Singapur: suurlinnatuled, Gardens by the Bay ja ööbuss

Päev 0: Tallinn-Helsingi-Singapur

Ülidetailne pakkimisnimekiri korduvalt läbi käidud, laseme endid lennujaama ära visata. Loomulikult Karmenile ei ütle, et me nii vara läheme. Mitte et see teda heidutaks — ta kutsub mind tagasi turvakontrolli juurde ja nii jõuavad meieni kaks läbivalgustatud Kinderi üllatusmuna.

Tallinn-Helsingi on minu senistest kogemustest kõige lühem lend. Okei, võib-olla 15-aastaselt Cherokeega Tallinnast Ämarisse lendamine oli lühem, aga ilmselt siiski mitte. Praktiliselt ei jõuagi õhkutõusmine lõppeda, kui juba algabki maandumisprotseduur.

Helsingi lennujaamas pakun kõigepealt välja, et otsime oma värava üles ja siis võtame kuskilt süüa, aga siis olemegi juba järjekordsest passikontrollis läbi tulnud (Schengenist välja). Võtame kummalegi pudeli vett, R-kioskist ühe raamatu ja maandume Burger Kingis. Värav 37 jääb sealt kohe ümber nurga. Oleks teadnud, et lennukis praktiliselt kohe õhtusööki saab, poleks ilmselt burgerit võtnud, aga … no olgem ausad, Tupla-Whopper oli lennukieinest siiski parem.

Päev 1: …-Singapur

Lennukis on kitsas. Katsu ise pikk ja paks olles Finnairi Economy-klassi istmel 11 tundi veeta. Kuigi katkendlikult, saame kumbki kokku ehk lausa 5-6 tundi und? Imbi pardameelelahutuskonsool ei tööta (õigemini töötab poolikult: muusika kostab, aga filme ega sarju vaadata ei saa). Küsime teenindavalt personalilt abi — kuskilt kaugelt tehakse restart, mis aitab. Minul ei tööta pult, aga ei hakka sellega kedagi tülitama (sest puutetundlik ekraan on ka okei). Avastan enda jaoks uue sarja (iZombie); Imbi seevastu naerab laginal Modern Family peale.

img_1562

Singapuri jõudes kaalume natuke, kas võtta takso või mitte (st seigelda ühistranspordiga). Lõpuks võtame ikkagi takso, mis toob meid arvestuslikust kulust (ca 35S$) märksa soodsamalt (21S$) otse hotelli ukse ette. Mugav. Osa tänavaid on veel eelmise õhtu vormelisõidust suletud — üle silla sõites näeme ka stardisirget, kus paistavad transportimisel ootavad konteinerid. Ahjaa: lennujaamas, taksos, hotellis ja kaubanduskeskustes on üsna jahe, aga tänavale astudes lajatab 32-kraadine palavus mõnusalt näkku. Ei kurda. Õigesti valitud riided aitavad. 🙂

Hotellis selgub, et Booking.com broneeringuga on küll kõik korras, aga kohapeal tuleb veel 200S$ panti panna millegi sellise eest, mida kutsutakse “handy”. Päris hea diil — hotellitoa hinna sees on piiramatu kõneaja ja 4G-internetiga mobiiltelefon, mis on küll täis reklaame ja muidu ka üsna hädine (esimesel katsel jookseb Play Store kokku, navigeerimisega samal ajal ära muid asju parem üritagi teha), aga mugav on ta sellegipoolest. Veel mugavam oleks, kui sellega netti ka jagada saaks, ent paraku lülitub access point enne välja, kui ma oma telefoniga sinna ühenduda jõuan. Ja kui jõuakski, lülituks kohe pärast seda välja. Muidu on üsna kavalalt tehtud asi: KKK-st selgub muuhulgas, et SIM-kaardi võid ju välja võtta, aga antud seade ühegi teise kaardiga ei tööta ja kaart sinu isiklikus seadmes ka raudselt midagi kasulikku ei tee. Esmasel seadistamisel tuleb, muide, ära määrata ka lahkumise kuupäev. Siis teeb telefon end automaatselt sinu seadistustest (ja privaat-datast) puhtaks.

img_1631

Ostsime juba kodus ära piletid Marina Bay Sandsi Skyparki (vaateplatvorm 56. korrusel, st katusel), seega võtame suuna sinnapoole. Algselt oli mul mõte kas esimesel õhtul või teisel päeval jalutada läbi kogu vormelirada (ca 5km), aga vähemalt praeguses seisus ei oleks see võimalik. Nagu mainitud, on mõned tänavad kinni. Lisaks ei ole õigetes kohtades alati ülekäiguradasid, st legaalselt jalutades tuleks ring oluliselt pikem. Üldiselt tundub, et siin on suurlinna kohta väga turvaline ja puhas. Inimesed paistavad väga seaduskuulekad, keegi ei paista isegi tänavat valel ajal või vales kohas ületavat. Aga mida muud oodatagi paigas, kus tänaval nätsu närimine (rääkimata prügi mahaviskamisest) võib kopsaka trahvi kaela tuua.

