Päev 9: Verine veiseliha ja kruusateed

Stardime Trevelinist, tangime Esquelis paagi täis ja sihime nüüd erinevate “San …” nimeliste linnade poole. Ewerti plaat möllab jälle. Tundub, et Vedrul on sellest pisut kopp ees, Siimul veel mitte. Siim roolis, seega hetkel plaati ei vaheta. Mäed on võimsad, aga see on alles algus.

Kohalikes tualettruumides pole kuskil harja olnud. Spordihoone ühikas (Trelew) oli hari, aga polnud paberit. Ja paber on igal pool ühekihiline. Öäh.

Järgmine suurem projekt: hispaania keel ära õppida.

Vanu ameerika autosid on siin iga nurga peal. Kõige levinum on Ford Falcon ja mõned pikapid, aga leidub ka Chevy ja teiste toodangut. Üsna ühtlaselt on neid olnud siiani alates Buenos Airesest.

Ja jälle oleme suuremas linnas (San Carlos de Bariloche). Iga nurga peal on taaskord tegelased, kes “sinise” kursiga dollareid pesodeks vahetada pakuvad. Istume itaalia restoranis, kus dollarites maksmise kurss on 5,6. Mõtlen, kas maksta kaardiga või dollarites, kuna pesod jäid autosse. Arve tuleb 55,5 pesot, seega umbes-täpselt 10 USD. Maksan dollarites.

Uurisin vahe peal Priidu soovil netist, kuidas siin verist liha tellida: jugoso. Nüüd testime, kas on kasu ka. Seni on kõik praed tema maitse jaoks liiga küpsed olnud, mida kinnitab ka Lonely Planet. Kohalikud armastavat liha “surnuks” küpsetada. Ise tellin lasanjet. Hakkan juba kohalike küsimustest aru saama. “Soovite veel midagi?” ja “Midagi juua?” on kindlate märksõnade järgi äratuntavad. Vastavad märksõnad on siis “más” ja “beber.”

Lasanje on väga hea, Priidu veiseliha ka täitsa verine, ainult ühelt poolt fileerimata jäänud. Vaeseke väsitab käe seda lõigates täitsa ära.

Kaupmehed teevad korralikku müügitööd, pakuvad tasuta näidiseid (šokolaadipoes) ja hulgi ostes soodsamaid diile. Üldse on kogu linn justkui šokolaadile üles ehitatud. Hinnad 160-250 pesot/kg. Aga ma ju otsustasin juba ammu, et ostan kõik suveniirid Buenos Airesest.

Teel peatume pildistama, tuleb tuulepuhang. Suud-silmad kõigil liiva täis.

Järgmiseks satume kruusateele, mida tundub olevat vähemalt 63km ja läbitavus on kohati küsitav. Vähemalt selle autoga. Kuna sõidame kolme autoga kolonnis, teeme pausi, et navigaatorid saaks asja omavahel arutada. Otsustatakse tagasi pöörata.

Sadakond kilomeetrit tuleb meil siiski kruusateed sõita. Bensiin jälle kallim kui Patagoonias (4,5 vs 6,6 peesot/liiter). Korraks tundub, et jõuame asfaldile! Jõuamegi, aga seda õnne on ainult paarsada meetrit. Väga vinged vaated ja üldse mitte igav tee. Viimased 56 km jäänud, kui ma seda siin kirjutan. Korralik rallirada. Ja juba 6 km hiljem jõuamegi lõplikult asfaldile. Hetkel 1130m merepinnast. Tänane ööbimispaik peaks olema ca 2km (eelinfo põhjal), aga tegelikult asub järve kaldal, merepinnast napp 665m. Eelinfo valetas.

Seni parim majutuskoht ja parima hinna/kvaliteedi suhtega söök! Ostame kartulit, sibulat, võid, mune ja sinki. Kogukulu 100 peesot kolmele inimesele. Ja jääb üle teistelegi jagada.

