Itaalia tuur 2021, osa 3: Siena, Viareggio, Milano

8. august jätkub

Firenze ja Siena vahele jäävad viinamarjaistandused. Üks neist ootab meid degusteerimisele, seega oleks patt minemata jätta.

Ilusad sirged viinapuurivid. Mitte nagu meie kaabude servad. 🙂
Must kukk on Chianti sümbol. Kus me oleme? Ega ometi Toskaanas?
Degusteerimine on täies hoos. Kisub pisut ülemeelikukski: Imbi valge kaabu ei ole varsti enam nii valge.
Krissu harjutab itaalia keelt. Käe asend ei ole vist veel päris õige?
Tüdrukud ja vein

Mida lähemale jõuab Siena, seda mägisemaks muutuvad teed. Ehk siis pidevad kurvid, tõusud ja laskumised. Autojuhile väga nauditav, aga kui natukenegi üle pingutad, võib teistel südame kergelt pahaks ajada. Pärast korduvaid kaebusi kaasreisijatelt mu sõidustiili kohta plahvatan jällegi mina. Sihuke kahetaktiline päev tundub olevat. Proovin rahulikumalt võtta, aga samas tahaks nagu enne pimedat kohale ka jõuda ja ma ei kiirenda-pidurda meelega, vaid vastavalt vajadusele ja ausõna olen ma roolis ikkagi pigem rahulik kui kihutaja. Sõbrad võivad kinnitada. 😀

Siena

Hotellist on meile saadetud kirjeldus, kuidas kohale jõuda, mis on oluliselt lihtsam ja selgem kui Firenze parkimismaja oma. Jõuame oma 4-tärni hotelli esimesel katsel ja siseneme kolmandalt korruselt. Fuajee asub… neljandal, mis on ühtlasi hotelli eest läbi mineva tänava kõrgusel. Siena on pehmelt öeldes mägine. Vahetame autovõtmed hotellitubade vastu ja olemegi kohal. Aa, muide, teenindajad on natuke mures, et “tütardele” juhtus suurem tuba kui mulle ja Imbile. 😀

Õhtusöök — hotelli restoran on üleni täis broneeritud, sinna ei saa. Küll aga antakse meile vastuvõtus paar soovitust. Esimese juures näeme, et tuppa mahuks istuma, aga me tahaks õue. Sihime tee peal silma jäänud veinibaar-restorani, mille terrassilt avaneb mega vaade päikeseloojangule. Pearoad pole nii head kui mõnes varasemas söögikohas, aga magustoidud viivad keele alla. Eriti juustukook.

Vaade restorani terrassilt enne loojangut
…ja pärast

Kalorieesmärgi lõplikuks täitmiseks jalutame linnas ringi. See on korralik stepper, sest linn on endiselt mägine.

Siena toomkirik öösel
Legendi järgi olla Siena asutanud Remuse pojad Senius ja Achius, kes Roomast emahundi skulptuuri kaasa tõid. Ehk siis skulptuur kujutab ikkagi Romulust ja Remust.

Keskväljak. Kui seni tundus Veneetsia jäävat reisi haripunktiks, siis… siin avanev vaade paneb selles sügavalt kahtlema.

Siena keskväljaku üks serv. Kuna ma ei suuda seda emotsiooni piltides edasi anda, soovitan igaühel oma silmaga üle vaadata.
Siena

Selgub ka, et Sienas on maailma vanim järjest töötav pank, asutatud 1472.

Hotellile lähenedes leiame oma Volvo maja eest tänavalt parkimas. Ju nad siis liigutavad autosid vastavalt sellele, kes millal kuhu minna tahab. Ikkagi 4 tärni.

Nii ta meid nukralt öösel seina ääres ootab. Aga meie läheme hoopis tuppa magama. Homme seikleme edasi!

9. august: Siena-Pisa-Viareggio

Käime hommikusöögil natuke varem, et enne hotellist checkouti (kell 12) jõuaks ka valges linna peal ringi vaadata. Raekoja plats ei ole teist korda külastades enam päris nii jalustrabav kui öösel esimest korda lähenedes, kuid võimas on ta siiski. 5 kilomeetrit mägilinnas kulutab mõnuga kaloreid. Kas ma mainisin, et Siena on mägine? Ja temperatuur ka muudkui tõuseb.

Vaade Siena keskväljakule
Oi, keegi on LEGOst samasuguse maja teinud, nagu seal väljakul! 🙂
Mis see sõna oligi? Mägine? Jah!

Veereme Pisasse. Tee peal helistab ema ja räägib saunakerise ümber toimuvast. Kas peame uue kerise ostma? Waze pakub torni läheduses parklat, mis on lihtsasti leitav, mõistliku hinnaga ja isegi vabu kohti leiab. Teeme Pisa torni juures kohustuslikud turistipildid. Turiste on, muide, meeletute massidena. Vaatamata Covidile. Ja õhutemperatuur jätkab aga tõusmist.

Proovin Annist ja tornist klassikalist turistipilti teha, aga midagi on valesti. Mis? Anna kommentaarides märku!
Järgmiseks istutan torni endale pähe. 🙂
Ja siis üritab keegi mu mütsi endale pähe tõmmata

Pisa-Viareggio

Plaan on osta hommikusöögiks kraami ja seekord ise teha. Brändilojaalsusest räägin meid Coopi. Mitte et keegi teine roolis oleks, eksju. 😉 Tuleb tunnistada, et Eesti Coopis on parem valik kui siin. Küll aga ostan kaasa itaaliakeelsete kirjadega Coopi kandekoti, et sellega kodumaal eputada saaks. 😀

Coop Itaalia moodi. Mis on pildil? Meie maal pannakse sellistesse dosaatoritesse üldjuhul näiteks pähkleid. Siin aga… loomatoitu. Vasakul kassid, paremal koerad. 🙂

Viareggios parkimine. No problemo, siin töötab lausa sama äpp, millega ma alguses Monzas end parkima tahtsin sättida. Panen parkimise käima, esialgu järgmisel päeval kella kolmeni, et hommikul jõuaks rahulikult süüa, tiksuda ja rannas käia. Või siis panen lihtsalt klapid kõrva ja kuulan linna peal audioraamatut.

Õhtusöök — Pizzeria O Sole Mio. Ei teenindajad ega menüü meiega inglise keelt ei räägi, aga kuidagimoodi saame siiski oma 4 pitsat tellitud. Ooteaeg ca 10 minutit. Puuküttega pitsaahi. Ostame nad vahelduseks kaasa ja sööme oma AirBnB maja kolmanda korruse terrassil loojuva päikese värvidemängu nautides. Kodus on kerise-probleemid lõpuks positiivselt lahenenud. Õhutemperatuur ei ole ka enam nii tapvalt palav, kuid siiski veel üle 25 kraadi.

Pizza Pizza Birra Birra

Magamiseks on natuke palavavõitu ja konditsioneeri pole. Tekke ka pole, aga linast täitsa piisabki. Igaühel on oma magamistuba (st mina ja Imbi oleme siiski koos).

10. august: Viareggio-Milano

Oma tehtud hommikusöök — Krissult salat ja kohv, minult munad ja peekon.

Seda, et keegi ka saia viilutas, minu märkmed ei maini. Õnneks on pildid.

Tüdrukud lähevad Imbiga randa, mina kõndima. 3:1 suhe jätkub, alatasa on keegi see üks erand. Kõnnin ligi 9km ja jõuan “koju” tagasi natuke enne perenaist-peremeest. Vahetult pärast neid saabuvad ka tüdrukud. AirBnB “lepingu” järgi pidime siin olema lõunani, tegelikult lahkume nõks enne kolme ja keegi ei pahanda.

Vaade ranna poole
La Bottega della Bici, ehk siis rattapood. Tuleb välja, et meil on Tallinnas uhke Itaalia restoran nimega… pood?
Miski, mida ma Eestis juba palju aastaid kohanud pole — taksofon!

Sõit Milaano poole peaks Mapsi kalkulatsiooni põhjal võtma ca 4 tundi, tegelikult läheb pigem 2 millegagi. Õues on palav.

Milano vol. 2 (või on see 3?)

Jõuame hotelli juurde, mahume isegi tänavale parkima. Kohvrid sisse, check-in, kiire värskendus ja pool tundi hiljem stardime mina ja Imbi meie rendi-Volvoga viimast korda. Laseme tanklas paagi diislit täis ja tagastame auto Europcarile. Pluss siis see pisike peeglivärk. Alla 80 euro, st omavastutuseni ei küündi. Nelja peale jagades pole hullu.

Kohtume tüdrukutega taas raudteejaamas, üritame suveniire leida. No ei leia. Siis proovime rongipileteid osta ja selgub, et liini meiepoolne ots on katki ja Malpensa Express hetkel ei sõidagi. Taksoäpp lubab meid 95€ eest hotellist lennujaama toimetada. Hotell pakub seevastu 100 eest transfeeri. Valime hotelli pakutud variandi: see on vähemalt kindlal ajal kohal.

Vahepeal käime õhtusöögil hipsterlikus kohas nimega Mi Scusi, mis asub täpselt Esimese Milaano õhtusöögi-koha kõrval. Kirjade järgi peaks see esimene ka lahti olema, aga ei ole. Veider. Oli see üldse päris koht või kujutasime me seda endale ette?

Chinotto, ehk siis mandariinilimonaad. Siin on teatav etümoloogiline loogika sees.

Proovin pulli pärast elektrirollerit rentida, aga äpp ütleb, et minu riigi dokument (st Eesti juhiluba) pole toetatud. Diskrimineerimine!

11. august: Milano-Helsinki-Tallinn

Transfeer läheb lubatud 100 asemel maksma 120 eurot. Lubame pärast Ibiselt asja uurida, aga ei viitsi. Kohalik autojuht on minust, noh, mõnevõrra agressiivsema stiiliga. Vahepeal avaneb liiklusdiskussiooni käigus automaatselt ka mikrobussi juhipoolne aken, vahetatakse žeste ja hoolikalt valitud sõnu.

Lennujaama jõuame mugava varuga, aga Finnairi check-inis on juba järjekord. Ootame mõnuga.

Shoppame veel natuke kodustele külakosti ja juba saamegi lennukisse.

Ja juba olemegi pealpool pilvi. Kus, teadagi, paistab päike. 🙂

Helsingi lennujaamas tahaks pisut keha kinnitada, aga Burger King on kinni. Seevastu saab meie värava lähedalt häid ja “odavaid” gurmeevorste. Värava infotabloo soovitab külastada aadressi iseteenindus.terviseamet.ee ja vorm ära täita. Täidame.

Viimane lennuk, viimane grupipilt.

Lennuk on pisike ja kaasreisijatel on sekeldusi käsipagasiga. Hea, et ma oma pisikese kohvri ennetavalt ära andsin, mitte ei üritanud iga hinna eest õigust taga nõuda. Seljakott mahub ikka ära.

Kui ma siin elaks, näeksin ma siit oma maja!

Tagasi kodus. Superbi pakiruumi mahub kogu meie pagas lõdvalt ära. Vaatamata sellele, et Gert mulle sinna tänutäheks assortii-kasti alkovaba õlut on tekitanud. Kuidas edaspidi nii reisida, et kõik rendiautod vähemalt Superbi-mõõtu oleksid?

Mida me sellest reisist õppisime? No näiteks võiks neljakesi ikkagi natuke suuremat autot vaadata kui tavaline universaal. Natuke itaalia keelt õppisime ka — või siis saime kinnitust, et muusikateooriast on kasu ka väljaspool kooriproovi. Autosse muusikat valides selgus, et nii mõnedki lapsepõlvest tuttavad palad on pärit Itaaliast (nt “Jätke võtmed väljapoole” ja “Ootan tuult”). Ja et meie kõigi vaieldamatu lemmik italodisco esindaja on “La Dolce Vita”. Nälg teeb tigedaks, väsimus ka.

Eelkõige tahaks ma välja tuua seda, et Itaalia on täitsa tore koht ja siia tuleks hea meelega teinekordki. 🙂

Itaalia tuur 2021, osa 2: Como, Venezia, Firenze

4. august: üheksas pulma-aastapäev Como ümbruses

Hommikut alustan wifi-leviala otsimise mänguga — WCs saab iPadi kasutada, kui seda täpselt õiges kohas ja õiges asendis hoida. Ja ka siis kaob ta vahepeal ära. Sõltuvus on ikka üks paha asi. 😀 Ja siis kõnnib üks väike koer üle lae. Rohkem me teda ei näe. 😮

Täna on kogu reisi kõige vihmasem päev. Ühtlasi ka ainuke vihmane päev. Sajul ei paista lõppu tulevat. Aga vaade on ikkagi ilus.

Vaade maja peaukse eest. Mäed on pilvedesse peitu pugenud.

Otsime hommikusöögiks sobivat kohta. Sõidame pikalt mööda Como-äärseid linnu ja külasid ringi, lõpuks maandume “kodust” lühikese jalutuskäigu kaugusele. Sooja toitu kuskilt hommikuks ei saa, seega tellime järgmise hommikusöögi ööbimiskohast. Huvitav on ka see, et välja sõites tundub meie kitsal tänaval müüride vahe veel kitsam kui eelmisel õhtul sisenedes.

Parkimisandurid justkui tsenseeriks midagi?
Hommikusöök Itaalia moodi.

Tüdrukud on vahepeal leidnud ühe vaatamisväärsuse, kuhu peaks natuke matkama. Paraku ei soosi tänane ilm matkamist. No ikka väga märg on. Sõidame keelumärgi alt läbi, otsime kaardil näidatud punkti, aga… no ei ole üldse isegi midagi parkla sarnast kuskil. Kuna tee on kitsas ja selle läbitavus tundub iga järgmise kilomeetriga pigem halvemaks minevat, tagurdan kaamera järgi paar kilomeetrit viimase ristmikuni ja pööran otsa ringi.

Sõidan kaamera järgi. Võib-olla saaks heinamaal tagasi ka pöörata, aga igaks juhuks ei hakka riskima.

Õpime just kogetust ja enne järgmisse punkti sõitmist uurime arvustustest, kuidas parkimise ja jalutamisega on. 20 minutit aeglaselt jalutades? Sobib ka vihmaga? Selle me võtame. Tüdrukutel on vihmavarjud, mina jätsin enda oma hotelli ja usaldan vihmajopet. Paraku voolab vesi, mida jope küll suurepäraselt hülgab, otse pükstesse. Üsna ruttu olen läbimärg, aga vaated on seda väärt ja vähemalt pole külm. Ja pildid tulevad ka ilusad! 🙂

Vihmaga koskede vahel? Miks ka mitte! 🙂
Kui juba niigi üleni märg oled, võib vahepeal ka natuke lõbutseda 🙂
Maaliline, aga väga-väga märg. Ja ülevalt tuleb vett muudkui juurde.

Otsime kohta kiireks lõunasöögiks, tahame cannolasid. Koht, mida sihime, on vahepeal nime muutnud. Või siis uksed kinni pannud ja enda asemele uue koha sünnitanud. Tee (2€) on kallim kui kohv (1,5€).

Järgmiseks Villa Monastero. Uksel on pileti hind 8€, sees maksame 10. Miks? Sest villa pilet on tõesti 8, aga sinna saab ainult läbi botaanikaaia ja selle külastus maksab 2€. Kaval! 😉 Natuke meenutab Californias kogetud Hearst Castle’it, aga nii kitš ta siiski ei ole. Muuseum on seal olnud 30ndatest, praegusel kujul 90ndatest.

Villa Monastero väljast…
…ja seest
Sihuke lagi võiks ju söögitoas küll olla?
Vahepeal tuleb aastapäevapildiks ka poseerida 🙂
Keegi on heaks arvanud seda ilusat vaasi prügikastina kasutada. Igaüks väljendab oma suhtumist nii, nagu oskab.
Kohalik floora inspireerib mind oma teravusega

Parkimismajast spiraalteed mööda välja sõites — no nagu Viru parkimismajas, aga järsem — käib Volvo põhi korra vastu maad. Selge, tuleb väliskurvi hoida ja jälgida, et kedagi vastu ei tuleks.

Tuleme jälle ööbimiskohta tagasi. Sedapuhku suunab Waze mind läbi linna õigele tänavale, aga õiges suunas. Nüüd saan aru küll, miks saabumisjuhend reegleid rikkuma juhatas — kitsas tänav on teisel pool sama kitsas, aga omajagu pikem. Geniaalse gabariiditunnetusega õnnestub mul siiski meid sealt kriimudeta läbi mahutada. Räägime peremehelt välja võimaluse pesumasinat ja -kuivatit kasutada. Päeva viimased seiklused jätab Anni vahele, sest vihmas müttamine väsitas ta veits ära.

Õhtusöögile minnes pargime samasse parkimismajja, kus me just enne olime ja hakkame läbi vihma jalutama. Pärast mõningast tiirutamist ja kaardi dešifreerimist jõuame kohale, aga… vabu kohti ei ole. Tiksume uue koha otsinguil veel natuke ringi ja leiame: Mon Amour. Imbi ja Krissu tellivad erinevad mereandidega pastad, mina võtan vahelduseks rostbiifi. Ja suudan verisest lihast lõpuks selle meeldiva maitse üles leida. Pasta on ka jälle mõnusalt al dente nagu igal pool.

