“Tagasi kooli” okt. 2009

Kui ma esimest korda Inglise Kolledžis interneti ohtudest rääkimas käisin (loe lisa), oli mu kõige suurem probleem see, et 9. klassi tunnis sai materjal lihtsalt ca 20min enne tunni lõppu otsa. Seekord olin pisut paremini ette valmistatud — võtsin osa tasuta koolitusest, kus õpetati selgeks mõned elementaarsed põhitõed, anti võimalus tutvuda teiste projektis osalejatega ning jagati igasugu kasulikke näpunäiteid tunni edukaks läbiviimiseks. Kõhklejaid ka julgustati.

Igatahes otsustasin ma eksperimendi korras oma senist kava mitte väga muuta, küll aga taipasin oma eelmise katse põhilist viga — 9. klassi tunnis jäi sissejuhatus liiga lühikeseks. Ehk siis: kohe asja juurde minnes ei suutnud õpilased korralikult teemasse lülituda, mistõttu jäi ka nendepoolne panus (näidete ja küsimuste näol) väiksemaks. Or so I thought.

Kavasse lisandus niisiis üksainus punkt: sõltuvus. Lõplik kava:

1.    E-post
1.1.    viirused
1.2.    rämpspost
1.3.    phishing
1.4.    võlts-viirusehoiatused
1.5.    petuskeemid
2.    Suhtluskeskkonnad
2.1.    identiteedivargus
2.2.    laim/kiusamine
2.3.    väljapressimine
2.4.    pettused
3.    Veebis surfamine
3.1.    viirused
3.2.    nuhkvara
3.3.    hasartmängud
4.    Muud ohud
4.1.    sõltuvus
4.2.    turvaaugud

Seekord määrati mind tunde andma 8. klassidele. Kõlas nagu paras väljakutse. 🙂

Jõudsin aegsasti kooli, kaasas kava ja salarelv (Linda). Oma esimeses tunnis kohtusin 8b klassiga, kusjuures “päris” õpetajat kohal ei olnudki. Tervislikel põhjustel. Klass jagunes esmapilgul selgelt kaheks — minust vasakule jäid need, kellele klassi ees räägitav rohkem huvi näis pakkuvat, parempoolsetel (nende vaatest küll vasakpoolsetel) oli põnevam omavahel vestelda. Korrale pidin neid kutsuma küll ainult 3 korda tunni jooksul, kui möla liiga suureks paisus. 🙂

Eelpool mainitud teooria tundus paika pidavat: pisut pikema (~5…10 min) sissejuhatuse abil jätkus kavast ilusti tunni lõpuni (enamgi veel, 35. minutil tundus, et ei jõuagi kõiki teemasid kaetud). Alles ca 3 minutit enne vahetundi küsis keegi, kas ma neile kitarri ka mängin. No eks ma siis mängisin, aga ainult ühe pisikese teemakohase refrääni. 😉

Pärast pisikest “boksipeatust” õpetajate toas ootas mind juba 8a koos õpetajaga. Seekord oli klassis ka netiühendusega arvuti ja digiprojektor — mille ainsaks otstarbeks osutus ühele õpilasele huvi pakkuva veebilehe demonstreerimine. Nimelt küsis noormees, kas antud saidi näol (Lockerz) on tegu petuskeemi või “päris” asjaga. Ei osanud kohapeal kohe arvamust avaldada, aga Google andis hiljem tulemusi — suurem osa vasteid päringule “lockerz review” on ülistavas toonis, mis ei kõla just kuigi usutavalt. Jubedalt meenutab püramiidskeemi. Soovitasin neil igal juhul kriitiliselt suhtuda ja võimalikult palju oma peaga mõelda, kuid ka usaldusväärsetest allikatest lisainfot otsida. Jääb üle vaid loota, et nad allikate usaldusväärsust hinnata oskavad.

Igatahes — kuni õpetaja arvutisse sisse logis, tekkis klassis korraks sumin. Huvitav nähtus. 😉

Veel üks tähelepanek: kui õpetaja oli klassis, said teemad kiiremini otsa. Tundub, et distsipliinil on varjukülg — õpilased ei julge õpetaja juuresolekul justkui oma mõtteid kuuldavale tuua. Just a theory! 🙂

…the teacher is teachin’ the golden rule…

Esmaspäeval käisin “Tagasi kooli” kampaania raames Inglise Kolledži õpilastele oma tohutuid kogemusi jagamas. Tegelikult sai kõik alguse sellest, kui ma 7. veebruari õhtul Facebookis ringi vaatasin ja Margo Loori reklaamitud videot vaatama läksin. Presidendi pöördumine inspireeris momentaanselt registreeruma, paar minutit hiljem klõpsasin juba e-postiga saadud kinnituslinki ja oligi kõik.