Seoses homse megapäevaga (~950km/17 tundi) hakkan oma navigaatoriametit tõsiselt võtma ja uurin välja, kas Google’i pakutav lühim tee on üldse asfalt. On küll, väidab kohalik sait (ruta0.com) ennustab selle vahemaa läbimiseks 10 tundi, kui Google’i panus on 17 tunni ja 28 minuti peal. Ma tõesti loodan, et Google on üliväga konservatiivne. Tallinn-Tartu on seal 2 tundi ja 50 minutit, ehk, noh … näis.

Jään oma luksussviiti nautima, kui teised korrus kõrgemal suurema kambaga ukulele saatel “sauna eesruumis” laulavad. Saunast räägitakse lõpuni välja, aga kas keegi ka tegelikult end nii vingesse deliiriumi joob, on kahtlane. Äratuseni on jäänud alla 8 tunni.

Päev 8: Peaaegu puhkepäev

Seitsmendal päeval ei tulnud puhkamisest midagi välja, kuigi ühel jupil on kaasas WiFi-punkt nimega Jumal. Küll aga on tänane päev puhkamiseks. Juhatuse otsusega hommikust proovi ei ole, esimene kohustus seega 18:00. Ja isegi sõitma ei pea.

Paljud on endale mate-komplekti ostnud ja minult kui gurult konsultatsiooni küsimas käinud. Ma ikka jagan lahkelt.

Eile hakkasin füüsilisest kontaktist puudust tundma vist, sest leidsin end igal võimalusel koorivendi kallistamast ja niisama õlale patsutamast. Ärge kellelegi rääkige. 😛

Varsti võib juhtuda, et saan ka sõrmuse tagasi. Eile oli sellest igatahes juttu ja siis sain koorivendadelt kohe ka hurjutada: miks ma ööseks sõrmused ära võtan? Miks ma üldse sõrmused reisile kaasa võtsin? Jne. Aga pole hullu, seekord läks kõik (loodetavasti, kuna sõrmus pole siiani veel mu sõrmes) väga hästi.

Kuna teised mehed igale poole kohalike vaatamisväärsustega tutvuma läksid, on Internet praegu täitsa kasutatav. Muidu laseb ca 4-5 seadet ligi ja läheb siis lukku.

Priit tuleb tagasi ja läheme linnakese peale ringi lampima. Ostan poest viinerit ja võileiba, teisest võtame kahepeale karbi kohalikku šokolaadi. On ka paremat saadud, kuigi mõned sordid on tõesti hästi välja kukkunud.

Kontserti soojendavad kaks kohalikku poissi kitarridega, pikad nagu Caius. Mis tundus põhjas haruldane, aga Patagoonias mõistagi mitte. Ühega neist saame tuttavaks ka, kingin talle Neljapäeva plaadi. Lubas, kui nad selle valmis saavad, mulle oma plaadi vastu ka saata.

Mõnus väikelinn on see Trevelin. Inimesed on oma Walesi juurte üle uhked, laval on 4 lippu: ühes nurgas Argentiina ja Trevelin, teises Eesti ja Wales.

Esmaspäeval oleme võib-olla Terevisioonis ka, aga eks näis. Need läbirääkimised on juba mõnda aega kestnud.

Aa, vahetult enne kontserti saan sõrmuse ka tagasi. Naljakas, et Eestis on midagi paarisaja kilomeetri kauguselt raskem kätte saada, kui siin 600km tagant. Uskumatult lahe rahvas!

Päev 7: Bensiinipõud ja sõrmusepaanika

Hommikusööki ei saa, sest sõin eile kogu moona ära (mul oli juustu, salaamit ja määrdejuustu, mida ma salamisi alguses kodujuustu lootsin olevat). Miks ma küll seda va pakisuppi kaasa ei pakkinud? 😉

Sõita esimese hooga ca 600km. Tankisime eile paagi täis, Vedru roolis. Kütus maksis ~25€ 40 liitri eest. põhjas on kõvasti kallim.

