Paar nõretavat värsirida Imbile

Kuis mõistame, et see on see?
Mismoodi aru saab, et need
on tunded teistest ülevamad?
Kes ütleb, kes on targemad?

Meil’ öeldakse: “Küll aru saad.
Kui kohal on, siis tunned sa.”
Kuid tundetorm ei ole see,
hormoonid pilgu viivad eest
ju pubekal, kes kirest keeb;
on’s vanemana nürim meel?

Nüüd taipasin, mis on see iva,
mis suhtest õige, parima
teeb minu jaoks; on näha vaja
nihet vaid, mis ruumi, aja
väänas paigast nii, et aasta —
igavikku meenutas ta.

Ei, mitte mõttes sellises,
kus lõpukella ootad vaid.
Su juures, sinu embuses,
kõik tundub nagu teinud pai
mul’ oleks igavesti sa.
Nii olnud on ju enne ka:
ei ainult aasta, kaks või neli,
vaid alati. Ei valgust, heli,
ei Jumalatki polnud veel,
kui meie kaks. Me hinged teel.
Üheskoos. Alati.

Sõrmusesaaga

Kolmapäeval ostsin sõrmuse. Koostis: kuld, valge kuld, mõned briljandid ka sekka. Ja noh, siis hakkasin põdema…

  • Kas see meeldib talle?
  • Ega disain maitsetu ei ole?
  • Kas suurus on õige?
  • Millal ma küsimuse esitan?
  • Mis ta vastab?
  • Ega ma liiga vara välja ei lobise?
  • Ega ma liiga palju vihjeid ei anna?
  • jne.

Reede õhtu. Pidu. Aasta varem (olgu, 1 päev alla aasta) saime samal peol tuttavaks. Taaskord oli mind sinna DJ-ks palutud. Või no pigem siiski lihtsalt lugusid valima, sest mingit “kunsti” ma ei tee. Lood listi ja tuld.

  • Kas ma teen sellest suure sündmuse ja tõmban kõigi tähelepanu?
  • Kas ta tahaks üldse kõigi tähelepanu?
  • Mis lugu taustaks mängida võiks?
  • Mida ma ütlen?
  • MILLAL ma seda teen?
  • jne.

Pooleldi naljatledes olid tegelikult mõned küsimused juba enam-vähem vastatud. No näiteks mõni seriaal/film, kus keegi suurel spordivõistlusel kaamerate ees kellegi kätt palub jms. Tundus, et pigem võiksime siiski ka täitsa kahekesi olla. Aga ma ju ei peaks enam 2 nädalat selle saladusega vastu…

Üks korraldaja kuulutab välja tantsuvõistluse. Leian mõned võistluseks tellitud lood üles, panen pleilisti…

  • Dancing Queen

“Istu korraks siia minu toolile, saad ka teada, mis tunne on sihuksel peol DJ olla.” Jätkan üle Imbi õla lugude õigesse järjestusse lohistamist ja tunnen, et nüüd kohe-kohe ongi õige hetk. Ilus lugu, aga… 30 sekundit lõpuni ja järgmine pole veel paigas.

  • Thunderstruck

Ei, ei, ei. Liiga rokiklassika. Liiga minulik, kui nii võib öelda. Samal ajal sorin kotisahtlis, eemaldan tumepunase sametiga kaetud karbi kilekotist…

  • YMCA

See lugu oli omalooming, seda tantsuvõistluseks ei tellitud. Teen esimeses refräänis mõned liigutused kaasa, rahvas on sillas. “Musi, kuule…” olen ma ühtäkki paremale põlvele laskunud.

“Kas sa tuleksid mulle naiseks?”

🙂

Lugu sellest, kuidas Mark korvi sai

Saage tuttavaks, see on Mark. Ta ema on pärit Saksamaalt, noormees ise omab Ameerika Ühendriikide kodakondsust ja tuli armastusest tiivustatuna Eestisse.

Armastus? Noh, olgu, armumine. Leidis Facebookist ilusa tüdruku pildi; kolis Tallinna; käis paar kuud Eesti keele kursustel; üritas… ja sai korvi.

Pervert, jah? Või no vähemalt stalker. Jälitaja. Vaene tütarlaps ei teadnud Marki olemasolust midagi, kui too — lillekimp ühes käes, ukulele teises — neiu kontorisse sisenes, end põgusalt esitles, kätt palus ja serenaadi laulis. Vaatamata sellele, et noor pruut (!) vaid 2 päeva hiljem altari ette pidi astuma.

Paraku jäi loodetud leek süütamata. Mark kõndis nukralt naeratades ruumist välja ning jättis sealsamas eluga hüvasti.

Mark eostati 17. augustil 2010 kell 15:50. Järgmisel õhtul laenasin talle Justinilt aktsendi. Nime, ajaloo ja lillekimbu sai ta 19. augusti hommikupoolikul, vahetult enne oma esimest ja viimast missiooni. Samal päeval kell 12:43 oli temast järel vaid mälestus.