Pisikese ringiga (ühel ristmikul võtame natuke vale suuna, seejärel tabab meid seesama probleem suletud tänavate ja puuduvate ülekäiguradadega) jõuame Marina Bay Sandsi kaubanduskeskuse juurde. Uhke, suur, lõhnab raha järele. Ja igal pool on sildid, mis suunavad muuhulgas Skyparki. Esitame broneeringu kinnituse, seejärel verifitseeritakse mu isik passi ja krediitkaardiga (peab olema sama kaart, mis broneerides). Lift on nii kiire, et alla tulles lähevad kõrvad hullemini lukku kui lennukis. Ja vaade on … võimas. Olgu, see ei ole Infinity pool (kuhu lubatakse ainult Marina Bay Sandsi hotellikülalisi), aga hea pildi kesklinnast ja lahest saab siit sellegipoolest.

img_1609

Olympic Walk pakub väga häid vaateid kesklinnale ja mobiilidesse naelutatud kohalikele. Üle pooltelt ekraanidelt paistab — ära arvasid — Pokemon Go. Imbi kommenteerib, et Singapur on nagu lõbustuspark, kus igal sammul mõni vilkuv atraktsioon paistab.

Otsime poodi, kust pudelivett osta, aga kõik tundub juba kinni olevat. Skyparkis oleks saanud pisikesi pudeleid 4S$/tk, aga see tundus pisut palju. Lisaks meenub, et Singapuris, erinevalt Malaisiast, lausa soovitatakse kraanivett juua.

Päev 2: Chinatown, Orchard Road, Gardens by the Bay

Alustame päeva enne äratuskella ja paneme plaani paika: kõigepealt uurime ümbritsevat hiinalinna (pidada olema üks maailma puhtamaid), siis proovime metroo ära ja käime Orchard Roadil shoppamas, õhtupoolikul (nii kuue paiku, sest poole üheksaks on vaja kohvritega bussijaama jõuda) vaatame korraks ka Gardens by the Bay üle.

Chinatown

Umbes-täpselt nii ka läheb, kuigi paar täiendust siiski on. Esiteks on mul shoppamisele täiesti kindel eesmärk seatud: leida kuskilt binokkel vormelirajale ja ülisoodne action-cam (noh, umbes nagu GoPro, aga odav koopia). Mööda Orchard Roadi kõndides hakkab süvenema tunne, et elektroonikapoode siin vist polegi — tõsi, mõne juhusliku õunapoe ja ühe suure Sony esinduse otsa komistame, aga see on ka kõik. Kuni ühel hetkel, täiesti ootamatult, tabab korraks vasakule pööratud pilk õiget temaatikat. Õnneliku juhusena on minu soovid lausa kõrvuti riiulitel. Kuigi tegemist on muidu üsna korraliku läbi-mitme-korruse-elektroonikapoega, olen pisut pettunud. Miskipärast ootasin, et Singapuris oleks iga nurga peal Verkkokauppa. No ei ole. Tuleb ikka teada, mida otsid ja kuhu lähed. Paraku pole meil veel mobiilset netiühendust ja bussipeatuse tasuta wifit ei märka ka piisavalt vara, et vastav otsing sooritada. Lonely Planetist siin kasu pole — nende soovitatud Funan on paraku mõneks aastaks suletud ja jääks muidu ka trakektoorilt liialt kõrvale.

Teine asi, mida otseselt plaanis pole, meenub tänavapildist täiesti juhuslikult: Imbil oli enne tulekut kindel soov Hop-On-Hop-Off bussile pilet osta. Ja nüüd, nagu paar minutit varem elektroonikapoega, märkame vasakut kätt turismiinfopunkti, kus — oh imet — müüaksegi tuuripakette. Singapuris, nagu selgub, on mitu erinevat liini Duck & Hippo kahekordseid avatud katusega tuuribusse (ja veel mõned konkureerivadki ettevõtted). Sõidame kollasele liinile ringi peale, näeme palju erinevaid maju, aga nende taustast ei saagi aimu, sest me lihtsalt ei märka õigel ajal, kus kõrvaklappe jagatakse.

Tänavarada pärast sõitu

Põnev on sellele vaatamata, kuna osa liinist kulgeb mööda vormelirada. Sõidust on küll juba 2 päeva möödas — õigemini peaks ütlema “ainult kaks päeva”, sest kogu kola kokkukorjamine on kohati alles algfaasis. Tiimid ja FIA/FOM jõudsid oma asjad suuremas osas ilmselt juba esimese päevaga silma alt ära korjata, aga kohalikul korraldusel on tööd küll ja rohkem veel. Lisaks lampidele (Singapuris sõidetakse pimedas, tugevalt valgustatud rajal), piiretele, tribüünidele ja taradele leiab linna pealt ka ametlikke vormelimudru müügipunkte. Ka pealava (sõitude vahepeal esinesid seal Kylie Minogue, Pentatonix, …) polnud veel lõplikult maha võetud, kui me sealt esimesel õhtul mööda jalutasime. Raja püsivaim osa — stardisirge ja boksiala ehk “paddock area” — on üldsusele suletud lausa 4. oktoobrini (2+ nädalat pärast sõitu). Minusugusele fännile on sellisel hetkel saabumine täielik maiuspala — hotellide hinnad on juba alla tulnud, aga glamuurse karusselli köögipoolt näeb igal pool. Ja üldse paistab reklaamidelt, et Singapur on 4 päeva kestvast vormelinädalalõpust teinud 2-nädalase “hooaja”.

Ringraja jäänused

Lõunasöögiks otsime kohta Lonely Planeti raamatu järgi, aga ei jõuagi päris õigesse kohta välja. Võtame täiesti kohaliku toidu — kiirnuudlid ja “luncheon meat” — mis on pooleks lõigatud keedumunaga supiks kokku pandud. Mitte just gurmee, ega ka mitte traditsioonilised hiinapärased saiakesed (neid sõime hommikul kohas nimega Tong Heng), aga nälga vähemalt ei jää. Järgmine peatus: Gardens by the Bay.

Singapuril on kaks botaanikaaeda. Üks, vanem, asub enam-vähem Orchard Roadi otsas. Teine, mitte lihtsalt uus, vaid lausa futuristlik, on Marina Bay Sandsi külje all. Aia põhiosa moodustavad kaks suurt “kuplit”, üks võimsam kui teine. Päriselt ka, “Cloud Forest” on võimsam kui see teine. Sisenedes avaneb vaade kosele, mille ülemisest otsast (sinna saab liftiga) alla tulev teerada viib läbi erinevate teemade lõpuks “mäe südamesse” välja, kus antakse ekraanidelt hoiatavat infot inimtegevuse mõju kohta meid ümbritsevale. Teine kuppel on jällegi klassikalisem botaanikaaed, mis on jagatud erinevate piirkondade taimedega aiakesteks (nt Austraalia, Kalifornia jms). Kui kuplite alla pääsemiseks tuleb osta pilet, siis õues on pea kõik erinevad aiad tasuta. Neid on hektarite viisi, lähemalt uudistada jõuame ainult ülipuude salu (Supertree Grove), kus, tõsi, parema vaate saamiseks tuleb jällegi pisut kukrut kergendada.

Cloud Forest

Taimed vaadatud, leiame lähima metroojaama ja saame jälle pisut targemaks. Nimelt on hommikul ostetud ühekordsena tundunud RFID-kiibistatud pappkaardid tegelikult korduvkasutatavad, st neile saab raha juurde laadida. Paraku käib top-up ainult automaadist, automaat omakorda aktsepteerib ainult peenemat sularaha (max 5S$). Lähiümbruse pangaautomaadid väljastavad jällegi minimaalselt 10S$ rahatähti. Infoletis vahetatakse raha peenemaks ja antakse infot, ent pileteid ei müüda. Miks need funktsioonid nii rangelt lahus on, ei tea, aga ju on mingi hea põhjus.

Paar peatust mugavas metroos ja olemegi tagasi koduseks saanud hiinalinnas. Heidame veel viimased pilgud tänavakaupmeestele. Hommikul, muide, saime siinsamas üsna erilise ostukogemuse. Tänavapoolne lett oli nagu lett ikka, aga kui me sealt paar komplekti algajatele mõeldud riisipulki tahtsime osta, suunati meid uksest sisse väga auväärse, lausa luksusliku hõnguga pulgakauplusesse. Kogu kaubavalik koosnes niisiis riisipulkadest, aga oma väljanägemiselt meenutas kogu asi pigem mõnd eksklusiivset tubakapoodi.

Põikame korraks kaubanduskeskusesse, et öiseks bussisõiduks pisut joogivett kaasa haarata ja McDonald’sis kiire õhtueine teha (ärge pange pahaks, mõnikord lihtsalt on kiiresti vaja asja, mille hinna-kvaliteedi suhtes enam-vähem kindel oskad olla) ja jõuame tagasi hotelli. Check-out on küll hommikul tehtud, aga sõbralikult hoiavad nad meie kohvreid turvalises ruumis ja lubavad ka pärast palavat päeva tasuta duši all käia. Üritame leti taga olevalt neiult uurida, kas siin linnas on Uber sama asjalik kui takso, aga ta vist ei saa küsimusest aru ja tellib meile … takso. Meie järgmine peatuspaik, Golden Mile Tower (GMT), ei tundu vähemalt siinkandis kohalikele midagi ütlevat.

Taksosõit on kiire ja mugav, lisaks saab kaardiga maksta. Ahjaa, üks asi on taksos natuke harjumatu: juht on “valel pool”. Ööbussi lähtejaama jõudes on bussi väljumiseni veel üle tunni, seega kasutame võimalust pisut ringi vaadata. Selgub, et GMT alumisel korrusel on kaubanduskeskuselaadne toode, kust ostame kõigepealt jäätist. Ja siis ma märkan reklaami — osta prepaid SIM, kasuta roamingut üle kogu lähiümbruse (sh ka Malaisias). Hind 15 (+5) dollarit. No miks ka mitte. Lähen uurin kõrvalasuva mobiiliputka müüjalt, kuidas sellega on. Selgub, et variandid on hoopis kas 10S$ või 18S$, viimasega tuleb kaasa 100GiB tasuta netti 5 päevaks, aga kaardil oleva raha eest võib osta 15S$ paketi, mis 30 päevaks 2,4GiB annab. No mis siis ikka, ega me siia raiskama ei tulnud– 2,4 giga peaks reisi lõpuni välja vedama küll. Leian rahakotist veel piisavalt sula ja lasen tal mulle teenuse ära aktiveerida. Kuni ta mu passist koopiat teeb ja SIM-kaarti aktiveerib, mängib noorsand ise kahel ekraanil mingit minule tundmatut mängu. Teine (ilmselt vanem ja kõrgemate pagunitega) teenindaja samas boksis istub ja vaatab oma mobiilist kohalikku seebikat. Mobiilne Internet hakkab tööle ja lahkun rõõmsal meelel.

Hiljem, kui me juba Malaisias oleme ja kelleltki küsida pole, tekivad mingid jamad. Telefon hakkab hoiatama andmesidemahu lõppemisest — tundub, et see 100GiB pakett ei tööta mingil põhjusel teisel pool piiri, lisaks on juurde ostetud 2,4GiB ka samasse potti sattunud. Ostan järelejäänud raha eest 7 päeva kehtiva 1-gigase paketi juurde ja loodan, et hotellides on piisavalt wifit.

Ööbuss

Oma rännakutega oleme nüüd ööbussi jõudnud. Alanud on vast kõige ebakindlam osa meie puhkusest, kuna bussi saabumisaja kohta ei olnud kuskil mingit eelinfot. Vahetult enne väljumist saan bussijuhilt teada, et saabume Kuala Terengganusse 6:30. Noh, asi seegi.

Buss teeb öö jooksul mitu peatust, millest esimesed kaks on piiripunktid. Natuke kardan, et seal võib jama tulla, sest mu pass aegub 1 päev varem kui peaks. Nõutud on, et pass kehtiks vähemalt 6 kuud pärast reisi planeeritavat lõppu. Aga probleeme õnneks ei teki. Muide, enne HEL-SIN lennukisse sisenemist märkasin väravas letil paberit käsitsi kirjutatud kuupäevaga (19 mar 2017), mis viitas just sellele piirangule. Piiripunktid on omajagu erinevad: paistab välja, et Singapuri poolel on rohkem raha. Suhtumine … noh, võib-olla on Singapuris kõik naaaaatukene rangem ja korrektsem. Aga võib-olla on see ka minu eelinfost rikutud fantaasia.

Esimene peatus Malaisia poolel on pood, kust ostame muuhulgas Hallsi pastille, Strepsilsi losenge ja Vicksi eukalüptisalvi nina alla hõõrumiseks. Terve senise reisi olen olnud parajalt tatine ja ega need konditsioneeritud ruumid asja paremaks ei tee. Salv teeb.

Singapur ja Malaisia 2016: sissejuhatus

Aasta alguses hakkasime Imbiga puhkust planeerima. Imbi tahtis ühte suurlinna ja paradiisisaart. Minu ainus tingimus oli mitte liiga palju raha kulutada.

Uurisime kõigepealt läänepoolseid võimalusi, nagu USA ja Kariibi mere saared. Hinnad tundusid … krõbedad. Pöörasime pilgu itta ja ennäe imet, kõik paistis kohe palju mõistlikum. Pärast mõningast guugeldamist jäi sõelale Malaisia. Noh, Kuala Lumpur on täitsa suurlinn ja paradiisisaari leidub sealkandis ka piisavalt. Ajaline plaan oli suve pikendamine, ehk septembri teine pool. Ja siis ma märkasin, et Singapuri ja Malaisia vormelivõistlused jäävad ka just sinna ajaaknasse. Kiire hinnauuring piletite osas näitas, et Kuala Lumpuri külje all Sepangis toimuva Malaisia GP piletid on terve hooaja peale vaat’ et kõige soodsamad: tribüünikohad terveks nädalalõpuks, millega kaasneb tasuta pit lane walk ja sõidujärgne kontsert, maksid varakult ostes ~55 eurot/tükk.

Laisad nagu me oleme, läksime Estravelisse ja lasime endale lennupileteid pähe määrida. Pakuti välja variant Turkish Airlinesiga läbi Istanbuli (hinna sees tasuta linnaekskursioon) või Finnairiga Singapuri kaudu. Juba märtsis tundus Türgi meile natuke kahtlane sihtkoht, seda enam, et lendudevaheline ooteaeg tundus jäävat pigem öösse. Mis ekskursioone nad öösel ikka niiväga pakuvad? Niisiis, Singapur. Ehk mitte üks, vaid koguni kaks suurlinna. Ja F1-etapp veel pealekauba.

IMG_1607.JPG

Järgneva poole aasta sisse jäi veel hotellide broneerimine (booking.com ja expedia.my), ööbuss Singapurist Kuala Terengganusse (easybook.com) ja Malaisia siselend Kuala Terengganu -> Kuala Lumpur (expedia.my). Ainus “kohustuslik” asi, mida me ette ei ostnud, oli laevapilet Kuala Terengganust Redangi saarele.

Aga siit ta nüüd tuleb. 22 lehekülge kohapeal kirjutatud reisikirja, jagatuna neljaks jupiks, millest igaüks ka vähemalt ühe eredama mälestuse ajju söövitas.

  1. Singapur: suurlinnatuled, Gardens by the Bay ja ööbuss
  2. Pulau Redang: 7 päeva paradiisi
  3. Kuala Lumpur: kontrastide linn
  4. F1-nädalalõpp Sepangis ja kodutee

Järelmõtteid reisist

Seesinane postitus tuleb nüüd eelneva kuraditosinaga võrreldes märksa hüplikum, üldse mitte kronoloogiline. Või kui siis natuke.

Niisiis, London. Imbile meeldisid pargid, multikultuursus ja Primark. Minu eriline lemmik oli teadusmuuseum, aga üleüldse on väga lahe võimalus tasuta muuseume külastada. Ja kunstisaale. See oli ka lahe, kuidas halvad sõnamängud siinses kultuuris lausa kohustuslikud on — lausa nii, et linnas erinevate kaupluste nimed jõhkralt sõnadega mängivad. Näiteks prillipood “Spex in the City” ja veinipood “Planet of the Grapes.” Rääkimata siis autonumbritest nagu WE04 PON. Aa, Primark meeldis tegelikult mulle ka. 😉

WE04 PON

Sitges. Lubati palju geisid, nii ka oli. Aga üldse polnud imelik. Mis on omamoodi imelik. Ju olid ootused rohkem stereotüüpidest tingitud (kuigi kohati said ka need kinnitust). Hotelli teenindus oli super, puhvet ka. Meri oli mõnusalt jahutav, aga mitte liiga külm. Isegi rand ei olnud liialt ülerahvastatud. Ainult esimene emotsioon hirmutas, kui me öösel parkimiskohta leida üritasime ja see täiesti lootusetu tundus.

Barcelona. Meie arvates endiselt kõike ilusam suurlinn. Ja seda mitte ainult purskkaevu pärast, kogu linn tundub ilus. Okei, me ei vaadanud väga äärelinnu ja hämaramaid kõrvaltänavaid, aga ikkagi.

Kataloonia, niipaljukest kui me teda nägime, tundus ka üldiselt täitsa tore koht. Taristu on tasemel, ühistransport pole üldse kallis ja inimesed — noh, tagasi Tallinna jõudes pidin päevakese aklimatiseeruma. Sest alguses tundusid kallid kaasmaalased ikka väga mossis ja vastikud. 😛

Tegelikult on tore tagasi olla. Aga seal oli ka tore. Aitäh, Imbi, et sa mind välismaale vedasid! 🙂

PS: Kui keegi tahab, et ma kasulikud nõuanded ka ühte nimekirja kokku võtaksin, andke palun märku. Muidu ma lihtsalt ei viitsi. 😉

6. päev: Sitges, hotell ja rand

Reis algab siin.

Nüüd läheb igavaks, arvasin ma. Saab rahulikult puhata ja ongi kõik. Tuleb välja, et … lähebki. Aga miski närib. Sellest juba varsti lähemalt.

Lõpuks ometi oleme hotellis, kus hommikusöök on hinna sees, nii et eile öösel ei pidanudki poes käima! Ja veel milline hommikusöök. Korralik buffee, nii et kõhu saab korralikult (ja tervislikult) täis. Ja siis autot ümber parkima.

Nagu meile eile vihjati, algab tasuta parkimise ala 10 minuti jalutuskäigu kaugusel hotellist. Leiame teepervel ühe täiesti tühja riba, meie ees ega taga ei pargi paarikümne meetri raadiuses mitte kedagi. Jaa, tundub ohtlik, aga siin tohib kindlasti parkida. No kohe päris kindlasti. Aga miski närib. Sellest hiljem.

Jalutame mööda rannariba hotelli poole tagasi. Palav on. Päike paistab, meri lainetab. Palmid kaunistavad rannapuiesteed. Idüll. Aga miski närib. Mõne aja pärast selgitan.

Teel tagasi hotelli ostame kohalikust kodutehnika poest paar 10-eurost Vodafone’i kõnekaarti, mõlemal ka 200MB internetti peal. Äkki jätkub nädalaks? Sätime end hotellis rannavarustusse, jätame kõik väärisesemed seifi ja ründame randa. Imbil on Primarkist ostetud kübar, minule leiame õlgkaabu kohalikust imepisikesest kübarakauplusest, hind 19 eurot. Aga miski närib. Varsti-varsti.

Rendime rannast päevaks lamamistoolid (2×5.50) ja päikesevarju (6.50). Aah, mõn… SEE LIIV ON TULIKUUM!!! Vedeleme varju all, kuid määrime endid siiski igaks juhuks päikesekreemiga. Aeg-ajalt käime ujumas. Meie toolidele jäetud vähene vara ei huvita kedagi. Päris palju näeb topless-päevitajaid ja -ujujaid. Igasugused kehakujud, nahavärvid, rahvused ja soolised eelistused on esindatud. Keegi ei häiri kedagi, kui mõned poidest kaugemale triivivad vesijalgratturid välja arvata — nemad häirivad siis vetelpäästjaid, eksole. Muus osas on idüll. Aga miski närib.

Lõuna jääb sujuvalt vahele, hotelli jalutamiseks ostame kahepeale ühe keskmise jäätise (3 palli). Maksab 3.50. Londonis oleks hind umbes sama, aga rahaühik pisut kallim. See võib olla palavusest tingitud, aga ilgelt hästi maitseb. Muus osas — ega sellise kuumaga väga süüa ei tahagi. Aga miski närib.

Miskipärast ei suuda me ühelgi katsel rannast hotelli otse tagasi jõuda, alati suudame mingi lollaka ringi teha. Peaks järgmine kord kaardi kaasa võtma või vähemalt marsruudi korraks kaardi peal üle vaatama. Ja miski närib ka.

Jõuame hotelli tagasi, peseme meresoola nahalt maha ja suundume õhtubuffeele: alates 19:30 pakutakse hotellis õhtusööki hinnaga €9.50/nägu. Valikus erinevad salatid, paella, liha, pasta, supp ja magustoidud erinevatest kookidest jäätiseni. All-you-can-eat. Ehk siis tegelikult piisaks meile siin nendest kahest söögikorrast küll.

Arutame Imbiga, kes on siinsest idüllist täiesti sillas, mis mind siis närib. On see koduigatsus või esimese õhtu/öö stressi järellainetus? Võõras keel? Meenutame korraks porgandeid salatis. Gatwicki lennujaam. Klimp tuleb kurku. Ebanormaalne! Ma igatsen Londonit!

1. päev: Tallinn-Riia-London

Pulmareisile! Ei läinud aastatki.

Tallinna lennujaamas näeme, kuidas narko- või pommikoer ühe mehe “tuvastab”, mispeale politsei ta pikali väänab ja check-in alalt teisaldab. Anname pagasi ära ja suundume turvakontrolli. Isegi püksirihmast ei pea loobuma. Lappame igavledes oma pabereid ja leiame, et Riias on ümberistumiseks 40 minutit (15min check-ini alguseni), aga värava numbrit pole kusagil. Ei leia seda ka veebist, kus soovitatakse seda lennujaamast 2 päeva enne väljumist küsida. Nojah. Lõpuks avastame pardakaardilt väikeses kirjas vihje, et Riias tuleks järgmise lennu värava kohta infotabloolt lugeda. Punkt Air Balticule.

