Eile oli vaja tingimata Viimsisse sõita. No lihtsalt oli. Põnevamat sõitu pole ammu olnud.
Juba aiast tänavale jõudes hakkas tunduma, et see kõige parem mõte ei ole. Samas on Focus ju ralliauto ja Ford on tank nagunii — küll välja veab (kui kinni ei jää); väikesed tänavad on alati paksu lume all ka niikuinii. Männiku teelt leidsin sarnased olud, see tegi juba pisut murelikuks — nähtavus oli ka silmnähtavalt piiratud. Helistasin oma sihtpunkti ja vihjasin, et võib pisut kauem minna. Muuhulgas nentisime ühiselt, et lumes on ääretult fun sõita. Sõna otseses mõttes. 🙂
Kesklinn oli omamoodi šokk, eriti Stockmanni ees rohelist tuld oodates. Tuul oli vähemalt ühe kolmnurkse reklaamtahvli maha murdnud (rohkem ma lihtsalt ei näinud neid), raputas seisvat autot kõvemini kui senised teeolud. Üle Tartu mnt ristmiku sõites hoidsin pöialt, et rehvidel külgsuunas ikka pidamist jätkuks. Raua tänav ei sarnanenud kuskilt otsast pildile, mis samas kohas 15 tundi varem avanenud oli.
Narva mnt — võtsin ühele linnamaasturile sappa ja kasutasin tema tagatulesid orientiirina Haabneemeni välja. Udutuled lülitasin ka sisse, et ka mind läbi tormi tagant paremini märgata võiks. Nähtavus kõikus 30 meetrist 3 meetrini — eriti hull oli Pirita tee.
Kojamehed töötasid terve tee täiskiirusel. Viimsisse jõudes hakkasid lumekamakad nende töövõimet juba pisut pärssima — tuli peatus teha ja koputada. Kinni ei jäänud.
Sihtkohta jõudsin terve autoga, nahast rääkimata. Õhtuse tagasisõidu asemel tarbisin rahustuseks rummi. Hommik oli märkimisväärselt targem, kuigi…
Kahetunnine sõit Viimsist kesklinna tõi kinnijäänud autode-busside näol üllatusi täiesti kontori kõrvalt. Uku soovitusel parkisin auto Kristiine Keskuse parklasse. Seal ta nüüd siis on, katus peakohal ja ei mingit lund. Kõik võib veel hästi minna!
Lisa kommentaar