost dollarile. Kuuleme oma kohalikult abimehelt, et neid tänava-valuutakaupmehi ei maksa väga usaldada (valeraha liigub palju), kindlam oleks vahetada poodides. Siiski on mõned meist piisavalt julged ja võtavad tänavalt pakkumise vastu. Kursid kõiguvad 6 … 6,3 peeso vahel.

Loomulikult suudavad ida-eurooplased kohe kavala plaani valmis haududa: vahetaks tänaval dollareid peesodeks ja pangas tagasi, teeniks korralikku kasumit. Aga võta näpust — pank vahetab ainult ühes suunas. Dollariks tagasi saab kuuldavasti ainult siis, kui sul algsest vahetusest tšekk alles on. Ja iga tehingu puhul pannakse su passinumber kirja.

Autorent võtab ootamatult kaua aega. Kuna ma meie autos #2 piloot lubasin olla (Vedru on vastutav kasutaja), ootan kannatlikult järjekorras ja ei lähe sööma. Kõik need tunnid. Ja kuna me järjekorras viimased oleme, tuleb piiiiiiikalt oodata. Autorendibüroo on pisike, sisse meid palju korraga ei mahu ja eks ukse taga ongi rohkem õhku.

Aga lõpuks saame siiski kõik vajalikud paberid vormistatud ja meid viiakse paari kvartali kaugusele parklasse autosid kätte saama. Meile eraldatakse must VW Polo Classic, ainus omasugune. Lisaks mikrobussidele (ekipaažid #1 ja #2) jääb mulle ühekordsena silma ka üks Fiesta. Populaarsemad mudelid (selles mõttes, et neid on arvuliselt rohkem) tunduvad olevat Corolla (ja me kõik kadestame neid mehi, kellele niisugune luksus osaks langes), Logan ja Corsa Classic. Viimased kaks pole mitte Dacia ja Opel, vaid, oh üllatust, Renault ja … Chevrolet!

Õhtul on reisi esimene kontsert, kusjuures veel väga oluline selline. Aukonsul pidada kohal olema ja puha. Eestist tulles ei taha sisemine kell veel kohaliku ajaga väga nõus olla, seega on enamiku jaoks meist kontserdi algus ca kell 2 öösel. Nagu rokkbänd juba. Õnneks pakkisin oma esinemiskostüümi väiksesse (pardale kaasavõetavasse) kohvrisse, sest kahel mehel on kohvrid lennukist maha jäänud ja koos nendega ka rahvariided.

Plaan enne kontserti natuke magada ebaõnnestub, õnneks tuleb kontsert täitsa ilusti välja. Pärast leiame oma ekipaažiga (mina, Priit, Siim, Vedru; meiega liitub ka Margo) söögikoha, mille nimi kuidagi meelde ei jää. Küll aga on seal hea liha: ehk õnnestub ta teinekord veel üles leida.