Päev 1: Buenos Aires ja lõputu saba

Ja olemegi Buenos Aireses! Plaan on hommikupoole end hotellis lahti pakkida (kuigi eelinfo põhjal vabanevad viimased toad alles kell kaks), lõunapaiku rendiautod kätte saada ja õhtuseks kontserdiks pisutki välja puhata.

Esmapilgul meenutab BA suvalist Lõuna-Euroopa linna. Ainult rollereid on selle võrdluse jaoks ebanormaalselt vähe. Samas, kui arvestada väljas valitseva temperatuuriga, on nende jaoks vist veel liiga vara — 18 kraadi ei ole päris see, mida ma siit ootasin. 🙂

Valuutakursid on huvitavad. Ühe USA dollari eest saab pangas 4,7 Argentiina peesot. Tänaval — nii-öelda “sinisel turul” nagu kohalikud seda nimetavad — algab kurss 6 peesost dollarile. Kuuleme oma kohalikult abimehelt, et neid tänava-valuutakaupmehi ei maksa väga usaldada (valeraha liigub palju), kindlam oleks vahetada poodides. Siiski on mõned meist piisavalt julged ja võtavad tänavalt pakkumise vastu. Kursid kõiguvad 6 … 6,3 peeso vahel.

Loomulikult suudavad ida-eurooplased kohe kavala plaani valmis haududa: vahetaks tänaval dollareid peesodeks ja pangas tagasi, teeniks korralikku kasumit. Aga võta näpust — pank vahetab ainult ühes suunas. Dollariks tagasi saab kuuldavasti ainult siis, kui sul algsest vahetusest tšekk alles on. Ja iga tehingu puhul pannakse su passinumber kirja.

Autorent võtab ootamatult kaua aega. Kuna ma meie autos #2 piloot lubasin olla (Vedru on vastutav kasutaja), ootan kannatlikult järjekorras ja ei lähe sööma. Kõik need tunnid. Ja kuna me järjekorras viimased oleme, tuleb piiiiiiikalt oodata. Autorendibüroo on pisike, sisse meid palju korraga ei mahu ja eks ukse taga ongi rohkem õhku.

Aga lõpuks saame siiski kõik vajalikud paberid vormistatud ja meid viiakse paari kvartali kaugusele parklasse autosid kätte saama. Meile eraldatakse must VW Polo Classic, ainus omasugune. Lisaks mikrobussidele (ekipaažid #1 ja #2) jääb mulle ühekordsena silma ka üks Fiesta. Populaarsemad mudelid (selles mõttes, et neid on arvuliselt rohkem) tunduvad olevat Corolla (ja me kõik kadestame neid mehi, kellele niisugune luksus osaks langes), Logan ja Corsa Classic. Viimased kaks pole mitte Dacia ja Opel, vaid, oh üllatust, Renault ja … Chevrolet!

Õhtul on reisi esimene kontsert, kusjuures veel väga oluline selline. Aukonsul pidada kohal olema ja puha. Eestist tulles ei taha sisemine kell veel kohaliku ajaga väga nõus olla, seega on enamiku jaoks meist kontserdi algus ca kell 2 öösel. Nagu rokkbänd juba. Õnneks pakkisin oma esinemiskostüümi väiksesse (pardale kaasavõetavasse) kohvrisse, sest kahel mehel on kohvrid lennukist maha jäänud ja koos nendega ka rahvariided.

Plaan enne kontserti natuke magada ebaõnnestub, õnneks tuleb kontsert täitsa ilusti välja. Pärast leiame oma ekipaažiga (mina, Priit, Siim, Vedru; meiega liitub ka Margo) söögikoha, mille nimi kuidagi meelde ei jää. Küll aga on seal hea liha: ehk õnnestub ta teinekord veel üles leida.

Päev 0: Lend TLL -> FRA -> EZE

Viimased ettevalmistused reisiks. Eilse seisuga on check-in tehtud ja pardakaardid prinditud. Imbi aitas kohvrid nii ära pakkida, et ma tõsiselt kahtlen, kuidas kõik see pärast sinna jälle ära mahub. Käin pangas, võtan välja hunniku dollareid ja natuke vähem eurosid; vahetan dollarid Tavidis natuke peenemaks; lasen Elisas mobiilse interneti ära blokeerida; vaatan üle, et kõik vajalik ikka kaasas oleks ja üritan leida küüti lennujaamani. Taksode vastu on endiselt allergia. Ja juba olemegi lennujaamas, kiletan kohvri ära ja saadan linti mööda lennuki poole.

Tallinn -> Frankfurt läheb nii kiiresti, et ei saa arugi. Sinna jõudes pean tõdema, et emalt laenatud seebikarp-fotokas teeb inimestest ainult purjus näoga pilte. Nagu näha.

Hispaania kohal, kell Eesti aja järgi 01:11, kohalik aeg 0:11, Argentina aeg 19:11. Lennata veel üle 11 tunni. Lõpetan Madagascar 3 vaatamise, tagumik ja jalad kanged. Enne seda HIMYM. Peaks vahepeal sirutama ja siis järgmise filmi valima. Valik on suur, kõiki 13 tunniga ära vaadata ei jõuaks. Magamine on küsimärgi all. Süüa tahaks.