Autos avastan, et üks väga-väga oluline sõrmus on kadunud: õhtul panin mõlemad õlakotti, välja tuli praegu ainult koolisõrmus. Paanika, jube vilets enesetunne. Saadan Trelew’ poole sõnumi, et keegi kohalik (Milton Rhys, kellega eile õhtul täiesti juhuslikult tutvusime, kuna ma oma nina teiste vestluste vahele toppima kippusin ja kes iga asjaga aidata lubas) vaataks ruumi üle, eks näis. Võib ka kohvrisse pakitud teksade taskus olla, aga sinna saab alles 600km pärast vaadata. Samas tundub mulle, et kosmiline side läks praegu veel tugevamaks.

100km hiljem saan Trelew’st sõnumi, et sõrmus on leitud. Palun postiga Tallinna saata. Edasi leviauk.

Mäed on üliväga vinged. Kui mu iPod elusalt koju jõuab, näitan videoid ka. Kõrgus merepinnast hetkel veel alla 300 meetri. Kurvid tõmbavad keskmist kiirust alla, aga ikkagi oleme graafikust ees.

Reisi kõige lõunapoolsem punkt saavutatud.

Indiaanlaste reservaadid. Kõrgus merepinnast 700m, laskume. Isegi Neljapäeva plaat sobib läbi kõrbe kihutamiseks päris hästi.

Lumi teeservas! Bensiinijaam, kuhu on kogutud puitu.

Saan sõnumi, et homme toob mulle sõrmuse ära Ms Glenda Powell. Soovitati enam mitte ära kaotada. 🙂

Bensiin saab otsa ca 10km pärast hoiatustule süttimist, Siim on roolis. Tanklani jääb veel 20km. Proovime teistest autodest klaasipesuvedelikuvoolikuga imeda, aga ei miskit. Tamar ja Co lähevad meile bensiini ostma. Perensist sõitsime ammu mööda, kui tema ekipaaž meid kinni püüab, väidame, et naudime niisama vaadet. Usutavalt. Aga Murphy elab ikka siin ka: loomulikult saab kütus otsa seal, kus mingit levipojakestki pole.

Tamari ekipaaž jõuab bensiiniga tagasi, kahest 2,25l Coca Cola pudelist jätkub rahulikult tanklani. Jätkuks ööbimiskohani ka, aga me oleme nüüd ettevaatlikud. Ja ausõna, osuti järgi pidi bensiini veel vähemalt järgmise tanklani jätkuma.

Priit on haige, ilmselt ka palavik. Jättis eilse õhtu kontserdi vahele. Näis, mis täna saab.

Söömisega on pahasti natuke. Hommikusöögiks võtsin Margolt ampsu banaani, järgmine eine kell 16:00. Hakkas juba üsna nõrk tunne peale tulema. Boonusena leidsin siit esimest korda kogu reisi jooksul alkovaba õlut! Quilmes Lieber. Maksab sama palju kui sama suur päris õlu.

See, kes mulle homme sõrmuse ära toob, on meie siinne “giid” ehk kontaktisik. Pakk pannakse õhtul bussile ja hommikul on kohal. Nagu Cargobus. Aga 600km kauguselt.

Tänase kontserdi laval on tagumiste ridade poodium ehitatud õllekastidele. Ühtlasi käib pea pisut ringi.

Kontsert on taaskord hea, kuigi ruum on eelmistest raskem: tuhm teatrisaal, koori teist serva väga ei kuule. Peeter teeb kummalise lükke, laseb Siimul esimese lisaloo kohe otsa teha, ei tule vahepeal kummardama. Liiguvad vandenõuteooriad. 😛

Majutuskoht on Residencial Estefania (Trevelin). Olen kolmeses toas koos Priidu ja Hannesega. Eelmise öömajaga võrreldes on see ikka luksuse tipp.

Loodetavasti jõuab homme siis sõrmus ilusti minuni.

Päev 6: Patagoonia

Kui Kaspar ülemisel naril külge keerab, rapub kogu voodi. Öösel saab üllatavalt hästi magada.

