6. päev: Sitges, hotell ja rand

Reis algab siin.

Nüüd läheb igavaks, arvasin ma. Saab rahulikult puhata ja ongi kõik. Tuleb välja, et … lähebki. Aga miski närib. Sellest juba varsti lähemalt.

Lõpuks ometi oleme hotellis, kus hommikusöök on hinna sees, nii et eile öösel ei pidanudki poes käima! Ja veel milline hommikusöök. Korralik buffee, nii et kõhu saab korralikult (ja tervislikult) täis. Ja siis autot ümber parkima.

Nagu meile eile vihjati, algab tasuta parkimise ala 10 minuti jalutuskäigu kaugusel hotellist. Leiame teepervel ühe täiesti tühja riba, meie ees ega taga ei pargi paarikümne meetri raadiuses mitte kedagi. Jaa, tundub ohtlik, aga siin tohib kindlasti parkida. No kohe päris kindlasti. Aga miski närib. Sellest hiljem.

Jalutame mööda rannariba hotelli poole tagasi. Palav on. Päike paistab, meri lainetab. Palmid kaunistavad rannapuiesteed. Idüll. Aga miski närib. Mõne aja pärast selgitan.

Teel tagasi hotelli ostame kohalikust kodutehnika poest paar 10-eurost Vodafone’i kõnekaarti, mõlemal ka 200MB internetti peal. Äkki jätkub nädalaks? Sätime end hotellis rannavarustusse, jätame kõik väärisesemed seifi ja ründame randa. Imbil on Primarkist ostetud kübar, minule leiame õlgkaabu kohalikust imepisikesest kübarakauplusest, hind 19 eurot. Aga miski närib. Varsti-varsti.

Rendime rannast päevaks lamamistoolid (2×5.50) ja päikesevarju (6.50). Aah, mõn… SEE LIIV ON TULIKUUM!!! Vedeleme varju all, kuid määrime endid siiski igaks juhuks päikesekreemiga. Aeg-ajalt käime ujumas. Meie toolidele jäetud vähene vara ei huvita kedagi. Päris palju näeb topless-päevitajaid ja -ujujaid. Igasugused kehakujud, nahavärvid, rahvused ja soolised eelistused on esindatud. Keegi ei häiri kedagi, kui mõned poidest kaugemale triivivad vesijalgratturid välja arvata — nemad häirivad siis vetelpäästjaid, eksole. Muus osas on idüll. Aga miski närib.

Lõuna jääb sujuvalt vahele, hotelli jalutamiseks ostame kahepeale ühe keskmise jäätise (3 palli). Maksab 3.50. Londonis oleks hind umbes sama, aga rahaühik pisut kallim. See võib olla palavusest tingitud, aga ilgelt hästi maitseb. Muus osas — ega sellise kuumaga väga süüa ei tahagi. Aga miski närib.

Miskipärast ei suuda me ühelgi katsel rannast hotelli otse tagasi jõuda, alati suudame mingi lollaka ringi teha. Peaks järgmine kord kaardi kaasa võtma või vähemalt marsruudi korraks kaardi peal üle vaatama. Ja miski närib ka.

Jõuame hotelli tagasi, peseme meresoola nahalt maha ja suundume õhtubuffeele: alates 19:30 pakutakse hotellis õhtusööki hinnaga €9.50/nägu. Valikus erinevad salatid, paella, liha, pasta, supp ja magustoidud erinevatest kookidest jäätiseni. All-you-can-eat. Ehk siis tegelikult piisaks meile siin nendest kahest söögikorrast küll.

Arutame Imbiga, kes on siinsest idüllist täiesti sillas, mis mind siis närib. On see koduigatsus või esimese õhtu/öö stressi järellainetus? Võõras keel? Meenutame korraks porgandeid salatis. Gatwicki lennujaam. Klimp tuleb kurku. Ebanormaalne! Ma igatsen Londonit!

1. päev: Tallinn-Riia-London

Pulmareisile! Ei läinud aastatki.

