Päev 4: Science Museum, Kensington Gardens ja Abbey Road

Reis algab siin.

Esimese asjana raiskan tunni-poolteist meie vähest ja väärtuslikku Londoni-aega SEB netipangale. Edutult. Aga vähemalt saab samal ajal seniste päevade fotod SkyDrive’i laetud. Ja ega’s muud kui teadusmuuseumi!

Metrool paistab olevat mitu taset: meie kodune kollane liin sõidab üsna pinnapealselt (olemata seejuures Overground), samas kui “tumedamad” liinid nagu pruun ja must viivad meid üsna sügavale maa alla. Peaks kunagi uurima, aga hetkel hakkab juba kerge esimene reisiväsimuse laine peale tulema.

Igatahes — tänane tee viib meid muuseumitänavale. Ja kohe maa alt välja ilmudes paistabki teadusmuuseumi sissekäik. Tasuta! Soovituslik annetus £5/nägu, meie annetame vaeste idaeurooplastena kahepeale viieka, vastutasuks saame naeratuse ja “Thank you!” Tundub, et annetus on ikka päriselt ka annetus, st vabatahtlik.

Esimesel korrusel, st G-korrusel, näidatakse meile kõigepealt kõike aurumasinate ajaloost, mis James Watti puudutab. Koostöö Boultoniga, pumpadest turbiinideni, kogu värk.

Edasi ootab meid kosmos. Elusuuruses Sputnik I ja Apollo kuumoodul, erinevad raketimootorid, satelliiditehnika. Saame ka proovida, mis tunne on kosmoseülikonna kinnastega mutrit poldi otsa kruvida. Isiklikust kogemusest — talvel töökinnastega auto rattaid vahetada on keerulisem. 😉

Järgmises ruumis näeme erinevatest tahkudest, kuidas igapäevatehnoloogia ja teadus aastatel 1750-2000 arenes. Muuhulgas on üleval Apple I ja II, LHC eellane 30ndatest ja Ford Model T.

Alumise (kuigi mitte KÕIGE alumise, keldrisse me ei jõuagi) korruse lõpus on Wellcome’i tiib, kus me korraks aja maha võtame ja Deep Blue-nimelises söögikohas burgereid naudime. Kaval lahendus — ruumi valgustatakse põhiliselt valgete lauaplaatide alt. Kaval selles mõttes, et lauda pühkides paistab igasugune prügi väga hästi silma. Ja laua alla pudenenud puru ei näe kuidagi, sest seal on pime. Hinnad on soolased, aga mitte palju üle meie lemmik-Fish&Chipsi, sealt Toweri lähedalt. Aa, tasuta kraanivesi tuuakse siin pisikestes klaasides — Belgos saime kolme peale kannu, kus vee sisse oli pandud ka jääd; Pizza Hutis jääd ja sidrunit. Ehk siis ei midagi uut — üks koht täidab seadusega ettenähtud miinimumi, teine püüab kliendile ka tasuta teenusega võimalikult meeldiv olla.

Ronime trepist teisele (st esimesele?) korrusele, kus Wellcome Wing ülejäänud muuseumist katkeb. Kaart näitab, et ülemisel korrusel saab teise tiiba tagasi, seega võtame sellise ringikujulise marsruudi plaani. Igal korrusel on tasuta WCd. Igatahes — näitus nimega “Who am I?” annab võimaluse tutvuda aju ehituse, ja geneetikaga.

Korrus number kaks jagab meile infot kliimateadusest. Kuidas inimtegevus kliimat mõjutab? Kuidas ohtlikke muutusi vältida? Milliseid tehnoloogiaid selleks välja on töötatud? Kas need ka töötavad ja kui palju maksavad? Saame muuhulgas teada, et CO2 vähendamiseks on näiteks välja töötatud “tehispuud,” mis süsinikdioksiidi enda külge seoks ja õhku seeläbi puhastaks. Ja siis on mingid tegelased veel otsutanud, et ookeanide väetamisega õnnestuks ka õhku pisut puhastada. Downside? Aa, no me ei tea veel väga täpselt, kuidas see muud floorat ja faunat mõjutaks, aga väga hea tulemus kindlasti ei oleks.

Viimasel korrusel, vähemalt selles tiivas, kostitatakse meid tulevikku puudutavate küsimustega. Näiteks, kas Smart Toilet on hea kontseptsioon? Või kas sina usaldaksid oma lapse roboti hoole alla? Muuseumikülastajate vastused kogutakse kokku ja iga hääletusvooru järel näidatakse ka üldist statistikat. Hääletuslauad ise on üsna lahedad — laest näidatakse projektoriga suurele ümmargusele lauale interaktiivset pilti, mille teatavaid osi saab juhtida nupu ja vinüülimängijat meenutava ketta abil.

