“Vähem vägivalda!” ehk pisike piinlik pildike Vabariigi aastapäeva hommikust

Vabariigi aastapäeva hommik, kell hakkab 9 saama. Lipp on heisatud, rongkäigud tehtud, kõned peetud, laulud lauldud. Tudengite mass hakkab vaikselt Reaalkooli juurest hajuma – kes läheb koju, kes TTÜ rektori sünnipäevale, kes niisama sõpradega edasi tähistama.

Ühtäkki kuulen signaali. Ja no ikka kohe 5 sekundit järjest vähemalt. Pööran pilgu – ja mida ma näen? Uuemapoolne BMW, roolis kena blond neiu, üritab tudengitest mööda pääseda. “No mis asja tal siia nüüd sõita oli?” kuulen kõrvalt kommentaari. Mõned noormehed seisavad rahulikult bemmi ees ja ei kavatsegi liikuda. Paar kogenumat kodanikku lähenevad autojuhile, autouks avaneb, toimub mõttevahetus; napilt jääb füüsiline vägivald mängust välja.

Korraliku eestlasena pööran silmad häbelikult maha ja jalutan eemale. Mõtlen murelikult, et ise oleksin enesekontrolli kaotades mõlemal pool “rindejoont” ilmselt samamoodi käitunud: värskelt politseieskordi saatel Toompealt alla marssinud tudengina rahulikult sõiduteel edasi passinud ja autojuhina närviliselt signaali andnud. Võib-olla akna avanud ja roppusigi karjunud. Ja ometi oleks ju targem kohe aegsasti taanduda ja teisele rõõmsat pidupäeva soovida, jah?

Draamateatri juures teed ületades heidan pilgu tagasi: BMW on ilusti ära pargitud, aga üks õigemast õigem noormees jalutab endiselt keset tänavat, endal autod sabas tuututamas.

Noh, see selleks. Ilusat Vabariigi aastapäeva meile kõigile! Püüame vähem teineteise peale vihastada ja rohkem mõista. Isegi, kui ühtegi suurt ühist vaenlast parasjagu silmapiiril ei paista. 🙂

Päev 18: Reklaamikultuur ja eelviimane kontsert

Hommik algab vormeliga. Margo teeb ettepaneku otsida koht vaatamiseks, Vedru mainib eile hotelli telekast nähtud vormeleid ja mina hangin meile fuajees oleva teleri puldi. Fox Sports (Argentiina) kannab üle, nimekirjas on ka sama kanali HD variant, aga nii ilus see elu siiski ei ole. Peame tavalist pilti vaatama. O tempora, o mores!

Tasuline kanal küll, aga vormeliülekanne sisaldab USAlikult palju reklaame. Või peakski siis “ameerikalikult” ütlema ja põhja-lõunat üheks tervikuks pidama? Igatahes, kõige rohkem jääb silma reklaam, mille alguses näidatakse pilte “tavalistest argentiinlastest,” pärast mida kõlab lause stiilis “Te olete kõige lahedam rahvas terves maailmas!” Kõige lõpus mainitakse ära reklaami tellija: Argentiina presidendi kantselei. Ja valimisteni on veel umbes kolm aastat.

Ühtlasi eksisteerib teoreetiline võimalus, et mu järgmine toakaaslane meilt autot laenab ja paaki Argentiinasse jõudmiseks piisavalt naftat jätab. Küll see oleks mugav. Aga vist jääb see diil katki, sest meie auto pole õigel ajal saadaval. Tähelepanelik lugeja võib siiski aru võib saada, oleme me praamimõtte maha matnud ja kavatseme siiski “ümber Soome lahe” sõita.

Pärast vormelit üritan Margole monteerimisel nõu ja jõuga abiks olla. Või no olgu, ainult jõuga. Ptui, nõuga. Ilmselgelt on täna selline päev, kui midagi erilist ei juhtu ja sõnu tuleb kujutledavast pastakast vägisi välja meelitada. Vähemalt kontserdini küll.

Eilse rünnakuga seoses sai pisut “what-if” stsenaariume peas läbi mängitud. Kui kähmluseks oleks läinud, pidanuks ehk politseile selgitusi andma. Ja kurat teab, kes seal kelle poeg või onu võib olla. Pärast istud Uruguays kinni ja polegi midagi teha. Või kui kellelgi neist nuga oleks olnud. Üsna ebamugav mõelda.

