Päev 5: Vaalavaatlus ja narivoodid

Kavas vaalavaatlus. Roolis plaanide järgi Vedru, aga tegelikult Siim. Ho(s)tel Kandava pakub hommikuks teed/kohvi ja saiakest. Kus on puder?!? Kus on Karjala pirukad? Kus on kartulisalat? Aah…

Tankimine Shellis. Meile on autorendi poolt ametlikult lubatud Shell (V-Power), YPF (Premium), Petrobras (Podium). Esso ka, aga see on hispaaniakeelses materjalis miskipärast maha tõmmatud. Nimetatud bensiinisordid on kõik 98 ekvivalendid. Meie oleme rebelid ja tangime siiski odavamat, mis on siis umbes poole odavam kui Eestis. Keskmine kütusekulu esimese paagitäiega ~7,0 (Siim) ja teisega 7,2 (mina).

Ewert and the Two Dragons sobib kõrbemaanteedele ideaalselt.

Kilomeetripost: 1337. Läbisõit esimesest tankimisest 1425. Auto mudeliaasta 2007, paberites kõige vanemad sissekanded 2011. Läbisõit 51196. Raudselt keritud.

Siim väsib ära ja Vedru istub rooli. Peninsula Valdes rahvuspark. Sissepääs 100 pesot, vaalavaatluspaat 370/nägu. Jätame viimase vahele, sööme hoopis mereande. “Nagu räim tomatis,” kuigi tegelikult on siin sees kaheksajalga, krevetti, karpi ja muud.

Merielevante ka vaatama ei lähe: edasi-tagasi 140km kruusateed. Selle asemel võtame suuna Trelew’ poole, sest seal on järgmine ööbimiskoht. Vaja ka hommikusööki varuda järgmiseks kaheks päevaks.

Maanteedel peatatakse erinevates kontrollpunktides autosid kinni:

  • Teemaks
  • Rahvuspargi kassa
  • Politseikontroll
  • Looduskaitse(?) – uurib, ega sul üleliigseid loomi (sh liha) ega taimi kaasas pole.
  • Teetööd – nagu Eestiski, kui üks sõidusuund kinni on.

Ringristmikel on erinevaid skeeme, kes kellele teed annab. Mõnikord märkidega tähistatud, aga mitte alati.

Autol läheb parempoolne pidurituli läbi. Vedru üritab putitada ja kaotab pirni tule sisse ära (tagumist katet eemaldades). Järgmise parandusega kaob meil ka parem tagumine suunatuli. Ma käin peale, et see tuleks ikka korda teha (sest muidu pole ka ohutuledest kasu) ja hakkan ise parandama: kaotan veel ühe pirni tule sisse ära. Nüüd on meil parempoolses konsoolis 4 pirnist 2: gabariit ja suund. Parempoolne piduri- ja tagurdustuli puudu. Oh kaev.

Üle 2 päeva istun WC-s, rahvuspargi külastuskeskuse omas. Mõnus. 😛 Paber kõigis avalikes tualettides ühekordne. Jube.

Buenos Aireses märkasime kohe, et enamikel bussidel ja veokitel on rataste küljes mingisugused torud. Ilmselt selleks, et rehvirõhku kontrolli all hoida. Tõenäoliselt on see kohustuslik. Lõunapool paistab neid märksa vähem.

Kahesuunalisel maanteel — vähemalt öösel ja muidu hõredama liiklusega — ei ole erilist vahet Eesti liikluskultuuriga. Kiirteel ei paista olevat reeglit, et vasak rada on ainult möödasõitudeks.

Õhtusöök jälle Mostazas, siia pole 4×4 veel jõudnud.

Öömaja üsna jube, kusjuures veel kaheks ööks. Meie toas 10 meest, narivoodites. Vaatame, kuidas see lahendus töötab, aga ausalt öeldes vahetaks küll oma lennumiilid kõrgema klassi pileti vastu praegu. Kümne peale kaks pesuruumi ja üks WC. Ilma paberita. Ja hommikusöögi, nagu öeldud, peab ka ise ette varuma: käime supermarketis (Carrefour). Alkovaba õlut siinmaal veel näinud ei ole, aga Internet 3.0 jääb kohe silma.

Narivoodi alumisel korrusel ei ole väga ruumi. Sirutada nagunii ei saa, konksus põlvega toetan ülemist madratsit.