Niisiis, tagasi suuremasse tiiba, kus raha eest saaks 3D-elamust ägedates lennusimulaatorites, aga meie oleme siin piiratud eelarvega ja vaatame kõigest kõige vingemat lennundusteemalist ekspositsiooni, mida me kunagi näinud oleme. Saame piiluda näiteks kõigi aegade kõige nunnuma reisi- ja kaubalenuki, Douglas DC-3, kokpitti. Ja Boeing 747 läbilõiget näeb ka. Rääkimata pea kõigist erinevatest lennukimootoritest, mida üldse kunagi toodetud on. Korraks meenub Lennusadam, aga siin pole seda vinget kaja.

Samal korrusel on ka 18. sajandi teadustööriistade näitus ja koht nimega Launchpad. Siin saavad lapsed vanuses 8-14 (nagu meie) igasuguseid toredaid füüsikaseadusi oma käe ja silmaga proovile panna. Nagu hääääästi suur füüsikaklass või nii.

Tuleme trepist jälle natuke alla ja leiame eest energia (tervitan siinkohal ASA EE-tiimi), arvutite (nt Babbage) ja matemaatika ajaloo (meeletu kollektsioon erinevaid arvutuslükateid ja võimatuid kujundeid). Lisaks veel oraamika. Mis on oraamika? No see on sihuke asi, kui helisid saab oma käega joonistada. Nime saanud Daphne Orami järgi. Samas kõrval on ka paar vitriini elektroonilise muusika ajalooga.

Peab tunnistama, et aju ei jaksa enam uut infot väga vastu võtta. Nüüd on juba midagi väga erilist vaja, et meid erutada. Ja korrus allpool on veel paar sihukest väljapanekut: telekommunikatsioon ja kellad. Kuigi nad geograafiliselt päris kõrvuti ei asu, on neil siiski üks kokkupuutepunkt: see masin, mis helistajale kellaaega ütles.

Ja siis veel pood. Nagu Kitty eile ütles, leiab muuseumipoodidest kõige lahedamaid asju. Nii ka siit. Aga seekord ei osta me midagi, kuna järjekord on liiga pikk ja … no rahast on ka natuke kahju. Aga siia tuleks kindlasti tagasi.

Väljume muuseumist, ajud kärssamas. Jalad ka. Vaatame kaarti ja otsustame enne Abbey Roadi korraks Kensington Gardensisse puhkama jalutada. Kuuleme räuskavaid prantslasi — pole siis ime, et inglased neid ei salli. Märkame võimalust, kuidas mõneks minutiks tasuta lamamistooli istuda — lihtsalt leia valveta tool, istu tooli ja oota. Kui sulle piletit müüma tullakse (£1.50/tund), tee üllatunud nägu, täna viisakalt ja lahku. Istu kasvõi sinnasamasse tooli kõrvale murule. Ei, me ei proovinud seda ise, vaid märkasime umbes kolme sarnast juhust enda lähedal. Ja no see siinne tiik võib luikedele-partidele küll kergeks jahutuseks sobida, aga vesi õitseb nii lopsakalt, nagu oleks siin juba CO2-sidumise projekt algatatud.

Lahkume pargist ja leiame tee Abbey Roadile. Metroo. Kaks rongi, kokku ca 5 peatust. Üsna lähedal seega. Ja kuigi sihtjaam meie turistikaardilt välja jääb, ei jõua me endiselt 2. tsoonist kaugemale. Metroost väljudes näeme juba biitlite kraami müüvat poodi. No samas majas lausa, noh. Sisse ei astu, sest ma kardan, et kui ma nüüd kuskil Abbey Roadi vinüüli näen, ostan ma ta ära ka. Legendaarse kohani kõndides arutame, kas meie ees kõndiv grupp on ka turistid, kes ülekäigurajal pilti tahavad teha. Muidugi on. Las nad siis teevad seda pilti seal. Mina filmin natuke, kuidas turistid turistikaid teevad. Meie ei pildista, küll aga saame tulevikus iga kord _sellest_ kaanepildist rääkides öelda, et ME OLEME SEAL KÄINUD! Olgu, ületasime tee teises suunas, aga siiski. Seal. Ja Abbey Roadi stuudio sissekäigu näeme ka ära. Sisse ei hakka trügima, stuudios tehakse ikkagi tähtsat tööd.

Ja ega’s muud kui järgmisse metroojaama ja tagasi “koju” — viimane õhtusöök Londonis on Tesco salat ja tomatid. Ja šokolaad. Ja kartulikrõpsud. Tahaks öelda, et me oleme selle auga välja teeninud, aga sammulugeja on terve päeva öökapil veetnud ja numbritest täna rääkida ei saa.

A. on keegi teine? Aga kes siis?

Ma käisin teatris. Kolm korda, nagu tavaliselt. Enne kolmandat ei üritanudki aru saada, aga siis jõudis tõesti kohale. Tundub nii, et esimesel korral jälgisin tegevust (sest see oli uus, pidevalt oli õhus küsimus “Aga mis siis edasi sai?”). Teisel vaatamisel köitis mu tähelepanu eelkõige see, kuidas duublid oma rolle esietendusel nähtuist erinevalt mängivad. Ja siis see kolmas. Näitlejad laias laastus samad, mis kaks vaatamist tagasi. Aga tempo oli hoopis teine. Emotsioonigi rohkem. Ja alles pärast hakkasin ma mõtlema. Ma olen ju sarnases olukorras ise olnud: noor inimene, kelle sõber ootamatult sureb.

istun ja kuulatan, süda veel lööb
ahastus, teadmatus närve mul sööb
langetan mõtlikult kätele pea…
mõnikord lihtsalt on nii, et ei vea
vaadates tühjusse hakkab mul soojem –
paar päeva väldanud masenduskoorem
sama järsult, kui tuli, on minema läinud
sa polegi kaugel, ma lihtsalt ei näinud
kuis vaikuses panid mu õlale käe
ja kuigi sind avatud silmad ei näe,
jääd alati meiega, mõttes ja südames…

On sellest võimalik kiiresti välja tulla ja nalja viskama hakata? Nii ja naa. Oleneb abivahenditest. Oleneb sellest, kui palju ümbritsev keskkond meenutavaid üksikasju pakub. Kui palju neid otsitakse ja nähakse mustreid seal, kus neid polegi. Noh, jah. Igatahes olin ma toona 19 ja segadusse ajas see kindlasti. Aga naermist ei välistanud, isegi kui see mõnikord uskumatult morbiidne ja ebaviisakas tundus.

Samamoodi on ka antud näidendiga. Mõnes situatsioonis tuleb tahes-tahtmata naer peale, kuigi olukord on tegelikult traagiline. Ja siis on korraks natuke piinlik ka, aga see läheb üle.

Mama was queen of the mambo
Papa was king of the Congo

Igal juhul soovitan. Kui mitte muu pärast, siis selle pisitillukese piinlikkustunde pärast.

Järgmised etendused on kavas kolmapäevast reedeni kell seitse õhtul TTÜ Tudengimajas. Ja siis veel 16.02. Viljandis. T-Teatri koduleht aitab ilmselt täpsustavate küsimustega.

Kaks kuud vaikust

Härrased blogilugejad! Pange vaim valmis, ma hakkan siinset pinda lähiajal — paari-kolme nädala pärast — oma reisikirjadega täitma. Mõnuga. Rääkige sõpradele ka. Juttu tuleb sellisest korralikust Top Geari stiilis autoreisist, mille meeskoor Lõuna-Ameerikas läbi tegi. Selle vahega, et meil ei olnud BBC suurt rahakotti kaasas ja kaameraid oli ka ilmselt vähem.

Natuke teise nurga alt vaadatuna paistsid asjalood sellised:

Ahjaa, sellega on siis kõik 29. eluaasta alguses püstitatud eesmärgid täidetud. Pole hullu, asemele on tulnud uued ja hullemad. 😉

Penthouse 9: nullist Noortebändi finaalini ja tagasi (3/3)

Veel enne Allani lahkumist uuendasime pisut oma identiteeti. Parafraseerides üht hiljutist sotsiaalmeediast kõnelevat menufilmi: “Drop the #.” Mispeale oli Mikk kohe ka nõus meile natuke kujundama.

Penthouse 9 logo

Aga siis sai kõigil kaugsuhtest kõrini ja Allanile tuli asendust otsida. Proovidest käis läbi ca 5-6 bassimeest, kellest Janno ainsana meiega ka lavale jõudis. Meenub ka üks piinlik hetk, kui Villem ja Johan korraga proovikasse sattusid ja tuli kiiresti otsustada. Ja siis ühtäkki oli bänd viieliikmeline: lisandus Erki (no see Eesti Talent, Erki-Andres Nuut) süntesaatoril. Minu mäletamist mööda jõudis ka see koosseis ainult ühe esinemise teha, 2009 jõuluturul.

Eelviimane koosseis: kord laval, kord stuudios

Kord laval, kord stuudios. Aga mitte “Täna siin, homme seal”-stiilis, vaid täpselt üks kord jõudsime lavale ja üks kord stuudiosse. Salvestas Kostja (Aides) ja miksis-masterdas Taavi (Aides). Vaatamata salvestuspäeva aeglasele algusele (Aides korraldas eelmisel õhtul oma plaadi toetuseks kontserdi) ja venivale lõpule (Erki tahtis ilmtingimata kõik sündikäigud ise sisse mängida, kuigi lõpuks läks vist ikka natuke MIDIseks ära) oli lõpptulemus ilmselt meie parim singel. Kuigi lugu iseenesest kunagi mu lemmikute hulka ei kuulunud, kasutan ma ta algust siiani mobiilihelinana.

[audio:http://juhe.ee/p9/mp3/penthouse_9_-_tuledes_valelik_linn.mp3]

Selles, mis järgmisena juhtus, tunnen ka endal mõnevõrra süüd. Nimelt tekkis võimalus üle hulga aja jälle esineda, seda veel päris auväärses seltskonnas, aga… mina tõmbasin pidurit. Samaks päevaks oli juba varasem kohustus kalendris: meeskoori kevadkontsert. Niisama lauljana oleks veel viilida saanud, aga astusin üles ka kuueliikmelises kandleansamblis. Ainult proovide tegemine, ilma esinemisteta, ei rahuldanud paraku kõiki bändiliikmeid ja pärast üht üsna ootamatut e-kirja Johanilt otsisime jälle uut bassimeest.

Viimane esinemine ja lõpp

Õnneks tõi BändCämp järjest rohkem entusiastlikke noori instrumentaliste kokku, sealt leidsime ka noore ja entusiastliku Martin-Eero. Ja andsime tuld. Energia oli jälle üleval, tegime proove ja vaikselt hakkas jälle ka esinemisvõimalusi terendama. Ainult üks pisike probleem oli: mina. Neljapäeva plaat hakkas vaikselt valmis saama ja tähelepanu koondus sinnapoole. Piinlik tunnistada, aga Penthouse oli minu jaoks alati pigem ajutise kõrvalprojekti staatuses. Nii ma siis ühes proovis ütlesingi, et tahan bändist ära minna. Janno: “Ainult siis, kui sa kellegi enda asemele leiad.” Niipalju siis sellest.

Lisaks sellele, et Pent kogu brändiga nullist tahtis alustada (just brändiga, mitte bändiga: uus nimi, uus kontseptsioon, uus sõnum, sama bänd), hakkasid distsipliiniprobleemid mingil hetkel mõningatele meist närvidele käima: proovid kippusid algama mitte vähem kui pool tundi pärast väljakuulutatud aega. Ehk siis vähemalt poolteist inimtundi, sest mina, Pent ja Janno olime täpsed. Ja nii me lõpuks otsustasime, et juba kokkulepitud esinemine Tammsaare pargis jääb viimaseks.

Afterlife omandas uue tähenduse.

Statistika

Penthouse 9 / Penthouse#9 / Penthouse / Üheksas elu astus üles kokku 22 korda. Koosseisude kaupa jaguneb see enam-vähem nii:

Kristjan, Pent, Allan, Epp 1
Kristjan, Pent, Allan, Heido 1
Kristjan, Pent, Allan, Janno 16
Kristjan, Pent, Janno 1
Kristjan, Pent, Janno, Janno 1
Kristjan, Pent, Erki-Andres, Johan, Janno 1
Kristjan, Pent, Erki-Andres, Martin-Eero, Janno 1

Lisaks veel sageli akustiline spin-off koosseis “Pent & Garf”:

Kristjan, Pent 1
Kristjan, Pent, Janno (“Pent & Garf feat. Janno”) 1
Kristjan, Pent, Erki-Andres, Janno (“Pent & Garf feat. Janno & Erki”) 1

Stuudiosalvestised:
Üheksas elu – Üks võimalus [mp3]
Penthouse#9 – Afterlife [mp3]
Penthouse#9 – Ettekäänete allee [mp3]
Penthouse 9 – Tuledes valelik linn [mp3]

Penthouse 9: nullist Noortebändi finaalini ja tagasi (1/3)

Penthouse 9 astub viimast korda üles sel reedel (24.09.2010) kell 15:35 Tammsaare pargis.

Nii see lõppes. Minule jäi mälestuseks Tallinna Kesklinna Valitsuse tänukiri ja publikult saadud positiivne emotsioon. Natuke kurb oli ka. Kurb, sest nii mõndagi jäi tegemata, aga ka lihtsalt sellepärast, et järjekordne eluetapp läbi sai.

Aga kerime nüüd aega sellest punktist veel nii umbes poolteist aastat tagasi.

Üks võimalus

Allan: “Minu poolt sai kõik alguse sellest, kui ma Rada7-sse kuulutuse panin, et otsin bändi. Paar päeva hiljem võttis Pent minuga ühendust. Läks umbes paar nädalat, enne kui ma talle vastasin. Margoga olime juba varem tuttavad.”

Pent küsis minult, kas saaks Neljapäeva prooviruumi kasutada. Kohale tulid Pent (kitarr), Allan (bass) ja Margo (trumm). Kuna erinevate asjaolude kokkulangemisel pidin ka ise terveks prooviks sinna jääma, tegime ka paar üldtuntud lugu läbi ja jämmisime niisama. Kui pärast autos küsisin, kas bändile ka lauljat otsitakse… noh, nii läkski. 🙂

“Praegu on selline loll lugu, et see nädal vist proovi ei saagi teha, kuna ma lähen kolmapäeval Venemaale ja enne seda ei ole sellel bassitüübil aega. Aga siis on põhimõtteliselt nii, et järgmine neljapäev, siis 31. teeks proovi ja juba siis laupäeval tuleb juba stuudiosse minna.”

Seega oli meil olemas instrumentaal, esialgne klaveril mängitud versioon meloodiast, üks proov tehtud, üks tulemas… ja stuudioaeg. Uurisin, kas sõnu ka on. “Ma mõtlesingi, et kas sa saaksid sellise asjaga hakkama, et kuulad seda meloodiat ja proovid seda vokaalile seada ning mingid sõnad juurde teha.” Pakkusin välja mõned sahtlipõhjas teostamist oodanud ideed:
* Kes hommikul köhib, see õhtul ei kobise (hilisem Penthouse 9 laul)
* Üks võimalus
* Valmisolek armumiseks
* Loomulik ilu on tasuta (hilisem Neljapäeva laul)
* Me tulime kokku, sest rock on meil veres
* Kurameerivad kaelkirjakud

Leidsime, et “Üks võimalus” sobiks hästi bändi eesmärkidega. Mõni päev hiljem oli idee arenenud ja “hakkas töövestluse temaatika poole kiskuma.” Ainsas järelejäänud proovis loksutasime loo enam-vähem paika ja jõudsimegi stuudiosse.

Üks võimalus (mp3)

Üheksas elu, sest meile meeldivad kiisud

Kuna stuudiosse läksime viimasel päeval enne NB2008 demode esitamise tähtaega, oli tegu tõepoolest üheainsa võimalusega. Ja “Noortebändil” osalemiseks oli bändile ju nime ka vaja. Viskasime noortebändide kulul pisut nalja: bändi tutvustades peaks ikka ära märkima, kui väga meile kiisud meeldivad. Ja nii see siis tuligi — kassil on 9 elu, meil on viimane võimalus, järelikult üheksas elu. Ega see nimi kellelegi ei meeldinud, aga mõneks ajaks jäi külge.

Üheksas elu, jaanuar 2008

Kui me esimest korda lavale jõudsime, Noortebändi eelvoorus, oli bändis juba esimene liige vahetunud. Nimelt kippusid Margo rütmid pisut lonkama, millest tingituna on “Ühe võimaluse” demo trummipartii süntesaatoriga sisse mängitud. Asemele tuli Epp, kes meid ühtlasi oma Telliskivi loomelinnakus asuvasse prooviruumi vedas. Seal sündis nii mõnigi uus laul, aga kulus ka meeletutes kogustes õlut ja sigarette.

Noortebändi eelvooruks oli meil valmis tervelt 3 laulu:  “Kes hommikul köhib, see õhtul ei kobise,” “Sõidu ajal pileteid ei müüda” ja “Üks võimalus.” Ehk siis täpselt miinimumprogramm. Privé lava oli küll kitsas, aga see-eest hoidsime tempo kenasti üleval. Siit ka väike videosüüdistus (kui videot kohe ei näe, tee refresh, äkki aitab):

Järgmises osas:

  • Trummarid ei püsi
  • Bänd vahetab nime
  • Raadio ja televisioon
  • Noortebänd 2009 Pärnu eelvoor ja finaal

Aastakokkuvõte 2010: Penthouse 9 (Eksklusiivne bootleg-video viimasest esinemisest!)

2010 jäi Penthouse 9-le viimaseks. Mis kadunukest ikka torkida, võiks küsida. Aga ei. Peab torkima!

Penthouse 9 saavutas oma viimasel tegutsemisaastal veel nii mõndagi. Täiskoosseisus esinemisi oli küll ainult üks. Minu süü ka — aasta alguse ainsale pakkumisele tõmbasin ma oma meeskoori-jonniga vee peale. Aga no ma olin juba kandlebändis ja ei saanud kevadkontserti kuidagi vahele jätta…

Esimest korda astus Penthouse 9 mingiski koosseisus (ametlikult minu nime all, kuigi kollektiivi nimena andsime üles “Pent & Garf feat. Janno”) niisiis üles Tudengi Eurofusioonil 2010. Saime kolmanda koha, auhinnaks 8 vabapääset BändCämp 2010 lõppkontserdile. 😀

(paraku pole see videot enam kuskil säilinud)

Käisime stuudios ja salvestasime uue singli: “Tuledes valelik linn.” Terve suve seisis ta sahtlipõhjas ootel. Plaanis oli kogu bändile ja brändile vesi peale tõmmata ja nullist alustada, aga arutelud venisid ja head nimemõtet ei tulnud.

Siis jäime järjekordsest bassimehest ilma. Üsna ootamatult, aga esinemisi polnud olnud, nii et väga midagi ette heita ka ei saanud.

Natuke hängisime ka minu pool, jämmisime nii et vähe pole. Siit mõned helinäited:

Ühel hetkel kolisime koos Neljapäeva ja Kraakeniga uude proovikasse. Aga see selleks.

Pärast pikki otsinguid leidsime ka uue bassimehe, kõik hakkas paremuse poole minema… ja siis me otsustasime laiali minna. Viimane esinemine sai koos singliga vaikselt välja kuulutatud ja oligi kõik. Our conversation hit a wall.

Pent ja Janno õpivad Otsa-koolis, Erki võitis “Eesti talendi” peaauhinna, Martin-Eero tegi BändCämbile kõige muhedama reklaami ever ja mina laulan edasi Neljapäevas.

Aastakokkuvõte 2010: Neljapäev

Neljapäeva jaoks oli 2010 justkui taassünni-aasta. Jah, augustis möödus esimesest proovist juba 6 aastat, aga…

2010 jõudsime esimest korda Lelle Alternatiivile, telesse (nii muusikavideoga kui ka otse-eetrisse), Elu24 uudistesse, veebikaubamajja, Genialistide klubisse ja… täispikale albumile muidugi ka. Pluss veel päris oma .ee domeen.

Kõigepealt üritasime siit- ja sealtpoolt albumi miksimist-masterdamist edasi tõmmata. Ei taht’ kuidagi paigast liikuda. Jube palju kulus aega ja energiat, aga tulemus oli minimaalne. Kuni lõpuks… veebruaris sai Lauri valmis “Another Way” miksi-masteri. Märtsis lõikusin sellele video ka juurde. Välja läks Neljapäeva esimene pressiteade.

Tulemus: “Kuulderaadiuse” (R2) nädala laul ja video Alo TV eetris! 🙂

Järgmine suurem saavutus oli Lelle Alternatiivil esineva 100 bändi hulka pääsemine. Ka sellest on video.

Millalgi juunis-juulis hakkas lõpuks ka Mama Lily singel vaikselt valmis saama, aga erinevatel põhjustel ei paisanud me seda kohe välja. Vaikselt sai ta siiski kodukale sokutatud, kus ta “Kolmeraudse” produtsendile kõrva jäi — ja nii me hooaja avasaatesse saimegi! 🙂

Ühel hetkel kutsus Sven mind stuudiosse Heraldi plaadile tausta laulma. Sain tuttavaks Arnega ja ühtäkki oli Neljapäeva plaadimaterjal tagasi seal, kust ta 2008 augustis tuli: MusicWorksi stuudios. Hästi palju raha, energiat ja närvirakke hiljem (aega kulus üllatavalt vähe… ja tegelikult oli hind ka väga meie kasuks) hakkas märtsikuises pressiteates välja lubatud 2010. aastal ilmuv plaat juba täiesti reaalsena tunduma. Niisiis oli aeg kujundusega tegelema hakata.

Kõigepealt sünnitas Mikk meile uue logo, siis plaadikujunduse ja kodulehe. Aga enne…

Aasta jooksul toimus 2 korda LiveBändCämp võistlus. Sihuke värk, kus bändid oma videoga osalevad ja top4 saab lavale. Esimesel korral Tapperis, teine kord juba Rock Cafes. Hääletus Facebookis. Neljapäev osales mõlemal korral, aga esimene katse läks passiivselt ja lõppes ca 60 häälega, kaugel esinelikust. Teisel katsel oli lootust oma uus plaat samaks õhtuks valmis saada, mis motiveeris pisut rohkem: meeletu spämmikampaania tulemusel (sorri, sõbrad!) jäime napilt teiseks, aga võit polnudki antud juhul tähtis. Esineliku kohast piisas.

See pani plaadikujundusele väga karmi tähtaja — Baltic Disc vajas tiraaži valmistamiseks 7 tööpäeva. Mikul oli niisiis ca 4 päeva aega kujundus valmis saada… ja sai ka. 🙂

Paar päeva enne plaadiesitlust tekkis uitmõte ka uue logoga T-särgid tellida. Isegi need said õigeks ajaks valmis — ja on nüüd ka Heavy Mentali veebipoes müügil. Koos plaadiga.

Aasta lõpetuseks veel albumi pressiteade ja uus kodukas, mis Elu24 uudisekünnise ületas.

Siiani kõlab nagu ülihea aasta, mis? Tjah… paraku väsis Lauri selle kõige käigus ära. Nii läheb Neljapäev uude aastasse uue bassimehega. Aga Allan on ka tore (ja pikk) poiss. Ja talle, nagu mullegi, meeldivad kiisud. 🙂

Aastakokkuvõte 2010: Muud muusikalised ettevõtmised

Tegelikult vääriks nii mõnigi alljärgnev teema omaette postitust. Aga ometi olen ma nad siia kokku koondanud, et aega ja ruumi säästa. Nii vastutustundlik minust, eks? 😉

Meeskoor

Meeskoori aasta tippsündmused minu jaoks:

    • Kuldmuna gala. Nii vahva oli pea terve ürituse aja laval istuda ja lennukiootajaid mängida. Nägi ka kohaliku reklaamimaailma tippsündmuse köögipoolt. 🙂
    • Madetoja konkursi 2. koht ja eripreemia parima Madetoja esituse eest
    • Kevadkontsert. Õppisin 2 nädalaga 6-keelset kannelt mängima ja sain seega meeskoori kandlebändi liikmeks.
    • Jõulukontsert. Nägin-kuulsin esimest korda elus TTÜ meeskoori kontserti saalist. Sest noh, võtsin hooaja vabaks, et ülikool lõpuks ära lõpetada…

TTÜ BigBänd

Mullusest ühekordsena tundunud unistuse täitumisest on minu jaoks vaat’ et omaette projekt saanud. Tänavu esinesin bigbändiga 7 korda. Neljapäevaga ainult 6. Meeskoori skoor on vist siiski veel natuke kõrgem…

B.L.U.

Esimene BändCämp (2009) jättis mu mällu kustumatu jälje. Ja noh, siis sündis ka B.L.U. Esinesime tänavusel Peda Folgil, aga ikka pole meie ühistegevus (proovid+kontserdid) isegi 10 tunni piiri ületanud.

Aides

Absoluutselt mitte minuga seotud bänd. Küll aga tuli neil tänavu lõpuks ometi album välja. Ja
ü-li-kõ-va plaat on! Nii kõva, et inspireeris mind natuke Ukulelega lollitama:

Ja noh, ühel Aidese kontserdil oli mul juhtumisi ukulele kaasas. Tol õhtul tehti lisalugu 2 korda: kõigepealt mina ukulelega, siis terve bänd terves koosseisus. Jees! 🙂

Uued laulud

8 loo jagu sõnu, millest 1 ka valmis sai. Paraku läks see bänd laiali.

Keeleliselt pooleks. 4 eesti- ja 4 ingliskeelset teksti. Pluss üks tõlge (eesti -> inglise), millest siiani midagi saanud pole.

Ukulele

Maailma parim sünnipäevakink Imbilt. Kõige mugavam ja kompaktsem pill üldse! 🙂

Aastakokkuvõte 2010: Eraelu!

Üldiselt väldin siin eraelulisi teemasid, aga 2010 oli selles osas piisavalt pöördeline. Üürikorter, kihlumine, alkovabadus…

Aasta alguses oli jube igatsus peal. Lihtsalt ei saanud, noh. Ühendust ei saanud. Eriti. 2 nädalat pole vist kunagi nii pikk tundunud.

Ja noh, kui Imbi NYC tänavatel julgustükke tegi (miks peaks 2 blondi tütarlast Harlemisse ronima?), panin mina oma igatsuse laulu sisse. Mitte küll omaloomingusse, aga laulu sisse ometigi:

Märtsis Proovisin ära, mis tunne on sünnipäeva täiesti avalikul üritusel tähistada. CämpJäm vol 3 Tapperis oli selleks ideaalne võimalus. Tegin vaba arve ka, oma tõekspidamistele vastavalt alkovaba. Ehk siis kõik alkovabad joogid terves baaris terve õhtu minu kulul. Kui palju mul sellele raha kulus? Alla 300 krooni. Kusjuures suurem osa sellest kulus mu enda jookidele. Kas ma ei väljendanud oma külalislahkust piisavalt selgelt või on tõesti inimeste alkoholivajadus nii suur, et ilma etanoolita jook ei lähe siis ka, kui tasuta antakse?

Aprilli lõpus kolisime Imbiga oma korterisse. Tundus teine küll esmapilgul ebanormaalselt pisike, aga siiani on täiesti piisav olnud. Isegi mänguõhtuid saab korraldada. Ainult mõningate Wii mängude jaoks oleks rohkem põrandapinda vaja… 🙂

Mängudest rääkides… on meil aastaga kogunenud omajagu uusi mänge. Uus Alias, Vallatu Alias, Focus ja Targui olid juba enne olemas, 2010 lisas sinna järgmised pealkirjad: Euroopa mälumäng, Maailma mälumäng, Space Munchkin, Eesti mälumäng (reisiversioon), Sõnamäng, Paulig Discovery. Nii et mänguõhtuid võib edaspidigi teha.

Aasta tähtsündmus oli kindlasti 27. novembril, mil meil Imbiga sai tutvumisest aasta täis. Ja noh, siis ma loomulikult palusin teda endale naiseks. Siinkohal avaldan ka tema vastuse, mis kuu aega tagasi saladuseks jäi: “Muidugi tulen!”

Niisiis, 3 aasta perspektiivis on lootust pulma saada. Väga valitutel. Sest me ei ole nii rikkad, eksole.

Ahjaa, ühtlasi oli 2010 esimene aasta since 1996, mil ma alkoholi ei tarbinud. Ikka veel ei tunne puudust. Lonksuke siit-sealt teinekord degusteerimise mõttes ikka, aga… Kihlust vanematega tähistades lasin endale klaasikese kihisevat valada. 20 minutit hoidsin täis klaasi näppude vahel ja valasin ta siis ema klaasi ümber. Lihtsalt ei tahtnud ja kõik.

Aastakokkuvõte 2010: Kõik ülejäänu

Ajajuhtimine

Telema korraldas töötajatele Kristjan Otsmanni ajajuhtimiskoolituse. Nii olen ma oma aega vaikselt rohkem ja rohkem ohjes hakanud hoidma. Jube kasulik, soovitan kõigile! 🙂

Ühtlasi julgen soovitada ka raamatut, mille jõuluvana emale tõi.

Mark

Pärast seda, kui Mark täiega korvi sai, on järjest rohkem teatri poole kiskunud. Ja mitte ainult vaatama. Tahaks midagi ära ka teha. Aga seda siis, kui muud asjad eest ära on tehtud.

Reklaamid

Lisaks meeskoorile said ka BändCämp ja Telema tänavu mu reklaamihäält nautida. See on üks asi, mida peab uuel aastal kindlasti rohkem tegema.

Kickbike

Aprillis ostsin tõukeratta. Plaan oli end suvel sellega vormi ajada, aga… selgus, et algvorm polnud piisav. Järgmisel suvel proovin uuesti! 🙂

Jalgratas

Mu tubli Peugeot Origin XL on mind juba ’99 suvest peale truult teeninud. Loodetavasti teenib veel kaua. 2010 suvel sai ainult üks märkimisväärne jalgrattasõidupäev tehtud, suvise puhkuse 1. päeval 50km. Siis enam ei tahtnud. Ilmselt jälle see vormiteema…

Rulluisud

Juulis panin end üle mitme aasta korra FNSil proovile. Jäime küll lõpuks grupist pisut maha, aga väga lõbus oli siiski. Iseenesest ebanormaalne juhus: 2 vanakooli skeiterit otsustasid täpselt samal päeval ka nostalgitseda. Nii me seal siis vanu aegu meenutasimegi… 🙂

Treening- ja toitumiskava

Millalgi novembri esimese kolmandiku lõpus tellisin endale personaalse treening- ja toitumiskava. Nüüd käin regulaarselt jõusaalis ja söön tervislikumalt kui varem. Õige pisut annab juba tunda. Isegi pärast jõule. 🙂

Arvutimaailm

Osalesin mõned korrad Arvutimaailma suure testi meeskonnas:

Tagasi kooli

Sõltuvus, mis sai alguse veebruaris 2009, süveneb järjest. Ükskord, kui suureks kasvan, hakkan ma kindlasti kas õpetajaks või vähemalt koolitajaks! 🙂

Orkut

Panin konto kinni. Augustis vist. Aga kes seda enam mäletab.