Aastakokkuvõte 2020

Jõulude ja uue aasta vahel jalutasime Imbiga kodu lähedal ja hindasime lõppevat aastat. Imbi andis 5/10, mina 6/10. Ehk siis NPSi arvestuses oleksime mõlemad rahulolematud. Igav see aasta igatahes ei olnud. Midagi täiesti katastroofilist, vähemalt isiklikus plaanis, ka ju ei juhtunud. Kokkuvõte tuleb kategooriate kaupa, nagu mul ikka kombeks on.

Pere/kodu

Kuna ma riigilt sünnipäevaks eriolukorra sain — okei, algas järgmisel päeval, aga välja kuulutati 12. märtsi õhtul — õnnestus Imbiga keskmisest aastast oluliselt rohkem aega koos veeta. Ehk, noh, midagigi head selle kõige juures. 🙂 Ilmselt aitas mõnevõrra ka see, et me pärast paari esimest kodus töötamise nädalat avastasime, et ülemisel korrusel on üks kirjutuslauaga tuba täiesti vaba. Siis polnudki muud, kui tõime Imbile töölt monitori-hiire-doki ja oligi kummalgi meist täiesti eraldi töövõimeline kodukontor. Imbil on nüüd igal hommikul commute trepist üles, mina töötan all.

Suvel eraldusime vahepeal mõneks ajaks Saaremaale. Ühe öö olime Kiti juures läänes ja siis tõmbusime oma renditud pessa idarannikul. Ehk, noh, Orissaare kandis.

Õe juures Teele sünnipäeva tähistamas

Kuna meie renditud maja kümblustünni ahi oli katki — aga see oli üks põhilisi põhjuseid just SELLE maja valimiseks — pakkus omanik välja, et võime septembris uuesti tulla. Ja nii me siis tulimegi. Aga sedapuhku võtsime vanemad ka kaasa.

Ootamatu külaline Saaremaal. Poseeris korraks ja läks siis oma teed.

Sügisel avastas Imbi võimaluse netist fotoraamatuid tellida. Panime oma viimaste aastate reisid kaante vahele ja siis märkasime ka kalendri tellimise võimalust. Jõulukingid kogu perele olemas! Kuigi, noh, Dorise ja Martini juures on see mõte juba aastaid silma jäänud. 😉

Vannituba sai IKEAst uue valamu ja mõned muudki mööbliesemed
Imbi üllatas järjekordse suurepärase jõulukalendriga

Sõbrad

Aasta algas mälumängudega Von Krahli baaris. Kõigepealt mängisime Erle kutsel asendusliikmetena kogenud tiimis, siis panime oma võistkonna kokku. Nimi? Nii piinlik. Töötab igatpidi. Kaotame? Nii piinlik. Võidame? Nii piinlik. Saame eriauhinna? Nii piinlik. Tiimist jõudis lühikese ajaga päris palju sõpru läbi käia: Helar, Kristiina, Dan, Kristel, Kiti, Märt, Liisa

Kevadise eriolukorra ajal tõmbas Kieren vahepeal ka oma online-mälumänguseeria käima. Seal suutis meie ingliskeelne inkarnatsioon “So Awkward” esimesel katsel võidu koju tuua. Nii piinlik. Kuna tegu oli minu esimese Zoomi-seansiga, suutsin ma edaspidi nii mõneski Zoomi-kõnes kanda nime So Awkward Kristjan. Ja võidetud pakk tualettpaberit ei ole miskipärast siiani meie ukse taha jõudnud. Teisel katsel me, muide, enam nii kõrgelt ei lennanud — jällegi nii piinlik.

Imbi jõudis mulle Driftikeskuses ja Texases veel napilt enne eriolukorda sünnipäevapeo korraldada. Hoidsime viisakat distantsi, kiivrid peas, kõik oli ohutu. Ja üldse oli meid vähe: ainult Martin, Helar, Dan, Margo, Annika, Randar ja Ilja.

Üldiselt online-peod liiga hästi käima ei läinud, aga mulle nad isegi meeldivad. Igasuguseid erinevaid keskkondi jõudsin aasta jooksul proovida: Zoom, Messenger, Teams, Discord, Meet jms. Peamine probleem kipub olema liiga suure seltskonna korraga kokku kutsumine — “töö sektsioonides” ei toimi virtuaalkeskkonnas veel naturaalselt nagu majapeol ja vajab juhtimist. Aasta lõpupoole toimus Johanna-Mai sünnipäev keskkonnas nimega SpatialChat, mis probleemi leidlikul moel lahendas: oma avatari saab hiirega ringi lohistada, kuulda on ainult lähedal asuvate inimeste hääled. Aijah — virtuaalpeol ei ole vahet, kus sa füüsiliselt asud. Ehk siis välismaal elavad sõbrad on teoreetiliselt lähemal kui kunagi varem.

Suvel saime ka Dorise, Martini ja kogu nende pesakonnaga kuidagi rohkem koos aega veeta kui keskmisel aastal. Või mulle ainult tundus nii?

Doris, Martin, Imbi ja mina Võsu rannas. Kohe tuleb rämmar?

Tervis

Kahetuhande kahekümnendal aastal liikusin rohkem kui eelmisel kahel aastal kokku. Üks pilt, tuhat sõna.

Käidud kilomeetrid aastate kaupa: 2018: 490km; 2019: 823km; 2020: 2214km
Käidud kilomeetrite kokkuvõte

Ma pole enam päris kindel, kas juba aasta alguses tekkinud käimisharjumus aitas kaasa mu elu esimesele maratonile (päris-maratonijooksjad, andestage mulle palun see pisike poeetiline liialdus) või vastupidi, maraton aitas aasta lõpuks nii palju kilomeetreid koguda, või on siin põhjused ja tagajärjed omavahel nii läbi põimunud, et vahet on võimatu teha. Igatahes kõndisin ma Tallinna Maratoni kombo-distantsi ajaga 6:21:04. Koht üldarvestuses 1810/2471. Kombo tähendab seda, et mul oli võimalik 42,2 km tükeldada kuni kümneks osaks. Tegin neljaks, sest 10km päevas tuleks ikka ära käia. Lähenesin iteratiivselt: esimene aeg oli 7:46:57, edasi hakkasin jupikaupa paremaks lihvima. Lõpuks sattusin nii hoogu, et vältisin igal võimalusel igasugu aeglustavaid tegureid, olgu need siis tiheda liiklusega teede ületamised või isegi liiga järsud pöörded — GPS-jälg võib kurvi sirgemaks optimeerida ja keskmist kiirust alla tõmmata. Klappides mängisid enamasti audioraamatud või podcastid, aga ühel viimastest (ja kiirematest) käikudest olin startides hooletu. Hea raamat sai poolel teel otsa, järgmist järjekorras polnud. Mis siis ikka, õige muusika õnnestus sammu aeglustamata telefonist kätte leida.

Käisin emal külas medaliga uhkustamas. Ema oli uhke ja tegi pilti.

Vidinad/tehnika

Ei ole väga vidina-aasta olnud, aga paar tükki on mu teele siiski jäänud. Kõigepealt kodukontori-vajadusega seoses soetatud Dell D6000 dokk. Tahtsin midagi sellist, mis nii Imbi tööläpakat kui ka minu MacBooki toetada suudaks. Kartsin eelkõige korporatiivrüperaali kapriiside pärast, aga tegelikult jäin hoopis mäkiga hätta. Plaanin ta millalgi välja vahetada — kui sul juhuslikult huvi on, võid minult hea hinnaga hästi hoitud USB-C doki saada. 😉

Ühel hetkel jäi silma Magic Keyboard, mis iPadile puuteplaadi lisab ja sellest peaaegu täisväärtusliku sülearvuti teeb. Ainult oluliselt kergema ja vastupidavama akuga. Ja ometi kirjutan ma seda postitust praegu mitte tahvlis, vaid arvutis — kohati on suurem ekraan mugavam, aga igapäevaselt on tahvel ikkagi rohkem kasutuses.

Suve lõpus alustasime väravaprojektiga. Ja juba novembri keskpaigast on meil kõigil autovõtmete küljes pult, mille ainsamast nupuvajutusest avaneb värav ja tuled löövad rõõmsalt särama. Kui enne kippusime Imbiga pigem laisad olema ja maja ette parkima, siis nüüd peab selleks eriline põhjus olema. Isegi lund on lihtsam rookida, kui värav küljele eest ära sõidab.

Ja veel üks pöördelise mõjuga uus vidin sisenes meie ellu — Imbi hakkas elektrihambaharja kasutama. Pärast seda, kui üle aastate hambaarsti juurde jõudsime ja kõik augud ära lappida lasime, saime kingiks Philips Sonicare hambaharja. Olles aastaid Oral-B elektriharju kasutanud, oli see ka minu suu jaoks täiesti värskendav kogemus. 😀

Kool

Retsenseerimist pole ma siiani maha jätnud, 2020 sügissemester tõi üle hulga aja minu juurde ka mõned juhendatavad. Paraku pole keegi neist veel lõpetanud, aga eks oli ka pingeline aasta.

Kevadel avaldatud skämmiseiklused tõid mind mõnevõrra ootamatult suveks koolile lähemale. Ühel heal neljapäeval lubas Kakk, et teeb mu postitused ITSPEA järgmises versioonis kohustuslikuks kirjanduseks ja soovitas Birgyga rääkida. Birgy küsis, kas ma juba IT-didaktika miniprojekti konkursil osalen. Selle peale võtsin Stenil nööbist kinni ja pidasime natuke plaani. Esmaspäeval oli taotlusvooru tähtaeg. Jäime küll mõned tunnid hiljaks, aga osutusime siiski valituks: nii sündiski ScamLab. Ja siis, endalegi üllatuseks, hindasin ma sügissemestril muuhulgas küberkaitse magistriõppe tudengite kodutöid.

Novembris astusin EKA avatud akadeemias teenusedisaini kursusele ja sain seal omaenda ideed arendada. Kuna detsembriks oli mind tellitud Kuressaare Ametikooli õpilastele testimist õpetama, tegime selle koolituse jaoks koos Tiia ja Elinaga oluliselt põhjalikuma eeltöö, kui ma muidu taibanud oleks. Muuhulgas vestlesime kõigi kolme sihtgrupi esindajatega: õpilased/vilistlased, koolid/õpetajad ja tööandjad. Kõigilt oli nii mõndagi kõrva taha panna. Ja tundub, et ametikooli omad jäid rahule, seega uuel aastal tuleb materjale paremaks lihvida ja teistelegi koolidele oma teenuseid pakkuda.

Töö

Nordic Testing Days lükkus paraku küll uude aastasse, aga omajagu eeltööd sai siiski tehtud. Kava on sisuliselt koos, tuleks nüüd ainult turvaline olukord konverentside pidamiseks. Abistasin pisut Gretet uue kodulehega: lõpuks ometi oleme ka mobiilist normaalselt vaadatavad. Ühtlasi tuli selle jaoks tiimist uued pildid teha, sest vanad olid ikka juba väga vanad ja igaüks omaette ooperist. Uued tegi Must Post.

Kus hundist juttu, eks. Oleme Heleni, Marko, Gerdi ja Steniga aasta jooksul kõva arengu läbi teinud, millele aitas omajagu kaasa ka Matsi meeskonnakoolitus. Lisaks finantsjuhtimisele olen natuke ka stsenaariumi kirjutamise ja režiiga kätt proovida saanud. Huvitav on nentida, et iteratiivne lähenemine kirjutamisele on mul järjest paremini käpas: kõigepealt kondikava, siis liha luudele, lõpuks detailide viimistlemine. Ja igal sammul on midagi uut õppida. Aasta kaks lemmikprojekti olid minu jaoks ühe tantsulise pulmaüllatuse filmimine Viimsis ja Cisco Meraki Go tutvustav video Arvutimaailma YouTube’i kanalile. Aga põnevaid projekte oli kõvasti — andsime liikuvas pildis edasi tehase ohutusnõudeid, tooteliinide tööd, visiiride kasutegureid, paindlikku linnaruumi, ja palju muud. Uuel aastal teeme veel. Ja veel. Ja veel!

ASA pole ka sugugi kaugeks jäänud: teen endiselt iga päev näpuotsaga ühe veebikaubamaja testijuhtimist. Aasta lõpus läksid Roman ja Indrek teistesse projektidesse, asemele tuli Anneli. Mõnusalt sujuv vahetus oli, ilma mingi paanikata. 😀 Hästi vahvaid üritusi toimus ka aasta jooksul, näiteks privaatne Teneti kinoseanss, LAN-party ja virtuaalne jõulupidu. Pluss veel kogu aasta jooksul paralleelselt jooksnud YuMuuvi väljakutsed, mis kõiki end liigutama sundisid. Aitäh, Kerttu ja Kert ja Liisa ja Maili ja Arto ja kõik teised ka! 🙂

Ahjaa, lisaks jõudsime Steniga ASA koolitusklassis aasta jooksul ka kaks klassitäit testijaid välja koolitada. Viimasel korral testisime muuhulgas visiire, et mitte koolitujate poole potentsiaalselt ohtlikke pritsmeid pilduda. Muide, iga päeva lõpus oli visiir kergelt täpiline. Koolituste virtuaalseks kolimise mõtet põrgatasime, aga ei raatsinud. Eks näis, mida tulevik toob — võimalik, et mingil hetkel peab seda ikkagi tegema.

Erinevad toimetused TalTechis on juba kooli peatükis ära märgitud.

Bändid/lava

Kaaperdatud bände sedapuhku ei tulnudki. Ütleme siis… vaheaasta.

Bigbändiga andsime paar kontserti — neist ühe ka veebis — tegime tavalisest ettevaatlikuma aiapeo ja sügisel õnnestus isegi paaril tantsupeol mängida. Airi, Jana, Anette, Karoliina ja Maiaga oli niiiiii tore jälle koos laulda. Lisaks kutsus Simmo mind ja Kuldarit mingil hetkel endaga kaasa Kultuurikeskuse koosolekutele, kus mul eriti huvitav oli raha jagamise diskussioonis osaleda — meeskoori liikmena bigbändi huve esindada ähvardas kohati isiksust natuke lõhestada. 😀

Salvestuste osas oli edukas aasta. Kevadel pakkus Teet välja, et võiks ka bigbändiga ühe kodusalvestuse teha. Kuna That’s Life oli kontserdi jaoks enam-vähem käppa harjutatud kõige uuem materjal, läks see käiku. Rääkisin sellest ka kodus ühel pühapäevasel ühislõunal, kui ema küsis tabavalt: “Aga miks te midagi eesti keeles ei tee?” Mis seal ikka, kirjutasin eestikeelsed hetkeolukorda kirjeldavad sõnad ja nii ta läks. Vikerraadiost mängitakse seda siiani aeg-ajalt, on siit-sealt mainitud.

Aasta lõpus tegime veel ühe väga ägeda salvestuse, aga praegu on ilmselt kõigil mõneks ajaks jõululaulude kvoot täis. Olime väga vastutustundlikud — ruumis viibis korraga alati maksimaalselt üks pillirühm. Saksofonid omaette, trompetid ka, tromboonid samamoodi. Ainult rütmigrupp ja Siim olid päriselt koos ühel laval. Lõpuks on Bianca selle nii sujuvalt kokku monteerinud, et ei usukski. Mina, või seesamunegi… jõuluvana taidles näiteks täiesti üksi trepi peal.

Meeskoori hooaeg algas uute dirigentidega paljulubavalt. Dan, Margo, Randar, Ilja, Kaupo ja mina saime üsna tihti kokku ka väljaspool kooriproove. Muuhulgas leidsime mina ja Dan, et proovi lõpuks on häälepaelad ikka korralikult kurnatud. Ja siis muutus kõik. Koorilaul muutus järsku ohtlikuks. Raske südamega saatsin pärast kalmistupäeva Vahurile avalduse, et mind esialgu aastavahetuseni tegevkoosseisust välja arvataks. Ilmselt peab seda veel pikendama. Samas olen kogu aeg valmis ohutust kaugusest koori tegevust toetama, olgu tegu juubelihooajale graafilise disaineri leidmisega, reklaami salvestamisega, virtuaalse ühislaulmisega dirigendi sünnipäeval, või isegi fotosessiooniga.

Eriolukorra ajal tõstis korraks pead ka after6. Proovisime igaüks oma kodust salvestada ühe romantilise tänulaulu kõigile meditsiinitöötajatele, aga paraku jäime lõpuks ikkagi toppama. Samas oli meil ikkagi niipalju entusiasmi, et YouTube’i kanal üles seada ja sinna seni avaldamata videomaterjali koguma hakata.

Neljapäev ei esinenud kordagi. Isegi proovi ei teinud. Aga vähemalt on meie grupivestluses endiselt aeg-ajalt tehnoloogiateemalisi arutelusid või lihtsalt muusikaliste elamuste jagamist. Lisaks juhendan ma servapidi ka Mardi magistritööd. 🙂

Kultuur

Vinüülid. Kuna ostmisega tõmbasin pidurit, on vinüüliriiul sedapuhku peamiselt ainult kingitustega täitunud. Imbilt saadud sünnipäevakinkide hulgas olid Siim Aimla Funk Group, Juhan ja Põhja Konn. Imbiga lõunale minnes hiilis selja tagant ligi õde, kaasas MaiGroupi viimane plaat, samuti vinüülil. MaiGroup on, muide, algusest peale mu lemmik töötegemise muusika olnud: instrumentaal, mille energiatase ja tempo vahelduvad mõnusalt, andes loomingulisusele uusi ja uusi tõukeid.

Paar plaati ostsin aasta jooksul siiski ise ka. Kõigepealt andis Discogs mulle märku, et paar aastat soovinimekirjas olnud “Viise ja vinte” on enam-vähem normaalse hinnaga müügis. Ja siis aasta teises pooles lasi Pomplamoose välja prantsuskeelse muusikaga plaadi, millele ma samuti vastu panna ei suutnud.

Jõulukingiks sain jälle Imbilt oma selle aasta lemmikalbumi füüsilise kehastuse: Run the Jewels 4. Nende lugude energia aitas mul septembris mõnevõrra kiiremat kõndi teha. 🙂

Raamatud. Mõned on märganud, et Goodreadsi eesmärk (24) oli mulle seekord ehk isegi liiga lihtne: aastaga neelasin alla 37 kirjatükki erinevates žanrites, enamik neist läbi kõrvade. Lemmikud, üsna suvalises järjestuses, on siin:

Aitäh, Liisa, et sa mind Vonnegutini juhtisid. Ema rääkis küll Tšempionide einest juba ammu mulle ülivõrdes, aga kes siis ema kuulab? Nii piinlik. 😉

Teater. Või no olgem ausad: kui “Wildesid” poleks olnud, poleks ma ilmselt aasta jooksul teatrisse sattunudki. Lisaks salvestasin ka “Pragude” heliribale oma vokaali, aga tükki ennast pole siiani näinud.

Kontserdid. Võrreldes teatriga polnudki NII vaene aasta, sest kevadel andis Vaiko Eplik ja Eliit Vembu-Tembumaa parklas autokontserdi. Erak minus nautis privaatset olemist Imbiga. Plaksutamise asemel tuututamine ja tuledega vilgutamine, miks ka mitte? Ja kui siis “Homne päev” punasele Škodale pühendati, tegi ka meele rõõmsaks. 🙂

“Do you accept these cookies?” Hetk pärast NOËPi kontserti Käsmus.
Vasakult: Kärt, mina, Andres (küpsistega), Krissu ja Imbi.

Podcastid. Raamatutega vaheldumisi on neid keeruline kuulata, sest mind huvitavad asjad pole veel Audible’i keskkonda kolinud (ja võimalik, et ei koligi). Äppi vahetada on jällegi pisut tüütu. Ehk siis väga pole jõudnud taskuhäälingut tarbida. Lemmikud on siiski Eesti IT-ajaloost pajatav Memcpy ja soomekeelne Herrasmieshakkerit.

Kino. Eeh. Päris-kinno jõudsin aasta jooksul kaks korda: Imbiga vaatasime Tenetit ja ASAga privaatseansil… Tenetit. Autokino plussid ja miinused võtsin maikuus Arvutimaailma lehel kokku. Lühidalt: mulle meeldib privaatne vaatamiskogemus ja võimalus helinivood oma suva järgi reguleerida, aga pildikvaliteet jääb päris-kinole ikka korralikult alla.

Kodustes tingimustes sai ka omajagu filme nauditud, nt Oscaritega pärjatud Knives Out ja Parasite. Mingil perioodil meeldis mulle elliptilisel trenni tehes dokumentaalsarju ja -filme vaadata: näiteks Rodeo oli päris hea energiaga. Ja siis jõulude ajal tulid jõulufilmid päevakorda. No näiteks Die Hard (minu valik), Love Actually (Imbi valik) ja A Charlie Brown Christmas (Apple’i soovitus).

Sarjad. Mida sa aasta otsa kodus tehes ikka teed, kui sarju ka ei vaata? Vaatasime, ja kuidas veel! Kokku ca 70 erinevat seriaali, aga parimatest parimad on siin:

Mõned klassikud võtsime ka ette:

Mängud. No ei ole minu puhul tegemist tõsise mänguriga, öelgu Imbi mis ta tahab. 😀 Mul on lihtsalt harjumus lahendada igal vabal hetkel Nonogramme. Pluss veel Pokemon Go, State of Survival ja Real Racing 3. Lemmik-lauamängud on endiselt Focus ja muud Trivial Pursuiti derivaadid, aga Ultimate Werewolf on ka lahe. Eriti kui iga raundi lõpus läbi arutada, mis just toimus.

Imbi ja Sofia

Asjad, mida ma 2020 esimest korda tegin

  • Koostasin nullist kolmepäevase koolituse õppematerjalid ja viisin nendega koolituse läbi
  • Lõpetasin töötuskindlustushüvitise saamise
  • Kirjutasin videole voiceoveri teksti, mille keegi teine sisse luges
  • Salvestasin oma kodus laulupartii, mida hiljem raadios mängiti
  • Kirjutasin bigbändiga laulmiseks sõnu
  • Käisin finantsjuhtimiskoolitusel
  • Osalesin online-sünnipäevapeol
  • Migreerisin ettevõtte MS365 platvormile
  • Osalesin maratonil
  • Salvestasin lavastuse sissejuhatuseks laulu
  • Kõndisin üle 2200 kilomeetri aastas
  • Sõitsin Ferrariga
  • Sain kiiruse ületamise eest hoiatustrahvi (9€)
Mina ja Ferrari. Vedas, et see kabriolett oli, muidu poleks pea autosse ära mahtunud.

Aastakokkuvõte 2016

Igalt poolt kostab kommentaare, kui jube aasta 2016 oli. Nojah, eks ta tõi ju omajagu ebameeldivaid üllatusi küll, aga isiklikus plaanis ei saa ma üldse kurta. Ega kurdagi. Panen kirja kõik positiivse, mida möödunud aastal pakkuda oli. Tavapärastes kategooriates.

Pere / kodu

Alustame halbadest uudistest. Üsna aasta alguses tuli ema koju sellise uudisega, et kõik eelnevad ja järgnevad šokid oleks selle kõrval kahvatanud: vähk. Hea uudis on see, et augustis peetud iga-aastasel aiapeol saime juba tähistada sõralise lahkumist. Teame ju küll, et muretsemine ei anna midagi, aga … Positiivset suhtumist välja näidata ja emale tagasi peegeldada sai kõvasti, kuid aeg-ajalt kippus ikkagi klimp kurku. Aitäh, ema, et sa nii tugev oled. Aitäh, arstid, et te õigel ajal jaole saite ja tegutsesite. Aitäh, Imbi ja Madis ja kõik sõbrad, et te meile toeks olete.

Ja nüüd rõõmsamate teemade juurde.

Imbiga reisisime tänavu igale poole: kõigepealt soojenduseks Soome, kus tegime Helsingis korraliku ekskursiooni ja pisikese vinüüliostluse; suve hakul Lätti, kus uudistasime Riia vanalinnas ja peesitasime Jurmala rannaliival; ja kõige tipuks muidugi Singapuri ja Malaisiasse.

Kodu sai ka jälle pisut rohkem “oma käe järgi” ära sätitud: uus voodi, uus õuemööbel (mis andis inspiratsiooni ka suvisteks terrassihommikusöökideks) ja pulmalogoga slipmat vinüülimängijale.

Vinüülid

Aasta saak: umbes 40 uut plaati. Mõned neist üheeurosed leiud taaskasutusvitriinidest, teised tutikad, kolmandad läbi Discogsi tellitud (st ikkagi kasutatud, aga natuke kallimad kui euro, sest postikulu lisandumisel ei tasuks eurosed ostud ju ära). Ja kuna ma nad juba kirja jõudsin panna, siis siin nad kõik on, enam-vähem kojutoomise järgi kronoloogiliselt:

– David Bowie – Blackstar
– The Beatles – 1
– The Beatles – The Beatles (white album)
– Jack White – Lazaretto (ultra LP)
– Tammsaare nim. muuseumi suveniirplaat (Marta Hansen)
– Elvis Presley – Elvis’s 40 Greatest (roosa)
– Mauno Meesit – Varjudemaa (punane)
– Mauno Meesit – Closer
– Back to the Future OST (piltplaat)
– Billy Joel – Piano Man
– Manfred Mann’s Earth Band – The Roaring Silence
– The Manhattan Transfer – Mecca for Moderns
– Status Quo – Hello!
– David Bowie – Hunky Dory
– Adele – 21
– Collage – Kadriko
– Jesus Christ Superstar
– The Beach Boys – 20 Golden Greats
– Disco Action (kogumik)
– Alo Mattiisen – Mingem Üles Mägedele
– The Best of Melanie – Ruby Tuesday
– Crystal Waters – Megamix!
– Parliament – Mothership Connection
– James Bond Collection (10th anniversary)
– Disclosure – Settle (kingitus Imbile)
– The Manhattan Transfer – Brasil (mis oli kunagi mu elu esimene jazzikassett)
– Leida Järvi, Olaf Kopvillem – Lenda, lenda, lepalind
– Arvo Pärt – Tabula Rasa
– Manic Street Preachers – Everything Must Go Limited 20th Anniversary Edition
– Jaak Joala – Laulab Jaak Joala
– The Everly Brothers – The Very Best Of The Everly Brothers
– OutKast – GhettoMusick
– Rival Sons – Hollow Bones (hõbedane)
– Toomas Hendrik Ilves – Teenage Wasteland (autogrammiga)
– Manic Street Preachers – Generation Terrorists (2012 reissue)
– Postmodern Jukebox – The Essentials (autogrammiga)
– Frankie Animal – The Backbeat
– Kirtana Rasa – Õhtu viimased read (Tunnetel on kõla Remix)
– N.E.R.D – In Search Of… (kingitus Imbile)
– Leonard Cohen – You Want It Darker

Nagu näha, algas ja lõppes aasta üsna sarnaselt, legendi viimase (ja pisut morbiidselt kõlava) plaadiga.

Kultuur

Sarnaselt eelmisele aastale suutsin vahelduseks elulugudele (Bowie) jällegi ka paar ilukirjanduslikku teost läbi lugeda, näiteks Orwelli “1984” ja Cory Doctorow’ “Pirate Cinema”.

Esimest korda elus käisin teles improviseerimas, st mitte laulmas või ettekirjutatud repliike ütlemas, vaid hommikusi ajalehti kommenteerimas.

Hooandjas Eesti muusikute plaate toetada on igas mõttes tore: lisaks jagamisrõõmule antakse ka plaat ja kutsutakse kontserdilegi! Nii sai tänavu ära nähtud Trump Conception ja Kali Briis Band. Sireeni plaadiesitlusele paraku ei jõudnud, aga plaat oli äge. Aijah, Frankie Animali esikale sattusin ka täiesti kogemata. Üldse võiks siinsed bändid rohkem vinüüle välja anda, aga see on juba minu isiklik kiiks. 😉

Kui juba kontsertide peale jutt läks, siis neid jäi meie teele tänavu üsna palju, üks parem kui teine. Virtuoosne instrumentaal MaiGroupilt, Manic Street Preachersi nostalgialaks (kuigi minu tundlike kõrvade jaoks olid nad natuke ülevõimendatud), Postmodern Jukebox seguga kahest eelnevast (ei, mitte Maist ja Manicutest, vaid nostalgiast ja virtuoossusest), uut ja vana ühendav Queen + Adam Lambert ning aasta lõpuks jõulutunde tagasi toonud Estonian Voices Käru kirikus.

Ja siis veel festivalid. Kui 2015 piilusime Positivusele ainult korraks, siis seekord võtsime ette kõik kolm päeva. Ööbisime muidugi Pärnus, sest kes ikka telgis magab? Intsikurmul käisime ka. Aasta viimane “festival” oli Malaisia GP Sepangis, mille lõpetas Usheri kontsert. Mulle vist meeldib, kui inimesed hästi pilli oskavad mängida, sest viimase parimad hetked olid minu jaoks need, kui U lava taha riideid vahetama läks ja bändi jämmima jättis.

Kes festivalidelt kõige tugevama emotsiooni jättis?  Ühtpidi NOËP, sest tema sett oli nii ühel- kui teiselpool piiri ülimalt populaarne. Teisalt jällegi Lexsoul Dancemachine, kelle seti ajal lihtsalt ei saa mitte tantsida. Isegi (või eriti?) kui taevased sprinklerid täistuuridel publikut jahutada püüavad. No ja ega Iggy Pop või Mark Ronsoni DJ-sett ja kaugele maha ei jäänud. Khm. Jah, ma panin ühte lausesse Iggy ja mingisuguse DJ-seti. Ja väitsin, et kohalikud muusikud olid kõvemad mehed kui Iggy. Ei-ei, ärge saage valesti aru, meil oli Iggy seti ajaks lihtsalt juba räige festivaliväsimus peal ja see maagia ei pääsenud ilmselt enam liiga hästi löögile.

Lottemaal käisime ka ära. Tundub, et lastega minnes tuleks vähemalt paar päeva varuda, sest juba kolmel lapsemeelsel (Imbi, Karmen ja mina) kippus ajataju kaotsi minema. Mobiilimängu ei jõudnudki proovida.

Sügise poole sattusime vanade Fidoneti-kaaslastega Mustamäel asuvasse arvutimuuseumi. Väljapanek ise polnudki teab mis muljetavaldav, aga seltskond täiendas seda muheda IT-huumori ja heietustega ammustest aegadest. Mõnus. Helsingis (sadama lääneterminali vastas olevas Verkkokauppa majas) sain aasta alguses tasuta sarnast väljapanekut näha — mis, tõsi küll, keskendus pigem mängudele kui töömasinatele. Sinna peaks ka kunagi teadjama kambaga sattuma. Kindlasti oleks kõigil erinevatest seadmetest erinevad mälestused.

Aasta teises pooles hakkasin rohkem jala käima ja avastasin muuhulgas, et mu kõrvad ei põlgagi enam kõrvasiseseid klappe ära. Igatahes on pooletunnise jalutuskäigu ajal väga hea mõnda podcasti nautida. Tänavused lemmikud: Freakonomics Radio, Accidental Tech Podcast, Tell Me Something I Don’t Know, Song Exploder, Alt F1, Pitpass ja Andrese soovitatud Nerdist. Ainus oht: nii võib kogepata targaks saada.

Kino. Sellega on nüüd nii, et kui Kosmos ei ole, siis võiks juba kodus vaadata. Star Trek Beyond, Doctor Strange, Fantastic Beasts And Where To Find Them, Rogue One… ainult Inferno oleks võinud vaatamata jätta. Teine Tom Hanksi film (Sully) oli seevastu väga hea. Proovisime ka Viimsi kino ära (mulle ei meeldi nende siniselt helendavad suunaviidad, silm ei leia fookust üles) ja Mustamäe Apollo. Ilmselt käisime millalgi Solarise omas ka. Aga kui ma teada sain, et Kosmos ka tasuta parkimist pakub, oli kõik.

 

Sarjad. Netflixi tulek Eesti turule on meile aasta jooksul palju rõõmu pakkunud. Või siis idiootsust, kuidas soovite. Suits, Weeds, House of Cards, Orange Is The New Black, Better Call Saul, Unbreakable Kimmy Schmidt, The IT Crowd, Orphan Black, Dexter (ei võtnud vedu), Peep Show (ei võtnud vedu), Vikings (ei võtnud vedu), Peaky Blinders (ei võtnud vedu), NarcosHow To Get Away With Murder, Drop Dead Diva, Brooklyn Nine-Nine, Star Trek (Original + TNG), Black MirrorDirk Gently’s Holistic Detective Agency. Rasvases kirjas on need, mis mulle ja Imbile kõige ohtlikumad on olnud. No et kohati tuli ikka korralik binge peale.

Bändid / lava

Kõigepealt kaaperdatud bändid. Ma ikka jätkan seda traditsiooni, et mõnel üritusel mängiva bändiga end üheks looks mikri ette sebin. Tänavune saak: Gentlemen & Gangsters (Rootsi), Maryann & The Tri-Tones ja Kruuv. Pluss veel R2 Aasta hiti tabelis 33. koha saavutanud The White High ja duett Tanjaga CGI uusaastapeol. Olgu, need viimased olid ette kokku lepitud ja proovikas testitud — ent see-eest oli TWH puhul tegu minuloomingu esmaettekandega Kaisa sünnipäevaks.

Aasta tippesinemiste tippu läheb kindlasti see, kui ma Theatrum Hospitalise tükis Ott Arderit mängisin. Aga sealt sündis bänd ka, üheks akustilisemaks kontserdiks Õlleteegis. Seda peaks veel tegema.

MKJV. Bänd, mille nimi on lühend kõigest ja ei millestki. Märkasime, et Peda Folk on tulemas ja proovisime kursavendadega pundi kokku panna. Demod salvestasime Mardiga kahekesi, sest Mario oli välismaal ja Kert … kes seda mäletab, kus see Kert jälle oli. Kuigi PF karmile žüriile need peale ei läinud, suutis “Absoluutselt” korraks peaaegu “viraalseks minna” ja itimeeste seas levida täiesti vale esitaja nime all. Pull oli jälgida, kuidas info ilma korraliku (sotsiaal)meediaplaanita moonduda võib.

Mis päev täna on? Teisipäev? Ole nüüd, sa ju tead, et õige vastus on NELJAPÄEV! Alustasime aastat viieliikmelisena Muuseumiöö raames Kultuurikatla blackboxis. Hästi mõnus saal esinemiseks. Aga kuna natuke pärast seda kaduski Kert kaardilt ära ja enam kordagi proovi ei ilmunud, tegutsesime ülejäänud aasta kvartetina. Mis tähendas, et ma pidin endale hunniku tehnikat ostma ja/või mängima õppima. Mingis mõttes oleks vist ka loogiline, et meid Neljapäevas neli on, jah? Noh, igatahes, aiapeo akustiline sett, kaks laulu ETV+ eetris ja lõpuks korralik punkrokkimine FUBARis. Saab teha küll, kui väga vaja on.

Bigbänd. Ühel hetkel avastasin üllatusega, et ma olen vähemalt laval Bigbänd TTÜ solist olnud juba rohkem kordi kui Neljapäeva oma. Viimane aeg Neljapäeva lugusid uuele platvormile portima hakata, mis? Nii ka läks. Kuna J.Trump (ei, mitte Donald) lubas Hooandjas suure suuga, et teatud summa eest teeb ta suvalisest loost seade suvalisele koosseisule, lasingi tal “Punasest mütsist” bigbändi-seade teha. Mis tähendas omakorda, et niigi piiripealne helistik tõusis veel pool tooni. Õnneks tuli Mirjam appi ja laulis refräänile hoopis teistsuguse atmosfääri sisse. Või kaks atmosfääri või mis need rõhud tänapäeval olema peavad?

Ka mõned raadiod (Viker, Elmar) võtsid selle “estraadipala” hästi omaks, mistõttu teenis ta osa seadele kulunud rahast isegi EAÜ kaudu tagasi. Uuel aastal teeme video ka, siis läheme sama singliga teisele ringile. Mis siis, et lugu ise juba üle 10 aasta vana on.

Nagu igal aastal, nii ka tänavu, on bigbänd mulle häid duetipartnereid leidnud. Lisaks Mimmule ja Maiale sattusin seekord lavale koos Elina Borni, Luisa Värgi ja Voldemar Kuslapiga.

Ah jaa. Kuigi “Töö” sektsioon alles tuleb, pean siinkohal juba ära märkima oma põgusa (kuid oi-kui-produktiivse) sutsaka RIA ridades. Ja VaRIA ridades. See on minu elu teine firmabänd — esimene oli ERGO bänd mõned aastad tagasi. Nüüd tahaks samasuguse asja ka uues kollektiivis käima tõmmata.

Mida ma sellest lava-aastast õppinud olen? Oma mikker on see kõikse parem!

Meeskoor

Seekord läheb lühidalt. Kui esimese poolaasta akadeemilisel veedad, pole teiseks mõtet tagasi tulla. Kuigi vähemalt kahel kolmest juubelikontserdist suutsin lavale tulla. Ja tänu õigeaegselt tehtud Discogsi tellimusele sai ka Marta Hanseni hääl lõpuks vastavalt Tormise ääremärkustele õigelt vinüülplaadilt kõlada, mitte mõnest nutiseadmest.

Töö

Selles vallas oli täiesti pöörane aasta.

Alustasin testijuhina CGI-s ja IT Kolledžis külalisõppejõuna. Mõni hetk hiljem olin Kolledžis ka õppekavajuht (kuigi selle ametikoha koormus kasvas aasta teises pooles ootamatult ja märkimisväärselt, mistõttu olen sunnitud tagasi astuma). Märtsis tegi RIA mulle pakkumise ja kuna CGI ei suutnud sel hetkel sama põnevat karjäärisuunda pakkuda, tegingi minekut. Või noh, kahekuulise üleminekuperioodiga: aprillis E, K ja R CGI-s, mais E, T ja N RIA-s, juunist olin täiskohaga RIAkas. Ja veel enne katseaja lõppu… kutsuti mind panka. Siin mängisid rolli nii ambitsioon, brändilojaalsus kui ka palganumber. Igatahes alates septembrist juhin SEB-s balti IT kvaliteeti (ehk peamiselt testimist).

Nordic Testing Daysi (NTD) korraldustiimi kuulusin ma küll juba 2015 teises pooles, aga kulmineerus see ikkagi konverentsiga aasta keskel. Muuhulgas sain oma iidoliga (Mikko Hyppönen) koos lõunal käia ja jäin talle tehniliste viperuste pärast õlle võlgu.

Kokkuvõte? Mulle vist ikkagi meeldivad kolmetähelised lühendid.

Sõbrad

Mulle tundub, et lõppenud aastal ei olnud piisavalt lauamänguõhtuid. See-eest need, mis olid, olid head. Ja uued mängud on ka esmapilgul head, näiteks Joking Hazard ja What The Fruit.

Vidinad / tehnika

Vidinate osas oli kõige suuremaks mootoriks seekord Neljapäev. Mais soetasin Mai (nunnu helesinine Telecaster, mille ma Thomannist leidsin), siis oli vaja veel võimendit (5W Harley Benton) ja efektiplokke. Viimased tulid juhtumisi kõik BOSSi toodangust, sh ka harmonaiser vokaalile.

Seda ma küll ise ei näppinud kordagi, aga aasta kõige suurema kõlapinnaga vidin oli raudselt Samsung Galaxy Note 7. Igal lennureisil mainiti ära vähemalt korra (või rohkem, kui turvateadaandeid erinevates keeltes mängiti).

Elutoa teleka ja seda ümbritseva vidinapargi otsustasin kontrolli alla võtta Logitech Harmony Hubi abil. Ilmselt oleks lihtsam olnud eBayst mõni vana Harmony pult otsida, sest see kõrgtehnoloogia suursaavutus on ühtpidi liiga keeruline, teiselt poolt jällegi mitte piisavalt seadistatav. Lööke jätab ka mõnikord vahele. Aga kui töötab, töötab hästi.

Kool

TLÜ magistriõppes said kõik ained tehtud. Järgnes aasta jagu akadeemilist puhkust. Nüüd on aeg end uuesti käsile võtta: pratkika, lõputöö ja seminar vajavad tegemist. Siis on kõik.

Tervis

Pikemad jalutuskäigud ja sinna juurde kuuluvad in-ear klapid said juba varasemalt mainitud. Sulgpalli peaks rohkem mängima. Jõusaalis peaks rohkem käima. Koduseid treenimisvahendeid peaks rohkem kasutama. Toituma peaks tervislikumalt.

Aga see-eest sain ma enne jõule prillidest vabaks! Enam ei peagi 5 korda päevas prille puhastama.

Hea aasta oli.

…but my smile still stays on…

[04.08.08@12:34:05] suursaar läheb jah ülikooli
[04.08.08@12:34:54] kas sellest film ka tehakse? 😛

Uuel aastal uus kuum film: “Alo Suursaar läheb ülikooli.”

Peaosas Jan Uuspõld, ma eeldan.