Aastakokkuvõte 2021

Ma olen selles blogimise värgis ikka jube aeglaseks jäänud. Millal viimati eelmise aasta kokkuvõtmine üle kahe nädala võttis? Never! Enda vabanduseks võin öelda, et aja gaasipedaal tundub kinni kiilunud olevat ja mootoris jätkub ikka veel jõudu kiirendamiseks. Igatahes, siit ta nüüd tuleb. Aastakokkuvõte 2021. Kui me eelmisele andsime 5/10 punkti (Imbi) ja 6/10 (mina), siis lõppenud aasta skoor on mõlemal vähemalt 2 pügalat tõusnud. Vastavalt siis 7,5/10 ja 8/10. Pole paha? Vaatame lähemalt.

Aasta pilt: mina elevandi otsas. Imbi pildistas 🙂

Pere/kodu

Oppaa, siin ei teagi nüüd, millest alustada. Või tegelikult tean küll. 2021 on meie kodus selgelt üheainsa märksõnaga kokku võetav: saun! Projekt sai ehitusloa juba 2016, ehitajat ootasime niisiis peaaegu 5 aastat. Seiklusi ja sekeldusi oli omajagu, lõpptulemus on suurepärane. Ja kui me sind ikka veel sauna pole kutsunud — mida sa ootad? Kutsu ennast ise! Lepi meiega ka õige päev/õhtu kokku ja teeme ära! 🙂

Saunamaja kõige olulisem ruum: saun

Ka kodukontor arenes uuele tasemele, aga sellest tuleb lähemalt juttu vidinate rubriigis.

Aasta jooksul tegime Imbiga nii mõnegi meeleoluka väljasõidu, olgu sihtkohaks siis Pärnu, Tartu, Viljandi või hoopiski Taagepera. Aitäh nende mälestuste eest! 🙂

No ja siis ühel hetkel võtsin ma kätte ja leidsin, et köögimööbel näeb aegunud välja. Tõele au andes olen ma seda mõtet juba 2014 remondi lõpust mõlgutanud, nüüd siis lõpuks läksin poodi, lasin õiget tooni valge värvi kokku segada, küsisin nõu, ostsin sobivad pintslid ja liivapaberi, tüdinesin nühkimisest, läksin uuesti poodi, ostsin lihvimismasina, küsisin veel nõu ja asusin tööle. Eesmärk: enne Itaalia reisi köök uueks luua. Ja… tehtud!

Natuke uut ja vana
Imbiga Pärnu rannas päikest võtmas

Sõbrad

Aasta alguses oli vaikne. Sünnipäevapeo tegin seekord Teamsis, kümmekond toredat sõpra näitas isegi nägu. Ja rohkematega olekski Teamsis juba pisut keeruline. Umbes mai paiku julgesime juba mõne üksiku sõbraga näost näkku kokku saada vahepeal.

Siis hakkas juba vaikselt see aeg ka pihta, kus teisest vaktsiinisüstist piisav aeg möödas oli ja tunne mõnevõrra julgem. Käisime lõpetamistel, arutasime reisiplaane ja mängisime uut põnevat mängu alapealkirjaga “serverid kukuvad öösiti

Rallisõpradega rallil

Suvel jäi Facebookis silma Hegle üleskutse asutada Nõmmele oma kohalik lõviklubi. Olen alati Lionsi tegutsemist kerge aukartusega kõrvalt vaadanud, kuigi liitumisest polnud enne seda üleskutset isegi mõelnud mitte. Aga no kui juba, siis juba! Tänu oma suurele suule ja kohusetundele andsin avakoosolekul nõusoleku olla I asepresident, mis tähendab lühidalt seda, et pärast esimese hooaja lõppu tuleb minu presidendiaasta. Mingid mõtted mul juba on, üritan vaikselt nende teostatavuse osas sotti saada.

LC Tallinn Nõmme Charter Night ehk asutamispidu

Aiapidu — vt Bigbänd, allpool

Hetk aiapeolt. Hetk on ju täpselt 14 sekundit, eks?

Septembri lõpuks olid ehitustööd peaasjalikult valmis ja algasid saunaõhtud. Olgu sõpradega või pereringis, aga minu arvestuse järgi on valmimisest aasta lõpuni ainult üks selline nädal olnud, kui kerist kuumaks ei kütnud. Ja nii mõnelgi nädalal tuli seda ette rohkem kui kord.

Tervis

Kõndimine jätkas tõusujoont, aga virtuaal-kombo-maratoni aeg tuli natuke nõrgem kui mullu. Miks? Noh… 2020 võtsin ma esimese setiga üsna rahulikult ja siis hakkasin järjest optimeerima. Seekord tuli nö “must” aeg parem kui eelmisel katsel. Sellest hoolimata, et ma viimased ~10 km villis tallaga käisin. Ja eks need villid tõmbasidki moti maha, et aega edasi lihvida. Igatahes loodan ma 2022 aasta lõpuks oma käimiskilometraaži veel nii palju üles ajada, et 3000km piir ületatud saaks.

Käimisnumbrid lähevad üles: 823km (2019), 2214km (2020), 2905km (2021)

Veebruaris varajase sünnipäevakingina kätte saadud nutikaalu näitu jälgisin pidevalt. Esialgu üritasime Imbiga end tervislikumalt toituma harjutada, aga suvel tuli auk sisse ja sinnapaika see jäi, kuni sügistalvel jõudis ka kaalunäit tagasi sinna, kus ta veebruaris alustas. No vähemalt ei tulnud jõuludega juurde, vaid, oh üllatust, läks isegi natuke maha. Tervislik jõululaud või väikesed taldrikud?

Kool

5 juhendamist, sh 3 magistrit ja 2 diplomit. Mõned lausa cum laude. Aivar, Anto, Helene, Mart ja Merit, tubli töö kõigilt, et edukalt lõpetasite! 🙂 Loenguid ei andnud, kuigi koormus tuli ka juhendamistest päris korralik: ühe juhendatavaga leppisime 2020 lõpus kriisihetkel kokku igaõhtused 5-minutised stand-upid, mis kujunesid enamjaolt pigem tunnisteks aruteludeks. Hindest olulisem oli selle töö puhul rahulolev tellija, kes sai oma vajalikud aruanded esitatud varasemast oluliselt väiksema käsitöökoormusega.

Töö

Veebruaris sisenes mu ellu Coop Pank: Martin kutsus mind testijaid juhtima ja testimist üldiselt uuele tasemele tõstma. Esimese väljakutsena sain tegeleda ühe oma lemmiktegevusega ja värvata 4 uut testijat, enamik neist potentsiaali pealt. Oi, kuidas mulle meeldib testija mõtteviisi ära tunda! See läks niisiis üle ootuste edukalt ja ega edasi pole ka hoog raugenud. Nii toreda ja asjaliku tiimiga pole mingi probleem järjest uute väljakutsetega mõõtu võtta. Jõudu tööle! 🙂

Coop, Coop! Kes seal on? Pank!
(ei ole minu nali, Kalmetilt laenasin)

Must Post jätkab arenemist, kuigi ma ise tõmbusin 2021 natuke tagasi, et korralikult pangatööle keskenduda. Tänavu proovin jälle natuke aktiivsem olla — tuleks ainult välja mõelda, mille arvelt see aktiivsus tuleb. Halvimal juhul panustan rohkem nutikust, mitte niivõrd aega. Või kas see olekski nii halb? 😉

Mis siin toimub? Harjutamine võtteks, mille tulemus jäigi seekord musta materjali hulka, sest vaatamata uutele ja uutele duublitele ei suutnud me tol päeval piisavalt head heli salvestada.

Nordic Testing Days, õigemini sel korral Nordic Testing Day, toimus lõpuks virtuaalkonverentsina LHV konverentsikeskusest. Põnev kogemus oli: kõik need striimerid ja kaamerad ja… mu enda tööpost moderaatorina oli isiklik laptop paari penoplastitüki peal, et kaamera kenasti silmade kõrgusel oleks. Ja tahvel kõrval, kuhu mulle Google Docsi kaudu publiku küsimusi vahendati. Ainsa mitte-pealava-moderaatorina tulin sündmuste tulipunkti, teised tegid kaugtööd. Ja ainus füüsilist kohalolu ilmutav esineja oli viimane keynote Kieren, kelle ma meile rääkima sebisin. Sobivalt rääkis Kieren sedapuhku just nimelt sebimispettustest.

Glamuuri tipptase: minu töökeskkond konverentsi neljanda tracki moderaatorina

ASA figureerib mu elus endiselt, kuigi käimasolev projekt teeb veel viimaseid hingetõmbeid. Vähemalt on 2021 jälle toredate inimestega mõned toredad hetked andnud. Rääkimata toredatest koolitustest koos Steniga. Korra sain üksi ka koolitada — läks kiiremini, nagu arvata oligi. Me nimelt kipume kahekesi koolitades teineteist omajagu täiendama. 😉

Kui juhendamised kõrvale jätta, on TalTech natuke tagaplaanil olnud. Korra proovisime küll Musta Postiga ScamLabist videosarja teha, aga ju siis ei suutnud meie nulleelarvega piloot võimalikke toetajaid piisavalt inspireerida, et kõik rahapakkidega meie suunas jooksma hakkaksid. Õpime ja proovime millalgi kindlasti uuesti, sest teema on endiselt vajalik. Kui piloot huvitab, küsi linki. 😉

Kiitusega lõpetajate vastuvõtul jäi kuubikuid üle. Ühe sellise töö juhendaja, õigemini lauljana, õnnestus üks ka endale küsida. Hiljem avastasin, et kuubiku peale on väikeses kirjas cum laude kirjutatud. 🙂

Bändid/lava

Kaaperdatud bände poleks tulnud, kui Teet poleks välja pakkunud. No et polnudki nagu kaaperdamine, rohkem selline kutsega külalisesinemine. No ja siis ma korra kaaperdasin Anette esinemise. Teadagi, kuidas see läks. 😀

See, et ma ühel kontserdil kahe bigbändiga laulsin, sh Kaitseliidu Tallinna Maleva Orkestri Big Band, vist ei lähe kaaperdamisena kirja. Sest see oli planeeritud ja ma käisin enne lausa proovis. Või no kahes!

Teeduga tegime lõviklubi avapeol ka sellise akustilisema etteaste, mis vist päris bändiks ei liigitu, aga kõigile väga hästi peale läks.

Bigbändiga andsime jälle mõned head kontserdid, sh korra Tartus ja korra aiapeol. Kevadhooajal, kui kontserte veel ei toimunud, sain jälle oma sõnaseadmisoskust treenida. Turundusosakond palus, et me administratsioonidirektori kohalt politseiprefektuuri liikuvale Joosepile järelhõikeks midagi teeksime. Oi, kuidas tegime! Isegi oma Superbi panin videos näitlema! 😀

Septembri alguses oli lootus, et seekord jõuab Maia ka aiapeole, aga… laulja haigestumise tõttu oleks kontsert peaaegu ära jäänud. Õnneks siiski mitte, sest viimasel hetkel sööstis meid päästma Natalja. Seesama Natalja, kes hiljem Superstaari stuudiovoorudes paraku publikult piisavalt hääli ei saanud, et edasi võistelda. Aiapeo publiku silmis on Natalja siiski ultramegahüpersuperstaar!

No ja siis bigbändiga suurepärast koostööd teinud Pennar andis lõpuks ka oma plaadi välja. Tahtis endlit. Tegin ise samal ajal teise käega ise ka, aga vaatasin viisakalt tema kaamerasse.

10. september 2021 jääb mulle pikaks ajaks meelde, sest just sel päeval said “Leiutajate laulu- ja tantsupeo” egiidi all kokku kõik Tallinna Tehnikaülikooli koorid, tantsuansambel “Kuljus” ja bigbänd. Mis selle minu jaoks eriti eriliseks tegi, on asjaolu, et ühtegi teist eeslauljat polnud sedapuhku kavasse sattunud. Kava lõpus sain koori rüppe tõmbuda ja viimased kaks laulu bassina esitada. Ei teagi, kumb on võimsam, kas laulda 120-pealise koori ees või sees. Mõlemad on võimsad! Ai jah, üks pisiasi veel. Koorid laulsid kahes laulus ka minu kirjutatud sõnu: “Läks nii” ja IT Kolledži 15. sünnipäevaks valminud “Kallis koolis”.

Siis kutsus turundusosakond meid jälle välja, et rektorile sünnipäevaks midagi korraldada. Panime pisikese pundi kokku (saksofon, paar trompetit, tuuba, tromboon ja mina) ja tulistasime. Jälle oma sõnadega: “Neiu mustas kleidis” viisil kõlas laul “Rektoril on sünnipäev”

Ja no kuna aasta lõpus läksid numbrid jälle üles, jättis ülikool igasugused peod ja kontserdid oma ruumides ära. Bigbänd ei hakanud ka paaniliselt uusi esinemiskohti sebima, vaid kasutas jälle võimalust uusi salvestisi purki ajada.

Pärast üht vahelejäänud aastat sain jõulude ja uue aasta vahel korra jälle Pärnu Noorte Puhkpilliorkestriga ka laulda. Hea punkt aastale juba alates 2015.

Meeskoori hooajaga liitusin sedapuhku suvel, mis oli huvitav erand. Vanasti tipi mehed suvel ei laulnud. Koor oli küll arvult väiksem, aga seda entusiastlikum — loodetavasti said Valter ja Heldur Tehnikaülikooli Akadeemilise Kammermeeskooriga soovitud tulemuse. Siis algas hooaeg ja koor paisus. Järgnesid kontserdid Tartus, Viljandis ja Tallinnas, millest viimase publik meid kõige rohkearvulisemalt ja tulisemalt vastu võttis. Lõpus toimus midagi enneolematut: pärast kestvaid ovatsioone ja sütitavaid kõnesid kõlas viimane laul ja koor läks lavalt maha. Mehed jõudsid juba riietusruumidesse ning hakkasid kiiresti-kiiresti frakkidest vabanema, ent publik ei andnud alla. Aplaus kestis ja kestis. Lõpuks kogunes koor uuesti lavale — vähemalt need, kel püksid veel jalas olid — ja esitas lisapala.

Mullu korraks pead tõstnud after6 vajus tagasi unustustesse.

Teist aastat järjest ei teinud Neljapäev ühtegi proovi ega esinemist. Kuigi… aasta lõpus nähtud Beatlesi dokumentaal (Get Back) ähvardas küll natuke sädet anda. Näis, mida uus aasta toob.

Vidinad/tehnika

Kuna mullu soetatud Dell ei teinud kõigi vajalike seadmetega koostööd, sealhulgas ka mitte uue tööarvutiga, tuli kodukontorisse tekitada uus dokk: Lenovo USB-C Dock Gen 2. Inspiratsiooni sain pangast, kus muuhulgas testisin ka ühilduvust iPadiga. Töötab! Väga imelik on iPadi sisu suurelt ekraanilt vaadata. Ja natuke on nukker ka, et tal extended desktopi võimalust ei ole. Aga vähemalt hea teada, et kui tahaks, siis saaks. Dell teenib nüüd Imbi kodukontorit.

Kui dokk sai paika, tekkis kohe vajadus ka parema laua järele. Või noh, ei tekkinud, aga Martin jagas ühel heal päeval rõõmusõnumit, et oli Seisuki kliendikogemust kiitnud ja neilt kolleegidega jagamiseks lausa sooduskoodi saanud. Ostuprotsess jättis tõesti hea maitse suhu. Küll aga võtsin ma esimese hooga Martinist liiga palju eeskuju ja proovisin lauaplaadi tellida Puumarketist. Nüüd tagasi vaadates tundub, et puidukriis oli juba otsapidi pihta hakanud ja tellimuse täitmine muudkui venis. Lõpuks sain kirja, et seda mõõtu üldse ei pakutagi enam — ja tellisin Seisukilt lauaplaadi ka. Lootus oli see töönädala lõpus kätte saada ja laupäeval ehitama hakata. Paraku selgus reede lõunaks, et enne esmaspäeva ei saa kohe üldse mitte. Ega’s midagi, tuli poodi minna ja endale lohutuseks üks LEGO muretseda. No et laupäeval ikka midagi ehitada oleks kodus.

Seisuk istumisasendis. Ehk teisisõnu: minu kodukontorinurk.

Tervise peatükis mainitud nutikaal (Withings Body Cardio) on siiani igapäevases kasutuses. Või no peaaegu igapäevases. Statistikafriigina on jube äge iga kord kaalule astudes graafikut näha, isegi kui kaal vahepeal üles on läinud. Ja no pikaajalise statistika nägemine on ju lausa super!

Kui Withingsi kaalu suutsin ma üsna sujuvalt oma hommikurutiini sulandada, siis vererõhumõõtja on suure osa ajast pigem tolmu kogunud. Tuleb see rutiin ka korralikult käsile võtta.

Kui ma avastasin, et meie kodu lähedale on tekkinud Ehituse ABC, mis lisaks ka üsna pidevalt laialdasi sooduspakkumisi teeb, läks käest ära. Kõigepealt ostsin ketaslõikurile lamellketta, et aeg-ajalt kirvest teritada. Siiani pole sihtotstarbeliselt kasutanud. Küll aga proovisin seda alguses köögitoolidelt lakikihi maha saamiseks — paras trenn käelihastele, lisaks veel suurepärane võimalus kogemata kaarjaid sisselõikeid teha. Läksin poodi, ostsin lihvimismasina. Oluliselt turvalisem.

Lihvimismasin

Vahepeal tellisin samast kohast elektri-lööktrelli ka, kui ma ema rõõmuks akutrelli ja liiga suure puuriga männikändu õõnsaks uuristada proovisin — vaigune puu kippus 10 sekundiga aku tühjaks tõmbama ja lisaks tahtis ka randme ära murda. Kahe käepidemega elektrikas töötab oluliselt paremini, ainult mootorile pidi vahepeal jahutust andma.

Kes ütles, et kännust lillepotti ei saa?

Rääkides emast, ühel kenal päeval kinkis ta meile kuumaõhufritüüri. Suurepärane vidin köögis, saab toidu kiiresti üles sulatada ja krõbedaks küpsetada. Seejuures ei mingit õli!