Eile õhtul kandus läbi avatud akna tänavalt kõrvu mingi kisa. Ja pasunad. Nagu jalgpallifännid või nii. Uurisin siis netist skoore ja leidsin, et kaks Montevideo klubi olid omavahel mõõtu võtnud. Kusjuures vanem ja suurem (ja meile lähemal paikneva kodustaadioniga) eksemplar saanud haledalt 0:2 pähe. Nacional vs River Plate. Jalgpall on siin nii tähtis, et isegi tselluloosivabriku vastu protestivad argentiinlased olla Argentiina-Uruguay mängu ajaks silla blokeerimise katki jätnud.

Duši all käies avaldub huvitav probleem: kui eelmises kohas läks vesi ühel hetkel mõneks ajaks külmaks, siis siin on, vastupidi, kuumalained. Ja jällegi ilma harjata WC. Seda on teisedki mehed märganud.

Tänane, reisi eelviimane kontsert, ei tõota kõige kvaliteetsem tulla. Mehed on väsinud, tüdinud, mõned rihmagi juba üsna lõdvaks lasknud. Aga ikkagi on meil kontsertreis, jah? Saalis on laval Samicki klaver ja istekohtade numeratsioon läheb keskelt laiali: “… 7, 5, 3, 1, 2, 4, 6, 8 …” Peaks seda kunagi Eestis kuskil proovima, lihtsalt segaduse külvamiseks. 😉

Saal ise on nagu kott. Teiste häälerühmade kuulmine raskendatud, kohati sellest tingitud häälestumisprobleemid. Ja näiteks “Ilusas tüdrukus” võiks naaaaatukene rohkem dirigenti jälgida, poleks vaja nii jubedalt loksuda ja ette kiirustada.

Pärast kontserti on pidu enne meid esinenud kohaliku kooriga, kus saab ohtralt tasuta Coca-Colat. Nagu seda siin reisil veel vähe oleks joodud. Pidu senistest orgunnidest parim, kohalike poolt pakutud programm sisaldab biitlite laulmist (mis polegi nii lihtne, kuna akustiliste iseärasuste tõttu ei ole pianistist erilist kasu), meie paneme omalt poolt vastu natuke Hermanni ja Tormist. “Meeste laul” kõlab selles peoruumis üsna vingelt! 🙂

Aitan Margol ka ühe intervjuu läbi viia ja annan ka ise paar kommentaari selle kohta, kuidas meid röövida üritati.

Homne plaan sisaldab ookeanis suplemist, Coloniat ja sõitu Buenos Airesesse. Sealne ilmateade on paljulubav: ülehomme 31 ja üle-ülehomme 32 kraadi. Ehk siis koju tagasi tulles kaotame 5 tundi ja 30 kraadi.

Sõrmusesaaga

Kolmapäeval ostsin sõrmuse. Koostis: kuld, valge kuld, mõned briljandid ka sekka. Ja noh, siis hakkasin põdema…

  • Kas see meeldib talle?
  • Ega disain maitsetu ei ole?
  • Kas suurus on õige?
  • Millal ma küsimuse esitan?
  • Mis ta vastab?
  • Ega ma liiga vara välja ei lobise?
  • Ega ma liiga palju vihjeid ei anna?
  • jne.

Reede õhtu. Pidu. Aasta varem (olgu, 1 päev alla aasta) saime samal peol tuttavaks. Taaskord oli mind sinna DJ-ks palutud. Või no pigem siiski lihtsalt lugusid valima, sest mingit “kunsti” ma ei tee. Lood listi ja tuld.

  • Kas ma teen sellest suure sündmuse ja tõmban kõigi tähelepanu?
  • Kas ta tahaks üldse kõigi tähelepanu?
  • Mis lugu taustaks mängida võiks?
  • Mida ma ütlen?
  • MILLAL ma seda teen?
  • jne.

Pooleldi naljatledes olid tegelikult mõned küsimused juba enam-vähem vastatud. No näiteks mõni seriaal/film, kus keegi suurel spordivõistlusel kaamerate ees kellegi kätt palub jms. Tundus, et pigem võiksime siiski ka täitsa kahekesi olla. Aga ma ju ei peaks enam 2 nädalat selle saladusega vastu…

Üks korraldaja kuulutab välja tantsuvõistluse. Leian mõned võistluseks tellitud lood üles, panen pleilisti…

  • Dancing Queen

“Istu korraks siia minu toolile, saad ka teada, mis tunne on sihuksel peol DJ olla.” Jätkan üle Imbi õla lugude õigesse järjestusse lohistamist ja tunnen, et nüüd kohe-kohe ongi õige hetk. Ilus lugu, aga… 30 sekundit lõpuni ja järgmine pole veel paigas.

  • Thunderstruck

Ei, ei, ei. Liiga rokiklassika. Liiga minulik, kui nii võib öelda. Samal ajal sorin kotisahtlis, eemaldan tumepunase sametiga kaetud karbi kilekotist…

  • YMCA

See lugu oli omalooming, seda tantsuvõistluseks ei tellitud. Teen esimeses refräänis mõned liigutused kaasa, rahvas on sillas. “Musi, kuule…” olen ma ühtäkki paremale põlvele laskunud.

“Kas sa tuleksid mulle naiseks?”

🙂

Palun tule minu sünnipäevale!

Kui ma mõnel aastal olen sünnipäeva pidanud hilinemisega (suvel) ja teinekord üldse vahele jätnud, siis tänavune pidu toimub tasakaalustuseks õigest kuupäevast pisut varem. Aga ehk ei juhtu sellest ka midagi hullu.

Aeg: K 10.03.2010 (kell 20:00 olen ise kindlasti kohal, tõenäoliselt juba varem)
Koht: Tapper (asukoht)
Mis veel:

  • Samal ajal samas kohas toimub järjekordne CämpJäm, seega elav muusika on garanteeritud.
  • Kui kardad, et minult nagunii piisavalt tähelepanu ei saa ja kohapeal vanu tuttavaid ei ole — võta sõber kaasa! 🙂

Ahjaa, kingitus. Kõik küsivad alati kingituse kohta. Kuna sissepääs maksab 25kr, on sinu nägemine mulle juba iseenesest piisav. Aga kui ikka tõsiselt tahaks miskit kinkida (ja ühtki originaalset mõtet pähe ei löö), sobivad ka ümbriku sisse mahtuvad kingitused. Minu poolt on tõenäoliselt mingi piirini avatud baariarve.

Niisiis — palun tule! 🙂

30.10.2009: Neljapäev ja Meelik EKA peol!

Millal? 30.10.2009 (reede) alates 20:00
Mis? EKA 95. sünnipäeva soojendus ja rebaste pidu.
Kus? Tartu mnt 1.
Kes? Neljapäev, Meelik, DJ Pasha, DJ Footbomb.
Mille eest? EKA rebased tasuta, kõik teised 50kr.
Mida selga panna? Midagi lillat/oranži (vt reklaami).

http://garf.juhe.ee/temp/20091030-web.gif

Järjekordne unistus täitumas…

Nagu pealkiri ütleb, olen ühele pikaajalisele unistusele praegu lähemal kui kunagi varem! Nimelt — juba homme on mul võimalus TTÜ bigbandi saatel pisut laulda. 🙂

Ka sinul, armas lugeja, on võimalus sellest osa saada — tule homme Fusiooni!

Aeg: 11.09.2009 kell 22:00
Koht: Fusioon (asukoht)

TTÜ bigband @ Fusioon

Tule kindlasti! See tähendaks mulle nii-nii palju! 🙂

…i wanna rock…

Reedel läks karmiks ära. Vaatasime poistega Spinal Tapi ära, konsumeerides samal ajal kolme peale kasti Rocki. Pärast läksime linna.

Allan said:
mäletad kui sa palusid baaridaamidelt et nad mulle halastusseksi teeksid:D
garf said:
irw
garf said:
nüüd tuleb meelde jah 😀
Allan said:
jama et nad nõus ei olnud 😛

Ei tea kas mind järgmine kord Texasesse sisse lastakse? 😀

…dead or alive…

Miskipärast on alljärgnev postitus juba ilgelt ammu mustandina oodanud. Ja noh, miskipärast ei suuda mu WP korralikult Youtube’i videoid embedida. Aga mis seal ikka. Midagi muud huvitavat nagunii öelda pole. Peale selle, et Neljapäev lõpuks siiski uude proovikasse sisse suutis kolida; ja et Üheksas elu endale uut nime otsib; ja et elu on ilus; ja et meeskooril on järjekordne kevadkontsert tulemas.

Sünnipäev on tore päev, ka öösel ja pärast meeletute õllekoguste tarbimist. Töökaaslased käisid külas, Raul jäi kauemaks… lõpuks läks nii: