Aastakokkuvõte 2017

Nagu mullu, nii ka tänavu on (sotsiaal)meedia täis lugusid sellest, kui õudne eelmine aasta oli ja kuidas järgmine võiks parem olla. Isiklikus plaanis polnud 2017 üldse paha. Võiks lausa öelda, et läheb endiselt tõusvas joones. Proovin lühidalt kokku võtta, aga vist ei tule välja.

NB! Kui kuskil on joon all, on see tõenäoliselt link edasise lugemiseni. Niisama katsun ma allajoonimist vältida, ausalt ka.

Pere / kodu

Elutuppa saime uue vaiba ja diivani. Jätkasime aiapeo-traditsiooni. Kuuse paigutasime sedapuhku teise nurka kui tavaliselt, aga muidu on selles osas kõik vaikne ja rahulik — ei mingeid põrutavaid pommuudiseid. Mis on vahelduseks (eelkõige eelmise aastaga võrreldes) täitsa tore.

Vinüülid

Sellel rindel jätkus vähemalt sama maniakaalselt kui mullu: kollektsioon täienes ligi 150 plaadiga. Oma panuse andsid sellesse ka naabrid, kes mind oma kogus rehitsema kutsusid. Suurem kogu vajab suuremat riiulit, niisiis palusime Margol-Annelyl IKEAst ühe kaheksase KALLAXi tuua. Nüüd mahuvad enam-vähem kõik plaadid ilusti ära. Mõned põnevamad on eriliselt meelde ka jäänud. Näiteks Curly Stringsi valgele vinüülile pressitud värske album on täiesti omalaadne kogemus — justkui asetaks nõela taldrikule. Või siis see Leikki plaat, mille ma ostsin plaaditurult põrsana kotis, müüja soovituse peale. Sobis küll!

Plaate võib mulle (nüüd vist juba lausa ka “meile”) alati kinkida. Seda trikki kasutas tänavu lisaks Imbile ja emale ka Valdo. 🙂

Kultuur

Raamatud. Võtsin Goodreadsis sõpradest eeskuju ja panin endale aastaks eesmärgi lugeda (või kuulata) 12 raamatut. Aastale tõmbasin joone alla 15 teosega, millest paar olid, tõsi, hoopis loengusarjad. Erinevatel põhjustel eelistan audioraamatuid: no kuidas sa näiteks Tallinnast Riiga sõites autoroolis raamatut loeksid? Seal küll sõltub nauding suuresti ka sellest, kes ja kuidas teksti loeb. Siiani on mul valikutega päris hästi läinud, ainult ühe olen tagasi andnud. Audible on selles mõttes tore, et kui ei meeldi, saad raha tagasi. Ja ühe paberraamatu eest sain ka raha tagasi, kuna üks kullerfirma selle kaubanduslikku välimust pisut vähendas.

Aasta lemmikud:

Ja kõik ülejäänud olid ka head.

Teater. Veebruaris tõi T-Teater lavale Krabatimängu, millele ma esimest korda ilma Margo abita reklaami tegin ja mille esikapeol ka bigbändi pisike esindus mõned meeleolukad palad mängis.

Sünnipäeva tähistasin sedapuhku laval, kui “Läbi jäätunud klaasi” teist hooaega mängima hakkas. Aprillis vaatasime Timoga pärnus Boybandi, mida ma siinkohal väga ei kommenteerikski. No sest kui midagi head pole öelda, ära ütle, eksju. Ah, ei, poisid laulsid ju ilusti ja tantsisid ka, aga… seda maagiat ei olnud, mida ma teatriga seostama olen õppinud.

Üks suvine vabaõhuetendus sai ka tänu Malle sünnipäevale ära külastatud. Sisu kõnetas tänaselgi päeval, lisaks pakuti vinget akrobaatikat — ja kapsast jagati publikussegi! Säärane mulk siis nimelt.

Septembris esietendus Tartus Sireti kirjutatud Beatrice, millele eelnenud raamatuesitlus ja sealne arutelu ka tükile kõvasti juurde andsid. Tänu Dorisele ja Martinile saime üle hulga aja Linnateatris käia (Igatsus).

Ühel hetkel tabas Imbit balletipisik, mis tõi meid aasta lõpus kaks korda Estonia saali. Kõigepealt Tramm nimega Iha, mis minu silmis raudselt aasta parima elamuse tiitlit väärib. Vahetult enne jõule käisime veel Pähklipurejat ka vaatamas.

Kontserdid. Tänavu nägime kõige rohkem laval ilmselt Vaikot ja Eliiti. Eriti armas oli see, kui nad viienda pulma-aastapäeva õhtul Intsikurmu pealavalt meile ühe loo pühendasid. Selle loo. Peab tunnistama, et sellisel emotsionaalsel seosel on tohutu jõud ja nii nautisingi ma seda varem pigem suvalisena mõjunud pala mõned päevad hiljem Pirita teel kabrioletiga sõites täiel rinnal. Ühtlasi peab lisama, et Intsikurmus oli neil ilmselt suve parim heli.

Laulupeol tõdesin, et kui ma peaks seda kunagi veel pealtvaatajana nautima, tuleb kindlasti istekohaga pilet osta. On küll kallim, aga rohkem hingamisruumi ja (Captain Obvious strikes again) garanteeritud istekoht pealegi.

Aasta lõpetasime kultuurselt Hennessy uusaasta(eel)kontserdiga Pärnus.

Podcastid. Parim asi maailmas on Tell Me Something I Don’t Know. Avardab silmaringi ja ajab naerma ka.  Freakonomics Radio, Nerdist, Autosport podcast, ATP, Shift+F1 ka, aga üldiselt olen viimasel aastal pigem audioraamatute lainel olnud.

Kino. Mulle uus Star Wars meeldis. Aga see ei olnud kindlasti aasta ainus film. Teisi lihtsalt… ei mäleta enam. 🙂

Sarjad. Kindlasti Black Mirror. Ja Fargo. Ja  Brooklyn Nine-Nine, The Crown, Star Trek: Discovery, The Expanse, Rick and Morty, BoJack Horseman, Dirk Gently’s Holistic Detective Agency, Better Call Saul, Suits, How to Get Away with Murder, Narcos, Handmaid’s Tale, Orange is the New Black, iZombie, The Get Down ja loomulikult Stranger Things. Me nagu muud ei teekski? Appi.

Bändid / lava

Kaaperdatud bändide nimekirja suutsin tänavu lisada sellised nimed, nagu Tulv, Trio Comodo ja… no ma ei tea, mismoodi NOËP siia nimekirja sobida võiks. Ühtpidi pole tegemist ju otseselt bändiga, teisalt kutsus Andres mind ise lavale. Okei, eks ma natuke ju vihjasin ka paarkümmend korda, et võiks midagi koos teha. Aga see taustalugu, mis ta ette rääkis, oli eriti nunnu: oli kord üks pikkade tumedate juuste ja habemega tegelane (loe: mina) nende kodus kitarri plännimas ja oma lugusid laulmas käinud. Mispeale tema mõtles, kui raske see laulukirjutamine siis ikka olla saab. See teadmine, et sa oled kellelegi kunagi inspireeriva tõuke andnud, see on nii-nii magus. Aitäh jagamast! 🙂

Theatrum Hospitalis kaaperdas omakorda mind ennast sünnipäevaks ära. Olgu, tegelikult olin ma hea meelega nõus sõbrad hoopis teatrisse kutsuma. Parimatest parimad tulid kohale ka! 😉

Neljapäev esines tänavu üheainsa korra, sedagi hübriidkoosseisus — Marti ja Allanit asendas Bigbändi rütmigrupp (Mari bassil, Jüri klahvidel ja Pennar kitarril). Janno oli sedapuhku siiski trummidel. Eks meil on aiapeol ikka Neljapäeva ja Bigbändi vahel kohati pisike trummarivahetus käinud, seekord siis mitte. Proovi ei teinud kordagi, lood olid kõik Arderi sõnadele ja puusalt. Päris seisma ei jäänud kordagi, kohati tuli täitsa mõnus tunne peale. Aga uuel aastal võiks päriselt ka bändi teha. Ah, poisid? 🙂

Bigbänd. Sain laulda Luisaga duetti, sain Voldemar Kuslapilt komplimendi oma tämbri kohta. Ja muidugi Maia ja Mimmu oma õpilastega ja Simmo ja kõik teised toredad tegelased. Livin’ the dream!

Sedapuhku ei mänginud terve aasta jooksul üheski firma- ega koolibändis. Küll aga värbas SEB ansambel Ressurss mind aasta lõpus oma ridadesse, kitarri mängima ja laulma. Eks peab jälle harjutama hakkama, muud ei jää üle.

Ja Punane müts tiirleb endiselt raadiotes. Jess! 😀

Meeskoor

Vaatamata aeg-ajalt kummitavatele lahkumismõtetele olen siiani meeskoorile truuks jäänud. Kevadel, kuigi ma sel hetkel tegevkoosseisu ei kuulunud, olin abiks “Tagurpidi” kontserdi greenscreeni taustade ajastamisega. Lisaks tegime maskiballiks jälle ühe kiire grupika. Sügishooajal, kui ma “avalduselt” tagasi tulin, suutsin sedapuhku ka piisavalt punkte koguda ja jõulukontserdiks lavale saada. Aga endiselt tiksuvad peas need mõtted… Noh, et kas äkki oleks aeg vahelduseks mõnes teistsuguses kooriliigis end proovile panna…?

Töö

Rahulik aasta oli. Kordagi ei vahetanud töökohta. Ainult ametinimetus muutus pisut, aga see oli pigem rolli ja üldpildi täpsustumise tulemus. Endiselt olen truu 3-tähe-lühenditele. SEB põhitööandjana, lisaks EIK (kevadel juhendasin igal õppekaval üht lõpetajat) ja TTÜ (alates augustist, aga selle liitumisega seoses paraku veel väga sooje tundeid ei teki). Lisaks veel NTD ja AKA. Ja neis kõigis on töö mingil määral testimisega seotud. Selles mõttes on ka täitsa sobiv, et ma endale ühel hetkel ca 5 “testpilot” kirjaga särki tellisin. Miskipärast on nad selle nüüd valikust maha korjanud.

Sõbrad

Ilma sõpradeta poleks mitte midagi. Ja jälle tegime me liiga vähe lauamänguõhtuid. Peaks end rohkem sundima. Aga — tundes ennast, ei tule see mul välja. Siit ka palve: kui sa tunned, et tahaks meiega lauamänge mängida või niisama lobiseda, kutsu end meile külla. Või meid endale. Ja tegelikult käime me vahel ikkagi ühekaupa ka väljas, kui mõlemad ära ei mahu. 🙂

Vidinad / tehnika

Meil mõlemal Imbiga on sellest aastast Fitbit Charge 2. Sünnipäevaks saime. Täitsa piisav, et lugeda samme, jälgida unerütmi, näidata kella, pulssi, kulutatud kaloreid ja palju muud. Lisaks ei ole ma terve aasta jooksul kuigi tihti telefonil hääli sisse lülitanudki, sest randmel olev vidin vibreerib ka sel puhul. Jõulude ajal sain teada, et paraku ei ühildu see teps mitte kõigi nutitelefonidega, nii et seda tasuks enne kontrollida.

Leidsin tänavu ka oma lemmik-kõrvaklapid. Või no tropid. Need, mis kõrva sisse käivad, noh. Maksid tervelt peaaegu 10 eurot! Kui ma esimese paari ära lõhkusin ja uued tellisin, ei olnud nii head soodukat ja tuli 14 välja käia. No ausõna, worth every penny! Kahe draiveriga ja puha. Bassi üldiselt sellistelt pisikestelt ju ei ootaks, aga nendel isenditel tulevad madalad sagedused justkui ilma mingi pingutuseta välja — meenutades suurt Ameerika auto mootorit, mis laisalt-laisalt podisedes oma meeletutest jõuvarudest aimu annab.

Jõuluvana tõi uue kaamera ka: Fujifilm Instax Mini 90. Uusaastaööl väitis Kärt, et mul olla selle insta-endli värgi peale annet. No ma ei tea. 🙂

Aasta viimasel päeval sain kätte Degritteri beetaversiooni. Tegemist on värske Eestis disainitud vinüülipuhastusmasinaga, mis lähiajal turule peaks tulema. Esimesed katsed hästi räpaste plaatide puhastamisel andsid juba päris häid tulemusi, uuel aastal katsetan edasi. 🙂

Kool

Sellega on nüüd ühelpool. Suutsin ära teha nii erialapraktika, magistriseminari kui ka magistritöö. Viimase hindele B (kuigi retsensent pakkus A-d). Kuna cum laude polnud kunagi isegi teoreetiline võimalus, on B hea küll. Lausa väga hea. Ainult et aktuse pilte saab paraku ainult raha eest tellida. Pff.

Tervis

Silmad töötavad aasta pärast laserlõikust endiselt hästi, aga trenni teen endiselt liiga vähe ja ei toitu ka piisavalt tervislikult. Aga muidu on kõik siiski hästi. Fitbit sunnib natuke rohkem liigutama küll, kuigi latti võiks vist natuke tõsta.

Asjad, mida ma sel aastal esimest korda tegin

Imbi suguvõsa jõuluõhtul pidi paki kättesaamiseks lisaks luuletusele/laulule ütlema midagi, mida sa 2017. aastal esimest korda elus tegid. Mõtlesin minagi mõned:

  • Juhtisin õhtut ettevõtte sünnipäeval
  • Kuulasin valget vinüüli (Curly Strings)
  • Laulsin Kaitseväe orkestriga
  • Käisin 11 korda komandeeringus, neist 7 Vilniuses — varem pole nii palju kordi aastas tulnud
  • Vaidlesin (edukalt) end siduvast lepingust vabaks
  • Kasutasin TTÜ uut ÕISi
  • Sain Amazonist tasuta raamatu
  • Esitasin endale Goodreadsis väljakutse (12 raamatut aastas) ja sain sellega edukalt hakkama (15, sh paar hääääästi pikka loengusarja)
  • Teenisin autoritasudest aasta jooksul üle 100€ (kuigi suur osa sellest tuli 2016 novembri-detsembri aruannetest, mil me Neljapäevaga ETV+ eetris olime ja Elmar hoolega “Punast mütsi” mängis)
  • Koostasin (ja saatsin välja) pressiteate singli kohta, mida ma ei kirjutanud ja kus ma isegi ei laula. Olgu, bändi liige ma ju olen. 😉
  • Kirjutasin ja kaitsesin magistritööd, edukalt veel pealegi.
  • Laulsin itaalia keeles soolot. Ja mitte mingit suvalist laulu, vaid seda! Ühtlasi kirjutasin endale esimest korda elus sõnad eestipärase hääldusega välja. Päriselt ka pole kunagi varem sellist otseteed proovinud. Päris naljakas oli.
  • Sõitsin kabrioletiga. Okei, kõrval olin varem ka istunud, aga mitte roolis. MX5 on täitsa nunnu, ainult jalgadele võiks rohkem ruumi olla — käiguvahetused olid üsna ebamugavad. 🙂

Kokkuvõte

Hea aasta oli. Palju uut ja huvitavat, palju emotsioone. Tulgu uus vähemalt sama hea! 🙂

Neljapäev 9 ehk kuidas üks vähetuntud seltskond üle hulga aja jälle kokku sai

Järgnev postitus on üle aasta “mustandites” oodanud, et keegi ta valmis kirjutaks. Õigupoolest ligemale 2 ja pool aastat. Igatahes, siin ta lõpuks on. Vahepeal on Neljapäev veel 2 korda kokku tulnud, esinenud ja väikestviisi sünnipäeva pidanud. Aga need on juba hoopis teised jutud.