Esmaspäeval sain TIKist kirja, mis tänas mind registreerumise eest. Siis saabus paanika: “Millest mul seal üldse rääkida on?”

Õppedirektor Parts arvas, et lisaks humoorikale kasutajatoe-teemalisele ettekandele oleksin mina ehk õige inimene rääkima IT-ohtudest. Mis seal ikka, ajakohane ja tuttav teema, minugipoolest.

Hakkasin alateadlikult ajakirjandust jälgima, et vastavateemalisi näiteid koguda — selgus, et pettustest on üsna palju juttu viimasel ajal. Viimase hetkeni üritasin mingit kava kokku panna, mõttes oli lausa piltidega presentatsioon, aga… tjah.

Pühapäeva õhtul duši all tuli lõpuks geniaalne idee — jagada teema keskkondadeks. E-post, suhtlusportaalid, “niisama” surfamine ja muud ohud. Tekkis lausa kavalaadne moodustis:

1.    E-post
1.1.    viirused
1.2.    rämpspost
1.3.    phishing
1.4.    võlts-viirusehoiatused
1.5.    petuskeemid
2.    Suhtluskeskkonnad
2.1.    identiteedivargus
2.2.    laim/kiusamine
2.3.    väljapressimine
2.4.    pettused
3.    Veebis surfamine
3.1.    viirused
3.2.    nuhkvara
3.3.    hasartmängud
4.    Muud ohud
4.1.    turvaaugud

No ja siis oligi õige hommik käes. Taganeda polnud enam kuskile. Raskendava asjaoluna läks mu Focuse juhiukse sulgumisandur jäässe, vajas pool tundi soojendamist, et auto üldse lukku saaks panna. Nii ma siis istusin 23.02. hommikul Kristiina 15 parklas ja kütsin…

Koolimajja jõudes oli esimene tund juba alanud, aga teiseni veel omajagu aega. Astusin õpetajate toast läbi, uurisin maad. Kuna mu esimene tund (12b klassiga) oli raamatukogus, lubati sinna oludega tutvuma minna. Nostalgia… viimati käisin seal majas vist umbes 6 aastat tagasi, kui meie lennu rebased lõpetama hakkasid.

Raamatukogus oli “auditoorium” ilusti ette valmistatud, projektor töötas, toolid-diivanid kaarjalt ekraani ette paigutatud, abivalmis raamatukogupersonal juba ootamas. Õigeks kellaajaks oli kohal ca pool 12. klassi — rohkem polnud neid tol päeval kooliski. Tõenäoliselt mindi koos vanematega “pikkade pühade” puhul linnast välja.

Kui 12. klassile mõeldud klienditoe ettekanne 10 minutiga läbi sai, küsisin neilt ettepanekuid, millest edasi rääkida võiks. Mainisin 9. klassi teemat, mispeale abituriendid endid abivalmilt katsejänesteks pakkusid. Järgnes mõnusalt interaktiivne loeng Internetis varitsevate ohtude teemal — õpilastel jätkus ideid ja küsimusi tunni lõpuni, oleks võinud kauemgi vestelda. Tundus, et järgmise 45 minuti täitmisega probleeme ei teki, aga…

9. klassiga sai kogu ohtude teema 20 minutit enne tunni lõppu läbi käidud. Viimane küsimus püramiidskeemide kohta viis majandussurutiseni, seejärel tahtsid nad hoopis minu naljakaid kooliaegseid juhtumisi kuulda. Mis seal’s ikka. Lõpetasin tunni odava populaarsuse võitmiseks 2 minutit varem — tunni- ja vahetunnikella seal majas nagunii ei ole, õpetaja Kaldjärv ka vastu ei vaielnud.

Järgnes aktus. Kooli kammerkoor ja ansambel kõlasid hiilgavalt, esimest korda elus laulsin publikus hümni (ja ka aktuse lõpus kõlanud Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” bassipartiid) häälega kaasa. Tavaliselt olen ainult häbelikult suud liigutanud.

Tundsin end osana millestki suuremast.