Lasersilmad läänerannikul (0/6): sissejuhatus

NB! Järgnev lugu juhtus juba vähemalt 3 kuud tagasi. Ärge arvakegi, et me jälle ameerikasse läksime. Ma lihtsalt ei jõudnud varem kõike kirja panna.

Lugu algab tegelikult veel varem, millalgi mullu sügise paiku. Keegi meist — ilmselt Imbi — satub soodsate lennupiletite pakkumise peale: Helsingi – Los Angeles edasi-tagasi ühe vahemaandumisega, koos pagasiga ainult 420 eurot. Mis siis ikka, võtame ära. Mina, Imbi ja Krissu… ja siis soovitame sama pakkumist veel Märdile ka. See on ka enam-vähem algusest peale paigas, et tuleb road trip. Ehk siis rendime kohapeal auto ja sõidame sellega nii palju ringi, kui hing ihaldab.

Paari koosolekuga, olgu need siis virtuaalsed või füüsilised, saame esialgse marsruudi enam-vähem paika. Kohapeal peaks meiega episoodiliselt liituma veel Liie ja Liisa, seega auto tuleb võtta suur: Suburban. Marsruut kujuneb kolmnurgaks, mille tippudes on San Diego, San Francisco ja Phoenix. Alguses kujutame ette, et võiks ka Albuquerque’ ette võtta. Aga mida aeg edasi, seda utoopilisem see mõte tunduma hakkab. Muu läheb klassikaliselt. Meil on Imbiga eelmistest reisidest Google Sheetsis oma pakkimisnimekiri, mille järgi saab kindlustusjuhtumi puhul kiiresti kokku arvutada ka nt vastava pagasi sisu maksumuse. Natuke peab küll jälle tuunima, sest Lääne-USA ei ole Kagu-Aasia: prognoos lubab pigem jahedat ja vihmast ilma. Vähemalt on kodune.

Esialgne sõiduplaan, mida töö käigus pisut veel optimeerime

USA puhul tuleb mängu veel üks eripära. Viisat otseselt küll vaja pole, küll aga miski, mis peidab end krüptilise lühendi ESTA taha. Täidad vormi, maksad raha ära, saad vastuse. Kogenumad USAfiilid räägivad küll, et vastus tuleb kohe, aga meil läheb miskipärast kauem. Ja ega selle kohta ju teavitust ka ei tule, vaid tuleb ise aeg-ajalt kontrollimas käia. Üldiselt hakkab tekkima tunne, et e-riik on meid ära hellitanud.

Kuna lennupiletid on algusega Helsingist, üritame sinna ette ka TLL-HEL pileteid saada. Need on aga kas väga lollil ajal või jõhkralt kallid. Jääb ära. Selle asemel võtame Omena hotelli Helsingi kesklinnas ja sõidame eelmisel õhtul laevaga üle.

Ja nii see reis algabki. Soome laevaga, nagu paljud head muinasjutud. Aga enne on vaja kontorist sadamasse jõuda. Olen enda meelest hästi kaval ja ei võta viimasel puhkuse-eelsel tööpäeval töötõendit kaasa, sest alati saab valvelauast ajutise kaardi küsida. Tõsi, selle aktiveerumine võtab hommikul natuke aega, aga selle elame üle. Teine nüanss, mida ma ette arvata ei oska, avaldub õhtul. Kell on napilt viis läbi ja Imbi annab märku, et ma võiks kohvritega alla liikuda. Uber on teel. Järsku olen ma maailmas justkui ihuüksi. Minu tiivas ei ole ühtegi kolleegi, aga ajutine kaart lõpetas töö täpselt 17:00. Õnneks on liftid kohe klaasukse taga ja teistest tiibadest koju sättivad kolleegid avavad minu paanilise kolistamise peale ukse. Huh. Napikas.

Sadamasse jõuame esimestena ja peame omajagu aega parajaks tegema. Võtame pisut õhtuoodet — viineripirukas ja vesi. Glamuurne!

Glamuurne õhtusöök

Lepime kokku, et kõik reisi ajal tehtud sotsiaalmeediapostitused kannavad teemaviidet #lasersilmadläänerannikul. Miks? Sest kõik neli reisiseltslast on ühel või teisel hetkel oma nägemist laserlõikusega korrigeerida lasknud. Julgen soovitada.

Sadamast oleme sunnitud hotelli liikuma tavalise taksoga, sest ei Uber ega Taxify ei lase suurt autot tellida. Esimene takso, mille juhiga suhtleme, on Octavia. Sinna ei mahu. Räägin juhiga soome keeles, aga tunnen aktsendist, et tegu on rahvuskaaslasega. Tagant läheneb teine Škoda — sedapuhku Superb — mis on ilusti piisav.

Hotellis oleme nagu silgud pütis, eriti Märt ja Krissu. Nende lisavoodid on imepisikesed ja tuleb lahti pakkida tumbadest. Aga see kõik on seda väärt, sest juba homme hommikul võtame suuna läbi Pariisi LA poole. Sweet California dreams!

Krissu on rõõmus, et üldse kuskil magada saab

Ärkame hommikusteks protseduurideks umbes kell 5. Poole seitsmeks hotelli ette tellitud takso on 15 minutit enne aega kohal ja ootab rahulikult. Sedapuhku universaalkerega Volvo. Jälle mahuvad kõik kohvrid koos meiega ilusti ära.

Otsime lennujaamas hommikusööki, esimene buffet on 3€ kallim kui O’Learys. Valime soodsama variandi. Toit on umbes nagu kehvas hotellis, ent siiski lennujaama kohta hea diil.

Esimene lend: HKI –> CDG

Lennuk on kena: Finnair on ikka Finnair. Olles harjunud Nordica ja Air Balticu kohalike lendudega, ei oska oodatagi, et kohv, tee, mahl… kõik on täiesti tasuta! 🙂

Finnair viib Pariisi, aga edasi?

Paris Charles de Gaulle (CDG)

Terminalide vahel võtab bussisõit aega 14min, pluss ooteaeg 5 minutit. Otsime midagi süüa. Pret A Manger tundub toidu kaasaostmiseks üsna populaarne koht. Oleme seda kaubamärki varemgi kohanud, seega usaldame. Soe kana-wrap on küll pakendi külge kleepunud, aga see-eest maitsev.

Meie lennu väljumise väravat muudetakse. Kolm allikat (KLM, Delta ja lennujaama infotabloo) annavad kõik ühel hetkel erinevat infot, seega oleme pehmelt öeldes pisut segaduses. Üks vanem naisterahvas küsib meilt nõu ja lubab igaks juhuks meie lähedusse hoida.

Umbes veerand tundi enne pardaleminekut tuleb meelde, et kuna ükski süsteem elektroonilisi pardakaarte ei pakkunud, võiks need lasta väravas välja printida. Saabki tehtud. Üldse mitte napilt, eks? 😉

Jõuame lennukisse. Iste on Finnairiga võrreldes külgsuunas pisut kitsam, aga see-eest on jalaruumi hääästi natuke rohkem. Delta ohutusvideo on ka päris lustakas, sisaldades humoorikaid animatsioone tegelastega ohutuskaardilt. Üldse tundub, et hirm Delta ees oli asjatu, sest nende üle-Atlandi lendudel paistab olevat hea teenindus ja palju meelelahutust.

Esialgu veel rõõmsad

Näiteks WiFi. Tasuta versiooniga on võimalik kasutada kõikvõimalikke vestlusrakendusi, nt Facebook Messenger ja Skype. Piltide vaatamise eest tuleks juurde maksta, aga ka see hind ei ole üle mõistuse kõrge. Igatahes väga veider on suhelda kodu ja sõpradega, kui lennuk samal ajal Gröönimaa kohale jõudma hakkab. Mul on tahvlisse salvestatud mõned sarjad (Netflix), telefonis hunnik muusikat (Spotify) ja podcaste (Overcast). Lisaks on lennuki enda meelelahutussüsteemis päris hea valik, kusjuures osa valikut on pisut “peidus” — selleni jõuab nutiseadmega läbi traadita võrgu. Ahjaa, miskipärast tulevad vahepeal ka tasuta wifis Facebooki-Instagrami postitused läbi. 😉

Lennuk või LAN-party?

Igatahes — müra summutavad klapid ja monotoonsed podcastid aitavad lennu jooksul ka umbes poolteist tundi magada. Great success!

Väsinud, aga siiski õnnelikud

Järgmises postituses (äkki juba paari nädala pärast?) alustame oma kahenädalast maanteeseiklust Los Angelesi rahvusvahelisest lennujaamast.

Aastakokkuvõte 2017

Nagu mullu, nii ka tänavu on (sotsiaal)meedia täis lugusid sellest, kui õudne eelmine aasta oli ja kuidas järgmine võiks parem olla. Isiklikus plaanis polnud 2017 üldse paha. Võiks lausa öelda, et läheb endiselt tõusvas joones. Proovin lühidalt kokku võtta, aga vist ei tule välja.

NB! Kui kuskil on joon all, on see tõenäoliselt link edasise lugemiseni. Niisama katsun ma allajoonimist vältida, ausalt ka.

Pere / kodu

Elutuppa saime uue vaiba ja diivani. Jätkasime aiapeo-traditsiooni. Kuuse paigutasime sedapuhku teise nurka kui tavaliselt, aga muidu on selles osas kõik vaikne ja rahulik — ei mingeid põrutavaid pommuudiseid. Mis on vahelduseks (eelkõige eelmise aastaga võrreldes) täitsa tore.

Vinüülid

Sellel rindel jätkus vähemalt sama maniakaalselt kui mullu: kollektsioon täienes ligi 150 plaadiga. Oma panuse andsid sellesse ka naabrid, kes mind oma kogus rehitsema kutsusid. Suurem kogu vajab suuremat riiulit, niisiis palusime Margol-Annelyl IKEAst ühe kaheksase KALLAXi tuua. Nüüd mahuvad enam-vähem kõik plaadid ilusti ära. Mõned põnevamad on eriliselt meelde ka jäänud. Näiteks Curly Stringsi valgele vinüülile pressitud värske album on täiesti omalaadne kogemus — justkui asetaks nõela taldrikule. Või siis see Leikki plaat, mille ma ostsin plaaditurult põrsana kotis, müüja soovituse peale. Sobis küll!

Plaate võib mulle (nüüd vist juba lausa ka “meile”) alati kinkida. Seda trikki kasutas tänavu lisaks Imbile ja emale ka Valdo. 🙂

Kultuur

Raamatud. Võtsin Goodreadsis sõpradest eeskuju ja panin endale aastaks eesmärgi lugeda (või kuulata) 12 raamatut. Aastale tõmbasin joone alla 15 teosega, millest paar olid, tõsi, hoopis loengusarjad. Erinevatel põhjustel eelistan audioraamatuid: no kuidas sa näiteks Tallinnast Riiga sõites autoroolis raamatut loeksid? Seal küll sõltub nauding suuresti ka sellest, kes ja kuidas teksti loeb. Siiani on mul valikutega päris hästi läinud, ainult ühe olen tagasi andnud. Audible on selles mõttes tore, et kui ei meeldi, saad raha tagasi. Ja ühe paberraamatu eest sain ka raha tagasi, kuna üks kullerfirma selle kaubanduslikku välimust pisut vähendas.

Aasta lemmikud:

Ja kõik ülejäänud olid ka head.

Teater. Veebruaris tõi T-Teater lavale Krabatimängu, millele ma esimest korda ilma Margo abita reklaami tegin ja mille esikapeol ka bigbändi pisike esindus mõned meeleolukad palad mängis.

Sünnipäeva tähistasin sedapuhku laval, kui “Läbi jäätunud klaasi” teist hooaega mängima hakkas. Aprillis vaatasime Timoga pärnus Boybandi, mida ma siinkohal väga ei kommenteerikski. No sest kui midagi head pole öelda, ära ütle, eksju. Ah, ei, poisid laulsid ju ilusti ja tantsisid ka, aga… seda maagiat ei olnud, mida ma teatriga seostama olen õppinud.

Üks suvine vabaõhuetendus sai ka tänu Malle sünnipäevale ära külastatud. Sisu kõnetas tänaselgi päeval, lisaks pakuti vinget akrobaatikat — ja kapsast jagati publikussegi! Säärane mulk siis nimelt.

Septembris esietendus Tartus Sireti kirjutatud Beatrice, millele eelnenud raamatuesitlus ja sealne arutelu ka tükile kõvasti juurde andsid. Tänu Dorisele ja Martinile saime üle hulga aja Linnateatris käia (Igatsus).

Ühel hetkel tabas Imbit balletipisik, mis tõi meid aasta lõpus kaks korda Estonia saali. Kõigepealt Tramm nimega Iha, mis minu silmis raudselt aasta parima elamuse tiitlit väärib. Vahetult enne jõule käisime veel Pähklipurejat ka vaatamas.

Kontserdid. Tänavu nägime kõige rohkem laval ilmselt Vaikot ja Eliiti. Eriti armas oli see, kui nad viienda pulma-aastapäeva õhtul Intsikurmu pealavalt meile ühe loo pühendasid. Selle loo. Peab tunnistama, et sellisel emotsionaalsel seosel on tohutu jõud ja nii nautisingi ma seda varem pigem suvalisena mõjunud pala mõned päevad hiljem Pirita teel kabrioletiga sõites täiel rinnal. Ühtlasi peab lisama, et Intsikurmus oli neil ilmselt suve parim heli.

Laulupeol tõdesin, et kui ma peaks seda kunagi veel pealtvaatajana nautima, tuleb kindlasti istekohaga pilet osta. On küll kallim, aga rohkem hingamisruumi ja (Captain Obvious strikes again) garanteeritud istekoht pealegi.

Aasta lõpetasime kultuurselt Hennessy uusaasta(eel)kontserdiga Pärnus.

Podcastid. Parim asi maailmas on Tell Me Something I Don’t Know. Avardab silmaringi ja ajab naerma ka.  Freakonomics Radio, Nerdist, Autosport podcast, ATP, Shift+F1 ka, aga üldiselt olen viimasel aastal pigem audioraamatute lainel olnud.

Kino. Mulle uus Star Wars meeldis. Aga see ei olnud kindlasti aasta ainus film. Teisi lihtsalt… ei mäleta enam. 🙂

Sarjad. Kindlasti Black Mirror. Ja Fargo. Ja  Brooklyn Nine-Nine, The Crown, Star Trek: Discovery, The Expanse, Rick and Morty, BoJack Horseman, Dirk Gently’s Holistic Detective Agency, Better Call Saul, Suits, How to Get Away with Murder, Narcos, Handmaid’s Tale, Orange is the New Black, iZombie, The Get Down ja loomulikult Stranger Things. Me nagu muud ei teekski? Appi.

Bändid / lava

Kaaperdatud bändide nimekirja suutsin tänavu lisada sellised nimed, nagu Tulv, Trio Comodo ja… no ma ei tea, mismoodi NOËP siia nimekirja sobida võiks. Ühtpidi pole tegemist ju otseselt bändiga, teisalt kutsus Andres mind ise lavale. Okei, eks ma natuke ju vihjasin ka paarkümmend korda, et võiks midagi koos teha. Aga see taustalugu, mis ta ette rääkis, oli eriti nunnu: oli kord üks pikkade tumedate juuste ja habemega tegelane (loe: mina) nende kodus kitarri plännimas ja oma lugusid laulmas käinud. Mispeale tema mõtles, kui raske see laulukirjutamine siis ikka olla saab. See teadmine, et sa oled kellelegi kunagi inspireeriva tõuke andnud, see on nii-nii magus. Aitäh jagamast! 🙂

Theatrum Hospitalis kaaperdas omakorda mind ennast sünnipäevaks ära. Olgu, tegelikult olin ma hea meelega nõus sõbrad hoopis teatrisse kutsuma. Parimatest parimad tulid kohale ka! 😉

Neljapäev esines tänavu üheainsa korra, sedagi hübriidkoosseisus — Marti ja Allanit asendas Bigbändi rütmigrupp (Mari bassil, Jüri klahvidel ja Pennar kitarril). Janno oli sedapuhku siiski trummidel. Eks meil on aiapeol ikka Neljapäeva ja Bigbändi vahel kohati pisike trummarivahetus käinud, seekord siis mitte. Proovi ei teinud kordagi, lood olid kõik Arderi sõnadele ja puusalt. Päris seisma ei jäänud kordagi, kohati tuli täitsa mõnus tunne peale. Aga uuel aastal võiks päriselt ka bändi teha. Ah, poisid? 🙂

Bigbänd. Sain laulda Luisaga duetti, sain Voldemar Kuslapilt komplimendi oma tämbri kohta. Ja muidugi Maia ja Mimmu oma õpilastega ja Simmo ja kõik teised toredad tegelased. Livin’ the dream!

Sedapuhku ei mänginud terve aasta jooksul üheski firma- ega koolibändis. Küll aga värbas SEB ansambel Ressurss mind aasta lõpus oma ridadesse, kitarri mängima ja laulma. Eks peab jälle harjutama hakkama, muud ei jää üle.

Ja Punane müts tiirleb endiselt raadiotes. Jess! 😀

Meeskoor

Vaatamata aeg-ajalt kummitavatele lahkumismõtetele olen siiani meeskoorile truuks jäänud. Kevadel, kuigi ma sel hetkel tegevkoosseisu ei kuulunud, olin abiks “Tagurpidi” kontserdi greenscreeni taustade ajastamisega. Lisaks tegime maskiballiks jälle ühe kiire grupika. Sügishooajal, kui ma “avalduselt” tagasi tulin, suutsin sedapuhku ka piisavalt punkte koguda ja jõulukontserdiks lavale saada. Aga endiselt tiksuvad peas need mõtted… Noh, et kas äkki oleks aeg vahelduseks mõnes teistsuguses kooriliigis end proovile panna…?

Töö

Rahulik aasta oli. Kordagi ei vahetanud töökohta. Ainult ametinimetus muutus pisut, aga see oli pigem rolli ja üldpildi täpsustumise tulemus. Endiselt olen truu 3-tähe-lühenditele. SEB põhitööandjana, lisaks EIK (kevadel juhendasin igal õppekaval üht lõpetajat) ja TTÜ (alates augustist, aga selle liitumisega seoses paraku veel väga sooje tundeid ei teki). Lisaks veel NTD ja AKA. Ja neis kõigis on töö mingil määral testimisega seotud. Selles mõttes on ka täitsa sobiv, et ma endale ühel hetkel ca 5 “testpilot” kirjaga särki tellisin. Miskipärast on nad selle nüüd valikust maha korjanud.

Sõbrad

Ilma sõpradeta poleks mitte midagi. Ja jälle tegime me liiga vähe lauamänguõhtuid. Peaks end rohkem sundima. Aga — tundes ennast, ei tule see mul välja. Siit ka palve: kui sa tunned, et tahaks meiega lauamänge mängida või niisama lobiseda, kutsu end meile külla. Või meid endale. Ja tegelikult käime me vahel ikkagi ühekaupa ka väljas, kui mõlemad ära ei mahu. 🙂

Vidinad / tehnika

Meil mõlemal Imbiga on sellest aastast Fitbit Charge 2. Sünnipäevaks saime. Täitsa piisav, et lugeda samme, jälgida unerütmi, näidata kella, pulssi, kulutatud kaloreid ja palju muud. Lisaks ei ole ma terve aasta jooksul kuigi tihti telefonil hääli sisse lülitanudki, sest randmel olev vidin vibreerib ka sel puhul. Jõulude ajal sain teada, et paraku ei ühildu see teps mitte kõigi nutitelefonidega, nii et seda tasuks enne kontrollida.

Leidsin tänavu ka oma lemmik-kõrvaklapid. Või no tropid. Need, mis kõrva sisse käivad, noh. Maksid tervelt peaaegu 10 eurot! Kui ma esimese paari ära lõhkusin ja uued tellisin, ei olnud nii head soodukat ja tuli 14 välja käia. No ausõna, worth every penny! Kahe draiveriga ja puha. Bassi üldiselt sellistelt pisikestelt ju ei ootaks, aga nendel isenditel tulevad madalad sagedused justkui ilma mingi pingutuseta välja — meenutades suurt Ameerika auto mootorit, mis laisalt-laisalt podisedes oma meeletutest jõuvarudest aimu annab.

Jõuluvana tõi uue kaamera ka: Fujifilm Instax Mini 90. Uusaastaööl väitis Kärt, et mul olla selle insta-endli värgi peale annet. No ma ei tea. 🙂

Aasta viimasel päeval sain kätte Degritteri beetaversiooni. Tegemist on värske Eestis disainitud vinüülipuhastusmasinaga, mis lähiajal turule peaks tulema. Esimesed katsed hästi räpaste plaatide puhastamisel andsid juba päris häid tulemusi, uuel aastal katsetan edasi. 🙂

Kool

Sellega on nüüd ühelpool. Suutsin ära teha nii erialapraktika, magistriseminari kui ka magistritöö. Viimase hindele B (kuigi retsensent pakkus A-d). Kuna cum laude polnud kunagi isegi teoreetiline võimalus, on B hea küll. Lausa väga hea. Ainult et aktuse pilte saab paraku ainult raha eest tellida. Pff.

Tervis

Silmad töötavad aasta pärast laserlõikust endiselt hästi, aga trenni teen endiselt liiga vähe ja ei toitu ka piisavalt tervislikult. Aga muidu on kõik siiski hästi. Fitbit sunnib natuke rohkem liigutama küll, kuigi latti võiks vist natuke tõsta.

Asjad, mida ma sel aastal esimest korda tegin

Imbi suguvõsa jõuluõhtul pidi paki kättesaamiseks lisaks luuletusele/laulule ütlema midagi, mida sa 2017. aastal esimest korda elus tegid. Mõtlesin minagi mõned:

  • Juhtisin õhtut ettevõtte sünnipäeval
  • Kuulasin valget vinüüli (Curly Strings)
  • Laulsin Kaitseväe orkestriga
  • Käisin 11 korda komandeeringus, neist 7 Vilniuses — varem pole nii palju kordi aastas tulnud
  • Vaidlesin (edukalt) end siduvast lepingust vabaks
  • Kasutasin TTÜ uut ÕISi
  • Sain Amazonist tasuta raamatu
  • Esitasin endale Goodreadsis väljakutse (12 raamatut aastas) ja sain sellega edukalt hakkama (15, sh paar hääääästi pikka loengusarja)
  • Teenisin autoritasudest aasta jooksul üle 100€ (kuigi suur osa sellest tuli 2016 novembri-detsembri aruannetest, mil me Neljapäevaga ETV+ eetris olime ja Elmar hoolega “Punast mütsi” mängis)
  • Koostasin (ja saatsin välja) pressiteate singli kohta, mida ma ei kirjutanud ja kus ma isegi ei laula. Olgu, bändi liige ma ju olen. 😉
  • Kirjutasin ja kaitsesin magistritööd, edukalt veel pealegi.
  • Laulsin itaalia keeles soolot. Ja mitte mingit suvalist laulu, vaid seda! Ühtlasi kirjutasin endale esimest korda elus sõnad eestipärase hääldusega välja. Päriselt ka pole kunagi varem sellist otseteed proovinud. Päris naljakas oli.
  • Sõitsin kabrioletiga. Okei, kõrval olin varem ka istunud, aga mitte roolis. MX5 on täitsa nunnu, ainult jalgadele võiks rohkem ruumi olla — käiguvahetused olid üsna ebamugavad. 🙂

Kokkuvõte

Hea aasta oli. Palju uut ja huvitavat, palju emotsioone. Tulgu uus vähemalt sama hea! 🙂

…it was a very good year…

Järjekordne aasta seljataga, ja veel missugune! 🙂

  • Aasta 5. päeval leidsin lõpuks Kadi. Kõik muu on selle tulemus. 🙂
  • Ostsin MacBooki. Siiani olen rahul.
  • Jätsin suitsetamise maha.
  • Sain aru, et kodus töötamine mulle ei sobi. Läksin WM-datasse tagasi.
  • Nägin esimest korda elus balletti.
  • Tegin Before Sexiga esimese etteaste. Hiljem teise, kolmanda, neljanda, viienda ja kuuendagi.
  • Neljapäev esines Peda folgil, Nõmme jaanitulel, tähistas 3. sünnipäeva ja oli muidu äge.
  • Sain aru, et programmeerimine ei ole minu jaoks. Lahkusin WM-datast enne katseaja lõppu. Järgneval 2 nädalal sain töövestluselt töövestlusele käies päris palju enesekindlust juurde ja leidsin lõpuks Telemas ka töökoha, mis mind rõõmustab. Katseaja lõpus küpsetasin ka kohustusliku koogi.
  • Kulinaarseid saavutusi oli üldse palju, kook emadepäevaks, juba mainitud katseaja lõpu oma ja verivorstid jõuluks. Sekka ka mõned lihtsamad munaroad hommikusöögiks — nii palju pole ma veel ühelgi aastal süüa teinud. 8)
  • Osutusin valituks Meeskoori juhatusse.
  • Sünnipäevapidu 07.07.07. möödus ilusti ilma alkoholi ja tubakata, mingil hetkel sai lõpuks ka välikäimla valmis, mille Telema insenerid kohe üle vaatasid.
  • Telemaga oli üldse väga palju üritusi koos. Firmapidu, kliendiüritus, töötajate sünnipäevad, soolaleivad, jne.
  • Kadi sundis mind “Kahest taktist” osa võtma. Võtsin kah.
  • Samamoodi sundis Telema mind uuesti kooli minema. Sellega läks natuke paremini, siiani pole veel välja langenud. 😀
  • Järjest regulaarsemalt oli minu käsutuses mõni punane sõiduvahend — alguses Põrru, siis Megane ja lõpuks Muki. Paraku läks nüüd aasta lõpus nii. Kui nüüd Muki remont ikkagi liiga kalliks osutub, on järgmine auto ka kindlasti punane — kuigi, nagu selgus, on ka punast autot võimalik mitte märgata.
  • Lätis käisin ka paar korda.
  • Kõige huvitavam reis oli siiski suvise puhkuse ajal — Pariis!
  • Ethel sai uue viimistluse ja oli muidu väga tubli, aga nädal enne aastalõppu lõpetas töö. Wolle lubas uue emaplaadi anda.
  • Noh, ja… kindlasti oli midagi veel. 🙂

Aitäh kõigile hea aasta eest, teeme järgmisest veel parema!