Itaalia tuur 2021, osa 2: Como, Venezia, Firenze

4. august: üheksas pulma-aastapäev Como ümbruses

Hommikut alustan wifi-leviala otsimise mänguga — WCs saab iPadi kasutada, kui seda täpselt õiges kohas ja õiges asendis hoida. Ja ka siis kaob ta vahepeal ära. Sõltuvus on ikka üks paha asi. 😀 Ja siis kõnnib üks väike koer üle lae. Rohkem me teda ei näe. 😮

Täna on kogu reisi kõige vihmasem päev. Ühtlasi ka ainuke vihmane päev. Sajul ei paista lõppu tulevat. Aga vaade on ikkagi ilus.

Vaade maja peaukse eest. Mäed on pilvedesse peitu pugenud.

Otsime hommikusöögiks sobivat kohta. Sõidame pikalt mööda Como-äärseid linnu ja külasid ringi, lõpuks maandume “kodust” lühikese jalutuskäigu kaugusele. Sooja toitu kuskilt hommikuks ei saa, seega tellime järgmise hommikusöögi ööbimiskohast. Huvitav on ka see, et välja sõites tundub meie kitsal tänaval müüride vahe veel kitsam kui eelmisel õhtul sisenedes.

Parkimisandurid justkui tsenseeriks midagi?
Hommikusöök Itaalia moodi.

Tüdrukud on vahepeal leidnud ühe vaatamisväärsuse, kuhu peaks natuke matkama. Paraku ei soosi tänane ilm matkamist. No ikka väga märg on. Sõidame keelumärgi alt läbi, otsime kaardil näidatud punkti, aga… no ei ole üldse isegi midagi parkla sarnast kuskil. Kuna tee on kitsas ja selle läbitavus tundub iga järgmise kilomeetriga pigem halvemaks minevat, tagurdan kaamera järgi paar kilomeetrit viimase ristmikuni ja pööran otsa ringi.

Sõidan kaamera järgi. Võib-olla saaks heinamaal tagasi ka pöörata, aga igaks juhuks ei hakka riskima.

Õpime just kogetust ja enne järgmisse punkti sõitmist uurime arvustustest, kuidas parkimise ja jalutamisega on. 20 minutit aeglaselt jalutades? Sobib ka vihmaga? Selle me võtame. Tüdrukutel on vihmavarjud, mina jätsin enda oma hotelli ja usaldan vihmajopet. Paraku voolab vesi, mida jope küll suurepäraselt hülgab, otse pükstesse. Üsna ruttu olen läbimärg, aga vaated on seda väärt ja vähemalt pole külm. Ja pildid tulevad ka ilusad! 🙂

Vihmaga koskede vahel? Miks ka mitte! 🙂
Kui juba niigi üleni märg oled, võib vahepeal ka natuke lõbutseda 🙂
Maaliline, aga väga-väga märg. Ja ülevalt tuleb vett muudkui juurde.

Otsime kohta kiireks lõunasöögiks, tahame cannolasid. Koht, mida sihime, on vahepeal nime muutnud. Või siis uksed kinni pannud ja enda asemele uue koha sünnitanud. Tee (2€) on kallim kui kohv (1,5€).

Järgmiseks Villa Monastero. Uksel on pileti hind 8€, sees maksame 10. Miks? Sest villa pilet on tõesti 8, aga sinna saab ainult läbi botaanikaaia ja selle külastus maksab 2€. Kaval! 😉 Natuke meenutab Californias kogetud Hearst Castle’it, aga nii kitš ta siiski ei ole. Muuseum on seal olnud 30ndatest, praegusel kujul 90ndatest.

Villa Monastero väljast…
…ja seest
Sihuke lagi võiks ju söögitoas küll olla?
Vahepeal tuleb aastapäevapildiks ka poseerida 🙂
Keegi on heaks arvanud seda ilusat vaasi prügikastina kasutada. Igaüks väljendab oma suhtumist nii, nagu oskab.
Kohalik floora inspireerib mind oma teravusega

Parkimismajast spiraalteed mööda välja sõites — no nagu Viru parkimismajas, aga järsem — käib Volvo põhi korra vastu maad. Selge, tuleb väliskurvi hoida ja jälgida, et kedagi vastu ei tuleks.

Tuleme jälle ööbimiskohta tagasi. Sedapuhku suunab Waze mind läbi linna õigele tänavale, aga õiges suunas. Nüüd saan aru küll, miks saabumisjuhend reegleid rikkuma juhatas — kitsas tänav on teisel pool sama kitsas, aga omajagu pikem. Geniaalse gabariiditunnetusega õnnestub mul siiski meid sealt kriimudeta läbi mahutada. Räägime peremehelt välja võimaluse pesumasinat ja -kuivatit kasutada. Päeva viimased seiklused jätab Anni vahele, sest vihmas müttamine väsitas ta veits ära.

Õhtusöögile minnes pargime samasse parkimismajja, kus me just enne olime ja hakkame läbi vihma jalutama. Pärast mõningast tiirutamist ja kaardi dešifreerimist jõuame kohale, aga… vabu kohti ei ole. Tiksume uue koha otsinguil veel natuke ringi ja leiame: Mon Amour. Imbi ja Krissu tellivad erinevad mereandidega pastad, mina võtan vahelduseks rostbiifi. Ja suudan verisest lihast lõpuks selle meeldiva maitse üles leida. Pasta on ka jälle mõnusalt al dente nagu igal pool.

Üheksa aastat! 🙂

Tagasi “koju” ja selgub, et kuivatis loksuv pesu on veel täiesti märg. Anni arvab esiti, et pererahvas trollib. Vaatan lähemalt — 30’ ei ole 30 kraadi, vaid minutit. Loogiline, et poole tunniga kuivaks ei saa. Panen seguprogrammi peale ja jätame ööseks käima. Või noh. Vahepeal raporteerib Imbi, et kuivati jälle seisab, üks punane tuli põleb ja… mis siis ikka, tõlgime ära. Goolge Translate ütleb abistavalt, et serbatoio on inglise keeles reservoir. Ehk siis veepaak vajab tühjendamist. 🙂

5. august: Como-Venezia

Hommikusöök on uhke — pererahvas ise ootab köögis, kuni me sööme. Jätame peremehega südamlikult hüvasti ja sõidamegi. Viimast korda veel läbi kitsukese tänava, mis on siiani üle ootuste hästi õnnestunud. Ja nüüd siis… kuni ma paremat jälgin, käib vasak peegel käib korraks krõpsti vastu kivimüüri. Ohjah. See läheb meile veel maksma.

Senise reisi kõige rikkalikum hommikusöök
Kriimud peeglil

Bellaggio. Otsime kõigepealt parkimiskohta — kõik tasuta kohad on täis. Tasulise koha eest EasyPark (mis Milanos töötas) maksta ei lase. Ilmselt ongi ainult Milano kandi värk. Mis siis ikka, tuleb parkimisautomaati kasutada. See on aga keeruline ja üsna lollaka kasutuskogemusega: kui tehing ebaõnnestub, tuleb ports sekundeid oodata, enne kui uuesti proovida lastakse. Järjekord muudkui koguneb. Ja no siis pead veel ette teadma ka, kui kauaks parkima jääd. Mis siis ikka, paneme 2 tundi ja maksame 3 eurot.

Reverse photobomb: teeme Imbiga endli sellest, kuidas Anni taustal Krissut pildistab. Ühtlasi on kõigile ühtäkki kaabud pähe tekkinud.
Kogu kamp jälle ühel pildil, kusjuures mõned üritavad eri viisidel eristuda

Kuna eile sadas ja homme meid siinkandis enam pole, tahaks paadi rentida ja Como peal väikese tiiru teha, aga võta näpust, kõik on täis. Küll aga on Como täna väga ilus. Teeme portsu turistipilte ja leiame järve kaldalt restorani, kus jooke tellides piisavalt suupisteid tuuakse, et järgmise punktini vastu pidada.

See pilt läks otse järgmise aasta kalendrisse ka. Sest kuidas sa seda kalendrisse EI pane?
Como ääres on isegi parklad ilusad!

Lähen ees auto juurde, sõidan tüdrukutele vastu, järjekordse keelumärgi alt läbi. Midagi hullu ei juhtugi. Kitsastele tänavatele sigineb järjest rohkem inimesi. Võtame suuna Veneetsia poole, lootuses tee peal ka veel Como äärde randa suplema jõuda. Paraku pole ühelgi korral kas parkimiskohta ranna läheduses või randa parkimiskohtade läheduses.

Jõuame kiirteele. Sisse sõites võtad pileti, välja sõites annad pileti tagasi ja maksad selle järgi, kui pika maa sõitsid. Meil läheb esimesel korral kokku 16,50€ — selle raha eest läbime umbes 220km 130km/h piiranguga maanteed. Oleks ma oma autoga, tiksuks rahulikult adaptiivse püsikiirushoidjaga, aga selle Volvoga tuleb ikkagi väga aktiivselt liiklusele keskenduda. Liiklus on… omapärane. Peegleid ei pea jälgima, küll aga enda ees toimuvat. Nii märkan päris mitu korda vasakust küljepeeglist, kuidas kiiremal rajal tagant läheneja enne mind igaks juhuks hoogu vähendab.

“Kui ei oleks sind, mu väike kallis, jääks mu osaks iseteenindus”
Ühtlasi juhin tähelepanu sellele, kes teenindavad vasakpoolsetes ridades.

Teeme teeäärses tankla- ja söögikohakompleksis peatuse, võtame võileiba, külastame tualettruumi ja sõidame edasi.

Läbitud vahemaa polegi iseenesest kõige hullem, aga pisut lühikeseks jäänud öö, võõras liikluskultuur ja adaptiivse kiirushoidja puudumine väsitavad õhtuks väga ära.

VENEETSIA!

Esimese hooga proovime hotellile lähemal asutav kallimat parkimismaja — kõik on täis. Selge pilt, järelikult peame kaugemale parkima ja “veetaksoga” (rohkem nagu vee-marsaga) hotelli juurde sõitma. Ootamist on omajagu: kõigepealt autoga ummikutes, siis piletisabas, lõpuks ujuvplatvormil ja siis juba ootamegi laevas oma peatust. Kõigil on maskid peas. Ühel hetkel lahvatab Itaalia temperament: üks vanem härrasmees pahandab, et lapsekärud igal pool jalus on. Teised rahustavad kõrvalt: “Calma, calma!” Pole see Itaalia nii teistmoodi midagi, täpselt nagu meie Nõmmekate grupis. 🙂

Veemarsas on paras trügimine

Hotell on üle ootuste hea (kuigi paberil ainult 2 tärni). Natuke chillime niisama ja stardime poole üheksast õhtusöögile. Valime kolme restorani vahel, lõpuks võtame kõige mitmekesisema menüüga. Proovime Imbiga ära musta risotto tindikalaga.

Jalutame linna peal, et kalorieesmärk täis saada. San Marco väljak on öösel imeline! Miskipärast veits vesine. Lapsed möllavad vees, mõned teevad fotosessioone.

San Marco väljak öösel: peegelpõrand!

Kuskil kaugel lööb välku. Hästi kaugel, aga hästi stabiilselt. Nii stabiilselt, et õnnestub seda päris mitu korda kaamerasilmaga tabada ja isegi natuke erinevate lähenemistega eksperimenteerida. Võimas!

Mis välk on?
Ma küsin: mis välk on? Jube vahva, kui isegi ilmastikunähtused niimoodi poseerida viitsivad.
Coop, Coop! Kes seal on?

6. august: Veneetsia

Olles Como kogemusest õppinud täpselt… mitte midagi, otsime kohta, kus mõnusasti hommikusööki nautida. Soovituste järgi navigeerime kitsastel tänavatel küll siia, küll sinna, aga kõik kohad on kas täis, pole veel avatud või on nad lausa igaveseks suletud. Need kohad, mis avatud on ja kuhu mahuks ka, jätavad imeliku mulje ja menüü tundub koosnevat ainult erinevatest saiakestest. Ju siis nii ongi, et siinmaal hommikuks midagi normaalset ei sööda. Või süüakse kodus.

Ühes kohas tundub, et saia vahele on isegi omletti pakitud. Proovime ära? Mõned seltskonnast on ikka kahtleval seisukohal. Sel hetkel mu unine kannatus katkeb. Saadan kõik ühte pimedasse kohta ja teatan, et mina söön siin, meeldib see neile või mitte. Teised ühinevad ka. Toit on kuiv ja üldse paras pettumus, aga vähemalt on see osa päevast nüüd tehtud. Järgmise hommikusöögi tellime hotellituppa, on kindlam.

Kõik on hommikusöögiga ilgelt rahul!
Kuidas Veneetsias sellist pilti saada?
Umbes-täpselt nii see käib
Meie siin viltuse torniga poseerimas. Kas tõesti juba Pisa?

Pärast pingelist hommikut jaguneme kaheks tiimiks. Ehk siis meie Imbiga proovime gondlisõidu ära ja tüdrukud vaatavad omal käel linna peal ringi. Alberto on väga professionaalne ja tore. Vilistab ja laulab, natuke teeb ka ekskursiooni ja vastab jooksvalt meie lollidele küsimustele. Näiteks selle kohta, kui pikalt gondoljeeriks õppima peab. Ja vastus? Paadi juhtimise saab ruttu selgeks, aga vilumus võtab aastaid. Ja peamine on tegelikult hoopiski suhtlemis- ning müügioskus. Psühholoogia. Ei ole nii, et kuue kuuga saad trollijuhiks ja ongi olemas.

Meie siin niisama Albertoga hängimas.
Alberto tööhoos
Väike stiilinäide ka

Otsime lõunat, aga päriselt süüa ei taha. Pigem nagu jahutust. Ehk siis — gelato! Oma lemmikväljakul leiame vabade laudadega restorani ja potsatame toolidele. Kelner toob menüüd. Anname mõista, et tahaks jäätist, mispeale tema meid mõned lauad tagasi suunab, sest kõrvalkoht ongi gelateria. Tellime kumbki ühe portsu gelatot, mis osutub meeletuks. Ongi kogu lõuna. 🙂

Gelato. Hästi palju gelatot.

Õhtusöögi teeme jälle samal väljakul. Kolm meist tellivad salatid, mina võtan pitsa. Ja siis veel kamba peale ühed friikad ka, sest taimetoit on ju ikka tervislik. Küsin ettekandjalt, mis pitsat ta ise soovitaks ja võtangi tema soovituse peale Quattro Stagioni. On tõesti hea. Lisaks ka vaheldusrikas. Õhtusööki oodates tellime veel homseks hommikuks endale veetakso ära. Tuleb välja, et saab täitsa netist tellida — valid lähtekoha ja sihtkoha, maksad raha (63€) ära ja ongi olemas. Isegi kinnituse saab meilile!

Quattro Stagioni. Elamus oli ilmselt parem kui pilt. 😀

Õhtul viivad jalad meid jälle San Marco väljakule, mis on järjekordselt vee all. Kiire guugeldamine annab tulemuse, et nähtuse nimi on acqua alta ehk tõusuvesi, mis kanalisatsioonist vee üles surub. Igal juhul tasub pärast vees hullamist jalad hotellis puhtaks pesta. 😉

Päeval ostetud postkaardid täidame õhtul hotellitoas ära ja varustame markidega. Margi pealt jääb silma hoiatus, et kindlasti õige firma postkaste kasutaks. Otsin veebilehelt, kus neid va kaste siis leida võiks — ja selgub, et pärast Veneetsiat midagi enam teele ei jäägi.

7. august: Venezia-Firenze

Hommik algab missiooniga kaardid posti viia, et nad kõik ikka ilusti sihtkohta jõuaksid. Enne minekut ütlen veel Imbile, et ta võib ilma minuta hommikusööki alustada. Üks postkast on küll üsna hotelli lähedal, ent see on täiesti valede kirjadega. Netist vaadatud kaardi peal pidi sobiv punkt ka täiesti sealsamas olema, aga võta näpust. Kui siin kunagi mingi pood või putka ongi olnud, siis enam seda igatahes pole. Kulgen reipal sammul mööda hommikust Veneetsiat, otsin õige logoga kohta. Ahaa! Üks ratastel ajalehekiosk, mille puhul veel aru ei saa, on ta avatud või mitte, igatahes kaks asjapulka seal juures askeldavad. Küsin, kas siin saab kaardid posti panna. Härrased vaatavad korraks kaarti, ehk postmarkigi… noogutavad korraks ja ajavad omavahel juttu edasi. Mis siis ikka, jätan oma kaardivirna neile ja kiirustan tagasi hotelli.

See postkast, mida mul vaja EI olnud

Selgub, et olen ära olnud alla kümne minuti ja hommikusöök peaks kohe jõudma. Eilsega võrreldes on toit kordades parem, ainult muna ei ole. See-eest saab meesaia teha! Ainult võid oleks ehk pidanud rohkem võtma.

Arveldame ära ja jääme veetaksot ootama. Natuke on närv sees, sest broneering sai netist tehtud ja hotelli nimi tuli ise vaba tekstina kirjutada. Mis siis, kui sellel hotellil ametlikult kaid polegi? Või kirjutasin valesti? Tahaks ikka nii valida, nagu Eestis pakiautomaati — no et nimekiri on ees ja vali siit. Aga takso tuleb täpselt tellitud ajal, ei küsi midagi ja sõidab õigesse kohta. Okei, enne randumist ta siiski uurib meilt, kas tahame bussi peale või parkimismajja.

Pilt sellest, kuidas Imbi hotelli taksopeatust pildistab
Tüdrukud takso tagaistmel
Meie Imbiga takso tagaistmel. Venitasin enne istumist jalad natuke pikemaks, et uhkem oleks!

Enne taaskohtumist Volvoga üritame skoorida praamipileteid Jesolo ranna poole, aga sellist praami pole vist olemaski. Mis siis ikka, sõidame!

Jesolo

Jesolos viime tüdrukud randa ära ja otsime Imbiga parkimiskohta. Pargime niidetud põllulapile, nagu oleks festivalil. Või rallil. Aga parkimine on täiesti tasuta. Natuke põen, et kohvrid liiga ahvatlevalt välja ei paistaks ja pakin osa asju ajutiselt tagaistmete ette ringi.

Enne randa käime veel poest läbi, et endale natuke jooki ja rannarätikud tekitada. Leiame rätikud. Ilusad roosade flamingodega. Müüja nendib nukralt: “Mul on ainult ühte moodi neid.” “See on okei, meil võivad samasugused ka olla.” “Okay, same-same!” Poetädil on miskipärast väga naljakas. Või siis on ta lihtsalt rõõmus, et sai kaks ühesugust rätikut müüdud. 🙂

Mööda minnes paneme silma peale ka ühele nunnule pizzeriale, kuhu pärast sööma tulla.

Rand. Tüdrukud on meile väga head kohad rentinud, toolid on veele piisavalt lähedal, samas mitte ka kõige esimeses reas. Loeme raamatuid, naudime sooja merevett ja laineid, tunneme end igati hästi.

Jesolo Beach: vaade raamatu tagant

Tagasiteel sihime pizzeriat, aga jääme pika ninaga. Isegi kõrval asuvas jaapani restos on siesta. Ainult üks pubilaadne koht on lahti ja pakub minipitsasid jms pubitoitu. No vähemalt ei jää nälga.

Jälgin teeäärsetes tanklates diisli hinda — mida kaugemale linnadest, seda odavamaks läheb. 1,469 on vist kõige odavam. Ja siis, kui lõpuks kiirteelt tankima läheme… 1,78. Mis juhtus? No selge, kiirtee juhtus. Täisteenindus: onu küsib, kas tavaline või plussiga. Tangime tavalist.

Waze juhatab suurelt maanteelt kõrvale, mägiteedele. Ummikust eemale. Sest kiirteed mööda edasi läheks pool tundi kauem. Lõpuks oleme ikka kiirteel kerges ummikus, aga üldse mitte nii hullus. Jõuame Firenze äärelinna Ibisesse kella kaheksa paiku õhtul. Leiame tasuta valveta parkimiskoha hotelli kõrval ja tšekime sisse.

Õhtusöögid skoorime hotelli baarist. Süsteem on selline, et tellid baarist toidu ja vead selle kandikul endale tuppa.

Jäätisevalik hotelli baaris. See M tähega, mida me Magnumiks kutsume, hääldub Itaalias pigem “maanjum”. Muidu ei saa keegi aru.

8. august: Firenze-Siena

Magame rahulikult une täis ja võtame hotelli hommikusöögi. No et Ibis ja saab normaalselt süüa. Muna ja värki. Omletti pole, ainult kõvaks keedetud munad ja saiad. Imbi saab viimase juustuviilu. Ibis, miks sa meile nii teed? 😀

Küll aga hakkab kohvri-tetris juba päris hästi välja tulema!

Järgmiseks otsime Firenze kesklinnas parkimismaja. Kuna oma piiritus ettenägelikkuses broneerisime õhtul koha ära ja isegi maksime selle eest netis, ei saa ka suvalist parkimismaja võtta. Õigeni sõitmine osutub seevastu keeruliseks — Waze juhatab läbi keelumärgi, Google Maps jällegi läbi sellise ala, mida parkla-vahendusteenuse juhend ütleb, et mingil juhul läbida ei tohi. Helistame parklasse. Viitavad videole Facebookis. Tore video küll, näitab täpselt parkimismajani jõudmise ära, aga… millisest punktist see video täpselt algab? Pärast mõningast Firenze vahel autoga tiirutamist läheb Imbil närv mustaks — nüüd on tema kord plahvatada. Kolmandal katsel (sh pärast kolmandat telefonikõnet garaaži) jõuame kohale. Pool tundi pärast broneeritud aega. Aga ka 3,5h on piisav, et sellise palavaga Firenzet avastada.

360 kraadi maa alt, parkimismajast

Esimene vaatamisväärsus: Ponte Vecchio. Kõnnime üle silla, otsime paremat vaatenurka ja võtame kohvikust juua, et end jahutada, kosutada ja WC-d kasutada.

Taustal Ponte Vecchio (ehk siis… vana sild?)
Firenze
See hääääästi suur kirik Firenzes
Sama kirik, teine suund
“Koppel ja kuppel”

Lõunasöögiks leiame ilmselt kõige ägedama restorani üldse. Meid teenindab (enda sõnul) Firenze parim fotograaf, kes teeb lõpuks ka koos meiega selfie. Täpselt nagu me lootsime.

Firenze parim fotograaf ja meie. Pole kahtlustki!
Punane vein?
Ei, must pipar!

Et lõunasöögi ja broneeritud parkimisaja lõpu vahele jääb veel natuke aega, aga tüdrukud ja Imbi on pigem natuke väsinud, lähen vahelduseks üksi kiiremal sammul mööda linna ringi kolama ja oma päeva kalorieesmärki täitma.

Lase mind veel üksi linna peale. Kohe hakkan ebasündsate kujudega pildile trügima.
Kas ka siin on tegu ebasündsa skulptuuriga, jäägu vaataja otsustada. Tegelikult vist ikkagi ei ole?

Järgmises osas külastame viinamarjaistandust, Sienat, Pisa torni ja veel igasugu kohti. Ja siis lendamegi juba koju tagasi.

Itaalia tuur 2021, osa 1: Milano, Monza, Como

Minu uusaastalubadus aastaks 2020 oli, et ma ei lähe ühelegi välisreisile. Ja ennäe imet, soodsate olude kokkulangemisel suutsingi ära teha! 2021 suvel selle lubaduse toel enam edasi purjetada ei saanud ja nii võtsimegi ette ühe minu jaoks täiesti uue sihtkoha: Itaalia. Sedapuhku otsustasime autot mitte piinata ja siiski lennata, aga kohapeal auto rentida. Täpselt nagu 2019 USA reisil. Ja kuna rendiauto kulusid neljaga jagada tundus endiselt mõistlik, leidsimegi endale maagiliselt 2 reisikaaslast. Teilegi USA reisilt tuttav Krissu ja tema trennikaaslane Anni. Üritasime pingsalt leida ühte ühist nimetajat — 2019 olid kõik lasersilmad — kuid tulutult. Kombineerisime nii- ja naapidi, aga igatpidi paistis ainsa ühise tunnusena välja see, et üks erineb teistest. 3 lasersilma ja üks läätsekandja. 3 naist ja üks mees. 3 noort ja üks hallpea. 3 lühikest ja üks pikk. Ja nii edasi. Ah, siiski: kõigi reisiseltslaste vanus algab kolmega. 🙂

Igatahes. Mõned mõnusad seansid planeerimist, broneerimist, tuliseid vaidlusi ja huvitavaid avastusi hiljem olime kõik valmis startima. Pane turvavöö kinni ja sõidame!

2. august: Tallinn-Helsinki-Milano

Meie tänavune puhkusereis algab umbes samamoodi nagu eelmine 2 aastat tagasi: sõidame minu truu punase Superbiga oma kodu eest ära, kohvrid pakiruumis. Sellega sarnasused lõppevad, sest roolis on Gert, kes järgmised poolteist nädalat sellega ka enda puhkust saab sisustada. Ja tänava otsast ei pööra me mitte lõunasse, vaid põhja: võtame suuna lennujaamale.

Esimene lend, TLL-HEL. Miskipärast otsustab broneeringusüsteem meid istutada paarikaupa teineteise taha, mitte kõrvuti. Registreerudes kohti valida ka ei saa, sest kõik näikse täis olevat. Pisike lennuk ka. Ja lühike lend: lennuaega napilt 20 minutit. Tallinnas lastakse meil jala mööda asfalti terminalist lennukisse minna, Helsingis tuuakse bussiga terminali. Kuna antud lennukil on uks taga ja tüdrukud (Anni ja Krissu ühine nimetaja, mis hiljem eriti huvitava uue tähenduse omandab) on meist tagapool, mahuvad nemad eelmise bussi peale.

Istume Imbiga rõõmsalt üksteise taga ja ei pane tähelegi, et mingi mees Imbi taga koogutab, telefon tagataskus

Maskireeglit lennukis väga rangelt ei jälgita — enamikul on maskid siiski ilusti peas. Ainult ühel mehel ei ole, mida keegi talle ka pahaks ei tundu panevat.

Oleme Helsingi lennujaamas. Vahemaa järgmisse väravasse on lühike, jõuame ilusti. Tüdrukuid ei paista kusagil, äkki jõudsid enne meid lennukisse minna? Läheme sisse ja vaatame ringi. Ei, siiski, nad on kuskile lennujaama peale uitama läinud vist vahepeal.

Uus lend, uus mask, uus paigutus

Tüdrukud jõuavad ka, on meist rida tagapool teises seinas. Kuna me Imbiga oleme kahekesi kolmeses reas, saame laiutada. Lisaks on Finnair meile täiesti juhuslikult määranud kohad tiivapealses avariiväljapääsus, seega — rohkem jalaruumi sama raha eest! 🙂

Maskinõuet jälgitakse sedapuhku omajagu rangemalt. Ja seda nõuet ka, et ei tõuse püsti enne, kui sinu rida välja hõigatakse. Üks Itaalia härrasmees, kellel kõigi väliste tunnuste põhjal on tohutult kiire kusagile, proovib siiski oma käsipagasi järele upitama hakata — ja saab teenindajalt noomituse.

Imbi tabas hetke, kui ma eelseisvateks sõidupäevadeks harjutasin

Huvitava asjaoluna jääb silma, et tegemist on korraliku karjäärireisiga: nii õhkutõusmisel kui ka maandumisel paistavad lennuki akendest avatud tüüpi kaevandused.

MILAAAAAANO!

Väljume lennukist ja leiame rongi, mis meid Milano keskjaama viib. Peaaegu oleks teinud nagu alati: võtnud lennujaamast rendiauto ja sellega esimesse hotelli navigeerinud. Ja siis küpses millalgi planeerimise käigus plaan natuke kokku hoida. Kuidas? Valime hotelli ja autorendi hoopis suurlinna peamise raudteejaama ümbruses. Niisiis sõidamegi rongiga Milano Centralesse ja tiksume sealt jala kohvritega hotelli. Keegi ei nõua taksot, sest hotell on üsna lähedal ja ilm hea. Lisaks on kõigil vaja päeva kalorieesmärk täis saada. 😉

Rong see sõitis, aga kes on piilupart? Ei tea, maskid on ees!
Milano Centrale — kaunis seest…
…ja väljast ka

Läheneme esimesele hotellile. Ibis Milano Centro petab alguses ära ja tundub esmapilgul väljast ilge urgas. Siis selgub, et küljeuksest ei saagi sisse. Läheneme peaukse poolt, mis paistab juba omajagu kenam välja.

Et see hotell on meil ainult üheks ööks, aga homme tahame veel Milanot avastada, uurime võimalusi kohvrid pikemaks sinna jätta. Kuna covidi-piirangud ei luba hotellides kõigile kättesaadavat pakihoiu-ruumi pidada, pikendatakse hotellitoa aega kella viieni õhtul. Tasuta. Mõnikord kohe veab!

Tõmbame toas korraks hinge, peseme lennukitolmu maha ja valmistume õhtuseks Milano-retkeks. Mu juhtmevaba laadijaga akupank hakkab vist läbi minema: aku jõuab lühikese ajaga 14% peale ja laadija otsas ei tõuse ka. Lõpuks hüppab lühikese ajaga 26%->97%. Kahtlane.

Otsime kohta õhtusöögiks, aga kõik on kas täis või kinni. Maandume ühes täiesti suvalises nurgapealses vana Tommi Grilli meenutavas kohas ja saame ülihea pasta carbonara elamuse. Mõnusalt al dente. Ja lasanje on ka täitsa okei. 1,5-liitrine pudel vett maksab 4€. Ja 0,3l alkovaba õlle eest kooritakse kuuekas. Toidu hinnad on seevastu täitsa talutavad. Üks pisike erinevus Tommi Grilliga on veel — teenindus on lauast. Kuna istume väliterrassil, ei pane maskinõuet väga tähelegi. Samas, siseruumides käivad kõik alati maskeerituna.

Vaata kui nunnult me õhtusööki ootame!

Tagasiteel hotelli leiame avatud kohaliku kaubandusasutuse ja varume järgmisteks päevadeks pudelivett. Pood on häääästi kitsas ja pisike, aga vähemalt on hilisõhtul kenasti avatud. Ja vett saab. 🙂

Uni on väga hea, sest ööd on siin mustad.

3. august: Milano-Monza-Como

Ärkame hommikul kell 8. Nendime Imbiga, et hotelli WCs on alarminöör väga nõmeda koha peale disainitud — täpselt dušinurka ja veel nii, et pestes jääb pidevalt ette. Samas, noh, eks ta ole ju komrpomiss efektiivse ruumikasutuse ja funktsionaalsuse vahel.

Hotelli hommikusöök on nagu hotelli hommikusöök ikka, aga kätte saab selle leti taga olevalt kummikinnaste ja maskiga teenindajalt. Mitte mingit iseteenindust. Mingis mõttes mugav, samas ka ohutum — teised külastajad ei köhi su toidu peale. Ressursikulu peale ei taha muidugi mõeldagi.

Tüdrukud lähevad Milanot avastama, meie Imbiga võtame sihiks autorendi ja Monza ringraja. Rendibüroosse jalutame hotellist umbes 15 minutit. Läheme väikese varuga, sest Monzas tuleb olla tuuri alguseks. Hiljem selgub, kui oluline see õigel ajal kohale jõudmine päriselt on — kui ringrajaga kirjavahetuses jääb mulje, et sain vabalt tuuri alguse aja valida, siis tegelikult sattusin täiesti kogemata mainima tänase ainukese ekskursiooni algusaja. Aga nüüd ma ruttan sündmustest pisut ette. Autorendi järjekorras tunduvad meist ülejärgmised ootajad olevat meie kaasmaalased. Me ootame rahulikult ukse taga, et sees korraga rohkem inimesi poleks, kui uksel olev silt lubab — nemad lähevad sisse piiluma, et äkki ikka saab kohe löögile. Ei saa. Igatahes, kui meie oma asjad ära oleme vormistanud, küsivad nad meilt, ega me juhuslikult Eestist pole. 😀 Uurivad rahvusvahelise juhiloa kohta ka. Tegelikult pole ma seda dokumenti seni veel ühelgi reisil näitama pidanud. Alati on tavalise Eesti juhiloaga toime tulnud.

Autoks broneerisime Passati, et kõigi kohvrid ära mahuks. Tegelikult oleks Superbi tahtnud, aga seda ei paku miskipärast keegi. Ühtlasi selgub, et Passatit me ka ei saa. Hoopis Volvo. Mitte et me kurdaks.

Meie truu suksu kogu ülejäänud reisiks.
Taustal kasutab Imbi kõiki oma analüüsi- ja auditioskusi veendumaks, et paberid on ikka korras.

Käivitamise nuppu ei leia esimese hooga üles. Istme reguleerimine ka teistmoodi kui ma harjunud olen. Lisaks nõuab harjumist käigukang: üles-alla nõksutades käivad läbi R, N ja D. CarPlay on olemas. Juhtmega küll, aga siiski. Ettenägelikult oleme kaasa pakkinud juhtmevaba laadijaga telefonihoidja, et kahe ekraani võlusid saaks nautida. Waze’iga võrreldes on Volvo sisseehitatud naviga mugavam sõita, sest juhised kuvatakse otse rooli taha. Samas ei ole seal liiklusinfot, seega marsruudid ei ole nii head. Navigeerime kahe seadme kombinatsiooniga.

Monza

Monza tundub Milano kõrval ilusa väikese külakesena, kuigi tegelikult on tegu täiesti arvestatava linnaga: inimesi rohkem kui Tartus, rahvastikutihedus on võrreldav umbes Kristiine linnaosaga.

Ainus kaader Monzast väljaspool ringrada. Mitte kõige põnevam fotolavastus, aga natuke annab kohalikust olustikust aimu.

Pargime auto ringraja-äärsesse parklasse. Otsin võimalust maksmiseks, tõmban lausa äpigi alla, aga… selgub, et täna on parkimine tasuta, sest rajal ega pargis midagi olulist ei toimu. Kõnnime ekskursiooni kogunemispunkti, Juan Manuel Fangio mälestusmärgi juurde. Huah! Ma olen sama kuju juba korra näinud, aga hoopis 11000 km kaugusel, Buenos Aireses. Ühtlasi selgub, et ka sealsamas raja territooriumil on täiesti tasuta parkimine. Meie giid on väga entusiastlik praktikant, kes räägib sellise enesekindlusega, et võtame kõike tema öeldut tõe pähe. Vahepeal tekib küll pisike kahtlus, kui ma vahepeal asjatundliku näoga midagi täpsustada püüan, aga tema vastab hoopis oma peas kõlavale küsimusele. Või äkki on keelebarjäär. Kui meilivahetusest jäi mulje, nagu me oleks ainsad ekskurseerijad, siis tegelikult on täiesti arvestatav grupp koos:üks prantsuse perekond, paar sakslast, mõned rootslased ja meie.

Ekskursiooni ajal näeme, et Alpine testib parasjagu rajal. Kuna broneerisime kombotuuri (hooned ja rada), on ajastus oluline: rajale lastakse meid ainult sel hetkel, kui testijad lõunapausi teevad. Seega oleme justkui pisikese ajasurve all. Mitte et seda kuskilt tunda oleks.

Paralleelmaailmad. Samal ajal, kui mina pildistan Monzas Alpine’i veokiparki…
…on Krissu Milanost üsna sarnase geomeetriaga vaate kaadrisse võtnud.

Kuna rajal on päriselt F1-auto (olgugi mõni aasta vana), on ka võistluskohtunike ruumis süsteemid sisse lülitatud ja kõiksugu ohutusnõuded tagatud. Välja arvatud see, et meid lubatakse täiesti vabalt igasugustesse ruumidesse, mis võistluste ajal lihtsurelikele rangelt kättesaamatud on.

Kohti, kuhu lihtsurelikke ei lasta, vol. 1: siin arutavad kohtunikud, kas kedagi peaks karistama või mis värk on. Aknast paistaks ilusti ka parc fermé, kui ma pildi natuke teise nurga alt oleks teinud.
Kohti, kuhu lihtsurelikke ei lasta, vol. 2: race control. Täielik ülevaade kõigest rajal toimuvast, aga sellegipoolest ei pruugi kõikjale kogu aeg silmi jätkuda. Kui me Barcelona ringrajal sama ruumi külastasime, olid ekraanid kinni. Aga täna on auto rajal ja valvsad pilgud … valvavad. Ees vasakul paistab ka meie giid.
Kohti, kuhu lihtsurelikke ei lasta, vol. 3: POODIUM! Järgmisel hetkel rebisin ma tossu jalast ja sundisin teisi sealt seest vahuveini jooma.
Me siin Imbiga niisama poseerimas. Tuuri ajal küsis keegi ka, mis nimed mu särgi peal on. Selgitasin viisakalt. Kirjuta kommentaaridesse, kui ära arvad. 😉

Hoonete ekskursiooni lõpus lähevad prantslased minema, kõik teised on ka rajatuuri ostnud. Tõsi, ka prantslased üritavad lõpus uurida, kas saaks juurde osta, aga kvoot on tänaseks täis. Seesama lõunapausi pikkus piirab, eks. Päris omapäi rajal kulgeda ei saa, meid sõidutab Jaguariga härra Roberto, kes muuhulgas mainib, et kuigi palka saab, ei tundu see talle üldse tööna. Täitsa mõistan. 🙂

Tundub nagu töristaks niisama ringi, aga enne esimesse šikaani pidrudamist käib kiirus ikkagi 200 kandis ära. Väga ei saa kihutada ka, kui oravad üle raja jooksevad. Alguses mängiv muusika on Roberto mobiilihelin.

Rajaga tutvutud, suundume vana ovaali otsingutele. Tuuri lõpus juhatab meid üks kogenum kompleksi töötaja (palgal 90ndate algusest), mis suunas jalutada ja mida kust näha oleks. Päris vanale rajaosale omapäi siiski minna ei saa, aga eemalt vaadata ei keela keegi. Õhus on mootorispordi ajaloo hõngu: kiiruse templil täitub järgmisel aastal juba terve sajand.

Ovaal paistab! Päris jõhkra kaldega. Vaatame lähemalt.
Selline näeb kalle välja altpoolt. Imbi ootab rahulikult. Ja jälgib, et keegi mind vahele ei võtaks — kaldusin natuke “ametlikult” jalgteelt kõrvale.
Mina ja vanameister Fangio

Auto poole jalutan üksi, sest Imbi on jalatsivalikuga pisut alt läinud. Ja noh, kuna siin see lähem parkla täitsa olemas on, saan ta jalavaeva ka hõlpsasti kergendada. Miks ma küll kõrvaklappe kaasa ei võtnud? Oleks saanud mõne audioraamatuga edusamme teha. Igatahes, minul saab enne autoni jõudmist juba 10km kõndimist täis.

Toon auto lähemasse parklasse ja teen kiire shoppingu rajaäärses nännipoes. Skoorin endale Kimi nokatsi (ta pole selleks hetkeks veel pinsile minekut avalikuks teinud) ja sooja Monza pusa. Kauba peale antakse ka pisike Ferrari akupank.

Skoorisin poest Kimi mütsi!

Ahjaa. Alpine testib. Üks kollase kiivriga noorsõitja teeb rajal ringe. Tuuri ajal üritan aru saada, kes see sõitja on, aga päris tõeni veel ei jõua. Järgmisel päeval leian Twitterist Guanyu Zhou postituse. Giid meil pildistada ja filmida otseselt ei keela, aga palub sotsiaalmeediasse mitte postitada — muidu tekib neil Ferrariga probleeme. Ja üldse raiub ta kogu aeg, et rajal testib Ferrari, mitte Alpine. On see siis taktikaline käik jälgede segamiseks, makstud reklaam, närvipingest tekkinud segadus või lihtsalt teadmatus, ei hakka urgitsema. On mis on. 🙂

Postitus, mis tekitas omajagu furoori: kes paneb pitsa peale praemuna? Omalt poolt julgen väita, et praemuna teeb kõik asjad paremaks. 😀
Mul õnnestus ka Guanyu auto osaliselt kaadrisse püüda. Tuleb välja, et selle nurga alt on õige hetke tabamine kuratlikult keeruline — eriti kui telefon otsustab, et live photo funktsionaalsus nüüd just ei tööta miskipärast.

Tagasi Milanosse

Täis elamusi ja ajalugu sõidame tagasi Milanosse. Otsime kõigepealt hotelli lähedale parkimismajja parkimiskoha ja siis hakkame lõunasööki jahtima. Kaotan 90-kraadise nurgaga tänavatel totaalselt orienteerumisvõime ja et nälg teeb tigedaks, läheme Imbiga peaaegu tülli. Ja siis leiame ikkagi koha, mis meile suurepärast, enam-vähem söödavat salatit serveerib.

Tagasi hotellis, saame tüdrukutega uuesti kokku. Pakime asjad, viime kohvrid autosse. Kuna natuke tahaks veel linna peal ringi vaadata ja kallist kraami täis autot tänava äärde jätta ei julge, pargime samas garaažis hõredamale korrusele (-4 -> -5) tagumikuga seina poole. Nii tundub natuke turvalisem, kuigi tegelikult on ka küljeaknast kohvreid natuke näha.

Linna minekuks oleme telefonidesse laadinud kohaliku ühistranspordi-äpi. Metroosse äpis olev QR meid miskipärast sisse ei lase. Kärsitu nagu ma olen, näen alternatiivset võimalust ja kuigi äpis on 90 minuti pilet endiselt aktiivne, lunastan sissepääsu viipemaksega. 2 euro asemel on kulunud 4 ja tundub, et see äpi-pilet lähebki raisku. Imbi tuleb samamoodi sisse nagu mina, tüdrukud suudavad end poolkogemata pöördvärava vahelt läbi pressida. Hiljem saavad välja teenindaja abiga, kui kehtivat äpi-piletit näitavad. Miskipärast ei tunnista QR-koodi lugeja seda äpi-piletit — samasugune probleem oli meil vist kunagi ka Stockholmis. Imbi tuleb ka koos tüdrukutega välja, kuigi tema oleks pangakaarti terminalile viibates värava lahti saanud. Nüüd on süsteemis üks Eesti pangakaardiga reisija, kes läks 3. augustil sisse, aga pole siiani välja tulnud. Loodetavasti nad väga ei muretse selle pärast. 😉

Kogu kamp on Duomo ette jõudnud. Vasakult: mina, Anni, Krissu, Imbi. Note to self: sellises järjestuses ei tasu edaspidi poseerida, sest initsiaalidest võib mingi jama kokku lugeda.

Imetleme Milano toomkirikut (duomo) ja mõtiskleme, et kuhu see teine huvipunkt küll jääda võiks. Nimelt Galleria Vittorio Emanuele II.
“Kas me jõuame sinna ka?”
“Kuhu poole see siit üldse jääb?”
“Aga mis see seal on?”
Nimetatud objektid asuvad tõepoolest täiesti kõrvuti. Ja seal, otse Itaalia vanima kaubanduskeskuse keskel, on põrandaplaatides ühtäkki täiesti selge Tallinna väike vapp. No olgu, tegelikult hoopis Savoia suguvõsa vapp. Nemad olid omal ajal Itaalia ühendamise eestvedajad.

Galleria Vittorio Emanuele II. Minu pea kohal Tallinna väike vapp. Formatsiooni osas pole me veel memo kätte saanud.

Et suvi on soe, naudime tänaval jäätist. Või see, noh, gelatot. Leiame Starbucksi, kus on meeletu järjekord. Ja siis sõidame trammiga tagasi hotelli juurde. Kiire poetuur, et snäkid järgmises ööbimiskohas otsa ei saaks ja veeremegi vaikselt Como poole.

Ah ma siin niisama… sõidan trammis, mask tagurpidi ees.

Õhtusöögiks leiame kena kohaliku pitsarestorani nimega Asgard. Suurlinnast tulles on siin esimene jahmatav asi tasuta parkimine otse maja ees tänava ääres! Restorani arve on poole väiksem kui eelmisel õhtul, aga pool toitu palume kaasa pakkida. Mägikülas on ikka kordades mõnusam kui suurlinnas.

Calzopizza: pooleldi pitsa, pooleldi calzone.
Sööki jäi üle. Minu pitsa nimi (Occhio di Bue) tähendab tõlkes härjasilma. Guanyu maitse jõudis mind enne inspireerida, kui ta selle postituse tegi.

Öömaja tundub seekord olevat kellegi kodu, mille me läbi Booking.comi leidsime. Majani viiv tänav on kitsas — kumbagi küljepeeglit lahutab müürist mõni sentimeeter — ja vale pidi ühesuunaline. Navigatsioonijuhend soovitab autoga tulles keelumärki ignoreerida ja need paarkümmend meetrit lihtsalt vastassuunas tulla. No olgu. Pöörame tänavalt sisse, värav avaneb. Pargin esimesele vabale kohale ja jääme peremeest vastu ootama. Helistades selgub, et peame siiski veel aias sees ühest järsust mäest üles sõitma. Ööbime neljakorruselise maja esimesel ja kolmandal korrusel. Teisel on pererahva köök ja elutuba, neljandal elavad nad ise. Selgub, et meie võõrustajad on väikestviisi legendid — seinal on olümpiapronksi tähistav diplom. Korea naiskond, võrkpall, Montreal 1976.

Olümpiapronksi kinnitav diplom. 1976, naiste võrkpall, Korea naiskond.
Päriselt ka!

Saan peremehelt juhised hommikul välja tagurdamiseks ja majas orienteerumiseks. See on ühtlasi esimene kord reisi jooksul, kus tüdrukuid minu ja Imbi tütardeks peetakse. 😀

Õhtu lõpetuseks naudime rõdult avanevat vaatemängulist tuledesära.

Vaade Como järve lähedal asuva maja rõdult. Taamal paistavad mäed ja valgustatud kirik.
Vaade tüdrukute toa rõdult.

Järgmine kord vaatame Como ümbrust lähemalt ja võtame siis suuna Veneetsia poole.

Aastakokkuvõte 2020

Jõulude ja uue aasta vahel jalutasime Imbiga kodu lähedal ja hindasime lõppevat aastat. Imbi andis 5/10, mina 6/10. Ehk siis NPSi arvestuses oleksime mõlemad rahulolematud. Igav see aasta igatahes ei olnud. Midagi täiesti katastroofilist, vähemalt isiklikus plaanis, ka ju ei juhtunud. Kokkuvõte tuleb kategooriate kaupa, nagu mul ikka kombeks on.

Pere/kodu

Kuna ma riigilt sünnipäevaks eriolukorra sain — okei, algas järgmisel päeval, aga välja kuulutati 12. märtsi õhtul — õnnestus Imbiga keskmisest aastast oluliselt rohkem aega koos veeta. Ehk, noh, midagigi head selle kõige juures. 🙂 Ilmselt aitas mõnevõrra ka see, et me pärast paari esimest kodus töötamise nädalat avastasime, et ülemisel korrusel on üks kirjutuslauaga tuba täiesti vaba. Siis polnudki muud, kui tõime Imbile töölt monitori-hiire-doki ja oligi kummalgi meist täiesti eraldi töövõimeline kodukontor. Imbil on nüüd igal hommikul commute trepist üles, mina töötan all.

Suvel eraldusime vahepeal mõneks ajaks Saaremaale. Ühe öö olime Kiti juures läänes ja siis tõmbusime oma renditud pessa idarannikul. Ehk, noh, Orissaare kandis.

Õe juures Teele sünnipäeva tähistamas

Kuna meie renditud maja kümblustünni ahi oli katki — aga see oli üks põhilisi põhjuseid just SELLE maja valimiseks — pakkus omanik välja, et võime septembris uuesti tulla. Ja nii me siis tulimegi. Aga sedapuhku võtsime vanemad ka kaasa.

Ootamatu külaline Saaremaal. Poseeris korraks ja läks siis oma teed.

Sügisel avastas Imbi võimaluse netist fotoraamatuid tellida. Panime oma viimaste aastate reisid kaante vahele ja siis märkasime ka kalendri tellimise võimalust. Jõulukingid kogu perele olemas! Kuigi, noh, Dorise ja Martini juures on see mõte juba aastaid silma jäänud. 😉

Vannituba sai IKEAst uue valamu ja mõned muudki mööbliesemed
Imbi üllatas järjekordse suurepärase jõulukalendriga

Sõbrad

Aasta algas mälumängudega Von Krahli baaris. Kõigepealt mängisime Erle kutsel asendusliikmetena kogenud tiimis, siis panime oma võistkonna kokku. Nimi? Nii piinlik. Töötab igatpidi. Kaotame? Nii piinlik. Võidame? Nii piinlik. Saame eriauhinna? Nii piinlik. Tiimist jõudis lühikese ajaga päris palju sõpru läbi käia: Helar, Kristiina, Dan, Kristel, Kiti, Märt, Liisa

Kevadise eriolukorra ajal tõmbas Kieren vahepeal ka oma online-mälumänguseeria käima. Seal suutis meie ingliskeelne inkarnatsioon “So Awkward” esimesel katsel võidu koju tuua. Nii piinlik. Kuna tegu oli minu esimese Zoomi-seansiga, suutsin ma edaspidi nii mõneski Zoomi-kõnes kanda nime So Awkward Kristjan. Ja võidetud pakk tualettpaberit ei ole miskipärast siiani meie ukse taha jõudnud. Teisel katsel me, muide, enam nii kõrgelt ei lennanud — jällegi nii piinlik.

Imbi jõudis mulle Driftikeskuses ja Texases veel napilt enne eriolukorda sünnipäevapeo korraldada. Hoidsime viisakat distantsi, kiivrid peas, kõik oli ohutu. Ja üldse oli meid vähe: ainult Martin, Helar, Dan, Margo, Annika, Randar ja Ilja.

Üldiselt online-peod liiga hästi käima ei läinud, aga mulle nad isegi meeldivad. Igasuguseid erinevaid keskkondi jõudsin aasta jooksul proovida: Zoom, Messenger, Teams, Discord, Meet jms. Peamine probleem kipub olema liiga suure seltskonna korraga kokku kutsumine — “töö sektsioonides” ei toimi virtuaalkeskkonnas veel naturaalselt nagu majapeol ja vajab juhtimist. Aasta lõpupoole toimus Johanna-Mai sünnipäev keskkonnas nimega SpatialChat, mis probleemi leidlikul moel lahendas: oma avatari saab hiirega ringi lohistada, kuulda on ainult lähedal asuvate inimeste hääled. Aijah — virtuaalpeol ei ole vahet, kus sa füüsiliselt asud. Ehk siis välismaal elavad sõbrad on teoreetiliselt lähemal kui kunagi varem.

Suvel saime ka Dorise, Martini ja kogu nende pesakonnaga kuidagi rohkem koos aega veeta kui keskmisel aastal. Või mulle ainult tundus nii?

Doris, Martin, Imbi ja mina Võsu rannas. Kohe tuleb rämmar?

Tervis

Kahetuhande kahekümnendal aastal liikusin rohkem kui eelmisel kahel aastal kokku. Üks pilt, tuhat sõna.

Käidud kilomeetrid aastate kaupa: 2018: 490km; 2019: 823km; 2020: 2214km
Käidud kilomeetrite kokkuvõte

Ma pole enam päris kindel, kas juba aasta alguses tekkinud käimisharjumus aitas kaasa mu elu esimesele maratonile (päris-maratonijooksjad, andestage mulle palun see pisike poeetiline liialdus) või vastupidi, maraton aitas aasta lõpuks nii palju kilomeetreid koguda, või on siin põhjused ja tagajärjed omavahel nii läbi põimunud, et vahet on võimatu teha. Igatahes kõndisin ma Tallinna Maratoni kombo-distantsi ajaga 6:21:04. Koht üldarvestuses 1810/2471. Kombo tähendab seda, et mul oli võimalik 42,2 km tükeldada kuni kümneks osaks. Tegin neljaks, sest 10km päevas tuleks ikka ära käia. Lähenesin iteratiivselt: esimene aeg oli 7:46:57, edasi hakkasin jupikaupa paremaks lihvima. Lõpuks sattusin nii hoogu, et vältisin igal võimalusel igasugu aeglustavaid tegureid, olgu need siis tiheda liiklusega teede ületamised või isegi liiga järsud pöörded — GPS-jälg võib kurvi sirgemaks optimeerida ja keskmist kiirust alla tõmmata. Klappides mängisid enamasti audioraamatud või podcastid, aga ühel viimastest (ja kiirematest) käikudest olin startides hooletu. Hea raamat sai poolel teel otsa, järgmist järjekorras polnud. Mis siis ikka, õige muusika õnnestus sammu aeglustamata telefonist kätte leida.

Käisin emal külas medaliga uhkustamas. Ema oli uhke ja tegi pilti.

Vidinad/tehnika

Ei ole väga vidina-aasta olnud, aga paar tükki on mu teele siiski jäänud. Kõigepealt kodukontori-vajadusega seoses soetatud Dell D6000 dokk. Tahtsin midagi sellist, mis nii Imbi tööläpakat kui ka minu MacBooki toetada suudaks. Kartsin eelkõige korporatiivrüperaali kapriiside pärast, aga tegelikult jäin hoopis mäkiga hätta. Plaanin ta millalgi välja vahetada — kui sul juhuslikult huvi on, võid minult hea hinnaga hästi hoitud USB-C doki saada. 😉

Ühel hetkel jäi silma Magic Keyboard, mis iPadile puuteplaadi lisab ja sellest peaaegu täisväärtusliku sülearvuti teeb. Ainult oluliselt kergema ja vastupidavama akuga. Ja ometi kirjutan ma seda postitust praegu mitte tahvlis, vaid arvutis — kohati on suurem ekraan mugavam, aga igapäevaselt on tahvel ikkagi rohkem kasutuses.

Suve lõpus alustasime väravaprojektiga. Ja juba novembri keskpaigast on meil kõigil autovõtmete küljes pult, mille ainsamast nupuvajutusest avaneb värav ja tuled löövad rõõmsalt särama. Kui enne kippusime Imbiga pigem laisad olema ja maja ette parkima, siis nüüd peab selleks eriline põhjus olema. Isegi lund on lihtsam rookida, kui värav küljele eest ära sõidab.

Ja veel üks pöördelise mõjuga uus vidin sisenes meie ellu — Imbi hakkas elektrihambaharja kasutama. Pärast seda, kui üle aastate hambaarsti juurde jõudsime ja kõik augud ära lappida lasime, saime kingiks Philips Sonicare hambaharja. Olles aastaid Oral-B elektriharju kasutanud, oli see ka minu suu jaoks täiesti värskendav kogemus. 😀

Kool

Retsenseerimist pole ma siiani maha jätnud, 2020 sügissemester tõi üle hulga aja minu juurde ka mõned juhendatavad. Paraku pole keegi neist veel lõpetanud, aga eks oli ka pingeline aasta.

Kevadel avaldatud skämmiseiklused tõid mind mõnevõrra ootamatult suveks koolile lähemale. Ühel heal neljapäeval lubas Kakk, et teeb mu postitused ITSPEA järgmises versioonis kohustuslikuks kirjanduseks ja soovitas Birgyga rääkida. Birgy küsis, kas ma juba IT-didaktika miniprojekti konkursil osalen. Selle peale võtsin Stenil nööbist kinni ja pidasime natuke plaani. Esmaspäeval oli taotlusvooru tähtaeg. Jäime küll mõned tunnid hiljaks, aga osutusime siiski valituks: nii sündiski ScamLab. Ja siis, endalegi üllatuseks, hindasin ma sügissemestril muuhulgas küberkaitse magistriõppe tudengite kodutöid.

Novembris astusin EKA avatud akadeemias teenusedisaini kursusele ja sain seal omaenda ideed arendada. Kuna detsembriks oli mind tellitud Kuressaare Ametikooli õpilastele testimist õpetama, tegime selle koolituse jaoks koos Tiia ja Elinaga oluliselt põhjalikuma eeltöö, kui ma muidu taibanud oleks. Muuhulgas vestlesime kõigi kolme sihtgrupi esindajatega: õpilased/vilistlased, koolid/õpetajad ja tööandjad. Kõigilt oli nii mõndagi kõrva taha panna. Ja tundub, et ametikooli omad jäid rahule, seega uuel aastal tuleb materjale paremaks lihvida ja teistelegi koolidele oma teenuseid pakkuda.

Töö

Nordic Testing Days lükkus paraku küll uude aastasse, aga omajagu eeltööd sai siiski tehtud. Kava on sisuliselt koos, tuleks nüüd ainult turvaline olukord konverentside pidamiseks. Abistasin pisut Gretet uue kodulehega: lõpuks ometi oleme ka mobiilist normaalselt vaadatavad. Ühtlasi tuli selle jaoks tiimist uued pildid teha, sest vanad olid ikka juba väga vanad ja igaüks omaette ooperist. Uued tegi Must Post.

Kus hundist juttu, eks. Oleme Heleni, Marko, Gerdi ja Steniga aasta jooksul kõva arengu läbi teinud, millele aitas omajagu kaasa ka Matsi meeskonnakoolitus. Lisaks finantsjuhtimisele olen natuke ka stsenaariumi kirjutamise ja režiiga kätt proovida saanud. Huvitav on nentida, et iteratiivne lähenemine kirjutamisele on mul järjest paremini käpas: kõigepealt kondikava, siis liha luudele, lõpuks detailide viimistlemine. Ja igal sammul on midagi uut õppida. Aasta kaks lemmikprojekti olid minu jaoks ühe tantsulise pulmaüllatuse filmimine Viimsis ja Cisco Meraki Go tutvustav video Arvutimaailma YouTube’i kanalile. Aga põnevaid projekte oli kõvasti — andsime liikuvas pildis edasi tehase ohutusnõudeid, tooteliinide tööd, visiiride kasutegureid, paindlikku linnaruumi, ja palju muud. Uuel aastal teeme veel. Ja veel. Ja veel!

ASA pole ka sugugi kaugeks jäänud: teen endiselt iga päev näpuotsaga ühe veebikaubamaja testijuhtimist. Aasta lõpus läksid Roman ja Indrek teistesse projektidesse, asemele tuli Anneli. Mõnusalt sujuv vahetus oli, ilma mingi paanikata. 😀 Hästi vahvaid üritusi toimus ka aasta jooksul, näiteks privaatne Teneti kinoseanss, LAN-party ja virtuaalne jõulupidu. Pluss veel kogu aasta jooksul paralleelselt jooksnud YuMuuvi väljakutsed, mis kõiki end liigutama sundisid. Aitäh, Kerttu ja Kert ja Liisa ja Maili ja Arto ja kõik teised ka! 🙂

Ahjaa, lisaks jõudsime Steniga ASA koolitusklassis aasta jooksul ka kaks klassitäit testijaid välja koolitada. Viimasel korral testisime muuhulgas visiire, et mitte koolitujate poole potentsiaalselt ohtlikke pritsmeid pilduda. Muide, iga päeva lõpus oli visiir kergelt täpiline. Koolituste virtuaalseks kolimise mõtet põrgatasime, aga ei raatsinud. Eks näis, mida tulevik toob — võimalik, et mingil hetkel peab seda ikkagi tegema.

Erinevad toimetused TalTechis on juba kooli peatükis ära märgitud.

Bändid/lava

Kaaperdatud bände sedapuhku ei tulnudki. Ütleme siis… vaheaasta.

Bigbändiga andsime paar kontserti — neist ühe ka veebis — tegime tavalisest ettevaatlikuma aiapeo ja sügisel õnnestus isegi paaril tantsupeol mängida. Airi, Jana, Anette, Karoliina ja Maiaga oli niiiiii tore jälle koos laulda. Lisaks kutsus Simmo mind ja Kuldarit mingil hetkel endaga kaasa Kultuurikeskuse koosolekutele, kus mul eriti huvitav oli raha jagamise diskussioonis osaleda — meeskoori liikmena bigbändi huve esindada ähvardas kohati isiksust natuke lõhestada. 😀

Salvestuste osas oli edukas aasta. Kevadel pakkus Teet välja, et võiks ka bigbändiga ühe kodusalvestuse teha. Kuna That’s Life oli kontserdi jaoks enam-vähem käppa harjutatud kõige uuem materjal, läks see käiku. Rääkisin sellest ka kodus ühel pühapäevasel ühislõunal, kui ema küsis tabavalt: “Aga miks te midagi eesti keeles ei tee?” Mis seal ikka, kirjutasin eestikeelsed hetkeolukorda kirjeldavad sõnad ja nii ta läks. Vikerraadiost mängitakse seda siiani aeg-ajalt, on siit-sealt mainitud.

Aasta lõpus tegime veel ühe väga ägeda salvestuse, aga praegu on ilmselt kõigil mõneks ajaks jõululaulude kvoot täis. Olime väga vastutustundlikud — ruumis viibis korraga alati maksimaalselt üks pillirühm. Saksofonid omaette, trompetid ka, tromboonid samamoodi. Ainult rütmigrupp ja Siim olid päriselt koos ühel laval. Lõpuks on Bianca selle nii sujuvalt kokku monteerinud, et ei usukski. Mina, või seesamunegi… jõuluvana taidles näiteks täiesti üksi trepi peal.

Meeskoori hooaeg algas uute dirigentidega paljulubavalt. Dan, Margo, Randar, Ilja, Kaupo ja mina saime üsna tihti kokku ka väljaspool kooriproove. Muuhulgas leidsime mina ja Dan, et proovi lõpuks on häälepaelad ikka korralikult kurnatud. Ja siis muutus kõik. Koorilaul muutus järsku ohtlikuks. Raske südamega saatsin pärast kalmistupäeva Vahurile avalduse, et mind esialgu aastavahetuseni tegevkoosseisust välja arvataks. Ilmselt peab seda veel pikendama. Samas olen kogu aeg valmis ohutust kaugusest koori tegevust toetama, olgu tegu juubelihooajale graafilise disaineri leidmisega, reklaami salvestamisega, virtuaalse ühislaulmisega dirigendi sünnipäeval, või isegi fotosessiooniga.

Eriolukorra ajal tõstis korraks pead ka after6. Proovisime igaüks oma kodust salvestada ühe romantilise tänulaulu kõigile meditsiinitöötajatele, aga paraku jäime lõpuks ikkagi toppama. Samas oli meil ikkagi niipalju entusiasmi, et YouTube’i kanal üles seada ja sinna seni avaldamata videomaterjali koguma hakata.

Neljapäev ei esinenud kordagi. Isegi proovi ei teinud. Aga vähemalt on meie grupivestluses endiselt aeg-ajalt tehnoloogiateemalisi arutelusid või lihtsalt muusikaliste elamuste jagamist. Lisaks juhendan ma servapidi ka Mardi magistritööd. 🙂

Kultuur

Vinüülid. Kuna ostmisega tõmbasin pidurit, on vinüüliriiul sedapuhku peamiselt ainult kingitustega täitunud. Imbilt saadud sünnipäevakinkide hulgas olid Siim Aimla Funk Group, Juhan ja Põhja Konn. Imbiga lõunale minnes hiilis selja tagant ligi õde, kaasas MaiGroupi viimane plaat, samuti vinüülil. MaiGroup on, muide, algusest peale mu lemmik töötegemise muusika olnud: instrumentaal, mille energiatase ja tempo vahelduvad mõnusalt, andes loomingulisusele uusi ja uusi tõukeid.

Paar plaati ostsin aasta jooksul siiski ise ka. Kõigepealt andis Discogs mulle märku, et paar aastat soovinimekirjas olnud “Viise ja vinte” on enam-vähem normaalse hinnaga müügis. Ja siis aasta teises pooles lasi Pomplamoose välja prantsuskeelse muusikaga plaadi, millele ma samuti vastu panna ei suutnud.

Jõulukingiks sain jälle Imbilt oma selle aasta lemmikalbumi füüsilise kehastuse: Run the Jewels 4. Nende lugude energia aitas mul septembris mõnevõrra kiiremat kõndi teha. 🙂

Raamatud. Mõned on märganud, et Goodreadsi eesmärk (24) oli mulle seekord ehk isegi liiga lihtne: aastaga neelasin alla 37 kirjatükki erinevates žanrites, enamik neist läbi kõrvade. Lemmikud, üsna suvalises järjestuses, on siin:

Aitäh, Liisa, et sa mind Vonnegutini juhtisid. Ema rääkis küll Tšempionide einest juba ammu mulle ülivõrdes, aga kes siis ema kuulab? Nii piinlik. 😉

Teater. Või no olgem ausad: kui “Wildesid” poleks olnud, poleks ma ilmselt aasta jooksul teatrisse sattunudki. Lisaks salvestasin ka “Pragude” heliribale oma vokaali, aga tükki ennast pole siiani näinud.

Kontserdid. Võrreldes teatriga polnudki NII vaene aasta, sest kevadel andis Vaiko Eplik ja Eliit Vembu-Tembumaa parklas autokontserdi. Erak minus nautis privaatset olemist Imbiga. Plaksutamise asemel tuututamine ja tuledega vilgutamine, miks ka mitte? Ja kui siis “Homne päev” punasele Škodale pühendati, tegi ka meele rõõmsaks. 🙂

“Do you accept these cookies?” Hetk pärast NOËPi kontserti Käsmus.
Vasakult: Kärt, mina, Andres (küpsistega), Krissu ja Imbi.

Podcastid. Raamatutega vaheldumisi on neid keeruline kuulata, sest mind huvitavad asjad pole veel Audible’i keskkonda kolinud (ja võimalik, et ei koligi). Äppi vahetada on jällegi pisut tüütu. Ehk siis väga pole jõudnud taskuhäälingut tarbida. Lemmikud on siiski Eesti IT-ajaloost pajatav Memcpy ja soomekeelne Herrasmieshakkerit.

Kino. Eeh. Päris-kinno jõudsin aasta jooksul kaks korda: Imbiga vaatasime Tenetit ja ASAga privaatseansil… Tenetit. Autokino plussid ja miinused võtsin maikuus Arvutimaailma lehel kokku. Lühidalt: mulle meeldib privaatne vaatamiskogemus ja võimalus helinivood oma suva järgi reguleerida, aga pildikvaliteet jääb päris-kinole ikka korralikult alla.

Kodustes tingimustes sai ka omajagu filme nauditud, nt Oscaritega pärjatud Knives Out ja Parasite. Mingil perioodil meeldis mulle elliptilisel trenni tehes dokumentaalsarju ja -filme vaadata: näiteks Rodeo oli päris hea energiaga. Ja siis jõulude ajal tulid jõulufilmid päevakorda. No näiteks Die Hard (minu valik), Love Actually (Imbi valik) ja A Charlie Brown Christmas (Apple’i soovitus).

Sarjad. Mida sa aasta otsa kodus tehes ikka teed, kui sarju ka ei vaata? Vaatasime, ja kuidas veel! Kokku ca 70 erinevat seriaali, aga parimatest parimad on siin:

Mõned klassikud võtsime ka ette:

Mängud. No ei ole minu puhul tegemist tõsise mänguriga, öelgu Imbi mis ta tahab. 😀 Mul on lihtsalt harjumus lahendada igal vabal hetkel Nonogramme. Pluss veel Pokemon Go, State of Survival ja Real Racing 3. Lemmik-lauamängud on endiselt Focus ja muud Trivial Pursuiti derivaadid, aga Ultimate Werewolf on ka lahe. Eriti kui iga raundi lõpus läbi arutada, mis just toimus.

Imbi ja Sofia

Asjad, mida ma 2020 esimest korda tegin

  • Koostasin nullist kolmepäevase koolituse õppematerjalid ja viisin nendega koolituse läbi
  • Lõpetasin töötuskindlustushüvitise saamise
  • Kirjutasin videole voiceoveri teksti, mille keegi teine sisse luges
  • Salvestasin oma kodus laulupartii, mida hiljem raadios mängiti
  • Kirjutasin bigbändiga laulmiseks sõnu
  • Käisin finantsjuhtimiskoolitusel
  • Osalesin online-sünnipäevapeol
  • Migreerisin ettevõtte MS365 platvormile
  • Osalesin maratonil
  • Salvestasin lavastuse sissejuhatuseks laulu
  • Kõndisin üle 2200 kilomeetri aastas
  • Sõitsin Ferrariga
  • Sain kiiruse ületamise eest hoiatustrahvi (9€)
Mina ja Ferrari. Vedas, et see kabriolett oli, muidu poleks pea autosse ära mahtunud.

13. päev: Sitges-Barcelona-Amsterdam-Tallinn

Reis algab siin.

Alustame hommikut pakkimisega. Minu kohver, mis alati alakaaluline on, saab korralikult ülemõõduliseks. Aga jääb siiski 4 kilo alla kaalulimiidi. Imbi kohver, märksa suurem, manab Ennult laenatud pagasikaalu ekraanile numbrid 18.50. Seega ikkagi turvaliselt piirides.

Viimane hommikusöök “meie” lauas — kus me tegelikult üldse vist 3 korda istusime, aga ikkagi rohkem kui üheski teises — ja tšekimegi end välja. Vastuvõtu-onu on sama, kes meid esimesel ööl telefoni teel juhendas; järgneb pisut smooltooki reisimise teemadel. Et noh, juba vähem kui 12 tunni pärast oleme kodus ja pole see vahemaa nii suur midagi. Ja juba veeretame kohvreid auto suunas.

Väiksem kohver väsitab sellise vahemaa peale parema käe päris ära, sundasend ja nii. Peab rohkem trenni tegema! Kohvrikandmine on ju klassikaline rammumehe-ala ometigi. Igatahes oleme õnnelikud, et meil nii pisike rendiauto on. Ja et laupäevased rannakülastajad omi autosid kallakutänaval meile liiga lähedale pole jätnud. Oma paarkümmend sentimeetrit mõlemast otsast on tõsine luksus.

Sõidame mööda oma lemmik-mägiteed Barcelona poole ja üritame planeerida, kui kiiresti me Amsterdamis ühest väravast teise peame jooksma. Kohvrid lähevad otse, sellega pole muret. Aga lendude vahe on napp 40 minutit ja väravad saame teada alles kohapeal. Noh, eks siis näis.

Mägiteel on iga natukese aja tagant vaateplatvormiga parklad. Või täpsemalt parklaga vaateplatvormid. Naudime vaateid, teeme pilte, kirume parklaid ummistavaid (sise?)turiste ja mägiteed ennast. Mina naudin, Imbi üritab ka mitte väga paanitseda. 😉

Seekord ei satu TomTom kordagi segadusse ja juhatab meid otsejoones Centauro autorenti. Julgen soovitada, eriti hilisema saabumisega lendude puhul — kuigi mitte hiljem kui 23:00. Hinnad on tuntud nimedest märksa soodsamad ning kui keskpäeval on järjekord pikk ja piinarikas, siis hilisõhtul peab ainult nende tasuta mikrobussi võib-olla natuke ootama. Auto äraandmine (mitte ärandamine, seda me ei proovinud) on ka lihtne: ootad järjekorras; tuleb tädi, küsib, kes tagastama tulid; loovutad võtme ja … ongi kõik. Näis, kas saadavad ka mõne ootamatu arve.

Niisiis veab Centauro mikrobuss meid mugavalt vajalikku terminali. Erinevalt Gatwickist saame siin kohe check-ini ära teha ja kohvrid loovutada, turvakontrolli läbida ning suurde lennuühendusega maksuvabasse ostukeskusesse siseneda. Sööme ülehinnatud pitsat ja maitsetut pastat, sest lennukis on raudselt veel kallim ja hommikusöögist on ka juba pea 6 tundi möödas. Ja üritame Priidule õiget masti Jack Danielsi leida (meega varianti), aga valik on siin kasin. Vähemalt selles osas. Ja ka sinise Sonicu-nimelise siili mänguasju ei leia siinsetest lelupoodidest. Sorri, Liis, me proovisime!

KLM peaks senistest lennuoperaatoritest kõige mittesäästukam olema — ja on ka! Meie tänasel esimesel “Tallinn-Tartu bussisõidul” Boeing 737-800 pardal pakutakse võileiba. Ja jooki. TA-SU-TA! Jutustan Imbile vanadest headest aegadest, mil kõik normaalsed lennufirmad nii käitusidki. Olid ajad.

Amsterdam. Väljume lennukist väravasse D60, suundume D-koridori otsa ja näeme infotabloolt, et … see on ainult D-väravate info, kus meie lendu ei ole. Üldine ekraanistik näitab, et meie lend väljub väravast B27, kusjuures ümberistujad peavad läbima transfeerpunkti T3. Aga mitte meie, sest meil on pardakaardid juba olemas. Tõttame reipal sammul B27 poole, kuna tekst ekraanil palub reisijatel väravasse suunduda. Kohale jõudes näitab sealne displei, et lennukisse minek on alanud. Aga ei ole ju! Kõik ootavad rahulikult. Kui boarding lõpuks algab, väidab infotabloo hoopiski, et juba lõppenud. Sünkroniseerimisprobleemid.

Estonian Airi CRJ 900 viib meid koju. Siin on kõik värskendused juba harjumuspäraselt tasulised, aga teenindus esimest korda üle kahe nädala eestikeelne! Juhhei, kodu! Või siis, oota, nüüd peab ju ümbritsevat kommenteerides jälle ettevaatlikum olema, sest teisedki mõistavad meie omavahelist salakeelt. Naudime läbi akna loojuvat päikest (jaaei, päike ei looju läbi akna, ausalt) ja ootame, millal siit kilukarbist lõpuks välja saab. Jalad tahavad juba tõsiselt sirutust saada.

Tallinnas on meil vastas Karmen ja Liie lilledega ja ema autoga. Mida aga pole, on Imbi kohver. Kuigi mulle tundub, et ma näen teda lindile libisemas, ei jõua ta teiselt poolt meieni. Nüüd on siis kaks võimalust: kas ma nägin õigesti ja keegi võttis kiiruga vale kohvri kaasa (ja loodetavasti toob selle lennujaama tagasi) või on ta (äkki juba homme?) Amsterdamist meile järele lendamas. KLMi õhukaarikust väljumist oodates nägime teda igatahes sealsele sillutisele maandumas, nii et Barcelonasse ta jääda ei saanud.

Tallinna asfalti ei taha kommenteerida.

11. päev: Circuit de Catalunya, Hotel Platjador ja … rand!

Reis algab siin.

Ükspäev hakkasime mõtlema, millest me siin puudust tunneme. Muusikast! Klubitamas pole käinud, kontserte pole otsinud, autoraadio ei taha väga jaamu kinni püüda — või no püüab, aga üsna varsti kaob levi ära ja siis otsi jälle uut ja … oeh. Õnneks on iPad ja Spotify. Saame hotellitoas väikestviisi oma lemmikmuusikat nautida. 🙂

Nüüd aga tänase tähtsündmuse (või -koha) juurde. Eile netist pileteid osta ei õnnestunud, proovime hommikul helistada. Mõte on see, et kui hiljemalt 10 hotellist startida, jõuaks kella 12-sele tuurile ilusti. Helistan, küsin, saabki! Selgitan pisut: siit üldse mitte kaugel, Montmeló linnakeses, asub Circuit De Catalunya — ringrada, kus toimub aastast-aastasse Hispaania GP ja kus vormeleid (neid F1-klassi omi) tänapäeval ilmselt kõige rohkem testitakse. Niisiis, kell 12 algab giidiga tuur, mis kestab umbes poolteist tundi. Ja maksab ainult 10 eurot/nägu.

TomTom ei taha miskipärast CdC-d huvipunktina tunnistada, aga veebist leiab ka koordinaadid. Üks kiirteede ristumiskoht on ka uuem kui need kaardid, mis Helar sinna enne reisi laadis, see tekitab kohati segadusi. Kõigele vaatamata oleme juba üsna pea raja territooriumi piirava aia taga ja otsime õiget parklat. Teeme ringi ümber raja, aga ikka ei miskit. Küll aga paistab Porta 1 juures puude all ka teisi autosid ootel, äkki tulid ka tuurile? Liitume. Hiilin mööda trepiastmeid üles helikopterite maandumisplatsi piiluma — siitkaudu saabuvad VIPid ja enamik sõitjaid, seletab hiljem giid — ja kuulen raja poolt mootoreid kõrgetel pööretel nurrumas. Kas tõesti on Mercedes jälle salaja testima tulnud?

Helistan uuesti infoliinile, lubatakse 11:50 väravast sisse lasta. Kell on 11:35. No eks me’s oota. Ometi liigub üks Hollandi numbrimärgiga auto meie ooteseltskonnast tõkkepuu juurde … ja saab sisse! No mis siis ikka, kogu kamp suundub väravasse. “Follow the car,” soovitab end ilmselgelt inglise keeles mitte kõige mugavamalt tundev valvur. Järgneme. Järgneb pisike segadus parkimiskohta otsides, kuna jälitatav juhatab meid otse paddocki alale (ehk sinna, kus võistluste ajal meeskondade elamis- ja võõrustamisvagunid paiknevad).

Uuh, päris ringrada! Okei, sõitu täna pole, rada on Audile kolmeks päevaks broneeritud (mingi R8 promoüritus ilmselt), aga see-eest näidatakse meile kõike seda, mida enamik fänne võistlusnädalalõpul kunagi ei näeks. Kõigepealt briifingutuba. Väidetavalt peeti just siin ruumis enne praeguste poodiumiküsitluste aega ka sõidujärgset esikolmiku pressikonverentsi, mis eetrisse läks. Enne kui kolmik pressikeskusesse “suurele” pressikonverentsile juhatati.

Poodium. Okei, F1-karussell paneb siia oma butafooriat juurde — kogu tsirkuse ülesehitamist alustatakse üldjuhul nädal enne võistlust — aga siiski: poodium!

Pressikeskus. Väidetavalt maailma üks suurimaid omalaadseid. 450 töökohta, kus igaühel on oma lauapind, elekter, netiühendus ja vaade neljale ekraanile, millest üks näitab ilmateadet, teine ajavõttu, kolmas ja neljas pilte kohalikest rajakaameratest (st mitte telepilti).

Tuba, mille üks sein on ekraane täis. Need on monitorid, mis näitavad korraga kogu rajal toimuvat. Siin istuvad kohtunikud ja võtavad vastu otsuseid! Küsin, millisel toolil Charlie Whiting istub — naerupahvak. Giid arvab, et eks Charlie tiirleb pigem mujal ringi — alguses ühes tornis, vajutab stardinuppu, hiljem lehvitab teises kohas ruudulist lippu — aga ei, siiski, ju ta vahepeal ikka siin on. Aga Bernie kindlasti ei ole. Ja tiimide esindajaid siia ka ei lasta, kuigi raadioside on olemas.

Näeme ära ka VIP-ruumi ja esimese boksigaraaži. St garaaži number 1. Selle, kus võistlusnädalavahetusel hoitakse ja putitatakse valitseva maailmameistri autot. Ja siis ka natuke boksiseina, kuigi see on praegu teistsugune: lihtsalt võrk. Ei mingeid katusealuseid ekraanide ja raadiotega.

Vanasti pandi siin iga aasta uus asfalt maha, aga nüüd iga kahe aasta tagant. Mitte majanduskriisi pärast, lihtsalt veoautod ei võistle siin enam. Nii säilib teekate paremini. Aga jah, vormelitsirkus on ikka paras pull, sest näiteks hetkel punane joon boksitee peatumis- ja sõiduala vahel värvitakse F1 ajaks Allianzi värvidesse. Ja siis jälle punaseks tagasi.

Rada ise jaguneb kaheks. Või kolmeks. Või on võimalik jagada kaheks. Täispikk variant on “rahvusvaheline” ja siin peetakse siis, noh, rahvusvahelisi võistlusi. Kui ta pooleks jagada, on lühem osa kohaliku võidusõidukooli käsutuses ja pikemal peetakse kohalikuma tähtsusega võidukihutamisi. Ja tegevuses hoitakse rada aastaringselt, olgu siin siis ratta-, rulluisu- või jooksuvõistlused, kardisõidud, võidusõidukool, kohalikud vormelid või lihtsalt “track day” — kuhu igaüks oma (sport)autoga tulla saab. Või reserveerib keegi firmaürituseks raja endale, nagu Audi täna. Pressikeskus muudetakse vajadusel konverentsiruumiks.

Imbil ei hakka ka igav, vähemalt nii ta väidab. 😉

Lahkume pärast poolteist tundi väldanud tuuri ringrajalt ja otsime endale boksipeatuseks kohta. GPS juhatab meid peaaegu bensiinijaama ja laseb siis uuesti kiirteele sõita. Oeh. Peaks ikka ise ka silmad roolis olles lahti hoidma. Läheme vanakooliks ära ja leiame siltide järgi McDonald’si, kus saame järjekordse uue kogemuse võrra rikkamaks: meie tellimuse võtab vastu masin! Ja masin oskab meiega ilmselt palju paremini inglise keeles suhelda, kui kohalikud teenindajad — mitte et neil midagi viga oleks, väga sõbralikud on — aga kokku panevad selle siiski inimesed, kes korraks kaks tellimust segamini suudavad ajada ja meile lasteeinet pakuvad.

Süües leian kaardilt ka lähima bensiinijaama ja marsruudi selleni. GPS arvab, et me oleme kiirteel ja üritab seeläbi meid tahtmatult eksitada, nii et kaardilugemisoskus on endiselt vajalik. 15 liitrit on rohkem kui veerand paaki ja annab meile mõnusa puhvri. Ilmselt piisanuks kümnestki.

Võtame suuna uuesti oma kodusesse Sitgesesse. Mägitee tundub pikem kui hommikul. Ilmselt aeglases kolonnis sõitmise pärast. Aga igav ei hakka siin endiselt. Okei, Imbi magab kõrvalistmel — tema jaoks pole ilmselgelt piisavalt põnev. 😉

Sitgeses kasutame lõpuks ära juba esimesel ööl saadud vautšerid, mis meile kummalegi Hotel Platjadori viienda korruse baaris (platja on kataloonia keeles rand) tasuta klaasi cavat lubavad. Vahetan oma cava mahla vastu ja naudime vaadet. Tõeline Vahemere-idüll. Vaikne raadio mängib Retro FM-i väärilist muusikat taustaks, rand on inimesi täis, laine laine järel randa kandub…

Klaasid tühjad, lahkume ka ise randa. Vesi on endiselt soe, liiv enam ei kõrveta, õhtupäike ka mitte. Ainult liiv teeb kogu asja minule tüütuks. Kakumäe kivisem pool on ikka see minu masti rand, noh! 😉

Homme jälle Barcelonasse! 🙂

9. päev: Bojana, rand ja mägitee

Reis algab siin.

Laisk päev, nagu ma eile lubasin. Nii ongi. Kuni kella kolme paiku saabuvad rongiga kaks serblast — Bojana ja Milan — ning siis läheme randa. Vesi on endiselt märg, aga nauditav, liiv tuline. Kahe lamamistooli ja päikesevarju rendihind on paberil küll sama, aga reaalselt pisut soodsam: maksame 15 eurot.

Pärast laseme Barcelona äärelinnas elaval Bojanal endale õhtusöögi kõrvale kohalikest vaatamisväärsustest rääkida. Sööme kohalikke snäkke (tapas/tapes, mis ei tähendagi midagi konkreetset, vaid lihtsalt … suupisteid). Seejärel, nagu lubatud, viime nad Bojana koju, mis asub siit umbes tunnise autosõidu kaugusel. Tasulist teed mööda ~15min lähemal.

Ja kohe saamegi aru, miks tasuline tee nii palju kiirem ja tasulisem on — seal on tunnelid! Meie tasuta maantee viib meid aga mööda mäekülge loogeldes samasse kohta. Laupäeval sõidame ka kindlasti siitpoolt. Mingi turist tolkneb meil jalus, tekib üsna pikk kolonn. Aga mööda sõita ei tohi, paks pidev joon lahutab sõidusuundi. Teed ääristavad ühelt poolt müür (et me kuristikku ei kukuks), teisalt mäesein. Ja nii me seal need kümmekond kilomeetrit lookleme.

Kiirteekultuur on siin natuke nagu Argentiinaski: mööda sõidetakse vajadusel igast suunast, kiirusepiiranguid ei peeta eriti millekski, aga sõidurajad on vähemalt konkreetsed. Ja siis on need teised, kes isegi ei ürita piiranguni kiirendada. Püsime turvaliselt keskmises, pole ohtu karpi jääda, kui parempoolne maha pöörab. Keegi ei pahanda ka.

Bojana neibörhuudi (või peaks barrist/barriost rääkima?) jõudes otsime kõigepealt puolisen tuntia parkimiskohta. Ja lõpuks pargime kilomeetri kaugusele. Istume tema konditsioneerimata korteris ja jätkame Eesti-Serbia sõpruskohtumist etümoloogiliste diskussioonidega, juttudega klaveritest ja kohaliku kaubandusvõrgu kirumisega.

Lõpuks palume end poolele teele autoni juhatada (sest edasi on tõesti väga lihtne, ainult otse) ja suundume tagasi Sitgesesse. Mägitee on vahepeal öisema varjundi omandanud ja kedagi aeglast ka ees ei tolkne. Saab rahulikult oma tempos nautida. Siit ka pisike stiilinäide.

7. päev: Kardirada, kaks GPSi ja hotelli bassein

Reis algab siin.

Eilsest õhtust jäi veel mainimata see, kuidas me korraks autoni jalutasime. No lihtsalt kontrolli mõttes, et kõik ikka hästi on. Algne plaan oli Panda hotellile natuke lähemale tuua, aga kella 9 paiku õhtul oli parkimiskohti hoopis vähem kui hommikul ja meie koht tundus isegi päris soodne. Kõndisime hotelli tagasi mööda rannapromenaadi ja nautisime öist tuledesära. Siin läheb õhtul üsna ruttu pimedaks.

Hommikusöök on rikkalik, nagu eilegi. Selle ajaga, kui meie sööme, koristatakse tuba ära — eile oli täpselt samamoodi. Uskumatu ajastus. Patseerime pisut mööda linna ringi ja lööme Pandale hääled sisse. Suund Tarragona poole. Igaks juhuks on kotis ka hotelli vastuvõtust leitud 3€ sooduskupong ühele lähedalasuvale kardirajale, äkki läheb vaja.

Garmin suunab meid mööda tasuta teid, nagu öeldud, Tarragonasse. Mitte et me seal midagi konkreetset otsiks, lihtsalt anname suvalise aadressi ette ja vaatame, mis saab. Auto on üsna tutikas, alla 10k läbisõitu. Konditsioneer töötab ilusti, mängijasse on jäetud jazziplaat, kütusekulu pea olematu … nagu ka kiirendus. Aga noh, käik alla, pöörded üles ja ta liigub siiski! Ringristmikke on palju, hakkan nendega juba vaikselt harjuma — Tallinnas on mu lähenemine märksa konservatiivsem. Maassa maan tavalla, nagu vanad eestlased ütlesid.

Ühel hetkel kilkab Imbi, et vasakut kätt on kardirada. Või no minu peas kõlab see rõõmust rõkkava kilkena. Paraku natuke liiga hilja, et sisse pöörata. Aga pole hullu, järgmine ring on juba kohe nurga taga, lasen Garmini üle ja väljun neljandast. Uuh. Siin on sõitnud Pedro de la Rosa, Marc Gene, Fernando Alonso, paljud teised … ja vihjatakse miskipärast ka Schumacherile. Ei tea, kas ka tema? No igatahes.

Võimsama kardiga maksab 10 minutit rajal 23 eurot. Soodukaga siis 20. Pealtnäha samasugune Sodi nagu Laagri rajal, aga natuke teistmoodi tuunitud. Palju pikki sirgeid ja laugeid kurve, aga ka paar keerulisemat kohta. Saan rajale uhkes üksinduses, sest Imbi ei julge. Nojaa, eks siin ole teised kiirused ja KUI midagi juhtuma peaks, siis … jah. Aga sõita on lihtne. Füüsiliselt. Siin saaks väga lahedaid võistlusi maha pidada.

Kümme minutit saab täis, mind lehvitatakse rajalt maha ja saan oma ringiajad. Rajajulgestaja ei saa mu nimest päris hästi aru ja kirjutab Critian. Noh, asi seegi. Ja minu parim aeg — 1:22.79 — jääb selle klassi rajarekordile alla 11 sekundit. Vähemalt olen oma esimese ajalise ringiga võrreldes (boks on kohe pärast ajavõtukohta, seega soojendusringil aega ei võeta) ligi 3 sekundit parandanud. 🙂

Adrenaliinilaks käes ja selg higine, suundume Tarragonasse. Carrefouri tühjas parklas peatume hetkeks varju all ja sätime TomTomi Garminiga konkureerima. Esimeses (TomTom XL) on uuem kaart, teine (Garmin Nüvi) räägib vigasemat Eesti keelt, aga näitab kiirusepiirangut natuke arusaadavamalt. Kiirusekaameraid teavad mõlemad, aga TomTom hoiatab kuuldavamalt. Pärast pisikest tiiru Tarragona kesklinnas jätkame ainult TomTomiga.

Pargime jälle Sitgesi tasuta tsooni, sadakond meetrit hotellile lähemale, kusjuures see esimene vaba parkimiskoht ei vaja isegi erilist manööverdamist. Ometi on siin enamik autosid pargitud nii lähestikku, et ilma ülejäänud rivi pisut lükkamata ei ole võimalik välja mahtuda. Mõnikord kohe veab.

Seekord jätame ranna vahele ja jahutame end hotelli basseinis. Mõnus, aga hääääästi vaikne. Peaaegu sosistame omavahel, et massi sulanduda. Vesi on soe, lamamistoolid mugavad. Homme läheme veeparki! 🙂

5. päev: ostlemine, odavlend ja kallis parkimine

Reis algab siin.

Hommik algab, nagu ikka, eile Tescost ostetud gurmeetoiduga. Või noh, võileibade ja jogurtiga. Kiire dušš ja kohvrid kokku, sest kell 10 on check-out. Kuue naela eest (NB! Sularaha!) jätame oma kolm kohvrit hotelli ootele ja suundume ise Oxford Streeti. No et veel viimast võimalust kasutada ja rohkelt soodsaid hilpe endaga kaasa vedada.

Otsustame, et ühest poest piisab: Primark it is! Kasutame oma kohalikke kõnekaarte ja hargneme. Mina meeste-, Imbi naisteosakonda. Vau, lipsu saab 2 naelaga! Ja 5 paari sportsokke ka! Ja T-särgi eest küsitakse ainult 50 penni rohkem! Ja püksipaarid algavad £4 juurest! Ja … uuh! Pakin kotti kolm lipsu, paar komplekti sokke, kolm T-särki, Union Jacki värvides talvemütsi ja püksirihma. Tagatipuks võtame veel mätšivad hallid kapuutsiga pusad ka. Loomulikult Union Jackiga. Imbi leiab endale jaki, 3 pluusi, sokid, pidžaama, raha- ja käekotist koosneva komplekti, salli ja kübara. Arve kokku … khm. 110 naela.

Tiksume hotelli tagasi, tee peal üritan veel võimalikult palju (tõenäoliselt oksjonilt ostetud) huvitavaid autonumbreid pildistada. Äramärkimist väärib näiteks Lamborghini numbriga WE04 PON. Pakime oma ostud kohvritesse ja võtame ette kõikse viimase metroosõidu. Kõik siin tundub juba pärast paari päeva nii tuttav; arutleme väikestviisi, et siin võiks täitsa eladagi. Seekord me ei eksi isegi rongiga: oskame juba lugeda, milliselt perroonilt Gatwick Express väljub. Ja rong on mugavam, kui lennuk. Napilt. Sõitma peab sellega ka muidugi ainult pool tundi.

Jõuame lennujaama. Ilgelt vara. Jõuan telefoni täis laadida, äkki läheb Barcelonas vaja. Meil on nimelt selline probleem, et autorent pannakse kinni 23:00 ja lend maandub plaani järgi 22:25. Lisame juurde väljumisel tekkiva ummiku ja pagasi ootamise, ega väga ei jäägi varu.

Igatahes, meie lennu check-ini avamist ootame poolteist tundi. Edasi on juba lõbusam: tax-free poed ja söögikohad. Brausime käekellasid ja olmeelektroonikat, lõpuks ostame lennukis lugemiseks paar kohalikku ajakirja: Imbile Q ja minule Autosport. Raudselt Eestis nii hea hinnaga ei saa. 😛

50 minutit, vabandust, 45 minutit enne lennu planeeritud väljumisaega saame teada värava. Ehk siis juba see info hilineb 5 minutit. Seame sammud sinnapoole, ennäe, järjekord! Jätame sabatamise esialgu neile, kes viitsivad, kuna meie rida pole veel välja kuulutatud, aga liitume varsti siiski ootajatega. Infotabloo väidab, et värav suletakse … 5 minutit tagasi. Khm. Järjekord on veel täiesti arvestatav. Väljalend hilineb lõpuks ca 20 minutit. Vueling!

Pardal teatab kapten, et saabumisaeg on siiski 22:25. Naudime aknast avanevat vaadet päikeseloojangule ja loeme, mida Daft Punk oma ülimegasupergigahüpereduka (ja hea) plaadiga tegelikult öelda tahtis. Kell 22:02 (Hispaania aja järgi) on õues juba täiesti pime. Aru ei saa, kui kaugel me oleme. Kuni ühel hetkel on kõik jälle selge: linnatuled paistavad. Valjuhäälditest kõlab teade, et alustame laskumist sihtpunkti suunas ja et väljas on 20 kraadi sooja. Rattad puudutavad maad 22:25.

Eksperimenteerime elektroonilis-biomeetriliste passide ja automaatkontrolliga. Natuke on kasutatavuses veel arenguruumi: minul läheb ludinal, aga Imbi suunatakse pärast näo- ja sõrmejäljetuvastust ikka piirivalvuri juurest läbi.

Pagasi saame kätte üllatavalt kiiresti ja järsku on ikka paanika: kell juba kohe üksteist, aga meie ei leia kuskilt Centauro (autorendifirma) mikrobussi. Suudame isegi busside peatumispaiga tuvastada, aga Centaurot ikka pole. Helistan, noormees toru otsas juba aimab, et see mina olen. 15 minuti pärast (st 23:15) lubatakse meile minivänni. Elagu mañana! 😀

Mikrobuss saabub 23:30 paiku. Jõuame Centauro kontorisse, mis on põhimõtteliselt küll lennujaamas, aga üsna mitme minuti sõidu kaugusel. Kusjuures sõit käib suures osas 100km/h. Saame auto kätte — klass on “Ford Fiesta või sarnane” ja meie isend Fiat Panda. Natuke nagu sõidaks pisikese mikrobussiga. Homme uurin, kas iste kuidagi madalamaks ka käib, sest praegu on tagumises asendis raske esialgsest välja näha. TomTom peale, hotelli koordinaadid sisse ja minekut! Küsimusele, kas vältida tasulisi teid, vastame eitavalt. Jõuame ruttu hotelli, maksku mis maksab!

Maksab üle 6 euro. Pff? Okei, edaspidi proovime siis vältida, maksku mis maksab. 😛

Sitges. Ühel hetkel väidab TomTom, et oleme kohal. Nojaa, aga … kus hotell on? Eks ta luuletas meile alguses ka maid ja ilmu kokku sellest, kuidas ühesuunalist pidi vastassuunas kiirteele jõuda. Teeme paar tiiru lähiümbruses ja üritame parkimiskohta leida. Leiame parkimismaja. 8 tundi/25 eurot! Olgu, 24 tundi on sama hinnaga. Aga … äkki saab ikkagi kuidagi odavamalt ka? Tiirutame mööda ülikitsaid tänavaid nägemata ühtegi parkimiskohta. Vahepeal üritavad purjus turistid meie Pandat silitada. Tunduvad jalakäijatele reserveeritud tänavad olevat.

Imbi proovib hotelli helistada, aga jääb iga kord ootele. Märkame, et TomTom pakub teist numbrit kui meie reservatsioonileht, proovime seda ka. Hurraa, mehehääl vastab ja ei jätagi meid … okei, korraks oleme ootel ka. Igatahes, 15 euro eest saab auto veeta öö hotelli parkimismajas, mis asub kõrvaltänavas. Noh, midagigi. Ja homme võime parkida tasuta parkimisalal, ca 10 minuti jalutuskäigu kaugusel hotellist. Kui lõpuks oma parkimissaaga lõpetame ja hotellituppa jõuame, on kell umbes üks öösel. Lennujaamast hotelli pidi olema paarkümmend minutit sõitu, meil läks koos kõigi seiklustega kaks ja pool tundi.

Aga aknast on vaade hotelli basseinile! 🙂

Kokkuvõte: oktoobrist detsembrini

Jube ammu pole bloginud. Miks seda üldse vaja on? Ühelt poolt võimaldab vabalt, ilma igasuguste piirideta kirjutamist harjutada, teisalt on endal huvitav aastate pärast lugeda, mis toimus. Ja kui kedagi teist (mõnd lugejat) ka huvitama peaks, on see ainult boonus.

Igatahes, üritagem siis oktoober kuni detsember siin nüüd kuidagi kokku võtta, olgu see’s kronoloogiliselt või mingil muul moel järjestatud.

Oktoobri esimese poole kohta ei ole säilinud ühtegi jälge elust kui niisugusest. Justkui poleks juhtunudki. Aga lõpp läks huvitavaks: Arvutimaailma suures testis olid 3 aastat vanad rüperaalid, kus ma kiivalt MacBook Pro poolt olin ja seejuures ta nõrkustele muudkui näpuga näitasin. Siis kirjutasin laulusõnad, mis siin eelmises postituses olid, läksin nendega stuudiosse ja tegin kõik ümber. Tegelikult läks paremaks, ausalt ka. Aitäh, Arne.

November algas Neljapäeva jaoks paanilise proovitsükliga, et uue trummariga Sossis 3 setti ära mängida. Oleks hakkama ka saanud, aga mu hääl vedas alt. Jube kahju, pidime kogu esinemise teadmata ajaks edasi lükkama. Siis teatas Oliver, et ta ei jaksa enam meie pärast kogu aeg Tartu-Tallinna vahet sõita, ehk siis pidime talle asenduse leidma. Leidsime. Aga nüüd otsime hoopiski uut trummarit. Jälle. Ohjah.

Igatahes. IM Arvutid leidis vist, et minu siiras kiidulaul Arvutimaailma külgedel on tunnustust väärt ja kutsus mind Solarise poe uue kontseptsiooni avamiseelsele VIP-üritusele. Või no pressiüritusele. Üsna VIP tunne oli ikkagi sealt punaste kardinate vahelt sisse kõndida, kui pood massidele alles järgmisel hommikul avati. Lisaks lubati kõigile kohalolnutele kingituseks Steve Jobsi elulugu, mis siiani veel kohale pole jõudnud. Raamat ise on digitaalsel kujul juba läbi loetud, aga riiulisse sobiks see teiste suurte juhtide – Enzo Ferrari ja Michael Schumacheri – kõrvale küll. 😉

11.11.11 toimus TLÜ-s World Usability Day puhul konverents, kust jäi meelde paar mõtet:

  • Mõnikord, aga väga harva, võib disainis kasutatavuse arvelt järeleandmisi teha ilma, et lõpptulemus sellest väga kannataks.
  • Akadeemikutel on huvitav akadeemikuid kuulata, ühtlasi satuvad nad omavahel pikkadesse diskussioonidesse, mis tavainimestel üle pea käivad.
  • Peeter Marvetile meeldib LHV panga disain, nii netipanga kui ka kaartide osas. Üsna vahetult pärast seda, kui Pets nende ühevärvilist pangakaarti kiitnud oli, märkasin jalgpallikaartide reklaami. Oh the irony.

Ewerti ja Kahe Draakoni kontsert oli Nokias. Lisaks heale muusikale jäi meelde, kuidas poisid täismajast lõpuni rabatud olid ja väga midagi öelda ei osanud. Aga see kõik mõjus väga siiralt ja avatult, nii et kõik on hästi. Ja siis, pärast kontserdi lõppu, jagati uksel kaarte, millega kontsertsalvestust alla laadida saab. Kaardi peal oli “kontsert” valesti käänatud. Jube keeruline sõna, tuleks ära keelata. Vähesed kontserdikorraldajad saavad hakkama.

Bigbändiga esinen novembris-detsembris kokku 5 korda, kusjuures esimestel kontsertidel hakkas hääl jälle alt vedama. Nõmme kultuurimajas – kuhu ma kiirustasin keset hooaja viimast F1-ülekannet, mida sõbrad minu poole vaatama jäid – tuli kõige lollakama koha peal kukk sisse. “Start spreading the news…” Eks hääl oli muidugi ka sellises olekus, et iga õige noodi tabamine nõudis sel hetkel üliinimlikku pingutust, pluss siis veel Sway ja sealne modukas, mis mul alati mööda läheb. Okei, mitte alati: viimati moduleerisin õigesse nooti, aga vale sõnaga.

Meeskooril on jõulukontserdid tulemas, seega sain järjekordse reklaami sisse lugeda:

Rääkides meeskoorist: minule, Vahurile ja Jannole tehti ettepanek korraldada Kuusepuu. See on sihuke traditsiooniline kord aastas toimuv pidu koos TTÜ naiskooriga. Kuigi aega oli alla kahe kuu, tõotab vinge pidu tulla. Tiiservideo on juba ise nii vinge, et oh-oh-oh-oo! Aga seda ma siin paraku jagada ei tohi, erinevatel põhjustel. Võib-olla kunagi hiljem.

Tööl läheb ka hästi. Mida rohkem ma teen, seda rohkem mind usaldatakse, seda rohkem on vastutust ja seda rohkem ka tegemist. Järgmised 3 aastat vean ühte päris mõnusalt suurt projekti. Moraal? Andke mulle vastutust ja ma leian motivatsiooni asi ära teha. Või kui ise ei oska, siis vähemalt leida need, kes teevad. Vaikselt nurgas oma asjadega nokitsedes puudus pinge ja üldse ei inspireerinud.

Kui juba töö jutuks tuli, oli meil hiljuti väga inspireeriv juhtimiskoolitus/treening Mats Soomrega. Õppisime ennast ja kolleege paremini tundma, saime igasugu huvitavaid nüansse teada. Lisaks kõigele muule on see kogemus mind ka korralikumaks autojuhiks teinud. Kes teab, see teab. 😉

Trennis hakkasin käima hommikuti, enne tööd, sest õhtul lihtsalt ei jõua. Nädal aega töötas, siis jäin haigeks. Moraal? Oleks pidanud varem hommikuti trennis käima hakkama. Mainitud haiguse tõttu jäi mul Teeviidal seekord käimata. Sellest on eriti kahju, sest kool saab enne järgmist võimalust ilmselt läbi. Hetkel olen, muide, akadeemilisel, et kevadsemestril täie rauaga lõputööd ja praktika aruannet kirjutada. Kui nüüd ainult praktika lihtmenetlusega arvestamise kohta VÕTA komisjonilt veel mingisugustki tagasisidet tuleks. Peab uurima.

Ahjaa. Värava tänavale sai lõpuks ultramoodne paraboolantenn katusele hangitud ja sellega mõned fännid pöördesse aetud. Helar lubas sisse kolida. Premier League HD, noh. Muidu on digiboks nagu digiboks ikka, aga 4 ekraani majas pole naljaasi ära toita. First world problems FTW!

Ja ongi kõik. Ei tulnud tuhandetki sõna kokku. Nõrk.

Seiklusjutte Tartu maanteelt

Laupäeva õhtul oli Tartus paar üritust, kuhu PIDI minema. Samas eksisteeris vajadus pühapäeva hommikul kodus olla. Noist põhjusist oligi tingitud meie öine sõit.

Kõik algas ilusti — silmad püsisid lahti, seltskond oli ergas… ja siis tuli udu. Mitte päris kõige tihedam, mida ma elus näinud olen, aga siiski ebamugav. Lisaks veel suverehvid ja jäätumispunktiga flirtiv õhutemperatuur, nii et kohati ei tihanud palju üle 60km/h vajutadagi. No ausõna — lähituledega paarkümmend meetrit, kaugtulede tagasipeegeldus väsitanuks silmi veel kiiremini.

Umbes Adavere kandis tundus kodutee nii-nii pikk, piirväärtuses lõpmatusele lähenev. Ühtlasi lähenes tagantpoolt miskit suurt…

Tõmbusin bussitaskusse, lasin ta mööda. Treilerijuht teadis maanteed ilmselt peast, nägi kõrgemalt kaugemale ja liikus täiesti mõistliku 90-95-kilomeetrise tunnikiirusega. Tema tagatuledest sai minu majakas, kuigi — hea meelega oleks end lihtsalt talle kärusse parkinud ja koju vedada lasknud. 😉

Ja siis, kuskil umbes Kose kandis, tšillis teepervel hõbedane Subaru. “Politsei,” ütles Raivo tagaistmelt. Nõustusime. Mõni hetk hiljem sooritas ta juba möödasõidumanöövri, jäädes treileri ja meie vahele. Veel mõni hetk, ümmargune märk, mil punase sõõri sees ilutses “70” ja Subaru käivitas vilkurid. Niipalju siis majakast.

Õnneks oli udu seks ajaks hõrenenud, sõit Tallinna möödus edasiste vahejuhtumiteta. Küll aga oli mõni tund hiljem sama teed sõitnud naiskoori buss kinni peetud ja juht puhuma pandud. Hea, et keegi meid öistel maanteedel huligaanide eest kaitseb! 🙂