Seiklusjutte Tartu maanteelt

Laupäeva õhtul oli Tartus paar üritust, kuhu PIDI minema. Samas eksisteeris vajadus pühapäeva hommikul kodus olla. Noist põhjusist oligi tingitud meie öine sõit.

Kõik algas ilusti — silmad püsisid lahti, seltskond oli ergas… ja siis tuli udu. Mitte päris kõige tihedam, mida ma elus näinud olen, aga siiski ebamugav. Lisaks veel suverehvid ja jäätumispunktiga flirtiv õhutemperatuur, nii et kohati ei tihanud palju üle 60km/h vajutadagi. No ausõna — lähituledega paarkümmend meetrit, kaugtulede tagasipeegeldus väsitanuks silmi veel kiiremini.

Umbes Adavere kandis tundus kodutee nii-nii pikk, piirväärtuses lõpmatusele lähenev. Ühtlasi lähenes tagantpoolt miskit suurt…

Tõmbusin bussitaskusse, lasin ta mööda. Treilerijuht teadis maanteed ilmselt peast, nägi kõrgemalt kaugemale ja liikus täiesti mõistliku 90-95-kilomeetrise tunnikiirusega. Tema tagatuledest sai minu majakas, kuigi — hea meelega oleks end lihtsalt talle kärusse parkinud ja koju vedada lasknud. 😉

Ja siis, kuskil umbes Kose kandis, tšillis teepervel hõbedane Subaru. “Politsei,” ütles Raivo tagaistmelt. Nõustusime. Mõni hetk hiljem sooritas ta juba möödasõidumanöövri, jäädes treileri ja meie vahele. Veel mõni hetk, ümmargune märk, mil punase sõõri sees ilutses “70” ja Subaru käivitas vilkurid. Niipalju siis majakast.

Õnneks oli udu seks ajaks hõrenenud, sõit Tallinna möödus edasiste vahejuhtumiteta. Küll aga oli mõni tund hiljem sama teed sõitnud naiskoori buss kinni peetud ja juht puhuma pandud. Hea, et keegi meid öistel maanteedel huligaanide eest kaitseb! 🙂

…excuse me, mr. officer…

Ööl vastu pühapäeva (02.11.08 umbes kell 2:20) Vene tänaval:

Mina: “Tere! Vabandage, kas teil alkomeetrit on?”
Politseinik: “On ikka!”
Mina: “… Ma tahaks lihtsalt teada, millal ma rooli võiks istuda.”
Politseinik: “Ikka saab. Puhuge, kuni ta vilistamise ära lõpetab.”

Puhusin. Ootasin.

Alkomeeter: “0.00”
Politseinik: “Järelikult pole te midagi joonud.”

Selgitasin, et olen joonud küll, aga juba mõni aeg tagasi. Tema jällegi kiitis mind. Ütles, et alati tasub kontrollida, kui võimalust on. Ja nii ongi.

Mulle täitsa meeldib, et meil selline institutsioon olemas on. 🙂

…blinded by the light…

Täna mööda Pärnu maanteed Ääsmäe poole sõites märkasin peeglis ühel hetkel Audit suure hooga lähenemas. Kui ta minust mööda jõudis, vilgutasin paar korda tuledega, et ehk distsiplineerib pisut, aga…

Siis ilmus kaadrisse üks teine vilgutaja, kes palju tõhusamaks osutus — vasakpoolselt kõrvalteelt startis politseiauto, lülitas vilkurid sisse, libistas ennast üle eraldusriba ja oligi korras. Kuritöö ja karistus.

Nii tore, et mõni ikka vahele ka jääb. 🙂

…he’s on the phone…

Dumbuserite teemasse natuke täiendust: Cambridge’i politsei on mõned näited üles riputanud, milliste probleemidega hädaabinumbrile helistama ei peaks. Telefonile vastamise töö on ikka nii vaheldusrikas. 🙂