Erki ostab mate-komplekti, pakub teistele ka. Saan end pisut guruna tunda ja nõuandeid jagada. Mina ja Priit, vesteldes püramiidskeemide teemal, joome paar viimast täit. Und see pisike kofeiinilaksuke ära ei aja.

Päev 4: Esimesed 1200 kilomeetrit

This is it. 1000 km sõitu, pool sellest on Siim roolis, teine pool mina. Õnneks on meil autos kiirusesse säästlik suhtumine: pole mõtet sellest pisikesest masinast 130km/h välja pigistada, 90~100 juures on kütusekulu palju mõistlikum.

Paneme kohaliku telefoni kaardile 30$ (peesot ikka, mitte dollarit), mis kehtib 30p. “Carta telefonica” peale öeldakse, et seda siin küll pole. Võlusõna oli hoopiski “recargá”

Udu piirkonnas märgid teel: kui näed kahte, on piirang 60km/h. Kui ühte, siis 40km/h. Zona de niebla. Muidu kiirteel lubatud 130km/h. Teed on lihtsalt pikad sirged. Lihtsalt. Pikad. Sirged. Ilma tõusude-langusteta. Ja siis tuleme meie siia oma “Tasase maa lauludega” eksootikat tooma.

Selgub, et Buenos Aireses nähtud foorišõu polnud lambikas, vaid tegu on täieõigusliku kunstivormiga. Bahia Blanca tänaval näeme üht tõsist tegijat — riietatud teetööliseks ja loobib punase fooritule ajal koonuseid!

Siim sõidab ca 700km, mulle jääb alla 500. Kuna vahetuse ajaks oleme moodustanud kolmese konvoi, pean oma ASA-kolleegidega sõlmitud lepingut rikkuma ja aeg-ajalt 150-ga sõitma. Enamasti siiski 120. Alustasin vihmases videvikus, lõpetasin kuivas pimeduses. Polnud nii hull, kui ma kartsin. Kohale jõudsime napilt enne keskööd, hostel nagu hostel ikka. Neljane tuba ja WiFi. “Välised aknalauad on marmorist!” kilkab Vedru. “Kleepub kõik!”

Neljane punt töötab palju paremini kui 3×4. Ausalt. Ei pea kedagi järele ootama ega kellegi sabas püsima. Pff.

Voodile istudes on tagumik valus.

Päev 3: Viimane päev enne pikki sõite

Uni läheb ära 5:31 (Eesti aja järgi 11:31) laupäeva hommikul. Justkui poleks ajavahega veel harjunud. Tegelikult on põiekas. 🙂

Päriselt ärkan 9 millegagi.

WC on ohtlik (natuke), sest Priit juba suutis korra vett tõmmata nii, et põrand lainetas. Samas, ei midagi hullu.

Pikad sõidupäevad tunduvad tulevikus veel jubedad. Aga see-eest hakkab mul Buenos Airese kirjapilt lõpuks käppa saama: enam ei üritagi “Buoenos Aires” kirjutada. Miks ma seda tegin, ei teagi.

Jalutame Margo ja Priiduga linnale mõnusa ringi peale, näeme jahisadamat ja linnukaitseala. Avastame, et linn on suur ja ärkab (laupäeval) hilja. Ja sööme 4 pihviga burgerit kohalikust ketist nimega Mostaza. Tutvume turul pakutavaga ja pildistame Juan Manuel Fangio skulptuuri.

Ühel ristmikul on tüdruk, kes teeb punase fooritule taga peatuvatele autojuhtidele lippudega šõud (ja pärast korjab raha neilt, kes raatsivad anda), aga Margo jääb tema filmimisega kahjuks natuke hiljaks.

Järgmised paar nädalat on Internetiga vist kahtlane, kui Siim just eile mainitud kaarti pole ostnud.

Homme pean ilmselt ikka rooli minema, kaua sa siin ikka viilid. 1000+ kilomeetri päev ka, st 2 paagitäit “naftat” umbes. Selgituseks — nafta on bensiin, gasoil tähistab diislit. Ja nagu nimed välismaalastele piisavalt segadust ei tekitaks, on nad ka püstolitel veidraid värvikombinatsioone kasutanud. Aga vähemalt on odav: paagitäis maksab siin umbes poole vähem kui kodus.