Kohalik aeg 1:06. Men In Black 3. Söök on hea, silmad jube väsinud. Pole ka ime: Eesti aja järgi on kell 2 öösel. Vaatan filmi ära ja siis üritan magada. Peeter Perens istub minu taga, Priit Eek ees. Seljatugesid veel kallutatud pole.

Kell 4:06 CEST. Une võimalikkusest lennukis. Erinevate asendite vahel mängides natuke midagi nagu saaks. Nüüd on jalad surnud: peab sirutama. Lennata jäänud ca 7,5h, asume parajasti kuskil Aafrika läänerannikust pisut läänes: Dakar on lähim maismaal asuv punkt. Meist 10363m allpool asuvad saared. 6682km veel, kiirus 933km/h.

5:06 The Amazing Spider-Man. Korraks jalutan lennuki tagumisse otsa (50. rida on üsna lähedal) ja võtan topsi vett.

06:18/01:18 Selis: “Kui alumised hääled saavad veel hakkama, siis tenoritel on täitsa kööga.” Nõustun. Lennukis eriti magada ei saa, esimesel õhtul Buenos Aireses meie personaalkontsert. Ei oota erilist kvaliteeti. Lennuki WC on viisakas, ühest väidetavalt seep otsas.

01:25 Ahjaa, minu kõrval istuvad ilmselt 3 argentiinlast. … …x …

2:31 Järjekordne lühike unetsükkel läbi. Jalaruumi ei ole, noh.

3:01 Veel üks.

3:23 InFlight Entertainment, I am disappoint! Mis Bowie Best-Of see sihuke on, kust Life On Mars välja on jäetud? 16 träkki.
Oo! Massive Attack – Mezzanine, Beatles – Revolver, The Who – Quadrophenia!
Aga no NENDE klappidega pole siin mingit naudingut.

3:43 Miski tugev lõhn tungis ninna. Ilmselt stjuuardi odekolonn.

3:57 Mõne aja pärast lendame Rio De Janeirost mööda (kuigi ilmselt mõnesaja kilomeetri kauguselt). Maandumiseni 3 tundi. Uus hommik püüab meid varsti kinni.

4:08 See Johnny Deppi ja Michelle Pfeifferiga film läks nüüd käima. Ehk kuidas ma saaks 13+ tundi lennata ja mitte Deppi vaadata, kui ta juba valikus on? Araabiakeelsed subtiitrid? Dark Shadows.

4:54 Vahepeal pandi tuled jälle põlema. Reisiseltskond ärkab. Eek kurdab sama muret, et magada saab ainult pisikeste sutsakatena.

5:04 Kui sulle öeldakse “Gracias!” siis õige vastus on “De nada!” Eksju?

5:47 Õues paistab päike! 🙂

6:35 Huvitav tollideklaratsioon. 300$ eest võib kaupa maksuvabalt sisse tuua, pluss sama palju taxfree poodidest. Mobiil tuli ka deklareerida. Go Nokia 6150!

Kaks kuud vaikust

Härrased blogilugejad! Pange vaim valmis, ma hakkan siinset pinda lähiajal — paari-kolme nädala pärast — oma reisikirjadega täitma. Mõnuga. Rääkige sõpradele ka. Juttu tuleb sellisest korralikust Top Geari stiilis autoreisist, mille meeskoor Lõuna-Ameerikas läbi tegi. Selle vahega, et meil ei olnud BBC suurt rahakotti kaasas ja kaameraid oli ka ilmselt vähem.

Natuke teise nurga alt vaadatuna paistsid asjalood sellised:

Ahjaa, sellega on siis kõik 29. eluaasta alguses püstitatud eesmärgid täidetud. Pole hullu, asemele on tulnud uued ja hullemad. 😉

Halftime report!

Pool maad on viimast 2-ga algavat eluaastat käidud. Alguses panin paika kolm põhilist eesmärki, millest kaks on täidetud ja kolmanda täitmine juba vähem kui kuu aja jooksul algamas. Siin on ülevaade mõningatest asjadest, millega ma poole aastaga hakkama olen saanud.

  • Suured eesmärgid
    • Kõrgharidus
      Tehtud! Läks küll üle kümne aasta, aga kätte sain! Ego paitas väikestviisi ka see, et mu lõputöö aasta parimaks hinnati. Kui nüüd veel kaitsmise salvestuse ka enda valdusse saaks, oleks eriti hästi.
    • Abielu
      Olemas! Lubasime Imbiga teineteist hoida ja armastada ja olla sama nunnud ja mõistvad, nagu seni. Ja kuna planeerimine kestis laias laastus aasta, olid ka kõikvõimalikud riskid kaetud leevendavate meetmete või isikutega. Tulemused on kõigile nähtavad meie vingel interaktiivsel pulmalehel.
    • Senise elu pikim välisreis
      Algab 17. oktoobril. Kavas on Argentiina, Uruguai ja Tšiili. Kui kõik hästi läheb, olen 8. novembril tagasi kodus.
  • Boonusträkid
    • Nordic Testing Days
      Esinesin elus esimest korda erialakonverentsil, suhtlesin valdkonna spetsialistidega nagu võrdne võrdsega. Great success!
    • Artiklid “Arvutimaailmas”
      Jätkuvalt saan ägedaid uusi vidinaid testida ja neist kirjutada. Ei kurda.
    • Karjäär ASAs
      Sünnipäeval olin Key Account Manager, praeguseks Business Relationship Manager. BRM on ju siiski legendaarne. Ahjaa, lauamängu tegemisel sain ka oma sõna sekka öelda!
    • Kevadkontserdi lavastamine
      Selle kohta oli juba üks eraldi pikem postitus. Aga nüüd ma ei mõtle kuidagi veel välja, kuidas järgmine kord paremini teha.
    • “Rammumehe” hooaeg
      Jah, ma saan nüüd oma CV-sse kirjutada ka telesaate juhtimise. Väga vahva projekt oli. Kui ma mullu veel rammumeestest midagi ei teadnud ja ainult ettekirjutatud teksti sisse lugesin, siis tänavu sain võistlejatega juba vaat’ et sõpradekski. Ja telgitagused muutusid märksa selgemaks. Vaadata saab siin.
    • “Superstaar”
      Väga lähedalt jutustada ei saa, aga ühes kontekstis käisin veel telemaailma telgitagustega tutvumas. Nimelt on mu auto tagaaknal üks teatav kollane kaart. Ainult koolivend Mihkel Raud üritas mind järgmisest voorust päästa. Ja Delfi galeriisse jõudsin ka. 😀
    • BigBänd
      … käis meil aias mängimas. Naabrid olid vaimustuses ja suures osas ka kohal, kuigi vabalt oleks kontsert ka koju kätte kostnud. Kostis arvamusi, et sellest võiks nüüd traditsioon saada — eks näis!
    • IT Kolledži aktusekõne
      Kutsuti mind vilistlasena aktusel sõna võtma. Et no tule ja anna rebastele nõu, kuidas koolis ellu jääda. Ma siis proovisin.

    Näis, mida ma järgmise poolaasta jooksul ette võtan. Sünnipäeval tehtud plaanidest jääb ilmselgelt väheks. Ptüi, vastik epu-aktivist sihuke.

Nordic Testing Days 2012 ehk kuidas ma esimest korda konverentsil esinesin

Kõik algas sellest, kui ASA otsustas osaleda testimiskonverentsil Nordic Testing Days 2012. Konverentsi sisuks soovisid korraldajad (Eesti Testijate Liit) põhiliselt oma tööalaste kogemuste jagamist teiste testijatega. Kui ASA üldkoosolekul küsiti, kes tahavad esineda, tõstsin käe. Vaatamata sellele, et mul antud hetkel ettekande sisu jaoks veel ideepojakestki ei olnud. Kuidagi peab end ju mugavustsoonist välja (või hoopis ühest mugavustsoonist teise?) tõukama.

Aga oh imet, enesekindlus kestis täpselt esimese proovilepanekuni.

Mats: “Kas sa oled hea esineja?”
Mina: “Ömm, noh. Võib-olla enam-vähem?”

Ja nii oligi aeg koolituse käes, kusjuures mind saadeti lausa kahele. Võtame need ükshaaval kokku.

Martin Veinmann: “Kõnelemine, see on imelihtne!”

Ühepäevane koolitus, kus võeti kokku oluline osa kõnelemisest. Kõrva jäi nii sellist infot, mis tegelikult juba kuskil minu peas olemas oli, aga ka palju (minu jaoks) ennekuulmatuid fakte. Näiteks on kõnelemise üks olulisimaid koostisosi hingamine, täpselt nagu laulmiselgi. Sain teada, et inimesel on kalduvus konkreetsele ülesandele keskendudes hinge kinni hoida (mis omakorda on väga halb, sest aju ei saa niimoodi piisavalt hapnikku ja ebamugavale küsimusele vastates oleks sealsetelt närvirakkudelt vaja pigem võimalikult suurt pingutust). Ja siis veel see, et kõige tähtsamad sõnad tuleb jätta lause lõppu. Noh, lühimälu ja kõik see, teate ju küll. Kui ei tea, minge koolitusele! 🙂

Esinemistreening (Mats Soomre / IMG Koolitus)

See teine, see polnudki päris koolitus. See oli rohkem selline treeningu moodi koolitus. Täiesti personaalne. Sain palju näpunäiteid selle kohta, kuidas oma esinemist üles ehitada, milliseid häirivaid harjumusi välja juurida, kuidas laval üldse olla jne. Mats salvestas, analüüsis, kommenteeris ja lasi mul oma kõne algust kümneid kordi läbi harjutada. Mitte et sellest viimasest otseselt kasu oleks olnud, sest lõppkokkuvõttes läksin ma ikkagi oma teed ja hakkasin kohapeal improviseerima, tekitades ettekande esimese paari minuti jooksul üsna mitu tüütut 5+ sekundit kestnud pausi. Ega’s muud kui uuesti harjutama ja järgmiste esinemiste poole!

Härra Soomre koolitusi, muide, olen varemgi läbinud ja kuigi tema stiil kõigile sobida ei pruugi, on need treeningud (Mats eelistab treeninguid koolitustele) kindlasti kasulikud.

Tulemus

Nordic Testing Days läks hästi. Vähe sellest, et kogu konverentsi aja kostis siit-sealt sosinaid sellest, kui lahe on ASA, viitas minu ettekandele oma kõnes üks ürituse peaesinejaid, Rex Black. Tervelt kolm korda!

Boonusena sain värskelt õpitud oskusi proovile panna kõigest kaks päeva hiljem IT Kolledži diplomitöö kaitsmisel. Ja jälle läks väga hästi. 🙂

Top 9 momenti minu kõrgharidusteest ehk diplomitöö kui gateway drug

Lõpetasin hiljuti kooli. Nagu lõpus ikka, on aeg tagasi vaadata. Järgnevalt toon välja oma üheksa kõige lemmikumat hetke viimase üheteistkümne aasta tegemistest.

9. TTÜ-sse sissesaamine

Oli küll kõva konkurents, aga ikkagi sain oma esimesena valitud erialale sisse. Varunimekirjas sain sisse ka TÜ-sse, aga see ei huvitanud mind enam üldse. Võrgutarkvara ja intelligentsed süsteemid. Kaasnes see, et ma kohe esimesel semestril mingil määral Javat õppisin, millest sai mõneks ajaks alus mu karjäärile.

8. VÕTA-süsteemi iseärasustega tutvumine

Kõigepealt tõin ainepunkte TTÜ-st üle. Tõin veel ainepunkte TTÜ-st üle. Lõpuks palusin oma senist töökogemust arvestada praktika läbimiseks lihtmenetlusega. Siis võtsin semestriks akadeemilise puhkuse ja proovisin uuesti, sest mu eelmine taotlus lükati ühe pisikese nüansi tõttu tagasi: esines võlgnevusi õppesooritustes.

Aga muidu on väga hea süsteem. 🙂

7. Praktikaaruande kaitsmine

Ütleme nii, et nii mõnigi töövestlus on sellest üritusest raskem olnud. Ja nii ongi.

6. Esimene sisseastumine IT Kolledžisse

2006 sügis. Töötan kodus, midagi põnevat ei toimu. Või no toimub, aga … võiks nagu kooli minna. Leian sobiva õppekava, võtan ette VÕTA reeglid, toon mõned ained TTÜ-st üle tuua ja olengi ennistamise korras Tehnosuhtluse õppekava tudeng. Ja siis vaatan, kuhu ma sisse astusin. Õhtuõpe!? No way!

Eksmatrikuleerun omal soovil. Seekordne koolipõlv oli lühike nagu mõne kuulsuse abielu: neljateistkümnendast üheksateistkümnenda septembrini.

5. Teine tulemine IT Kolledžisse

Telemasse tööle kandideerides esitas Toomas ultimaatumi: võtame palgale küll, aga sügisest lähed uuesti kooli! Sai’s mul selle vastu midagi olla? Mõnes kohas peab õppimisvõimalusi tööandjalt põlvili paluma, siin lausa sunnitakse. No ja ma läksin. Seekord astusin täiesti tavalises korras riigieelarvevälisele kohale sisse. Kaugõppesse, mis on, muide, parim õppevorm üldse. Vähemalt minu jaoks. Ja jälle võtsin VÕTA-ga TTÜ-st vanu ainepunkte kaasa.

4. Rühmatöö IT sotsiaalsetes, professionaalsetes ja eetilistes aspektides

Kirjutasin sellest siis, kui teema värske oli. Hiljem kandsin sama asja ette Telemas ja Inglise Kolledžis. Kui nüüd veel ASA jaoks ka õige nurga leiaks, oleks kammbäkk omal kohal. Sest inimesed ei ole muutunud. 😉

3. Tõenäosusteooria ja matemaatilise statistika viimane kontrolltöö IT Kolledžis

Ma ei tea, kas asi oli minu fanaatiliselt topeltandmetega tehtud kodutöös või milleski muus, aga õppejõud (Kristiina Hakk, sai värskelt suurepärase õppejõu preemia) veenis mind ümber, kui ma positiivse tulemuse kindlustamisega piirduda tahtsin. Istusin ja pusisin ülesannetega natuke kauem ja sain viimasest tööst maksimumpunktid. Kokku tegi see semestri lõpus 93%. Pärast seda hakkasin kontrolltöid-eksameid naaaatukene tõsisemalt võtma. 🙂

2. Diplomitöö kirjutamine

Kõik sai alguse sellest, kui Hele kahetsusega nentis, et tal mulle Telemas sellist tööd anda pole, mis mu silmad särama võiks lüüa. Siis hakkasin ma end otsima. Vahepeal tundus, et teema on olemas (meeskoori liikmete kartoteegi digitaliseerimine), juhendajagi oli põhimõtteliselt olemas, aga VÕTA komisjon lükkas mu praktikataotluse tagasi ja mott kukkus kolinal.

Ühel hetkel saabus välguna selgest taevast ASA-sisene tellimus: ID-kaardi testitiim oli ostnud arvuti, kuhu peale taheti paigaldada ca kümmet operatsioonisüsteemi. Et tehku ma ära, noh. Ja no ma siis tegin. Tegin lausa diplomitöö vormis. Arenguruumi on palju, aga praeguseks on samade põhimõtete järgi ehitatud juba kaks arvutit: üks “päris” ja teine “mini” versioon.

1. Diplomitöö kaitsmine

Kaitsmispäev oli mõnusalt pikk ootamine. Aga nii ma just tahtsingi: viimase etteastujana natuke teiste kaitsekõnesid jälgida ja selle käigus oma slaidide struktuuriga pisut mängida. Eelkaitsmisel oli mitu WTF-momenti, kui slaidivahetusel kerge déjà vu tekkis. Nendele leidsin lahenduse alles millalgi kaitsmispäeva keskel.

Lõdvestava vahepalana käisin vahepeal Trulsi (Truls Ringkjob, aasta õppejõud) kabinetis juttu ajamas ja aitasin muuhulgas pisut ühe müstilise Linuxi-probleemi olemusse puurida.

Kõige emotsionaalsem hetk saabus alles pärast kaitsmist, kui komisjon oma otsused teatavaks tegi. Kuna kaitsesin viimasena, jäeti ka mu hinne viimaseks. Ja kui see “suurepärane” sealt lõpuks tuli, ei tulnud ta üksi! Päeva parim töö! Tõsiselt kahju oli sel hetkel võidujoovastust niimoodi alla suruda, kui oleks tahtnud üle kogu Mustamäe “JESS!” karjuda. Aga noh, ametlik sündmus ja kaamerad sundisid mind siiski vaikselt naeratama. 🙂

Ja nüüd tahan veel. Kesköötunnil. Veel, veel, veel. Piilun vaikselt salaja magistriprogramme.

PS: Lõputöö ise? Siin ta on! 🙂

Kevadkontsert 2012: minu esimene lavastajatöö

Peaaegu kaks nädalat on juba möödas, aga ikka veel pole kokkuvõtet teinud. Varsti kirjutan ka põhjustest, kui need enne pisut veel seedivad, aga nüüd siis: projekt koodnimega KK2012. Alltoodu ei ole täielik kronoloogia, vaid sisaldab noppeid siit-sealt. Kohati on natuke kuiv ka, aga alguses oligi kuiv.

Minu jaoks sai asi alguse 4. jaanuaril, kui lugupeetud härra koorivanem (tšau, Pets!) kogu endisele after6 pundile vastavasisulise e-kirja saatis. Paigas olid kuupäevad, kava (1/2 ulatuses), solistid (Cätlin Jaago ja Sandra Sillamaa torupillidel) ja helimees (Tanel Klesment). Tõenäoliselt ka tantsuseadja (Kati Aid). Koht oli veel lahtine, kuna TTÜ aula ei ole kontsertetenduse jaoks just kõige paindlikum koht, küll aga oli see igaks juhuks broneeritud. Postskriptumis lubas Peeter, et (Alan) Hoop ja (Margo) Siimon on abiks ning (Peep) Pihlak jätkab samuti oma ristiretke. Piletimüüja on meil meeskooris nagunii terveks hooajaks kinnitatud, tänavu siis Marek Sõrmus. Minu väga lahe lauluisa (Meelis Lehtla) lubas finantspoolega tegeleda.

Läbirääkimistel selgus, et minule pakutakse “kunstilise juhi” kohta, ehk siis ilmselt lavastamist. Sest noh, kunstiline juht on ikkagi igas olukorras ju peadirigent (vastavalt põhikirjale, punkt 7). Projektijuht pidi keegi teine olema, kes veel kindlat jah-sõna polevat öelnud. Nii ka jäi. Mõni aeg hiljem tundsin mõningast ühiskondlikku survet selles suunas, et võttagi kogu projekt enda juhtida. Seoses pooliku lõputöö ja pulmakorraldusega, aga ka eelseisva kolimise ja tööalaste pingeliste projektidega tegin midagi põhjamaa inimestele loomuvastast: ütlesin ahvatlevast pakkumisest ära. Või noh, tegelikult võtsin korraks isegi vastu ja siis veeretasin kogu koorma (välja arvatud lavastamine) Peebu õlgadele. Nagu presidendiamet niisama piisavalt raske poleks.

Niisiis, korraldama! Veebruari alguses saime ka mulluse kontserdi materjalid, sh lavapaigutuse, kava, eelarve, pisut bürokraatianäidiseid alma materiga suhtlemiseks ja Peebu kirjutatud juhendi aastast 2009, mis algas lausega: “Paras aeg kontserti ette valmistama hakata on üks aasta varem.” Muuhulgas soovitas ta siis paika panna kontserdi üldise idee ja pealkirja, korraldusmeeskonna (ja ülesanded), solistid jms. Tundus mõistlik, aga aasta asemel oli aega pisut alla 5 kuu. Olgu, mõned asjad olid paigas, aga …

Üheks suurimaks pähkliks osutus kogu korraldusmeeskonna, aga ka kitsamalt kunstilise toimkonna, ühel ajal ühte kohta koondamine. Enne proovi algust ei jõudnud, pärast lõppu ei jaksanud, kellel oli töö hommikul/päeval, kellel õhtul. Sada häda. Esimene koosolek õnnestus lõpuks korraldada 21. märtsil. Järgnevalt mõned märkmed, põhiliselt dirigentide jutu konspekt.

Meeskoor tuleb kokku, lauldakse, sitt värk. Teeme parem puhkpilliorkestri!

Ärkamisaegne, natuke kopitanud repertuaar.

Ja ka mõned esialgsed nimekavandid:

Eesti muusika kurikas 2012
Torud sirgeks!
Kurvad noodid
Mees(koor) kui orkester
Maksksksima
Säästukontsert
Selvekontsert
Soolased hinnad
12 tooli
Meeskoor ja Margarita
Aastad lennul läevad
Aga meil ei ole juubel!
Kuldne pilet
Oo, et sädemeid pilluks mu hing
Vanasti oli kaevurite töövahendiks kirka

Teadustaja osas pakuti välja, et võiks olla mõni tuntud telenägu, keda laulmisega seostada ei oskaks. Mina pakkusin omaltpoolt välja koostöö T-Teatriga, millest oldi küll huvitatud, kuid mis paraku ei realiseerunud: neil oli plaan kontserdinädala reedel Kärdlas olla. Selleks ajaks oli minu peas tekkinud ka siduva joone idee, sest kuigi lugudest  minu silmis tervikut ei tekkinud (kopitanud isamaalisele repertuaarile lisandus ka pisut emadepäevakontserdi kava ja nipet-näpet muudki), vaatas kalendrist ometi vastu 2012 — maailmalõpuaasta. Tulistasin selle mõtte lauluisa poole, kes pakkus välja pealkirja “Täitsa lõpp kontsert,” millest omakorda arenes dirigentide abiga “Täitsa lõppkontsert.” Lõplik nimeversioon sündis ideest tellida ühe tööna reklaamid nii kevadkontserdile kui ka sügisesele kontsertreisile (mille repertuaaris on aukohal, nagu kevadkontserdilgi, “Tasase maa laul”). “Täitsa lõpp kui tasane maa!”

Maailmalõputemaatika sissetoomine jäi minu nägemuses konferansjee ülesandeks. Tegu oleks pealtnäha viisaka mehega, kelle sileda pealispinna all pulbitseks mustmiljon maailmalõputeooriat. Kuna T-Teater oli Kärdla tõttu mängust väljas, pakkusin ideed oma naabrimehele (Tanel Saar). Kirjutasin kirja valmis, saatsin enne lõunapausile minekut ära ja … lauda istudes leidsin oma telefonist juba vastamata kõne. Tagantjärele mõeldes vedas jubedalt, et see mõte siis pähe lõi: Tanel mängis rolli enam-vähem täpselt selliseks, nagu ma seda ette kujutasin, lisades omalt poolt veidi maagiatki. Mustkunsti, noh. 🙂

Teine väga hea asi oli see, et koor peast laulis. Olgu, laulud ei olnud ehk lõpuni päris 100% peas, seega oleks võinud ehk naaaatukene varem peast laulmise harjutamist alustada ja rohkem individuaalselt sõnadega tööd teha, aga sellegipoolest: parem grammike ebakindlust laulusõnades kui see, et enamik lauljaid terve kontserdi ajal ninapidi noodimappi sukelduvad.

Ühel hetkel, kui kontserdinädal juba väga ähvardavalt lähenema hakkas, tundsin vajadust ajurünnaku järele. Kutsusin kokku sel hetkel parimatest parimad, keda õnneks liiga palju kokku ei tulnud. Tiimitöö töötab ainult piisavalt väikestes tiimides, eksju. Vahur, Margo, Alan ja mina. Võtsime selle hetke kavakavandi ette ja ründasime ajusid. Mõtlesime välja nii mõnegi olulise komponendi:

  • koori poodiumid paiknevad laval kahes osas, kogu peale/maha liikumine toimub keskelt;
  • keskel portaal, nt laudauks või munamägi kui pilvepiir;
  • lõputiitrite taustaks mängib Big Yellow Taxi;
  • ekraanidel taustaklipid, loovad atmosfääri;
  • mõlemasse poolde (kontsert oli vaheajaga) on vaja vähemalt 10 minutit juttu ja/või videolõike lugude vahele täidiseks;
  • lõpus võiks olla mõni back-to-the-roots kodumaine pophitt, näiteks “Mina pean sambat tantsida saama.”
Nagu tavaks saanud, lugesin sisse ka raadio- ja telereklaami teksti. Seda veel enne Taneli värbamist, muidu oleks hoopis teda selleks otstarbeks ära kasutanud: ikkagi proff. Aga võib-olla ongi parem, et ei kasutanud. Muidu oleks liiga Eesti Kontsert olnud. 🙂

Esmaspäev, peaproov. Kavast on valminud paberkandjal koondversioon, Tanel näeb esimest korda koori ja koor Tanelit. Torupillid on ka esimest korda üle mitme aasta kooriga koos. Selgub, et lava on JUBE kitsas, ikkagi 80+ meest korraga. Dirigendid paluvad astmete sammu vähendada, aga meie ei allu: nii jääb meestele natukenegi hingamisruumi. Tantsuseaded tehakse ümber.

Neljapäev, kontrolletendus. Publik väga tuim, kooril pole ka energiat. Tundub, et esimene pool ei toimi üldse, jube kuiv ja igav. Pealetulekud ja mahaminekud venivad. Õhtu lõpus on tunne, et midagi tuleb igal juhul ümber teha. “Alati on viimasel hetkel midagi ümber tehtud ja alati on see toiminud.” Ma ei jää uskuma. Kava jääb nii nagu on. Küll aga täieneb pisut ekraanigraafika, ühtlasi tuleb Margolt geniaalne idee panna kogu kontsert raamide vahele: kui lõpus on tiitrid, võiks ka alguses intro olla. Küll ilma tekstita, ainult ilusad agraarvaated. Puhkpilliorkestri liikumiste taustaks tuleb trummipõrin.

Reede, esimene “päris” kontsert. Veame heinapallid lavale (aitäh Peebule ja ta naabrimehele, need andsid lisaks visuaalsele ka mõnusalt maalähedase lõhnaefekti), katsetame suitsumasinaid. Jälgin kontserti rõdult, kava käes. Kõik toimib nii nagu peab. Jah, natuke on vahepeal ka pisipaanikat ja koordineerimist, aga kolmnurkne raadioside (mina liikuvana rõdul/lava taga/saali uksel, Mart puldis ja Kaupo lava taga mehi koordineerimas) aitab olukorda ilusti kontrolli all hoida.

Laupäev, päevane kontsert. “Täitsa lõpp kui tasane maa! Kontserdi alguseni on jäänud viis minutit,” teatab Taneli hääl üle terve TTÜ fuajee. Kus on valgustaja? Telefon välja lülitatud. Kolm minutit enne algust võtab siiski vastu ja hakkab kesklinnast tulema. Torman kontrollruumi, et viimane kõll edasi lükata, aga sinna jõudes kuulen juba kõlaritest: “… on jäänud loetud sekundid!” Nojah, seekord ei jõudnud. Palun Tanelil publikut lõbustada, lükkame alguse esialgu 15 minutit edasi: enne valgustaja saabumist ei saa kaameraid balanssi ja ilma kaamerateta (DVD salvestamiseks) me seda kontserti ei alusta. Kontsert algab siiski juba 7 minutit pärast väljakuulutatud aega ja edasi sujub kõik ilusti. Kaupo peab enne lõppu lahkuma, seega võtan lava taga tema rolli üle ja suunan ise meeste liikumist. Pakun välja, et sääskede peletamiseks (neid on tänavu ikka meeletult) võiks kogu koor trepist üles minnes hinge kinni hoida — sääsed pidavat CO2 lõhna peale kohale lendama. 😛

Laupäev, õhtune kontsert. Viimane pingutus. Kuna meestel on liikumised juba enam-vähem pähe kulunud, on lavamanageri töö ka minule jõukohaseks saanud. Natuke on küll pingeid sündmuste erineva tõlgenduse tõttu (nt kas Margo “hilineb” või tuleb seda võtta hoopis signaalina, et “veel ei tohi lavale minna, sest kaamerad ei ole valmis”), aga needki saab pärast maandatud. Ja siis … paanika! “Valgusmees jooksis puldi juurest minema,” kuulen läbi raadiosaatja. Mingi jama. Näen mainitud valgustehnikut lava taga nõutu näoga ringi jooksmas. “Vasaku poole prožektoritest on signaal kadunud!” Ja siis olen ma eriti lollis situatsioonis: õigel ajal õiges kohas õige ideega, aga midagi teha ei saa. Kuna signaali kadumine tähendab seda, et mõned prožektorid ei võta enam uusi käsklusi vastu, vaid on lukustunud ühte kindlasse positsiooni, on saabuv “voolukatkestus” ohus. Tõmbaks neilt sõnakuulmatutelt lihtsalt toite tagant ära, aga … kustmaalt signaal ära kaob? Milline toitejuhe on õige? Ei tea. Jääb tegemata. Voolukatkestus tuleb seekord poolik, aga publiku jaoks ometi piisavalt efektne. Suitsumasin päästab ka pisut. Publik on kõigist kõige viisakam ja vaatab peaaegu täies koosseisus lõputiitrid peaaegu täiesti lõpuni.

Ahjaa, kontserdil oli üks ülihea seik veel. Kati pakkus välja, et tants võiks tänavu tulla alles pärast lisapalasid. Tuligi. Ja tõmbas tulles käima ka kõige tuimema publiku. 🙂

Aitäh kõigile abilistele. Nimekirja ei hakka siia lõppu lisama, sest esiteks ununeks nagunii keegi väga oluline sealt välja ja teiseks teeks see niigi pika postituse vähemalt kahekordseks. Kontserdi lõputiitrites oli 160+ rida.

Küll aga tänan Imbit, kes mind pärast seda kõike ikka veel välja kannatab. 🙂

Kirjutamisest, kirjutamisest ja … kirjutamisest.

Kas keegi on märganud, et ma siia ammu midagi uut kirjutanud pole? Sünnipäeval üks pisike postitus ja pärast seda … vaikus. Ei? Mitte keegi? Kas keegi üldse loeb mu siinseid mõtteid? Kas mind üldse huvitab see, kas keegi loeb?

See selleks. Ma tahtsin kirjutamisest rääkida. Ei, kirjutada. Kirjutada kirjutamisest — päris meta, mis?

Miskipärast on mul tahtmine oma kirjutamised kolme kategooriasse jagada:

  1. Meelelahutuslik proosa. Siia alla käivad blogipostitused, Arvutimaailma artiklid ja niisama sahtlisse kirjutatud jutukesed. Võib esineda ka lühivorme nagu Facebooki või Twitteri staatused. Kipub viimasel ajal isiklik lemmik olema.
  2. Ametlik proosa ehk kõikvõimalikud koolitööd, aga ka töötööd nagu analüüsidokumendid, raportid, juhendid jms. Kunagi oli kõige ebameeldivam, viimasel ajal pakub miskipärast järjest suuremat naudingut. Kantseliit on mulle alati meeldinud.
  3. Värss. Oo, värss, mu arm. On rütmi, on riimi, on kasse ning hiiri. Eeh. Ammu pole suutnud, põhjustki ehk vähevõitu, aga ükskord algab aega …

Jah, kolmas on tegelikult mu kõige suurem lemmik. Selle võõrutusnähud käivad lainetena üle pea ja suruvad musta masendusse, sest kui ikka ei ole terve aasta ühtegi uut komplekti laulusõnu kirjutanud, pole elu ju elamist väärt. Ja kui siis keegi sunnib, on alguses natuke vastik, aga pärast nii mõnus. Mida see meenutab?

Igatahes tahtsin ma tegelikult kilgata, et esitasin eile oma diplomitöö eelkaitsmisele. Go me! 🙂

Viimane aasta 20ndaid, läks!

Kui ma seni olen siin rohkem kokkuvõtteid teinud, siis nüüd tuli tahtmine ennustada. Või noh, plaanidest rääkida. Mitte nagu need lubadused, mida ma enne aastavahetust ei anna, vaid ikka täitsa konkreetsed plaanid kohe. Enam-vähem kronoloogiliselt ka. Ehk siis mõned asjad, mida ma enne kolmekümneseks saamist päris kindlasti kavatsen ära teha:

  • Kõrgharidus
    Lõpuks ometi. Been a long time coming, nagu vanad eestlased ütleksid. 2001 astusin esimest korda sisse, nüüd on loodetavasti viimane õppemaks tasutud ja diplomitöö teema kinnitatud.
  • Abielu
    Pulmad tulevad. Paigas on koht, kuupäev, auto,  bänd, pulmaisa ja veel palju muid olulisi asju. Imbil on kuuldavasti kleit ka olemas, aga minu asi pole sellest midagi täpsemalt teada enne, kui päev käes on. Ja neile, kellele kutset ei jagu, on planeeritud vabas vormis aia-aftekas 11. augustil. 🙂
  • Senise elu pikim reis
    Meeskoor lendab oktoobris Lõuna-Ameerikasse, loodetavasti mina nende hulgas. Täpsemalt praegu ei räägi.

Nipet-näpet on muud ka plaanis, aga need kolm on põhilised. Kõik ülejäänu on, noh, nagu boonus või nii.

Mitte et kolmekümneselt elu läbi saaks, aga enne järgmise levelini jõudmist tuleb mõned asjad alt ära teha. 😉

ACTA? Ei, mitte sinnapoolegi.

Ma ei kirjuta siin ACTAst. Näiteks sellepärast, et demagoogiat on pillutud juba liiga palju. Mõlemalt poolt. Või seetõttu, et kõigil on kõrini, minul kaasaarvatud. Piisaks ehk sellestki, et ma ei valda teemat piisavalt, et kaasa rääkida. Ei ole ise lugenud, ei ole ka ühestki piisavalt usaldusväärsest allikast piisaval tasemel tasakaakaalukat kokkuvõtet kuulnud.

Küll aga on kogu SOPA/PIPA/ACTA ümber kraaklemine tõstatamas üht väga olulist teemat: autorikaitse kui niisugune. Kas, mil määral, mis metoodikaga, kui rangelt ja tagatipuks MIKS meil seda üldse vaja on?

Mina kasvasin üles ajastul, kui remix oli juba omaette väljendusvormiks saanud. Oot-oot? Juba? Millal see siis juhtus? Ja misasi see remix üldse on?

Wikipedia räägib, et kõik algas salvestusseadmetest. Aga kas ikka on nii? Kas ei ole see, mida tänapäeval samplinguks nimetatakse, lihtsalt järgmine samm, järgmine aste meie arenguredelil? Looming, teadus, evolutsioon — kõik nad tuginevad varemloodul, sünnitamaks midagi uut. Midagi päris uut ei saa tühjast kohast tekkida, kui ehk vaid väga harukordsete juhuste näol.

Ja üldse, kuidas inimene õpib? Ega ometi mitte … imiteerides? Tõsi, mõnele isendile piisab reeglite selgitamisest ilma näideteta, aga näited teevad asja märkimisväärselt lihtsamaks, kas pole? Miks pilliõppes tundide, nädalate, kuude kaupa heliredeleid mängitakse?

Ah, mis ma ikka seletan. Teaduse/tehnoloogia areng on eksponentsiaalne. On alati olnud. Just sellepärast, et kõik seniavastatu-leiutatu on olemas. Kui areng liigub mööda eksponentfunktsiooni, aga autorikaitse endiselt lineaarset ajaarvestust (n aastat autori surmast jms) peale surub, kas ei ole siis nende kahe vahel teatavat vastuolu?  Appi, ei, olgu, ma enam ei seleta, ausalt ka. 🙂

Soovitan hoopis filmiseeriat, mille neljas osa kohe-kohe — juba 15. veebruaril — välja tuleb: Everything is a Remix. Kolmas osa on minu arvates seni parim.

Everything is a Remix Part 3 from Kirby Ferguson on Vimeo.

PS: Kas keegi kujutab ette, kui raske on laulu kirjutada? Saad loo valmis, kuulad, mõtled … aga mitte mingi nipiga ei või kunagi kindlalt teada, et keegi midagi sarnast varem teinud pole. Olgu, sõnad võivad originaalsed olla (kuigi enamasti on hoopis hunnik äraleierdatud klišeesid üksteise otsa laotud), aga just meloodia. Ja siis tulevad sellised tüübid, kes nokivad ja nokivad ja nokivad ja nokivad ja nokivad. Ja nokivad. Mõnikord õigustatult. Teistel puhkudel tundub aga, et on eelnevalt kõvasti seemneid söödud. Juhtub ka, et (minule) täiesti ebanormaalsena tundunud sarnasus pannakse kohtus maksma. 🙂

Bottom line: ma ei julge enam muusikat kirjutada. Äkki saab kogemata hitiks, siis pean kellelegi maksma hakkama. 😉