…mind jätad ilma mitmeks päevaks, on see vast piin…

Laupäeva hommik. Kell saab 8 ja minul on äratus. 2 tunni pärast tuleb Vahur.

>>

Kell on umbes pool üksteist. Istume Oliveriga Vahuri bussi ja sihime Glehni lossi poole. Hiiu ülesõit suletud 9:00-18:00. Ahsoo, loss jääb täpselt jalgrattaraja keskele. Mõnikord lihtsalt veab.

>>

Glehni lossis edukalt käidud, kohtume Bogaga Arte Gümnaasiumi hoovis. Selgub, et turvamees pole meid sisse lasknud (kuigi buss sõitis lahtisest väravast hoovi ja ei olnud sel hetkel üsna kindlalt nähtamatu). Turvamees ja kooli majandusjuht ei suuda kuidagi olukorraga leppida. Lõpuks saame siiski ka väravast välja. Vabandust, Jüri, me ei tahtnud sulle probleeme tekitada, ausalt! 🙂

>>

Seisame Õismäel, Kamaka maja ees ja organiseerime paaniliselt aktiivkõlareid, sest Argo võttis kogemata garaaži võtme pärnusse kaasa (ja ma ei võinud talle ka paar tundi varem helistada). Kõikvõimalikud kohad on juba läbi helistatud, lõpuks helistab Argo ja soovitab Ennu juurest läbi sõita, kuigi Enn toru ei võta. Saabub Fred ja lendame Ennu juurde. Enn on kodus, tegeleb aiatöödega — selge siis, miks toru ei võtnud. Ennust saab elupäästja. 🙂

>>

Tartusse jõudes valdab mind korraks absoluutne rahu. Seletamatult rahulik tunne on lihtsalt. Aga pole viga, see läheb üle. 🙂

>>

TTÜ meeskoor kaotab valusalt pärast 6 aastat kestnud võitudeseeriat. Mina näen mängust vaid üht Arthuri korvi. Johannaga õues pingil istuda on palju toredam, kui kibedale kaotusevalule tunnistajaks olla.

>>

TTÜ naiskoor võidab üllatuslikult väga huvitava jalgpallimatši. Tartu kaotab. Aitab neile küll. Järgneb pidu.

>>

Neljapäeva Tartu-debüüt on igati edukas. Parim publik, mida raha eest saab — rääkimata siis ilma rahata saamisest. Imestus selle üle, et me tõesti ainult 9 kuud koos oleme olnud, on mõnus boonus. 🙂

>>

Pühapäeva hommik. Neljapäev jõuab Tallinna. Mina olen edasi Tartus. Vaadates, kui kiiresti kell edasi tiksub, teen otsuse vaadata Euroopa GP ära Tartus ja alles pärast seda Linna sõita. Kui välja arvata see, et pressikonverentsi algava otsustava korvpallilahingu tõttu ei näinud, oli täitsa tore. Seda enam, et Tartu jäi ka seekord kaotajaks. Hah! 😛

>>

17:24. Buss. Keegi räägib valjuhäälselt telefonis oma emale: “Laps jääb mulle! Ema, sa ei anna last sellele naisele ära. Ma tulen praegu kohe bussist maha!”

>>

17:26. Bussi sisenevad kaks noort neiut, kes äsja telefonikõne lõpetanud noormehele delikaatselt vihjavad, et viimane nende ühel piletitl märgitud kohal istub. Kõrvuti kohad, arusaadav, et neiud koos tahavad istuda. Noormees tõuseb püsti ja kuna ka tema koht võetud on, istub tagumisse ritta minu kõrvale. Kuna mu kõrvaklapid juba öösel Vahuri bussis Tallinna on jõudnud, pean pool teed kuulama seda, milline libu on lapse ema, et laps jääb talle ja et kui ta Soomest tagasi tuleb, läheb Eerol halvasti. Siis saab tal aku tühjaks ja Tallinna piiril avastan, et minu õlale toetub ühe rullis nokaga mütsi kandva Lõuna-Eesti noormehe pea. Armas, kas pole?

>>

Õhtu. Kohtumine Vahuriga Sikupilli parklas, sõit minu juurde, siis Glehni lossi, sealt Õismäele Boga juurde ja siis tagasi koju. Vahur on tore. 🙂

>>

Veel rohkem õhtu. Kamakas tuleb minu juurde vaiba järele. Vaip on meil selleks, et trummikomplekti pedaalid laiali ei jookseks. Tavaliselt on minu vaip olnud, seekord siis Kamaka oma. Selgub, et Kamaka tüdruksõber tunneb mu naabritüdrukut.

Nagu ikka — Eesti on väike. 🙂


Comments

“…mind jätad ilma mitmeks päevaks, on see vast piin…” on saanud 2 vastust

  1. Autori pillekas avatar
    pillekas

    või siis nii toredalt läks 😀

  2. Autori liis avatar
    liis

    okei, a kus mina kõik see aeg olin? :p

Vasta pillekas-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.