Proov õhtuseks kontserdiks, ega ikka väga ei taha häälestuda küll. Mehed väsinud. Pärast proovi laulame linnapeale, kohal on ka kohalik press. Vastu võeti rõõmsalt. Tegemist on mingis mõttes poliitilise aktsiooniga, meid kasutatakse erinevate poolte vaheliste lahkhelide silumiseks. Ja miks ka mitte!

Edasi tiksun Andrese, Margo, Kesneri, Pihlaku ja Randariga kohvikusse sööma ja kohvitama (mina võtan siiski tee). Mingi huvitav kanasalat ka. Rääkimata siis Randari pitsast, mis on kohaliku köögi eripärade musternäidis.

Siirdume tagasi ööbimiskohta, kus Priit juba pisut närvis on: ta pidi koos Oliver-Oskariga valvama, kuni teised proovi teevad. Võtame auto ja sõidame kolmekesi (mina roolis) Gaimani (16km). Väike Walesi küla, kus pidid head magustoidud olema. Proovime kohalikku šokolaadikooki, joome kes teed, kes kohvi. Linn ise on nunnu, tänavate laius 14m suurematel, 10m väiksematel. Kohapeal kohtume veel paari koorimeeste seltskonnaga, ronime mäe otsa ja läbime vana raudteetunneli (~300m). Tagasiteel saame lühikese lõigu kruusateed ka.

Väike chill ööbimispaigas, pisut kehakinnitust ja kontserdipaika! Reklaamid ilusti väljas, laval astmed ka. Margo möllab kaamera ja poomiga. Meiega koos (enne meid) esineb kohalik sega/kammerkoor. Häält lahti lauldes väga ei häälestu küll, aga laval me neid ei näe ka. Küsin Peebult, kas tal enne oma soolot närv ka on. Vastab, et ikka on: koor peab ju selle järgi häälestuma ja üldse on tegu laulu esimese fraasiga.

Kontsert super, publikult mega energia. Tammsaare lugu läheb liiga hästi, pärast seda on  lõtvumine, mis Kanarbiku peaaegu tuksi keerab. Peebul tundub oma soolos jube närv olevat, tegelikult kurk kuiv. Aga üldiselt pole nii head kontserti ammu olnud.

Trelew tundub pisut rullnokkade linn olevat. Iga natukese aja tagant töriseb mõni “sportsumpsiga” volkar mööda. Aga üldiselt pidi liikluses parema käe reegel kehtima. Kui just üks tee suurem pole. Või auto (suuremal on eesõigus). Ühtlasi on eesõigus sellel, kes mäest üles või alla sõidab. Patagoonia pidi kiiruseületamise suhtes väga tolerantne olema, aga Tšiili politseinikud olevat täielikud natsid: kui stoppmärgi juures seisma ei jää (isegi kui kedagi ei tule), teevad trahvi. Umbes nagu Eestis seega. 😛

Patagoonia kant (õigemini Chubut) on, muide, 150 aastat tagasi umbes samapaljude Waleslaste poolt asustatud. Või midagi niisugust. Aga inimesed tunduvad siin natuke pikemad küll, nii et Magalhãesi ekspeditsioon väga mööda ei pannudki, kui tervele piirkonnale hiiglaste järgi nime pani. 🙂

Päev 3: Viimane päev enne pikki sõite

Uni läheb ära 5:31 (Eesti aja järgi 11:31) laupäeva hommikul. Justkui poleks ajavahega veel harjunud. Tegelikult on põiekas. 🙂

Päriselt ärkan 9 millegagi.

WC on ohtlik (natuke), sest Priit juba suutis korra vett tõmmata nii, et põrand lainetas. Samas, ei midagi hullu.

Pikad sõidupäevad tunduvad tulevikus veel jubedad. Aga see-eest hakkab mul Buenos Airese kirjapilt lõpuks käppa saama: enam ei üritagi “Buoenos Aires” kirjutada. Miks ma seda tegin, ei teagi.

Jalutame Margo ja Priiduga linnale mõnusa ringi peale, näeme jahisadamat ja linnukaitseala. Avastame, et linn on suur ja ärkab (laupäeval) hilja. Ja sööme 4 pihviga burgerit kohalikust ketist nimega Mostaza. Tutvume turul pakutavaga ja pildistame Juan Manuel Fangio skulptuuri.

Ühel ristmikul on tüdruk, kes teeb punase fooritule taga peatuvatele autojuhtidele lippudega šõud (ja pärast korjab raha neilt, kes raatsivad anda), aga Margo jääb tema filmimisega kahjuks natuke hiljaks.

Järgmised paar nädalat on Internetiga vist kahtlane, kui Siim just eile mainitud kaarti pole ostnud.

Homme pean ilmselt ikka rooli minema, kaua sa siin ikka viilid. 1000+ kilomeetri päev ka, st 2 paagitäit “naftat” umbes. Selgituseks — nafta on bensiin, gasoil tähistab diislit. Ja nagu nimed välismaalastele piisavalt segadust ei tekitaks, on nad ka püstolitel veidraid värvikombinatsioone kasutanud. Aga vähemalt on odav: paagitäis maksab siin umbes poole vähem kui kodus.

Õhtul jalutame Vahuriga natuke (minu jaoks) uues suunas ringi, aga jõuame lõpuks samasse kohta sööma, kus ka esimesel õhtul maandusime. Barbaro Bar O Bar (Tres Sargentos 415, www.barbarobar.com.ar). Seekord liha enam nii hea ei tundu, ilmselt eelnenud 4×4 burgeri pärast.

Meiega samal ajal satuvad siia Pihlak, Perens ja Kesner. Hiljem liituvad Margo ja Mattias, natukese aja pärast veel 6+2 meest. Kokku siis 15 koorilauljat spontaanselt ühes kohas. Kusjuures Margo ei saa kohe arugi, et me 2 õhtut varem juba samas kohas söömas käisime. 🙂

Päev 2: Tuumajaam

Hommikusöök on ootuspäraselt röstsai ja sõbrad, lisaks kooritud keedumuna ja omlett. Mis saab kohe otsa. Ja siis tehtakse uus. See saab ka kohe otsa.

Ja siis need majad: kitsad ja pikad. Tundub, et trepikoda sinna küll kuidagi ära mahtuda ei saa. Ka mõne söögikoha fassaad jätab üsna pisikese mulje, aga sisse läheb mitme toa jagu.

Tuumajaamakülastus (Atucha II) ületab ootusi: kuna käivitamine on alles järgmisel aastal, saame turbiine ja pearingluse torusid oma silmaga näha. Nemad on imestunud, kuidas Eestis elektrijaamade soojust ka ära kasutatakse. Et noh, me oleks nagu kõik insenerid või nii. Mälestuseks saame NASA võtmehoidjad.

GPSid vaidlevad omavahel. Garmin (tuli rendiautoga kaasa) vs TomTom vs Nokia. Garminil on siiani kõige rohkem õigus olnud.

Sääsed on mind söönud. Sügeleb, raisk. Parem jalg ja vasak käsi.

Inglise keelega ikka väga hakkama ei saa küll. Järgmiseks korraks peaks españoli ära õppima.

Vaja osta veel mobiilse Interneti SIM-kaart: 12 pesot pluss 1 peeso päevas. Peeso tähis on, muide, $.

Kohalik restoran. Parrilla “PEÑA.” Kaste, mida reklaamitakse teravana, sisaldab lihtsalt küüslauku. Teenindus okei, hinnad … Praad, salat, vesi ja vein tuli seitsme sööja peale 591 (pluss jootraha). Maksime 632. Pole selliste summadega enam harjunud. Vein 44$/pudel, praad 160$. Kahest praest jätkub seitsmele ilusti, jääb veel ülegi.