Üheksa aastat! 🙂

Tagasi “koju” ja selgub, et kuivatis loksuv pesu on veel täiesti märg. Anni arvab esiti, et pererahvas trollib. Vaatan lähemalt — 30’ ei ole 30 kraadi, vaid minutit. Loogiline, et poole tunniga kuivaks ei saa. Panen seguprogrammi peale ja jätame ööseks käima. Või noh. Vahepeal raporteerib Imbi, et kuivati jälle seisab, üks punane tuli põleb ja… mis siis ikka, tõlgime ära. Goolge Translate ütleb abistavalt, et serbatoio on inglise keeles reservoir. Ehk siis veepaak vajab tühjendamist. 🙂

5. august: Como-Venezia

Hommikusöök on uhke — pererahvas ise ootab köögis, kuni me sööme. Jätame peremehega südamlikult hüvasti ja sõidamegi. Viimast korda veel läbi kitsukese tänava, mis on siiani üle ootuste hästi õnnestunud. Ja nüüd siis… kuni ma paremat jälgin, käib vasak peegel käib korraks krõpsti vastu kivimüüri. Ohjah. See läheb meile veel maksma.

Senise reisi kõige rikkalikum hommikusöök
Kriimud peeglil

Bellaggio. Otsime kõigepealt parkimiskohta — kõik tasuta kohad on täis. Tasulise koha eest EasyPark (mis Milanos töötas) maksta ei lase. Ilmselt ongi ainult Milano kandi värk. Mis siis ikka, tuleb parkimisautomaati kasutada. See on aga keeruline ja üsna lollaka kasutuskogemusega: kui tehing ebaõnnestub, tuleb ports sekundeid oodata, enne kui uuesti proovida lastakse. Järjekord muudkui koguneb. Ja no siis pead veel ette teadma ka, kui kauaks parkima jääd. Mis siis ikka, paneme 2 tundi ja maksame 3 eurot.

Reverse photobomb: teeme Imbiga endli sellest, kuidas Anni taustal Krissut pildistab. Ühtlasi on kõigile ühtäkki kaabud pähe tekkinud.
Kogu kamp jälle ühel pildil, kusjuures mõned üritavad eri viisidel eristuda

Kuna eile sadas ja homme meid siinkandis enam pole, tahaks paadi rentida ja Como peal väikese tiiru teha, aga võta näpust, kõik on täis. Küll aga on Como täna väga ilus. Teeme portsu turistipilte ja leiame järve kaldalt restorani, kus jooke tellides piisavalt suupisteid tuuakse, et järgmise punktini vastu pidada.

See pilt läks otse järgmise aasta kalendrisse ka. Sest kuidas sa seda kalendrisse EI pane?
Como ääres on isegi parklad ilusad!

Lähen ees auto juurde, sõidan tüdrukutele vastu, järjekordse keelumärgi alt läbi. Midagi hullu ei juhtugi. Kitsastele tänavatele sigineb järjest rohkem inimesi. Võtame suuna Veneetsia poole, lootuses tee peal ka veel Como äärde randa suplema jõuda. Paraku pole ühelgi korral kas parkimiskohta ranna läheduses või randa parkimiskohtade läheduses.

Jõuame kiirteele. Sisse sõites võtad pileti, välja sõites annad pileti tagasi ja maksad selle järgi, kui pika maa sõitsid. Meil läheb esimesel korral kokku 16,50€ — selle raha eest läbime umbes 220km 130km/h piiranguga maanteed. Oleks ma oma autoga, tiksuks rahulikult adaptiivse püsikiirushoidjaga, aga selle Volvoga tuleb ikkagi väga aktiivselt liiklusele keskenduda. Liiklus on… omapärane. Peegleid ei pea jälgima, küll aga enda ees toimuvat. Nii märkan päris mitu korda vasakust küljepeeglist, kuidas kiiremal rajal tagant läheneja enne mind igaks juhuks hoogu vähendab.

“Kui ei oleks sind, mu väike kallis, jääks mu osaks iseteenindus”
Ühtlasi juhin tähelepanu sellele, kes teenindavad vasakpoolsetes ridades.

Teeme teeäärses tankla- ja söögikohakompleksis peatuse, võtame võileiba, külastame tualettruumi ja sõidame edasi.

Läbitud vahemaa polegi iseenesest kõige hullem, aga pisut lühikeseks jäänud öö, võõras liikluskultuur ja adaptiivse kiirushoidja puudumine väsitavad õhtuks väga ära.

VENEETSIA!

Esimese hooga proovime hotellile lähemal asutav kallimat parkimismaja — kõik on täis. Selge pilt, järelikult peame kaugemale parkima ja “veetaksoga” (rohkem nagu vee-marsaga) hotelli juurde sõitma. Ootamist on omajagu: kõigepealt autoga ummikutes, siis piletisabas, lõpuks ujuvplatvormil ja siis juba ootamegi laevas oma peatust. Kõigil on maskid peas. Ühel hetkel lahvatab Itaalia temperament: üks vanem härrasmees pahandab, et lapsekärud igal pool jalus on. Teised rahustavad kõrvalt: “Calma, calma!” Pole see Itaalia nii teistmoodi midagi, täpselt nagu meie Nõmmekate grupis. 🙂

Veemarsas on paras trügimine

Hotell on üle ootuste hea (kuigi paberil ainult 2 tärni). Natuke chillime niisama ja stardime poole üheksast õhtusöögile. Valime kolme restorani vahel, lõpuks võtame kõige mitmekesisema menüüga. Proovime Imbiga ära musta risotto tindikalaga.

Jalutame linna peal, et kalorieesmärk täis saada. San Marco väljak on öösel imeline! Miskipärast veits vesine. Lapsed möllavad vees, mõned teevad fotosessioone.

San Marco väljak öösel: peegelpõrand!

Kuskil kaugel lööb välku. Hästi kaugel, aga hästi stabiilselt. Nii stabiilselt, et õnnestub seda päris mitu korda kaamerasilmaga tabada ja isegi natuke erinevate lähenemistega eksperimenteerida. Võimas!

Mis välk on?
Ma küsin: mis välk on? Jube vahva, kui isegi ilmastikunähtused niimoodi poseerida viitsivad.
Coop, Coop! Kes seal on?

6. august: Veneetsia

Olles Como kogemusest õppinud täpselt… mitte midagi, otsime kohta, kus mõnusasti hommikusööki nautida. Soovituste järgi navigeerime kitsastel tänavatel küll siia, küll sinna, aga kõik kohad on kas täis, pole veel avatud või on nad lausa igaveseks suletud. Need kohad, mis avatud on ja kuhu mahuks ka, jätavad imeliku mulje ja menüü tundub koosnevat ainult erinevatest saiakestest. Ju siis nii ongi, et siinmaal hommikuks midagi normaalset ei sööda. Või süüakse kodus.

Ühes kohas tundub, et saia vahele on isegi omletti pakitud. Proovime ära? Mõned seltskonnast on ikka kahtleval seisukohal. Sel hetkel mu unine kannatus katkeb. Saadan kõik ühte pimedasse kohta ja teatan, et mina söön siin, meeldib see neile või mitte. Teised ühinevad ka. Toit on kuiv ja üldse paras pettumus, aga vähemalt on see osa päevast nüüd tehtud. Järgmise hommikusöögi tellime hotellituppa, on kindlam.

Kõik on hommikusöögiga ilgelt rahul!
Kuidas Veneetsias sellist pilti saada?
Umbes-täpselt nii see käib
Meie siin viltuse torniga poseerimas. Kas tõesti juba Pisa?

Pärast pingelist hommikut jaguneme kaheks tiimiks. Ehk siis meie Imbiga proovime gondlisõidu ära ja tüdrukud vaatavad omal käel linna peal ringi. Alberto on väga professionaalne ja tore. Vilistab ja laulab, natuke teeb ka ekskursiooni ja vastab jooksvalt meie lollidele küsimustele. Näiteks selle kohta, kui pikalt gondoljeeriks õppima peab. Ja vastus? Paadi juhtimise saab ruttu selgeks, aga vilumus võtab aastaid. Ja peamine on tegelikult hoopiski suhtlemis- ning müügioskus. Psühholoogia. Ei ole nii, et kuue kuuga saad trollijuhiks ja ongi olemas.

Meie siin niisama Albertoga hängimas.
Alberto tööhoos
Väike stiilinäide ka

Otsime lõunat, aga päriselt süüa ei taha. Pigem nagu jahutust. Ehk siis — gelato! Oma lemmikväljakul leiame vabade laudadega restorani ja potsatame toolidele. Kelner toob menüüd. Anname mõista, et tahaks jäätist, mispeale tema meid mõned lauad tagasi suunab, sest kõrvalkoht ongi gelateria. Tellime kumbki ühe portsu gelatot, mis osutub meeletuks. Ongi kogu lõuna. 🙂

Gelato. Hästi palju gelatot.

Õhtusöögi teeme jälle samal väljakul. Kolm meist tellivad salatid, mina võtan pitsa. Ja siis veel kamba peale ühed friikad ka, sest taimetoit on ju ikka tervislik. Küsin ettekandjalt, mis pitsat ta ise soovitaks ja võtangi tema soovituse peale Quattro Stagioni. On tõesti hea. Lisaks ka vaheldusrikas. Õhtusööki oodates tellime veel homseks hommikuks endale veetakso ära. Tuleb välja, et saab täitsa netist tellida — valid lähtekoha ja sihtkoha, maksad raha (63€) ära ja ongi olemas. Isegi kinnituse saab meilile!

Quattro Stagioni. Elamus oli ilmselt parem kui pilt. 😀

Õhtul viivad jalad meid jälle San Marco väljakule, mis on järjekordselt vee all. Kiire guugeldamine annab tulemuse, et nähtuse nimi on acqua alta ehk tõusuvesi, mis kanalisatsioonist vee üles surub. Igal juhul tasub pärast vees hullamist jalad hotellis puhtaks pesta. 😉

Päeval ostetud postkaardid täidame õhtul hotellitoas ära ja varustame markidega. Margi pealt jääb silma hoiatus, et kindlasti õige firma postkaste kasutaks. Otsin veebilehelt, kus neid va kaste siis leida võiks — ja selgub, et pärast Veneetsiat midagi enam teele ei jäägi.

7. august: Venezia-Firenze

Hommik algab missiooniga kaardid posti viia, et nad kõik ikka ilusti sihtkohta jõuaksid. Enne minekut ütlen veel Imbile, et ta võib ilma minuta hommikusööki alustada. Üks postkast on küll üsna hotelli lähedal, ent see on täiesti valede kirjadega. Netist vaadatud kaardi peal pidi sobiv punkt ka täiesti sealsamas olema, aga võta näpust. Kui siin kunagi mingi pood või putka ongi olnud, siis enam seda igatahes pole. Kulgen reipal sammul mööda hommikust Veneetsiat, otsin õige logoga kohta. Ahaa! Üks ratastel ajalehekiosk, mille puhul veel aru ei saa, on ta avatud või mitte, igatahes kaks asjapulka seal juures askeldavad. Küsin, kas siin saab kaardid posti panna. Härrased vaatavad korraks kaarti, ehk postmarkigi… noogutavad korraks ja ajavad omavahel juttu edasi. Mis siis ikka, jätan oma kaardivirna neile ja kiirustan tagasi hotelli.

See postkast, mida mul vaja EI olnud

Selgub, et olen ära olnud alla kümne minuti ja hommikusöök peaks kohe jõudma. Eilsega võrreldes on toit kordades parem, ainult muna ei ole. See-eest saab meesaia teha! Ainult võid oleks ehk pidanud rohkem võtma.

Arveldame ära ja jääme veetaksot ootama. Natuke on närv sees, sest broneering sai netist tehtud ja hotelli nimi tuli ise vaba tekstina kirjutada. Mis siis, kui sellel hotellil ametlikult kaid polegi? Või kirjutasin valesti? Tahaks ikka nii valida, nagu Eestis pakiautomaati — no et nimekiri on ees ja vali siit. Aga takso tuleb täpselt tellitud ajal, ei küsi midagi ja sõidab õigesse kohta. Okei, enne randumist ta siiski uurib meilt, kas tahame bussi peale või parkimismajja.

Pilt sellest, kuidas Imbi hotelli taksopeatust pildistab
Tüdrukud takso tagaistmel
Meie Imbiga takso tagaistmel. Venitasin enne istumist jalad natuke pikemaks, et uhkem oleks!

Enne taaskohtumist Volvoga üritame skoorida praamipileteid Jesolo ranna poole, aga sellist praami pole vist olemaski. Mis siis ikka, sõidame!

Jesolo

Jesolos viime tüdrukud randa ära ja otsime Imbiga parkimiskohta. Pargime niidetud põllulapile, nagu oleks festivalil. Või rallil. Aga parkimine on täiesti tasuta. Natuke põen, et kohvrid liiga ahvatlevalt välja ei paistaks ja pakin osa asju ajutiselt tagaistmete ette ringi.

Enne randa käime veel poest läbi, et endale natuke jooki ja rannarätikud tekitada. Leiame rätikud. Ilusad roosade flamingodega. Müüja nendib nukralt: “Mul on ainult ühte moodi neid.” “See on okei, meil võivad samasugused ka olla.” “Okay, same-same!” Poetädil on miskipärast väga naljakas. Või siis on ta lihtsalt rõõmus, et sai kaks ühesugust rätikut müüdud. 🙂

Mööda minnes paneme silma peale ka ühele nunnule pizzeriale, kuhu pärast sööma tulla.

Rand. Tüdrukud on meile väga head kohad rentinud, toolid on veele piisavalt lähedal, samas mitte ka kõige esimeses reas. Loeme raamatuid, naudime sooja merevett ja laineid, tunneme end igati hästi.

Jesolo Beach: vaade raamatu tagant

Tagasiteel sihime pizzeriat, aga jääme pika ninaga. Isegi kõrval asuvas jaapani restos on siesta. Ainult üks pubilaadne koht on lahti ja pakub minipitsasid jms pubitoitu. No vähemalt ei jää nälga.

Jälgin teeäärsetes tanklates diisli hinda — mida kaugemale linnadest, seda odavamaks läheb. 1,469 on vist kõige odavam. Ja siis, kui lõpuks kiirteelt tankima läheme… 1,78. Mis juhtus? No selge, kiirtee juhtus. Täisteenindus: onu küsib, kas tavaline või plussiga. Tangime tavalist.

Waze juhatab suurelt maanteelt kõrvale, mägiteedele. Ummikust eemale. Sest kiirteed mööda edasi läheks pool tundi kauem. Lõpuks oleme ikka kiirteel kerges ummikus, aga üldse mitte nii hullus. Jõuame Firenze äärelinna Ibisesse kella kaheksa paiku õhtul. Leiame tasuta valveta parkimiskoha hotelli kõrval ja tšekime sisse.

Õhtusöögid skoorime hotelli baarist. Süsteem on selline, et tellid baarist toidu ja vead selle kandikul endale tuppa.

Jäätisevalik hotelli baaris. See M tähega, mida me Magnumiks kutsume, hääldub Itaalias pigem “maanjum”. Muidu ei saa keegi aru.

8. august: Firenze-Siena

Magame rahulikult une täis ja võtame hotelli hommikusöögi. No et Ibis ja saab normaalselt süüa. Muna ja värki. Omletti pole, ainult kõvaks keedetud munad ja saiad. Imbi saab viimase juustuviilu. Ibis, miks sa meile nii teed? 😀

Küll aga hakkab kohvri-tetris juba päris hästi välja tulema!

Järgmiseks otsime Firenze kesklinnas parkimismaja. Kuna oma piiritus ettenägelikkuses broneerisime õhtul koha ära ja isegi maksime selle eest netis, ei saa ka suvalist parkimismaja võtta. Õigeni sõitmine osutub seevastu keeruliseks — Waze juhatab läbi keelumärgi, Google Maps jällegi läbi sellise ala, mida parkla-vahendusteenuse juhend ütleb, et mingil juhul läbida ei tohi. Helistame parklasse. Viitavad videole Facebookis. Tore video küll, näitab täpselt parkimismajani jõudmise ära, aga… millisest punktist see video täpselt algab? Pärast mõningast Firenze vahel autoga tiirutamist läheb Imbil närv mustaks — nüüd on tema kord plahvatada. Kolmandal katsel (sh pärast kolmandat telefonikõnet garaaži) jõuame kohale. Pool tundi pärast broneeritud aega. Aga ka 3,5h on piisav, et sellise palavaga Firenzet avastada.

360 kraadi maa alt, parkimismajast

Esimene vaatamisväärsus: Ponte Vecchio. Kõnnime üle silla, otsime paremat vaatenurka ja võtame kohvikust juua, et end jahutada, kosutada ja WC-d kasutada.

Taustal Ponte Vecchio (ehk siis… vana sild?)
Firenze
See hääääästi suur kirik Firenzes
Sama kirik, teine suund
“Koppel ja kuppel”

Lõunasöögiks leiame ilmselt kõige ägedama restorani üldse. Meid teenindab (enda sõnul) Firenze parim fotograaf, kes teeb lõpuks ka koos meiega selfie. Täpselt nagu me lootsime.

Firenze parim fotograaf ja meie. Pole kahtlustki!
Punane vein?
Ei, must pipar!

Et lõunasöögi ja broneeritud parkimisaja lõpu vahele jääb veel natuke aega, aga tüdrukud ja Imbi on pigem natuke väsinud, lähen vahelduseks üksi kiiremal sammul mööda linna ringi kolama ja oma päeva kalorieesmärki täitma.

Lase mind veel üksi linna peale. Kohe hakkan ebasündsate kujudega pildile trügima.
Kas ka siin on tegu ebasündsa skulptuuriga, jäägu vaataja otsustada. Tegelikult vist ikkagi ei ole?

Järgmises osas külastame viinamarjaistandust, Sienat, Pisa torni ja veel igasugu kohti. Ja siis lendamegi juba koju tagasi.

