Päev 4: Esimesed 1200 kilomeetrit

This is it. 1000 km sõitu, pool sellest on Siim roolis, teine pool mina. Õnneks on meil autos kiirusesse säästlik suhtumine: pole mõtet sellest pisikesest masinast 130km/h välja pigistada, 90~100 juures on kütusekulu palju mõistlikum.

Paneme kohaliku telefoni kaardile 30$ (peesot ikka, mitte dollarit), mis kehtib 30p. “Carta telefonica” peale öeldakse, et seda siin küll pole. Võlusõna oli hoopiski “recargá”

Udu piirkonnas märgid teel: kui näed kahte, on piirang 60km/h. Kui ühte, siis 40km/h. Zona de niebla. Muidu kiirteel lubatud 130km/h. Teed on lihtsalt pikad sirged. Lihtsalt. Pikad. Sirged. Ilma tõusude-langusteta. Ja siis tuleme meie siia oma “Tasase maa lauludega” eksootikat tooma.

Selgub, et Buenos Aireses nähtud foorišõu polnud lambikas, vaid tegu on täieõigusliku kunstivormiga. Bahia Blanca tänaval näeme üht tõsist tegijat — riietatud teetööliseks ja loobib punase fooritule ajal koonuseid!

Siim sõidab ca 700km, mulle jääb alla 500. Kuna vahetuse ajaks oleme moodustanud kolmese konvoi, pean oma ASA-kolleegidega sõlmitud lepingut rikkuma ja aeg-ajalt 150-ga sõitma. Enamasti siiski 120. Alustasin vihmases videvikus, lõpetasin kuivas pimeduses. Polnud nii hull, kui ma kartsin. Kohale jõudsime napilt enne keskööd, hostel nagu hostel ikka. Neljane tuba ja WiFi. “Välised aknalauad on marmorist!” kilkab Vedru. “Kleepub kõik!”

Neljane punt töötab palju paremini kui 3×4. Ausalt. Ei pea kedagi järele ootama ega kellegi sabas püsima. Pff.

Voodile istudes on tagumik valus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.