Päev 10: Tšiili

Stardime oma pikale teekonnale. Siiani on tee ilusti (kui ühed teetööd välja arvata) asfalt olnud. GPS ei taha Santiagot kohe kätte juhatada, navigeerin väiksemate vahepunktide kaupa.

Naljakas, kuidas Buenos Airese lennujaamas jäi Argentiinast alguses mulje kui väga range korraga politseiriigist, aga praeguseks on meile hoopis Tšiilist selline pilt maalitud ja Argentiina ise tundub täitsa tšill.

Sihuke suunaviit on tee ääres:

Peaks silmaarstidele soovitama.

Eilsel kruusateel oli korduvalt olukordi, kus kariloomad teele jalutasid. Olgu nad siis lehmad, lambad või koerad. Ja nii ka praegu asfaldil: maantee ääres pikutavad suvalistes kohtades hobused, veised, lambad. Ka mägedes.

Kõik sillad, mida me mägedes näinud oleme, meenutavad seda autolaiust purret, millest ema ükskord Moskvitšiga Pärnumaa metsade vahel üle pidi sõitma. Ilmselt valmisolek sõjaks: sildade põletamisele ei kulu liiga palju energiat.

12km enne piiripunkti saab asfalt otsa. Oleme jälle kruusateel, aga esialgu üsna kvaliteetsel.

Piiril läheb aega. Ikka kohe mitu tundi, kusjuures suudame oma grupeerumisega kohalikud pisut närvigi ajada. Tšiili poolel ka järjekord. Kusjuures viimane ei moodustu mitte autodest saabumise järjekorras (nagu praamijärjekord), vaid inimestest. Kõik kohvrid valgustatakse läbi. Meeletu bürokraatia — paljudel selgub, et Argentiinast jäi mingi tempel kuhugi saamata. Ka meil. Auto kindlustusdokumentide peale.

Piiril lubatud kaasa võtta 1 mobiiltelefon, 1 fotoaparaat, 1 audiot/videot salvestav/mahamängiv seade (mp3), 1 kaasaskantav personaalarvuti. Mõned vorstiliigid keelatud, samuti õunad, pirnid, banaanid, …

Lõpuks ometi üle piiri! Kell on 12:33.

Teeäärsed palvemajakesed (või no nii me nende otstarvet arvame) on siin natuke teistsugused: kui Argentiinas meenutasid nad pigem punaseid koerakuute, siis siin paistavad (vähemalt esialgu) natuke kapitaalsemad ehitised olevat. Lisaks on siin keelumärkidel (nt möödasõit keelatud) ka piirangu ala lõpp tähistatud.

Ühes esimestest linnadest, mida siinpool piiri läbime, on iga paarisaja meetri tagant viit paremale ranna poole. Iga kord erineva nimega. Tee ääres ka hoiatused, et peatudes tuleks ustega ettevaatlikult ringi käia. Natuke nagu Kakumäe tee suvel.

Idee järgmiseks koorireisiks: lennukiga Lissaboni, sealt autod rentida ja tiir ümber Euroopa teha. Lõpp taas Lissabonis ja uuesti lennukiga tagasi. Vahepeal võiks muuhulgas näiteks Lätis ära käia.

GPS näitab saabumisajaks 22:09. Seda siis, kui me rohkem peatusi ei teeks. Hea, kui keskööks hotelli jõuame.

Kiirteele jõudes automaadis Visa ja Mastercardiga maksta ei õnnestu. Kohalikku raha pole. Proovime inimestega suhelda, aga ilgelt kaua läheb. Tekib järjekord ja kohalikud hakkavad signaalitama. Läbipääs maksab 2000 kohalikku pesot, st 5 USD. Google annab kursiks 480. Võtan automaadist 40000 pesot, ehk umbes 64 eurot. Rahatähed ilusad: üks turvaelement on näiteks plastikust “aken” paberraha sees. Meeletud summad: 2 võileiba maksavad maanteeäärses bensiinijaamas natuke alla 4000 raha (~6eur).

Vasaku jala pöid on teist päeva valus. Ilmselt autos konditsioneeri all külma saanud või miskit. Ühtlasi avastan endas uue parasiitsõna: “Naiss!”

Siinne raadio tundub rohkem hispaaniakeelset muusikat mängivat, hetkel kõlab kohalik Radio Bio Bio.

Sõidame mööda punaste vilkuritega politseiautost. Mitte midagi ei järgne. Lihtsalt sõidab mööda kiirteed ja vilgutab punaseid. Natuke hiljem (no umbes 100km) näeme esimest kiirusemõõtmist. Carabiñerod kummalgi pool teed ja föönid muudkui välguvad.

Sõidame mööda linna(kese)st nimega Los Angeles. Kanad tee ääres vabalt siblimas!

Istun LA bensiinijaamas rooli, vahetan Vedru välja. Tangime. Tšiilis kipub pealinnale lähenedes odavnema, kui Argentiinas oli vastupidi. Liiter 607 pesot (95 — saadaval ka 93 ja 97), maksan kaardiga. Bensiiniarve on $34500.

Peesot, mitte dollarit. Tšiili peesot.

Nüüd lähevad teised poodi õhtuks õlut ostma ja meie sihtpunkti jõudmise aeg lükkub vaikselt edasi. Hetkeseisuga 11:20 PM. Pimedaks läheb, mis ei ole ideaalne: mu kerge kanapimedus lööb siin rohkem välja ja valgustamata objekte ei näe üldse. Eriti, kuna kohalikud autod ei sõida kõik tuledega. Näis, äkki võtab Vedru jälle juhtimise üle.

Signaali kuuleb siin liikluses palju, aga tähendus pole mitte ainult vihane “KAO EEST ÄRA, RAISK!” vaid teinekord pigem hoiatav-sõbralik “Ettevaatust, siit ma tulen!”

Kiirtee on super, Vedru läheb viimases pissipeatuses jälle rooli, sest me tahame kiiremini kohale jõuda ja minu silmad (rääkimata kokkulepetest) seda ei luba. Märgid lubavad enamasti 120km/h. Kui vaadata iPodiga filmitud videot öisest kiirteest (tule külla ja küsi!) võib arvata, et esiklaas on märg. Ei ole. Surnud putukaid on seal nii umbes mustmiljon. Ja kiirtee ääres olevad aeglustusradade piirangud ajavad segadusse: On siis 120 või 40?

Muide! Siiani on IGAS meie teele jäänud bensiinijaamas tasuta WiFi olnud. Argentiinas on enamikes söögi- ja majutuskohtades, aga üldjuhul parooliga kaitstud. Parooli saab teenindajalt küsides.

Kas ma automarkide nihet juba mainisin? Opel on siin Chevrolet ja Dacia mudeleid tuntakse Renault’ nime all. Ehk siis Chevrolet Astra ja Renault Logan. Ja Volkswagen Golfi siin pole, on hoopis Gol. Ja see on tegelikult Polo. Tšiilis on seninähtu põhjal automarkide valik märksa rikkalikum ja eksootilisem, sisaldades ka India ja Hiina marke, Ladast rääkimata. Kui maanteedel venivad pikapid välja arvata, pole vanu ameeriklasi, mis mind Argentiinas iga nurga peal erutasid, siin märganud. Aga eks bensiin ole ka poole kallim.

Ja nüüd siis, 109km enne hotelli, oleme ilma avatud WiFita tanklas. Petrobras, va ihnuskoi!

Hotell on tore, aga “neljane” tuba on tegelikult kahene number, kus kaks meist diivanitel magavad. Mina ja Priit jagame kahest voodit.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.