Kuidas ma end aktusel lavale sebisin ja kangelaslikult luhtusin

Reede, 25. juuni.

Kell on ca 15:20. Tehnikaülikooli aulas toimub IT magistriõppekavade teise komplekti aktus. Varsti astun lavale, et “Mere lastes” Anettele teist häält laulda. Rebin kildu: “…ja kui ma mingit imelikku harmooniat laulan, vaatame kurja näoga klaveri poole, eks?” Lõbus. Hetk hiljem kuulutatakse meid välja ja läheme lavale. Vaata kõigepealt järgnevat videot. Mitte kogu aktust, ainult seda “Mere laste” osa. Kas midagi oli valesti?

Astume püünele. Frants alustab, jälgin Anettet ja tulen teise häälega sisse natuke hiljem, kui algselt planeerisin. No mis siis ikka. Teine salm, kõik läheb plaanipäraselt. Refrään, ka hästi. Nüüd peaks algama kolmas salm, mida Anette üksi poleks teinudki, vaid pakkus paar tundi varem mulle. Aju jookseb kokku, pea on täiesti tühi. Astun sammukese Anette poole ja küsin vaikselt: “Mis sõnaga see algaski?” “Kui.” Ei, see ei aita.

Vaatan ja kuulan, mida Frants teeb. Improviseerib klaveril natuke, keerutab kohe salmi algusesse tagasi. Jess, siit tuleb uus võimalus! Või noh, tuleks, kui mu aju parasjagu restarti ei teeks. Anette alustab ise salmiga, lootuses, et see tõmbab mu mälu uuesti käima ja ma võtan poole pealt üle. Nõup, mitte midagi.

Mina ja Anette laval, juhe jookseb kokku

Kuidas ma siia sattusin? Enne kui ma kõik ausalt ära räägin, tuleb alustada algusest. Ja see lugu algab tegelikult mõned päevad varem.

Esmaspäev, 21. juuni.

Vaatan oma viimaste diplomitöö-juhendatavate lõpuaktust ja märkan, et muusikalise osa eest vastutab Anette, kellega me korduvalt erinevatel esinemistel lava oleme jaganud. Suhtleme Messengeris.

Mina: “Mis sa veel laulad meile täna?”
Anette: “Let Me Entertain You on nüüd viimane.”
Mina: “Sinna tahaks teist häält laulda!”
Anette: “Ma tahaks ka seda sinna.”
Mina: “Millalgi teeme. Või see: millal teeme?”
Anette: “Minu pärast tule esine ka siin, kui igav on! :D”

Selgub, et tal on parasjagu viies aktus kolmeteistkümnest. Isegi kui see “tule esine ka siin” oli naljana mõeldud, on seal mõningane tõenoot sees.

Jälle reede, 25. juuni.

Hommikune aktus. Et kella kolmesel lõpetavad mu järgmised kaks juhendatavat, oleks kohale ilmuda täitsa kohane. Tööpäev küll, aga saab koosolekuid pisut ümber sättida ja korraks ära käia.

Kell 11:55 kirjutan Anettele: “Hei! Mis sul kella kolmesel aktusel kavas on? Äkki saaks selle Let Me Entertain You kahehäälselt ära teha?”
Anette: “Mul pole seda lugu täna. Mere lapsed on. Tule tee seal! :D”

Uuf. Mitte et ma laulu ei teaks, aga ma pole seal kunagi isegi mõelnud kahehäälsuse peale. Ja teistpidi mõeldes, väljakutsete nimel ju tasubki elada, ei?

Mina: “Kes puldis on?”

Selgub, et Vello. Uurin, kas minu mikrile leiaks vaba kanali. Täitsa olemas!

Mina: “Keeruliseks teeb see, et mul on kella neljast üks koosolek, mida pole väga kuhugi nihutada ka. Mis kellast see umbes laval oleks?”
Anette: “Mingi 15.20 ilmselt. Aa ja ta on kvart kõrgemalt kui originaal. :D”
Mina: “Kvart? Ee… ütle nüüd diletandile, mitu pooltooni see teeb? No et kitarril teaks, kuhu capo panna. :D”
Anette: “Issand. Ee. No igatahes originaal on G-st, meil on C siis.”

Leian esmaspäevase aktuse salvestusest sama laulu üles ja harjutan kodus lõunapausi alguses omaette teist häält. Tundub tehtav. Paralleelselt uurin Vellolt, millal heliproovi saaks teha ja Anettelt, kas ta enne aktust ka kohal on, et koos paar korda läbi saaks harjutada.

12:24 küsin ka aktuse peavastutajalt Stenilt, kas nii saaks teha. Saab. Sten küsib vastu, kes mul lõpetab. Vastan, et juhendatavad. 🙂

12:37 jõuab korralik lavanärv kohale, sest tundub, et seda rongi enam tagasi ei pööra ja rööpad viivad mugavustsoonist kaugele välja. Põnev!

Vahepeal selgub, et klahviga koos läbi teha ei õnnestu, sest Frants peab vahepeal ära käima ja jõuab tagasi alles vahetult enne aktuse algust. No mis siis ikka, risk on omajagu suurem, aga saame hakkama. Teeme proovi kasvõi esmaspäevase aktuse salvestuse järgi või a cappella.

Reede, 25. juuni, kell 13:17

Anette: “Kuule aga õpi see 3. salm ise pähe. Kui laiub pärani ees avarus jne. Siis saad ka oma salmi. :D”

Huuh. Jaa, kõlab nagu hea mõte! Teksti pole palju, sisuliselt 2 või 4 rida — oleneb, kuidas värsse jaotada. Kirjutan sõnad igaks juhuks peast läbi, äkki aitab.

Sätin end valmis. Ülikond selga, lips ette, mikker kaasa ja koolimajja. Selgub, et mind on korralikult kavasse sisse kirjutatud: tiitrid, slaidid, teadustused. VIP värk. 🙂

Heliproovis võtan esmaspäevase aktuse salvestusest helistiku ja teeme loo läbi a cappella. Enne oma salmi võtan pikema mõttepausi, sest mentaalne akrobaatika on vägev: pean taustalaulja rollist solistiks ümber häälestuma ja helistikus ka omajagu madalamale hüppama. Teist häält laulan kõrgest registrist, salmi meloodiaks peaksin oma klassikalisse mugavustsooni jõudma. Kuna Koit Toome originaalhelistikust kvart kõrgemalt minu hääl välja ei võta, pean hoopiski kvint madalamalt laulma (Imbi aitas terminoloogiaga, ma ise oleks selle koha peal jänni jäänud). Samal ajal tuleb ajusopist välja otsida ka sõnad, mida ma enne tänast kunagi varem laulnud ei ole.

Heliproov tehtud, otsime klaveriga tühja ruumi, et veel kord läbi laulda. Tundub, et tuleb, kuigi ma selle refräänist salmi mineku peal end üldse kindlalt ei tunne. Kolmanda proovi asemel võtame hoopis Let Me Entertain You ette ja proovime selle kahehäälsuse läbi. No ikka jube äge on! Seda peaks kunagi koos tegema. 😀

Mina ja Anette laval

Tagasi sinna, kus lugu enne pooleli jäi.

Anette laulab kolmandat salmi, aga tema ju pole neid sõnu niigi palju läbi harjutanud. Minu aju on ikka veel restartimisega ametis ja nii ei suuda ma teda ka kolmandas reas kuidagi päästa, kus ta pisut improviseerima peab. Viimases fraasis haagin teise hääle külge, on vähemalt natukenegi kindlam tunne.

Siis tuleb vaheosa. “Sul soodiots, mul tüür on peos…” Undan bäkki laulda mingi täiesti umbluu noodi peal. Õnneks hästi vaikselt. Järgmisest reast alates jõuan reele tagasi ja laulan lõpuni teist häält nii, nagu see mul algselt plaanis oli. Frantsi poole ei vaata kordagi kurja näoga.

Jõuan koju, pean maha nädala viimase koosoleku ja vaatan YouTube’ist järele, mis just juhtus. Tohoh. Kui ei teaks, ei saaks arugi. Striimi režissöör keskendub pildis hoopis klaverile ja meie vahepealset suhtlust Anettega pole nähagi.

Mis on loo moraal?

Kõigil juhtub. Mida vähem proove, seda suurema tõenäosusega juhtub. Isegi kui pealtnäha on kõik hästi, võib teise inimese ajus parasjagu restart toimuda. Ja oma vaevumärgatavad eksimused tuleb lahti rääkida, et neist lihtsam õppida oleks. 🙂

Ja noh… edevus maksab varem või hiljem kätte. 😀

Mina ja Anette laval

…the teacher is teachin’ the golden rule…

Esmaspäeval käisin “Tagasi kooli” kampaania raames Inglise Kolledži õpilastele oma tohutuid kogemusi jagamas. Tegelikult sai kõik alguse sellest, kui ma 7. veebruari õhtul Facebookis ringi vaatasin ja Margo Loori reklaamitud videot vaatama läksin. Presidendi pöördumine inspireeris momentaanselt registreeruma, paar minutit hiljem klõpsasin juba e-postiga saadud kinnituslinki ja oligi kõik.

Esmaspäeval sain TIKist kirja, mis tänas mind registreerumise eest. Siis saabus paanika: “Millest mul seal üldse rääkida on?”

Õppedirektor Parts arvas, et lisaks humoorikale kasutajatoe-teemalisele ettekandele oleksin mina ehk õige inimene rääkima IT-ohtudest. Mis seal ikka, ajakohane ja tuttav teema, minugipoolest.

Hakkasin alateadlikult ajakirjandust jälgima, et vastavateemalisi näiteid koguda — selgus, et pettustest on üsna palju juttu viimasel ajal. Viimase hetkeni üritasin mingit kava kokku panna, mõttes oli lausa piltidega presentatsioon, aga… tjah.

Pühapäeva õhtul duši all tuli lõpuks geniaalne idee — jagada teema keskkondadeks. E-post, suhtlusportaalid, “niisama” surfamine ja muud ohud. Tekkis lausa kavalaadne moodustis:

1.    E-post
1.1.    viirused
1.2.    rämpspost
1.3.    phishing
1.4.    võlts-viirusehoiatused
1.5.    petuskeemid
2.    Suhtluskeskkonnad
2.1.    identiteedivargus
2.2.    laim/kiusamine
2.3.    väljapressimine
2.4.    pettused
3.    Veebis surfamine
3.1.    viirused
3.2.    nuhkvara
3.3.    hasartmängud
4.    Muud ohud
4.1.    turvaaugud

No ja siis oligi õige hommik käes. Taganeda polnud enam kuskile. Raskendava asjaoluna läks mu Focuse juhiukse sulgumisandur jäässe, vajas pool tundi soojendamist, et auto üldse lukku saaks panna. Nii ma siis istusin 23.02. hommikul Kristiina 15 parklas ja kütsin…

Koolimajja jõudes oli esimene tund juba alanud, aga teiseni veel omajagu aega. Astusin õpetajate toast läbi, uurisin maad. Kuna mu esimene tund (12b klassiga) oli raamatukogus, lubati sinna oludega tutvuma minna. Nostalgia… viimati käisin seal majas vist umbes 6 aastat tagasi, kui meie lennu rebased lõpetama hakkasid.

Raamatukogus oli “auditoorium” ilusti ette valmistatud, projektor töötas, toolid-diivanid kaarjalt ekraani ette paigutatud, abivalmis raamatukogupersonal juba ootamas. Õigeks kellaajaks oli kohal ca pool 12. klassi — rohkem polnud neid tol päeval kooliski. Tõenäoliselt mindi koos vanematega “pikkade pühade” puhul linnast välja.

Kui 12. klassile mõeldud klienditoe ettekanne 10 minutiga läbi sai, küsisin neilt ettepanekuid, millest edasi rääkida võiks. Mainisin 9. klassi teemat, mispeale abituriendid endid abivalmilt katsejänesteks pakkusid. Järgnes mõnusalt interaktiivne loeng Internetis varitsevate ohtude teemal — õpilastel jätkus ideid ja küsimusi tunni lõpuni, oleks võinud kauemgi vestelda. Tundus, et järgmise 45 minuti täitmisega probleeme ei teki, aga…

9. klassiga sai kogu ohtude teema 20 minutit enne tunni lõppu läbi käidud. Viimane küsimus püramiidskeemide kohta viis majandussurutiseni, seejärel tahtsid nad hoopis minu naljakaid kooliaegseid juhtumisi kuulda. Mis seal’s ikka. Lõpetasin tunni odava populaarsuse võitmiseks 2 minutit varem — tunni- ja vahetunnikella seal majas nagunii ei ole, õpetaja Kaldjärv ka vastu ei vaielnud.

Järgnes aktus. Kooli kammerkoor ja ansambel kõlasid hiilgavalt, esimest korda elus laulsin publikus hümni (ja ka aktuse lõpus kõlanud Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” bassipartiid) häälega kaasa. Tavaliselt olen ainult häbelikult suud liigutanud.

Tundsin end osana millestki suuremast.