Väike meenutus Before Sexi esimesest lavakogemusest (minu vaatenurgast):
Natuke enne lavaleminekut küsis Jaan, kas me oleme valmis kohe pärast viimase punditutvustuse (kes teab, see teab) lõppu peale minema. Mina ja Pent vaatasime teineteisele otsa ja ei näinud eriti põhjust ära öelda, kuigi ülejäänud bändi kuskil näha polnud. Et noh, küll nad siis kuulevad ja tulevad ka. Kuulutati meid siis Tehnikaülikooli Akadeemilise Rokkbändina välja ja ronisime lavale. Siinkohal suur tänu Kaupole õlle eest — seda oli vaja.
Lavale jõudes oli puudu… Boga. Lootsin, et jõuan tekkinud segaduses kiiresti tualettruumi väisata, kuid paanika ja ajanappuse sunnil suri see idee eos.
-Kas te olete valmis?!?
-Jaa!
-Meie veel ei ole!
Minut-paar veel, Boga ilmus välja ja saimegi alustada. Let me entertain you. Publik tantsis ja sõnad ei läinudki sassi! 🙂 It’s a long way to the top… ja rahvast tundus saalis juba kõvasti vähem olevat. Pole ime, neid oli seal üle tunni kinni hoitud, suure osa ajast täitis lavaesist ka päris tugev väävlisuits. Aga noh, mis seal ikka, pühendusime andunud fännidele, kes lava ees kargasid ja näppu viskasid. Eye of the tiger lubas mul end oma kostüümis eriti koduselt tunda ja Pent-Boga poksikinnastega sihikule võtta. Õnneks olin antud loos taustalaulja rollis, muidu oleks ehk keskendumine natuke paigast ära läinud.
Autiotalo esimeses refräänis oli vahepeal veel hõredamaks jäänud publikut siiski lavale kuulda ja loo lõpuks tundus, et baarid saavad oma tööga hakkama — saal hakkas tasapisi jälle täituma. Jumpis olin üsna eksinud — Boga laulis ja mina üritasin vahepeal Butt-headilikult “höhö” teha. Pluss siis muidugi see, et sain refräänis “Jump!” karjuda.
Siis jõudis kätte see koht, kus ma mitu lugu järjest soolotada sain. Sunshine of your love oli küll ühest küljest natuke piiratud hääleulatuse ja teisalt hajameelsuse tõttu pisut… segane. Ja noh, siis lõpetati lugu pärast soolot, enne salmide kordamist, ootamatult ära ka. Aga publik sellest ju ometi aru ei saanud ja rõkkas rõõmust, kui järgmiseks veel üks tuttav tantsulugu (Light my fire) kõlama hakkas.
…and then I saw her face! Publik oli tõepoolest täies elujõus lava ette tagasi jõudnud. Lava oli koduseks muutunud. Kõik laabus. Küsisime retooriliselt, Should I stay or should I go? Loomulikult taheti, et me jääksime. Isegi Johnny B. Goode ei hirmutanud meie vaprat publikut! 8)
Lisalugu, Rebel Yell, nõuti meilt ka välja. Selle alguses sain pisut poolikult ka staaritseda — tegin õlletopsile põhja peale ja virutasin ta täpselt ajastatud jalalöögiga publikusse. Täielik staaritsemine oleks olnud sama trikk täis või pooltäis topsiga.
Kõik. Või noh, mitte päris. Bänd sai igalt poolt kõva kiituse osaliseks. Vägagi õnnestunud debüüt! Aitäh teile, Jüri, Pent, Mihkel, Siim ja Paul! 8)
Lisa kommentaar