Tallinna lennujaamas näeme, kuidas narko- või pommikoer ühe mehe “tuvastab”, mispeale politsei ta pikali väänab ja check-in alalt teisaldab. Anname pagasi ära ja suundume turvakontrolli. Isegi püksirihmast ei pea loobuma. Lappame igavledes oma pabereid ja leiame, et Riias on ümberistumiseks 40 minutit (15min check-ini alguseni), aga värava numbrit pole kusagil. Ei leia seda ka veebist, kus soovitatakse seda lennujaamast 2 päeva enne väljumist küsida. Nojah. Lõpuks avastame pardakaardilt väikeses kirjas vihje, et Riias tuleks järgmise lennu värava kohta infotabloolt lugeda. Punkt Air Balticule.

Varsti juba ootamegi palavas trepikojas, et need paarkümmend viimast sammu üle asfaldi oma lennukini jalutada.

Tallinn-Riia

Antud lennul on minu elu pea kõige väiksem lennuk (Dash 8 Q-400). Väiksemaga olen lennanud ainult siis, kui ma 15-aastaselt Tallinn-Ämari otsal ise puldis sain olla. Aga õnneks on lennuaeg lühike ja ruumipuudus polegi kõige hullem. Magada siin muidugi ei saaks. Või noh, Imbi saab. 🙂

Kui ta parasjagu ei maga, kädistab Imbi muudkui sellest, mida kõike Londonis teha võiks. Mina jällegi seletan vastu, mismoodi lennukid töötavad. Ja kuidas nad veel lennukikandjalt stardivad ja mida kõike. Eks me ole paras paar.

Tallinnast jõuab Riiasse kiiremini kui Männikult Kosele. Ja seda isegi väljaspool tipptundi. Maandumisel jõllitan aknast välja nagu poisike — keel keskendunult suunurgast väljas — kui parem tagumine rattapaar otse minu silme all maad puudutades pöörlema hakkab.

Maandudes kuulutatakse (juba lennukis) ka meie järgmine värav välja: D1. Üsna lühike jalutuskäik.

Riia-London

Boeing 737-300, endiselt Air Baltic. Ostame pardalt süüa-juua: 2 lasanjet ja 250ml Läti vett. Arve kokku 18.50€. Minu jaoks on see midagi enneolematut, kuna kuidagi on mul õnnestunud alati nii lennata, et toit on hinna sees. Jalaruumi vähem kui enne, kuigi istun jälle vahekäigus. Imbi kurdab ka, et pisut kitsas on. Aga üleelatav. Ikkagi selline Tallinn-Tartu bussisõidu pikkune lend ainult, mitte nagu need transatlantilised õudused, millega me harjunud oleme. 😉

Isegi in-flight entertainment on olemas: meie kõrval vaatab üks tüüp värsket pohmaka-filmi, tundub olevat R5 TS (kvaliteedi järgi). Lasanje lubatakse tuua ~12 minutiga, tegelikult kulub umbes pool tundi. Aga maitseb hästi ja täidab kõhtu ka. Mingi Briti tootja oma, aga me ju ei taipa õigel hetkel seda üles märkida.

Mängime iPadi peal paar partiid Unot ja ühe Riski, Imbi teeb mulle võimsalt pähe. Ja juba ongi kell Eesti aja järgi 18:05, laekumine ajab kõrvu muudkui aga lukku. 25 minutit maandumiseni. Hakkame otsima kõige soodsamat ja mugavamat transporti Gatwickist Paddingtoni, mis esialgse info põhjal võiks olla easyBus (ca £10/nägu, umbes kolmandik rongisõidu hinnast).

Imbi kontole tiksub täna kaks uut lennujaama: Riia ja Gatwick. Minule ka, kuigi Riia oma olen ma korra autoga väisanud. Ja no Imbi saab Londoni omadest üldse täiskomplekti kokku: Gatwick, Heathrow, Stansted.

London. Või noh, Gatwick. Läheme siiski kergema vastupanu teed ja ostame edasi-tagasi rongipileti. 35 naela/nägu. Rahakott kriiskab mu pihta tuld ja tõrva, kui ma ta rauad avan ja papi välja õngitsen. Aga no mis sa teed ära: Inglismaal mitte rongiga sõita oleks eriti veider.

Victoria Station, Oyster Cardi laadimislett. No sihuke kohalik ühiskaart, aga mitte roheline, vaid sinine. Selgitame, et jääme siia reede õhtuni ja tahame linnas ringi liikuda. Tädi leti taga soovitab 30 naela kummagi kaardi peale laadida. Appiiiiiiii! Aga no sellega on vähemalt kogu meie siinne transport loodetavasti kaetud ka.