Varsti juba ootamegi palavas trepikojas, et need paarkümmend viimast sammu üle asfaldi oma lennukini jalutada.

Tallinn-Riia

Antud lennul on minu elu pea kõige väiksem lennuk (Dash 8 Q-400). Väiksemaga olen lennanud ainult siis, kui ma 15-aastaselt Tallinn-Ämari otsal ise puldis sain olla. Aga õnneks on lennuaeg lühike ja ruumipuudus polegi kõige hullem. Magada siin muidugi ei saaks. Või noh, Imbi saab. 🙂

Kui ta parasjagu ei maga, kädistab Imbi muudkui sellest, mida kõike Londonis teha võiks. Mina jällegi seletan vastu, mismoodi lennukid töötavad. Ja kuidas nad veel lennukikandjalt stardivad ja mida kõike. Eks me ole paras paar.

Tallinnast jõuab Riiasse kiiremini kui Männikult Kosele. Ja seda isegi väljaspool tipptundi. Maandumisel jõllitan aknast välja nagu poisike — keel keskendunult suunurgast väljas — kui parem tagumine rattapaar otse minu silme all maad puudutades pöörlema hakkab.

Maandudes kuulutatakse (juba lennukis) ka meie järgmine värav välja: D1. Üsna lühike jalutuskäik.

Riia-London

Boeing 737-300, endiselt Air Baltic. Ostame pardalt süüa-juua: 2 lasanjet ja 250ml Läti vett. Arve kokku 18.50€. Minu jaoks on see midagi enneolematut, kuna kuidagi on mul õnnestunud alati nii lennata, et toit on hinna sees. Jalaruumi vähem kui enne, kuigi istun jälle vahekäigus. Imbi kurdab ka, et pisut kitsas on. Aga üleelatav. Ikkagi selline Tallinn-Tartu bussisõidu pikkune lend ainult, mitte nagu need transatlantilised õudused, millega me harjunud oleme. 😉

Isegi in-flight entertainment on olemas: meie kõrval vaatab üks tüüp värsket pohmaka-filmi, tundub olevat R5 TS (kvaliteedi järgi). Lasanje lubatakse tuua ~12 minutiga, tegelikult kulub umbes pool tundi. Aga maitseb hästi ja täidab kõhtu ka. Mingi Briti tootja oma, aga me ju ei taipa õigel hetkel seda üles märkida.

Mängime iPadi peal paar partiid Unot ja ühe Riski, Imbi teeb mulle võimsalt pähe. Ja juba ongi kell Eesti aja järgi 18:05, laekumine ajab kõrvu muudkui aga lukku. 25 minutit maandumiseni. Hakkame otsima kõige soodsamat ja mugavamat transporti Gatwickist Paddingtoni, mis esialgse info põhjal võiks olla easyBus (ca £10/nägu, umbes kolmandik rongisõidu hinnast).

Imbi kontole tiksub täna kaks uut lennujaama: Riia ja Gatwick. Minule ka, kuigi Riia oma olen ma korra autoga väisanud. Ja no Imbi saab Londoni omadest üldse täiskomplekti kokku: Gatwick, Heathrow, Stansted.

London. Või noh, Gatwick. Läheme siiski kergema vastupanu teed ja ostame edasi-tagasi rongipileti. 35 naela/nägu. Rahakott kriiskab mu pihta tuld ja tõrva, kui ma ta rauad avan ja papi välja õngitsen. Aga no mis sa teed ära: Inglismaal mitte rongiga sõita oleks eriti veider.

Victoria Station, Oyster Cardi laadimislett. No sihuke kohalik ühiskaart, aga mitte roheline, vaid sinine. Selgitame, et jääme siia reede õhtuni ja tahame linnas ringi liikuda. Tädi leti taga soovitab 30 naela kummagi kaardi peale laadida. Appiiiiiiii! Aga no sellega on vähemalt kogu meie siinne transport loodetavasti kaetud ka.

Järgmiseks otsime oma kollast metrooliini, mis meid hotelli viib. Leiame, saame ka õigest suunast aru, aga … mingi viivitus, väravad on suletud. Teisel, rohelisel liinil, mis samast platvormilt väljub, on probleemid ja seega hetkel rohkem reisijaid läbi ei lasta. Ootame. Saame lõpuks kuidagi oma suurte kohvritega väravast sisse ja jääme tjuubi ootama. Rongid tulevad ja lähevad, kõik rohelisel liinil. Iga peatuva rongiga kaasneb tugeva jamaika-aktsendiga heade soovide tulv kõlaritest, pooled rongid saavad hüüdnimeks “soul train” Lõbus ja soe.

Lõpuks saame oma kollasele rongile ja sõidame lõppjaama, kust on kõigest 5 minutit hotellini jalutada. Check-in möödub valutult, saame toa esimesel korrusel (st teisel) ja tänu Hotels.com broneeringule on hinna sees ka wifi ja igasugused muud mugavused nagu telekas ja rätikud. Ja seif ja föön. Kokkuhoid £25.50! 😉

Üle tänava on 24h Tesco ja postkontor, paar maja edasi kontoritarvete pood. Homme peaks kõik vajaliku (nt paar kohalikku SIM-kaarti ja postkaardid) vabalt kätte saama. Tesco riiuleid uurides tundub, et Lõuna-Ameerikat on globaliseerumine Inglismaast märksa rohkem puudutanud. Noh, kui seal oli poodides üsna sama jama mis koduski, siis siin on märksa rohkem omapära. Või no nimetame selle globaliseerumise kohe heaga amerikaniseerumiseks ümber ja kõik saab selgeks.