Õhtul jalutame Vahuriga natuke (minu jaoks) uues suunas ringi, aga jõuame lõpuks samasse kohta sööma, kus ka esimesel õhtul maandusime. Barbaro Bar O Bar (Tres Sargentos 415, www.barbarobar.com.ar). Seekord liha enam nii hea ei tundu, ilmselt eelnenud 4×4 burgeri pärast.

Meiega samal ajal satuvad siia Pihlak, Perens ja Kesner. Hiljem liituvad Margo ja Mattias, natukese aja pärast veel 6+2 meest. Kokku siis 15 koorilauljat spontaanselt ühes kohas. Kusjuures Margo ei saa kohe arugi, et me 2 õhtut varem juba samas kohas söömas käisime. 🙂

Päev 2: Tuumajaam

Hommikusöök on ootuspäraselt röstsai ja sõbrad, lisaks kooritud keedumuna ja omlett. Mis saab kohe otsa. Ja siis tehtakse uus. See saab ka kohe otsa.

Ja siis need majad: kitsad ja pikad. Tundub, et trepikoda sinna küll kuidagi ära mahtuda ei saa. Ka mõne söögikoha fassaad jätab üsna pisikese mulje, aga sisse läheb mitme toa jagu.

Tuumajaamakülastus (Atucha II) ületab ootusi: kuna käivitamine on alles järgmisel aastal, saame turbiine ja pearingluse torusid oma silmaga näha. Nemad on imestunud, kuidas Eestis elektrijaamade soojust ka ära kasutatakse. Et noh, me oleks nagu kõik insenerid või nii. Mälestuseks saame NASA võtmehoidjad.

GPSid vaidlevad omavahel. Garmin (tuli rendiautoga kaasa) vs TomTom vs Nokia. Garminil on siiani kõige rohkem õigus olnud.

Sääsed on mind söönud. Sügeleb, raisk. Parem jalg ja vasak käsi.

Inglise keelega ikka väga hakkama ei saa küll. Järgmiseks korraks peaks españoli ära õppima.

Vaja osta veel mobiilse Interneti SIM-kaart: 12 pesot pluss 1 peeso päevas. Peeso tähis on, muide, $.

Kohalik restoran. Parrilla “PEÑA.” Kaste, mida reklaamitakse teravana, sisaldab lihtsalt küüslauku. Teenindus okei, hinnad … Praad, salat, vesi ja vein tuli seitsme sööja peale 591 (pluss jootraha). Maksime 632. Pole selliste summadega enam harjunud. Vein 44$/pudel, praad 160$. Kahest praest jätkub seitsmele ilusti, jääb veel ülegi.

Hotelli WiFi on olemas, aga katkendlik. Ja RDP ei lähe tulemüürist läbi. Okei, tegelikult läheb küll — kui õige kasutajanimega läheneda. Ohjah, lennuki-magamatus teeb oma töö. Dušš fikseeritud kõrgusel, peapesu jaoks tuleb end põlvist natuke alla lasta.

Päev 1: Buenos Aires ja lõputu saba

Ja olemegi Buenos Aireses! Plaan on hommikupoole end hotellis lahti pakkida (kuigi eelinfo põhjal vabanevad viimased toad alles kell kaks), lõunapaiku rendiautod kätte saada ja õhtuseks kontserdiks pisutki välja puhata.

Esmapilgul meenutab BA suvalist Lõuna-Euroopa linna. Ainult rollereid on selle võrdluse jaoks ebanormaalselt vähe. Samas, kui arvestada väljas valitseva temperatuuriga, on nende jaoks vist veel liiga vara — 18 kraadi ei ole päris see, mida ma siit ootasin. 🙂

Valuutakursid on huvitavad. Ühe USA dollari eest saab pangas 4,7 Argentiina peesot. Tänaval — nii-öelda “sinisel turul” nagu kohalikud seda nimetavad — algab kurss 6 peesost dollarile. Kuuleme oma kohalikult abimehelt, et neid tänava-valuutakaupmehi ei maksa väga usaldada (valeraha liigub palju), kindlam oleks vahetada poodides. Siiski on mõned meist piisavalt julged ja võtavad tänavalt pakkumise vastu. Kursid kõiguvad 6 … 6,3 peeso vahel.

Loomulikult suudavad ida-eurooplased kohe kavala plaani valmis haududa: vahetaks tänaval dollareid peesodeks ja pangas tagasi, teeniks korralikku kasumit. Aga võta näpust — pank vahetab ainult ühes suunas. Dollariks tagasi saab kuuldavasti ainult siis, kui sul algsest vahetusest tšekk alles on. Ja iga tehingu puhul pannakse su passinumber kirja.

Autorent võtab ootamatult kaua aega. Kuna ma meie autos #2 piloot lubasin olla (Vedru on vastutav kasutaja), ootan kannatlikult järjekorras ja ei lähe sööma. Kõik need tunnid. Ja kuna me järjekorras viimased oleme, tuleb piiiiiiikalt oodata. Autorendibüroo on pisike, sisse meid palju korraga ei mahu ja eks ukse taga ongi rohkem õhku.

Aga lõpuks saame siiski kõik vajalikud paberid vormistatud ja meid viiakse paari kvartali kaugusele parklasse autosid kätte saama. Meile eraldatakse must VW Polo Classic, ainus omasugune. Lisaks mikrobussidele (ekipaažid #1 ja #2) jääb mulle ühekordsena silma ka üks Fiesta. Populaarsemad mudelid (selles mõttes, et neid on arvuliselt rohkem) tunduvad olevat Corolla (ja me kõik kadestame neid mehi, kellele niisugune luksus osaks langes), Logan ja Corsa Classic. Viimased kaks pole mitte Dacia ja Opel, vaid, oh üllatust, Renault ja … Chevrolet!

Õhtul on reisi esimene kontsert, kusjuures veel väga oluline selline. Aukonsul pidada kohal olema ja puha. Eestist tulles ei taha sisemine kell veel kohaliku ajaga väga nõus olla, seega on enamiku jaoks meist kontserdi algus ca kell 2 öösel. Nagu rokkbänd juba. Õnneks pakkisin oma esinemiskostüümi väiksesse (pardale kaasavõetavasse) kohvrisse, sest kahel mehel on kohvrid lennukist maha jäänud ja koos nendega ka rahvariided.

Plaan enne kontserti natuke magada ebaõnnestub, õnneks tuleb kontsert täitsa ilusti välja. Pärast leiame oma ekipaažiga (mina, Priit, Siim, Vedru; meiega liitub ka Margo) söögikoha, mille nimi kuidagi meelde ei jää. Küll aga on seal hea liha: ehk õnnestub ta teinekord veel üles leida.

Päev 0: Lend TLL -> FRA -> EZE

Viimased ettevalmistused reisiks. Eilse seisuga on check-in tehtud ja pardakaardid prinditud. Imbi aitas kohvrid nii ära pakkida, et ma tõsiselt kahtlen, kuidas kõik see pärast sinna jälle ära mahub. Käin pangas, võtan välja hunniku dollareid ja natuke vähem eurosid; vahetan dollarid Tavidis natuke peenemaks; lasen Elisas mobiilse interneti ära blokeerida; vaatan üle, et kõik vajalik ikka kaasas oleks ja üritan leida küüti lennujaamani. Taksode vastu on endiselt allergia. Ja juba olemegi lennujaamas, kiletan kohvri ära ja saadan linti mööda lennuki poole.

Tallinn -> Frankfurt läheb nii kiiresti, et ei saa arugi. Sinna jõudes pean tõdema, et emalt laenatud seebikarp-fotokas teeb inimestest ainult purjus näoga pilte. Nagu näha.

Hispaania kohal, kell Eesti aja järgi 01:11, kohalik aeg 0:11, Argentina aeg 19:11. Lennata veel üle 11 tunni. Lõpetan Madagascar 3 vaatamise, tagumik ja jalad kanged. Enne seda HIMYM. Peaks vahepeal sirutama ja siis järgmise filmi valima. Valik on suur, kõiki 13 tunniga ära vaadata ei jõuaks. Magamine on küsimärgi all. Süüa tahaks.

Kohalik aeg 1:06. Men In Black 3. Söök on hea, silmad jube väsinud. Pole ka ime: Eesti aja järgi on kell 2 öösel. Vaatan filmi ära ja siis üritan magada. Peeter Perens istub minu taga, Priit Eek ees. Seljatugesid veel kallutatud pole.

Kell 4:06 CEST. Une võimalikkusest lennukis. Erinevate asendite vahel mängides natuke midagi nagu saaks. Nüüd on jalad surnud: peab sirutama. Lennata jäänud ca 7,5h, asume parajasti kuskil Aafrika läänerannikust pisut läänes: Dakar on lähim maismaal asuv punkt. Meist 10363m allpool asuvad saared. 6682km veel, kiirus 933km/h.

5:06 The Amazing Spider-Man. Korraks jalutan lennuki tagumisse otsa (50. rida on üsna lähedal) ja võtan topsi vett.

06:18/01:18 Selis: “Kui alumised hääled saavad veel hakkama, siis tenoritel on täitsa kööga.” Nõustun. Lennukis eriti magada ei saa, esimesel õhtul Buenos Aireses meie personaalkontsert. Ei oota erilist kvaliteeti. Lennuki WC on viisakas, ühest väidetavalt seep otsas.

01:25 Ahjaa, minu kõrval istuvad ilmselt 3 argentiinlast. … …x …

2:31 Järjekordne lühike unetsükkel läbi. Jalaruumi ei ole, noh.

3:01 Veel üks.

3:23 InFlight Entertainment, I am disappoint! Mis Bowie Best-Of see sihuke on, kust Life On Mars välja on jäetud? 16 träkki.
Oo! Massive Attack – Mezzanine, Beatles – Revolver, The Who – Quadrophenia!
Aga no NENDE klappidega pole siin mingit naudingut.

3:43 Miski tugev lõhn tungis ninna. Ilmselt stjuuardi odekolonn.

3:57 Mõne aja pärast lendame Rio De Janeirost mööda (kuigi ilmselt mõnesaja kilomeetri kauguselt). Maandumiseni 3 tundi. Uus hommik püüab meid varsti kinni.

4:08 See Johnny Deppi ja Michelle Pfeifferiga film läks nüüd käima. Ehk kuidas ma saaks 13+ tundi lennata ja mitte Deppi vaadata, kui ta juba valikus on? Araabiakeelsed subtiitrid? Dark Shadows.

4:54 Vahepeal pandi tuled jälle põlema. Reisiseltskond ärkab. Eek kurdab sama muret, et magada saab ainult pisikeste sutsakatena.

5:04 Kui sulle öeldakse “Gracias!” siis õige vastus on “De nada!” Eksju?

5:47 Õues paistab päike! 🙂

6:35 Huvitav tollideklaratsioon. 300$ eest võib kaupa maksuvabalt sisse tuua, pluss sama palju taxfree poodidest. Mobiil tuli ka deklareerida. Go Nokia 6150!

Lugu sellest, kuidas Mark korvi sai

Saage tuttavaks, see on Mark. Ta ema on pärit Saksamaalt, noormees ise omab Ameerika Ühendriikide kodakondsust ja tuli armastusest tiivustatuna Eestisse.

Armastus? Noh, olgu, armumine. Leidis Facebookist ilusa tüdruku pildi; kolis Tallinna; käis paar kuud Eesti keele kursustel; üritas… ja sai korvi.

Pervert, jah? Või no vähemalt stalker. Jälitaja. Vaene tütarlaps ei teadnud Marki olemasolust midagi, kui too — lillekimp ühes käes, ukulele teises — neiu kontorisse sisenes, end põgusalt esitles, kätt palus ja serenaadi laulis. Vaatamata sellele, et noor pruut (!) vaid 2 päeva hiljem altari ette pidi astuma.

Paraku jäi loodetud leek süütamata. Mark kõndis nukralt naeratades ruumist välja ning jättis sealsamas eluga hüvasti.

Mark eostati 17. augustil 2010 kell 15:50. Järgmisel õhtul laenasin talle Justinilt aktsendi. Nime, ajaloo ja lillekimbu sai ta 19. augusti hommikupoolikul, vahetult enne oma esimest ja viimast missiooni. Samal päeval kell 12:43 oli temast järel vaid mälestus.

Sensatsioon! Meil on köögis laud!

Enneolematu skandaal! Imbi ja Kristjan ostsid oma möbleeritud üürikorterisse uue laua! JA KAKS TOOLI!

Olgu, olgu. Lihtsalt diivanilaual söömine muutus kurnavaks — jube madal teine ja iga kord pidi köögist nii kaugele tulema.

Igatahes, otsisime siit, otsisime sealt, sobivat lauda ei kusagil — kuni ühel hetkel teatas ema, et avastas väga soodsa pakkumise, mis meid huvitada võiks. Sõitsime Evelekti lattu, hindasime olukorra ideaalseks ja viisime komplekti koju. 1490 krooni tammepuidust laua ja kahe tooli eest? Jah, palun! Kui praegu laud ja toolid Evelekti veebikataloogist üles otsida, tuleb hind kokku 4188kr. 64% soodustus on ka okei. 🙂

Pilt lauast oma uues kodus ka:

Uus aadress: Kristiina 14a-2

Üürisime Imbiga korteri, nüüd elame Uues Maailmas — juba üle nädala.

Korter asub ilusas helesinises majas, esimesel korrusel. Sisaldab mööblit, duširuumgi on piisavalt suur.

Ja kamin on meil ka:

Soolaleivale saamise osas tuleb personaalseid kokkuleppeid sõlmima hakata. Kirjutage-joonistage meile (ehk siis iimeile — garf [at] juhe.ee), üritame teid kuidagi oma tihedasse graafikusse ära mahutada! 🙂

Meeskooriga Espoos

Nädalavahetusel olime kooriga Soomes. Espoos. Ööbisime StayAt Espoo hotellis.

Hotell

…oli iseenesest huvitava (kuigi tegelikult mitte uue) kontseptsiooniga — minu esimene kord apartment-hotellis majutuda. Neljases toas oli magamisasemeteks 2 voodit, diivan ja välivoodi; korralik duširuum ja viletsa ventilatsiooniga WC; lisaks veel täisvarustusega köök.

No ja siis veel see sõnademäng — kõigepealt märkad, et hotelliketi nimi omandab venepäraselt hääldades mitte-nii-teistsuguse tähenduse, aga kui alakorruse restorani sildilt “HuiVi” vastu vaatas… No see selleks. 😉

Igatahes, tasuta WiFi oli ka olemas.

Transport

Eestist renditud buss (koos juhiga); Superstar viis sinna ja Star tõi tagasi — laevareisid ei olegi enam piinavalt pikad; korra sain (ööl vastu pühapäeva) ka autoroolis olla. Usaldasin kaardilugemise tagaistmel laiutavale Siimule ja… lõpuks sai telefoni sisseehitatud GPS end hädavajalikuna tõestada. Kusjuures Siim polnud süüdi — katsu sa gloobusega metsa orienteeruma minna.

Midagi oli nagu veel… jaa-jah!

Konkurss

— ehk teisisõnu: reisi peaeesmärk.

Konkursikoosseis löödi lukku märtsi alguses, pärast meeletuid katsumusi luukambreis. Kaasa said ainult parimatest parimad. Noh, pluss muidugi tenorid, keda on niigi vähe. Aga see selleks — nad said pärast kiita ka. 😉

Esitasime neli pala:

  1. Leevi Madetoja: Valkeat kaupungit op. 8:5 (V. A. Koskenniemi) — kohustuslik
  2. Anton Bruckner / Jakob Christ: Ave Maria
  3. Ester Mägi: Üks hetk (Vladimir Beekman)
  4. Michio Mamiya: Composition for Chorus, no 6:2

Lavaleminek oli täiesti “pime” — akustikat enne proovida ei saanud — aga juba esimene akord andis mõista, et kõik on mugav ja hea. Võib-olla just esimese loo õnnestumine tõmbas meil natuke keskendumist maha, igatahes teine ja kolmas päris nii head ei tundunud. Viimane, jaapanikeelne, tekitas publikus kõvasti elevust ja tuli kordusettekandele õhtusel galakontserdil.

Lavale saime 10:45; esialgsed tulemused (kas ja mida galal laulame) jõudsid meieni ca 18:00; lõpptulemuse saime teada mõned minutid enne üheksat. Ja see oli…


(mehed hotellis, enne galakontserti, põnevil ja stardivalmis)

Rahvusvahelise kategooria 2. koht ja YLE eripreemia Leevi Madetoja loomingu parima interpretatsiooni eest. 🙂

Pisut lisalugemist: