there's another way
Järjekordne võimalus Allanit, Jannot, Penti ja mind laval näha on juba homme, BHRA hooaja avaüritusel. Lisaks on kohal ka palju ilusaid (ja suuri) autosid. Vähemalt üks osa paari kuu taguses intervjuus seatud eesmärgist saab sellega täidetud. 🙂
Aeg: 01.05.2009 kell ~11:00-15:00 (Penthouse#9 laval ca 12:20)
Koht: Olümpia hotelli vastas (Europark, Juhkentali 2)
Lisainfo siit.
Tõepoolest, ka tänavu toimub TTÜ Akadeemilise Meeskoori kevadkontsert.
Minu kaudu saadaval sooduspiletid. 🙂
Nädalalõpp algas boksipeatusega. Tuli Martin Põrnikaga, võtsime kumbki tungraua ja vahetasime rattad ära, üks külg korraga. Optimeerimine missugune. 🙂
…ja lõppes täna autopesuga. Nii sooja ilmaga ei saa ju muud teha kui võtta voolik ja…
Nii et vana nädalaga on siis nüüd ühelpool. Uus võib alata! 🙂
Nüüd on see siis tehtud. Jälle. 2 aastat tagasi Neljapäevaga, nüüd Penthouse#9-ga.
Tagasisidet pole veel väga kuulda olnud, aga endal oli laval täitsa vahva. Publikuga (vähemalt ühe osaga) tekkis dialoog. Esimest korda maksin ka lavale toodud õlle pärast kinni. 🙂
Pärast sattusin Mai-Liisi tungival soovil Andresega vabalavale — ka see pooleldi improviseeritud klaver+vokaal koosseis sai positiivse vastuvõtu osaliseks, kuigi mikrofonid pidevalt vilesse tahtsid minna ja keegi neid puldist maha keerata ka ei osanud.
Kummaliselt palju olen enne ja pärast kuulnud küsimusi stiilis: “Kas see toimub/toimus tõesti õues?” Ilmselt oli asi selles, et toimumiskohana oli kirjas “lauluväljak,” mitte näiteks “laululava siseruumid” vms.
Tänavused kirjanditeemad olid varustatud konkreetsete suunavate vihjetega, millest kirjand rääkida võiks. Kuhu me jõudnud oleme? Kas tõesti lõpetavad meil keskkooli imbetsillid, kes teemat ise lahti mõtestada ei suuda?
…ja ometi nimetatakse seda küpsuskirjandiks…
Ööl vastu laupäeva nägin kummalist und. Sõitsin autoga, suverehvid all, kui lörtsi sadama hakkas. Järgmises kurvis osutus kiirus liiga suureks ja libisesin teelt välja — auto läks külili, tee ääres olev aiapost rebis katuse pealt. Sellisel viisil sündinud “kabrioletiga” oli üllataval kombel võimalik sõitu jätkata.
Sihtpunkti jõudnud, läksin tuppa ja rääkisin juhtunust sõpradele. Pinget polnud, kasko ju ometi peal. 🙂
…ja kui ma siis sõitu jätkasin, avastasin, et ema on autole katuse peale tagasi õmmelnud. Punase traadiga. Nothing fancy, aga piisavalt hästi, et midagi sisse ei sajaks.
Go figure. Aga hommik tõi igatahes lörtsi…
Nägin just telekast Whiskasi reklaami, mis lõppes lausega: “Aita tal kasvada ja sinust saab maailma parim ema!” Siis… kassipojale, mitte oma lapsele.
Kellele see suunatud on? Potentsiaalsetele vanatüdrukutele, kelle bioloogiline kell tiksub? Ei no ausõna… 😀
KK: sina teadsid, et skype paar porti enda kätte haarab võimalusel?
JM: mismõttes???? =)
JM: ei ole kuulnd…
JM: ega täheldanud…
KK: 80 ja 443
KK: selleks, et paremini tulemüüridest läbi mahtuda 😛
JM: aso =)
JM: väga huvitav…
JM: oot, aga kuidas ta ned endale lihtsalt broneerida saab????
KK: no kui skaibi käivitumisel keegi teine neid ei kasuta, lükkab ta oma socketid püsti nende portide peale
JM: lihtsalt nii lähebki kanal skaibi alla kinni ja keegi teine ei saa seda kasutada???????
JM: ma ei usu!!! =)
KK: C:\Program Files\Apache Software Foundation\Apache2.2\bin>netstat -abn -p TCPActive Connections
Proto Local Address Foreign Address State PID
TCP 0.0.0.0:80 0.0.0.0:0 LISTENING 2984
[Skype.exe]
…
KK: oma silmaga nägin 😛
KK: skaibis ON linnuke selle fiitseri diseiblimiseks 😉
JM: aga oled sa kindel, et siis kogu kanal kohe skaibi all kinni on sellest?
KK: no apache igatahes käima ei läinud
KK: C:\Program Files\Apache Software Foundation\Apache2.2\bin>httpd.exe
(OS 10048)Only one usage of each socket address (protocol/network address/port)
is normally permitted. : make_sock: could not bind to address 0.0.0.0:80
no listening sockets available, shutting down
JM: hmmm…
Hmmm… indeed. 😛
Sisuliselt on Skype sellega ka peaaegu anti-spyware — hoiab “auku” kinni, kui mõni backdoor oma veebiserveri tahaks installida. Näiteks. 🙂
Peab vist vaikselt eelmise nädala kokku võtma, kuna iga päev ei jõudnud.
Elu esimene kogemus kaamera ees suu liigutamisest käes:
…ja siis veel intervjuu ka:
Pärast tuli Noortebändi finaal, kus me esikolmikusse ei mahtunud. Sellega on minu jaoks Noortebändil osalemine lõppenud. Kogu eluks. Aasta pärast pole ma enam noor, mis teha. 😛
Ja siis maskiball. Reede õhtul sai videopundiga mõned “reklaamid” sisse loetud, sh filmi treiler. Kukkus päris hästi välja. Bändiga esinemine oli seekord omamoodi huvitav kogemus — juba reede hommikul oli mingi haigus kallal, loengus istuda ei jaksanud. Laupäeva pärastlõunal soundcheckis laulsin ühe loo ära ja rohkem ei riskinud — kurk oli lihtsalt nii kähe juba. Aga ometi polnud õhtul probleem terve sett ära teha, sest publik andis meeletu adrenaliinilaksu! 8)
…ja mu juuksed pole siiani lakist 100% puhtad. Pildid orksis. 😉