Kuidas ma sügisel ajamasinasse sattusin

Sügis. Imede aeg. Loodus muutub üheks silmapilguks värviliseks … ja mattub siis porri lund ootama. Mul läks umbes samamoodi, aga mitte puulehtedega. Pluss veel ajarännaku-kogemus ka.

Tavaline kolmapäeva õhtu. Istun kontori juures autosse, võtan sisse Waze’ilt õpitud kursi mööda Järvevana teed Tartu maanteele, sealt mööda Rävalat Kaubamajani, paremale, siis vasakule, pärast Solarist ühissõidukiraja kaudu Keskraamatukogu ja Inglise Kolledži vahele, kus juba ootavadki pärast koolipäeva lõppu tühjenevad parkimiskohad.

Siiani ei meenuta mitte miski kooliaega.

Mantel garderoobi, kiire jalanõude vahetus — hakkab juba looma — sammud trepist üles ja koolisaali. Uks lahti ja … “Palun vabandust, et ma hilinesin!”

Ole nüüd, ei midagi sellist. Hiilin vaikselt uksest sisse, võtan tooli, tassin selle lavale …

“Ära võta tooli! Istu ruttu siia! Kas sul noodid on kaasas?”

Muidugi ei ole noodid kaasas, ma … ah, ei hakka seletama. Ei ole kaasas. Istun vaikselt, piilun naabrilt.

“Ei vahi naabri nooti! See paljundas kõigile noote! Käis oma vabast ajast ja oma raha eest paljundamas!”

TIK/7kk vilistlaskoor lavaproovis

Las ta jääb. Mul ei ole nii hea mälu, et ilma märkmeteta suudaks Loitme värvikat kõnepruuki mitu kuud hiljem sõna-sõnalt järele aimata. Emotsioonid on ometigi nii selgelt meeles.

 

Hirm. Oli hetki, kui tundsin end tõepoolest jälle 15-aastasena. Või siis jälle mitte, sest toona oli palju hirmutavamaid õpetajaid kui Tiia-Ester. Ilmselt aitas ka see, et suuremas grupis oli lihtsam mitte silma jääda. Ja ka see, et poisid olid lihtsalt kuidagi … kaitse all. Kindlasti oli oma roll ka sellel, et 15-aastasena, nii imelik kui see ka ei tundu, polnud mul tahtmist nii tugevalt oma arvamust kaitsta. Ah, misasja? Mina olin lihtsa iseloomuga, ilma oma arvamuseta pubekas? Ei-ei, selles väga konkreetses ja kitsas kontekstis. No näiteks, Good Night, Sweetheart on alati svinginud, kuidas siis bass järsku sirgeid noote peaks laulma?!? Ja nii oligi, et järgmistel kordadel võtsin pigem kriitika muiates vastu, noogutasin ja laulsin ikka nii edasi, nagu ma õigeks pidasin. Oeh. Aa, kuhu hirm jäi? Ega mul seda väga ei olnudki ju.

Teadmatus. Erinevalt meeskoorist, kus kõik on alati väga täpselt kirjas ja ülesanded jaotatud, oli see kogemus minu jaoks pisut kaootiline. Millal me täpselt esineme? Kas/millal esinemispäeval lavaprooviks kohal peab olema? Mida selga panema? Mida laulame? Ometi selgus kõik täpselt õigeks ajaks ja sai tehtud. On’s meeskoor mind oma punktuaalsuses ära hellitanud?

Laulurõõm. Seda oli vähemalt kahesugust. Esimene oli siis, kui me mõnda vana ja oi-kui-pähe-kulunud laulu laulsime. Näiteks Nobody Knows. Juba esimesel korral kõlas enam-vähem kokku. Aah, polegi vahepeal aega mööda läinud!

Teine laulurõõm oli soolodest. Käsikäes hirmuga. “Noh, laula midagi, mida sa eile laulsid, kui sa meiega laulda ei saanud!” Miskipärast oli just “omade” ees laulmine mu jaoks alati kõige raskem. Loitme tunnis klassikaaslastele a cappella ise valitud laulu laulda … no ei olnud mõnus tunne. Aga nüüd ja siin — Fly me to the moon and let me play among the stars … Silmad lakke suunatud, et jumala eest kellegagi silmsidet ei tekiks, äkki tuleb negatiivne tagasiside, aga näe, pilk eksib korraks ja … oh, neile vist meeldib? JESS! Sellest hirmust olen nüüd enam-vähem üle.

Ja kolmas laulurõõm. See, mida tuli kõikse kauem oodata ja mille nimel pidi tööd tegema ja mis lõpuks nii ruttu mööda läks, et arugi ei saanud. See oli siis, kui Nordea kontserdimaja laval meie esituses Pärdi “Magnificat” kõlas. Ettevaatlik laulurõõm, segatuna hirmuga, et asi võõras akustikas niigi ebakindla kollektiiviga väga tugevalt tuksi läheb. Aga ei läinud. Täitsa hea oli.

Õhuloss: vilistlaskoori kingitus dirigendile

Nostalgia. Kas nostalgia on üldse emotsioon? Igatahes oli jube vahva kogu selle aja jooksul, mis me neid proove tegime, aeg-ajalt Mauruse pubisse koguneda ja lihtsalt lobiseda. Ühise ajalooga inimesed ikkagi, rääkida on nii-nii palju. See kokkutulek, mis koolimajas 17. oktoobril toimus, oli ka võimas. Kuid selle kõrval, mida vilistlaskammerkoor tunda sai, oli see köömes.

Meie kokkutulek kestis 5 nädalat. Aitäh, Tiia, et sa meil ikka olemas oled ja selle idee välja käisid. Aitäh, Marianne, et sa asja käima vedada jaksasid. Aitäh, Liina ja Kristi, et me selle kingiorgunni ära tegime. Aitäh, Meelis, et sa mind päris üksi bassi laulma ei jätnud. Aitäh, Ott, nende meeleolukate pasunasoolode eest. Aitäh, Piret, et sa ikka võtmeid jagasid. Aitäh, kõik teised ka. Väga tore oli. Millal jälle?

Vilistlaskoor pärast esinemist

PS: Magnificat anima mea dominum… Et asjaosalistel ikka kummitama jääks.

“Tagasi kooli” okt. 2009

Kui ma esimest korda Inglise Kolledžis interneti ohtudest rääkimas käisin (loe lisa), oli mu kõige suurem probleem see, et 9. klassi tunnis sai materjal lihtsalt ca 20min enne tunni lõppu otsa. Seekord olin pisut paremini ette valmistatud — võtsin osa tasuta koolitusest, kus õpetati selgeks mõned elementaarsed põhitõed, anti võimalus tutvuda teiste projektis osalejatega ning jagati igasugu kasulikke näpunäiteid tunni edukaks läbiviimiseks. Kõhklejaid ka julgustati.

Igatahes otsustasin ma eksperimendi korras oma senist kava mitte väga muuta, küll aga taipasin oma eelmise katse põhilist viga — 9. klassi tunnis jäi sissejuhatus liiga lühikeseks. Ehk siis: kohe asja juurde minnes ei suutnud õpilased korralikult teemasse lülituda, mistõttu jäi ka nendepoolne panus (näidete ja küsimuste näol) väiksemaks. Or so I thought.

Kavasse lisandus niisiis üksainus punkt: sõltuvus. Lõplik kava:

1.    E-post
1.1.    viirused
1.2.    rämpspost
1.3.    phishing
1.4.    võlts-viirusehoiatused
1.5.    petuskeemid
2.    Suhtluskeskkonnad
2.1.    identiteedivargus
2.2.    laim/kiusamine
2.3.    väljapressimine
2.4.    pettused
3.    Veebis surfamine
3.1.    viirused
3.2.    nuhkvara
3.3.    hasartmängud
4.    Muud ohud
4.1.    sõltuvus
4.2.    turvaaugud

Seekord määrati mind tunde andma 8. klassidele. Kõlas nagu paras väljakutse. 🙂

Jõudsin aegsasti kooli, kaasas kava ja salarelv (Linda). Oma esimeses tunnis kohtusin 8b klassiga, kusjuures “päris” õpetajat kohal ei olnudki. Tervislikel põhjustel. Klass jagunes esmapilgul selgelt kaheks — minust vasakule jäid need, kellele klassi ees räägitav rohkem huvi näis pakkuvat, parempoolsetel (nende vaatest küll vasakpoolsetel) oli põnevam omavahel vestelda. Korrale pidin neid kutsuma küll ainult 3 korda tunni jooksul, kui möla liiga suureks paisus. 🙂

Eelpool mainitud teooria tundus paika pidavat: pisut pikema (~5…10 min) sissejuhatuse abil jätkus kavast ilusti tunni lõpuni (enamgi veel, 35. minutil tundus, et ei jõuagi kõiki teemasid kaetud). Alles ca 3 minutit enne vahetundi küsis keegi, kas ma neile kitarri ka mängin. No eks ma siis mängisin, aga ainult ühe pisikese teemakohase refrääni. 😉

Pärast pisikest “boksipeatust” õpetajate toas ootas mind juba 8a koos õpetajaga. Seekord oli klassis ka netiühendusega arvuti ja digiprojektor — mille ainsaks otstarbeks osutus ühele õpilasele huvi pakkuva veebilehe demonstreerimine. Nimelt küsis noormees, kas antud saidi näol (Lockerz) on tegu petuskeemi või “päris” asjaga. Ei osanud kohapeal kohe arvamust avaldada, aga Google andis hiljem tulemusi — suurem osa vasteid päringule “lockerz review” on ülistavas toonis, mis ei kõla just kuigi usutavalt. Jubedalt meenutab püramiidskeemi. Soovitasin neil igal juhul kriitiliselt suhtuda ja võimalikult palju oma peaga mõelda, kuid ka usaldusväärsetest allikatest lisainfot otsida. Jääb üle vaid loota, et nad allikate usaldusväärsust hinnata oskavad.

Igatahes — kuni õpetaja arvutisse sisse logis, tekkis klassis korraks sumin. Huvitav nähtus. 😉

Veel üks tähelepanek: kui õpetaja oli klassis, said teemad kiiremini otsa. Tundub, et distsipliinil on varjukülg — õpilased ei julge õpetaja juuresolekul justkui oma mõtteid kuuldavale tuua. Just a theory! 🙂

…the teacher is teachin’ the golden rule…

Esmaspäeval käisin “Tagasi kooli” kampaania raames Inglise Kolledži õpilastele oma tohutuid kogemusi jagamas. Tegelikult sai kõik alguse sellest, kui ma 7. veebruari õhtul Facebookis ringi vaatasin ja Margo Loori reklaamitud videot vaatama läksin. Presidendi pöördumine inspireeris momentaanselt registreeruma, paar minutit hiljem klõpsasin juba e-postiga saadud kinnituslinki ja oligi kõik.

Esmaspäeval sain TIKist kirja, mis tänas mind registreerumise eest. Siis saabus paanika: “Millest mul seal üldse rääkida on?”

Õppedirektor Parts arvas, et lisaks humoorikale kasutajatoe-teemalisele ettekandele oleksin mina ehk õige inimene rääkima IT-ohtudest. Mis seal ikka, ajakohane ja tuttav teema, minugipoolest.

Hakkasin alateadlikult ajakirjandust jälgima, et vastavateemalisi näiteid koguda — selgus, et pettustest on üsna palju juttu viimasel ajal. Viimase hetkeni üritasin mingit kava kokku panna, mõttes oli lausa piltidega presentatsioon, aga… tjah.

Pühapäeva õhtul duši all tuli lõpuks geniaalne idee — jagada teema keskkondadeks. E-post, suhtlusportaalid, “niisama” surfamine ja muud ohud. Tekkis lausa kavalaadne moodustis:

1.    E-post
1.1.    viirused
1.2.    rämpspost
1.3.    phishing
1.4.    võlts-viirusehoiatused
1.5.    petuskeemid
2.    Suhtluskeskkonnad
2.1.    identiteedivargus
2.2.    laim/kiusamine
2.3.    väljapressimine
2.4.    pettused
3.    Veebis surfamine
3.1.    viirused
3.2.    nuhkvara
3.3.    hasartmängud
4.    Muud ohud
4.1.    turvaaugud

No ja siis oligi õige hommik käes. Taganeda polnud enam kuskile. Raskendava asjaoluna läks mu Focuse juhiukse sulgumisandur jäässe, vajas pool tundi soojendamist, et auto üldse lukku saaks panna. Nii ma siis istusin 23.02. hommikul Kristiina 15 parklas ja kütsin…

Koolimajja jõudes oli esimene tund juba alanud, aga teiseni veel omajagu aega. Astusin õpetajate toast läbi, uurisin maad. Kuna mu esimene tund (12b klassiga) oli raamatukogus, lubati sinna oludega tutvuma minna. Nostalgia… viimati käisin seal majas vist umbes 6 aastat tagasi, kui meie lennu rebased lõpetama hakkasid.

Raamatukogus oli “auditoorium” ilusti ette valmistatud, projektor töötas, toolid-diivanid kaarjalt ekraani ette paigutatud, abivalmis raamatukogupersonal juba ootamas. Õigeks kellaajaks oli kohal ca pool 12. klassi — rohkem polnud neid tol päeval kooliski. Tõenäoliselt mindi koos vanematega “pikkade pühade” puhul linnast välja.

Kui 12. klassile mõeldud klienditoe ettekanne 10 minutiga läbi sai, küsisin neilt ettepanekuid, millest edasi rääkida võiks. Mainisin 9. klassi teemat, mispeale abituriendid endid abivalmilt katsejänesteks pakkusid. Järgnes mõnusalt interaktiivne loeng Internetis varitsevate ohtude teemal — õpilastel jätkus ideid ja küsimusi tunni lõpuni, oleks võinud kauemgi vestelda. Tundus, et järgmise 45 minuti täitmisega probleeme ei teki, aga…

9. klassiga sai kogu ohtude teema 20 minutit enne tunni lõppu läbi käidud. Viimane küsimus püramiidskeemide kohta viis majandussurutiseni, seejärel tahtsid nad hoopis minu naljakaid kooliaegseid juhtumisi kuulda. Mis seal’s ikka. Lõpetasin tunni odava populaarsuse võitmiseks 2 minutit varem — tunni- ja vahetunnikella seal majas nagunii ei ole, õpetaja Kaldjärv ka vastu ei vaielnud.

Järgnes aktus. Kooli kammerkoor ja ansambel kõlasid hiilgavalt, esimest korda elus laulsin publikus hümni (ja ka aktuse lõpus kõlanud Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” bassipartiid) häälega kaasa. Tavaliselt olen ainult häbelikult suud liigutanud.

Tundsin end osana millestki suuremast.