Järgmiseks otsime oma kollast metrooliini, mis meid hotelli viib. Leiame, saame ka õigest suunast aru, aga … mingi viivitus, väravad on suletud. Teisel, rohelisel liinil, mis samast platvormilt väljub, on probleemid ja seega hetkel rohkem reisijaid läbi ei lasta. Ootame. Saame lõpuks kuidagi oma suurte kohvritega väravast sisse ja jääme tjuubi ootama. Rongid tulevad ja lähevad, kõik rohelisel liinil. Iga peatuva rongiga kaasneb tugeva jamaika-aktsendiga heade soovide tulv kõlaritest, pooled rongid saavad hüüdnimeks “soul train” Lõbus ja soe.

Lõpuks saame oma kollasele rongile ja sõidame lõppjaama, kust on kõigest 5 minutit hotellini jalutada. Check-in möödub valutult, saame toa esimesel korrusel (st teisel) ja tänu Hotels.com broneeringule on hinna sees ka wifi ja igasugused muud mugavused nagu telekas ja rätikud. Ja seif ja föön. Kokkuhoid £25.50! 😉

Üle tänava on 24h Tesco ja postkontor, paar maja edasi kontoritarvete pood. Homme peaks kõik vajaliku (nt paar kohalikku SIM-kaarti ja postkaardid) vabalt kätte saama. Tesco riiuleid uurides tundub, et Lõuna-Ameerikat on globaliseerumine Inglismaast märksa rohkem puudutanud. Noh, kui seal oli poodides üsna sama jama mis koduski, siis siin on märksa rohkem omapära. Või no nimetame selle globaliseerumise kohe heaga amerikaniseerumiseks ümber ja kõik saab selgeks.

Jalutame Hyde Parki (~1km) ja vaatame natuke ringi. Barclay’s on üsna tugevalt igal pool: alustades rattalaenutusest tänaval (£10/nädal — metroo on tõsine ripoff!), lõpetades pargis püsti pandud tivoliga, kus igal nurgal õhutatakse contactlessiga maksma. NFC, noh. Neil juba on.

Pargis paistab palju erinevaid kultuure läbisegi, kuigi … enamasti on gruppidesse koondunud siiski ühe rassi/kultuuri esindajad. Mõnikord märkame mõnes grupis ka ühte valget. Justnimelt ühtainsat. Miskipärast. Aga teistele keegi viltu ei paista vaatavat, kuigi burkades naised saavad siiski omajagu tagaselja-kommentaare.

Läheb pimedaks ja võtame suuna hotelli tagasi. Tundub rikas kant, palju ilusaid autosid tänaval — ja ka kavalalt valitud reg. numbreid. Peaks mõned homme üles pildistama või kirjutama.

Hotellituba on pisike, aga piisav. Tualetis on jällegi imeõhuke paber (kuigi kahekihiline, mitte ühe-, nagu Argentiinas olema kippus) ja harja pole. Nojah.

Aa, muide! Tänaval jooksusammude kuulmine tekitab mul pärast Montevideo elamusi pehmelt öeldes ärevust.

Päev 7: Bensiinipõud ja sõrmusepaanika

Hommikusööki ei saa, sest sõin eile kogu moona ära (mul oli juustu, salaamit ja määrdejuustu, mida ma salamisi alguses kodujuustu lootsin olevat). Miks ma küll seda va pakisuppi kaasa ei pakkinud? 😉

Sõita esimese hooga ca 600km. Tankisime eile paagi täis, Vedru roolis. Kütus maksis ~25€ 40 liitri eest. põhjas on kõvasti kallim.

Autos avastan, et üks väga-väga oluline sõrmus on kadunud: õhtul panin mõlemad õlakotti, välja tuli praegu ainult koolisõrmus. Paanika, jube vilets enesetunne. Saadan Trelew’ poole sõnumi, et keegi kohalik (Milton Rhys, kellega eile õhtul täiesti juhuslikult tutvusime, kuna ma oma nina teiste vestluste vahele toppima kippusin ja kes iga asjaga aidata lubas) vaataks ruumi üle, eks näis. Võib ka kohvrisse pakitud teksade taskus olla, aga sinna saab alles 600km pärast vaadata. Samas tundub mulle, et kosmiline side läks praegu veel tugevamaks.

100km hiljem saan Trelew’st sõnumi, et sõrmus on leitud. Palun postiga Tallinna saata. Edasi leviauk.

Mäed on üliväga vinged. Kui mu iPod elusalt koju jõuab, näitan videoid ka. Kõrgus merepinnast hetkel veel alla 300 meetri. Kurvid tõmbavad keskmist kiirust alla, aga ikkagi oleme graafikust ees.

Reisi kõige lõunapoolsem punkt saavutatud.

Indiaanlaste reservaadid. Kõrgus merepinnast 700m, laskume. Isegi Neljapäeva plaat sobib läbi kõrbe kihutamiseks päris hästi.

Lumi teeservas! Bensiinijaam, kuhu on kogutud puitu.

Saan sõnumi, et homme toob mulle sõrmuse ära Ms Glenda Powell. Soovitati enam mitte ära kaotada. 🙂

Bensiin saab otsa ca 10km pärast hoiatustule süttimist, Siim on roolis. Tanklani jääb veel 20km. Proovime teistest autodest klaasipesuvedelikuvoolikuga imeda, aga ei miskit. Tamar ja Co lähevad meile bensiini ostma. Perensist sõitsime ammu mööda, kui tema ekipaaž meid kinni püüab, väidame, et naudime niisama vaadet. Usutavalt. Aga Murphy elab ikka siin ka: loomulikult saab kütus otsa seal, kus mingit levipojakestki pole.

Tamari ekipaaž jõuab bensiiniga tagasi, kahest 2,25l Coca Cola pudelist jätkub rahulikult tanklani. Jätkuks ööbimiskohani ka, aga me oleme nüüd ettevaatlikud. Ja ausõna, osuti järgi pidi bensiini veel vähemalt järgmise tanklani jätkuma.

Priit on haige, ilmselt ka palavik. Jättis eilse õhtu kontserdi vahele. Näis, mis täna saab.

Söömisega on pahasti natuke. Hommikusöögiks võtsin Margolt ampsu banaani, järgmine eine kell 16:00. Hakkas juba üsna nõrk tunne peale tulema. Boonusena leidsin siit esimest korda kogu reisi jooksul alkovaba õlut! Quilmes Lieber. Maksab sama palju kui sama suur päris õlu.

See, kes mulle homme sõrmuse ära toob, on meie siinne “giid” ehk kontaktisik. Pakk pannakse õhtul bussile ja hommikul on kohal. Nagu Cargobus. Aga 600km kauguselt.

Tänase kontserdi laval on tagumiste ridade poodium ehitatud õllekastidele. Ühtlasi käib pea pisut ringi.

Kontsert on taaskord hea, kuigi ruum on eelmistest raskem: tuhm teatrisaal, koori teist serva väga ei kuule. Peeter teeb kummalise lükke, laseb Siimul esimese lisaloo kohe otsa teha, ei tule vahepeal kummardama. Liiguvad vandenõuteooriad. 😛

Majutuskoht on Residencial Estefania (Trevelin). Olen kolmeses toas koos Priidu ja Hannesega. Eelmise öömajaga võrreldes on see ikka luksuse tipp.

Loodetavasti jõuab homme siis sõrmus ilusti minuni.

Kaks kuud vaikust

Härrased blogilugejad! Pange vaim valmis, ma hakkan siinset pinda lähiajal — paari-kolme nädala pärast — oma reisikirjadega täitma. Mõnuga. Rääkige sõpradele ka. Juttu tuleb sellisest korralikust Top Geari stiilis autoreisist, mille meeskoor Lõuna-Ameerikas läbi tegi. Selle vahega, et meil ei olnud BBC suurt rahakotti kaasas ja kaameraid oli ka ilmselt vähem.

Natuke teise nurga alt vaadatuna paistsid asjalood sellised:

Ahjaa, sellega on siis kõik 29. eluaasta alguses püstitatud eesmärgid täidetud. Pole hullu, asemele on tulnud uued ja hullemad. 😉

Viimane aasta 20ndaid, läks!

Kui ma seni olen siin rohkem kokkuvõtteid teinud, siis nüüd tuli tahtmine ennustada. Või noh, plaanidest rääkida. Mitte nagu need lubadused, mida ma enne aastavahetust ei anna, vaid ikka täitsa konkreetsed plaanid kohe. Enam-vähem kronoloogiliselt ka. Ehk siis mõned asjad, mida ma enne kolmekümneseks saamist päris kindlasti kavatsen ära teha:

  • Kõrgharidus
    Lõpuks ometi. Been a long time coming, nagu vanad eestlased ütleksid. 2001 astusin esimest korda sisse, nüüd on loodetavasti viimane õppemaks tasutud ja diplomitöö teema kinnitatud.
  • Abielu
    Pulmad tulevad. Paigas on koht, kuupäev, auto,  bänd, pulmaisa ja veel palju muid olulisi asju. Imbil on kuuldavasti kleit ka olemas, aga minu asi pole sellest midagi täpsemalt teada enne, kui päev käes on. Ja neile, kellele kutset ei jagu, on planeeritud vabas vormis aia-aftekas 11. augustil. 🙂
  • Senise elu pikim reis
    Meeskoor lendab oktoobris Lõuna-Ameerikasse, loodetavasti mina nende hulgas. Täpsemalt praegu ei räägi.

Nipet-näpet on muud ka plaanis, aga need kolm on põhilised. Kõik ülejäänu on, noh, nagu boonus või nii.

Mitte et kolmekümneselt elu läbi saaks, aga enne järgmise levelini jõudmist tuleb mõned asjad alt ära teha. 😉

Meeskooriga Espoos

Nädalavahetusel olime kooriga Soomes. Espoos. Ööbisime StayAt Espoo hotellis.

Hotell

…oli iseenesest huvitava (kuigi tegelikult mitte uue) kontseptsiooniga — minu esimene kord apartment-hotellis majutuda. Neljases toas oli magamisasemeteks 2 voodit, diivan ja välivoodi; korralik duširuum ja viletsa ventilatsiooniga WC; lisaks veel täisvarustusega köök.

No ja siis veel see sõnademäng — kõigepealt märkad, et hotelliketi nimi omandab venepäraselt hääldades mitte-nii-teistsuguse tähenduse, aga kui alakorruse restorani sildilt “HuiVi” vastu vaatas… No see selleks. 😉

Igatahes, tasuta WiFi oli ka olemas.

Transport

Eestist renditud buss (koos juhiga); Superstar viis sinna ja Star tõi tagasi — laevareisid ei olegi enam piinavalt pikad; korra sain (ööl vastu pühapäeva) ka autoroolis olla. Usaldasin kaardilugemise tagaistmel laiutavale Siimule ja… lõpuks sai telefoni sisseehitatud GPS end hädavajalikuna tõestada. Kusjuures Siim polnud süüdi — katsu sa gloobusega metsa orienteeruma minna.

Midagi oli nagu veel… jaa-jah!

Konkurss

— ehk teisisõnu: reisi peaeesmärk.

Konkursikoosseis löödi lukku märtsi alguses, pärast meeletuid katsumusi luukambreis. Kaasa said ainult parimatest parimad. Noh, pluss muidugi tenorid, keda on niigi vähe. Aga see selleks — nad said pärast kiita ka. 😉

Esitasime neli pala:

  1. Leevi Madetoja: Valkeat kaupungit op. 8:5 (V. A. Koskenniemi) — kohustuslik
  2. Anton Bruckner / Jakob Christ: Ave Maria
  3. Ester Mägi: Üks hetk (Vladimir Beekman)
  4. Michio Mamiya: Composition for Chorus, no 6:2

Lavaleminek oli täiesti “pime” — akustikat enne proovida ei saanud — aga juba esimene akord andis mõista, et kõik on mugav ja hea. Võib-olla just esimese loo õnnestumine tõmbas meil natuke keskendumist maha, igatahes teine ja kolmas päris nii head ei tundunud. Viimane, jaapanikeelne, tekitas publikus kõvasti elevust ja tuli kordusettekandele õhtusel galakontserdil.

Lavale saime 10:45; esialgsed tulemused (kas ja mida galal laulame) jõudsid meieni ca 18:00; lõpptulemuse saime teada mõned minutid enne üheksat. Ja see oli…


(mehed hotellis, enne galakontserti, põnevil ja stardivalmis)

Rahvusvahelise kategooria 2. koht ja YLE eripreemia Leevi Madetoja loomingu parima interpretatsiooni eest. 🙂

Pisut lisalugemist: