Päev 2: Tuumajaam

Hommikusöök on ootuspäraselt röstsai ja sõbrad, lisaks kooritud keedumuna ja omlett. Mis saab kohe otsa. Ja siis tehtakse uus. See saab ka kohe otsa.

Ja siis need majad: kitsad ja pikad. Tundub, et trepikoda sinna küll kuidagi ära mahtuda ei saa. Ka mõne söögikoha fassaad jätab üsna pisikese mulje, aga sisse läheb mitme toa jagu.

Tuumajaamakülastus (Atucha II) ületab ootusi: kuna käivitamine on alles järgmisel aastal, saame turbiine ja pearingluse torusid oma silmaga näha. Nemad on imestunud, kuidas Eestis elektrijaamade soojust ka ära kasutatakse. Et noh, me oleks nagu kõik insenerid või nii. Mälestuseks saame NASA võtmehoidjad.

GPSid vaidlevad omavahel. Garmin (tuli rendiautoga kaasa) vs TomTom vs Nokia. Garminil on siiani kõige rohkem õigus olnud.

Sääsed on mind söönud. Sügeleb, raisk. Parem jalg ja vasak käsi.

Inglise keelega ikka väga hakkama ei saa küll. Järgmiseks korraks peaks españoli ära õppima.

Vaja osta veel mobiilse Interneti SIM-kaart: 12 pesot pluss 1 peeso päevas. Peeso tähis on, muide, $.

Kohalik restoran. Parrilla “PEÑA.” Kaste, mida reklaamitakse teravana, sisaldab lihtsalt küüslauku. Teenindus okei, hinnad … Praad, salat, vesi ja vein tuli seitsme sööja peale 591 (pluss jootraha). Maksime 632. Pole selliste summadega enam harjunud. Vein 44$/pudel, praad 160$. Kahest praest jätkub seitsmele ilusti, jääb veel ülegi.

Hotelli WiFi on olemas, aga katkendlik. Ja RDP ei lähe tulemüürist läbi. Okei, tegelikult läheb küll — kui õige kasutajanimega läheneda. Ohjah, lennuki-magamatus teeb oma töö. Dušš fikseeritud kõrgusel, peapesu jaoks tuleb end põlvist natuke alla lasta.

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.