Kuna saunamaja ehitusel jooksid läbirääkimised elektrikega liiva — selles mõttes, et nad ei olnud nõus mulle kahe maja vahelise võrgukaabli vedamiseks läbi liivase pinna isegi pakkumist tegema — otsustasin proovida 2020 Arvutimaailma kanalil propageeritud Meraki GO sarja. No et ikkagi Cisco. Ja tõepoolest, majasisene võrk peab omajagu paremini vastu kui senise TP-Linki riistvaraga. Paraku ei saa sama öelda selle seadmeperekonna meshimise kohta. Esimestel nädalatel oli täiesti OK, aga sealt edasi on järjest alla käinud. Vähemalt korra päevas kukkus ühendus ära. Külmade ilmadega läks veel hullemaks — pärast 2-3 restarti õnnestub hea õnne korral tunniks-paariks ühendus püsti saada. Ja siis mõnikord peab jälle päevade kaupa kenasti vastu. Kasutajatugi ei osanud ka midagi targemat öelda kui “aga… pange kaabel?” Peab veel uurima.

Vana, 55″ telekas kolis saunamajja. Seega oli tuppa uut vaja. Nüüd on meil seal 65″ 4K OLED. Eks siin natuke oli 2018 tulnud fiiberoptilisel netiühendusel ka oma osa, mis 4K isu peale ajas. Reaalselt… ei ole vahet väga märganud ja kannatan endiselt ka 720p sisu ära.

Transformer-laud. Kui lapsena olid ägedad transformerid need autod, mis robotiks muutusid, siis nüüd on meie elutuppa tekkinud laud, mille suurus ja kõrgus on reguleeritavad. Suurus küll ainult kahe astmena (50% ja 100%), kõrgus aga täiesti sujuvalt. Kõige madalamas asendis saaks lauda kas diivanil istudes jalatoena kasutada või siis laua ümber põrandal istuda. Kas ma hakkan vanaks jääma, et sellest nii entusiastlikult kirjutan? 😀

Oi ennäe, transformer ja telekas samal pildil! Laud on siin oma väiksemas asendis, sest parasjagu pole külalisi tulemas. Ja telekas… enam suuremaks ei saa minna, sest siis ei mahu kapi peale ära.

Kuna Imbi endale sünnipäevaks uue telefoni kinkis, ei jäänud mul muud üle, kui endale jõuluks ka kinkida. 😀 iPhone 13 Pro Max. Mõelda vaid, et omal ajal tundus mulle Samsung Galaxy S oma neljatollise diagonaaliga jõhker labidas. Nüüd siis 6,7 tolli ja ei tee teist nägugi. Aku vastupidavus on muidugi täiesti omaette klassist: kui eelmiste telefonidega oli kindel vajadus alati ööseks laadima panna, siis see peab 2 päeva järjest rahulikult vastu. Ja enne kui keegi alustab stiilis “Aga minu vana Nokia…” — minu Nokia 2110 aku pidas napilt koolipäeva vastu, sest pidevalt tuli spämmi (email->sms) ja üldse pole need seadmed mitte mingist otsast võrreldavad. 🙂

Galaxy S (2010) vs iPhone 13 Pro Max (2021)

Üsna aasta lõpus saabus juba oi-kui-ammu tellitud uus rattakiiver. Või no mis tellitud. Toetasin projekti Kickstarteris — see on alati mõningase riskiga seotud. Igatahes jõudis ta nüüd lõpuks kohale. Lumos Ultra. Oppaaa! Kaevurilamp otsa ees ja suunatuled kuklas. Ei raatsigi sellega talvel sõitma minna, aga kevadel proovin kindlasti ära. 🙂

Kultuur

Vinüülid. Kuidas see lubadus kõlaski? Kui 500 plaati täis saan, hakkan kollektsiooni harvendama? Noh… seda ma ilmselgelt pidada ei suuda. Järgmine, samuti hetkel pisut kahtlasena tunduv lubadus võiks olla see, et ma uusi lisandusi enne riiulisse pistmist kuulan ja naudin. Hetkel ootab riiulisse pääsu ligi paarkümmend plaati. Mullused uued tulijad:

No natuke on neid va plaate ikka kogunenud

Raamatud. Tänavune Goodreadsi eesmärk (30) seadis küll mulluse tulemusega võrreldes justkui lati üsna madalale, aga liiga lihtsalt see ei tulnud. Ja aasta lõpus hakkasin teadlikult end lühemate teoste poole suunama. Siin on lemmikud, taaskord üsna suvalises, kuigi kergelt kronoloogilises järjestuses:

Teater. T-Teatri lavastus “Kuldne Draakon“, mida mul vaatamata ametlikult toimunud 2 etendusele õnnestus ikka oma standardiks saanud 3 korda näha. Antud tükis oli piisavalt kihte, et veel mõned korrad vaadata ja uusi killukesi välja noppida. Ühtlasi, kui keegi T-Teatrist seda loeb, palun kutsuge mind edaspidigi kontrolletendustele! 🙂

“Kuldne Draakon”

Kontserdid. Mullu väga kontserte kuulama ei jõudnudki, alles üsna aasta lõpus. Kõigepealt Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor — nende pärast olen valmis lausa Tartusse sõitma. Preemiaks sain pärast kontserti aasta parima toiduelamuse (T-bone steak Meat Marketist). Siis käisime jõulutunnet ammutamas Christmas Dreamsil Kultuurikeskuses Kaja. Dirigent oli juhtumisi sama, kes ka eelmisel kontserdil: Edmar Tuul. Aastale pani mõnusa punkti Rita Ray kontsert Alexela Kontserdimajas.

Podcastid. Memcpy ja Herrasmieshakkerit pole mu radarilt kuhugi kadunud, kuid tänavune aasta uustulnuk on kindlasti Kaisa suurepärane Loovusvool. Ausalt, hetkel mu kõige lemmikum podcast üldse, mida kuulates tahaks kogu aeg “jaa! just! mul on ka TÄPSELT nii!” vahele hõigata. Jube vahva, et Kaisa mind ka korra vestlema kutsus. 🙂

Kinos jõudsime käia tervelt 2 korda: Düün ja uus 007 tuli ikkagi päris suurelt ekraanilt üle vaadata. Paarile uuele filmile heitsime ka kodus pilgu peale, näiteks Don’t Look Up, Finch, The Banker ja Coming 2 America. Aga filmisõbrad me tänavu pigem vist ei olnud.

Sarjad. Allolevat (enam-vähem alfabeetilist) nimekirja vaadates tundub, et veits on ikka ületarbimine. Samas tahame õhtusse natuke põnevust ja siis midagi toredat/naljakat sinna otsa, nii et… valikut peab olema. Ja aasta on pikk aeg ka. Lisaks jälgime natuke ka mõningaid juutuubereid — Imbiga koos peamiselt muusikaga tegelevaid (Charles Cornell, David Bennett, RoomieOfficial), mina sekka ka tehnoloogiateemalisi (MKBHD, Mrwhosetheboss, Technology Connections, Techmoan). Ja no eks me mingitel hetkedel jälgisime ka kohalikke tõsielusarju läbi Zevakini filtri, aga tema kommenteeritud väljaanded hakkasid mingist hetkest talumatult pikaks venima.

Mängud. Üsna aasta alguses saabus meie mängukappi järjekordne Kickstarteris toetatud projekt: Outsmarted! Pealtnäha järjekordne Trivial Pursuiti derivaat, aga küsimused tulevad pilvest. Ehk siis mängimiseks on vaja äppi. Mängime tahvliga, pilti teleka ekraani peegeldades. Ehk siis see, kelle käik parasjagu on, hoiab tahvlit enda käes — ülejäänud seltskond jälgib mängu samal ajal suurelt ekraanilt. Põnev on see, et värskete uudiste kategoorias on siiani päriselt ka üsna värsked uudised olnud. Läbi on käinud veel sellised mängud nagu “The Mind,” “Spyfall” ja juba korra mainitud “Paharetid ettevõttes.” Testijate seltskonnaga olen ka paari enda jaoks uut lauamängu proovida saanud, näiteks “Kuues võtab” ja “Pandemic.” Viimases hakkas esimesel mängukorral juba tunduma, et saame hakkama, aga siis selgus, et käimas on viimane mänguvoor ja meie geniaalse strateegia elluviimiseks polnud enam aega.

Testijad pandeemiat lahendamas

Asjad, mida ma 2021 esimest korda tegin

  • Juhendasin magistritööd (x3)
  • Tellisin kaupa toidukappi nii, et kappi jäänud pudel sattus sõprade kätte, kes selle mulle hiljem koju ära tõid. Aitäh, Kätlyn ja Tarmo!
  • Asutasin Lions-klubi
  • Koordineerisin erinevate teostajate vahel ehitustööde kulgu
  • Käisin oma kodus saunas
  • Näitlesin “Kättemaksukontoris” — Jälgige märtsis uue hooaja algust, siis peaks mind ka näha olema 😀
  • Värbasin ühe soojaga 4 uut testijat
  • Käisin Itaalias
  • Sõitsin gondliga
  • Koostasin kasutusjuhendi MS Outlooki kalendrile 😀
  • Laulsin soolot koos kõigi TTÜ kooride ja bigbändiga
  • Panin kogemata jalga vana ülikonna püksid ja uue ülikonna pintsaku. Keegi ei saanud aru. 😀
  • Laulsin kahe juhendatava lõpuaktusel
  • Olin 39-kraadises palavikus, teades täpselt, millest see tuleb ja kui kaua kestab. Tundsin seejuures enneolematut optimismi
  • Lahendasin nonogrammi paberil
  • Värvisin mööblit
  • Osalesin podcastis
  • Osalesin verivorstide tegemises mitte-meelelahutuslikus rollis 😀
  • Käisin WRC etapil
  • Käisin poes abiks kaupa välja panemas
Martini ja Jörgeniga Laagri Maksimarketis

Itaalia tuur 2021, osa 3: Siena, Viareggio, Milano

8. august jätkub

Firenze ja Siena vahele jäävad viinamarjaistandused. Üks neist ootab meid degusteerimisele, seega oleks patt minemata jätta.

Ilusad sirged viinapuurivid. Mitte nagu meie kaabude servad. 🙂
Must kukk on Chianti sümbol. Kus me oleme? Ega ometi Toskaanas?
Degusteerimine on täies hoos. Kisub pisut ülemeelikukski: Imbi valge kaabu ei ole varsti enam nii valge.
Krissu harjutab itaalia keelt. Käe asend ei ole vist veel päris õige?
Tüdrukud ja vein

Mida lähemale jõuab Siena, seda mägisemaks muutuvad teed. Ehk siis pidevad kurvid, tõusud ja laskumised. Autojuhile väga nauditav, aga kui natukenegi üle pingutad, võib teistel südame kergelt pahaks ajada. Pärast korduvaid kaebusi kaasreisijatelt mu sõidustiili kohta plahvatan jällegi mina. Sihuke kahetaktiline päev tundub olevat. Proovin rahulikumalt võtta, aga samas tahaks nagu enne pimedat kohale ka jõuda ja ma ei kiirenda-pidurda meelega, vaid vastavalt vajadusele ja ausõna olen ma roolis ikkagi pigem rahulik kui kihutaja. Sõbrad võivad kinnitada. 😀

Siena

Hotellist on meile saadetud kirjeldus, kuidas kohale jõuda, mis on oluliselt lihtsam ja selgem kui Firenze parkimismaja oma. Jõuame oma 4-tärni hotelli esimesel katsel ja siseneme kolmandalt korruselt. Fuajee asub… neljandal, mis on ühtlasi hotelli eest läbi mineva tänava kõrgusel. Siena on pehmelt öeldes mägine. Vahetame autovõtmed hotellitubade vastu ja olemegi kohal. Aa, muide, teenindajad on natuke mures, et “tütardele” juhtus suurem tuba kui mulle ja Imbile. 😀

Õhtusöök — hotelli restoran on üleni täis broneeritud, sinna ei saa. Küll aga antakse meile vastuvõtus paar soovitust. Esimese juures näeme, et tuppa mahuks istuma, aga me tahaks õue. Sihime tee peal silma jäänud veinibaar-restorani, mille terrassilt avaneb mega vaade päikeseloojangule. Pearoad pole nii head kui mõnes varasemas söögikohas, aga magustoidud viivad keele alla. Eriti juustukook.

Vaade restorani terrassilt enne loojangut
…ja pärast

Kalorieesmärgi lõplikuks täitmiseks jalutame linnas ringi. See on korralik stepper, sest linn on endiselt mägine.

Siena toomkirik öösel
Legendi järgi olla Siena asutanud Remuse pojad Senius ja Achius, kes Roomast emahundi skulptuuri kaasa tõid. Ehk siis skulptuur kujutab ikkagi Romulust ja Remust.

Keskväljak. Kui seni tundus Veneetsia jäävat reisi haripunktiks, siis… siin avanev vaade paneb selles sügavalt kahtlema.

Siena keskväljaku üks serv. Kuna ma ei suuda seda emotsiooni piltides edasi anda, soovitan igaühel oma silmaga üle vaadata.
Siena

Selgub ka, et Sienas on maailma vanim järjest töötav pank, asutatud 1472.

Hotellile lähenedes leiame oma Volvo maja eest tänavalt parkimas. Ju nad siis liigutavad autosid vastavalt sellele, kes millal kuhu minna tahab. Ikkagi 4 tärni.

Nii ta meid nukralt öösel seina ääres ootab. Aga meie läheme hoopis tuppa magama. Homme seikleme edasi!

9. august: Siena-Pisa-Viareggio

Käime hommikusöögil natuke varem, et enne hotellist checkouti (kell 12) jõuaks ka valges linna peal ringi vaadata. Raekoja plats ei ole teist korda külastades enam päris nii jalustrabav kui öösel esimest korda lähenedes, kuid võimas on ta siiski. 5 kilomeetrit mägilinnas kulutab mõnuga kaloreid. Kas ma mainisin, et Siena on mägine? Ja temperatuur ka muudkui tõuseb.

Vaade Siena keskväljakule
Oi, keegi on LEGOst samasuguse maja teinud, nagu seal väljakul! 🙂
Mis see sõna oligi? Mägine? Jah!

Veereme Pisasse. Tee peal helistab ema ja räägib saunakerise ümber toimuvast. Kas peame uue kerise ostma? Waze pakub torni läheduses parklat, mis on lihtsasti leitav, mõistliku hinnaga ja isegi vabu kohti leiab. Teeme Pisa torni juures kohustuslikud turistipildid. Turiste on, muide, meeletute massidena. Vaatamata Covidile. Ja õhutemperatuur jätkab aga tõusmist.

Proovin Annist ja tornist klassikalist turistipilti teha, aga midagi on valesti. Mis? Anna kommentaarides märku!
Järgmiseks istutan torni endale pähe. 🙂
Ja siis üritab keegi mu mütsi endale pähe tõmmata

Pisa-Viareggio

Plaan on osta hommikusöögiks kraami ja seekord ise teha. Brändilojaalsusest räägin meid Coopi. Mitte et keegi teine roolis oleks, eksju. 😉 Tuleb tunnistada, et Eesti Coopis on parem valik kui siin. Küll aga ostan kaasa itaaliakeelsete kirjadega Coopi kandekoti, et sellega kodumaal eputada saaks. 😀

Coop Itaalia moodi. Mis on pildil? Meie maal pannakse sellistesse dosaatoritesse üldjuhul näiteks pähkleid. Siin aga… loomatoitu. Vasakul kassid, paremal koerad. 🙂

Viareggios parkimine. No problemo, siin töötab lausa sama äpp, millega ma alguses Monzas end parkima tahtsin sättida. Panen parkimise käima, esialgu järgmisel päeval kella kolmeni, et hommikul jõuaks rahulikult süüa, tiksuda ja rannas käia. Või siis panen lihtsalt klapid kõrva ja kuulan linna peal audioraamatut.

Õhtusöök — Pizzeria O Sole Mio. Ei teenindajad ega menüü meiega inglise keelt ei räägi, aga kuidagimoodi saame siiski oma 4 pitsat tellitud. Ooteaeg ca 10 minutit. Puuküttega pitsaahi. Ostame nad vahelduseks kaasa ja sööme oma AirBnB maja kolmanda korruse terrassil loojuva päikese värvidemängu nautides. Kodus on kerise-probleemid lõpuks positiivselt lahenenud. Õhutemperatuur ei ole ka enam nii tapvalt palav, kuid siiski veel üle 25 kraadi.

Pizza Pizza Birra Birra

Magamiseks on natuke palavavõitu ja konditsioneeri pole. Tekke ka pole, aga linast täitsa piisabki. Igaühel on oma magamistuba (st mina ja Imbi oleme siiski koos).

10. august: Viareggio-Milano

Oma tehtud hommikusöök — Krissult salat ja kohv, minult munad ja peekon.

Seda, et keegi ka saia viilutas, minu märkmed ei maini. Õnneks on pildid.

Tüdrukud lähevad Imbiga randa, mina kõndima. 3:1 suhe jätkub, alatasa on keegi see üks erand. Kõnnin ligi 9km ja jõuan “koju” tagasi natuke enne perenaist-peremeest. Vahetult pärast neid saabuvad ka tüdrukud. AirBnB “lepingu” järgi pidime siin olema lõunani, tegelikult lahkume nõks enne kolme ja keegi ei pahanda.

Vaade ranna poole
La Bottega della Bici, ehk siis rattapood. Tuleb välja, et meil on Tallinnas uhke Itaalia restoran nimega… pood?
Miski, mida ma Eestis juba palju aastaid kohanud pole — taksofon!

Sõit Milaano poole peaks Mapsi kalkulatsiooni põhjal võtma ca 4 tundi, tegelikult läheb pigem 2 millegagi. Õues on palav.

Milano vol. 2 (või on see 3?)

Jõuame hotelli juurde, mahume isegi tänavale parkima. Kohvrid sisse, check-in, kiire värskendus ja pool tundi hiljem stardime mina ja Imbi meie rendi-Volvoga viimast korda. Laseme tanklas paagi diislit täis ja tagastame auto Europcarile. Pluss siis see pisike peeglivärk. Alla 80 euro, st omavastutuseni ei küündi. Nelja peale jagades pole hullu.

Kohtume tüdrukutega taas raudteejaamas, üritame suveniire leida. No ei leia. Siis proovime rongipileteid osta ja selgub, et liini meiepoolne ots on katki ja Malpensa Express hetkel ei sõidagi. Taksoäpp lubab meid 95€ eest hotellist lennujaama toimetada. Hotell pakub seevastu 100 eest transfeeri. Valime hotelli pakutud variandi: see on vähemalt kindlal ajal kohal.

Vahepeal käime õhtusöögil hipsterlikus kohas nimega Mi Scusi, mis asub täpselt Esimese Milaano õhtusöögi-koha kõrval. Kirjade järgi peaks see esimene ka lahti olema, aga ei ole. Veider. Oli see üldse päris koht või kujutasime me seda endale ette?

Chinotto, ehk siis mandariinilimonaad. Siin on teatav etümoloogiline loogika sees.

Proovin pulli pärast elektrirollerit rentida, aga äpp ütleb, et minu riigi dokument (st Eesti juhiluba) pole toetatud. Diskrimineerimine!

11. august: Milano-Helsinki-Tallinn

Transfeer läheb lubatud 100 asemel maksma 120 eurot. Lubame pärast Ibiselt asja uurida, aga ei viitsi. Kohalik autojuht on minust, noh, mõnevõrra agressiivsema stiiliga. Vahepeal avaneb liiklusdiskussiooni käigus automaatselt ka mikrobussi juhipoolne aken, vahetatakse žeste ja hoolikalt valitud sõnu.

Lennujaama jõuame mugava varuga, aga Finnairi check-inis on juba järjekord. Ootame mõnuga.

Shoppame veel natuke kodustele külakosti ja juba saamegi lennukisse.

Ja juba olemegi pealpool pilvi. Kus, teadagi, paistab päike. 🙂

Helsingi lennujaamas tahaks pisut keha kinnitada, aga Burger King on kinni. Seevastu saab meie värava lähedalt häid ja “odavaid” gurmeevorste. Värava infotabloo soovitab külastada aadressi iseteenindus.terviseamet.ee ja vorm ära täita. Täidame.

Viimane lennuk, viimane grupipilt.

Lennuk on pisike ja kaasreisijatel on sekeldusi käsipagasiga. Hea, et ma oma pisikese kohvri ennetavalt ära andsin, mitte ei üritanud iga hinna eest õigust taga nõuda. Seljakott mahub ikka ära.

Kui ma siin elaks, näeksin ma siit oma maja!

Tagasi kodus. Superbi pakiruumi mahub kogu meie pagas lõdvalt ära. Vaatamata sellele, et Gert mulle sinna tänutäheks assortii-kasti alkovaba õlut on tekitanud. Kuidas edaspidi nii reisida, et kõik rendiautod vähemalt Superbi-mõõtu oleksid?

Mida me sellest reisist õppisime? No näiteks võiks neljakesi ikkagi natuke suuremat autot vaadata kui tavaline universaal. Natuke itaalia keelt õppisime ka — või siis saime kinnitust, et muusikateooriast on kasu ka väljaspool kooriproovi. Autosse muusikat valides selgus, et nii mõnedki lapsepõlvest tuttavad palad on pärit Itaaliast (nt “Jätke võtmed väljapoole” ja “Ootan tuult”). Ja et meie kõigi vaieldamatu lemmik italodisco esindaja on “La Dolce Vita”. Nälg teeb tigedaks, väsimus ka.

Eelkõige tahaks ma välja tuua seda, et Itaalia on täitsa tore koht ja siia tuleks hea meelega teinekordki. 🙂

Itaalia tuur 2021, osa 2: Como, Venezia, Firenze

4. august: üheksas pulma-aastapäev Como ümbruses

Hommikut alustan wifi-leviala otsimise mänguga — WCs saab iPadi kasutada, kui seda täpselt õiges kohas ja õiges asendis hoida. Ja ka siis kaob ta vahepeal ära. Sõltuvus on ikka üks paha asi. 😀 Ja siis kõnnib üks väike koer üle lae. Rohkem me teda ei näe. 😮

Täna on kogu reisi kõige vihmasem päev. Ühtlasi ka ainuke vihmane päev. Sajul ei paista lõppu tulevat. Aga vaade on ikkagi ilus.

Vaade maja peaukse eest. Mäed on pilvedesse peitu pugenud.

Otsime hommikusöögiks sobivat kohta. Sõidame pikalt mööda Como-äärseid linnu ja külasid ringi, lõpuks maandume “kodust” lühikese jalutuskäigu kaugusele. Sooja toitu kuskilt hommikuks ei saa, seega tellime järgmise hommikusöögi ööbimiskohast. Huvitav on ka see, et välja sõites tundub meie kitsal tänaval müüride vahe veel kitsam kui eelmisel õhtul sisenedes.

Parkimisandurid justkui tsenseeriks midagi?
Hommikusöök Itaalia moodi.

Tüdrukud on vahepeal leidnud ühe vaatamisväärsuse, kuhu peaks natuke matkama. Paraku ei soosi tänane ilm matkamist. No ikka väga märg on. Sõidame keelumärgi alt läbi, otsime kaardil näidatud punkti, aga… no ei ole üldse isegi midagi parkla sarnast kuskil. Kuna tee on kitsas ja selle läbitavus tundub iga järgmise kilomeetriga pigem halvemaks minevat, tagurdan kaamera järgi paar kilomeetrit viimase ristmikuni ja pööran otsa ringi.

Sõidan kaamera järgi. Võib-olla saaks heinamaal tagasi ka pöörata, aga igaks juhuks ei hakka riskima.

Õpime just kogetust ja enne järgmisse punkti sõitmist uurime arvustustest, kuidas parkimise ja jalutamisega on. 20 minutit aeglaselt jalutades? Sobib ka vihmaga? Selle me võtame. Tüdrukutel on vihmavarjud, mina jätsin enda oma hotelli ja usaldan vihmajopet. Paraku voolab vesi, mida jope küll suurepäraselt hülgab, otse pükstesse. Üsna ruttu olen läbimärg, aga vaated on seda väärt ja vähemalt pole külm. Ja pildid tulevad ka ilusad! 🙂

Vihmaga koskede vahel? Miks ka mitte! 🙂
Kui juba niigi üleni märg oled, võib vahepeal ka natuke lõbutseda 🙂
Maaliline, aga väga-väga märg. Ja ülevalt tuleb vett muudkui juurde.

Otsime kohta kiireks lõunasöögiks, tahame cannolasid. Koht, mida sihime, on vahepeal nime muutnud. Või siis uksed kinni pannud ja enda asemele uue koha sünnitanud. Tee (2€) on kallim kui kohv (1,5€).

Järgmiseks Villa Monastero. Uksel on pileti hind 8€, sees maksame 10. Miks? Sest villa pilet on tõesti 8, aga sinna saab ainult läbi botaanikaaia ja selle külastus maksab 2€. Kaval! 😉 Natuke meenutab Californias kogetud Hearst Castle’it, aga nii kitš ta siiski ei ole. Muuseum on seal olnud 30ndatest, praegusel kujul 90ndatest.

Villa Monastero väljast…
…ja seest
Sihuke lagi võiks ju söögitoas küll olla?
Vahepeal tuleb aastapäevapildiks ka poseerida 🙂
Keegi on heaks arvanud seda ilusat vaasi prügikastina kasutada. Igaüks väljendab oma suhtumist nii, nagu oskab.
Kohalik floora inspireerib mind oma teravusega

Parkimismajast spiraalteed mööda välja sõites — no nagu Viru parkimismajas, aga järsem — käib Volvo põhi korra vastu maad. Selge, tuleb väliskurvi hoida ja jälgida, et kedagi vastu ei tuleks.

Tuleme jälle ööbimiskohta tagasi. Sedapuhku suunab Waze mind läbi linna õigele tänavale, aga õiges suunas. Nüüd saan aru küll, miks saabumisjuhend reegleid rikkuma juhatas — kitsas tänav on teisel pool sama kitsas, aga omajagu pikem. Geniaalse gabariiditunnetusega õnnestub mul siiski meid sealt kriimudeta läbi mahutada. Räägime peremehelt välja võimaluse pesumasinat ja -kuivatit kasutada. Päeva viimased seiklused jätab Anni vahele, sest vihmas müttamine väsitas ta veits ära.

Õhtusöögile minnes pargime samasse parkimismajja, kus me just enne olime ja hakkame läbi vihma jalutama. Pärast mõningast tiirutamist ja kaardi dešifreerimist jõuame kohale, aga… vabu kohti ei ole. Tiksume uue koha otsinguil veel natuke ringi ja leiame: Mon Amour. Imbi ja Krissu tellivad erinevad mereandidega pastad, mina võtan vahelduseks rostbiifi. Ja suudan verisest lihast lõpuks selle meeldiva maitse üles leida. Pasta on ka jälle mõnusalt al dente nagu igal pool.

Üheksa aastat! 🙂

Tagasi “koju” ja selgub, et kuivatis loksuv pesu on veel täiesti märg. Anni arvab esiti, et pererahvas trollib. Vaatan lähemalt — 30’ ei ole 30 kraadi, vaid minutit. Loogiline, et poole tunniga kuivaks ei saa. Panen seguprogrammi peale ja jätame ööseks käima. Või noh. Vahepeal raporteerib Imbi, et kuivati jälle seisab, üks punane tuli põleb ja… mis siis ikka, tõlgime ära. Goolge Translate ütleb abistavalt, et serbatoio on inglise keeles reservoir. Ehk siis veepaak vajab tühjendamist. 🙂

5. august: Como-Venezia

Hommikusöök on uhke — pererahvas ise ootab köögis, kuni me sööme. Jätame peremehega südamlikult hüvasti ja sõidamegi. Viimast korda veel läbi kitsukese tänava, mis on siiani üle ootuste hästi õnnestunud. Ja nüüd siis… kuni ma paremat jälgin, käib vasak peegel käib korraks krõpsti vastu kivimüüri. Ohjah. See läheb meile veel maksma.

Senise reisi kõige rikkalikum hommikusöök
Kriimud peeglil

Bellaggio. Otsime kõigepealt parkimiskohta — kõik tasuta kohad on täis. Tasulise koha eest EasyPark (mis Milanos töötas) maksta ei lase. Ilmselt ongi ainult Milano kandi värk. Mis siis ikka, tuleb parkimisautomaati kasutada. See on aga keeruline ja üsna lollaka kasutuskogemusega: kui tehing ebaõnnestub, tuleb ports sekundeid oodata, enne kui uuesti proovida lastakse. Järjekord muudkui koguneb. Ja no siis pead veel ette teadma ka, kui kauaks parkima jääd. Mis siis ikka, paneme 2 tundi ja maksame 3 eurot.

Reverse photobomb: teeme Imbiga endli sellest, kuidas Anni taustal Krissut pildistab. Ühtlasi on kõigile ühtäkki kaabud pähe tekkinud.
Kogu kamp jälle ühel pildil, kusjuures mõned üritavad eri viisidel eristuda

Kuna eile sadas ja homme meid siinkandis enam pole, tahaks paadi rentida ja Como peal väikese tiiru teha, aga võta näpust, kõik on täis. Küll aga on Como täna väga ilus. Teeme portsu turistipilte ja leiame järve kaldalt restorani, kus jooke tellides piisavalt suupisteid tuuakse, et järgmise punktini vastu pidada.

See pilt läks otse järgmise aasta kalendrisse ka. Sest kuidas sa seda kalendrisse EI pane?
Como ääres on isegi parklad ilusad!

Lähen ees auto juurde, sõidan tüdrukutele vastu, järjekordse keelumärgi alt läbi. Midagi hullu ei juhtugi. Kitsastele tänavatele sigineb järjest rohkem inimesi. Võtame suuna Veneetsia poole, lootuses tee peal ka veel Como äärde randa suplema jõuda. Paraku pole ühelgi korral kas parkimiskohta ranna läheduses või randa parkimiskohtade läheduses.

Jõuame kiirteele. Sisse sõites võtad pileti, välja sõites annad pileti tagasi ja maksad selle järgi, kui pika maa sõitsid. Meil läheb esimesel korral kokku 16,50€ — selle raha eest läbime umbes 220km 130km/h piiranguga maanteed. Oleks ma oma autoga, tiksuks rahulikult adaptiivse püsikiirushoidjaga, aga selle Volvoga tuleb ikkagi väga aktiivselt liiklusele keskenduda. Liiklus on… omapärane. Peegleid ei pea jälgima, küll aga enda ees toimuvat. Nii märkan päris mitu korda vasakust küljepeeglist, kuidas kiiremal rajal tagant läheneja enne mind igaks juhuks hoogu vähendab.

“Kui ei oleks sind, mu väike kallis, jääks mu osaks iseteenindus”
Ühtlasi juhin tähelepanu sellele, kes teenindavad vasakpoolsetes ridades.

Teeme teeäärses tankla- ja söögikohakompleksis peatuse, võtame võileiba, külastame tualettruumi ja sõidame edasi.

Läbitud vahemaa polegi iseenesest kõige hullem, aga pisut lühikeseks jäänud öö, võõras liikluskultuur ja adaptiivse kiirushoidja puudumine väsitavad õhtuks väga ära.

VENEETSIA!

Esimese hooga proovime hotellile lähemal asutav kallimat parkimismaja — kõik on täis. Selge pilt, järelikult peame kaugemale parkima ja “veetaksoga” (rohkem nagu vee-marsaga) hotelli juurde sõitma. Ootamist on omajagu: kõigepealt autoga ummikutes, siis piletisabas, lõpuks ujuvplatvormil ja siis juba ootamegi laevas oma peatust. Kõigil on maskid peas. Ühel hetkel lahvatab Itaalia temperament: üks vanem härrasmees pahandab, et lapsekärud igal pool jalus on. Teised rahustavad kõrvalt: “Calma, calma!” Pole see Itaalia nii teistmoodi midagi, täpselt nagu meie Nõmmekate grupis. 🙂

Veemarsas on paras trügimine

Hotell on üle ootuste hea (kuigi paberil ainult 2 tärni). Natuke chillime niisama ja stardime poole üheksast õhtusöögile. Valime kolme restorani vahel, lõpuks võtame kõige mitmekesisema menüüga. Proovime Imbiga ära musta risotto tindikalaga.

Jalutame linna peal, et kalorieesmärk täis saada. San Marco väljak on öösel imeline! Miskipärast veits vesine. Lapsed möllavad vees, mõned teevad fotosessioone.

San Marco väljak öösel: peegelpõrand!

Kuskil kaugel lööb välku. Hästi kaugel, aga hästi stabiilselt. Nii stabiilselt, et õnnestub seda päris mitu korda kaamerasilmaga tabada ja isegi natuke erinevate lähenemistega eksperimenteerida. Võimas!

Mis välk on?
Ma küsin: mis välk on? Jube vahva, kui isegi ilmastikunähtused niimoodi poseerida viitsivad.
Coop, Coop! Kes seal on?

6. august: Veneetsia

Olles Como kogemusest õppinud täpselt… mitte midagi, otsime kohta, kus mõnusasti hommikusööki nautida. Soovituste järgi navigeerime kitsastel tänavatel küll siia, küll sinna, aga kõik kohad on kas täis, pole veel avatud või on nad lausa igaveseks suletud. Need kohad, mis avatud on ja kuhu mahuks ka, jätavad imeliku mulje ja menüü tundub koosnevat ainult erinevatest saiakestest. Ju siis nii ongi, et siinmaal hommikuks midagi normaalset ei sööda. Või süüakse kodus.

Ühes kohas tundub, et saia vahele on isegi omletti pakitud. Proovime ära? Mõned seltskonnast on ikka kahtleval seisukohal. Sel hetkel mu unine kannatus katkeb. Saadan kõik ühte pimedasse kohta ja teatan, et mina söön siin, meeldib see neile või mitte. Teised ühinevad ka. Toit on kuiv ja üldse paras pettumus, aga vähemalt on see osa päevast nüüd tehtud. Järgmise hommikusöögi tellime hotellituppa, on kindlam.

Kõik on hommikusöögiga ilgelt rahul!
Kuidas Veneetsias sellist pilti saada?
Umbes-täpselt nii see käib
Meie siin viltuse torniga poseerimas. Kas tõesti juba Pisa?

Pärast pingelist hommikut jaguneme kaheks tiimiks. Ehk siis meie Imbiga proovime gondlisõidu ära ja tüdrukud vaatavad omal käel linna peal ringi. Alberto on väga professionaalne ja tore. Vilistab ja laulab, natuke teeb ka ekskursiooni ja vastab jooksvalt meie lollidele küsimustele. Näiteks selle kohta, kui pikalt gondoljeeriks õppima peab. Ja vastus? Paadi juhtimise saab ruttu selgeks, aga vilumus võtab aastaid. Ja peamine on tegelikult hoopiski suhtlemis- ning müügioskus. Psühholoogia. Ei ole nii, et kuue kuuga saad trollijuhiks ja ongi olemas.

Meie siin niisama Albertoga hängimas.
Alberto tööhoos
Väike stiilinäide ka

Otsime lõunat, aga päriselt süüa ei taha. Pigem nagu jahutust. Ehk siis — gelato! Oma lemmikväljakul leiame vabade laudadega restorani ja potsatame toolidele. Kelner toob menüüd. Anname mõista, et tahaks jäätist, mispeale tema meid mõned lauad tagasi suunab, sest kõrvalkoht ongi gelateria. Tellime kumbki ühe portsu gelatot, mis osutub meeletuks. Ongi kogu lõuna. 🙂

Gelato. Hästi palju gelatot.

Õhtusöögi teeme jälle samal väljakul. Kolm meist tellivad salatid, mina võtan pitsa. Ja siis veel kamba peale ühed friikad ka, sest taimetoit on ju ikka tervislik. Küsin ettekandjalt, mis pitsat ta ise soovitaks ja võtangi tema soovituse peale Quattro Stagioni. On tõesti hea. Lisaks ka vaheldusrikas. Õhtusööki oodates tellime veel homseks hommikuks endale veetakso ära. Tuleb välja, et saab täitsa netist tellida — valid lähtekoha ja sihtkoha, maksad raha (63€) ära ja ongi olemas. Isegi kinnituse saab meilile!

Quattro Stagioni. Elamus oli ilmselt parem kui pilt. 😀

Õhtul viivad jalad meid jälle San Marco väljakule, mis on järjekordselt vee all. Kiire guugeldamine annab tulemuse, et nähtuse nimi on acqua alta ehk tõusuvesi, mis kanalisatsioonist vee üles surub. Igal juhul tasub pärast vees hullamist jalad hotellis puhtaks pesta. 😉

Päeval ostetud postkaardid täidame õhtul hotellitoas ära ja varustame markidega. Margi pealt jääb silma hoiatus, et kindlasti õige firma postkaste kasutaks. Otsin veebilehelt, kus neid va kaste siis leida võiks — ja selgub, et pärast Veneetsiat midagi enam teele ei jäägi.

7. august: Venezia-Firenze

Hommik algab missiooniga kaardid posti viia, et nad kõik ikka ilusti sihtkohta jõuaksid. Enne minekut ütlen veel Imbile, et ta võib ilma minuta hommikusööki alustada. Üks postkast on küll üsna hotelli lähedal, ent see on täiesti valede kirjadega. Netist vaadatud kaardi peal pidi sobiv punkt ka täiesti sealsamas olema, aga võta näpust. Kui siin kunagi mingi pood või putka ongi olnud, siis enam seda igatahes pole. Kulgen reipal sammul mööda hommikust Veneetsiat, otsin õige logoga kohta. Ahaa! Üks ratastel ajalehekiosk, mille puhul veel aru ei saa, on ta avatud või mitte, igatahes kaks asjapulka seal juures askeldavad. Küsin, kas siin saab kaardid posti panna. Härrased vaatavad korraks kaarti, ehk postmarkigi… noogutavad korraks ja ajavad omavahel juttu edasi. Mis siis ikka, jätan oma kaardivirna neile ja kiirustan tagasi hotelli.

See postkast, mida mul vaja EI olnud

Selgub, et olen ära olnud alla kümne minuti ja hommikusöök peaks kohe jõudma. Eilsega võrreldes on toit kordades parem, ainult muna ei ole. See-eest saab meesaia teha! Ainult võid oleks ehk pidanud rohkem võtma.

Arveldame ära ja jääme veetaksot ootama. Natuke on närv sees, sest broneering sai netist tehtud ja hotelli nimi tuli ise vaba tekstina kirjutada. Mis siis, kui sellel hotellil ametlikult kaid polegi? Või kirjutasin valesti? Tahaks ikka nii valida, nagu Eestis pakiautomaati — no et nimekiri on ees ja vali siit. Aga takso tuleb täpselt tellitud ajal, ei küsi midagi ja sõidab õigesse kohta. Okei, enne randumist ta siiski uurib meilt, kas tahame bussi peale või parkimismajja.

Pilt sellest, kuidas Imbi hotelli taksopeatust pildistab
Tüdrukud takso tagaistmel
Meie Imbiga takso tagaistmel. Venitasin enne istumist jalad natuke pikemaks, et uhkem oleks!

Enne taaskohtumist Volvoga üritame skoorida praamipileteid Jesolo ranna poole, aga sellist praami pole vist olemaski. Mis siis ikka, sõidame!

Jesolo

Jesolos viime tüdrukud randa ära ja otsime Imbiga parkimiskohta. Pargime niidetud põllulapile, nagu oleks festivalil. Või rallil. Aga parkimine on täiesti tasuta. Natuke põen, et kohvrid liiga ahvatlevalt välja ei paistaks ja pakin osa asju ajutiselt tagaistmete ette ringi.

Enne randa käime veel poest läbi, et endale natuke jooki ja rannarätikud tekitada. Leiame rätikud. Ilusad roosade flamingodega. Müüja nendib nukralt: “Mul on ainult ühte moodi neid.” “See on okei, meil võivad samasugused ka olla.” “Okay, same-same!” Poetädil on miskipärast väga naljakas. Või siis on ta lihtsalt rõõmus, et sai kaks ühesugust rätikut müüdud. 🙂

Mööda minnes paneme silma peale ka ühele nunnule pizzeriale, kuhu pärast sööma tulla.

Rand. Tüdrukud on meile väga head kohad rentinud, toolid on veele piisavalt lähedal, samas mitte ka kõige esimeses reas. Loeme raamatuid, naudime sooja merevett ja laineid, tunneme end igati hästi.

Jesolo Beach: vaade raamatu tagant

Tagasiteel sihime pizzeriat, aga jääme pika ninaga. Isegi kõrval asuvas jaapani restos on siesta. Ainult üks pubilaadne koht on lahti ja pakub minipitsasid jms pubitoitu. No vähemalt ei jää nälga.

Jälgin teeäärsetes tanklates diisli hinda — mida kaugemale linnadest, seda odavamaks läheb. 1,469 on vist kõige odavam. Ja siis, kui lõpuks kiirteelt tankima läheme… 1,78. Mis juhtus? No selge, kiirtee juhtus. Täisteenindus: onu küsib, kas tavaline või plussiga. Tangime tavalist.

Waze juhatab suurelt maanteelt kõrvale, mägiteedele. Ummikust eemale. Sest kiirteed mööda edasi läheks pool tundi kauem. Lõpuks oleme ikka kiirteel kerges ummikus, aga üldse mitte nii hullus. Jõuame Firenze äärelinna Ibisesse kella kaheksa paiku õhtul. Leiame tasuta valveta parkimiskoha hotelli kõrval ja tšekime sisse.

Õhtusöögid skoorime hotelli baarist. Süsteem on selline, et tellid baarist toidu ja vead selle kandikul endale tuppa.

Jäätisevalik hotelli baaris. See M tähega, mida me Magnumiks kutsume, hääldub Itaalias pigem “maanjum”. Muidu ei saa keegi aru.

8. august: Firenze-Siena

Magame rahulikult une täis ja võtame hotelli hommikusöögi. No et Ibis ja saab normaalselt süüa. Muna ja värki. Omletti pole, ainult kõvaks keedetud munad ja saiad. Imbi saab viimase juustuviilu. Ibis, miks sa meile nii teed? 😀

Küll aga hakkab kohvri-tetris juba päris hästi välja tulema!

Järgmiseks otsime Firenze kesklinnas parkimismaja. Kuna oma piiritus ettenägelikkuses broneerisime õhtul koha ära ja isegi maksime selle eest netis, ei saa ka suvalist parkimismaja võtta. Õigeni sõitmine osutub seevastu keeruliseks — Waze juhatab läbi keelumärgi, Google Maps jällegi läbi sellise ala, mida parkla-vahendusteenuse juhend ütleb, et mingil juhul läbida ei tohi. Helistame parklasse. Viitavad videole Facebookis. Tore video küll, näitab täpselt parkimismajani jõudmise ära, aga… millisest punktist see video täpselt algab? Pärast mõningast Firenze vahel autoga tiirutamist läheb Imbil närv mustaks — nüüd on tema kord plahvatada. Kolmandal katsel (sh pärast kolmandat telefonikõnet garaaži) jõuame kohale. Pool tundi pärast broneeritud aega. Aga ka 3,5h on piisav, et sellise palavaga Firenzet avastada.

360 kraadi maa alt, parkimismajast

Esimene vaatamisväärsus: Ponte Vecchio. Kõnnime üle silla, otsime paremat vaatenurka ja võtame kohvikust juua, et end jahutada, kosutada ja WC-d kasutada.

Taustal Ponte Vecchio (ehk siis… vana sild?)
Firenze
See hääääästi suur kirik Firenzes
Sama kirik, teine suund
“Koppel ja kuppel”

Lõunasöögiks leiame ilmselt kõige ägedama restorani üldse. Meid teenindab (enda sõnul) Firenze parim fotograaf, kes teeb lõpuks ka koos meiega selfie. Täpselt nagu me lootsime.

Firenze parim fotograaf ja meie. Pole kahtlustki!
Punane vein?
Ei, must pipar!

Et lõunasöögi ja broneeritud parkimisaja lõpu vahele jääb veel natuke aega, aga tüdrukud ja Imbi on pigem natuke väsinud, lähen vahelduseks üksi kiiremal sammul mööda linna ringi kolama ja oma päeva kalorieesmärki täitma.

Lase mind veel üksi linna peale. Kohe hakkan ebasündsate kujudega pildile trügima.
Kas ka siin on tegu ebasündsa skulptuuriga, jäägu vaataja otsustada. Tegelikult vist ikkagi ei ole?

Järgmises osas külastame viinamarjaistandust, Sienat, Pisa torni ja veel igasugu kohti. Ja siis lendamegi juba koju tagasi.

Itaalia tuur 2021, osa 1: Milano, Monza, Como

Minu uusaastalubadus aastaks 2020 oli, et ma ei lähe ühelegi välisreisile. Ja ennäe imet, soodsate olude kokkulangemisel suutsingi ära teha! 2021 suvel selle lubaduse toel enam edasi purjetada ei saanud ja nii võtsimegi ette ühe minu jaoks täiesti uue sihtkoha: Itaalia. Sedapuhku otsustasime autot mitte piinata ja siiski lennata, aga kohapeal auto rentida. Täpselt nagu 2019 USA reisil. Ja kuna rendiauto kulusid neljaga jagada tundus endiselt mõistlik, leidsimegi endale maagiliselt 2 reisikaaslast. Teilegi USA reisilt tuttav Krissu ja tema trennikaaslane Anni. Üritasime pingsalt leida ühte ühist nimetajat — 2019 olid kõik lasersilmad — kuid tulutult. Kombineerisime nii- ja naapidi, aga igatpidi paistis ainsa ühise tunnusena välja see, et üks erineb teistest. 3 lasersilma ja üks läätsekandja. 3 naist ja üks mees. 3 noort ja üks hallpea. 3 lühikest ja üks pikk. Ja nii edasi. Ah, siiski: kõigi reisiseltslaste vanus algab kolmega. 🙂

Igatahes. Mõned mõnusad seansid planeerimist, broneerimist, tuliseid vaidlusi ja huvitavaid avastusi hiljem olime kõik valmis startima. Pane turvavöö kinni ja sõidame!

2. august: Tallinn-Helsinki-Milano

Meie tänavune puhkusereis algab umbes samamoodi nagu eelmine 2 aastat tagasi: sõidame minu truu punase Superbiga oma kodu eest ära, kohvrid pakiruumis. Sellega sarnasused lõppevad, sest roolis on Gert, kes järgmised poolteist nädalat sellega ka enda puhkust saab sisustada. Ja tänava otsast ei pööra me mitte lõunasse, vaid põhja: võtame suuna lennujaamale.

Esimene lend, TLL-HEL. Miskipärast otsustab broneeringusüsteem meid istutada paarikaupa teineteise taha, mitte kõrvuti. Registreerudes kohti valida ka ei saa, sest kõik näikse täis olevat. Pisike lennuk ka. Ja lühike lend: lennuaega napilt 20 minutit. Tallinnas lastakse meil jala mööda asfalti terminalist lennukisse minna, Helsingis tuuakse bussiga terminali. Kuna antud lennukil on uks taga ja tüdrukud (Anni ja Krissu ühine nimetaja, mis hiljem eriti huvitava uue tähenduse omandab) on meist tagapool, mahuvad nemad eelmise bussi peale.

Istume Imbiga rõõmsalt üksteise taga ja ei pane tähelegi, et mingi mees Imbi taga koogutab, telefon tagataskus

Maskireeglit lennukis väga rangelt ei jälgita — enamikul on maskid siiski ilusti peas. Ainult ühel mehel ei ole, mida keegi talle ka pahaks ei tundu panevat.

Oleme Helsingi lennujaamas. Vahemaa järgmisse väravasse on lühike, jõuame ilusti. Tüdrukuid ei paista kusagil, äkki jõudsid enne meid lennukisse minna? Läheme sisse ja vaatame ringi. Ei, siiski, nad on kuskile lennujaama peale uitama läinud vist vahepeal.

Uus lend, uus mask, uus paigutus

Tüdrukud jõuavad ka, on meist rida tagapool teises seinas. Kuna me Imbiga oleme kahekesi kolmeses reas, saame laiutada. Lisaks on Finnair meile täiesti juhuslikult määranud kohad tiivapealses avariiväljapääsus, seega — rohkem jalaruumi sama raha eest! 🙂

Maskinõuet jälgitakse sedapuhku omajagu rangemalt. Ja seda nõuet ka, et ei tõuse püsti enne, kui sinu rida välja hõigatakse. Üks Itaalia härrasmees, kellel kõigi väliste tunnuste põhjal on tohutult kiire kusagile, proovib siiski oma käsipagasi järele upitama hakata — ja saab teenindajalt noomituse.

Imbi tabas hetke, kui ma eelseisvateks sõidupäevadeks harjutasin

Huvitava asjaoluna jääb silma, et tegemist on korraliku karjäärireisiga: nii õhkutõusmisel kui ka maandumisel paistavad lennuki akendest avatud tüüpi kaevandused.

MILAAAAAANO!

Väljume lennukist ja leiame rongi, mis meid Milano keskjaama viib. Peaaegu oleks teinud nagu alati: võtnud lennujaamast rendiauto ja sellega esimesse hotelli navigeerinud. Ja siis küpses millalgi planeerimise käigus plaan natuke kokku hoida. Kuidas? Valime hotelli ja autorendi hoopis suurlinna peamise raudteejaama ümbruses. Niisiis sõidamegi rongiga Milano Centralesse ja tiksume sealt jala kohvritega hotelli. Keegi ei nõua taksot, sest hotell on üsna lähedal ja ilm hea. Lisaks on kõigil vaja päeva kalorieesmärk täis saada. 😉

Rong see sõitis, aga kes on piilupart? Ei tea, maskid on ees!
Milano Centrale — kaunis seest…
…ja väljast ka

Läheneme esimesele hotellile. Ibis Milano Centro petab alguses ära ja tundub esmapilgul väljast ilge urgas. Siis selgub, et küljeuksest ei saagi sisse. Läheneme peaukse poolt, mis paistab juba omajagu kenam välja.

Et see hotell on meil ainult üheks ööks, aga homme tahame veel Milanot avastada, uurime võimalusi kohvrid pikemaks sinna jätta. Kuna covidi-piirangud ei luba hotellides kõigile kättesaadavat pakihoiu-ruumi pidada, pikendatakse hotellitoa aega kella viieni õhtul. Tasuta. Mõnikord kohe veab!

Tõmbame toas korraks hinge, peseme lennukitolmu maha ja valmistume õhtuseks Milano-retkeks. Mu juhtmevaba laadijaga akupank hakkab vist läbi minema: aku jõuab lühikese ajaga 14% peale ja laadija otsas ei tõuse ka. Lõpuks hüppab lühikese ajaga 26%->97%. Kahtlane.

Otsime kohta õhtusöögiks, aga kõik on kas täis või kinni. Maandume ühes täiesti suvalises nurgapealses vana Tommi Grilli meenutavas kohas ja saame ülihea pasta carbonara elamuse. Mõnusalt al dente. Ja lasanje on ka täitsa okei. 1,5-liitrine pudel vett maksab 4€. Ja 0,3l alkovaba õlle eest kooritakse kuuekas. Toidu hinnad on seevastu täitsa talutavad. Üks pisike erinevus Tommi Grilliga on veel — teenindus on lauast. Kuna istume väliterrassil, ei pane maskinõuet väga tähelegi. Samas, siseruumides käivad kõik alati maskeerituna.

Vaata kui nunnult me õhtusööki ootame!

Tagasiteel hotelli leiame avatud kohaliku kaubandusasutuse ja varume järgmisteks päevadeks pudelivett. Pood on häääästi kitsas ja pisike, aga vähemalt on hilisõhtul kenasti avatud. Ja vett saab. 🙂

Uni on väga hea, sest ööd on siin mustad.

3. august: Milano-Monza-Como

Ärkame hommikul kell 8. Nendime Imbiga, et hotelli WCs on alarminöör väga nõmeda koha peale disainitud — täpselt dušinurka ja veel nii, et pestes jääb pidevalt ette. Samas, noh, eks ta ole ju komrpomiss efektiivse ruumikasutuse ja funktsionaalsuse vahel.

Hotelli hommikusöök on nagu hotelli hommikusöök ikka, aga kätte saab selle leti taga olevalt kummikinnaste ja maskiga teenindajalt. Mitte mingit iseteenindust. Mingis mõttes mugav, samas ka ohutum — teised külastajad ei köhi su toidu peale. Ressursikulu peale ei taha muidugi mõeldagi.

Tüdrukud lähevad Milanot avastama, meie Imbiga võtame sihiks autorendi ja Monza ringraja. Rendibüroosse jalutame hotellist umbes 15 minutit. Läheme väikese varuga, sest Monzas tuleb olla tuuri alguseks. Hiljem selgub, kui oluline see õigel ajal kohale jõudmine päriselt on — kui ringrajaga kirjavahetuses jääb mulje, et sain vabalt tuuri alguse aja valida, siis tegelikult sattusin täiesti kogemata mainima tänase ainukese ekskursiooni algusaja. Aga nüüd ma ruttan sündmustest pisut ette. Autorendi järjekorras tunduvad meist ülejärgmised ootajad olevat meie kaasmaalased. Me ootame rahulikult ukse taga, et sees korraga rohkem inimesi poleks, kui uksel olev silt lubab — nemad lähevad sisse piiluma, et äkki ikka saab kohe löögile. Ei saa. Igatahes, kui meie oma asjad ära oleme vormistanud, küsivad nad meilt, ega me juhuslikult Eestist pole. 😀 Uurivad rahvusvahelise juhiloa kohta ka. Tegelikult pole ma seda dokumenti seni veel ühelgi reisil näitama pidanud. Alati on tavalise Eesti juhiloaga toime tulnud.

Autoks broneerisime Passati, et kõigi kohvrid ära mahuks. Tegelikult oleks Superbi tahtnud, aga seda ei paku miskipärast keegi. Ühtlasi selgub, et Passatit me ka ei saa. Hoopis Volvo. Mitte et me kurdaks.

Meie truu suksu kogu ülejäänud reisiks.
Taustal kasutab Imbi kõiki oma analüüsi- ja auditioskusi veendumaks, et paberid on ikka korras.

Käivitamise nuppu ei leia esimese hooga üles. Istme reguleerimine ka teistmoodi kui ma harjunud olen. Lisaks nõuab harjumist käigukang: üles-alla nõksutades käivad läbi R, N ja D. CarPlay on olemas. Juhtmega küll, aga siiski. Ettenägelikult oleme kaasa pakkinud juhtmevaba laadijaga telefonihoidja, et kahe ekraani võlusid saaks nautida. Waze’iga võrreldes on Volvo sisseehitatud naviga mugavam sõita, sest juhised kuvatakse otse rooli taha. Samas ei ole seal liiklusinfot, seega marsruudid ei ole nii head. Navigeerime kahe seadme kombinatsiooniga.

Monza

Monza tundub Milano kõrval ilusa väikese külakesena, kuigi tegelikult on tegu täiesti arvestatava linnaga: inimesi rohkem kui Tartus, rahvastikutihedus on võrreldav umbes Kristiine linnaosaga.

Ainus kaader Monzast väljaspool ringrada. Mitte kõige põnevam fotolavastus, aga natuke annab kohalikust olustikust aimu.

Pargime auto ringraja-äärsesse parklasse. Otsin võimalust maksmiseks, tõmban lausa äpigi alla, aga… selgub, et täna on parkimine tasuta, sest rajal ega pargis midagi olulist ei toimu. Kõnnime ekskursiooni kogunemispunkti, Juan Manuel Fangio mälestusmärgi juurde. Huah! Ma olen sama kuju juba korra näinud, aga hoopis 11000 km kaugusel, Buenos Aireses. Ühtlasi selgub, et ka sealsamas raja territooriumil on täiesti tasuta parkimine. Meie giid on väga entusiastlik praktikant, kes räägib sellise enesekindlusega, et võtame kõike tema öeldut tõe pähe. Vahepeal tekib küll pisike kahtlus, kui ma vahepeal asjatundliku näoga midagi täpsustada püüan, aga tema vastab hoopis oma peas kõlavale küsimusele. Või äkki on keelebarjäär. Kui meilivahetusest jäi mulje, nagu me oleks ainsad ekskurseerijad, siis tegelikult on täiesti arvestatav grupp koos:üks prantsuse perekond, paar sakslast, mõned rootslased ja meie.

Ekskursiooni ajal näeme, et Alpine testib parasjagu rajal. Kuna broneerisime kombotuuri (hooned ja rada), on ajastus oluline: rajale lastakse meid ainult sel hetkel, kui testijad lõunapausi teevad. Seega oleme justkui pisikese ajasurve all. Mitte et seda kuskilt tunda oleks.

Paralleelmaailmad. Samal ajal, kui mina pildistan Monzas Alpine’i veokiparki…
…on Krissu Milanost üsna sarnase geomeetriaga vaate kaadrisse võtnud.

Kuna rajal on päriselt F1-auto (olgugi mõni aasta vana), on ka võistluskohtunike ruumis süsteemid sisse lülitatud ja kõiksugu ohutusnõuded tagatud. Välja arvatud see, et meid lubatakse täiesti vabalt igasugustesse ruumidesse, mis võistluste ajal lihtsurelikele rangelt kättesaamatud on.

Kohti, kuhu lihtsurelikke ei lasta, vol. 1: siin arutavad kohtunikud, kas kedagi peaks karistama või mis värk on. Aknast paistaks ilusti ka parc fermé, kui ma pildi natuke teise nurga alt oleks teinud.
Kohti, kuhu lihtsurelikke ei lasta, vol. 2: race control. Täielik ülevaade kõigest rajal toimuvast, aga sellegipoolest ei pruugi kõikjale kogu aeg silmi jätkuda. Kui me Barcelona ringrajal sama ruumi külastasime, olid ekraanid kinni. Aga täna on auto rajal ja valvsad pilgud … valvavad. Ees vasakul paistab ka meie giid.
Kohti, kuhu lihtsurelikke ei lasta, vol. 3: POODIUM! Järgmisel hetkel rebisin ma tossu jalast ja sundisin teisi sealt seest vahuveini jooma.
Me siin Imbiga niisama poseerimas. Tuuri ajal küsis keegi ka, mis nimed mu särgi peal on. Selgitasin viisakalt. Kirjuta kommentaaridesse, kui ära arvad. 😉

Hoonete ekskursiooni lõpus lähevad prantslased minema, kõik teised on ka rajatuuri ostnud. Tõsi, ka prantslased üritavad lõpus uurida, kas saaks juurde osta, aga kvoot on tänaseks täis. Seesama lõunapausi pikkus piirab, eks. Päris omapäi rajal kulgeda ei saa, meid sõidutab Jaguariga härra Roberto, kes muuhulgas mainib, et kuigi palka saab, ei tundu see talle üldse tööna. Täitsa mõistan. 🙂

Tundub nagu töristaks niisama ringi, aga enne esimesse šikaani pidrudamist käib kiirus ikkagi 200 kandis ära. Väga ei saa kihutada ka, kui oravad üle raja jooksevad. Alguses mängiv muusika on Roberto mobiilihelin.

Rajaga tutvutud, suundume vana ovaali otsingutele. Tuuri lõpus juhatab meid üks kogenum kompleksi töötaja (palgal 90ndate algusest), mis suunas jalutada ja mida kust näha oleks. Päris vanale rajaosale omapäi siiski minna ei saa, aga eemalt vaadata ei keela keegi. Õhus on mootorispordi ajaloo hõngu: kiiruse templil täitub järgmisel aastal juba terve sajand.

Ovaal paistab! Päris jõhkra kaldega. Vaatame lähemalt.
Selline näeb kalle välja altpoolt. Imbi ootab rahulikult. Ja jälgib, et keegi mind vahele ei võtaks — kaldusin natuke “ametlikult” jalgteelt kõrvale.
Mina ja vanameister Fangio

Auto poole jalutan üksi, sest Imbi on jalatsivalikuga pisut alt läinud. Ja noh, kuna siin see lähem parkla täitsa olemas on, saan ta jalavaeva ka hõlpsasti kergendada. Miks ma küll kõrvaklappe kaasa ei võtnud? Oleks saanud mõne audioraamatuga edusamme teha. Igatahes, minul saab enne autoni jõudmist juba 10km kõndimist täis.

Toon auto lähemasse parklasse ja teen kiire shoppingu rajaäärses nännipoes. Skoorin endale Kimi nokatsi (ta pole selleks hetkeks veel pinsile minekut avalikuks teinud) ja sooja Monza pusa. Kauba peale antakse ka pisike Ferrari akupank.

Skoorisin poest Kimi mütsi!

Ahjaa. Alpine testib. Üks kollase kiivriga noorsõitja teeb rajal ringe. Tuuri ajal üritan aru saada, kes see sõitja on, aga päris tõeni veel ei jõua. Järgmisel päeval leian Twitterist Guanyu Zhou postituse. Giid meil pildistada ja filmida otseselt ei keela, aga palub sotsiaalmeediasse mitte postitada — muidu tekib neil Ferrariga probleeme. Ja üldse raiub ta kogu aeg, et rajal testib Ferrari, mitte Alpine. On see siis taktikaline käik jälgede segamiseks, makstud reklaam, närvipingest tekkinud segadus või lihtsalt teadmatus, ei hakka urgitsema. On mis on. 🙂

Postitus, mis tekitas omajagu furoori: kes paneb pitsa peale praemuna? Omalt poolt julgen väita, et praemuna teeb kõik asjad paremaks. 😀
Mul õnnestus ka Guanyu auto osaliselt kaadrisse püüda. Tuleb välja, et selle nurga alt on õige hetke tabamine kuratlikult keeruline — eriti kui telefon otsustab, et live photo funktsionaalsus nüüd just ei tööta miskipärast.

Tagasi Milanosse

Täis elamusi ja ajalugu sõidame tagasi Milanosse. Otsime kõigepealt hotelli lähedale parkimismajja parkimiskoha ja siis hakkame lõunasööki jahtima. Kaotan 90-kraadise nurgaga tänavatel totaalselt orienteerumisvõime ja et nälg teeb tigedaks, läheme Imbiga peaaegu tülli. Ja siis leiame ikkagi koha, mis meile suurepärast, enam-vähem söödavat salatit serveerib.

Tagasi hotellis, saame tüdrukutega uuesti kokku. Pakime asjad, viime kohvrid autosse. Kuna natuke tahaks veel linna peal ringi vaadata ja kallist kraami täis autot tänava äärde jätta ei julge, pargime samas garaažis hõredamale korrusele (-4 -> -5) tagumikuga seina poole. Nii tundub natuke turvalisem, kuigi tegelikult on ka küljeaknast kohvreid natuke näha.

Linna minekuks oleme telefonidesse laadinud kohaliku ühistranspordi-äpi. Metroosse äpis olev QR meid miskipärast sisse ei lase. Kärsitu nagu ma olen, näen alternatiivset võimalust ja kuigi äpis on 90 minuti pilet endiselt aktiivne, lunastan sissepääsu viipemaksega. 2 euro asemel on kulunud 4 ja tundub, et see äpi-pilet lähebki raisku. Imbi tuleb samamoodi sisse nagu mina, tüdrukud suudavad end poolkogemata pöördvärava vahelt läbi pressida. Hiljem saavad välja teenindaja abiga, kui kehtivat äpi-piletit näitavad. Miskipärast ei tunnista QR-koodi lugeja seda äpi-piletit — samasugune probleem oli meil vist kunagi ka Stockholmis. Imbi tuleb ka koos tüdrukutega välja, kuigi tema oleks pangakaarti terminalile viibates värava lahti saanud. Nüüd on süsteemis üks Eesti pangakaardiga reisija, kes läks 3. augustil sisse, aga pole siiani välja tulnud. Loodetavasti nad väga ei muretse selle pärast. 😉

Kogu kamp on Duomo ette jõudnud. Vasakult: mina, Anni, Krissu, Imbi. Note to self: sellises järjestuses ei tasu edaspidi poseerida, sest initsiaalidest võib mingi jama kokku lugeda.

Imetleme Milano toomkirikut (duomo) ja mõtiskleme, et kuhu see teine huvipunkt küll jääda võiks. Nimelt Galleria Vittorio Emanuele II.
“Kas me jõuame sinna ka?”
“Kuhu poole see siit üldse jääb?”
“Aga mis see seal on?”
Nimetatud objektid asuvad tõepoolest täiesti kõrvuti. Ja seal, otse Itaalia vanima kaubanduskeskuse keskel, on põrandaplaatides ühtäkki täiesti selge Tallinna väike vapp. No olgu, tegelikult hoopis Savoia suguvõsa vapp. Nemad olid omal ajal Itaalia ühendamise eestvedajad.

Galleria Vittorio Emanuele II. Minu pea kohal Tallinna väike vapp. Formatsiooni osas pole me veel memo kätte saanud.

Et suvi on soe, naudime tänaval jäätist. Või see, noh, gelatot. Leiame Starbucksi, kus on meeletu järjekord. Ja siis sõidame trammiga tagasi hotelli juurde. Kiire poetuur, et snäkid järgmises ööbimiskohas otsa ei saaks ja veeremegi vaikselt Como poole.

Ah ma siin niisama… sõidan trammis, mask tagurpidi ees.

Õhtusöögiks leiame kena kohaliku pitsarestorani nimega Asgard. Suurlinnast tulles on siin esimene jahmatav asi tasuta parkimine otse maja ees tänava ääres! Restorani arve on poole väiksem kui eelmisel õhtul, aga pool toitu palume kaasa pakkida. Mägikülas on ikka kordades mõnusam kui suurlinnas.

Calzopizza: pooleldi pitsa, pooleldi calzone.
Sööki jäi üle. Minu pitsa nimi (Occhio di Bue) tähendab tõlkes härjasilma. Guanyu maitse jõudis mind enne inspireerida, kui ta selle postituse tegi.

Öömaja tundub seekord olevat kellegi kodu, mille me läbi Booking.comi leidsime. Majani viiv tänav on kitsas — kumbagi küljepeeglit lahutab müürist mõni sentimeeter — ja vale pidi ühesuunaline. Navigatsioonijuhend soovitab autoga tulles keelumärki ignoreerida ja need paarkümmend meetrit lihtsalt vastassuunas tulla. No olgu. Pöörame tänavalt sisse, värav avaneb. Pargin esimesele vabale kohale ja jääme peremeest vastu ootama. Helistades selgub, et peame siiski veel aias sees ühest järsust mäest üles sõitma. Ööbime neljakorruselise maja esimesel ja kolmandal korrusel. Teisel on pererahva köök ja elutuba, neljandal elavad nad ise. Selgub, et meie võõrustajad on väikestviisi legendid — seinal on olümpiapronksi tähistav diplom. Korea naiskond, võrkpall, Montreal 1976.

Olümpiapronksi kinnitav diplom. 1976, naiste võrkpall, Korea naiskond.
Päriselt ka!

Saan peremehelt juhised hommikul välja tagurdamiseks ja majas orienteerumiseks. See on ühtlasi esimene kord reisi jooksul, kus tüdrukuid minu ja Imbi tütardeks peetakse. 😀

Õhtu lõpetuseks naudime rõdult avanevat vaatemängulist tuledesära.

Vaade Como järve lähedal asuva maja rõdult. Taamal paistavad mäed ja valgustatud kirik.
Vaade tüdrukute toa rõdult.

Järgmine kord vaatame Como ümbrust lähemalt ja võtame siis suuna Veneetsia poole.

Kuidas ma end aktusel lavale sebisin ja kangelaslikult luhtusin

Reede, 25. juuni.

Kell on ca 15:20. Tehnikaülikooli aulas toimub IT magistriõppekavade teise komplekti aktus. Varsti astun lavale, et “Mere lastes” Anettele teist häält laulda. Rebin kildu: “…ja kui ma mingit imelikku harmooniat laulan, vaatame kurja näoga klaveri poole, eks?” Lõbus. Hetk hiljem kuulutatakse meid välja ja läheme lavale. Vaata kõigepealt järgnevat videot. Mitte kogu aktust, ainult seda “Mere laste” osa. Kas midagi oli valesti?

Astume püünele. Frants alustab, jälgin Anettet ja tulen teise häälega sisse natuke hiljem, kui algselt planeerisin. No mis siis ikka. Teine salm, kõik läheb plaanipäraselt. Refrään, ka hästi. Nüüd peaks algama kolmas salm, mida Anette üksi poleks teinudki, vaid pakkus paar tundi varem mulle. Aju jookseb kokku, pea on täiesti tühi. Astun sammukese Anette poole ja küsin vaikselt: “Mis sõnaga see algaski?” “Kui.” Ei, see ei aita.

Vaatan ja kuulan, mida Frants teeb. Improviseerib klaveril natuke, keerutab kohe salmi algusesse tagasi. Jess, siit tuleb uus võimalus! Või noh, tuleks, kui mu aju parasjagu restarti ei teeks. Anette alustab ise salmiga, lootuses, et see tõmbab mu mälu uuesti käima ja ma võtan poole pealt üle. Nõup, mitte midagi.

Mina ja Anette laval, juhe jookseb kokku

Kuidas ma siia sattusin? Enne kui ma kõik ausalt ära räägin, tuleb alustada algusest. Ja see lugu algab tegelikult mõned päevad varem.

Esmaspäev, 21. juuni.

Vaatan oma viimaste diplomitöö-juhendatavate lõpuaktust ja märkan, et muusikalise osa eest vastutab Anette, kellega me korduvalt erinevatel esinemistel lava oleme jaganud. Suhtleme Messengeris.

Mina: “Mis sa veel laulad meile täna?”
Anette: “Let Me Entertain You on nüüd viimane.”
Mina: “Sinna tahaks teist häält laulda!”
Anette: “Ma tahaks ka seda sinna.”
Mina: “Millalgi teeme. Või see: millal teeme?”
Anette: “Minu pärast tule esine ka siin, kui igav on! :D”

Selgub, et tal on parasjagu viies aktus kolmeteistkümnest. Isegi kui see “tule esine ka siin” oli naljana mõeldud, on seal mõningane tõenoot sees.

Jälle reede, 25. juuni.

Hommikune aktus. Et kella kolmesel lõpetavad mu järgmised kaks juhendatavat, oleks kohale ilmuda täitsa kohane. Tööpäev küll, aga saab koosolekuid pisut ümber sättida ja korraks ära käia.

Kell 11:55 kirjutan Anettele: “Hei! Mis sul kella kolmesel aktusel kavas on? Äkki saaks selle Let Me Entertain You kahehäälselt ära teha?”
Anette: “Mul pole seda lugu täna. Mere lapsed on. Tule tee seal! :D”

Uuf. Mitte et ma laulu ei teaks, aga ma pole seal kunagi isegi mõelnud kahehäälsuse peale. Ja teistpidi mõeldes, väljakutsete nimel ju tasubki elada, ei?

Mina: “Kes puldis on?”

Selgub, et Vello. Uurin, kas minu mikrile leiaks vaba kanali. Täitsa olemas!

Mina: “Keeruliseks teeb see, et mul on kella neljast üks koosolek, mida pole väga kuhugi nihutada ka. Mis kellast see umbes laval oleks?”
Anette: “Mingi 15.20 ilmselt. Aa ja ta on kvart kõrgemalt kui originaal. :D”
Mina: “Kvart? Ee… ütle nüüd diletandile, mitu pooltooni see teeb? No et kitarril teaks, kuhu capo panna. :D”
Anette: “Issand. Ee. No igatahes originaal on G-st, meil on C siis.”

Leian esmaspäevase aktuse salvestusest sama laulu üles ja harjutan kodus lõunapausi alguses omaette teist häält. Tundub tehtav. Paralleelselt uurin Vellolt, millal heliproovi saaks teha ja Anettelt, kas ta enne aktust ka kohal on, et koos paar korda läbi saaks harjutada.

12:24 küsin ka aktuse peavastutajalt Stenilt, kas nii saaks teha. Saab. Sten küsib vastu, kes mul lõpetab. Vastan, et juhendatavad. 🙂

12:37 jõuab korralik lavanärv kohale, sest tundub, et seda rongi enam tagasi ei pööra ja rööpad viivad mugavustsoonist kaugele välja. Põnev!

Vahepeal selgub, et klahviga koos läbi teha ei õnnestu, sest Frants peab vahepeal ära käima ja jõuab tagasi alles vahetult enne aktuse algust. No mis siis ikka, risk on omajagu suurem, aga saame hakkama. Teeme proovi kasvõi esmaspäevase aktuse salvestuse järgi või a cappella.

Reede, 25. juuni, kell 13:17

Anette: “Kuule aga õpi see 3. salm ise pähe. Kui laiub pärani ees avarus jne. Siis saad ka oma salmi. :D”

Huuh. Jaa, kõlab nagu hea mõte! Teksti pole palju, sisuliselt 2 või 4 rida — oleneb, kuidas värsse jaotada. Kirjutan sõnad igaks juhuks peast läbi, äkki aitab.

Sätin end valmis. Ülikond selga, lips ette, mikker kaasa ja koolimajja. Selgub, et mind on korralikult kavasse sisse kirjutatud: tiitrid, slaidid, teadustused. VIP värk. 🙂

Heliproovis võtan esmaspäevase aktuse salvestusest helistiku ja teeme loo läbi a cappella. Enne oma salmi võtan pikema mõttepausi, sest mentaalne akrobaatika on vägev: pean taustalaulja rollist solistiks ümber häälestuma ja helistikus ka omajagu madalamale hüppama. Teist häält laulan kõrgest registrist, salmi meloodiaks peaksin oma klassikalisse mugavustsooni jõudma. Kuna Koit Toome originaalhelistikust kvart kõrgemalt minu hääl välja ei võta, pean hoopiski kvint madalamalt laulma (Imbi aitas terminoloogiaga, ma ise oleks selle koha peal jänni jäänud). Samal ajal tuleb ajusopist välja otsida ka sõnad, mida ma enne tänast kunagi varem laulnud ei ole.

Heliproov tehtud, otsime klaveriga tühja ruumi, et veel kord läbi laulda. Tundub, et tuleb, kuigi ma selle refräänist salmi mineku peal end üldse kindlalt ei tunne. Kolmanda proovi asemel võtame hoopis Let Me Entertain You ette ja proovime selle kahehäälsuse läbi. No ikka jube äge on! Seda peaks kunagi koos tegema. 😀

Mina ja Anette laval

Tagasi sinna, kus lugu enne pooleli jäi.

Anette laulab kolmandat salmi, aga tema ju pole neid sõnu niigi palju läbi harjutanud. Minu aju on ikka veel restartimisega ametis ja nii ei suuda ma teda ka kolmandas reas kuidagi päästa, kus ta pisut improviseerima peab. Viimases fraasis haagin teise hääle külge, on vähemalt natukenegi kindlam tunne.

Siis tuleb vaheosa. “Sul soodiots, mul tüür on peos…” Undan bäkki laulda mingi täiesti umbluu noodi peal. Õnneks hästi vaikselt. Järgmisest reast alates jõuan reele tagasi ja laulan lõpuni teist häält nii, nagu see mul algselt plaanis oli. Frantsi poole ei vaata kordagi kurja näoga.

Jõuan koju, pean maha nädala viimase koosoleku ja vaatan YouTube’ist järele, mis just juhtus. Tohoh. Kui ei teaks, ei saaks arugi. Striimi režissöör keskendub pildis hoopis klaverile ja meie vahepealset suhtlust Anettega pole nähagi.

Mis on loo moraal?

Kõigil juhtub. Mida vähem proove, seda suurema tõenäosusega juhtub. Isegi kui pealtnäha on kõik hästi, võib teise inimese ajus parasjagu restart toimuda. Ja oma vaevumärgatavad eksimused tuleb lahti rääkida, et neist lihtsam õppida oleks. 🙂

Ja noh… edevus maksab varem või hiljem kätte. 😀

Mina ja Anette laval

Aastakokkuvõte 2020

Jõulude ja uue aasta vahel jalutasime Imbiga kodu lähedal ja hindasime lõppevat aastat. Imbi andis 5/10, mina 6/10. Ehk siis NPSi arvestuses oleksime mõlemad rahulolematud. Igav see aasta igatahes ei olnud. Midagi täiesti katastroofilist, vähemalt isiklikus plaanis, ka ju ei juhtunud. Kokkuvõte tuleb kategooriate kaupa, nagu mul ikka kombeks on.

Pere/kodu

Kuna ma riigilt sünnipäevaks eriolukorra sain — okei, algas järgmisel päeval, aga välja kuulutati 12. märtsi õhtul — õnnestus Imbiga keskmisest aastast oluliselt rohkem aega koos veeta. Ehk, noh, midagigi head selle kõige juures. 🙂 Ilmselt aitas mõnevõrra ka see, et me pärast paari esimest kodus töötamise nädalat avastasime, et ülemisel korrusel on üks kirjutuslauaga tuba täiesti vaba. Siis polnudki muud, kui tõime Imbile töölt monitori-hiire-doki ja oligi kummalgi meist täiesti eraldi töövõimeline kodukontor. Imbil on nüüd igal hommikul commute trepist üles, mina töötan all.

Suvel eraldusime vahepeal mõneks ajaks Saaremaale. Ühe öö olime Kiti juures läänes ja siis tõmbusime oma renditud pessa idarannikul. Ehk, noh, Orissaare kandis.

Õe juures Teele sünnipäeva tähistamas

Kuna meie renditud maja kümblustünni ahi oli katki — aga see oli üks põhilisi põhjuseid just SELLE maja valimiseks — pakkus omanik välja, et võime septembris uuesti tulla. Ja nii me siis tulimegi. Aga sedapuhku võtsime vanemad ka kaasa.

Ootamatu külaline Saaremaal. Poseeris korraks ja läks siis oma teed.

Sügisel avastas Imbi võimaluse netist fotoraamatuid tellida. Panime oma viimaste aastate reisid kaante vahele ja siis märkasime ka kalendri tellimise võimalust. Jõulukingid kogu perele olemas! Kuigi, noh, Dorise ja Martini juures on see mõte juba aastaid silma jäänud. 😉

Vannituba sai IKEAst uue valamu ja mõned muudki mööbliesemed
Imbi üllatas järjekordse suurepärase jõulukalendriga

Sõbrad

Aasta algas mälumängudega Von Krahli baaris. Kõigepealt mängisime Erle kutsel asendusliikmetena kogenud tiimis, siis panime oma võistkonna kokku. Nimi? Nii piinlik. Töötab igatpidi. Kaotame? Nii piinlik. Võidame? Nii piinlik. Saame eriauhinna? Nii piinlik. Tiimist jõudis lühikese ajaga päris palju sõpru läbi käia: Helar, Kristiina, Dan, Kristel, Kiti, Märt, Liisa

Kevadise eriolukorra ajal tõmbas Kieren vahepeal ka oma online-mälumänguseeria käima. Seal suutis meie ingliskeelne inkarnatsioon “So Awkward” esimesel katsel võidu koju tuua. Nii piinlik. Kuna tegu oli minu esimese Zoomi-seansiga, suutsin ma edaspidi nii mõneski Zoomi-kõnes kanda nime So Awkward Kristjan. Ja võidetud pakk tualettpaberit ei ole miskipärast siiani meie ukse taha jõudnud. Teisel katsel me, muide, enam nii kõrgelt ei lennanud — jällegi nii piinlik.

Imbi jõudis mulle Driftikeskuses ja Texases veel napilt enne eriolukorda sünnipäevapeo korraldada. Hoidsime viisakat distantsi, kiivrid peas, kõik oli ohutu. Ja üldse oli meid vähe: ainult Martin, Helar, Dan, Margo, Annika, Randar ja Ilja.

Üldiselt online-peod liiga hästi käima ei läinud, aga mulle nad isegi meeldivad. Igasuguseid erinevaid keskkondi jõudsin aasta jooksul proovida: Zoom, Messenger, Teams, Discord, Meet jms. Peamine probleem kipub olema liiga suure seltskonna korraga kokku kutsumine — “töö sektsioonides” ei toimi virtuaalkeskkonnas veel naturaalselt nagu majapeol ja vajab juhtimist. Aasta lõpupoole toimus Johanna-Mai sünnipäev keskkonnas nimega SpatialChat, mis probleemi leidlikul moel lahendas: oma avatari saab hiirega ringi lohistada, kuulda on ainult lähedal asuvate inimeste hääled. Aijah — virtuaalpeol ei ole vahet, kus sa füüsiliselt asud. Ehk siis välismaal elavad sõbrad on teoreetiliselt lähemal kui kunagi varem.

Suvel saime ka Dorise, Martini ja kogu nende pesakonnaga kuidagi rohkem koos aega veeta kui keskmisel aastal. Või mulle ainult tundus nii?

Doris, Martin, Imbi ja mina Võsu rannas. Kohe tuleb rämmar?

Tervis

Kahetuhande kahekümnendal aastal liikusin rohkem kui eelmisel kahel aastal kokku. Üks pilt, tuhat sõna.

Käidud kilomeetrid aastate kaupa: 2018: 490km; 2019: 823km; 2020: 2214km
Käidud kilomeetrite kokkuvõte

Ma pole enam päris kindel, kas juba aasta alguses tekkinud käimisharjumus aitas kaasa mu elu esimesele maratonile (päris-maratonijooksjad, andestage mulle palun see pisike poeetiline liialdus) või vastupidi, maraton aitas aasta lõpuks nii palju kilomeetreid koguda, või on siin põhjused ja tagajärjed omavahel nii läbi põimunud, et vahet on võimatu teha. Igatahes kõndisin ma Tallinna Maratoni kombo-distantsi ajaga 6:21:04. Koht üldarvestuses 1810/2471. Kombo tähendab seda, et mul oli võimalik 42,2 km tükeldada kuni kümneks osaks. Tegin neljaks, sest 10km päevas tuleks ikka ära käia. Lähenesin iteratiivselt: esimene aeg oli 7:46:57, edasi hakkasin jupikaupa paremaks lihvima. Lõpuks sattusin nii hoogu, et vältisin igal võimalusel igasugu aeglustavaid tegureid, olgu need siis tiheda liiklusega teede ületamised või isegi liiga järsud pöörded — GPS-jälg võib kurvi sirgemaks optimeerida ja keskmist kiirust alla tõmmata. Klappides mängisid enamasti audioraamatud või podcastid, aga ühel viimastest (ja kiirematest) käikudest olin startides hooletu. Hea raamat sai poolel teel otsa, järgmist järjekorras polnud. Mis siis ikka, õige muusika õnnestus sammu aeglustamata telefonist kätte leida.

Käisin emal külas medaliga uhkustamas. Ema oli uhke ja tegi pilti.

Vidinad/tehnika

Ei ole väga vidina-aasta olnud, aga paar tükki on mu teele siiski jäänud. Kõigepealt kodukontori-vajadusega seoses soetatud Dell D6000 dokk. Tahtsin midagi sellist, mis nii Imbi tööläpakat kui ka minu MacBooki toetada suudaks. Kartsin eelkõige korporatiivrüperaali kapriiside pärast, aga tegelikult jäin hoopis mäkiga hätta. Plaanin ta millalgi välja vahetada — kui sul juhuslikult huvi on, võid minult hea hinnaga hästi hoitud USB-C doki saada. 😉

Ühel hetkel jäi silma Magic Keyboard, mis iPadile puuteplaadi lisab ja sellest peaaegu täisväärtusliku sülearvuti teeb. Ainult oluliselt kergema ja vastupidavama akuga. Ja ometi kirjutan ma seda postitust praegu mitte tahvlis, vaid arvutis — kohati on suurem ekraan mugavam, aga igapäevaselt on tahvel ikkagi rohkem kasutuses.

Suve lõpus alustasime väravaprojektiga. Ja juba novembri keskpaigast on meil kõigil autovõtmete küljes pult, mille ainsamast nupuvajutusest avaneb värav ja tuled löövad rõõmsalt särama. Kui enne kippusime Imbiga pigem laisad olema ja maja ette parkima, siis nüüd peab selleks eriline põhjus olema. Isegi lund on lihtsam rookida, kui värav küljele eest ära sõidab.

Ja veel üks pöördelise mõjuga uus vidin sisenes meie ellu — Imbi hakkas elektrihambaharja kasutama. Pärast seda, kui üle aastate hambaarsti juurde jõudsime ja kõik augud ära lappida lasime, saime kingiks Philips Sonicare hambaharja. Olles aastaid Oral-B elektriharju kasutanud, oli see ka minu suu jaoks täiesti värskendav kogemus. 😀

Kool

Retsenseerimist pole ma siiani maha jätnud, 2020 sügissemester tõi üle hulga aja minu juurde ka mõned juhendatavad. Paraku pole keegi neist veel lõpetanud, aga eks oli ka pingeline aasta.

Kevadel avaldatud skämmiseiklused tõid mind mõnevõrra ootamatult suveks koolile lähemale. Ühel heal neljapäeval lubas Kakk, et teeb mu postitused ITSPEA järgmises versioonis kohustuslikuks kirjanduseks ja soovitas Birgyga rääkida. Birgy küsis, kas ma juba IT-didaktika miniprojekti konkursil osalen. Selle peale võtsin Stenil nööbist kinni ja pidasime natuke plaani. Esmaspäeval oli taotlusvooru tähtaeg. Jäime küll mõned tunnid hiljaks, aga osutusime siiski valituks: nii sündiski ScamLab. Ja siis, endalegi üllatuseks, hindasin ma sügissemestril muuhulgas küberkaitse magistriõppe tudengite kodutöid.

Novembris astusin EKA avatud akadeemias teenusedisaini kursusele ja sain seal omaenda ideed arendada. Kuna detsembriks oli mind tellitud Kuressaare Ametikooli õpilastele testimist õpetama, tegime selle koolituse jaoks koos Tiia ja Elinaga oluliselt põhjalikuma eeltöö, kui ma muidu taibanud oleks. Muuhulgas vestlesime kõigi kolme sihtgrupi esindajatega: õpilased/vilistlased, koolid/õpetajad ja tööandjad. Kõigilt oli nii mõndagi kõrva taha panna. Ja tundub, et ametikooli omad jäid rahule, seega uuel aastal tuleb materjale paremaks lihvida ja teistelegi koolidele oma teenuseid pakkuda.

Töö

Nordic Testing Days lükkus paraku küll uude aastasse, aga omajagu eeltööd sai siiski tehtud. Kava on sisuliselt koos, tuleks nüüd ainult turvaline olukord konverentside pidamiseks. Abistasin pisut Gretet uue kodulehega: lõpuks ometi oleme ka mobiilist normaalselt vaadatavad. Ühtlasi tuli selle jaoks tiimist uued pildid teha, sest vanad olid ikka juba väga vanad ja igaüks omaette ooperist. Uued tegi Must Post.

Kus hundist juttu, eks. Oleme Heleni, Marko, Gerdi ja Steniga aasta jooksul kõva arengu läbi teinud, millele aitas omajagu kaasa ka Matsi meeskonnakoolitus. Lisaks finantsjuhtimisele olen natuke ka stsenaariumi kirjutamise ja režiiga kätt proovida saanud. Huvitav on nentida, et iteratiivne lähenemine kirjutamisele on mul järjest paremini käpas: kõigepealt kondikava, siis liha luudele, lõpuks detailide viimistlemine. Ja igal sammul on midagi uut õppida. Aasta kaks lemmikprojekti olid minu jaoks ühe tantsulise pulmaüllatuse filmimine Viimsis ja Cisco Meraki Go tutvustav video Arvutimaailma YouTube’i kanalile. Aga põnevaid projekte oli kõvasti — andsime liikuvas pildis edasi tehase ohutusnõudeid, tooteliinide tööd, visiiride kasutegureid, paindlikku linnaruumi, ja palju muud. Uuel aastal teeme veel. Ja veel. Ja veel!

ASA pole ka sugugi kaugeks jäänud: teen endiselt iga päev näpuotsaga ühe veebikaubamaja testijuhtimist. Aasta lõpus läksid Roman ja Indrek teistesse projektidesse, asemele tuli Anneli. Mõnusalt sujuv vahetus oli, ilma mingi paanikata. 😀 Hästi vahvaid üritusi toimus ka aasta jooksul, näiteks privaatne Teneti kinoseanss, LAN-party ja virtuaalne jõulupidu. Pluss veel kogu aasta jooksul paralleelselt jooksnud YuMuuvi väljakutsed, mis kõiki end liigutama sundisid. Aitäh, Kerttu ja Kert ja Liisa ja Maili ja Arto ja kõik teised ka! 🙂

Ahjaa, lisaks jõudsime Steniga ASA koolitusklassis aasta jooksul ka kaks klassitäit testijaid välja koolitada. Viimasel korral testisime muuhulgas visiire, et mitte koolitujate poole potentsiaalselt ohtlikke pritsmeid pilduda. Muide, iga päeva lõpus oli visiir kergelt täpiline. Koolituste virtuaalseks kolimise mõtet põrgatasime, aga ei raatsinud. Eks näis, mida tulevik toob — võimalik, et mingil hetkel peab seda ikkagi tegema.

Erinevad toimetused TalTechis on juba kooli peatükis ära märgitud.

Bändid/lava

Kaaperdatud bände sedapuhku ei tulnudki. Ütleme siis… vaheaasta.

Bigbändiga andsime paar kontserti — neist ühe ka veebis — tegime tavalisest ettevaatlikuma aiapeo ja sügisel õnnestus isegi paaril tantsupeol mängida. Airi, Jana, Anette, Karoliina ja Maiaga oli niiiiii tore jälle koos laulda. Lisaks kutsus Simmo mind ja Kuldarit mingil hetkel endaga kaasa Kultuurikeskuse koosolekutele, kus mul eriti huvitav oli raha jagamise diskussioonis osaleda — meeskoori liikmena bigbändi huve esindada ähvardas kohati isiksust natuke lõhestada. 😀

Salvestuste osas oli edukas aasta. Kevadel pakkus Teet välja, et võiks ka bigbändiga ühe kodusalvestuse teha. Kuna That’s Life oli kontserdi jaoks enam-vähem käppa harjutatud kõige uuem materjal, läks see käiku. Rääkisin sellest ka kodus ühel pühapäevasel ühislõunal, kui ema küsis tabavalt: “Aga miks te midagi eesti keeles ei tee?” Mis seal ikka, kirjutasin eestikeelsed hetkeolukorda kirjeldavad sõnad ja nii ta läks. Vikerraadiost mängitakse seda siiani aeg-ajalt, on siit-sealt mainitud.

Aasta lõpus tegime veel ühe väga ägeda salvestuse, aga praegu on ilmselt kõigil mõneks ajaks jõululaulude kvoot täis. Olime väga vastutustundlikud — ruumis viibis korraga alati maksimaalselt üks pillirühm. Saksofonid omaette, trompetid ka, tromboonid samamoodi. Ainult rütmigrupp ja Siim olid päriselt koos ühel laval. Lõpuks on Bianca selle nii sujuvalt kokku monteerinud, et ei usukski. Mina, või seesamunegi… jõuluvana taidles näiteks täiesti üksi trepi peal.

Meeskoori hooaeg algas uute dirigentidega paljulubavalt. Dan, Margo, Randar, Ilja, Kaupo ja mina saime üsna tihti kokku ka väljaspool kooriproove. Muuhulgas leidsime mina ja Dan, et proovi lõpuks on häälepaelad ikka korralikult kurnatud. Ja siis muutus kõik. Koorilaul muutus järsku ohtlikuks. Raske südamega saatsin pärast kalmistupäeva Vahurile avalduse, et mind esialgu aastavahetuseni tegevkoosseisust välja arvataks. Ilmselt peab seda veel pikendama. Samas olen kogu aeg valmis ohutust kaugusest koori tegevust toetama, olgu tegu juubelihooajale graafilise disaineri leidmisega, reklaami salvestamisega, virtuaalse ühislaulmisega dirigendi sünnipäeval, või isegi fotosessiooniga.

Eriolukorra ajal tõstis korraks pead ka after6. Proovisime igaüks oma kodust salvestada ühe romantilise tänulaulu kõigile meditsiinitöötajatele, aga paraku jäime lõpuks ikkagi toppama. Samas oli meil ikkagi niipalju entusiasmi, et YouTube’i kanal üles seada ja sinna seni avaldamata videomaterjali koguma hakata.

Neljapäev ei esinenud kordagi. Isegi proovi ei teinud. Aga vähemalt on meie grupivestluses endiselt aeg-ajalt tehnoloogiateemalisi arutelusid või lihtsalt muusikaliste elamuste jagamist. Lisaks juhendan ma servapidi ka Mardi magistritööd. 🙂

Kultuur

Vinüülid. Kuna ostmisega tõmbasin pidurit, on vinüüliriiul sedapuhku peamiselt ainult kingitustega täitunud. Imbilt saadud sünnipäevakinkide hulgas olid Siim Aimla Funk Group, Juhan ja Põhja Konn. Imbiga lõunale minnes hiilis selja tagant ligi õde, kaasas MaiGroupi viimane plaat, samuti vinüülil. MaiGroup on, muide, algusest peale mu lemmik töötegemise muusika olnud: instrumentaal, mille energiatase ja tempo vahelduvad mõnusalt, andes loomingulisusele uusi ja uusi tõukeid.

Paar plaati ostsin aasta jooksul siiski ise ka. Kõigepealt andis Discogs mulle märku, et paar aastat soovinimekirjas olnud “Viise ja vinte” on enam-vähem normaalse hinnaga müügis. Ja siis aasta teises pooles lasi Pomplamoose välja prantsuskeelse muusikaga plaadi, millele ma samuti vastu panna ei suutnud.

Jõulukingiks sain jälle Imbilt oma selle aasta lemmikalbumi füüsilise kehastuse: Run the Jewels 4. Nende lugude energia aitas mul septembris mõnevõrra kiiremat kõndi teha. 🙂

Raamatud. Mõned on märganud, et Goodreadsi eesmärk (24) oli mulle seekord ehk isegi liiga lihtne: aastaga neelasin alla 37 kirjatükki erinevates žanrites, enamik neist läbi kõrvade. Lemmikud, üsna suvalises järjestuses, on siin:

Aitäh, Liisa, et sa mind Vonnegutini juhtisid. Ema rääkis küll Tšempionide einest juba ammu mulle ülivõrdes, aga kes siis ema kuulab? Nii piinlik. 😉

Teater. Või no olgem ausad: kui “Wildesid” poleks olnud, poleks ma ilmselt aasta jooksul teatrisse sattunudki. Lisaks salvestasin ka “Pragude” heliribale oma vokaali, aga tükki ennast pole siiani näinud.

Kontserdid. Võrreldes teatriga polnudki NII vaene aasta, sest kevadel andis Vaiko Eplik ja Eliit Vembu-Tembumaa parklas autokontserdi. Erak minus nautis privaatset olemist Imbiga. Plaksutamise asemel tuututamine ja tuledega vilgutamine, miks ka mitte? Ja kui siis “Homne päev” punasele Škodale pühendati, tegi ka meele rõõmsaks. 🙂

“Do you accept these cookies?” Hetk pärast NOËPi kontserti Käsmus.
Vasakult: Kärt, mina, Andres (küpsistega), Krissu ja Imbi.

Podcastid. Raamatutega vaheldumisi on neid keeruline kuulata, sest mind huvitavad asjad pole veel Audible’i keskkonda kolinud (ja võimalik, et ei koligi). Äppi vahetada on jällegi pisut tüütu. Ehk siis väga pole jõudnud taskuhäälingut tarbida. Lemmikud on siiski Eesti IT-ajaloost pajatav Memcpy ja soomekeelne Herrasmieshakkerit.

Kino. Eeh. Päris-kinno jõudsin aasta jooksul kaks korda: Imbiga vaatasime Tenetit ja ASAga privaatseansil… Tenetit. Autokino plussid ja miinused võtsin maikuus Arvutimaailma lehel kokku. Lühidalt: mulle meeldib privaatne vaatamiskogemus ja võimalus helinivood oma suva järgi reguleerida, aga pildikvaliteet jääb päris-kinole ikka korralikult alla.

Kodustes tingimustes sai ka omajagu filme nauditud, nt Oscaritega pärjatud Knives Out ja Parasite. Mingil perioodil meeldis mulle elliptilisel trenni tehes dokumentaalsarju ja -filme vaadata: näiteks Rodeo oli päris hea energiaga. Ja siis jõulude ajal tulid jõulufilmid päevakorda. No näiteks Die Hard (minu valik), Love Actually (Imbi valik) ja A Charlie Brown Christmas (Apple’i soovitus).

Sarjad. Mida sa aasta otsa kodus tehes ikka teed, kui sarju ka ei vaata? Vaatasime, ja kuidas veel! Kokku ca 70 erinevat seriaali, aga parimatest parimad on siin:

Mõned klassikud võtsime ka ette:

Mängud. No ei ole minu puhul tegemist tõsise mänguriga, öelgu Imbi mis ta tahab. 😀 Mul on lihtsalt harjumus lahendada igal vabal hetkel Nonogramme. Pluss veel Pokemon Go, State of Survival ja Real Racing 3. Lemmik-lauamängud on endiselt Focus ja muud Trivial Pursuiti derivaadid, aga Ultimate Werewolf on ka lahe. Eriti kui iga raundi lõpus läbi arutada, mis just toimus.

Imbi ja Sofia

Asjad, mida ma 2020 esimest korda tegin

  • Koostasin nullist kolmepäevase koolituse õppematerjalid ja viisin nendega koolituse läbi
  • Lõpetasin töötuskindlustushüvitise saamise
  • Kirjutasin videole voiceoveri teksti, mille keegi teine sisse luges
  • Salvestasin oma kodus laulupartii, mida hiljem raadios mängiti
  • Kirjutasin bigbändiga laulmiseks sõnu
  • Käisin finantsjuhtimiskoolitusel
  • Osalesin online-sünnipäevapeol
  • Migreerisin ettevõtte MS365 platvormile
  • Osalesin maratonil
  • Salvestasin lavastuse sissejuhatuseks laulu
  • Kõndisin üle 2200 kilomeetri aastas
  • Sõitsin Ferrariga
  • Sain kiiruse ületamise eest hoiatustrahvi (9€)
Mina ja Ferrari. Vedas, et see kabriolett oli, muidu poleks pea autosse ära mahtunud.

Liba-illuminaadid, osa 3/4: millega illuminaadid tegelevad?

Hoiatus! Käesolev postitus võib sisaldada polariseerivaid maailmavaateid! Näiteks kas Ferrari võib musta värvi olla.

Viimati kauplesin oma illuminaadist ristiisalt välja võimaluse saata talle raha PayPaliga. Tundub, et see osa skeemist ei oleks nagunii õnnestunud, kui neil just verifitseeritud kontodega tankistid ei ole — kuuldavasti on verifitseerimata konto kogu sissetuleva raha limiit 2500. Ja tema palus mul samale kontole saata 5000 eurot kahe tehinguga, mis ületab ikkagi limiiti kahekordselt. Igatahes, Logan/Paul soovib, et ma talle oma e-postkastis olevat kviitungit jagaks.

Tuletan talle meelde, et ma ei saa oma e-postile hetkel ligi, kuna see on mu teises arvutis. Ja mu arvutigeeniusest nõbu kasutab seda parajasti. Arvutit, mitte e-posti. Hahahah.

“Ohvritalitused juba käivad, Hr Kristjan. Ees ootavad rasked ülesanded.”

Juhin tähelepanu, et minu meelest ei ole tema viimati saadetud pildil midagi lõbusat. Ja üldse tundub, et seal on ainult mehed. Kuidas neil sugude tasakaaluga on?

“Saad rohkem teada, kui liige oled.” Oeh. Lõputu salatsemine.

Meenutan, et mulle on alati pigem need töökeskkonnad meeldinud, kus mehi-naisi enam-vähem võrdselt on. Muidu on mõttetu vorstipidu. Lihtsalt… õhkkond on parem, kui on tasakaal.

Paul küsib, mis riik ma olen. “Rootsi,” vastan pikemalt mõtlemata. Siis ta seletab, et illuminaadid on üle maailma (mu meelest olen ma seda juba korra kuulnud?) ja et liikmete hulgas on tipp-poliitikuid, muusikuid, arste (neid varem polnud) ja normaalseid (!!!) ärimehi. Ja et illuminaadid võivad aidata mu unistuste täitumisel. Oh, ilus hetk… 😀

Küsin murelikult, kas see kõik on üldse seda väärt, kui seal ainult mehed on.

Nüüd saadab ristiisa mulle uuesti hüvede nimekirja, mida liitujad kohe nautima saavad hakata. Kuna ma esimesel korral seda isegi ei märganud (teksti oli nii palju, et mu tähelepanu hajus), olgu see siis siin ka eesti keeles ära toodud:

  1. Rahaline Preemia väärtuses USD $500 000 USD.
  2. Uus Äge Unistuste AUTO väärtusega USD $300 000 USD. — Miks see USD $… USD muster neile nii äge tundub? On siin mingi sügavam tagamõte?
  3. Unistuste Maja ostetud minu enda valitud riigis.
  4. Ühe Kuu puhkus (täielikult makstud) minu unistuste turismipiirkonda.
  5. Ühe aasta Golfi Liikmelisuse pakett.
  6. VIP teenindus kõigis Maailma Lennujaamades.
  7. Täielik Elustiili muutus.
  8. Ligipääs Bohemian Grove’i.
  9. Igakuine makse väärtuses $1 000 000 USD (kuhu nüüd teine USD kadus?) minu pangakontole igal kuul. Igakuine makse igal kuul? Vaaaau!
  10. Ühe Kuu broneeritud Kohtumine Top 5 maailma Liidrite ja Top 5 Kuulsustega Maailmas.

Oh sa tuhat ja tuline, kus on ikka hüvesid! Peaks vist ikka liituma?

“Need on uutele liitujatele antavad hüved. Naised on ka Illuminaatides.” Vaidlen vastu, et piltidelt ju ei paista. Äkki ta saaks templist mõne sellise pildi saata, kus naisi ka oleks?

“Härra Kristjan, te lähete liiga kaugele. Küll te varsti teada saate.”

Nojah, aga ma tahan ju lihtsalt veenduda, et organisatsioon, millega ma liitun, jagaks minu väärtushinnanguid.

Nüüd väidab Paul, et nende seas on palju naisi. Ja üldse, et selle rahaga saab palju naisi ka.

Oot-oot. Raha eest saab naisi? Ei, ma ei taha neid omada. Ma tahan, et naised oleksid meestega samal pulgal ja mõtleksid oma peaga ja et ka nende vaatenurkadega arvestataks.

Logan viib jutu ohverdustele ja ütleb, et ma võin saada nii palju lapsi, kui ma tahan. Huvitav, kas ma tegin ta nüüd katki? Muudan suunda ja lõpetan survestamise, aga hakkan hoopis hüvede kallal nokkima.

Kõik tundub väga kena, aga number 5 on kahtlane. Miks ainult üks aasta golfiklubi liikmelisust?

Paul vastab, et see on uutele liikmetele nii. Kui sa juba liige oled, saad templist palju tahad. Ja siis ta räägib mulle veel saladusi ka! Jee!

Täpsustan üle, kas ma saan siis ise valida, millise golfiklubiga ma liitun, või on illuminaatidel mingid konkreetsed partnerklubid. Saan teada, et eksklusiivseid lepinguid ei ole. Okei, mulle sobib.

Nüüd tuleb pommuudis! Ma saan ise ka ristiisaks! Ja võin liikmeid juurde tuua!

Ma vahetan jälle taktikat ja uurin Härra Logani enda kohta. Aitab suurtest saladustest, mis mees mu tulevane ristiisa ise on? Mis ta väärtushinnangud on? Aga Paul ei taha vedu võtta ja lubab, et küll me sellest kohtumisel räägime. Ma ei jäta jonni ja tõden, et ei saa nii suurt otsust ilma rohkem tausta teadmata teha. Viskan sellise nüansi ka vahele, et olin eelmisel õhtul purjus ja väsinud, mistõttu ei mõelnud asju piisavalt läbi. Mis, noh, peaks petistele just sobima. Tänan jumalat, et raha kinni jäi, kuna see annab mulle aega asjaolusid põhjalikumalt analüüsida.

Ja palun veelkord, et Härra Paul mulle endast räägiks.

“Härra Kristjan ma olen su tulevane ristiisa.” No just. Sellepärast ma ju temast rohkem teada tahangi. “Rohkem informatsioone paljastatakse sulle siis kui sa liige oled. Mul on privaatsused.” No sellisel juhul tundub ju, et ma ei saa ikkagi liikmeks saada.

“Su pilt on saadetud templisse, Hr Kristjan. Ma ei saa oma mina selgitada sellele kes pole meie liige sa tead seda Hr Kristjan.” Väga ametlik, aga väga põiklev. Saadan ta poole uue küsimusvalangu.

Mis see tähendab, et mu pilt templisse on saadetud? Kuidas sa ta sinna saatsid? E-postiga? Messengeris? Tavalise postiga?

“Hr Kristjan ma teen oma ohverdused eile õhtu. Ma tegin oma rituaalid ka ära.” Hurjutan ristiisa, et ta ei peaks asju tegema enne kui raha käes on. Aga nagu ma aru saan, ei ole 5000 tema jaoks mingi teema.

“Jah, Hr Kristjan. Mul on siin palju raha mu peal. Aga ohverdus peab tulema sinult ja su südamest. Selles ei ole ebasoodne olukord Hr Kristjan.” Ausõna, ma ei saa temast kohati peaaegu üldse aru.

Aga ülekanne ei läinud läbi. Ja ma võtan seda kui märki kõrgemalt võimult, et ma ei olnud selleks valmis.

“Sa oled valmis Hr Kristjan.” Küll ta tunneb mind hästi.

Pommitan jälle küsimustega. Kuidas ta teab, et ma valmis olen? Ja üldse, miks mina? Mis omaduste poolest ma neile sobin? Mis mind illuminaatide jaoks piisavalt heaks teeb? Mis meil ühist on?

“Sul on pingutust ja kannatlikkust.”

Mis su lemmikfilm on?

“Ma ei vaata filme Hr Kristjan.”

Miks mitte? Filmid on toredad! Ja üldse, filmikunst areneb pidevalt ja muutub päevast päeva nüansirikkamaks.

“Mulle meeldib mu äri teha.”

Nonii, hakkab vist näkkama. Mis ärivaldkonnas mu ristiisa tegutseb?

“Kaubandus ja import. Mul on mitu firmat Ameerikas.” Vääääu! Ameeeerikas! Viskan vahele häääästi ammu Ali G suust kuuldud nalja impordi/ekspordi kohta. Ärge jumala eest selle tähendust otsige. Päriselt. Te ei taha teada. Mina ka ei tahtnud.

Aga mida ja kust ta impordib? “Autosid üle maailma. Oled sa õnnelik teadma asju minust?”

Ohoh, automüüja! Väga lahe. Ütlen, et väisasin paar aastat tagasi Las Vegase Shelby muuseumi ja küsin, kas ta ka seal käinud on. “Jah, aastaid tagasi.”

Küsin, mis ta lemmikauto on. “Mul ei ole lemmikut. Mul on palju autosid.” Nojah, muidugi, isalt ju ka ei küsiks, kes ta lastest talle kõige rohkem meeldib. Aga mis tal siis praegu garaažis on?

“Ma päriselt ei tea. Neid on ligi kaks sadu.” Oeh. No teeme siis lihtsamaks. Mis autoga ta viimati sõitis? “Ma ei sõida autodega mul on juhid. Teenrid.” Okei, no ilmselgelt on meil tegu väga kõva tegijaga, kellel on palju teenijaid. Või siis, noh, sihuke tore skämmerifantaasia.

Küsin siis, mis autoga teda viimati sõidutati. “Las ma kontrollin Hr Kristjan. Samuti Ferrari Hr Kristjan.” Samuti? Minu meelest on see esimene kord, kui ta Ferrarit maininud on. Aga olgu, läheme küsimustega edasi.

“Mis mudel,” küsin entusiastlikult. “Ja mis värvi?” Lisan, et minu meelest on Ferrari ikkagi just selline auto, millest täie naudingu saamiseks peab ise roolis olema. Kui teener sõidutab, sobiks paremini ikka mingi Maybach või Bentley, või midagi sinnakanti. Aga kindlasti mitte Ferrari. Ja siis tal on veel jultumust öelda, et see on tal musta värvi! Must! Ferrari!

Okei, tegelikult ma ei diskrimineeri, Ferrari võib olla kirju, pruun või punane või must…

Rebin kildu, et Ferraris reisijana sõitmine sobiks ehk juhul, kui ta teener oleks näiteks Kimi Räikkönen. Tundub, et nali läheb hästi peale. Või on see sarkasm. No olgu, must Ferrari, aga mis mudel? “Mul on mitu Bentley ka.” Ära uhkusta, tead. Sama hästi on mul külgkorviga Jawa.

Küsin, kas ta saab aru, et ma autodest väga huvitatud olen. Saab. Aga ta ise väga autodest ei tea, tal on selle jaoks keskastmejuhid. Ma torkan selle peale, et ärimees peaks oma müüdavat toodet hästi tundma, isegi kui ta täitsa tipus on. Paul ütleb, et see on tema jaoks stressirohke. No vabandust, aga ma lihtsalt usun seda kogu hingest.

“Mida sa tegid? Hr Kristjan.” Tõlgendan küsimust nii, et ta küsib nüüd minu karjääri kohta. Vastan, et olen põhiliselt müügis olnud. Aga müünud eelkõige teenuseid, mitte tööstustoodangut. “Kui sa Illuminaatide vennas konna liige oled saad oma äri nädalaga üles ehitada. Sa saad uusi liikmeid ka sisse tuua Hr Kristjan.”

Vastan, et võrgustik on alati igasuguse äri ehitamisel väga kasulik ja küsin, kas ma võin Illuminaatidesse kuulumist oma müügiargumendina kasutada. “Jah Hr Kristjan. Kõik su soov saavad täidetud.”

Huvitav. Kas tõesti nii lihtne ongi? Toon näite, äkki ta ei saanud mu küsimusest aru. Midagi stiilis: “kui ostad minult järgmised 2 aastat, teen su illuminaatide liikmeks.” No et kasutaks seda oma veebilehel reklaamina ja nii.

“Ei Hr Kristjan. Kuidas sa saad reklaamida Illuminaate?” Seda ma ju küsisingi. Et kas seda võib müügiargumendina kasutada. Ja ta ju ise reklaamib ka illuminaate, ei? “Aga mitte oma veebilehel!” Nojaa, aga Facebooki profiilil küll, ja see on ka ju nagu veebileht või nii.

“Sa võid kasutada Facebooki Instagrami ja mitu sotsiaalmeedia et näha valijaid.” Ei no ikka kohe mitte midagi ei saa aru.

Küsin, mis seal vahet on. “Hr Kristjan sa saad sellest paremini aru.” Miks ma seda oma firma veebilehele panna ei või? “Kui sa tahad seda panna Hr Kristjan. Aga see on teatud tüüpi privaatsus.”

Pakun, et võiks juba praegu oma profiilile lisada: “illuminaatide liikmekandidaat,” mispeale Logan teatab, et tipp-poliitikud ja ärimehed ja naised(!) ka ei reklaami seda.

Nii mõnigi lugeja on kommenteerinud, et mul peab ikka väga palju vaba aega olema. Siinkohal saigi mul aeg vahepeal otsa. Küsin, kas võime 2 tunni pärast jätkata. Paul jätkab, et paljud ristiisad ei aktsepteeri raha läbi PayPali ega midagi. Ja siis küsib, kuhu ma lähen.

Ütlen, et äri vajab ajamist. “Ja jätad oma ristiisa niimoodi ootama? Kas sa teadsid et ma panin oma rituaalid pausile? Sinu pärast? Ja kas ma võin sult midagi küsida? See küsimus tuleb minu rituaalidest.” Aga mina olen juba läinud.

Järgmise paari tunni jooksul jõuab Hr Logan “Paul” Kalmin mulle suures koguses vägagi ahvatlevat reklaammaterjali saata.

No kas pole tõsiseltvõetav?

Raha lõhn on juba ninas?

No ikka täiesti meeletu!

“Kas sa näed seda? Neid on üle maailma. Sa võid mõnda neist tundma saada. Aga pea meeles, et sa neid pilte kellelegi ei jaga!”

Oih. Vabandust. 🙂

Küsin, milline neist tema on. “Ma arvan, et ma olen ühe pildi peal.” Väga täpne, Paul. Väga täpne.

“Ma küsin seda sinult viimast korda Kristjan. Oled sa selleks valmis?”

Ma ei ole ikka veel veendunud.

“Okei aitäh koostöö eest. Illuminaadid ei jäta sind vabaks. Üks su jalg läheb kolme päeva pärast mädanema Hr Kristjan. Hüvasti ja naudi oma valusat elu.”

Ütlen ka mina omalt poolt rõõmsalt: “Nägemist, Hr Logan!”

Praeguseks on möödas juba rohkem kui 3 päeva, aga jalad on alles ja midagi ei mädane. Äkki see toimub hästi aeglaselt?

Nüüd oleks justkui vestlus läbi, eks? Aga ei. Paar tundi hiljem hakkab Paul “Logan” Kalmin minuga uuesti suhtlema. Mis ta tahab? Mis edasi saab? Kas musta värvi Ferrari maksis kätte? Vähemalt kahele kolmandikule nendest küsimustest leiab vastused juba järgmisest, paraku selle minisarja viimasest, postitusest. 🙂

Imbi ja meeskooriga Peterburis

Aasta(kümne) viimane reis viis meid Soome lahe idapoolsesse soppi — käisime kooriga Peterburis. Kuna seal toimus nii kontsert kui ka koori aastapäeva pidustused, olid sedapuhku oodatud ka “naised ja lemmikpruudid.” Reisi kohustuslik osa algas reedel, pakuti välja ka variant varem startida. Meeskooril oli igal juhul plaanis rentida kaks bussi. Piisava huviliste arvu korral startis üks neist päev varem, st neljapäeva hommikul. Kõige kõvemad mehed läksid kohale veel varem, aga siis juba omal käel.

Ettevalmistused

Pärast mõningast arutelu ja kinnitust, et Imbil õnnestub töölt 2 päeva vabaks saada, otsustame minna neljapäeval. Vastasel juhul tundub, et linna avastamiseks ei jääks piisavalt aega — laupäeval on proov, kontsert ja bankett, st kui buss reede õhtul kohale jõuab, ongi ainult üks õhtu ja hommik niisama ringi vaatamiseks.

Oktoobrist saab Peterburis käia tasuta e-viisaga. Selle vormistamine on umbes sama keeruline kui USA puhul ESTA (vt ka Lasersilmad läänerannikul (0/6): sissejuhatus), mõningate lisanüanssidega. Nimelt kuuldavasti huvitab Venemaa ametnikke päriselt ka, kus ja millal sa ööbid — piiril annad ära majutusasutuste templitega lehe. Veel mõni oluline erinevus: e-viisa tuleb välja printida; nime kirjapilt peab 100% kattuma passi elektrooniliselt loetavas osas kirjutatuga; lisaks peab olema vastavas formaadis dokumendifoto. Pildi nõuded ei kattu paraku Eesti omadega, st ID-kaardi pilt sellisena ei sobi. Meid aitab hädast välja vastav mobiiliäpp, aga ma juba enam ei mäleta, milline neist. App Store sisaldab üllatavalt palju passipildirakendusi.

Pakkimisnimekirja põhjaks võtame USA tabeli, mis vajab küll olulisi muudatusi: 4-päevane bussireis erineb 2-nädalasest lennureisist nii mõneski aspektis. On ka üllatavaid sarnasusi, näiteks bussi pakiruumis pesitsev kohver on sõidu ajal ikkagi üsna äraantava pagasi moodi. Vähemalt pole neid tüütuid vedelikupiiranguid. 🙂

Kaasa tuleb ka kitarr, mis viimati reisis kooriga Lõuna-Aafrikasse aastal 2006. Tagantjärele mõeldes oleks võinud ka kaelapadjad koti külge panna, et bussis mõnusam loksuda oleks.

Neljapäev

Buss stardib Tehnikaülikooli juurest kell 9:15. Meie oleme kohal 8:45, kui bussi veel ei paista. Läheme fuajeesse sooja ja ootame, et keegi veel liituks — aga ei, buss on juba üsna varsti kohal ja kõik teised lähevad otse sinna. Neljapäevases bussis on ka mõnusalt palju ruumi, saab rahulikult jalgu sirutada. Meie taha paigutuvad Dan ja Randar, kellega ka järgmistel päevadel üsna palju aega veedame.

Randar üritab nägu teha, nagu oskaks lugeda — Dan ei lähe nii lihtsalt õnge

Piiril läheb kõik rahulikult. Väga rahulikult. Esialgu tilgume läbi ühe passikontrolli akna, mõne aja pärast avatakse ka teine lett. Kohvreid läbi ei otsita, kuigi kogu kraam tuleb bussist selleks ajaks kaasa võtta. Samas, kogu järjekord ei ole veel passikontrolli läbinud, kui esimesed juba bussi tagasi saavad.

Oleme juba täitsa Ivangorodi keskel, kui Eesti mobiililevi otsa saab. Arutame, kas võtta jälle Elisast välismaine netipakett osta, aga jätame selle plaani esialgu tagataskusse ja proovime kohalike wifidega läbi ajada. Etteruttavalt võib vihjata, et enam-vähem õnnestub ka.

Kuna laupäevasele kontserdijärgsele aastapäevapeole on vaja alkoholi osta, peatume Lentas. Kaubavalik tundub kohati igavalt tuttav, aga seal võib olla taustal ka see pisike nüanss, et ema ikka mõnikord pärast Petserist käimist just Lentast külakosti on toonud.

Alkostopp Lentas

Kui algne ennustus pakkus sihtkohta jõudmist ca kella viie-kuue paiku, siis tegelikult on igat sorti peatused meid omajagu aeglustanud. Paar reisikaaslast on hotellile lähenedes juba pisut paanikas, kuna neil on samaks õhtuks ooperipiletid ja etendus algab… kohe. Meil pole õnneks kuskile kiiret.

Õhtusöögiks tahame pelmeene. Et aga Dan on eeltööd tehes vale hotelli asukohta eeldanud, asub meie unistuste pelmola Nevski prospekti vahetus läheduses. Hotell paraku mitte. Kaks samanimelist ajavad segadusse küll.

Neljakesi Nevskil

“5 kilomeetrit jala,” teatab Dan optimistlikult. Väga hea, olemegi terve päeva bussis loksunud ja jalad vajavad sirutamist. Hakkame astuma. Pikapeale hakkab jahe. Kuna Imbi mantlil pole kapuutsi, vahetame mütsid — minu oma tundub tuulele paremini vastu pidavat ja ma ise saan kapuutsiga tuulevarju lisada. Sobran natuke taskus: ennäe, IT Kolledži buff! See kaitseb Dani pead ülejäänud matka vältel. Randar on ise tubli olnud ja sobiva peakatte kaasa võtnud. 🙂

Pelmeenimenüü turistidele

Jõuame pelmeenlasse. No ei olnud päris viis, rohkem nagu seitse kilomeetrit. Aga pole hullu, siin on soe, sõbralik teenindus ja Kalamajja sobiva söögikoha kohta üllatavalt mõistlikud hinnad.

…ja siseturistidele

Valikus on lisaks pelmeenidele ka nende lähemad ja kaugemad sugulased kultuuridest üle kogu maailma: Itaaliast Jaapanini. Me tellime… pelmeene. Oli ju juttu. Ja magustoiduks vareenikuid. Pool lauda võtab kohupiimaga, teine pool kirssidega. Oleks pidanud ettekandjat kuulama, kui ta kohupiima-vareenikud oma lemmikuks kuulutas: neil on kõrval kirsikaste. Vastupidine paraku ei kehti, st kirsivareenikuid serveeritakse ainult hapukoorega. Aga hea on ikka.

Vareenikud kirssidega

Kõhud täis, läheme Nevski prospekti avastama. Tuledes linn on imeline! Ja isegi kõik kaunistused tunduvad üllatavalt maitsekad.

Purskkaev, mis hetkel tegelikult ei purskagi
Seal nad ripuvadki: kardinad ja…
Ilus linn, eriti õhtutuledes

Paleeväljakult Nevski prospektile tagasi kõndides liigub meiega peaaegu ühes tempos paar kõrilõikajaliku välimusega kohalikku. Satun veits paanikasse, kuigi meid on neli ja neid kaks. Õnneks on hirm siiski asjatu. Vaatame natuke veel Nevskil ringi, kuni tundub, et peaks hotelli poole tagasi tüürima. Sedapuhku ei viitsi sama jalgsimatka ette võtta, vaid proovime Bolti. Uber suunab siin edasi Yandex Taxisse ja seda me miskipärast natuke väldime — kuigi andmed meie liikumise kohta jõuavad nagunii läbi linna-wifi vajadusel võimudeni. Wifisse sisenemiseks tuleb nimelt oma mobiilinumber sisestada, kuhu kinnituseks kas kõne tehakse või harvemal juhul sõnum saadetakse.

Tagasi hotellis, sätime juba vaikselt magama, kui Risto sõnum mind koos kitarriga Hannese sviiti meelitab. Mängime natuke kitra ja laulame ühislaule, aga ukse taga ilutsev klaver ei anna rahu. Risto istub klaveri taha ja…

Nõrganärvilistel ei soovita seda videot häälega vaadata

Reede

Hommikusöögil jõuab teema miskipärast Randari vanuseni — selgub, et ongi täitsa 33. Järgneb pilt “Kardinad ja Jeesus.”

“Kardinad ja Jeesus”

Mida teha reede hommikul Peterburis? No eks ikka Nevski prospektile jalutama minna! Seekord liitub meiega Martin ja nelikust saab viisik. Kohe näha, et insenerid on kokku sattunud — kirikutes ei vaata me altareid ega ikoone, vaid koguneme sammaste ümber arutama, mis tehnikaid kasutades need ehitatud on.

Õpime geograafiat, teisisõnu sööme lõunat
Vahepeal sajab vihma ja Randar peab althõlma kommunikeerima
Dan haarab lingist — läbi ukse ja imelikult väikese käega
Igasugused kaubamärgid on siin kirillitsas ümber defineeritud
Näe, näärivana!
Karu leiab Imbi — pärast üsna pealetükkivat kallirallit küsib raha ka, aga meil on sula värskelt otsas
Kogu gäng kiriku ees rõõmsalt poseerimas
Lõpuks on aeg kamp ära lõhkuda ja kahekesi taksot oodata

Pärast meeleolukaid seiklusi Nevskil kiirustame Imbiga hotelli, sest restorani broneering ei ole enam mägede taga ja aeg on end õhtuks üles lüüa.

Kui siiani on Bolt meid üsna hästi teenindanud ja enam-vähem poole tunniga kesklinna ja hotelli vahet vedanud, siis seekord ei vea kohe üldse. Alguses tundub, et näkkab hästi, aga auto ei liigu kaardi peal üldse. Järgmine liigub, jõuab juba peaaegu meieni, aga paneb siis teises suunas ajama. Siis pakub jälle seda esimest tüüpi, kes ikka veel bensujaamas seisab. Lõpuks tuleb Ilja ja tellib meile Yandexiga takso. Aitäh!

Restorani jõuame 40 minutit pärast broneeringut, aga vist pole hullu. “Me ootasime teid.” Kelner juhatab meid viisakalt lauda ja toob menüüd. Esimese asjana torkab silma kalamarja degusteerimiskomplekt: 10+10+10 grammi erinevat musta kalamarja, hapukoor ja jook omal valikul. Löön hinna mõttes eurodesse ümber ja hing jääb kinni. 100 eurot nägu?!? Kuhu me sattunud oleme? Hea, et hilinesime, nüüd on mugav end sellega välja vabandada. Aga lehitseme natuke veel menüüd ja jõuame kotlettideni. Täitsa normaalsed restoranihinnad. Imbi võtab valge kala, mina hanekotletid. Viimased serveeritakse pohlamoosi ja hapukapsaga — olekski juba nagu jõulud käes.

Imbi taga seinal olev pilt meenutab mulle miskipärast Overlooki hotelli peopilti — ärge küsige

Pärast pearoogade tellimist mõtleme veel natuke ja natuke nagu tahaks ikka kalamarja ka ju. Aga peab ta’s just must olema? Leiame, et punast saab ka pliinidega tellida. Kelner soovitab pliinid topelt võtta, nii peaks mari paremini kahele ära jaguma. Selge pilt, sööme magustoiduks eelrooga. Kultuurne värk! 🙂

Koht ise kannab nime “Tsaar” ja on igati nime vääriline — isegi tualettruum on kujundatud selliselt, et klient istub troonil. Või seisab trooni ees, mis on, tõsi, natuke imelik.

Restoranist silkame üsna viimasel hetkel kontserdisaali, mis õnneks asub enam-vähem kohe ümber nurga. Peterburi Filharmoonia suur saal, kavas on Debussy, Prokofjev ja Dvorák. Tundub, et ma olen lõpuks täiskasvanuks saanud, sest ma päriselt naudin seda värki.

Vaade esireast

Kuigi pileteid ostes soovitati mitte mingil juhul esimesse nelja ritta istuda, võtsime oma kohad just esiritta. Keskele. Nii, et dirigent on meie paremal käel ja esimene viiul istub praktiliselt süles. Ühtpidi on siin rohkem jalaruumi, nagu ma ka lootsin. Teisalt… kui orkester on Debussy paladega lõpetanud, algab Prokofjevi kontsert number 1 viiulile ja orkestrile. Orkestri viiulid kolivad toolidega pisut tahapoole, et solistile ruumi teha. Ja siis ta tuleb: Dmitry Smirnov. Geniaalne noormees, tõeline virtuoos. Ma ei teadnud, et viiulit on üldse võimalik nii ilusti kõlama panna — keeled suisa laulavad ta poogna all!

Sama solist, sama teos, aga kolme aastaga on ta veel paremaks läinud

Eriti heaks teeb elamuse asjaolu, et Smirnov seisab otse meie ees, käegakatsutavas kauguses. Ei, me ei katsu. Aga iga tema grimass paistab meile väga selgesti ära. Ja see mees paneb viiulimängu kogu oma hinge. Bravissimo!

Meiega koos, kuigi mõned read tagapool, naudivad kontserti Mai-Liis ja Paavo, kes saabusid linna alles tänase bussiga. Kuna saabumine taaskord pisut viibis, pole nad jõudnud õhtustki süüa. Läheme neile seltsiks lähedalasuvasse baari, kus naudime kokteile.

“Funky Island”
Nääriehtes hotell (mitte meie oma)

Laupäev

Nonii. See päev on nüüd käes. Õhtul annab meeskoor Jaani kirikus kontserdi ja tähistab aastapäeva. Aga hommik on vaja kuidagi ära sisustada. Reisi organiseerijate poolt on välja pakutud bussiekskursioon, aga me oleme linna peal juba käinud ka. Niisiis võtame ette muuseumi. Et aga Ermitaaži jaoks tundub aega kaugelt liiga vähe olevat — eile olla üks giid meie koorikaaslased kolme tunniga sealt läbi jooksutanud, kõigil keel vestil — seame sammud hoopis Vene muuseumi, kus kuulu järgi peaks väga hea Ilja Repini näitus olema.

Vene muuseumi ees

Ja on tõesti hea. Mulle meeldib eriti, et suurteoste ümber on seintele pikitud eskiise, pliiatsijoonistusi ja muid rekvisiite maali eeltöö ajast. Nii on otsemaid arusaadav, miks näiteks mõni maal võttis aega 13 aastat. Jälle tekib tunne, et hakkan täiskasvanuks saama.

Sorry the Cloakroom, umbes nagu Rudolph the Red-Nosed Reindeer

Näitus väisatud, kihutame tagasi hotelli. Ega’s muud kui duši alt läbi, frakk selga ja kirikusse. Saame huvitava loengu kiriku ajaloost, laulame hääled lahti, teeme lühikese proovi ja olemegi valmis kontserdiks.

Eesti aeg, aga Moskva kell — või siis Peterburi

Kontserdile annab hästi vahva huumorivarjundi see, kuidas Tarvo peadirigendi lennukaid mõttekäike publikule tõlgib. Korraks tekib tunne, et sama võiks teha ka Tallinna kontserdil — aga tõlkida mitte vene, vaid eesti keelde.

Vastuvõtuks oleme oma basside sõpruskonnale (koos kaaslastega) komplekteerinud keskmisest suurema, üheksase laudkonna. Laud, nagu selgub, on pisut posti taga, mis teeb õhtujuhi teksti jälgimise keeruliseks — vaatamata võimendusele. Proovime siiski peost mitte täielikult eralduda. Kuna minul palutakse teha üks õhtu viimastest toostidest, tulen mikrofoniga targu kõlaritest kaugemale, et tekst ka raskemates asukohtades arusaadav oleks.