Päev 9: Verine veiseliha ja kruusateed

Stardime Trevelinist, tangime Esquelis paagi täis ja sihime nüüd erinevate “San …” nimeliste linnade poole. Ewerti plaat möllab jälle. Tundub, et Vedrul on sellest pisut kopp ees, Siimul veel mitte. Siim roolis, seega hetkel plaati ei vaheta. Mäed on võimsad, aga see on alles algus.

Kohalikes tualettruumides pole kuskil harja olnud. Spordihoone ühikas (Trelew) oli hari, aga polnud paberit. Ja paber on igal pool ühekihiline. Öäh.

Järgmine suurem projekt: hispaania keel ära õppida.

Vanu ameerika autosid on siin iga nurga peal. Kõige levinum on Ford Falcon ja mõned pikapid, aga leidub ka Chevy ja teiste toodangut. Üsna ühtlaselt on neid olnud siiani alates Buenos Airesest.

Ja jälle oleme suuremas linnas (San Carlos de Bariloche). Iga nurga peal on taaskord tegelased, kes “sinise” kursiga dollareid pesodeks vahetada pakuvad. Istume itaalia restoranis, kus dollarites maksmise kurss on 5,6. Mõtlen, kas maksta kaardiga või dollarites, kuna pesod jäid autosse. Arve tuleb 55,5 pesot, seega umbes-täpselt 10 USD. Maksan dollarites.

Uurisin vahe peal Priidu soovil netist, kuidas siin verist liha tellida: jugoso. Nüüd testime, kas on kasu ka. Seni on kõik praed tema maitse jaoks liiga küpsed olnud, mida kinnitab ka Lonely Planet. Kohalikud armastavat liha “surnuks” küpsetada. Ise tellin lasanjet. Hakkan juba kohalike küsimustest aru saama. “Soovite veel midagi?” ja “Midagi juua?” on kindlate märksõnade järgi äratuntavad. Vastavad märksõnad on siis “más” ja “beber.”

Lasanje on väga hea, Priidu veiseliha ka täitsa verine, ainult ühelt poolt fileerimata jäänud. Vaeseke väsitab käe seda lõigates täitsa ära.

Kaupmehed teevad korralikku müügitööd, pakuvad tasuta näidiseid (šokolaadipoes) ja hulgi ostes soodsamaid diile. Üldse on kogu linn justkui šokolaadile üles ehitatud. Hinnad 160-250 pesot/kg. Aga ma ju otsustasin juba ammu, et ostan kõik suveniirid Buenos Airesest.

Teel peatume pildistama, tuleb tuulepuhang. Suud-silmad kõigil liiva täis.

Järgmiseks satume kruusateele, mida tundub olevat vähemalt 63km ja läbitavus on kohati küsitav. Vähemalt selle autoga. Kuna sõidame kolme autoga kolonnis, teeme pausi, et navigaatorid saaks asja omavahel arutada. Otsustatakse tagasi pöörata.

Sadakond kilomeetrit tuleb meil siiski kruusateed sõita. Bensiin jälle kallim kui Patagoonias (4,5 vs 6,6 peesot/liiter). Korraks tundub, et jõuame asfaldile! Jõuamegi, aga seda õnne on ainult paarsada meetrit. Väga vinged vaated ja üldse mitte igav tee. Viimased 56 km jäänud, kui ma seda siin kirjutan. Korralik rallirada. Ja juba 6 km hiljem jõuamegi lõplikult asfaldile. Hetkel 1130m merepinnast. Tänane ööbimispaik peaks olema ca 2km (eelinfo põhjal), aga tegelikult asub järve kaldal, merepinnast napp 665m. Eelinfo valetas.

Seni parim majutuskoht ja parima hinna/kvaliteedi suhtega söök! Ostame kartulit, sibulat, võid, mune ja sinki. Kogukulu 100 peesot kolmele inimesele. Ja jääb üle teistelegi jagada.

Seoses homse megapäevaga (~950km/17 tundi) hakkan oma navigaatoriametit tõsiselt võtma ja uurin välja, kas Google’i pakutav lühim tee on üldse asfalt. On küll, väidab kohalik sait (ruta0.com) ennustab selle vahemaa läbimiseks 10 tundi, kui Google’i panus on 17 tunni ja 28 minuti peal. Ma tõesti loodan, et Google on üliväga konservatiivne. Tallinn-Tartu on seal 2 tundi ja 50 minutit, ehk, noh … näis.

Jään oma luksussviiti nautima, kui teised korrus kõrgemal suurema kambaga ukulele saatel “sauna eesruumis” laulavad. Saunast räägitakse lõpuni välja, aga kas keegi ka tegelikult end nii vingesse deliiriumi joob, on kahtlane. Äratuseni on jäänud alla 8 tunni.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.