“Kui rikkaks saan, lähen soome ma ja ostan suure teleka!”

Olgu. Ei saanud rikkaks. Soome ka ei läinud. Ja kui päris aus olla, pole telekas ka tänapäevaste mõõtkavade järgi märkimisväärselt suur.

Poodlesime niisama Kristiines, kui otsustasime minna Euronicsisse telereid vaatama. Kaalusime, kas 26 või 32 tolli; lasime endale esialgu 32″ pildikaste (või no mis kastid need LCD-paneelid ikka on) tutvustada. “32-tollistel on parem valik,” teatas müüja. Kirjeldasime oma vajadusi (soodne, aga võimalikult hea; USB-liides) — valikusse jäi 2 LG mudelit, hindadega 6999kr ja 9999kr. Tõepoolest, poes võrreldes tundus kallim iga sendi jagu oma lisahinda õigustavat.

“Me veel mõtleme natuke.”

Ühtäkki tundsin, et 32 tolli on meie pisiksesse korterisse ikka liig mis liig. Arutasime Imbiga natuke ja jõudsime konsensusele: tõepoolest, vaatame kahekümne kuueseid.

Väiksem valik osutus ühtlasi lihtsamaks. Ei mingit kahtlust, see Sony oli parima hinna/kvaliteedi suhtega. Seda enam, et hind oli 6999kr pealt 5499 peale kukkunud. Siiani ei kahetse üldse. 🙂

Okei, ta ei ole HD. Aga… ta oskab välise kõvaketta pealt filme mängida; pilt paistab terav ka analoogsisendist; DVD-mängijast on lõpuks kasu ka; pult töötab igast asendist jne. Viimaste punktide headuse mõistmiseks tuleb teada, mis meie kodus varem sama rolli täitis. Oli ka Sony, aga umbes 15 aastat vanem, mis oma puldiga enam väga hästi läbi ei saanud.

Ja kui pealkiri sulle midagi ei öelnud, kuula seda. Või parem… ära kuula. Päris jube on.

Vastupidiselt meie uuele telekale. 🙂

…nine lives, puss and booty…

Nägin just telekast Whiskasi reklaami, mis lõppes lausega: “Aita tal kasvada ja sinust saab maailma parim ema!” Siis… kassipojale, mitte oma lapsele.

Kellele see suunatud on? Potentsiaalsetele vanatüdrukutele, kelle bioloogiline kell tiksub? Ei no ausõna… 😀

…another year over…

Miskipärast tekib aastanumbrile 2008 mõeldes kõigepealt negatiivse maiguga emotsioon. Et noh, ei olnud just mu lemmik. Kuigi tegelikult sai ju väga palju uut-huvitavat proovitud ja mõnes mõttes rekordeidki püstitatud, on üldmulje halb ilmselt sellepärast, et loominguliselt tundusin ma kokku kuivavat. Ja ometi oli ka selles mõttes viljakam aasta kui 2007. Müstika.

Jaanuar

  • Esimene ITK semester edukalt lõpetatud.
  • Esimene Retoga koos tehtud “sooloprojekt” salvestatud.
  • Üheksas elu (praegune Penthouse) alustas, kahe päeva sees toimus esimene proov, kus valmisid esimese loo sõnad ja kohe järgmisel päeval salvestasime demo.

Veebruar

  • Üheksas elu sai Noortebänd 2008 demovoorust edasi. Sel hetkel oli meil repertuaaris alles 1 lugu, vaja oli kolme.
  • Pärast avariid korda tehtud Muki sai välja vahetatud. Ehk siis minu esimene päris enda nimele liisitud auto oli saanud reaalsuseks. Hiljem lasin taha toonklaasid panna ja armusin ära.
  • Neljapäev esines!
  • Neljapäev hakkas prooviruumi otsima!

Märts

  • Suveks tekkis plaan.
  • 25 eluaastat sai täis. Pidu oli vinge.
  • Fork käis esimest korda Rock Cafes.
  • Üheksas elu ei saanud eelvoorust edasi. Mõned arvavad, et nime pärast.
  • Hakkasin lõpuks aru saama, mida auto omamine tegelikult tähendab.

Aprill

  • Neljapäev leidis uue prooviruumi.

Mai

Juuni

  • Teine semester, seega esimene õppeaasta, lõpetatud.
  • Neljapäev esines!
  • Jaanid seekord Ida-Virumaal, sain õllese peaga kainet Kammistet kõnetada ja puha.

Juuli

  • Üheksanda elu algkoosseisust alles jäänud liikmed käisid joomas.
  • Laurist sai lisaks klahvpillistile, kitarristile ja bassistile ka trummar. Paraku jäi see terviseprobleemide tõttu ajutiseks.
  • Uued rulluisud! Siiani pole nende laagreid jõudnud ära puhastada pärast viimast (paraku märga) sõitu.
  • Planeeritud roadtrip sai tehtud. Küll hoopis teistsuguse põhimõttega, aga külastasime ka Lätit. Selle tripi raames sõitsin ma ka viimati oma uute uiskudega.

August

  • Neljapäev käis stuudios. Kohe mitu korda. Aga naljaga pooleks välja öeldud ennustus, et juunis plaadi välja laseme, ei pruugi praeguse tempo juures isegi täide minna. Sest noh, oktoobris pidid miksid-masterid juba valmis saama, aga siiani pole midagi. Ja Oliveri võimendi on ka ikka veel paranduses.
  • Käisin WAFis katsetel. Sain sisse ka, aga oluliste ressursside puudumisel jäi seekord minemata.
  • Läksime Kadiga lahku. Siiani saame paremini läbi kui kunagi varem. Meie reliikvia on VABADUS!

September

  • Penthouse (endine Üheksas elu) esines! Publikule tundus meeldivat.
  • Läksin salsat õppima. Meeldis.

Oktoober

  • Avastasin taas, et mulle meeldib disco.
  • Fork käis jälle Rock Cafes. Nagu alati, vaatasin suu ammuli ja lihtsalt… nautisin.

November

  • Sain puhuda. Vabatahtlikult.
  • Lumi tormas ja tekitas põnevust. 🙂
  • Penthouse tegi järjekordse koosseisuga esimese esinemise. Me ei olegi seni ühegi koosseisuga ju üle ühe korra üles astunud, kui järele mõelda. 😉 Üks klipp jõudis YouTube’i ka.
  • Sattusin televiisorisse. Äge oli. 😛

Detsember

  • Meeskooril oli jõulukontsert. Õigemini 3 tükki. Sain esimest korda ka rütmipille mängida — ühes loos tamburiini, teises shakerit.
  • Saavutasin meeskooris teenelise liikme staatuse. Selle 7 aastaga on koorilaul juba natuke meeldima ka hakanud. 😉
  • Jõululaupäeval mängisin kolmes kodus jõuluvana. Järgmiseks aastaks tuleb kuskilt oma mõõtude järgi kuub tellida ja natuke parem habe. Pluss veel väikeste lastega suhtlemist harjutada. Ae, noored emad! Teie kord abistav käsi ulatada! 😀
  • Aasta viimasel õhtul moodustasime Pent ja mina poolakustilise kollektiivi “Pentagarf” või siis “Pent ja Garf” või… kuidas soovite. Üks peaproovi salvestus on siin.

Nii et üldiselt polnud aastal häda midagi. Võiks öelda, et paremgi kui 2007, aga miski ikkagi närib…

Vahet pole, 2009 tuleb ikkagi oi-kui-palju-vingem! 😀

…nädal on möödas…

…aga tundus, et peab ikkagi kirja panema, pärast hea lastelastele kunagi ette lugeda.

Eelmine pühapäev sai hoo sisse kell 10 telemajas. Õigemini, jah, hoogu veel polnud, pigem proloog kõigele järgnevale. Nägime ära stuudio, kust “Laulud tähtedega” eetrisse läks — üllatavalt väike stuudio varem telerist nähtuga võrreldes. Nagu Margo ütles, on Eestis alles paari viimase aasta jooksul tekkinud kompetents näidata stuudiot telepildis tegelikust suuremana. Et noh, ikka võib mõne näpukaga selle suuruse illusiooni kolinal kokku kukutada, aga viimasel ajal osatakse neid vältida.

Järgnes proov, veel üks, tükike kolmandatki, mikrofonid jagati välja ja määrati ära, kes millist kasutab. Minul oli musta otsaga raadiomikker, Guidol punasega. Segi ei tohtinud neid ajada, sest me vajasime väljundisse üsna erinevaid kõlapilte.

Vahepeal pidasime telemajas ka meeskoori juhatuse koosoleku ära, pärast mida jõudsin kiiresti kodus lõunal ja pesemas käia, et saate läbimänguks tagasi olla. Selle aja jooksul helistas Margo ja ütles, et grimm tehakse millalgi läbimängu ja eetrissemineku vahepeal.

Õhtul enne läbimängu kohale jõudes otsustati mind ikkagi kohe grimmiruumi kutsuda. Kõigepealt soeng: kaks toredat noormeest tegid kammi ja juukselakiga kiire ja korraliku töö, pärast mida tundsin end justkui tumedapäine versioon Taavi Petersonist või siis näiteks Robert Smith. Järgnes grimm. Paraku oli varasematel kordadel kasutatud mask kuskile kadunud, seega tuli improviseerida — esimene variant tegi mind veel robertsmithilikumaks, aga… ei olnud piisavalt kole. Seejärel loobuti ilmselt algsest plaanist “mitte päris KISS” — ja silmade ümber ilmusid mustad, ütleme, kaunistused. Kuna läätsed olid mul just 3 päeva varem otsa saanud ja uute ostmine venis (nüüd on olemas, tänu Siljale), ei julenud ma ilma prillideta lavale minna ja lisasin selle ka lähteülesandesse — grimm peab prillidega ka toimima. Eks ta seepärast natuke liiga leebe vast tunduski, aga eesmärk ei olnudki lapsi hirmutada, vaid lihtsalt väike show teha. Käes oli ka Rannolt tellitud kirves, mis ülimalt efektne välja nägi ja palju tähelepanu äratas. Julgust andis ka — relvaga on ikka kindlam kui ilma. 🙂

Läbimängus tundus, et oktaaverit polegi mu mikrofoni taha ühendatud. Küsisin helimehelt ja sain julgustava kinnituse: stuudiomonitoridesse lastaksegi puhast heli. Miks ka mitte, seda kõike võib õige tunde saamiseks lihtsalt ette kujutada.

Järgmised paar tundi (vähemalt nii see tundus) kõndisin kärsitult koridoris edasi-tagasi, kirves käes. Vahepeal hakkas soeng justkui ära vajuma, siis tuli suurte päikeseprillidega noormehele korraks viibata ja päästev juukselakk saabus sekunditega. Nägin oma suuri iidoleid Otti ja Märti, aga ka muid kohalikke megastaare. Näiteks Heidy Purga, eksju — jõhker püss küll, aga peaaegu ei oleks teda seal koridoris märganudki.

Ja siis oli see käes. Koor rivistati üles, mina läksin kohtunike laua kõrvale oma lavaletulekut ootama. Publik saalis, prožektorid pimestamas, kaamerad, otse-eeter… klimp kurgus. Justkui kägistaks. Köhatasin, neelatasin, vaatasin Nõgisto veeklaasi poole… aga ei leidnud endas ülbust sealt viimane tilk ära juua. Koor lõpetas esimese refrääni, teise lõpus pidin mina juba laval mikrofoni rögisema. Ja siis saabus rahu. Koor tundus laulvat puhtamalt kui kunagi varem. Üks väike poiss piilus üle õla mu kirvest ja siis vaatas mulle naeratades otsa. Naeratasin vastu ja kõndisin lavale.

Pärast saadet õnnestus ka OtiMärdiga “sõbrapildid” teha (mispeale fotograaf õigustatult kommenteeris: “Mul pole õrna aimugi, kes see oli!”), Nõgistoga kirvestest rääkida ja grimm pea-aegu maha võtta. Järgnes PÖFF.