Kaks nädalat Kagu-Aasias. Osa 2: Langkawi ja Koh Lipe

Viimati jäi lugu pooleli 12. veebruaril, Air Asia lennukis Hong Kongist Malaisia poole.

Sööme KLIA2-s. Mitte et seal palju parem oleks — paremate toidukohtadeni jõudmiseks peaks transiidialalt väljuma, aga nii palju meil ju aega ei ole, kuna esimene lend hilines pisut. Aga mis sa kostad: oma väravat otsides saame teada, et … ka see lend hilineb! Siiani 4/4, ehk kõik lennud on hilinenud.

Dunkin’ Donuts — võtame kiired võileivad ja külmad kohvijoogid, sest kliima on siin hoopis teine. Kui Hong Kongis andis kohalik turismiäpp lausa külmahoiatuse (öösel ainult 12 kraadi üle nulli), siis siin on enam-vähem aastaringselt 28-30.

Lennuk Langkawi lennujaamas

Langkawi lennujaam on huvitav kogemus: lennukist lastakse välja otse asfaldile, mõlemast uksest korraga. Ei mingit bussisõitu ega lennuki külge liikuvat koridori, sest terminal on ju kohe siinsamas. Võtame kohvrid ja ostame kohaliku SIM-kaardi. Raha küsitakse 25RM 32GB eest 7 päevaks, ehk siis lõpus tuleks justkui pisike top-up teha — olgu etteruttavalt öeldud, et saime ilma hakkama. Mainitud 32 giga jaguneb nii: 2 GB kiiret 4,5G netti, 10GB Facebooki jaoks, 10GB Instagrami jaoks, 10GB kõigeks muuks. Misasi see net neutrality veel on?!? Neiu leti taga suudab mängleva kergusega eestikeelse Nokia3 ära seadistada. Mainin talle, et ta luges just keelt, mida räägib ainult ca miljon inimest kogu maailmas. Ta on küll väga üllatunud, et nii väikseid keeli üldse olemas on, aga üldiselt leiab, et Android on Android ja sellega saaks ilmselt ka kinnisilmi hakkama.  Täname viisakalt ja tellime Uberi. Lennujaamas on, muide, suured piraattaksode eest hoiatavad sildid ja kohe sealsamas kõrval suur Uberi reklaam. Mõte rändab korraks kodumaale ja paneb muigama.

Langkawi lennujaama terminalihoone

Päikeseloojangul jõuamegi oma hotelli: Berjaya Langkawi. Seekord ei ole sekeldusi pangakaardiga, ei selle ega eelmise reisi omi — viimati tekkis Malaisias olukord, kus “kahesüsteemset” krediit-/deebetkaarti ei õnnestunud lugeda. Nüüd on kõik hästi: raha piisavalt kontol, tuju hea ja ilm soe. Laseme end esimene kord koos kohvritega tuppa sõidutada — meil on pisike maja mäenõlval, vaatega teistele pisikestele majadele mäenõlval — ja läheme õhtusöögile.

Tai restoran päeval

Pärast sööki jalutame mööda mereäärset rada oma kuurorti teise serva. Ämblikud on siin omajagu suuremad kui kodus, nendega igaks juhuks ei hakka lähemalt tutvuma. Raja teises otsas ootab meid Tai restoran, mille kohta vastuvõtus hoiatati, et igal juhul tuleb koht reserveerida. Mõtleme, et vaatame niisama, aga ometi pakutakse meile lauda. Mis siis ikka, võtame ühed jahutavad kokteilid. Istume puidust platvormil vee kohal, postide otsas — ja peab mainima, et üsna tuuline on.

Tai restoran öösel
Tuppa tagasi jõudes ootas meid pisike üllatus

13.02.2018

Jalutame hommikusöögile. Jess, ma olen tagasi seal, kus ma alati olen tahtnud olla — at the egg station, baby! Järgmiste päevade hommikusöögid sisaldavad omletti kõigega. Imbi puhul siis kõigega peale seente. Huvitaval kombel küsitakse juustu kohta alati eraldi üle.

Hommikusöök

Proovime ranna ära. Vesi on soe, aga mitte nii supp kui Redangil. Isegi natuke jahutav tundub olevat. Noh, aga lõppude lõpuks siiski väga soe. Imbi jätab mind natukeseks üksi. Pikutan niisama varju all, kui ühtäkki ilmuvad metsast välja ahvid. Makaagid, täpsemalt. Üks on kuskilt õuna haaranud, kaks-kolm jälitavad teda. Valvan nüüd asju eriti hoolikalt. Kõik, mida parasjagu käes ei hoia, tasuks ilmselt kotti panna. Ja loota, et nad suurt seljakotti korraga ära ei vea.

Kui Imbi tagasi jõuab, pole ahve näha. Räägin, mis vahepeal toimus ja mõtlen endamisi: “Nii kahju, et Imbi nüüd ahve ei näinudki.” Aga nüüd on meil siin see kõrrega kookospähkel ja juba ta tulebki. Sirutab käe pähkli järele. Mina annan mõista, et pähkel on minu ja tema tõmmaku uttu. Tema näitab hambaid. Peidan pähkli selja taha. Järgmine vaatepilt on hindamatu: makaagi pilgust peegeldub hetkeks segadus, seejärel vaatab ta otsivalt ringi ja lahkub. Justkui oleks õlgugi kehitanud. Igatahes “Out of sight, out of mind” näib makaakide puhul täielikult kehtivat.

Teist liiki ahvid

Hiljem basseini ääres näeme teistsuguseid ahve (dusky leaf monkey, keda me omaette prillahviks kutsuma hakkame) ja siis suuremad, ilma karvadeta ahve neid pildistamas.

Kolmandat liiki ahvid

Õhtusöögiks võtame oma eelmise Malaisia-lemmiku (Mee Goreng Mamak Style), aga Redangi kokk tegi seda oluliselt paremini. Ja jälle tulevad ahvid, sedapuhku need nunnumad. Makaagid ei tundu väga majade lähedale tulevat, vaid piirduvad rannatoolide rüüstamisega. Ja need teised, noh, need ei ole üldse nii ründavad. Igatahes praegusest seltskonnast suudab üks vaeseke end pisut lõksu mängida — kardab paaniliselt uudistama tulnud rahvamassi ja ei suuda enam katusele tagasi minna — ning lõhub kogemata ühe lambi ära.

Ostame poest natuke snäkki kaasa ja jalutame tuppa — umbes 9-minutine jalutuskäik kolme tõusuga. Und ei tule. Guugeldame, mis ohtlikke olukordi siinkandis ette võib tulla, eelkõige seoses putukate, loomade ja tsunaamidega. Nüüd tuleb veel vähem und.

14.02.2018

Alustame valentinipäeva romantilise hommikusöögiga ja tellime Uberi, et kardirada külastada. Siin olla kunagi lausa rahvusvahelisi võistlusi peetud, aga praegu on laguneval rajal lagunevad kardid ja isegi ajavõttu pole. Rada on lai nagu lennuväli, vigade tegemiseks tuleks päris korralikult pingutada, lisaks olen ma siin üksi. Loodan, et meie järel pileteid ostnud Austraalia seltskond ka enne kümne minuti täitumist peale lastakse. Mõned soovid täituvad: jõuan enne lõppu vähemalt nende vanaisast korra mööda sõita. Jess!

Võidusõit iseendaga. Või muruniidukiga?

Sõidame tagasi oma kuurorti poole, aga mitte päris lõpuni. Selle asemel võtame ette siinse köisraudtee, Langkawi Sky Cab. Kassajärjekord on üllatavalt lühike, küll aga tuleb pärast piletiostu üles saamiseks omajagu oodata. Köisraudtee järjekord on organiseeritud 15-minutisteks juppideks, igal grupil on oma täht. Meie oleme W grupp. Ja et ootamine igav ei oleks, on baaspaketi hinna sees paar maapinnal asuvat atraktsiooni: 3D muuseum ja SkyDome.

Viimane jääbki meie poolt külastamata, aga 3D-muuseumi läheme küll. Mis see sihuke on üldse? Seal on seintele ja põrandatele maalitud pildid, mis õige nurga alt vaadates kolmemõõtmelise illusiooni loovad. Popp värk, mõned illusioonid on mulle Vilniuse illusioonide muuseumist tuttavad. Paar stiilinäidet:

3D muuseum. Pildi tegemiseks ei söödud ära ühtegi Imbit.
Kiisud meeldivad mulle endiselt. Ja mina vist neile ka?

Jalutame ringi, võtame ühed kosutavad piimakokteilid ja käime WC-s. Viimane on küll tasuline — 50 kohalikku senti/nägu, ehk ~10 eurosenti — aga see-eest milline: pisike bassein ja vulisev vesi on väga inspireerivad! Sellise luksuse eest võib isegi maksta. Paberit saab ainult letist: kui unustad sisenedes kaasa võtta, pead hiljem tagasi tulema.

On ikka järsk küll!

Sildid väidavad, et tegemist on maailma kõige järsema köisraudteega. Natuke on hirmus ka, aga pigem mitte eriti. Proovime gondlite parema tasakaalustamise huvides alati üksteise vastas istuda, aga väga ei õnnestu — teised paarid tahavad pigem kõrvuti olla ja sisse lastakse kuuekaupa. Meil õnnestub ühel korral viiekesi olla ja korra lausa neljakesi. Miks? Sest meie ees või taga on kolmesed seltskonnad, kes tahavad arusaadavalt koos istuda.

Sky Bridge

Jõuame ülemisse jaama, kust edasi saab taevasillale (Sky Bridge) ühel kahest moodusest: kas liftiga või trepist. Sky Glide on “lift”, mis sõidab mööda rööpaid, kallutades end kogu aeg püstisesse asendisse. Hakkame alla sõitma, ent juba paari meetri pärast jääb kabiin väga järsult seisma. Eesmised lendavad näoga vastu klaasi ja saavad ilmselt ka haiget, aga verd õnneks ei paista. Soovijatele kompenseeritakse piletid, kuna alguses lubatud 15 minutiga masinat siiski uuesti liikuma ei saada. Läheme alla trepist, aga kompensatsiooni ei taotle, kuna ühelt poolt võimaldab see megapikka hüvitusjärjekorda vältida, teisalt jätab aga võimaluse liftiga üles tagasi tulla. Trepp on väga ebatasane, ebaühtlase astmepikkuse ja -kõrgusega ja kohati kaldus ka. Ehk teisisõnu lihtsalt tüütu. 🙂

Sky Glide

Alla jõudes tundub, et õhtupoole on järjekorrad lühemad, kusjuures üle ühe gondli tuleb üles tühjalt. Eks valentinipäev mängib siin ka ehk oma rolli.

Romantisch!

Sööme siinses restoranis — menüü kubiseb naljakatest trükivigadest (chessy chicken). Imbi võtab praetud riisi krevettidega, mina munaga. Hinnavahe on pea kahekordne, minu kasuks. Tundub, et minu Fitbit (ja mitte Imbi oma) suudab köisraudteel õõtsumist trepist käidud sammudeks lugeda — päeva lõpuks saab kokku 130 korrust. Oleks see siis päriselt ka nii. 🙂

Malelik kana?

Berjayasse tagasi jõudes teeme pisikese jahutava supluse basseinis ja võtame sealsest baarist väiksed kokteilid. Jah, see baar on basseinis. Istudki basseinis, “baaripuki” otsas ja tellid aga muudkui jooke. Õhtu lõpetuseks romantiline õhtusöök Asian Pearlis, mis koosneb kuivast kanafileest ja krevetisalat, mille kaste Imbile ei maitse.

Miks ma ainult ühe microUSB kaabli kaasa võtsin? Nüüd ei saa ju meile kohalikku netti jagavat Nokiat ja akupanka korraga laadida. Oeh.

15.02.2018

Hommikul võtame suuna Kuah’ poole. Kuna peame õigeks ajaks praamile jõudma, läheme taksoga, sest Uberit on nii vara lootusetu saada. Taksosõit on küll omajagu kallim, lisaks on auto vana ja logisev, nagu need kärud, mis meid hotellis ringi veavad. Kuidagi on telefonimängus viga sisse tulnud ja taksojuht arvab, et me tahame lennujaama sõita. Kui me täpsustame, küsib ta meilt luba enne pikale sõidule asumist viieminutine palvepeatus teha. Mis meil selle vastu olla saaks? Taksomeetreid siin nagunii ei kasutata, hind öeldakse enne sõidu algust ära. Turvavööd pole ka üldse “in”, erinevalt Hong Kongist, kus taksojuhil on õigus klient välja tõsta ja senise arve tasumist nõuda, kui too turvavöö kinnitamisest keeldub. Antud takso spidomeetri osuti istub rahulikult skaala alumises otsas, ei näita midagi.

Jõuame sadamasse päikesetõusul — umbes nagu 2016 sügisel Redangile minnes. Starbucks on lahti, midagi muud ei paista — isegi mitte seda letti, kus me end reisile registreerima peaks. Üks vana küsib, kas me tahame Koh Lipele sõita (that obvious, huh?) ja ütleb, et lett avatakse kaheksast. No ja pileti peal on selgelt kirjas, eks, et 90 minutit enne reisi hakkab registreerimine ja 60 minutit enne peab see raudselt tehtud olema. Reis on kell 9. Oli siis vaja nii vara ärgata jälle? Mis siis ikka, võtame Starbucksist natuke kosutust ja Imbist saab sedapuhku Emby.

Emby

Lett avatakse isegi mõni minut enne kaheksat. Selleks ajaks on kogunenud juba paras hulk sarnaste plaanidega turiste, kuigi enamikel tundub olevat rohkem pagasit kaasas. Meie aga reisime sedapuhku ainult seljakottidega Taisse, kohvrid jätsime Berjaya hotellituppa. Kõigepealt korjatakse ära passid, vastu antakse numbrid ja Tai immigratsioonivormid. Kusjuures vormil on üks küsimus muidugi ka passi number — koopiat tasub alati kaasas kanda.

Ootan, et keegi hakkaks hõikama numbrit 21, aga ei. Reageerin hoopis “Mr Karmo” peale. Kui numbrit tagasi tahan anda, satub poiss pisut segadusse, aga lõpuks saan siiski meie passid ja piletid kätte. Siis tuleb järgmises kohas oodata. Külastame tasulist WC-d, kuhu saab tasuta sisse, kui sul piisavalt peenikest raha pakkuda pole. Ei tea, kas paberit saaks ka tasuta? Nii ülbeks ma siiski ei lähe, võtan oma varud igaks juhuks kaasa. Enamikes kabiinides on loomulikult poti asemel auk kükitamiseks.

Praamis

Nüüd ootame juba kolmandas kohas. Ja siis juba turvakontrolli järjekorras. Ja saamegi laevale! Meelelahutuseks on Despicable Me 3, mis ongi umbes-täpselt õige pikkusega film. Laevalt maha saamiseks ootame jälle järjekorras. Tai rahvuslik uhkus, “pika sabaga paadid,” käivad ükshaaval vastas, veavad reisijaid jupikaupa rannale. Et paadist maha saada, pead kas liivale hüppama või madalasse vette ronima — hea et me kinniseid jalatseid ei pannud. Järgmiseks: uus järjekord! Seekord passide kättesaamiseks. Ja siis veel üks, et passidesse templid saada. Viimases letis tuleb kohaliku rahvuspargi pilet osta, kuna me selle territooriumil viibime. Redangil oli sama kord, kuigi pileteid müüdi juba enne saarele pääsu. Mitu järjekorda see siis nüüd kokku tegi?

Järjekordne järjekord

Kuna hotell on kaardi järgi “sadamast” ainult pooleteise kilomeetri kaugusel, proovime sinna kõigepealt jala minna. Vaba takso püüab meid kinni. Taksod on siin külgkorviga rollerid. Noh, saare värk ikkagi. Eriti muljetavaldav on lõpusirge, mis on vastavalt hotell nimele (Mountain Resort) üsna järsk mäkketõus. Taksojuht sätib meid paremini tasakaalu ja annab gaasi. Veab välja küll, kuigi natuke enne lõppu hakkab see isegi natuke kahtlane tunduma.

Läbime check-ini mängleva kergusega ja jõuame oma tuppa. Siinne duširuum ja WC on vabas õhus, koos gekodest publikuga. Võtame kerge lõunasöögi, kastame end korraks ookeani — vesi on veel sinisem kui Redangil — ja teeme lõunauinaku.

Kui sinine saab vesi üldse olla?

Õhtul laseme hotelli pakutaval shuttle’il end jalakäijate tänavale vedada. See shuttle ei ole buss, ei ole isegi mikrobuss, hoopis pikap on. Ja rahvast võtab  peale rohkem kui kasti istuma mahub.

Tänaval käib viisakas melu, seal tervitavad meid erinevad poed, söögi- ja joogikohad. Kes reklaamib end tasuta wifiga, kes üritab “no wifi” positiivseks keerata. 7-eleven lubab kaardimakseid alates 300 bahtist (ca 8 eurot).

Tänav saab läbi, niisiis jalutame natuke rannal edasi-tagasi. Tuleshow on popp, seda tehakse rannariba peal umbes kolmes kohas paralleelselt. Esinejad tunduvad nende vahel roteeruvat. On ka paar mõnusat haussi mängivat kohta, võtame laua ühe naabrusse. Tänane õhtusöök: fried rice with green curry., mõnusalt ühtlase vürtsiga. Arve peaks meie arvutuste järgi olema 620, summaks on märgitud 500. Eks me siis võtame sooduka vastu — ei hakka väga piiratud inglise keelega teenindajate matemaatikat kahtluse alla seadma. Nüüd on aeg kõrvale lebokohta siirduda ja haussi nautida. Kuigi menüüs on ainult alkohol, küsime kas ilma ka saab. “Ikka, apelsinimahl ja ananassimahl ja…” Saab virgin mojitot ka.

Joogikaart ise oli selline. NSFW!

Vahepeal on tõus olnud, liivariba baari ja mere vahel on oluliselt kitsam. kõik kohad on paate täis. Õhtupimeduses käib vilgas kaubavedu, põhiliselt loobitakse paatidest kaldale plastikust veepudelite plokke, aga paratamatult jätab see esmapilgul mulje pigem millestki oluliselt kahtlasemast. Vaata veel Narcost. 🙂

Jalutame jalutustänavat pidi tagasi, skoorime 7elevenist snäkki-jooki ja võtame takso, mis sedapuhku rokib normaalseid tulesid, sh valgustatud ämblikmehe kujutist. Toas klõpsin telekanaleid läbi, aga midagi rahvusvahelist silma ei jää. Üks kohalik kanal näitab mingisugust Tai telemängu mis justkui nagu meenutaks miljonimängu, aga mängija peab järgmise summani jõudmiseks laulma. Mitte midagi ei saa aru — ei mängust ega päris hästi ka sellest, kas mängija laulab puhtalt või mitte.

Normaalsed tuled!

Ahjah, need snäkid. Kaks väikest pakki Lay’si kartulikrõpsu, üks singi-juustu-võileivamaitseline ja teine Nori-vetikamaitseline. Only at 7eleven!

Only at 7eleven

16.02.2018

Hommikul ärkame päikesetõusuga, sest siinse majakese kardinad ei ole vahelduseks valguskindlad. Sööme, checkime end välja ja loksume pikapi kastis jalutustänavale. Walking street tundub olevat jalakäijatele reserveeritud õhtul kella kuuest (no nii umbes päikeseloojangust), hommikupoole on siin liiklust küll — põhiliselt mopeedid, erinevate külgvankritega. Leiame kohviku, kus on vaba laud ventilaatori all, joome erinevaid kokteile ja värskelt pressitud mahlu. Kõige parem on arbuusimahl.

Kõndimistänav

Algab taas järjekordade ja ootamiste jada. Esimene tähtaeg on check-in kell üks. Jõuame 20 minutit varem kohale ja ootame leti kõrval lauas (õnneks varju all, sest päike on ere ja palav). Näitame piletit ja passi, pass võetakse ära, kutsutakse tagasi 14:30. Ootame kõrvalasuvas kohvikus, jälle ventilaatori all, joome kokteile. Õigemini smuutisid. Kaval mõte: puuviljatükid koos jäätükkidega blenderisse ja ongi valmis. Peaks kodus rohkem jääd tegema, just selle jaoks. 14:20 lähen WC järjekorda, et enne järgmist faasi ära käia, aga… järgmine faas jõuab natuke oodatust varem kätte. Saame oma passid check-ini letist kätte ja liigume nendega migratsiooniletti. Seal lüüakse Taist lahkumise tempel sisse ja korjatakse passid jälle ära. Tagasi saab laevas.

Vaade paadist platvormile, mille kaudu praamile sai

Nüüd ootame boardingut, ca poole tunni pärast peaks saama. Pardale minnakse mitmes etapis: kõigepealt rannalt “pikksabadega” keset lahte ankrus olevale platvormile, sealt praami. Aga enne veetakse praam eelmistest reisijatest tühjaks, samamoodi longtailidega. Tundub, et kolm paati teevad ca kolm ringi, et kõik reisijad kätte saada. Langkawi poole sõitjaid on oluliselt vähem kui eile (või ka täna) tulijaid. Imbi pakub, et esimeses reas on palju jalaruumi, aga see on juba täis. Mäletan eilsest, et tagumises reas on ka natuke rohkem. Õnneks on tagumise rea ainsad kaks tooli veel vabad. Skoor! 🙂

Pardal on meelelahutus sama, mis eile: Despicable Me 3. Piraatversioon näikse olevat, vähemalt subtiitrid on kahtlase päritoluga. Merereis tundub lühem kui tulles, kuigi ma seekord isegi ei maga. Imbi vist pisut tukastab.

Kotkas on maandunud. Õlale.

Langkawile jõudes pildistame kõigepealt kotkast ja siis leiame söögikoha. Päike loojub. Tundub, et loojangul pannakse ka meie söögikoht kinni — vähemalt kuidagi tühjaks jääb. Sööme mingi osa oma toitudest ära, aga kanatiivad palume kaasa pakkida. No hindasime jälle üle ennast. Kanatiibadest rääkides… kui need lauda tuuakse, on esimene reaktsioon “midagi sellist me ju ometi ei tellinud?”. Tiivad on liigestest sirgeks väänatud ja pulkade otsa aetud. Täiesti harjumatu kuju, aga süüa on üllatavalt mugav.

Kanatiivad?!

Teel Berjayasse tagasi lobiseme Uberi juhiga. Saame teada, et durian on siin ikka ülipopulaarne, aga kahjuks (loe: õnneks!) ei ole praegu hooaeg ja üldse olla sel nädalal Langkawil tapvalt palav. Samas saame ka kinnituse, et temperatuur siin aastaringselt väga ei kõigu. Või no praktiliselt üldse mitte. Kui me oma kodukandi kliimat kirjeldame, on ta pisut hämmingus, miks seal üldse keegi elada peaks tahtma. Noh, ee… meil ei ole looduskatastroofe ega (väga) ohtlikke elajaid metsas. Elatustase on ka parem, samas kulub ka rohkem raha kütmisele. Mitte et siinsed konditsioneerid odavad oleksid ülal pidada.

17.02.2018

Hommikul ärkame ilma kellata, sööme, tuleme basseini äärde. Vahepeal võtame basseinibaarist mõned joogid. Minu lemmikud on ginger ale ja ginger ade — viimane natuke nagu ginger ale, aga sidruniga. Mingeid põnevamaid plaane polegi. Puhkus!

Ahvid. Burger. Bassein. Lapsed. Hiina, saksa, inglise, itaalia… ja siis veel palju erinevaid keeli, mida kõla järgi ära ei tunne. Imbi loeb raamatu (Koopamees) lõpuni. Shoppame pisut suveniire ja postkaarte.

Majabänd

Õhtusööki sööme Beach Brasserie’s. Tõmbame korraks Aasia maitsetega tagasi: võtan Caesari salati ja Imbi sööb kanapastat. Pärast läheme ja kuulame kohalikku majabändi. Settide vahel teen juttu, üritan ka kaaperdada, aga ei õnnestu. Arusaadav — see üritus muutuks kiiresti karaokeks, kui iga suvaline jorss laulma lastaks. Niigi peavad nad soovilugusid tegema. Eksisteerib võimalus, et me kuulsime sedasama bändi 2016 Redangil. Toona oli neid 3 tüdrukut ja 1 mees, seekord on üks tüdrukutest Filipiinidel ära ja bänd tegutseb triona. Sihuke juustune sünditaust, aga vokaalid on tunamullusega võrreldes omajagu arenenud. Üks tüdrukutest on ikka väga hingega asja juures. Pluss veel pidev tants laulmisega koos, selles palavuses. Respekt! Ei, mitte see bänd. Appi.

18.02.2018

Samasugune päev nagu eile. Naudime basseiniäärseid lamamistoole, koos vahepealsete jahutavate suplustega. Selle vahega, et vahepeal panen klapid pähe, audioraamatu mängima ja lähen teen samme (ja pilte). Teele jäävad mõned ahvid, üks hästi suur ämblik, mägised teed ja hästi palav ilm (32 kraadi). No mis, 2002 suutsin ma sarnastes oludes Tallinnast Tartusse vändata, nüüd siis ainult kolmveerandtunnine jalutuskäik?!

Siin ta nüüd istub, makaak sihuke

Õhtupoolikul teen hotellitoas tuludeklaratsiooni ära. Oleks tahtnud eile Uberis teha, oleks oluliselt eksootilisem olnud, aga kohalik mobiilne internet ei pakkunud piisavalt jämedat toru. “Malaisia hotellituba” tundub Eesti tuludeklaratsiooni tegemise asukohana kuidagi … igav lausa.

19.02.2018

Hommikusöök. Check-out. Takso lennujaama. Baggage dropis on pisike segadus — iseteenindus, mis vajab vähemalt esimesel korral omajagu selgitamist. Imbi nendib pärast, et see vist ei ole kuigi hästi disainitud teenus, mis igal sammul nii palju eksimisvõimalusi pakub. Nõus. Muuhulgas on neil siin kombeks väljaprinditud pardakaartidelt kontsud ära rebida. Me olime enda omad Eesti metsade säästmiseks samale lehele printinud, Imbi oma ühel, minu oma teisel küljel. Nii ei saa, sest mõlemalt tuleks konts ära rebida. Noh, aga me ju printisime muidugi kõike topelt, et kummagi kotis oleks täiskomplekt. Kui me kolmanda koopia veel teeks, kas siis saaks keegi meiega koos tasuta reisida, sest tema pardakaardi konts pole ära rebitud? Ei mõista.

Lend LGK-KUL. Minu jaoks täiesti “igapäevane” tunnine lend, nagu TLL-VNO. Ümberistumisaeg klia2-s on piisav, et rahulikult võtta. Kaks turva- ja üks passikontroll, lõunasöök… ja JÄLLE lend hilineb. No nii umbes pool tundi. Sedapuhku on kohalik odavlennufirma meid pisut lahku istutanud, aga proovime üle elada. Vahetame omavahel kohad ära, et ma natukenegi jalgu vahekäiku saaks sirutada. No ja ega sellega ebamugavused veel ei lõppe: ma olen oma head klapid kogemata kohvrisse pakkinud ja pean teisi kasutama. Appi! 😛

Lennuki WiFi võimaldab muuhulgas lugeda kohalikke uudiseid, kust saame teada, et kaks tänaval rakette müünud kaupmeest olid teineteise pihta “lõbusalt paugukaid loopinud” ja sellega mõlema leti juures olevad raketivarud õhku lasknud. Head uut aastat! Ja siis peatub silm järgmise uudise peal. Langkawi Sky Cabis olla mingi laager katki läinud, mispeale sajad turistid tundideks kas mäe otsa või lausa õhku rippuma jäeti. Eile õhtul. Nüüd meenub, et õhtusöögile minnes kuulsime sireeni. Ja mõni tund varem rannas pilti tehes liikusid gondlid veel kindlasti. Vist? Noh, igatahes väga hea, et see pigem loojangul juhtus, muidu oleksid vaesekesed sisuliselt kasvuhoonetes rippunud. Ja meil vedas, et seal 4 päeva varem ära jõudsime käia — vahetult pärast sellist uudist poleks ilmselt minna julgenud.

Lugu sellest, kuidas köisraudtee kokku jooksis

Järgmine postitus on selle järjejutu eelviimane. Seal tuleb juttu sellest, kuidas me teist korda elus Hong Kongi külastame ja esmakordselt Macaud uudistame.

 


Comments

“Kaks nädalat Kagu-Aasias. Osa 2: Langkawi ja Koh Lipe” on saanud ühe vastuse

  1. […] Oleme tagasi Hong Kongis! Esimene otsus: kas võtta jälle takso või säästa seekord raha ja rongi+metrooga minna. Süsteem on seekord oluliselt tuttavam, seega sõidame kõigepealt Airport Expressiga Hong Kong Stationisse ja alles sealt taksoga edasi. Rong 170HKD, takso alla saja. Omajagu odavam ja märgatavalt kiirem lahendus, sest Airport Express ei pea ummikutes passima ja peatusi on ka vähe. […]

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.