Itaalia tuur 2021, osa 1: Milano, Monza, Como

Minu uusaastalubadus aastaks 2020 oli, et ma ei lähe ühelegi välisreisile. Ja ennäe imet, soodsate olude kokkulangemisel suutsingi ära teha! 2021 suvel selle lubaduse toel enam edasi purjetada ei saanud ja nii võtsimegi ette ühe minu jaoks täiesti uue sihtkoha: Itaalia. Sedapuhku otsustasime autot mitte piinata ja siiski lennata, aga kohapeal auto rentida. Täpselt nagu 2019 USA reisil. Ja kuna rendiauto kulusid neljaga jagada tundus endiselt mõistlik, leidsimegi endale maagiliselt 2 reisikaaslast. Teilegi USA reisilt tuttav Krissu ja tema trennikaaslane Anni. Üritasime pingsalt leida ühte ühist nimetajat — 2019 olid kõik lasersilmad — kuid tulutult. Kombineerisime nii- ja naapidi, aga igatpidi paistis ainsa ühise tunnusena välja see, et üks erineb teistest. 3 lasersilma ja üks läätsekandja. 3 naist ja üks mees. 3 noort ja üks hallpea. 3 lühikest ja üks pikk. Ja nii edasi. Ah, siiski: kõigi reisiseltslaste vanus algab kolmega. 🙂

Igatahes. Mõned mõnusad seansid planeerimist, broneerimist, tuliseid vaidlusi ja huvitavaid avastusi hiljem olime kõik valmis startima. Pane turvavöö kinni ja sõidame!

2. august: Tallinn-Helsinki-Milano

Meie tänavune puhkusereis algab umbes samamoodi nagu eelmine 2 aastat tagasi: sõidame minu truu punase Superbiga oma kodu eest ära, kohvrid pakiruumis. Sellega sarnasused lõppevad, sest roolis on Gert, kes järgmised poolteist nädalat sellega ka enda puhkust saab sisustada. Ja tänava otsast ei pööra me mitte lõunasse, vaid põhja: võtame suuna lennujaamale.

Esimene lend, TLL-HEL. Miskipärast otsustab broneeringusüsteem meid istutada paarikaupa teineteise taha, mitte kõrvuti. Registreerudes kohti valida ka ei saa, sest kõik näikse täis olevat. Pisike lennuk ka. Ja lühike lend: lennuaega napilt 20 minutit. Tallinnas lastakse meil jala mööda asfalti terminalist lennukisse minna, Helsingis tuuakse bussiga terminali. Kuna antud lennukil on uks taga ja tüdrukud (Anni ja Krissu ühine nimetaja, mis hiljem eriti huvitava uue tähenduse omandab) on meist tagapool, mahuvad nemad eelmise bussi peale.

Istume Imbiga rõõmsalt üksteise taga ja ei pane tähelegi, et mingi mees Imbi taga koogutab, telefon tagataskus

Maskireeglit lennukis väga rangelt ei jälgita — enamikul on maskid siiski ilusti peas. Ainult ühel mehel ei ole, mida keegi talle ka pahaks ei tundu panevat.

Oleme Helsingi lennujaamas. Vahemaa järgmisse väravasse on lühike, jõuame ilusti. Tüdrukuid ei paista kusagil, äkki jõudsid enne meid lennukisse minna? Läheme sisse ja vaatame ringi. Ei, siiski, nad on kuskile lennujaama peale uitama läinud vist vahepeal.

Uus lend, uus mask, uus paigutus

Tüdrukud jõuavad ka, on meist rida tagapool teises seinas. Kuna me Imbiga oleme kahekesi kolmeses reas, saame laiutada. Lisaks on Finnair meile täiesti juhuslikult määranud kohad tiivapealses avariiväljapääsus, seega — rohkem jalaruumi sama raha eest! 🙂

Maskinõuet jälgitakse sedapuhku omajagu rangemalt. Ja seda nõuet ka, et ei tõuse püsti enne, kui sinu rida välja hõigatakse. Üks Itaalia härrasmees, kellel kõigi väliste tunnuste põhjal on tohutult kiire kusagile, proovib siiski oma käsipagasi järele upitama hakata — ja saab teenindajalt noomituse.

Imbi tabas hetke, kui ma eelseisvateks sõidupäevadeks harjutasin

Huvitava asjaoluna jääb silma, et tegemist on korraliku karjäärireisiga: nii õhkutõusmisel kui ka maandumisel paistavad lennuki akendest avatud tüüpi kaevandused.

MILAAAAAANO!

Väljume lennukist ja leiame rongi, mis meid Milano keskjaama viib. Peaaegu oleks teinud nagu alati: võtnud lennujaamast rendiauto ja sellega esimesse hotelli navigeerinud. Ja siis küpses millalgi planeerimise käigus plaan natuke kokku hoida. Kuidas? Valime hotelli ja autorendi hoopis suurlinna peamise raudteejaama ümbruses. Niisiis sõidamegi rongiga Milano Centralesse ja tiksume sealt jala kohvritega hotelli. Keegi ei nõua taksot, sest hotell on üsna lähedal ja ilm hea. Lisaks on kõigil vaja päeva kalorieesmärk täis saada. 😉

Rong see sõitis, aga kes on piilupart? Ei tea, maskid on ees!
Milano Centrale — kaunis seest…
…ja väljast ka

Läheneme esimesele hotellile. Ibis Milano Centro petab alguses ära ja tundub esmapilgul väljast ilge urgas. Siis selgub, et küljeuksest ei saagi sisse. Läheneme peaukse poolt, mis paistab juba omajagu kenam välja.

Et see hotell on meil ainult üheks ööks, aga homme tahame veel Milanot avastada, uurime võimalusi kohvrid pikemaks sinna jätta. Kuna covidi-piirangud ei luba hotellides kõigile kättesaadavat pakihoiu-ruumi pidada, pikendatakse hotellitoa aega kella viieni õhtul. Tasuta. Mõnikord kohe veab!

Tõmbame toas korraks hinge, peseme lennukitolmu maha ja valmistume õhtuseks Milano-retkeks. Mu juhtmevaba laadijaga akupank hakkab vist läbi minema: aku jõuab lühikese ajaga 14% peale ja laadija otsas ei tõuse ka. Lõpuks hüppab lühikese ajaga 26%->97%. Kahtlane.

Otsime kohta õhtusöögiks, aga kõik on kas täis või kinni. Maandume ühes täiesti suvalises nurgapealses vana Tommi Grilli meenutavas kohas ja saame ülihea pasta carbonara elamuse. Mõnusalt al dente. Ja lasanje on ka täitsa okei. 1,5-liitrine pudel vett maksab 4€. Ja 0,3l alkovaba õlle eest kooritakse kuuekas. Toidu hinnad on seevastu täitsa talutavad. Üks pisike erinevus Tommi Grilliga on veel — teenindus on lauast. Kuna istume väliterrassil, ei pane maskinõuet väga tähelegi. Samas, siseruumides käivad kõik alati maskeerituna.

Vaata kui nunnult me õhtusööki ootame!

Tagasiteel hotelli leiame avatud kohaliku kaubandusasutuse ja varume järgmisteks päevadeks pudelivett. Pood on häääästi kitsas ja pisike, aga vähemalt on hilisõhtul kenasti avatud. Ja vett saab. 🙂

Uni on väga hea, sest ööd on siin mustad.

3. august: Milano-Monza-Como

Ärkame hommikul kell 8. Nendime Imbiga, et hotelli WCs on alarminöör väga nõmeda koha peale disainitud — täpselt dušinurka ja veel nii, et pestes jääb pidevalt ette. Samas, noh, eks ta ole ju komrpomiss efektiivse ruumikasutuse ja funktsionaalsuse vahel.

Hotelli hommikusöök on nagu hotelli hommikusöök ikka, aga kätte saab selle leti taga olevalt kummikinnaste ja maskiga teenindajalt. Mitte mingit iseteenindust. Mingis mõttes mugav, samas ka ohutum — teised külastajad ei köhi su toidu peale. Ressursikulu peale ei taha muidugi mõeldagi.

Tüdrukud lähevad Milanot avastama, meie Imbiga võtame sihiks autorendi ja Monza ringraja. Rendibüroosse jalutame hotellist umbes 15 minutit. Läheme väikese varuga, sest Monzas tuleb olla tuuri alguseks. Hiljem selgub, kui oluline see õigel ajal kohale jõudmine päriselt on — kui ringrajaga kirjavahetuses jääb mulje, et sain vabalt tuuri alguse aja valida, siis tegelikult sattusin täiesti kogemata mainima tänase ainukese ekskursiooni algusaja. Aga nüüd ma ruttan sündmustest pisut ette. Autorendi järjekorras tunduvad meist ülejärgmised ootajad olevat meie kaasmaalased. Me ootame rahulikult ukse taga, et sees korraga rohkem inimesi poleks, kui uksel olev silt lubab — nemad lähevad sisse piiluma, et äkki ikka saab kohe löögile. Ei saa. Igatahes, kui meie oma asjad ära oleme vormistanud, küsivad nad meilt, ega me juhuslikult Eestist pole. 😀 Uurivad rahvusvahelise juhiloa kohta ka. Tegelikult pole ma seda dokumenti seni veel ühelgi reisil näitama pidanud. Alati on tavalise Eesti juhiloaga toime tulnud.

Autoks broneerisime Passati, et kõigi kohvrid ära mahuks. Tegelikult oleks Superbi tahtnud, aga seda ei paku miskipärast keegi. Ühtlasi selgub, et Passatit me ka ei saa. Hoopis Volvo. Mitte et me kurdaks.

Meie truu suksu kogu ülejäänud reisiks.
Taustal kasutab Imbi kõiki oma analüüsi- ja auditioskusi veendumaks, et paberid on ikka korras.

Käivitamise nuppu ei leia esimese hooga üles. Istme reguleerimine ka teistmoodi kui ma harjunud olen. Lisaks nõuab harjumist käigukang: üles-alla nõksutades käivad läbi R, N ja D. CarPlay on olemas. Juhtmega küll, aga siiski. Ettenägelikult oleme kaasa pakkinud juhtmevaba laadijaga telefonihoidja, et kahe ekraani võlusid saaks nautida. Waze’iga võrreldes on Volvo sisseehitatud naviga mugavam sõita, sest juhised kuvatakse otse rooli taha. Samas ei ole seal liiklusinfot, seega marsruudid ei ole nii head. Navigeerime kahe seadme kombinatsiooniga.

Monza

Monza tundub Milano kõrval ilusa väikese külakesena, kuigi tegelikult on tegu täiesti arvestatava linnaga: inimesi rohkem kui Tartus, rahvastikutihedus on võrreldav umbes Kristiine linnaosaga.

Ainus kaader Monzast väljaspool ringrada. Mitte kõige põnevam fotolavastus, aga natuke annab kohalikust olustikust aimu.

Pargime auto ringraja-äärsesse parklasse. Otsin võimalust maksmiseks, tõmban lausa äpigi alla, aga… selgub, et täna on parkimine tasuta, sest rajal ega pargis midagi olulist ei toimu. Kõnnime ekskursiooni kogunemispunkti, Juan Manuel Fangio mälestusmärgi juurde. Huah! Ma olen sama kuju juba korra näinud, aga hoopis 11000 km kaugusel, Buenos Aireses. Ühtlasi selgub, et ka sealsamas raja territooriumil on täiesti tasuta parkimine. Meie giid on väga entusiastlik praktikant, kes räägib sellise enesekindlusega, et võtame kõike tema öeldut tõe pähe. Vahepeal tekib küll pisike kahtlus, kui ma vahepeal asjatundliku näoga midagi täpsustada püüan, aga tema vastab hoopis oma peas kõlavale küsimusele. Või äkki on keelebarjäär. Kui meilivahetusest jäi mulje, nagu me oleks ainsad ekskurseerijad, siis tegelikult on täiesti arvestatav grupp koos:üks prantsuse perekond, paar sakslast, mõned rootslased ja meie.

Ekskursiooni ajal näeme, et Alpine testib parasjagu rajal. Kuna broneerisime kombotuuri (hooned ja rada), on ajastus oluline: rajale lastakse meid ainult sel hetkel, kui testijad lõunapausi teevad. Seega oleme justkui pisikese ajasurve all. Mitte et seda kuskilt tunda oleks.

Paralleelmaailmad. Samal ajal, kui mina pildistan Monzas Alpine’i veokiparki…
…on Krissu Milanost üsna sarnase geomeetriaga vaate kaadrisse võtnud.

Kuna rajal on päriselt F1-auto (olgugi mõni aasta vana), on ka võistluskohtunike ruumis süsteemid sisse lülitatud ja kõiksugu ohutusnõuded tagatud. Välja arvatud see, et meid lubatakse täiesti vabalt igasugustesse ruumidesse, mis võistluste ajal lihtsurelikele rangelt kättesaamatud on.

Kohti, kuhu lihtsurelikke ei lasta, vol. 1: siin arutavad kohtunikud, kas kedagi peaks karistama või mis värk on. Aknast paistaks ilusti ka parc fermé, kui ma pildi natuke teise nurga alt oleks teinud.
Kohti, kuhu lihtsurelikke ei lasta, vol. 2: race control. Täielik ülevaade kõigest rajal toimuvast, aga sellegipoolest ei pruugi kõikjale kogu aeg silmi jätkuda. Kui me Barcelona ringrajal sama ruumi külastasime, olid ekraanid kinni. Aga täna on auto rajal ja valvsad pilgud … valvavad. Ees vasakul paistab ka meie giid.
Kohti, kuhu lihtsurelikke ei lasta, vol. 3: POODIUM! Järgmisel hetkel rebisin ma tossu jalast ja sundisin teisi sealt seest vahuveini jooma.
Me siin Imbiga niisama poseerimas. Tuuri ajal küsis keegi ka, mis nimed mu särgi peal on. Selgitasin viisakalt. Kirjuta kommentaaridesse, kui ära arvad. 😉

Hoonete ekskursiooni lõpus lähevad prantslased minema, kõik teised on ka rajatuuri ostnud. Tõsi, ka prantslased üritavad lõpus uurida, kas saaks juurde osta, aga kvoot on tänaseks täis. Seesama lõunapausi pikkus piirab, eks. Päris omapäi rajal kulgeda ei saa, meid sõidutab Jaguariga härra Roberto, kes muuhulgas mainib, et kuigi palka saab, ei tundu see talle üldse tööna. Täitsa mõistan. 🙂

Tundub nagu töristaks niisama ringi, aga enne esimesse šikaani pidrudamist käib kiirus ikkagi 200 kandis ära. Väga ei saa kihutada ka, kui oravad üle raja jooksevad. Alguses mängiv muusika on Roberto mobiilihelin.

Rajaga tutvutud, suundume vana ovaali otsingutele. Tuuri lõpus juhatab meid üks kogenum kompleksi töötaja (palgal 90ndate algusest), mis suunas jalutada ja mida kust näha oleks. Päris vanale rajaosale omapäi siiski minna ei saa, aga eemalt vaadata ei keela keegi. Õhus on mootorispordi ajaloo hõngu: kiiruse templil täitub järgmisel aastal juba terve sajand.

Ovaal paistab! Päris jõhkra kaldega. Vaatame lähemalt.
Selline näeb kalle välja altpoolt. Imbi ootab rahulikult. Ja jälgib, et keegi mind vahele ei võtaks — kaldusin natuke “ametlikult” jalgteelt kõrvale.
Mina ja vanameister Fangio

Auto poole jalutan üksi, sest Imbi on jalatsivalikuga pisut alt läinud. Ja noh, kuna siin see lähem parkla täitsa olemas on, saan ta jalavaeva ka hõlpsasti kergendada. Miks ma küll kõrvaklappe kaasa ei võtnud? Oleks saanud mõne audioraamatuga edusamme teha. Igatahes, minul saab enne autoni jõudmist juba 10km kõndimist täis.

Toon auto lähemasse parklasse ja teen kiire shoppingu rajaäärses nännipoes. Skoorin endale Kimi nokatsi (ta pole selleks hetkeks veel pinsile minekut avalikuks teinud) ja sooja Monza pusa. Kauba peale antakse ka pisike Ferrari akupank.

Skoorisin poest Kimi mütsi!

Ahjaa. Alpine testib. Üks kollase kiivriga noorsõitja teeb rajal ringe. Tuuri ajal üritan aru saada, kes see sõitja on, aga päris tõeni veel ei jõua. Järgmisel päeval leian Twitterist Guanyu Zhou postituse. Giid meil pildistada ja filmida otseselt ei keela, aga palub sotsiaalmeediasse mitte postitada — muidu tekib neil Ferrariga probleeme. Ja üldse raiub ta kogu aeg, et rajal testib Ferrari, mitte Alpine. On see siis taktikaline käik jälgede segamiseks, makstud reklaam, närvipingest tekkinud segadus või lihtsalt teadmatus, ei hakka urgitsema. On mis on. 🙂

Postitus, mis tekitas omajagu furoori: kes paneb pitsa peale praemuna? Omalt poolt julgen väita, et praemuna teeb kõik asjad paremaks. 😀
Mul õnnestus ka Guanyu auto osaliselt kaadrisse püüda. Tuleb välja, et selle nurga alt on õige hetke tabamine kuratlikult keeruline — eriti kui telefon otsustab, et live photo funktsionaalsus nüüd just ei tööta miskipärast.

Tagasi Milanosse

Täis elamusi ja ajalugu sõidame tagasi Milanosse. Otsime kõigepealt hotelli lähedale parkimismajja parkimiskoha ja siis hakkame lõunasööki jahtima. Kaotan 90-kraadise nurgaga tänavatel totaalselt orienteerumisvõime ja et nälg teeb tigedaks, läheme Imbiga peaaegu tülli. Ja siis leiame ikkagi koha, mis meile suurepärast, enam-vähem söödavat salatit serveerib.

Tagasi hotellis, saame tüdrukutega uuesti kokku. Pakime asjad, viime kohvrid autosse. Kuna natuke tahaks veel linna peal ringi vaadata ja kallist kraami täis autot tänava äärde jätta ei julge, pargime samas garaažis hõredamale korrusele (-4 -> -5) tagumikuga seina poole. Nii tundub natuke turvalisem, kuigi tegelikult on ka küljeaknast kohvreid natuke näha.

Linna minekuks oleme telefonidesse laadinud kohaliku ühistranspordi-äpi. Metroosse äpis olev QR meid miskipärast sisse ei lase. Kärsitu nagu ma olen, näen alternatiivset võimalust ja kuigi äpis on 90 minuti pilet endiselt aktiivne, lunastan sissepääsu viipemaksega. 2 euro asemel on kulunud 4 ja tundub, et see äpi-pilet lähebki raisku. Imbi tuleb samamoodi sisse nagu mina, tüdrukud suudavad end poolkogemata pöördvärava vahelt läbi pressida. Hiljem saavad välja teenindaja abiga, kui kehtivat äpi-piletit näitavad. Miskipärast ei tunnista QR-koodi lugeja seda äpi-piletit — samasugune probleem oli meil vist kunagi ka Stockholmis. Imbi tuleb ka koos tüdrukutega välja, kuigi tema oleks pangakaarti terminalile viibates värava lahti saanud. Nüüd on süsteemis üks Eesti pangakaardiga reisija, kes läks 3. augustil sisse, aga pole siiani välja tulnud. Loodetavasti nad väga ei muretse selle pärast. 😉

Kogu kamp on Duomo ette jõudnud. Vasakult: mina, Anni, Krissu, Imbi. Note to self: sellises järjestuses ei tasu edaspidi poseerida, sest initsiaalidest võib mingi jama kokku lugeda.

Imetleme Milano toomkirikut (duomo) ja mõtiskleme, et kuhu see teine huvipunkt küll jääda võiks. Nimelt Galleria Vittorio Emanuele II.
“Kas me jõuame sinna ka?”
“Kuhu poole see siit üldse jääb?”
“Aga mis see seal on?”
Nimetatud objektid asuvad tõepoolest täiesti kõrvuti. Ja seal, otse Itaalia vanima kaubanduskeskuse keskel, on põrandaplaatides ühtäkki täiesti selge Tallinna väike vapp. No olgu, tegelikult hoopis Savoia suguvõsa vapp. Nemad olid omal ajal Itaalia ühendamise eestvedajad.

Galleria Vittorio Emanuele II. Minu pea kohal Tallinna väike vapp. Formatsiooni osas pole me veel memo kätte saanud.

Et suvi on soe, naudime tänaval jäätist. Või see, noh, gelatot. Leiame Starbucksi, kus on meeletu järjekord. Ja siis sõidame trammiga tagasi hotelli juurde. Kiire poetuur, et snäkid järgmises ööbimiskohas otsa ei saaks ja veeremegi vaikselt Como poole.

Ah ma siin niisama… sõidan trammis, mask tagurpidi ees.

Õhtusöögiks leiame kena kohaliku pitsarestorani nimega Asgard. Suurlinnast tulles on siin esimene jahmatav asi tasuta parkimine otse maja ees tänava ääres! Restorani arve on poole väiksem kui eelmisel õhtul, aga pool toitu palume kaasa pakkida. Mägikülas on ikka kordades mõnusam kui suurlinnas.

Calzopizza: pooleldi pitsa, pooleldi calzone.
Sööki jäi üle. Minu pitsa nimi (Occhio di Bue) tähendab tõlkes härjasilma. Guanyu maitse jõudis mind enne inspireerida, kui ta selle postituse tegi.

Öömaja tundub seekord olevat kellegi kodu, mille me läbi Booking.comi leidsime. Majani viiv tänav on kitsas — kumbagi küljepeeglit lahutab müürist mõni sentimeeter — ja vale pidi ühesuunaline. Navigatsioonijuhend soovitab autoga tulles keelumärki ignoreerida ja need paarkümmend meetrit lihtsalt vastassuunas tulla. No olgu. Pöörame tänavalt sisse, värav avaneb. Pargin esimesele vabale kohale ja jääme peremeest vastu ootama. Helistades selgub, et peame siiski veel aias sees ühest järsust mäest üles sõitma. Ööbime neljakorruselise maja esimesel ja kolmandal korrusel. Teisel on pererahva köök ja elutuba, neljandal elavad nad ise. Selgub, et meie võõrustajad on väikestviisi legendid — seinal on olümpiapronksi tähistav diplom. Korea naiskond, võrkpall, Montreal 1976.

Olümpiapronksi kinnitav diplom. 1976, naiste võrkpall, Korea naiskond.
Päriselt ka!

Saan peremehelt juhised hommikul välja tagurdamiseks ja majas orienteerumiseks. See on ühtlasi esimene kord reisi jooksul, kus tüdrukuid minu ja Imbi tütardeks peetakse. 😀

Õhtu lõpetuseks naudime rõdult avanevat vaatemängulist tuledesära.

Vaade Como järve lähedal asuva maja rõdult. Taamal paistavad mäed ja valgustatud kirik.
Vaade tüdrukute toa rõdult.

Järgmine kord vaatame Como ümbrust lähemalt ja võtame siis suuna Veneetsia poole.

Aastakokkuvõte 2020

Jõulude ja uue aasta vahel jalutasime Imbiga kodu lähedal ja hindasime lõppevat aastat. Imbi andis 5/10, mina 6/10. Ehk siis NPSi arvestuses oleksime mõlemad rahulolematud. Igav see aasta igatahes ei olnud. Midagi täiesti katastroofilist, vähemalt isiklikus plaanis, ka ju ei juhtunud. Kokkuvõte tuleb kategooriate kaupa, nagu mul ikka kombeks on.

Pere/kodu

Kuna ma riigilt sünnipäevaks eriolukorra sain — okei, algas järgmisel päeval, aga välja kuulutati 12. märtsi õhtul — õnnestus Imbiga keskmisest aastast oluliselt rohkem aega koos veeta. Ehk, noh, midagigi head selle kõige juures. 🙂 Ilmselt aitas mõnevõrra ka see, et me pärast paari esimest kodus töötamise nädalat avastasime, et ülemisel korrusel on üks kirjutuslauaga tuba täiesti vaba. Siis polnudki muud, kui tõime Imbile töölt monitori-hiire-doki ja oligi kummalgi meist täiesti eraldi töövõimeline kodukontor. Imbil on nüüd igal hommikul commute trepist üles, mina töötan all.

Suvel eraldusime vahepeal mõneks ajaks Saaremaale. Ühe öö olime Kiti juures läänes ja siis tõmbusime oma renditud pessa idarannikul. Ehk, noh, Orissaare kandis.

Õe juures Teele sünnipäeva tähistamas

Kuna meie renditud maja kümblustünni ahi oli katki — aga see oli üks põhilisi põhjuseid just SELLE maja valimiseks — pakkus omanik välja, et võime septembris uuesti tulla. Ja nii me siis tulimegi. Aga sedapuhku võtsime vanemad ka kaasa.

Ootamatu külaline Saaremaal. Poseeris korraks ja läks siis oma teed.

Sügisel avastas Imbi võimaluse netist fotoraamatuid tellida. Panime oma viimaste aastate reisid kaante vahele ja siis märkasime ka kalendri tellimise võimalust. Jõulukingid kogu perele olemas! Kuigi, noh, Dorise ja Martini juures on see mõte juba aastaid silma jäänud. 😉

Vannituba sai IKEAst uue valamu ja mõned muudki mööbliesemed
Imbi üllatas järjekordse suurepärase jõulukalendriga

Sõbrad

Aasta algas mälumängudega Von Krahli baaris. Kõigepealt mängisime Erle kutsel asendusliikmetena kogenud tiimis, siis panime oma võistkonna kokku. Nimi? Nii piinlik. Töötab igatpidi. Kaotame? Nii piinlik. Võidame? Nii piinlik. Saame eriauhinna? Nii piinlik. Tiimist jõudis lühikese ajaga päris palju sõpru läbi käia: Helar, Kristiina, Dan, Kristel, Kiti, Märt, Liisa

Kevadise eriolukorra ajal tõmbas Kieren vahepeal ka oma online-mälumänguseeria käima. Seal suutis meie ingliskeelne inkarnatsioon “So Awkward” esimesel katsel võidu koju tuua. Nii piinlik. Kuna tegu oli minu esimese Zoomi-seansiga, suutsin ma edaspidi nii mõneski Zoomi-kõnes kanda nime So Awkward Kristjan. Ja võidetud pakk tualettpaberit ei ole miskipärast siiani meie ukse taha jõudnud. Teisel katsel me, muide, enam nii kõrgelt ei lennanud — jällegi nii piinlik.

Imbi jõudis mulle Driftikeskuses ja Texases veel napilt enne eriolukorda sünnipäevapeo korraldada. Hoidsime viisakat distantsi, kiivrid peas, kõik oli ohutu. Ja üldse oli meid vähe: ainult Martin, Helar, Dan, Margo, Annika, Randar ja Ilja.

Üldiselt online-peod liiga hästi käima ei läinud, aga mulle nad isegi meeldivad. Igasuguseid erinevaid keskkondi jõudsin aasta jooksul proovida: Zoom, Messenger, Teams, Discord, Meet jms. Peamine probleem kipub olema liiga suure seltskonna korraga kokku kutsumine — “töö sektsioonides” ei toimi virtuaalkeskkonnas veel naturaalselt nagu majapeol ja vajab juhtimist. Aasta lõpupoole toimus Johanna-Mai sünnipäev keskkonnas nimega SpatialChat, mis probleemi leidlikul moel lahendas: oma avatari saab hiirega ringi lohistada, kuulda on ainult lähedal asuvate inimeste hääled. Aijah — virtuaalpeol ei ole vahet, kus sa füüsiliselt asud. Ehk siis välismaal elavad sõbrad on teoreetiliselt lähemal kui kunagi varem.

Suvel saime ka Dorise, Martini ja kogu nende pesakonnaga kuidagi rohkem koos aega veeta kui keskmisel aastal. Või mulle ainult tundus nii?

Doris, Martin, Imbi ja mina Võsu rannas. Kohe tuleb rämmar?

Tervis

Kahetuhande kahekümnendal aastal liikusin rohkem kui eelmisel kahel aastal kokku. Üks pilt, tuhat sõna.

Käidud kilomeetrid aastate kaupa: 2018: 490km; 2019: 823km; 2020: 2214km
Käidud kilomeetrite kokkuvõte

Ma pole enam päris kindel, kas juba aasta alguses tekkinud käimisharjumus aitas kaasa mu elu esimesele maratonile (päris-maratonijooksjad, andestage mulle palun see pisike poeetiline liialdus) või vastupidi, maraton aitas aasta lõpuks nii palju kilomeetreid koguda, või on siin põhjused ja tagajärjed omavahel nii läbi põimunud, et vahet on võimatu teha. Igatahes kõndisin ma Tallinna Maratoni kombo-distantsi ajaga 6:21:04. Koht üldarvestuses 1810/2471. Kombo tähendab seda, et mul oli võimalik 42,2 km tükeldada kuni kümneks osaks. Tegin neljaks, sest 10km päevas tuleks ikka ära käia. Lähenesin iteratiivselt: esimene aeg oli 7:46:57, edasi hakkasin jupikaupa paremaks lihvima. Lõpuks sattusin nii hoogu, et vältisin igal võimalusel igasugu aeglustavaid tegureid, olgu need siis tiheda liiklusega teede ületamised või isegi liiga järsud pöörded — GPS-jälg võib kurvi sirgemaks optimeerida ja keskmist kiirust alla tõmmata. Klappides mängisid enamasti audioraamatud või podcastid, aga ühel viimastest (ja kiirematest) käikudest olin startides hooletu. Hea raamat sai poolel teel otsa, järgmist järjekorras polnud. Mis siis ikka, õige muusika õnnestus sammu aeglustamata telefonist kätte leida.

Käisin emal külas medaliga uhkustamas. Ema oli uhke ja tegi pilti.

Vidinad/tehnika

Ei ole väga vidina-aasta olnud, aga paar tükki on mu teele siiski jäänud. Kõigepealt kodukontori-vajadusega seoses soetatud Dell D6000 dokk. Tahtsin midagi sellist, mis nii Imbi tööläpakat kui ka minu MacBooki toetada suudaks. Kartsin eelkõige korporatiivrüperaali kapriiside pärast, aga tegelikult jäin hoopis mäkiga hätta. Plaanin ta millalgi välja vahetada — kui sul juhuslikult huvi on, võid minult hea hinnaga hästi hoitud USB-C doki saada. 😉

Ühel hetkel jäi silma Magic Keyboard, mis iPadile puuteplaadi lisab ja sellest peaaegu täisväärtusliku sülearvuti teeb. Ainult oluliselt kergema ja vastupidavama akuga. Ja ometi kirjutan ma seda postitust praegu mitte tahvlis, vaid arvutis — kohati on suurem ekraan mugavam, aga igapäevaselt on tahvel ikkagi rohkem kasutuses.

Suve lõpus alustasime väravaprojektiga. Ja juba novembri keskpaigast on meil kõigil autovõtmete küljes pult, mille ainsamast nupuvajutusest avaneb värav ja tuled löövad rõõmsalt särama. Kui enne kippusime Imbiga pigem laisad olema ja maja ette parkima, siis nüüd peab selleks eriline põhjus olema. Isegi lund on lihtsam rookida, kui värav küljele eest ära sõidab.

Ja veel üks pöördelise mõjuga uus vidin sisenes meie ellu — Imbi hakkas elektrihambaharja kasutama. Pärast seda, kui üle aastate hambaarsti juurde jõudsime ja kõik augud ära lappida lasime, saime kingiks Philips Sonicare hambaharja. Olles aastaid Oral-B elektriharju kasutanud, oli see ka minu suu jaoks täiesti värskendav kogemus. 😀

Kool

Retsenseerimist pole ma siiani maha jätnud, 2020 sügissemester tõi üle hulga aja minu juurde ka mõned juhendatavad. Paraku pole keegi neist veel lõpetanud, aga eks oli ka pingeline aasta.

Kevadel avaldatud skämmiseiklused tõid mind mõnevõrra ootamatult suveks koolile lähemale. Ühel heal neljapäeval lubas Kakk, et teeb mu postitused ITSPEA järgmises versioonis kohustuslikuks kirjanduseks ja soovitas Birgyga rääkida. Birgy küsis, kas ma juba IT-didaktika miniprojekti konkursil osalen. Selle peale võtsin Stenil nööbist kinni ja pidasime natuke plaani. Esmaspäeval oli taotlusvooru tähtaeg. Jäime küll mõned tunnid hiljaks, aga osutusime siiski valituks: nii sündiski ScamLab. Ja siis, endalegi üllatuseks, hindasin ma sügissemestril muuhulgas küberkaitse magistriõppe tudengite kodutöid.

Novembris astusin EKA avatud akadeemias teenusedisaini kursusele ja sain seal omaenda ideed arendada. Kuna detsembriks oli mind tellitud Kuressaare Ametikooli õpilastele testimist õpetama, tegime selle koolituse jaoks koos Tiia ja Elinaga oluliselt põhjalikuma eeltöö, kui ma muidu taibanud oleks. Muuhulgas vestlesime kõigi kolme sihtgrupi esindajatega: õpilased/vilistlased, koolid/õpetajad ja tööandjad. Kõigilt oli nii mõndagi kõrva taha panna. Ja tundub, et ametikooli omad jäid rahule, seega uuel aastal tuleb materjale paremaks lihvida ja teistelegi koolidele oma teenuseid pakkuda.

Töö

Nordic Testing Days lükkus paraku küll uude aastasse, aga omajagu eeltööd sai siiski tehtud. Kava on sisuliselt koos, tuleks nüüd ainult turvaline olukord konverentside pidamiseks. Abistasin pisut Gretet uue kodulehega: lõpuks ometi oleme ka mobiilist normaalselt vaadatavad. Ühtlasi tuli selle jaoks tiimist uued pildid teha, sest vanad olid ikka juba väga vanad ja igaüks omaette ooperist. Uued tegi Must Post.

Kus hundist juttu, eks. Oleme Heleni, Marko, Gerdi ja Steniga aasta jooksul kõva arengu läbi teinud, millele aitas omajagu kaasa ka Matsi meeskonnakoolitus. Lisaks finantsjuhtimisele olen natuke ka stsenaariumi kirjutamise ja režiiga kätt proovida saanud. Huvitav on nentida, et iteratiivne lähenemine kirjutamisele on mul järjest paremini käpas: kõigepealt kondikava, siis liha luudele, lõpuks detailide viimistlemine. Ja igal sammul on midagi uut õppida. Aasta kaks lemmikprojekti olid minu jaoks ühe tantsulise pulmaüllatuse filmimine Viimsis ja Cisco Meraki Go tutvustav video Arvutimaailma YouTube’i kanalile. Aga põnevaid projekte oli kõvasti — andsime liikuvas pildis edasi tehase ohutusnõudeid, tooteliinide tööd, visiiride kasutegureid, paindlikku linnaruumi, ja palju muud. Uuel aastal teeme veel. Ja veel. Ja veel!

ASA pole ka sugugi kaugeks jäänud: teen endiselt iga päev näpuotsaga ühe veebikaubamaja testijuhtimist. Aasta lõpus läksid Roman ja Indrek teistesse projektidesse, asemele tuli Anneli. Mõnusalt sujuv vahetus oli, ilma mingi paanikata. 😀 Hästi vahvaid üritusi toimus ka aasta jooksul, näiteks privaatne Teneti kinoseanss, LAN-party ja virtuaalne jõulupidu. Pluss veel kogu aasta jooksul paralleelselt jooksnud YuMuuvi väljakutsed, mis kõiki end liigutama sundisid. Aitäh, Kerttu ja Kert ja Liisa ja Maili ja Arto ja kõik teised ka! 🙂

Ahjaa, lisaks jõudsime Steniga ASA koolitusklassis aasta jooksul ka kaks klassitäit testijaid välja koolitada. Viimasel korral testisime muuhulgas visiire, et mitte koolitujate poole potentsiaalselt ohtlikke pritsmeid pilduda. Muide, iga päeva lõpus oli visiir kergelt täpiline. Koolituste virtuaalseks kolimise mõtet põrgatasime, aga ei raatsinud. Eks näis, mida tulevik toob — võimalik, et mingil hetkel peab seda ikkagi tegema.

Erinevad toimetused TalTechis on juba kooli peatükis ära märgitud.

Bändid/lava

Kaaperdatud bände sedapuhku ei tulnudki. Ütleme siis… vaheaasta.

Bigbändiga andsime paar kontserti — neist ühe ka veebis — tegime tavalisest ettevaatlikuma aiapeo ja sügisel õnnestus isegi paaril tantsupeol mängida. Airi, Jana, Anette, Karoliina ja Maiaga oli niiiiii tore jälle koos laulda. Lisaks kutsus Simmo mind ja Kuldarit mingil hetkel endaga kaasa Kultuurikeskuse koosolekutele, kus mul eriti huvitav oli raha jagamise diskussioonis osaleda — meeskoori liikmena bigbändi huve esindada ähvardas kohati isiksust natuke lõhestada. 😀

Salvestuste osas oli edukas aasta. Kevadel pakkus Teet välja, et võiks ka bigbändiga ühe kodusalvestuse teha. Kuna That’s Life oli kontserdi jaoks enam-vähem käppa harjutatud kõige uuem materjal, läks see käiku. Rääkisin sellest ka kodus ühel pühapäevasel ühislõunal, kui ema küsis tabavalt: “Aga miks te midagi eesti keeles ei tee?” Mis seal ikka, kirjutasin eestikeelsed hetkeolukorda kirjeldavad sõnad ja nii ta läks. Vikerraadiost mängitakse seda siiani aeg-ajalt, on siit-sealt mainitud.

Aasta lõpus tegime veel ühe väga ägeda salvestuse, aga praegu on ilmselt kõigil mõneks ajaks jõululaulude kvoot täis. Olime väga vastutustundlikud — ruumis viibis korraga alati maksimaalselt üks pillirühm. Saksofonid omaette, trompetid ka, tromboonid samamoodi. Ainult rütmigrupp ja Siim olid päriselt koos ühel laval. Lõpuks on Bianca selle nii sujuvalt kokku monteerinud, et ei usukski. Mina, või seesamunegi… jõuluvana taidles näiteks täiesti üksi trepi peal.

Meeskoori hooaeg algas uute dirigentidega paljulubavalt. Dan, Margo, Randar, Ilja, Kaupo ja mina saime üsna tihti kokku ka väljaspool kooriproove. Muuhulgas leidsime mina ja Dan, et proovi lõpuks on häälepaelad ikka korralikult kurnatud. Ja siis muutus kõik. Koorilaul muutus järsku ohtlikuks. Raske südamega saatsin pärast kalmistupäeva Vahurile avalduse, et mind esialgu aastavahetuseni tegevkoosseisust välja arvataks. Ilmselt peab seda veel pikendama. Samas olen kogu aeg valmis ohutust kaugusest koori tegevust toetama, olgu tegu juubelihooajale graafilise disaineri leidmisega, reklaami salvestamisega, virtuaalse ühislaulmisega dirigendi sünnipäeval, või isegi fotosessiooniga.

Eriolukorra ajal tõstis korraks pead ka after6. Proovisime igaüks oma kodust salvestada ühe romantilise tänulaulu kõigile meditsiinitöötajatele, aga paraku jäime lõpuks ikkagi toppama. Samas oli meil ikkagi niipalju entusiasmi, et YouTube’i kanal üles seada ja sinna seni avaldamata videomaterjali koguma hakata.

Neljapäev ei esinenud kordagi. Isegi proovi ei teinud. Aga vähemalt on meie grupivestluses endiselt aeg-ajalt tehnoloogiateemalisi arutelusid või lihtsalt muusikaliste elamuste jagamist. Lisaks juhendan ma servapidi ka Mardi magistritööd. 🙂

Kultuur

Vinüülid. Kuna ostmisega tõmbasin pidurit, on vinüüliriiul sedapuhku peamiselt ainult kingitustega täitunud. Imbilt saadud sünnipäevakinkide hulgas olid Siim Aimla Funk Group, Juhan ja Põhja Konn. Imbiga lõunale minnes hiilis selja tagant ligi õde, kaasas MaiGroupi viimane plaat, samuti vinüülil. MaiGroup on, muide, algusest peale mu lemmik töötegemise muusika olnud: instrumentaal, mille energiatase ja tempo vahelduvad mõnusalt, andes loomingulisusele uusi ja uusi tõukeid.

Paar plaati ostsin aasta jooksul siiski ise ka. Kõigepealt andis Discogs mulle märku, et paar aastat soovinimekirjas olnud “Viise ja vinte” on enam-vähem normaalse hinnaga müügis. Ja siis aasta teises pooles lasi Pomplamoose välja prantsuskeelse muusikaga plaadi, millele ma samuti vastu panna ei suutnud.

Jõulukingiks sain jälle Imbilt oma selle aasta lemmikalbumi füüsilise kehastuse: Run the Jewels 4. Nende lugude energia aitas mul septembris mõnevõrra kiiremat kõndi teha. 🙂

Raamatud. Mõned on märganud, et Goodreadsi eesmärk (24) oli mulle seekord ehk isegi liiga lihtne: aastaga neelasin alla 37 kirjatükki erinevates žanrites, enamik neist läbi kõrvade. Lemmikud, üsna suvalises järjestuses, on siin:

Aitäh, Liisa, et sa mind Vonnegutini juhtisid. Ema rääkis küll Tšempionide einest juba ammu mulle ülivõrdes, aga kes siis ema kuulab? Nii piinlik. 😉

Teater. Või no olgem ausad: kui “Wildesid” poleks olnud, poleks ma ilmselt aasta jooksul teatrisse sattunudki. Lisaks salvestasin ka “Pragude” heliribale oma vokaali, aga tükki ennast pole siiani näinud.

Kontserdid. Võrreldes teatriga polnudki NII vaene aasta, sest kevadel andis Vaiko Eplik ja Eliit Vembu-Tembumaa parklas autokontserdi. Erak minus nautis privaatset olemist Imbiga. Plaksutamise asemel tuututamine ja tuledega vilgutamine, miks ka mitte? Ja kui siis “Homne päev” punasele Škodale pühendati, tegi ka meele rõõmsaks. 🙂

“Do you accept these cookies?” Hetk pärast NOËPi kontserti Käsmus.
Vasakult: Kärt, mina, Andres (küpsistega), Krissu ja Imbi.

Podcastid. Raamatutega vaheldumisi on neid keeruline kuulata, sest mind huvitavad asjad pole veel Audible’i keskkonda kolinud (ja võimalik, et ei koligi). Äppi vahetada on jällegi pisut tüütu. Ehk siis väga pole jõudnud taskuhäälingut tarbida. Lemmikud on siiski Eesti IT-ajaloost pajatav Memcpy ja soomekeelne Herrasmieshakkerit.

Kino. Eeh. Päris-kinno jõudsin aasta jooksul kaks korda: Imbiga vaatasime Tenetit ja ASAga privaatseansil… Tenetit. Autokino plussid ja miinused võtsin maikuus Arvutimaailma lehel kokku. Lühidalt: mulle meeldib privaatne vaatamiskogemus ja võimalus helinivood oma suva järgi reguleerida, aga pildikvaliteet jääb päris-kinole ikka korralikult alla.

Kodustes tingimustes sai ka omajagu filme nauditud, nt Oscaritega pärjatud Knives Out ja Parasite. Mingil perioodil meeldis mulle elliptilisel trenni tehes dokumentaalsarju ja -filme vaadata: näiteks Rodeo oli päris hea energiaga. Ja siis jõulude ajal tulid jõulufilmid päevakorda. No näiteks Die Hard (minu valik), Love Actually (Imbi valik) ja A Charlie Brown Christmas (Apple’i soovitus).

Sarjad. Mida sa aasta otsa kodus tehes ikka teed, kui sarju ka ei vaata? Vaatasime, ja kuidas veel! Kokku ca 70 erinevat seriaali, aga parimatest parimad on siin:

Mõned klassikud võtsime ka ette:

Mängud. No ei ole minu puhul tegemist tõsise mänguriga, öelgu Imbi mis ta tahab. 😀 Mul on lihtsalt harjumus lahendada igal vabal hetkel Nonogramme. Pluss veel Pokemon Go, State of Survival ja Real Racing 3. Lemmik-lauamängud on endiselt Focus ja muud Trivial Pursuiti derivaadid, aga Ultimate Werewolf on ka lahe. Eriti kui iga raundi lõpus läbi arutada, mis just toimus.

Imbi ja Sofia

Asjad, mida ma 2020 esimest korda tegin

  • Koostasin nullist kolmepäevase koolituse õppematerjalid ja viisin nendega koolituse läbi
  • Lõpetasin töötuskindlustushüvitise saamise
  • Kirjutasin videole voiceoveri teksti, mille keegi teine sisse luges
  • Salvestasin oma kodus laulupartii, mida hiljem raadios mängiti
  • Kirjutasin bigbändiga laulmiseks sõnu
  • Käisin finantsjuhtimiskoolitusel
  • Osalesin online-sünnipäevapeol
  • Migreerisin ettevõtte MS365 platvormile
  • Osalesin maratonil
  • Salvestasin lavastuse sissejuhatuseks laulu
  • Kõndisin üle 2200 kilomeetri aastas
  • Sõitsin Ferrariga
  • Sain kiiruse ületamise eest hoiatustrahvi (9€)
Mina ja Ferrari. Vedas, et see kabriolett oli, muidu poleks pea autosse ära mahtunud.

Liba-illuminaadid, osa 4/4: maskid langevad

Eelmise osaga saigi justkui kõik läbi. Mulle sooviti kiiresti mädanevat jalga ja ettevaatlikust illuminaatide kättemaksu eest, mina ütlesin rõõmsalt “nägemist!” Ja ühtäkki, paar tundi hiljem, hakkas härra Logan “Paul” Kalmin minuga uuesti suhtlema.

“Sa võid vaadata, kes on huvitatud Illuminaatide vennas konna liikmeks astumisest.”

Tohoh? Ja üldsegi, sul oli enne mulle küsimus ühest rituaalist? Mis see oli?

“Vabandust sa ei ole enam huvitatud Hr Kristjan. Enam pole mingeid küsimusi ega vastuseid.” Aga Paul, miks sa minuga siis uuesti rääkima hakkasid?

“Ma ei teagi.”

Siin on Paulil vahelduseks teistsugune pilt, sest miskipärast jäin ma antud kuvatõmmise tegemisega hiljaks. Ju ta muutis vahepeal pildi atraktiivsemaks. Tegelikult oli tal kogu meie vestluse vältel sama pilt. Ärge rohkem küsige!

Küsin, kas petis ajas pettused segi ja palun vabandust, et seekordne katse kuhugi ei viinud.

“Ah nii? Sa tead, et see on pettus? Tohib, ma küsin midagi?” No lase aga käia. “Miks sa (oma Ameerika sugulasele) raha ei saatnud? Alma abikaasale kuu aega tagasi?”

Paneme korraks pausile ja mõtleme paar asja läbi. Esiteks võib nüüd jälgimine natuke keeruliseks minna, sest juhuslikult kasutasin ma tolles postituses oma sugulase identiteedi kaitsmiseks tema kohta varjunime Paul. Ja nüüd juhuslikult on mu vestluskaaslane sama nime kasutanud. Jah, ma arvan, et see on juhus, sest ilmselt oli mulle antud PayPali konto tegelik omanik hoopis Paula. Teiseks tuleb siin välja väga huvitav taktika: ta üritab eelmises pettusekatses kogutud infot minu vastu ära kasutada. Minule on see väga selge märk, et mu vestluskaaslane on kas täpselt sama tüüp, kes viimati, või siis vähemalt samast petiste võrgustikust. Seda ma ei usu, et ta päriselt rohkem tausta uuris ja näiteks mu blogipostituse otsa sattus. Miks? Sest ta üritab jätta muljet, nagu ta teaks midagi, mida ainult Illuminaatide kõikvõimas võrgustik talle avaldada suudaks. Sugulase nime kirjutab ta, muide, valesti ja kasutab ühte mitmest valest nimest, mida ma sugulase abikaasale toona andsin.

“Mul on palju rituaale teada. Sinust.” Siinkohal on ta inglise keel jälle päris katki, nii et tõlkida on keeruline. Aga ma proovin. Vastan, et ma tean, et ta ei olnud päriselt {see Ameerika sugulane}.

“Sa näed ma tean sinust?”

“Ma võin kasutada su pead kui ohverdusi kui ma tahan Hr Kristjan.” Tore ähvardus, aga ei tööta. Vastan, et ta on järelikult kas sama petis või samast pundist.

“Kas tõesti? Kristjan oled sa arst?” Mis siis, kui olengi? Tõesti, viimati väitsin, et mu tööarvuti on haiglas. Millest ilmselt tehti kiire järeldus, et ma olen arst.

“Oh me veel näeme. Kas sa viskad mulle küsimusi tagasi?” Teen ettepaneku, et ta võiks inimeste petmise asemel mõne parema ärimudeli leida. Julgustavalt lisan, et tal oleks minu meelest võimekust küll.

Kas sa istud? Kui ei, võiksid igaks juhuks enne edasi lugemist tooli leida. Sest see, mis nüüd järgneb, on ajalooline hetk — mu vestluskaaslane murdub ja lõpetab näitemängu. Või noh, kes teab. Vähemalt esialgsest illuminaadi-värbaja rollist tuleb ta nüüd välja.

“Kas sa saad mulle raha saata, et äri leida?” Tore, ikka üritame tasuta raha saada. Aga ma ei lase end sellest häirida. Pakun välja, et ma võiks talle mõned potentsiaalsed kliendid pakkuda, kui ta räägiks, mida ta veel teha oskab.

“Ma ei saa aru.” No ta võiks näiteks täitsa veenev müügiesindaja olla, aga paraku ma eelistan oma ärides teistsugust stiili. Näiteks sellist, kus ei üritata iga hinna eest kliendil nahka üle kõrvade tõmmata.

“Okei. Mul on praeguseks raha vaja.” Nagu meil kõigil. Majandusel ei lähe just kõige paremini.

Küsin, kui palju tal enda elushoidmiseks kuus vaja võiks minna. “Mul on 300 eurot vaja. Praeguseks.”

Pakun entusiastlikult, et ta võiks äkki YouTube’is petiseid lollitama hakata? See oleks päris lahe — endine petis teisi petiseid petmas ja vaatamiste pealt raha teenimas. 😀

“Ahah. Kas sa annad mulle raha või mis?” Mul ei ole 300 eurot hetkel heategevuseks vaba, ütlen alandlikult. Aga ta võiks näiteks Fiverri poole vaadata.

“Kuidas see töötab?” Üks hetk, kohe seletan.

Kõigepealt teed endale konto. Lood profiili, mis müüb midagi, mida sa teha oskad. Näiteks nagu see tüüp, kes viie dollari eest salvestab teksti, mis talle saadetakse. Lisaks on ka kallimaid pakette, näiteks kui klient tahab salvestist kommertskasutusse võtta vms.

“Kas sa saad mulle konto teha?” Hmm. Mis mängu ta nüüd mängib? Olen kindel, et ta saab sellega ise ka hakkama. “Lihtsalt tee see mulle ok.” Hmm. Kas see on mingi trikk, millega mind pärast rünnata? Või tahab ta näiteks oma konto kaudu mu IP-aadressi teada saada? Aga olgu, lülitan VPNi sisse ja mängin kaasa.

Aga mul on selleks ta e-posti aadressi vaja. Petis annab mulle meiliaadressi, mis raudselt tegelikult mõnele tankistile kuulub, või siis on tegu kaaperdatud kontoga vms.

Küsin, mis ta kasutajanimeks ja parooliks tahab. Ja siis kohe pakun, et ma võin talle lihtsalt ise ajutise parooli välja mõelda. See talle sobib. Kasutajanimeks tahab, et ma paneks “Paul Logan.” Jaaaajah. 😀

Kuna PaulLogan on võetud, aga kuidas PaulLogan419 sobiks? 419 on Nigeeria kriminaalkoodeksi paragrahv, mis pettusi käsitleb. Miskipärast see talle ei sobi, 2001 oleks parem. Kas sellest võib järeldada, et mu vestluskaaslane on või saab lähiajal 19-aastaseks?

Annan talle kasutajanime ja parooli ja luban, et võin teda üle TeamVieweri aidata või midagi. Aga sellega endiselt ei näkka.

“Aitäh. Saad sa mul sellele lehele ka aidata konto teha?” No ei, ma olen sind juba piisavalt aidanud.