Jalutame Hyde Parki (~1km) ja vaatame natuke ringi. Barclay’s on üsna tugevalt igal pool: alustades rattalaenutusest tänaval (£10/nädal — metroo on tõsine ripoff!), lõpetades pargis püsti pandud tivoliga, kus igal nurgal õhutatakse contactlessiga maksma. NFC, noh. Neil juba on.

Pargis paistab palju erinevaid kultuure läbisegi, kuigi … enamasti on gruppidesse koondunud siiski ühe rassi/kultuuri esindajad. Mõnikord märkame mõnes grupis ka ühte valget. Justnimelt ühtainsat. Miskipärast. Aga teistele keegi viltu ei paista vaatavat, kuigi burkades naised saavad siiski omajagu tagaselja-kommentaare.

Läheb pimedaks ja võtame suuna hotelli tagasi. Tundub rikas kant, palju ilusaid autosid tänaval — ja ka kavalalt valitud reg. numbreid. Peaks mõned homme üles pildistama või kirjutama.

Hotellituba on pisike, aga piisav. Tualetis on jällegi imeõhuke paber (kuigi kahekihiline, mitte ühe-, nagu Argentiinas olema kippus) ja harja pole. Nojah.

Aa, muide! Tänaval jooksusammude kuulmine tekitab mul pärast Montevideo elamusi pehmelt öeldes ärevust.

Päev 7: Bensiinipõud ja sõrmusepaanika

Hommikusööki ei saa, sest sõin eile kogu moona ära (mul oli juustu, salaamit ja määrdejuustu, mida ma salamisi alguses kodujuustu lootsin olevat). Miks ma küll seda va pakisuppi kaasa ei pakkinud? 😉

Sõita esimese hooga ca 600km. Tankisime eile paagi täis, Vedru roolis. Kütus maksis ~25€ 40 liitri eest. põhjas on kõvasti kallim.

Autos avastan, et üks väga-väga oluline sõrmus on kadunud: õhtul panin mõlemad õlakotti, välja tuli praegu ainult koolisõrmus. Paanika, jube vilets enesetunne. Saadan Trelew’ poole sõnumi, et keegi kohalik (Milton Rhys, kellega eile õhtul täiesti juhuslikult tutvusime, kuna ma oma nina teiste vestluste vahele toppima kippusin ja kes iga asjaga aidata lubas) vaataks ruumi üle, eks näis. Võib ka kohvrisse pakitud teksade taskus olla, aga sinna saab alles 600km pärast vaadata. Samas tundub mulle, et kosmiline side läks praegu veel tugevamaks.

100km hiljem saan Trelew’st sõnumi, et sõrmus on leitud. Palun postiga Tallinna saata. Edasi leviauk.

Mäed on üliväga vinged. Kui mu iPod elusalt koju jõuab, näitan videoid ka. Kõrgus merepinnast hetkel veel alla 300 meetri. Kurvid tõmbavad keskmist kiirust alla, aga ikkagi oleme graafikust ees.

Reisi kõige lõunapoolsem punkt saavutatud.

Indiaanlaste reservaadid. Kõrgus merepinnast 700m, laskume. Isegi Neljapäeva plaat sobib läbi kõrbe kihutamiseks päris hästi.

Lumi teeservas! Bensiinijaam, kuhu on kogutud puitu.

Saan sõnumi, et homme toob mulle sõrmuse ära Ms Glenda Powell. Soovitati enam mitte ära kaotada. 🙂

Bensiin saab otsa ca 10km pärast hoiatustule süttimist, Siim on roolis. Tanklani jääb veel 20km. Proovime teistest autodest klaasipesuvedelikuvoolikuga imeda, aga ei miskit. Tamar ja Co lähevad meile bensiini ostma. Perensist sõitsime ammu mööda, kui tema ekipaaž meid kinni püüab, väidame, et naudime niisama vaadet. Usutavalt. Aga Murphy elab ikka siin ka: loomulikult saab kütus otsa seal, kus mingit levipojakestki pole.

Tamari ekipaaž jõuab bensiiniga tagasi, kahest 2,25l Coca Cola pudelist jätkub rahulikult tanklani. Jätkuks ööbimiskohani ka, aga me oleme nüüd ettevaatlikud. Ja ausõna, osuti järgi pidi bensiini veel vähemalt järgmise tanklani jätkuma.

Priit on haige, ilmselt ka palavik. Jättis eilse õhtu kontserdi vahele. Näis, mis täna saab.

Söömisega on pahasti natuke. Hommikusöögiks võtsin Margolt ampsu banaani, järgmine eine kell 16:00. Hakkas juba üsna nõrk tunne peale tulema. Boonusena leidsin siit esimest korda kogu reisi jooksul alkovaba õlut! Quilmes Lieber. Maksab sama palju kui sama suur päris õlu.

See, kes mulle homme sõrmuse ära toob, on meie siinne “giid” ehk kontaktisik. Pakk pannakse õhtul bussile ja hommikul on kohal. Nagu Cargobus. Aga 600km kauguselt.

Tänase kontserdi laval on tagumiste ridade poodium ehitatud õllekastidele. Ühtlasi käib pea pisut ringi.

Kontsert on taaskord hea, kuigi ruum on eelmistest raskem: tuhm teatrisaal, koori teist serva väga ei kuule. Peeter teeb kummalise lükke, laseb Siimul esimese lisaloo kohe otsa teha, ei tule vahepeal kummardama. Liiguvad vandenõuteooriad. 😛

Majutuskoht on Residencial Estefania (Trevelin). Olen kolmeses toas koos Priidu ja Hannesega. Eelmise öömajaga võrreldes on see ikka luksuse tipp.

Loodetavasti jõuab homme siis sõrmus ilusti minuni.

Kaks kuud vaikust

Härrased blogilugejad! Pange vaim valmis, ma hakkan siinset pinda lähiajal — paari-kolme nädala pärast — oma reisikirjadega täitma. Mõnuga. Rääkige sõpradele ka. Juttu tuleb sellisest korralikust Top Geari stiilis autoreisist, mille meeskoor Lõuna-Ameerikas läbi tegi. Selle vahega, et meil ei olnud BBC suurt rahakotti kaasas ja kaameraid oli ka ilmselt vähem.

Natuke teise nurga alt vaadatuna paistsid asjalood sellised:

Ahjaa, sellega on siis kõik 29. eluaasta alguses püstitatud eesmärgid täidetud. Pole hullu, asemele on tulnud uued ja hullemad. 😉

Viimane aasta 20ndaid, läks!

Kui ma seni olen siin rohkem kokkuvõtteid teinud, siis nüüd tuli tahtmine ennustada. Või noh, plaanidest rääkida. Mitte nagu need lubadused, mida ma enne aastavahetust ei anna, vaid ikka täitsa konkreetsed plaanid kohe. Enam-vähem kronoloogiliselt ka. Ehk siis mõned asjad, mida ma enne kolmekümneseks saamist päris kindlasti kavatsen ära teha:

  • Kõrgharidus
    Lõpuks ometi. Been a long time coming, nagu vanad eestlased ütleksid. 2001 astusin esimest korda sisse, nüüd on loodetavasti viimane õppemaks tasutud ja diplomitöö teema kinnitatud.
  • Abielu
    Pulmad tulevad. Paigas on koht, kuupäev, auto,  bänd, pulmaisa ja veel palju muid olulisi asju. Imbil on kuuldavasti kleit ka olemas, aga minu asi pole sellest midagi täpsemalt teada enne, kui päev käes on. Ja neile, kellele kutset ei jagu, on planeeritud vabas vormis aia-aftekas 11. augustil. 🙂
  • Senise elu pikim reis
    Meeskoor lendab oktoobris Lõuna-Ameerikasse, loodetavasti mina nende hulgas. Täpsemalt praegu ei räägi.

Nipet-näpet on muud ka plaanis, aga need kolm on põhilised. Kõik ülejäänu on, noh, nagu boonus või nii.

Mitte et kolmekümneselt elu läbi saaks, aga enne järgmise levelini jõudmist tuleb mõned asjad alt ära teha. 😉

Meeskooriga Espoos

Nädalavahetusel olime kooriga Soomes. Espoos. Ööbisime StayAt Espoo hotellis.

Hotell

…oli iseenesest huvitava (kuigi tegelikult mitte uue) kontseptsiooniga — minu esimene kord apartment-hotellis majutuda. Neljases toas oli magamisasemeteks 2 voodit, diivan ja välivoodi; korralik duširuum ja viletsa ventilatsiooniga WC; lisaks veel täisvarustusega köök.

No ja siis veel see sõnademäng — kõigepealt märkad, et hotelliketi nimi omandab venepäraselt hääldades mitte-nii-teistsuguse tähenduse, aga kui alakorruse restorani sildilt “HuiVi” vastu vaatas… No see selleks. 😉

Igatahes, tasuta WiFi oli ka olemas.

Transport

Eestist renditud buss (koos juhiga); Superstar viis sinna ja Star tõi tagasi — laevareisid ei olegi enam piinavalt pikad; korra sain (ööl vastu pühapäeva) ka autoroolis olla. Usaldasin kaardilugemise tagaistmel laiutavale Siimule ja… lõpuks sai telefoni sisseehitatud GPS end hädavajalikuna tõestada. Kusjuures Siim polnud süüdi — katsu sa gloobusega metsa orienteeruma minna.

Midagi oli nagu veel… jaa-jah!

Konkurss

— ehk teisisõnu: reisi peaeesmärk.

Konkursikoosseis löödi lukku märtsi alguses, pärast meeletuid katsumusi luukambreis. Kaasa said ainult parimatest parimad. Noh, pluss muidugi tenorid, keda on niigi vähe. Aga see selleks — nad said pärast kiita ka. 😉

Esitasime neli pala:

  1. Leevi Madetoja: Valkeat kaupungit op. 8:5 (V. A. Koskenniemi) — kohustuslik
  2. Anton Bruckner / Jakob Christ: Ave Maria
  3. Ester Mägi: Üks hetk (Vladimir Beekman)
  4. Michio Mamiya: Composition for Chorus, no 6:2

Lavaleminek oli täiesti “pime” — akustikat enne proovida ei saanud — aga juba esimene akord andis mõista, et kõik on mugav ja hea. Võib-olla just esimese loo õnnestumine tõmbas meil natuke keskendumist maha, igatahes teine ja kolmas päris nii head ei tundunud. Viimane, jaapanikeelne, tekitas publikus kõvasti elevust ja tuli kordusettekandele õhtusel galakontserdil.

Lavale saime 10:45; esialgsed tulemused (kas ja mida galal laulame) jõudsid meieni ca 18:00; lõpptulemuse saime teada mõned minutid enne üheksat. Ja see oli…


(mehed hotellis, enne galakontserti, põnevil ja stardivalmis)

Rahvusvahelise kategooria 2. koht ja YLE eripreemia Leevi Madetoja loomingu parima interpretatsiooni eest. 🙂

Pisut lisalugemist: