Päev 14: Argentiina köök Eesti moodi

Tänaseks pole mitte mingit plaani. Siim, Vedru ja Priit lähevad viinamarjaistandusse tuurile, mina hoian jalgu (villid, eksju) ja naudin sooja ilma niisama hotellis. WiFi on endiselt maas, nii et saab päriselt ka puhata. Hommikul peeglisse vaadates on silmavalged punased kui libahundil. Päeva peale see taandub, aga õhtuks tuleb jälle tagasi. Priidu elu nii kerge pole: tema üks silm ongi põletikus. Ja no siis need villis jalatallad. Villide peale astumist vältides jäävad omakorda teised kohad valusaks ja nii ma end pisut invaliidina praegu tunnengi. Ometi võtsin ma oma parimad käimisjalatsid kaasa, aga kuna nad ei hinga, pole ma neid eriti kandnud. Nüüd vist peaks, et edasisi kahjustusi vältida.

Kindle ärkab ellu, oligi teine end mingite juhuste kokkulangemisel tühjaks laadinud. Nii et saab tagasilennul ikka raamatuid lugeda. Vahepeal saan netti ja uurin vikipeediast Argentiina ajaloo kohta. Peroni artikli peale hakkas nii mõnigi Evita laul kummitama, täna põhiliselt “A New Argentina.” Praegusest presidendist arvavad mõned kohalikud, et ta on hull. Ja et keegi teda tegelikult ei valinud.

Plaan terve päev niisama hotellis lebotada ei realiseeru: Vahur kutsub linna peale jalutama. Vaja valuutat vahetada. Kõnnime kokku oma kolm ja pool tundi, näeme parke ja muid atraktsioone, arutame koorielu ja pildistame teineteist. Ja käime McDonald’sis burgerit söömas, sest mujal on selleks ajaks jälle siesta. Alla kahe pihvi ikka ei lähe üldse kirja, tegu on selgelt lihatoitu armastava riigiga. Kuigi hommikusöök on alati ja eranditult saiast koosnenud. Ja saiast. Saiaga.

Pärast jalutamist võtan basseini serval istet, lasen varbad vette jahtuma. Ainus probleem on aeg-ajalt vettehüppeid sooritavad mehed. Võib väga märjaks saada. 🙂

Koristaja on hotellitoast mu suure plastikpudeli ära viinud, mille ma kraanivett täis kavatsesin lasta. Oleks pidanud ennetama. Ja veest rääkides — siin pole survet, et duši alla minna. Kui ehk siis öösel?

Kohalik VH1 näitab vaheklippe, kus “valge maailma” hittidele on latiinobiit lisatud. Näiteks Hit Me Baby One More Time, Jenny From the Block, Pump Up the Jam jpt.

Seni aeglasena tundunud päev läheb tõeliselt käima, kui otsustatakse hotelli õuel oleva suure grilliga kogu kambale õhtusöök teha. Kogume igalt mehelt 50 kohalikku ja läheme Janno ja Priiduga poodi. Või noh, Janno orgunnib, Priit kogub, mina sõidan. Vaevatasuks saan 2 alkovaba õlut (970ml pudelites). Priit on muidugi kokk, ikkagi Eesti meister terve sea küpsetamises. Nii hea hinnaga ilmselt nii palju süüa muidu ei saaks: hinna sees on ka pudel veini per nägu ja pärast antakse kõigile veel 10 peesot tagasi ka. Ostame kokku 10 kilo liha, millest ca 10% lendab fileerimisel prügikasti. Isegi hästi.

Poest tulles on auto viimasest tankimisest sõitnud 444,4 km. Kokku kahe nädalaga ca 4500 km. Ehk siis jäänud on veel natuke üle 2500. Lõpp paistab, jee! 🙂

Päev 13: San Juan ja koduigatsus

12.12.12 @ 12:12 (vähemalt serveri kella järgi)! 😉

Öösel näen kummalist und: Oleme Eestis tagasi, paks lumi maas ja autol suverehvid. Mõtlen, kuidas see lumi ikka nii kaua püsib, kui vahepeal pidi ju sulaks minema. Valmistun kliendi juurde minema, kui märkan kalendrist, et nädal veel aega. Ja Imbi on ka Pärnus. Saan ülejäänud autoseltskonnaga kokku ja selgub, et olime Siimu agiteerimisel varem tagasi lennanud. Kõik tundub väga tõetruu, aga siis ärkan ma ikkagi Mendozas, kui Vedru paanikaga sisse lendab: vaja ruttu check-out teha, järgmised tahtvat juba tuppa saada.

Kuna Siim ja Vedru õhtul kõvasti pidu panid, olen mina hommikul roolis. Marsruut Mendoza -> San Juan. Meie teine auto tahab veinitootjaid külastada, aga paneme selleks vales suunas ajama. Lõpuks lööme käega ja võtame suuna ikkagi otse järgmise hotelli poole. Pika otsimise järel leiame söögikohaks McDonald’si (Priit valis Subway) ja siis järgneb tšill: kaks tundi proovini aega rahulikult hinge tõmmata. Hosteli tagahoovis on ka bassein, aga ma ei tea, kas viitsin/jõuan seal supelda.

Eile vestlesin Peebuga koduigatsuse teemal ja selgus, et ka tema oli reisile tuleku osas üsna kahevahel. Sest kui kodus ikka kõik hästi on, on seal mõnus olla ja ei tahagi eemale.

Ilm on siinkandis soe, õues päeval 30+ kraadi. Toas on jahe ja mõnus, aga kontserdisaal on miskipärast täiesti külmikuks jahutatud. Õnneks on rahvariidel pikad käised. Ja no prožektorid võivad ka veel natuke aidata.

Järjekordne tehniline probleem: seekord ei võta mu Kindle pilti ette. Loodetavasti on lihtsalt aku tühjaks jooksnud mingitel imelikel asjaoludel ja hiljemalt lennukis saab jälle lugeda.

Pesen ka sokke, sest hommikul läks jalga viimane madala säärega paar.

Tänane saal, kuigi külm, on senistest suurim ja mahutab ligi 1000 inimest. Kohalik koor ennustab publikut max 300, ehk tuleb vast tühja saali tunne. Kogu asi meenutab pisut Jõhvi kontserdimaja: suur ja uhke saal väikses — kuigi siinses piirkonnas tähtsas — linnas. Saal ise on brutaalne: kui siin koorikonkurssi pidada, võiks žürii ilmselt täpselt ära öelda, KES valesti laulis. Tagumisse (26.) ritta kostab ära iga koorilaulja hingamine, lavalaudade pisikestest kriuksatustest rääkimata.

Enne meid esineb kohalik 22-liikmeline kammerkoor (mehi-naisi täpselt pooleks) ja hirmutab pisut ära, kuna kõik pisemadki apsakad kostavad eelkirjeldatud detailsuses välja. Tundub, et kogu koor otsustab seetõttu kõvasti pingutada ja esimesed lood kõlavad vähemalt koori seest kuulatuna väga mõnusalt. Aga pole midagi parata, reisiväsimus annab tunda ja energiat jätkub seekord ainult kava esimeseks kolmandikuks. Pärast seda vajuvad vist juba kõik lood. See-eest on publik jälle ülimalt energiline ja võtab meid väga hästi vastu.

Pärast kontserti läheme kohaliku koori kutsel restorani ja maksame mõttetult suure summa ei millegi erilise eest. Omal käel otsides ja väiksemate gruppidena oleks ilmselt paremini saanud. Tulen esimeste seas ära ja kirjutan neid viimaseid sõnu siia nüüd kell 2:15. Aga kuna hotelli WiFi suri tänaseks ära, saab rahulikult magama minna. 🙂