Anna andeks, härra petis, aga nüüd sa pead ise hakkama saama. “Palun, ainult see. Sa saad mind aidata.” Ja üldsegi, emme õpetas, et internetis võõrastelt saadud linkidele ei klikita. 😉

“Okei.” Ole nüüd tubli ja proovi Fiverr ära, eks? Sellega jõuab päriselt paljude potentsiaalsete klientideni. Ja isegi kui raha ei tule nii palju kui petuskeemidest, on see vähemalt seaduslik ja eetiline.

“Kas ma pean video tegema, et raha saada?” Ee… okei, ma ilmselgelt hindasin ta võimekust kõvasti üle. Või noh, iga uus paradigma on alguses keeruline ja tekitab küsimusi. Pakun, et ta võib seal müüa mis iganes teenust, näiteks andmesisestust. Jätkugu tal ainult loomingulisust.

“Kuidas ma teenida saan?”

4 sammu:

  1. reklaamid oma oskusi;
  2. inimesed tellivad sinult;
  3. teed töö ära;
  4. saad tehtud töö eest raha.

“Olgu pealegi.”

Siinkohal meie vestlus paraku lõppes. Ma oleks hea meelega ta profiili üle vaadanud ja edasisi näpunäiteid andnud, aga rohkem ta minuga suhelnud ei ole. Aga pettused käivad muudkui edasi. Ja edasi. Ja edasi. Sest vahepeal on ta ka pilti vahetanud ja konto, tundub, on endiselt aktiivne.

Mina lõpetan igatahes oma isikliku konto alt petistega suhtlemise nüüd ära. Liiga põnev on. Edaspidi järgin ametlikke juhiseid ja eiran selliseid pöördumisi. Aga kes teab, äkki leian millalgi aega ja ehitan hoopis libakontode võrgustiku, mis petistele eriti ahvatlevad paistaksid. Tahab keegi kampa lüüa? 😉

Aastakokkuvõte 2019

Kümnendad on läbi, elagu kahekümnendad! Mängin teemade järjestuse seekord pisut ümber. Eelkõige sellepärast, et töösituatsioon tekitas suvel põneva võimaluse erinevate elamuste osakaalu oma elus suurendada oluliselt rohkem, kui muidu jõudnud oleks.

NB! Kui kuskil on joon all, on see tõenäoliselt link edasise lugemiseni. Niisama katsun ma allajoonimist vältida, ausalt ka.

Kool

Ei käinud koolis, ei õpetanud ühtegi ainet, polekski nagu koolist midagi rääkida? Siiski, mõne koolituse jõudsin aasta jooksul erinevates kontekstides teha, sh enda välja töötatud ühepäevane testimiskoolitus pangas. Aga kaks lõputööd retsenseerisin ära, millest oli lõpuks rohkem kasu kui ma arvatagi oskasin.

Siis oli veel Hüppelaud, kus ma lisaks muule mentordamisele esimest korda elus tehisintellektist loengu andsin. Või noh, assisteerisin. Ja siis sattusin samast asjast juba täitsa üksi rääkima Kuristiku Gümnaasiumi kuuenda klassi õpilastele. Tagasisidest (“Mida uut said teada?”) tundub, et oli põnev:

  1. Sa saad tasuta teha ise lahedaid programme. 
  2. Joonistusmängudes saab arvutit õpetada. 
  3. Häid IT ga tegelevaid inimesi Eestis napib ja peab palju õppima. 
  4. Googel teeb erinevaid veebisaite kus inimesed mängivad ja annavad arvutitele teadmisi juurde. 
  5. Roboteid saab õpetada. 
  6. Googel translate ka õpib. 
  7. Õppisime paljutki Google kohta.

Tundub, et Google sai kogemata mõne õpilase peas masinõppe sünonüümiks. Oih. 🙂

Töö

24. mai oli mu viimane tööpäev pangas. Pärast seda kutsuti mind kohe päris mitmele põnevale vestlusele, aga ma ei olnud veel valmis. Hiljem, kui valmisolek justkui natuke juba tekkinud oleks, ei ole enam vestlustel käinud. Aga eks see aken oligi hästi lühike — suve lõpus hakkasime sõpradega üles ehitama uut ettevõtet nimega Must Post.

Kõigest natuke lähemalt. Lahkusin pangast poolte kokkuleppel, kuna leidsime ülemusega arutledes, et mu iseloom ei sobi päriselt tema nägemusega minu rollist. Ma võinuks küll ju nahast välja pugeda, et ennast muuta, aga sellisel käitumisel paistis kaks väga tõenäolist lõppstsenaariumit — ma kas vajun varsti vanasse mustrisse tagasi või põletan end läbi. Kumbki ei tundunud pikemas perspektiivis kellelegi kasulik, seega otsustasime sõpradena laiali minna. Kõige rohkem oli kahju tiimist, mis nüüd paratamatult jälle rohkem Leedu poole kaldu vajus ja sellest, et mu viimased kaks värbamist Eesti tiimi ei olnud suures plaanis tulemuslikud: üks alustas pärast minu lepingu lõppu ja püsis napilt kuu, teine sai juba pakkumuse pärast mind ja otsustas lõpuks seda mitte vastu võtta.

Aga lahkumispeod olid vinged. Kõigepealt kinkis Leedu tiim mulle viimasel Vilniuse-visiidil t-särgi ja nii suure käsitööbugi, et seda igapäevaselt kanda ei raatsigi. Tallinna lõpupeolt tuli aga selle aasta moeröögatus: elektritõuks! Bändikaaslane Edward nentis, et isegi lahkuvad juhatuse liikmed ei saa nii vingeid kingitusi. Ju siis sai midagi ikka õigesti tehtud. Aitäh! 🙂

Mitte lihtsalt suur, vaid ka raske! Ja hiigelbugi paistab ka pintsaku revääril.

Minu suhtlus töötukassaga algas juulis — käisin väga hea karjäärinõustaja juures. Sain häid vihjeid nii potentsiaalsete tööandjate hindamiseks (nt kui sinuga räägitakse algusest peale jõupositsioonilt, ei ole see võib-olla kõige toredam kultuur, millega liituda), aga ka töötuna arvele võtmise osas. Nimelt, kuna ma äriregistris oma paremaid aegu ootava osaühingu juhatuse liige olin, sain ma töötuna arvele ainult ühel tingimusel: pidin kvalifitseeruma töötuskindlustushüvitisele. Ehk siis mul ei tohtinud olla kehtivat juhatuse liikme lepingut töötamise registris, samuti pidi viimane töötamine olema lõppenud kas koondamisega või tähtajaliselt, kindlasti mitte omal soovil. Poolte kokkulepe on paraku seaduse järgi sama, mis omal soovil. Esimese tingimusega oli lihtne, kuna mu juhatuse liikme leping oligi just lõppemas. Teisega olin pisut kimbatuses. Ja siis, täiusliku üllatusena, saatis TöR mulle teavituse: “TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL on registreerinud Teid töötamise registris alates 07.06.2019.” Tasus retsenseerida. 🙂

Ah jaa, Must Post. Olin juba pikalt kadedusega vaadanud Gerdi ja Marko tegemisi Arvutimaailma jõutuubi-kanalil ja vihjanud, et tahaks ka kunagi kampa lüüa. Augustis hakkasime arutama ja asutasimegi lõpuks viiese kambaga vastava osaühingu. Meie peamine eesmärk on toota videot, aga teha see nii tellijale kui ka iseendale võimalikult lihtsaks. Seniste arutelude ja katsetuste käigus oleme jõudnud ühisele arusaamale, et tugev eeltöö on ülimalt oluline, samuti sisemine kvaliteedikontroll. Ja videot ei peaks tootma lihtsalt video pärast, vaid pigem muude protsesside optimeerimiseks, nt müük, koolitus või värbamine. Pluss veel see nüanss, et me ei taha toota suvalist sisutühja klantsreklaami, vaid sellist sisu, mille vaatamine sind kuidagi targemaks või paremaks teeks. Läbirääkimised ja turu-uuringud jätkuvad uuel aastal uue hooga.

Meeskoor

Lõppenud aasta oli koori jaoks eriline mitmel põhjusel. Esiteks juubelilaulupidu, mille kunstilised juhid olid meie dirigendid Peeter ja Siim. Teiseks oli 2019 mainitud dirigentide jaoks viimane aasta meie ees. Eks kohati oli seda väsimust juba ka proovides tunda.

Maskiballi korraldustiimiga lähedalt kokku puutudes oli tunne, et see on küll viimane kord. Kuidagi nii raskelt tuli see kõik. Aga tagasiside andis jälle hoogu juurde ja kohati juba tundub, et äkki ikka tuleb 2021 järgmine ka ära. Kuigi natuke tuleks vist kontseptsiooni üleüldiselt muuta, võib-olla näiteks teisi kollektiive korraldusel kampa võtta. Ja no Piibuteater sai ka ikka järjekordse hitiga maha.

Tuletulemine. Laulupeo ava-ühendkoori ajal süüdatakse laululava kõrval torni tipus tuli, mis lõõmab viimase kontserdi lõpuni. Sedapuhku oli meeskooril austav ülesanne seda tuld enne Lauluväljakule saabumist tehniliselt toetada, kaitsta, valvata ja saata. Tulemeeskonna pealik Jaak tegi meeletu eeltöö, viies näiteks kõik viis tõrvikut ühesugusele süsteemile. Üldse kokku oli meie käsutuses 1. juunist 6. juulini kestnud tuleteekonnal 5 tõrvikut, 6 laternat (5 värskelt disainitud laternat pluss meeskoori punane latern), tulealus suuremateks kohalikeks sündmusteks, kümme tuhat peergu ja kaks mikrobussi. Igatahes, vaatamata — või äkki just tänu — Jaagu hirmudele toimis see kõik nagu õlitatud masinavärk: süsteemid ja protsessid olid väga hästi dubleeritud, ehk enam-vähem olime võimelised toime tulema ka siis, kui üks buss parasjagu remonti vajas. Ja üldse vajaks kogu see saaga omaette postitust.

Lisaks nendele tähtsündmustele tõmbasime Peetri ja Siimu viimase kontserdi aftekaks käima ka sellise legendaarse koosluse nagu after6. Aitäh, poisid! 🙂

Bändid / lava

Tänavu vist polekski ühtegi bändi kaaperdanud, kui Simmo poleks enne TalTech Starry Nighti ideed andnud: äkki Heldene Aeg oleks nõus mind üheks looks lavale kutsuma. Oli. 🙂

Tehniliselt võib siin ära mainida ilmselt ka MT+MS=MMS pulmas toimunut, kui õnnestus end üheks looks pulmaisast koosneva ühemehebändi rivistusse kaubelda. Mõlemal korral tegin Ivo Linnat. Äkki see sugulus ikka natuke mõjutab?

Neljapäev tuli jälle aiapeol korraks kokku. Tegime isegi paar proovi, repertuaari osas otsustasime soovikontserdi kasuks — soovida said Imbi (“Ta lahkus üksinda”), ema (“Kardinad ja Jeesus”) ning Trevor (“Vanad eestlased”). Koosseis oli seekord klassikaline: Mart, Allan, Janno ja mina. Ainult heli ei teinud, läksime üsna külmalt peale. Ja nii juhtuski, et minu kitarr lavasügavustesse üldse ei kostnud.

Natuke Neljapäeva keset pühapäevast Nõmmet — aitäh, Trevor!

Bigbänd sai 10-aastaseks! Sügisel sai ka minul seal kümme täis. Pärast aasta viimast mürtsu (AdvendiSwing Nõmme kultuurikeskuses) tuli minu juurde üks härrasmees ja teatas, et ma olevat svingikuningas. King of Swing, kõlab väga uhkelt, aitäh! 🙂

Ressurss astus mullu täiskoosseisus üles ainult ühe korra, uusaastagaalal. Äriarenduse suvepäevadeks olin ma küll juba pangast lahkunud, aga suutsime Erki ja Patrickuga siiski 16+1 lugu ära mängida. Seda kõike ainult paari prooviga — tundub, et kitarritriol võtab sünergia saavutamine vähem aega. Eks igaüks tegi muidugi korralikku kodutööd ka. Ent siis, kui äriarendajad jõuludeks meid uuesti mängima kutsusid, oli teistel nii palju tegemist, et läksin üksi. MVP (Minimal Viable Product), nagu teatud ringkondades öeldakse. Aga tundub, et toimis. Ja Ressurss ise jätkab ilmselt uuel aastal ilma minuta.

TalTechi sügisesel linnakupeol ei olnud sedapuhku küll rock-ooperit, küll aga kutsuti mind eeslauljana leiutajate laulupeole. Anette tuli vahvalt ideega kaasa, et laulda ära kunagi IT Kolledži sünnipäevaks kirjutatud sõnadega “Kallis koolis”. Ja veel eriti tore oli, et viimastes koorilauludes õnnestus Inseneride Meeskoori ridadesse imbuda ja kunagiste koorivendadega nostalgiliselt koos musitseerida.

Leiutajate laulupidu: sai laulda, sai tantsida, sai ka korralikku padukat

Varius kutsus mind detsembriks enne etendust Eduard Vilde lühielulugu teadustama. Õigemini Vilde muuseum soovitas. Sest me T-Teatrigategime nendega kirjandustänava festivalil juba teist aastat järjest toreda koostööprojekti ja kehastusime Juhan Liivideks. Aga sellest Variuse tükist siis. Wilded — mis märtsis jälle korraks lavale peaks tulema — näitab, kuidas Eduard Vilde, Oscar Wilde ja Eduardo Wilde omavahel suhestunud oleksid. Vilde on parasjagu Pisuhända viimistlemas, kui pärast Wildede unes nägemist ärkavad ühel hetkel tegelased paberilt ellu ja mängivad stseeni otse tema elutoas. Väga äge tükk on, soovitan märtsis kindlasti vaatama tulla.

Pärnu Noorte Puhkpilliorkester ei vedanud ka seekord alt ja andis järjekordse võimaluse ilma proovide ja monitorideta Reaalkooli saalis häält teha. Leppisime kokku, et järgmine kord prooviks ka repertuaari värskendada ja mõne proovi teha. 🙂

Selles osas pole ka midagi muutunud, et Punane müts tiirleb endiselt raadiotes. Eriti jõulude ajal. Ausalt, ma ei plaaninud seda kunagi jõululauluks, aga las ta’s olla pealegi.

Kultuur

Raamatud. Goodreadsi latt jäi samaks — kui mullu jooksin alt läbi, siis tänavu oli 24 raamatut täpselt jõukohane eesmärk. Audible on mul endiselt põhiline viis kirjanduse tarbimiseks, aga mõned suutsin siiski ka paberil läbi lugeda.

Aasta lemmikud:

Kogu lugemisnimekiri on siin.

Vinüülid. Seoses töösituatsiooni ja kulude kärpimisega võtsin hoogu pisut maha, aga mõned uued plaadid jõudsid sellegipoolest ka dekaadi viimasel aastal riiulisse. Näiteks juba väga vana lemmik Vindilised viisid. Mainimist väärivad kindlasti ka Cloudy With a Chance of Briis, Sireleis, Uue Energia singlid Tõde ja Õiglus/Taara, Austa Kosmost; Tommy Orchestral, La Planète Sauvage OST, No Geography, 1969/1973, Degritteri mitte-beetaversiooniga kingitusena kaasa tulnud Sunny Holiday in Lexico; TIKS 068, Eesti laulupeod 150 ja muidugi jõulukingiks saadud tulevase peadirigendi bändi Põhja Konn uus plaat.

Ja ikka veel on vinüül üks tore kingitus, mis mu suunurki ülespoole sikutab. Enne tasub muidugi vaadata, ega plaat juba riiulis olemas pole: siit näeb. Eeldusel, et ma olen viitsinud sisestada.

Teater. Kui mullu tuli tõdeda, et väga teatrisse ei jõudnud, siis sedapuhku — kui Variuse tükki mitte arvestada — käisime vist üldse ainult koomikuid vaatamas: Eddie Izzard ja ingliskeelne improõhtu toona vist veel Õlleteegi nime kandnud kohas.

Kontserdid. Kui need välja arvata, kus ma ise lavale sattusin, jõudsin keskeltläbi igas kuus ühele kontserdile. Neist lausa 5 olid plaadiesitlused: Kali Briis, MaiGroup, Uus Energia, Vaiko Eplik (ja Eliit) ning Ike Rann. Kõik esitletud plaadid on ka, muide, väga head.

Üks kontsert, mis EI olnud plaadiesikas

Aga aasta parim kontserdielamus oli ikkagi see viiulikontsert Peterburi filharmoonias.

Podcastid on endiselt audioraamatute varjus. Uue tulijana tahaks ära märkida soomekeelse Herrasmieshakkerit, kus Mikko Hyppönen ja Tomi Tuominen härrasmehelikus keskkonnas infoturbe küsimusi lahkavad. Memcpy helikvaliteet on teise hooaja alguses esimesega võrreldes oluliselt paranenud. Koorilauluhuvilisena meeldis mulle väga ka Vaimu Kelmide paaritunnine vestlus Raul Talmari ja Hirvo Survaga.

Kino osas oli väga võimas aasta, keskmiselt jõudsime kinno rohkem kui kord kuus. Kusjuures väga raske on kinoaastast ainsat konkreetset lemmikut välja tuua, häid filme oli nii palju. Eesti filmide puhul jäi minu jaoks igaühest midagi puudu, olgu see siis Ott Tänak: The Movie, Ükssarvik või — appi, nüüd mind lintšitakse küll ära — Tõde ja õigus. Mis täpselt puudu jäi? Ei tea. Aga puhtalt vaatamise ajal vallandunud emotsioonide taseme pealt oleks minu 2019. aastal kinos nähtud filmide esikolmik järgmine:

  1. Joker
  2. Once Upon a Time… in Hollywood
  3. Star Wars: The Rise of Skywalker

Sarjad. Mina ei tea, miks kõik selle Troonide mängu lõpu üle vingusid. Mulle küll meeldis. Ja no kuna vaba aega oli rohkem kui kunagi varem, jõudsin ka omajagu sarju ära katsetada. Mõned lemmikud:

Aasta lõpus võtsime kätte ja vaatasime Imbiga koos algusest lõpuni ära sellise mammuti nagu The Office. Kõik 188 osa.

Sõbrad

Aiapidu on aastast aastasse olnud üks sündmus, kus näeb palju sõpru, aga enamikke neist kaugelt ja suhelda ei jõua rohkem kui ainult põgusalt. Sedapuhku üritasin oma laulukoormust vähendada ja rohkem külalis-soliste kutsuda. Tulemus: ma ei jõudnud isegi nendega õieti kontaktis olla. Mullu uuesti tulla lubanud pitsaahjuga poisse ka paraku polnud, sest ahi ja üks oluline tiimiliige olid samal ajal hoopis kuskil saare peal ära.

Aiapidu 2019: Simmo kasvatas lava taga kiiresti habeme

Küll aga sai sõpradega igasugu muid asju ette võetud, nt päris mitu korda erinevates kooslustes ja kohtades mere ääres jalutamas ja muid lollusi tegemas käidud. Näiteks Imbi, Karmeni ja Priiduga rannas olles ehitasime liivamemme, raputasime talle liiva pähe ja filmisime seda aegluubis. Kunst!

Liivamemm liivasajus

Tartu sõpru külastasime ka kõhutunde järgi keskmisest rohkem. Eks siin aitasid kaasa muidugi Rally Estonia ja Tartu laulupidu. Külalisraamatut suutsime ka mõnikord meeles pidada ja külalistele kohustuslikuks teha. Siiski lipsasid mõned ilma sissekandeta läbi. No vähemalt mitte aastavahetustel!

Aasta kolmanda sissekande tegime igaks juhuks ise

Siis on veel meie tore Škoda-klubi, mis tervelt korra aastas ühes geograafilises asukohas kohtuda suutis. Aga see oli nii lahe, et pärast tahtis Imbi ka liituda. Ja liituski. Novembris.

Škoda-klubi 2019: keskel Mati, kellest kõik alguse sai

Vidinad / tehnika

Tänavune esimene vidin oli ilmselt uus Apple Watch (gen4), mille ma endale Santa Monicast varajase sünnipäevakingina ostsin. Teeb mingil määral EKG-d ka, kui vaja. Eelmise sai ema endale, nüüd me võistleme mõnikord, kumb kiiremini oma kohustuslikud kalorid ära suudab kulutada. Imbi näiteks ei taha üldse nutikella.

Esimene, pisut aia taha läinud vasikas

Rääkides kelladest, ehitasin Lauri disainitud nixie-kella ise K-Space’i hubastes ruumides valmis. Esimene katse ebaõnnestus, sest tundide esimese järgu lamp ei toiminud korralikult (vt pilti ja ürita öelda, mis kell on). Sügisel käisin korra veel ja sain Lauri abiga ikkagi kella lõpuks tööle. Selle kella üks ägedamaid komponente on tegelikult MicroPythonit jooksutav pisike, umbes väiksema mälupulga suurune arvuti, mis oskab muuhulgas üle WiFi NTP-serverist kellaaega küsida.

Degritterist tuli välja lõplik versioon, millel on beta-versiooniga võrreldes paar olulist täiendust. Kõige nähtavam erinevus on varasemalt probleemseks osutunud veepaak, mis on kõigele muule lisaks endale kaane saanud ja ei kogu enam niimoodi tolmu nagu vana. Väga palju kasutanud ei ole, aga see-eest anti kaasa Lexsoul Dancemachine’i plaat. 🙂

Seda võib vist ka vidinaks pidada. Aiapeoks tellisin kallilt klassivennalt Võrust endale ühe ülilaheda mängu: WildEst. See kuidagi lihtsalt… tõmbab käima. Passiivselt mängides väga võita vist ka ei õnnestu.

WildEst, Ahto vs Malle. Pange tähele, kuidas üks mängijatest jõuab juba tajuda, et võit on lähedal — ja siis tabab kätt kramp. Mäng kestis veel pikalt.

Tervis

Kui ma aasta esimeses pooles käisin üsna regulaarselt sulgpalli mängimas, siis ühel hetkel tuli suvi ja leping pangaga, sh sulgpall, sai läbi. Niisiis pidin leidma uue viisi kaloreid põletada. Aga… see oli juba kodus olemas. Näoga teleri poole paigutatud elliptiline treeningmasin annab suurepärase võimaluse ühendada kaks head vaba aja veetmise võimalust — trenn ja telekas. Sari käima ja ise väntama. Üldiselt üritan üsna ühtlaselt vähemalt 35 minutit päevas hooratast keerutada, mis mõningate lähisugulaste väitel on juba natuke mõjunud.

Ühtlasi — kuigi see peab kunagi ka 2010ndate suurde kokkuvõttesse jõudma — olin ma terve kümnendi kaine. Ja jätkan samas vaimus. 🙂

Pere / kodu

Imbiga tutvumisest ja ka meie suhte algusest sai kümme aastat! Tähistasime väärikalt, broneerisime Texases romantilise laua. Teel sinna jalutasime mööda ka uksest, mille taga kõik alguse sai. 🙂

Reisimisega võtsime seekord eriti tugevalt ette, jõudsime ära käia nii Ameerikas kui ka Venemaal. Lisaks tegime augustis pikema automatka oma Superbiga. Ja et sellest pole veel küll, käis Imbi kooriga Ungaris.

Madisel täitus 70. Selleks puhuks otsisin tema esimesest luulekogust sobiva teksti ja tegin sellest laulu.

Tõusma peate, kell on seitse!

Muus osas on kodu ikka sama koha peal ja kõik siinsed elanikud on hästi nunnud. Midagi põrutavalt uut pole siin toimunud. Mis ongi hea.

Aasta lõppes ühe kurva uudisega, mis mind ka kokkuvõtte koostamisel omajagu pidurdas, aga millest on praegu veel liiga vara kirjutada.

Asjad, mida ma sel aastal esimest korda tegin

Imbi tädi Hellest alguse saanud mõte teeb endiselt ringe. Ja kuni ring ümber laua käib, tuleb paratamatult üha uusi ja uusi asju meelde, isegi kui minu kord on juba ära olnud.

  • Käisin oma autoga pikal välisreisil
  • Sõitsin oma auto metsateel vastu kivi katki 🙁
  • Sain asendusauto
  • Käisin USAs, Horvaatias, Serbias, Bosnia-Hertsegoviinas, Sloveenias, Tšehhis, Austrias
  • Käisin Shelby ja Škoda muuseumites
  • Käisin Fotografiskas
  • Ostsin USAst kassetipleieri
  • Veetsin jõululaupäeva õhtu koos Imbi sugulaste ja oma emaga (seni on see käinud kordamööda)
  • Laulsin koos TTÜ Puhkpilliorkestri, Naiskoori, Kammerkoori ja Inseneride Meeskooriga
  • Hoolitsesin laulupeo tule eest
  • Tegin spaleeri
  • Sõitsin üsna mitme vanaauto tagaistmel (et laulupeo tuld valvata)
  • Sõitsin tuletõrjeauto kabiinis (samal põhjusel)
  • Sain poole pealt aru, et mind intervjueeritakse
  • Pildistasin telefoniga läbi binokli
  • Sõitsin elektrijalgrattaga
  • Müüsin autot
  • Oskasin Powerpoint Karaoke õigel ajal ära lõpetada
  • Ei läinud kohe (~1 kuu jooksul) pärast vana lepingu lõppu uuele tööle
  • Sain Töötukassalt raha
  • Andsin Töötukassale aru
  • Asutasin ettevõtte kellegagi koos
  • Kutsusin hästi palju lauljaid aiapeole
  • Ehitasin endale nixie-kella
  • Leidsin vana mantli taskust 750 krooni
  • Käisin teraapias
  • Osalesin Hüppelaual
  • Arutasin lõunalauas Sten Tamkiviga, kui üllatavad tasulised teenused endale kliente võivad leida
  • Sattusin presidendiga ühele pildile
  • Kirjutasin kellegi teise (Madise) tekstile laulu ja salvestasin selle kodus ära
  • Mängisin kitarritrios
  • Tegin koos sõpradega Markko Märtinile raja ääres lainet (kaks korda)
  • Laulsin laval koos…
    • Liis Lemsaluga
    • Tanel Padariga
    • The Swingin’ Sistersiga
    • Helin-Mari Arderiga
  • Nägin Mustamäel jänest
Jänes. Mustamäel.

Kokkuvõte

Väga emotsioonide- ja seiklusterohke aasta on olnud. Kui ma midagi/kedagi unustasin, siis… anna andeks, ma ei teinud seda meelega. Mälu ei pea enam kõike kinni ja kõik abivahendid on infot liiga täis. Lõpetuseks tahan veel tsiteerida üht lapsepõlve lemmikut: In 2020, times are tough. This man’s tougher!

Jube tubli olin jälle vist. Või jõin Red Bulli.

Imbi ja meeskooriga Peterburis

Aasta(kümne) viimane reis viis meid Soome lahe idapoolsesse soppi — käisime kooriga Peterburis. Kuna seal toimus nii kontsert kui ka koori aastapäeva pidustused, olid sedapuhku oodatud ka “naised ja lemmikpruudid.” Reisi kohustuslik osa algas reedel, pakuti välja ka variant varem startida. Meeskooril oli igal juhul plaanis rentida kaks bussi. Piisava huviliste arvu korral startis üks neist päev varem, st neljapäeva hommikul. Kõige kõvemad mehed läksid kohale veel varem, aga siis juba omal käel.

Ettevalmistused

Pärast mõningast arutelu ja kinnitust, et Imbil õnnestub töölt 2 päeva vabaks saada, otsustame minna neljapäeval. Vastasel juhul tundub, et linna avastamiseks ei jääks piisavalt aega — laupäeval on proov, kontsert ja bankett, st kui buss reede õhtul kohale jõuab, ongi ainult üks õhtu ja hommik niisama ringi vaatamiseks.

Oktoobrist saab Peterburis käia tasuta e-viisaga. Selle vormistamine on umbes sama keeruline kui USA puhul ESTA (vt ka Lasersilmad läänerannikul (0/6): sissejuhatus), mõningate lisanüanssidega. Nimelt kuuldavasti huvitab Venemaa ametnikke päriselt ka, kus ja millal sa ööbid — piiril annad ära majutusasutuste templitega lehe. Veel mõni oluline erinevus: e-viisa tuleb välja printida; nime kirjapilt peab 100% kattuma passi elektrooniliselt loetavas osas kirjutatuga; lisaks peab olema vastavas formaadis dokumendifoto. Pildi nõuded ei kattu paraku Eesti omadega, st ID-kaardi pilt sellisena ei sobi. Meid aitab hädast välja vastav mobiiliäpp, aga ma juba enam ei mäleta, milline neist. App Store sisaldab üllatavalt palju passipildirakendusi.

Pakkimisnimekirja põhjaks võtame USA tabeli, mis vajab küll olulisi muudatusi: 4-päevane bussireis erineb 2-nädalasest lennureisist nii mõneski aspektis. On ka üllatavaid sarnasusi, näiteks bussi pakiruumis pesitsev kohver on sõidu ajal ikkagi üsna äraantava pagasi moodi. Vähemalt pole neid tüütuid vedelikupiiranguid. 🙂

Kaasa tuleb ka kitarr, mis viimati reisis kooriga Lõuna-Aafrikasse aastal 2006. Tagantjärele mõeldes oleks võinud ka kaelapadjad koti külge panna, et bussis mõnusam loksuda oleks.

Neljapäev

Buss stardib Tehnikaülikooli juurest kell 9:15. Meie oleme kohal 8:45, kui bussi veel ei paista. Läheme fuajeesse sooja ja ootame, et keegi veel liituks — aga ei, buss on juba üsna varsti kohal ja kõik teised lähevad otse sinna. Neljapäevases bussis on ka mõnusalt palju ruumi, saab rahulikult jalgu sirutada. Meie taha paigutuvad Dan ja Randar, kellega ka järgmistel päevadel üsna palju aega veedame.

Randar üritab nägu teha, nagu oskaks lugeda — Dan ei lähe nii lihtsalt õnge

Piiril läheb kõik rahulikult. Väga rahulikult. Esialgu tilgume läbi ühe passikontrolli akna, mõne aja pärast avatakse ka teine lett. Kohvreid läbi ei otsita, kuigi kogu kraam tuleb bussist selleks ajaks kaasa võtta. Samas, kogu järjekord ei ole veel passikontrolli läbinud, kui esimesed juba bussi tagasi saavad.

Oleme juba täitsa Ivangorodi keskel, kui Eesti mobiililevi otsa saab. Arutame, kas võtta jälle Elisast välismaine netipakett osta, aga jätame selle plaani esialgu tagataskusse ja proovime kohalike wifidega läbi ajada. Etteruttavalt võib vihjata, et enam-vähem õnnestub ka.

Kuna laupäevasele kontserdijärgsele aastapäevapeole on vaja alkoholi osta, peatume Lentas. Kaubavalik tundub kohati igavalt tuttav, aga seal võib olla taustal ka see pisike nüanss, et ema ikka mõnikord pärast Petserist käimist just Lentast külakosti on toonud.

Alkostopp Lentas

Kui algne ennustus pakkus sihtkohta jõudmist ca kella viie-kuue paiku, siis tegelikult on igat sorti peatused meid omajagu aeglustanud. Paar reisikaaslast on hotellile lähenedes juba pisut paanikas, kuna neil on samaks õhtuks ooperipiletid ja etendus algab… kohe. Meil pole õnneks kuskile kiiret.

Õhtusöögiks tahame pelmeene. Et aga Dan on eeltööd tehes vale hotelli asukohta eeldanud, asub meie unistuste pelmola Nevski prospekti vahetus läheduses. Hotell paraku mitte. Kaks samanimelist ajavad segadusse küll.

Neljakesi Nevskil

“5 kilomeetrit jala,” teatab Dan optimistlikult. Väga hea, olemegi terve päeva bussis loksunud ja jalad vajavad sirutamist. Hakkame astuma. Pikapeale hakkab jahe. Kuna Imbi mantlil pole kapuutsi, vahetame mütsid — minu oma tundub tuulele paremini vastu pidavat ja ma ise saan kapuutsiga tuulevarju lisada. Sobran natuke taskus: ennäe, IT Kolledži buff! See kaitseb Dani pead ülejäänud matka vältel. Randar on ise tubli olnud ja sobiva peakatte kaasa võtnud. 🙂

Pelmeenimenüü turistidele

Jõuame pelmeenlasse. No ei olnud päris viis, rohkem nagu seitse kilomeetrit. Aga pole hullu, siin on soe, sõbralik teenindus ja Kalamajja sobiva söögikoha kohta üllatavalt mõistlikud hinnad.

…ja siseturistidele

Valikus on lisaks pelmeenidele ka nende lähemad ja kaugemad sugulased kultuuridest üle kogu maailma: Itaaliast Jaapanini. Me tellime… pelmeene. Oli ju juttu. Ja magustoiduks vareenikuid. Pool lauda võtab kohupiimaga, teine pool kirssidega. Oleks pidanud ettekandjat kuulama, kui ta kohupiima-vareenikud oma lemmikuks kuulutas: neil on kõrval kirsikaste. Vastupidine paraku ei kehti, st kirsivareenikuid serveeritakse ainult hapukoorega. Aga hea on ikka.

Vareenikud kirssidega

Kõhud täis, läheme Nevski prospekti avastama. Tuledes linn on imeline! Ja isegi kõik kaunistused tunduvad üllatavalt maitsekad.

Purskkaev, mis hetkel tegelikult ei purskagi
Seal nad ripuvadki: kardinad ja…
Ilus linn, eriti õhtutuledes

Paleeväljakult Nevski prospektile tagasi kõndides liigub meiega peaaegu ühes tempos paar kõrilõikajaliku välimusega kohalikku. Satun veits paanikasse, kuigi meid on neli ja neid kaks. Õnneks on hirm siiski asjatu. Vaatame natuke veel Nevskil ringi, kuni tundub, et peaks hotelli poole tagasi tüürima. Sedapuhku ei viitsi sama jalgsimatka ette võtta, vaid proovime Bolti. Uber suunab siin edasi Yandex Taxisse ja seda me miskipärast natuke väldime — kuigi andmed meie liikumise kohta jõuavad nagunii läbi linna-wifi vajadusel võimudeni. Wifisse sisenemiseks tuleb nimelt oma mobiilinumber sisestada, kuhu kinnituseks kas kõne tehakse või harvemal juhul sõnum saadetakse.

Tagasi hotellis, sätime juba vaikselt magama, kui Risto sõnum mind koos kitarriga Hannese sviiti meelitab. Mängime natuke kitra ja laulame ühislaule, aga ukse taga ilutsev klaver ei anna rahu. Risto istub klaveri taha ja…

Nõrganärvilistel ei soovita seda videot häälega vaadata

Reede

Hommikusöögil jõuab teema miskipärast Randari vanuseni — selgub, et ongi täitsa 33. Järgneb pilt “Kardinad ja Jeesus.”

“Kardinad ja Jeesus”

Mida teha reede hommikul Peterburis? No eks ikka Nevski prospektile jalutama minna! Seekord liitub meiega Martin ja nelikust saab viisik. Kohe näha, et insenerid on kokku sattunud — kirikutes ei vaata me altareid ega ikoone, vaid koguneme sammaste ümber arutama, mis tehnikaid kasutades need ehitatud on.

Õpime geograafiat, teisisõnu sööme lõunat
Vahepeal sajab vihma ja Randar peab althõlma kommunikeerima
Dan haarab lingist — läbi ukse ja imelikult väikese käega
Igasugused kaubamärgid on siin kirillitsas ümber defineeritud
Näe, näärivana!
Karu leiab Imbi — pärast üsna pealetükkivat kallirallit küsib raha ka, aga meil on sula värskelt otsas
Kogu gäng kiriku ees rõõmsalt poseerimas
Lõpuks on aeg kamp ära lõhkuda ja kahekesi taksot oodata

Pärast meeleolukaid seiklusi Nevskil kiirustame Imbiga hotelli, sest restorani broneering ei ole enam mägede taga ja aeg on end õhtuks üles lüüa.

Kui siiani on Bolt meid üsna hästi teenindanud ja enam-vähem poole tunniga kesklinna ja hotelli vahet vedanud, siis seekord ei vea kohe üldse. Alguses tundub, et näkkab hästi, aga auto ei liigu kaardi peal üldse. Järgmine liigub, jõuab juba peaaegu meieni, aga paneb siis teises suunas ajama. Siis pakub jälle seda esimest tüüpi, kes ikka veel bensujaamas seisab. Lõpuks tuleb Ilja ja tellib meile Yandexiga takso. Aitäh!

Restorani jõuame 40 minutit pärast broneeringut, aga vist pole hullu. “Me ootasime teid.” Kelner juhatab meid viisakalt lauda ja toob menüüd. Esimese asjana torkab silma kalamarja degusteerimiskomplekt: 10+10+10 grammi erinevat musta kalamarja, hapukoor ja jook omal valikul. Löön hinna mõttes eurodesse ümber ja hing jääb kinni. 100 eurot nägu?!? Kuhu me sattunud oleme? Hea, et hilinesime, nüüd on mugav end sellega välja vabandada. Aga lehitseme natuke veel menüüd ja jõuame kotlettideni. Täitsa normaalsed restoranihinnad. Imbi võtab valge kala, mina hanekotletid. Viimased serveeritakse pohlamoosi ja hapukapsaga — olekski juba nagu jõulud käes.

Imbi taga seinal olev pilt meenutab mulle miskipärast Overlooki hotelli peopilti — ärge küsige

Pärast pearoogade tellimist mõtleme veel natuke ja natuke nagu tahaks ikka kalamarja ka ju. Aga peab ta’s just must olema? Leiame, et punast saab ka pliinidega tellida. Kelner soovitab pliinid topelt võtta, nii peaks mari paremini kahele ära jaguma. Selge pilt, sööme magustoiduks eelrooga. Kultuurne värk! 🙂

Koht ise kannab nime “Tsaar” ja on igati nime vääriline — isegi tualettruum on kujundatud selliselt, et klient istub troonil. Või seisab trooni ees, mis on, tõsi, natuke imelik.

Restoranist silkame üsna viimasel hetkel kontserdisaali, mis õnneks asub enam-vähem kohe ümber nurga. Peterburi Filharmoonia suur saal, kavas on Debussy, Prokofjev ja Dvorák. Tundub, et ma olen lõpuks täiskasvanuks saanud, sest ma päriselt naudin seda värki.

Vaade esireast

Kuigi pileteid ostes soovitati mitte mingil juhul esimesse nelja ritta istuda, võtsime oma kohad just esiritta. Keskele. Nii, et dirigent on meie paremal käel ja esimene viiul istub praktiliselt süles. Ühtpidi on siin rohkem jalaruumi, nagu ma ka lootsin. Teisalt… kui orkester on Debussy paladega lõpetanud, algab Prokofjevi kontsert number 1 viiulile ja orkestrile. Orkestri viiulid kolivad toolidega pisut tahapoole, et solistile ruumi teha. Ja siis ta tuleb: Dmitry Smirnov. Geniaalne noormees, tõeline virtuoos. Ma ei teadnud, et viiulit on üldse võimalik nii ilusti kõlama panna — keeled suisa laulavad ta poogna all!

Sama solist, sama teos, aga kolme aastaga on ta veel paremaks läinud

Eriti heaks teeb elamuse asjaolu, et Smirnov seisab otse meie ees, käegakatsutavas kauguses. Ei, me ei katsu. Aga iga tema grimass paistab meile väga selgesti ära. Ja see mees paneb viiulimängu kogu oma hinge. Bravissimo!

Meiega koos, kuigi mõned read tagapool, naudivad kontserti Mai-Liis ja Paavo, kes saabusid linna alles tänase bussiga. Kuna saabumine taaskord pisut viibis, pole nad jõudnud õhtustki süüa. Läheme neile seltsiks lähedalasuvasse baari, kus naudime kokteile.

“Funky Island”
Nääriehtes hotell (mitte meie oma)

Laupäev

Nonii. See päev on nüüd käes. Õhtul annab meeskoor Jaani kirikus kontserdi ja tähistab aastapäeva. Aga hommik on vaja kuidagi ära sisustada. Reisi organiseerijate poolt on välja pakutud bussiekskursioon, aga me oleme linna peal juba käinud ka. Niisiis võtame ette muuseumi. Et aga Ermitaaži jaoks tundub aega kaugelt liiga vähe olevat — eile olla üks giid meie koorikaaslased kolme tunniga sealt läbi jooksutanud, kõigil keel vestil — seame sammud hoopis Vene muuseumi, kus kuulu järgi peaks väga hea Ilja Repini näitus olema.

Vene muuseumi ees

Ja on tõesti hea. Mulle meeldib eriti, et suurteoste ümber on seintele pikitud eskiise, pliiatsijoonistusi ja muid rekvisiite maali eeltöö ajast. Nii on otsemaid arusaadav, miks näiteks mõni maal võttis aega 13 aastat. Jälle tekib tunne, et hakkan täiskasvanuks saama.

Sorry the Cloakroom, umbes nagu Rudolph the Red-Nosed Reindeer

Näitus väisatud, kihutame tagasi hotelli. Ega’s muud kui duši alt läbi, frakk selga ja kirikusse. Saame huvitava loengu kiriku ajaloost, laulame hääled lahti, teeme lühikese proovi ja olemegi valmis kontserdiks.

Eesti aeg, aga Moskva kell — või siis Peterburi

Kontserdile annab hästi vahva huumorivarjundi see, kuidas Tarvo peadirigendi lennukaid mõttekäike publikule tõlgib. Korraks tekib tunne, et sama võiks teha ka Tallinna kontserdil — aga tõlkida mitte vene, vaid eesti keelde.

Vastuvõtuks oleme oma basside sõpruskonnale (koos kaaslastega) komplekteerinud keskmisest suurema, üheksase laudkonna. Laud, nagu selgub, on pisut posti taga, mis teeb õhtujuhi teksti jälgimise keeruliseks — vaatamata võimendusele. Proovime siiski peost mitte täielikult eralduda. Kuna minul palutakse teha üks õhtu viimastest toostidest, tulen mikrofoniga targu kõlaritest kaugemale, et tekst ka raskemates asukohtades arusaadav oleks.

Sõbrad üheskoos

Õhtu ametliku osa lõpus võetakse vastu uued liikmed ja antakse vastavalt teenelisusele välja eraldustunnused. Minul täitus suvel 14 hooaega, ehk siis olen nüüd topelt-teeneline liige. Imbi on juba varakult seda uhket hetke planeerides endale tänaseks sinise kleidi ostnud, et minu värske lindiga harmoneeruda.

14 hooaega täitus 18 aastaga

Kui ametlik osa läbi saab ja lipp välja viiakse, otsustan kasutada hotellis peo pidamise mugavust ära ja fraki tavalise tumeda ülikonna vastu vahetada.

Dan annab Silverile nõu, kuidas frakis eriti stiilselt jalg üle põlve istuda

Pühapäev

Alustame koduteed lörtsises Peterburis. Eelmistel päevadel oli küll kerge seenekas, aga seda nähes on ilmataat meid ikkagi hästi hoidnud. Pakime asjad, sööme hommikusöögi ja pakime end bussidesse. Reegel on, et tagasi peab buss minema võimalikult täpselt sama seltskonnaga, kui tuli. Ehk siis need, kes kolmapäeval või varem omal käel saabusid, peavad piiri ületama jalgsi.

Mõnusalt lörtsine maapind

Bussis laseme kitarri jälle käiku. Kui üksi mängida ei jaksa, tulevad sõbrad appi. Minu suureks rõõmus läheb “Kardinad ja Jeesus” hästi peale, lauldakse kaasa ja puha. Isegi kaanonis.

Vabalt saab ühe käega kitarri mängida, kui sõbrad appi tulevad

Piiril on üks ärev hetk veel — keegi luges kuskilt reeglitest välja, et muusikariistad (näiteks kitarr) tuleks Venemaale saabudes tollis deklareerida, muidu võib väljudes probleeme tekkida.

Ei teki. Kitarr jõuab koos meiega koju.

The end.

Autoga Ida-Euroopas

Nüüd tuleb küll vist mammutpostitus, sest ma ei viitsi seda tükeldada. Palun juba ette vabandust.

Suve haripunktis võtsime Imbiga ette reisi lõunamaale. Imbi tahtis Horvaatias ära käia, mina tahtsin oma uue auto proovile panna, niisiis ühendasime meeldiva … meeldivaga ja oligi tehtud. Eks muidugi oli natuke planeerimist ka vaja teha — ja nii mõnigi asi sai töö käigus selgemaks.

Ettevalmistused

Esialgu põrgatame mõtet niisama, kalkuleerime Google Mapsi abil läbisõite ja võtame hoogu. Kuni lõpuks 7. mail lööme vähemalt ühe vaia juba maasse ja broneerime ära esimese öömaja: 7. augusti õhtust 10. augusti hommikuni on meie peatuspaik Resort del Mar Horvaatias, Pula piirkonnas. Vastab Imbi soovile, et hotellis oleks bassein ja merevaade. Mitte just tingimata hotellitoast, aga nii üleüldiselt.

Pärast seda broneeringut jäävad mõtted idanema, kui 22. mail tuleb justkui välguna selgest taevast pulmakutse. Pidu toimub 10. augustil Belgradis. Kiire arvutus näitab, et piisavalt vara ärgates on kõik tehtav. Ja isegi kui me nii vara ei ärka, jõuame vähemalt peole ikkagi kohale, kui ka laulatust ei näe. Vahemaa ise ei olegi väga hull, peamine probleem on teele jääv Horvaatia ja Serbia vaheline piiripunkt, millest tingitud ajakulu on üsna võimatu ennustada.

Arutame natuke, kas minna pulma või jah. Ja leiame, et kui algne plaan poleks meid ilmselt Splitist lõunapoole viinud, siis Belgrad on Dubrovnikule nii lähedal, et patt oleks minemata jätta. Ja nii me siis otsustamegi minna. Nii pulma kui ka King’s Lan… Dubrovnikusse.

Nii umbes 17. juuniks saab marsruut nõnda palju selgeks, et broneerime ka kõik ülejäänud öömajad ära. Enamikus läbi booking.comi, paar viimast ööd tulevad Radissoni punktide eest.

Planeerimise üks osa on kõik punktid kaardile panna ja Google Mapsil arvutada lasta, mis läbisõit kokku tuleb. Natuke puhvrit otsa, ca 6500 kilomeetrit. See omakorda annab hea võimaluse arvestada ka kütusekulu — kuna ma pedantlikult iga kord paaki täites oma Google Sheetsis olevat tabelit täiendan, on kilomeetri keskmine kütusele kuluv summa hästi teada. Igaks juhuks jälle väike puhver ka — kütusele võiks kuluda ligikaudu 715 eurot. Üldse on jube hea eelarvet teha, kui sul hinnatasemetest mingitki aimu on. 🙂

Viimane ettevalmistav tegevus. Märkan juhuslikult juuni alguses, et autol on hoolduseni jäänud ca 5000km. Meie reisiplaan lööks selle korralikult lõhki, seega konsulteerin margiesindusega. Nad ei soovita üle tuhandega lõhki minna, seega broneerin reisieelsesse nädalasse ka ühe korralise hoolduse.

Aa, üks oluline asi veel. Enne oma autoga reisile minekut hoolitse kindlasti, et sul roheline kaart (rahvusvaheline liikluskindlustuse tõend) olemas oleks. Ilma selleta võib jamasid tulla.

Lähme sõidame!

Mis see 6500km kahe nädalaga siis ära ei ole? USA reisil sõitsime sama ajaga küll 2000km vähem, aga see teeb ju ainult ~143km päevas. Piece of cake!

Esimene jupp teed on väga tuttav. Pärnus teeme lõunapausi ja laseme aga edasi. Läti läbime nii, et ei pane teist peaaegu tähelegi. Õhtusöök keset Leedut jätab öömajani sõita veel paarsada kilomeetrit.

Saabume Augustowisse natuke pärast üheksat õhtul. Päike hakkab loojuma, võiks ju kanali äärde jalutama minna, aga… ei viitsi.

Esimene öömaja

Teine päev

Mõni aeg enne reisi potsatab e-postkasti hommikusöögipakkumine meie Augustowi öömajas: umbes 2,5 eurot inimese kohta. Võtame vastu, sest see pakkumine tundub ikka väga hea. Ja noh…

Hommikusöök, hinnaga 2,5 eurot/nägu

Asume jälle teele. Päeva marsruuti planeerides tabab meid dilemma, kas usaldusväärsem on pigem Waze või Google Maps. Waze ennustab tund aega pikemat sõidupäeva, aga Maps ei näita liiklusinfot ega kiirusepiiranguid. Otsustame optimistlikuma marsruudi kasuks, aga vaatame Waze’i liiklusinfot kõrvale.

Viimane peatus Poolas

Tšehhi jõudes laheneb ka kaardirakenduste müsteerium — Waze’i sätetest tuleks sisse lülitada kõikvõimalikud kiirtee-vinjetid, mida me aknale koguda kavatseme.

Seadistus, mis Waze’i ennustused omajagu optimistlikumaks teeb — vinjetid

Škodaga on Tšehhis, muide, väga kodune sõita. Neid on siin palju. Justkui tunneks rahvas kodumaise margi üle uhkust — isegi kui see on tegelikult enamikus Volkswageni juppidest kokku pandud.

Kirjutame end Brno hotelli sisse ja küsime, kas kuskil õhtusööki ka pakutakse. Hotell ise ei paku, aga neiu letis juhatab meid lähedal asuvasse liharestorani. Tasus tulla!

Õhtusöök Brno moodi — Steak Black & White

Kolmas päev

Hommikul teeme Brno peal väikese tiiru ka. Kui me juba siia tulime, peab ju korralik turist olema.

Mis see on? See on kell! Lähemalt seekord ei jõudnud uurida, aga tundus päris põnev kunstiprojekt.
Brno turg
Brno pakub nii uut kui vana, aga kõige tipus kipub ikka mõni kirik olema

Ja ega’s muud kui Austria poole. Piiril teeme peatuse, et Austria kiirteede kleeps osta. Mingite märkide järgi tundub juba, et olemegi Austrias, aga vinjeti hind viitab vastupidisele.

Valesti paigaldatud Austria kiirteekleebis

Ühtlasi tuleb kasuks see, et ma igal võimalusel Instagrami ja Facebooki story-funktsionaalsust kasutan. Nimelt saabub mõni aeg pärast uue kleepsu postitamist kommentaariks küsimus: “Vähe valele poole ei saanud?” Kontrollime. Sai küll. Kontrollime ka seda, mis sellest siis niiväga on. On ikka küll — trahv on enam-vähem sama, mis ilma kleepsuta sõitmise eest. Mis seal ikka, teeme kiire hädapeatuse lähimas linnas (hellõu, Viin!) ja ostame uue.

Vaade lõulauauast. Austria.

Austriasse võiks ka kunagi tagasi tulla, siin on ilus.

Kolmas päev, kolmas tankimine

Auto on seni väga viisakalt käitunud, üldse ei tunne end pikkadel maanteelõikudel ebamugavalt. Aga kütust nõuab küll. Kütuse hinna osas tähelepanek: Eestist Poolani läheb lõuna poole sõites odavamaks, siis hakkab jälle kallinema. Ja mingites riikides/tanklates on 98 asemel 100.

Sloveenia möödub nii ruttu, et ei pane tähelegi, misjärel Horvaatiasse jõudes väljume Schengenist, seega peame piirisabas seisma.

Järjekord Horvaatiasse — tundub popp koht olevat

Õhtuks jõuame oma kuurort-hotelli, kus veedame järgmised kolm ööd ja puhkame. Tuppa astudes tabab meid šokk — nii pisike ongi?!?

Pula kandis asuva kuurorthotelli esik-magamistuba

Teeme avastusretke hotellitoa sügavustesse ja avastame, et esik-magamistoast avaneb siiski ka uks köök-elutuppa. Kust edasi pääseb ka rõdule!

Sama hotellitoa köök-elutuba

Rõdul me väga ei hängi, küll aga teevad seda meie slaavikeelsed naabrid — igal õhtul on neil seal pidu. Selles mõttes on ehk paremgi, et magamistuba on just koridori pool, mitte rõdu kõrval.

Tundub, et meie toas on varem ööbinud anglosaksi koomikud

Neljas päev

Kuna Pula on lähedal, võtame ette ja läheme seda avastama.

Turistiasjad kõigepealt: Pula Arena

Jalutame linna peal ringi, leiame palju hästi säilinud Vana-Rooma jälgi. Ja tänava ääres kuivavat pesu.

Las pesu kuivab, kolosseumi see ei häiri

Vahepeal on ka värskendust vaja.