Hotelli WiFi on olemas, aga katkendlik. Ja RDP ei lähe tulemüürist läbi. Okei, tegelikult läheb küll — kui õige kasutajanimega läheneda. Ohjah, lennuki-magamatus teeb oma töö. Dušš fikseeritud kõrgusel, peapesu jaoks tuleb end põlvist natuke alla lasta.

Päev 1: Buenos Aires ja lõputu saba

Ja olemegi Buenos Aireses! Plaan on hommikupoole end hotellis lahti pakkida (kuigi eelinfo põhjal vabanevad viimased toad alles kell kaks), lõunapaiku rendiautod kätte saada ja õhtuseks kontserdiks pisutki välja puhata.

Esmapilgul meenutab BA suvalist Lõuna-Euroopa linna. Ainult rollereid on selle võrdluse jaoks ebanormaalselt vähe. Samas, kui arvestada väljas valitseva temperatuuriga, on nende jaoks vist veel liiga vara — 18 kraadi ei ole päris see, mida ma siit ootasin. 🙂

Valuutakursid on huvitavad. Ühe USA dollari eest saab pangas 4,7 Argentiina peesot. Tänaval — nii-öelda “sinisel turul” nagu kohalikud seda nimetavad — algab kurss 6 peesost dollarile. Kuuleme oma kohalikult abimehelt, et neid tänava-valuutakaupmehi ei maksa väga usaldada (valeraha liigub palju), kindlam oleks vahetada poodides. Siiski on mõned meist piisavalt julged ja võtavad tänavalt pakkumise vastu. Kursid kõiguvad 6 … 6,3 peeso vahel.

Loomulikult suudavad ida-eurooplased kohe kavala plaani valmis haududa: vahetaks tänaval dollareid peesodeks ja pangas tagasi, teeniks korralikku kasumit. Aga võta näpust — pank vahetab ainult ühes suunas. Dollariks tagasi saab kuuldavasti ainult siis, kui sul algsest vahetusest tšekk alles on. Ja iga tehingu puhul pannakse su passinumber kirja.

Autorent võtab ootamatult kaua aega. Kuna ma meie autos #2 piloot lubasin olla (Vedru on vastutav kasutaja), ootan kannatlikult järjekorras ja ei lähe sööma. Kõik need tunnid. Ja kuna me järjekorras viimased oleme, tuleb piiiiiiikalt oodata. Autorendibüroo on pisike, sisse meid palju korraga ei mahu ja eks ukse taga ongi rohkem õhku.

Aga lõpuks saame siiski kõik vajalikud paberid vormistatud ja meid viiakse paari kvartali kaugusele parklasse autosid kätte saama. Meile eraldatakse must VW Polo Classic, ainus omasugune. Lisaks mikrobussidele (ekipaažid #1 ja #2) jääb mulle ühekordsena silma ka üks Fiesta. Populaarsemad mudelid (selles mõttes, et neid on arvuliselt rohkem) tunduvad olevat Corolla (ja me kõik kadestame neid mehi, kellele niisugune luksus osaks langes), Logan ja Corsa Classic. Viimased kaks pole mitte Dacia ja Opel, vaid, oh üllatust, Renault ja … Chevrolet!

Õhtul on reisi esimene kontsert, kusjuures veel väga oluline selline. Aukonsul pidada kohal olema ja puha. Eestist tulles ei taha sisemine kell veel kohaliku ajaga väga nõus olla, seega on enamiku jaoks meist kontserdi algus ca kell 2 öösel. Nagu rokkbänd juba. Õnneks pakkisin oma esinemiskostüümi väiksesse (pardale kaasavõetavasse) kohvrisse, sest kahel mehel on kohvrid lennukist maha jäänud ja koos nendega ka rahvariided.

Plaan enne kontserti natuke magada ebaõnnestub, õnneks tuleb kontsert täitsa ilusti välja. Pärast leiame oma ekipaažiga (mina, Priit, Siim, Vedru; meiega liitub ka Margo) söögikoha, mille nimi kuidagi meelde ei jää. Küll aga on seal hea liha: ehk õnnestub ta teinekord veel üles leida.