3. päev: poodlemine, Kitty ja kanal

Reis algab siin.

Hommikul kütame niisuguse hooga shoppama, et sammulugeja ununeb hotelli. Vaatamata soovitustele võtame ikkagi Oxford Streeti ette, eesmärgiga lõunaks Seven Dialsisse jõuda.

Kõigepealt piilume Topshoppi – kallis, aga käekottide valik ütleb, et me tuleme siia ilmselt homme jälle. Järgmine riidepood on Primark, kus hinnad on märksa paremad, aga proovikabiinide järjekord vaatamata võrdlemisi varajasele hommikutunnile liiga pikk, et oodata. Imbi ostab heas usus sinise seeliku ja musta-valgekirju pluusi. Kuna need on lihtsalt nii odavad, noh. Mõlema eest kokku £18, kusjuures numbrivalik pakub siin ka meile midagi.

Kui eile otsisime tulutult Virginit, siis täna jääb teele HMV (His Master’s Voice). Imbi märkab Star Warsi fännikola ja uurib lähemalt — loomulikult on sealsamas lähedal ka Doctor Who nänn! Nüüd on minu kord lolliks minna: võtmehoidja, rinnamärk, pehme Tardis, mis pigistades Wolle mobiilihelinat mängib (ja mida Retro FM, muide, ühel hommikul Tradiseks kutsus — ilmne märk sellest, et mõni Eesti telekanal selle surematu sarja lõpuks oma repertuaari peaks lisama) ja Dalekiga “To Victory!” T-särk. Kogu muu hea kraam, nt The Who, Beatlesi ja Queeni kruusid, jääb seekord ostmata. Nagu ka ülisoodsad Blu-Ray-kogumikud — aga neid saab Amazonist umbes sama hinnaga.

Edasi otsime Seven Dialsit, et seal Kittyga lõunale minna. Meie kaardid sellest piirkonnast väga ei räägi: paberkaart on liiga kribu ja mobiil ei ole Nokia. Sest Nokia Maps on endiselt hea. Juhtnööre oodates paneme natuke õigest kohast mööda ja tuleme tiiruga tagasi. Lõunatame Belgia restoranis nimega Belgo. Hind on umbes sama, mis eilsel Fish&Chipsil, aga friikartuleid oskavad belglased justkui märksa paremini teha. Kitty avaldab meile siin ühe väga olulise “saladuse” — nimelt kohustab siinne seadus kõiki söögikohti oma klientidele tasuta kraanivett lauda tooma.

Arutleme eestlaste ja inglaste sarnasuste ja erinevuste üle. Näiteks vinguda oskavad mõlemad, aga inglaste puhul on poliitiline süsteem nii üles ehitatud, et valijat tuleb kogu aeg meeles pidada ja ilmselt seetõttu kiputakse nende vingumist ma rohkem kuulda võtma.

Pärast korralikku lõunat ja julgustavat vestlust kohaliku eestlasega otsustame lõpuks ka kahekordse punase bussi ette võtta. Sõidame läbi terve meid huvitava osa Oxford Streetist ja kaardistame homseks võimalikud poed. Teise korruse esimeses reas istuda on põnev, aga kohati ka pisut õudne, sest bussijuhid armastavad napikaid teha. Ja jalgratturid tohivad bussirajal sõita. Mis tähendab kokkuvõttes seda, et meie buss sõidab mõnda aega ühe jalgratturi tagarattale ebanormaalselt lähedal.

Jõuame tagasi hotelli, et korraks akusid laadida ja edasisi plaane sättida. Kuigi energia on otsas, sõidame siiski Camdenisse, et mööda kanalit tagasi jalutada. Sealne turg on just täpselt selline turistikas, millesarnaseid ma Buenos Aireses kõige rohkem fännasin: palju odavaid riideid, naljakaid T-särke ja muud ajuvaba nodi. No natuke nagu Kadaka turg (Camden isegi kõlab natuke Kadaka moodi, ei?) ilma piraatplaatideta. BA puhul olid muidugi need ka tugevalt esindatud, aga see siin on ikkagi London.

Otsime üles Kitty soovitatud kohviku — Yumchaa — ja tellime teed ning midagi kummalist nimega “scones.” Tuleb välja, et nagu pisikesed ümmargused karaskid oleks. Tee osas unustame muidugi mainida, et me tahaks ekstreemsed olla ja koorega tee ära proovida. Saame rohelist ja musta teed, teenindaja soovitatud segudes, mille nimed meelde ei jää. Aga hea on.

Jalutame mööda kanaliäärt tagasi ja märkame vastaskaldal Londoni loomaaia sissekäiku. Üle ujuma ei hakka, tagasi kõndima ka mitte. Ja nagunii on kell ilmselt juba liiga palju. No igatahes näeme tüügassead läbi aia ära, nii et linnuke jälle kirjas. Hakuna matata!

Pärast loomaaeda õnnestub meil kanal ületada ja siseneda Regent’s Parki, kus kohalikud erinevalt seninähtust mitte ei hängi niisama murul, vaid teevad sporti. Kriket, softball, jalgpall, ragbi … ju oli veel mänge, mida seal mängiti. Ja siis edasi tuleb juba Queen Mary’s Gardens, kus näeme paljusid viisakalt riides indiviide vabaõhuteatrisse ruttamas. Meie maandume niisama murule istuma-pikutama, kui kõrval peetakse pisikest piknikku, kuulatakse raadiost kriketiülekannet või pikutatakse lamamistoolidel. Tunnen, et ei ole oma Daleki-särgiga päris selle koha vääriliselt riides, aga Imbi ei põe. Igatahes roosisortide valik on siin vägev.

Hakkame kodu (st hotelli) poole tagasi kõndima, kui ma mobiili kriitiliselt tühja aku tõttu järsku GPSi vältima hakkan. No tõepoolest, isegi ühe osalise vahelaadimisega ei vea õhtuni välja? Selgub, et paberkaardi oleme ka hotelli jätnud. Pakun välja, et läheme vaistu järgi. Imbi natuke kõhkleb, kuid siiski usaldab — ja juba paar ristmikku hiljem leiame teeservast lähiümbruse plaaniga posti, mis meie hotelli ca 15min jalutuskäigu raadiuses näitab olevat.

Õhtusööki pakub täna Baker Streeti Pizza Hut, kus kahepeale suure pitsa võtmine endaga kaks vabalt komplekteeritud salatit kaasa toob. Ja no kraanivesi on ka tasuta. Vaikselt juba õpime!

Enne hotelli põikame veel korraks Superdrugsi villiplaastreid ja Tescosse hommikusööki ostma ja ongi järjekordsel londonipäeval joon all. Uurime enne oma numbrituppa (nr 111) tõmbumist veel, mis maksab kohvrite hoidmine viimasel päeval pärast checkouti: £2/ühik. Ehk siis kokku 6 naela. Noh, polegi kõige hullem.

Sammulugeja jõuab vaatamata oma ennelõunasele puhkusele siiski 10314 sammu registreerida.


Comments

“3. päev: poodlemine, Kitty ja kanal” on saanud 2 vastust

  1. Autori kitty avatar
    kitty

    tee osas te tegite kõik õigesti! cream tea tähendabki tee+scones+moos+clotted cream (mida Yumchaa, ma loodan, teile serveeris ikka).

    1. Ee, moosist ja clotted creamist ei tea me midagi. Ainult või oli. Ehk siis läks peaaegu õigesti. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.