 

19. august 2013, Mustjõe proovikas, XL ruum. Mina, Janno, Mart ja Lauri Istume diivanil, sööme Neljapäeva sünnipäeva puhul roosa sefiiriga korvikesi, joome printsessiga pudelist lastešampust ja arutleme, mis 9 aastaga juhtunud on. Vanasti joodi proovis ikka õlut ja tehti suitsu. Ja söödi kartulikrõpsu. Nüüd ei ole bändis isegi ühtegi suitsetajat! See selleks. Meil on esinemine tulemas. Aga hüppame kõigepealt ajamasinasse ja sõidame paar nädalat tagasi.

970512_10151785830514730_1541707213_n

31. juuli. Kirjutan Katrinile, kes Facebookis Telliskivi Kirbufestivali lavale bände otsib. Miks? Sest fännid tahavad meid näha! Uskumatu, eks? Facebookis tehakse lausa petitsioon ja puha. Igatahes, kirjutan. Kirjutan, et tahaksime esineda, saadan viite helinäidistele ja kurdan, et meil pole hetkel isegi täielikku koosseisu. Laulja on, bassimees on, aga ülejäänutega tuleb veel jutule saada. Katrin vastab kõigest 6 minutit hiljem, et me oleme lahedad ja et 12. augustil oleks vaja kava hiljemalt lukku lüüa, et plakatid trükki saata. Edastan rõõmusõnumi Allanile ja hakkame tegutsema.

1. august. Kirjutan Katrinile, et oleme 90% tõenäosusega Kirbufestivalil esinemisvõimelised. Uurin, kas peame tehnikat ka kaasa vedama või piisab pillidest. Mina ja mu paranoia — “festival” peaks juba iseenesest eelduse looma, et tehnika on korraldajate poolt. Aga eks elus ole igasugust ette tulnud ja eeldamine on teatavasti kõikide fakappide ema. Vastuses saan teada, et kõik on hästi ja loomulikult on nende poolt kõik olemas. Lisaks ka heliproovide ajad. Ja küsimuse, kas me raha ei tahagi ja teeme kogu asja puhtast fanatismist. Vastan, nagu ikka, et võtame muidugi kogu raha vastu, mida pakutakse. Aga oleme valmis ka fanatismist tegema, et bändi järjepidevust hoida (vähemalt 1 esinemine aastas hoiab bändi elus, eksju?)

2. august. Kinnitan Katrinile, et oleme igal juhul tulemas. Küsin, kas võime seda juba fännidele välja reklaamima hakata. Ja palun meie soundcheck võimalikult hilisele ajale planeerida (et kogu bänd kindlasti kohale jõuaks).

8. august. Saadan koosseisule (Allan, Mart, Lauri, Janno) lugude nimekirja koos helinäidistega, et oleks millega proovi teha. Ühtlasi kirjutab Katrin, et peab meie esinemise kella 15-ks tõstma. Üks esineja (Jarek Kasar, no less!) ei saavat muul ajal kui 14 esineda. Tasuks pakutakse summa, mis meie esinemisega seotud kulud (prooviruumi rent + transport) enam-vähem ära katab, pluss õlut bändimeestele pärast esinemist. Ehk siis fanatism päästab maailma! 🙂 Saadan lõpuks ka vabas vormis raideri.

13. august. Küsin Katrinilt, kas nüüd lõpuks võib avalikult kuulutama hakata, et me Telliskivi Kirbufestivalil esineme. Tohib küll, kusjuures varsti saab plakat ka valmis.

19. august. Katrin saadab kogu kava ja helimehe kontaktid. Saame teada, et ilmselt tuleb soundcheck teha vahetult enne lavaaega. Lepin kokku ka selle, et meie esinemise ajal on puldis Marko.

Ja ongi ajamasina-tripp läbi. Jõudsime samasse õhtusse välja, kust postitus algas. Millalgi esimese ja viimase proovi vahel selgus ka, et keegi (vaataks peeglisse, aga hetkel pole ühtegi käepärast) on kavasse planeerinud kahehäälsust nõudvaid laule. Algas paaniline otsing teise vokalisti osas, sest keegi ei tahtnud ju multitaskida. Lõpuks oli mul/meil au endale appi saada Mirjam Dede maagilised häälepaelad.

24. august. Mis päev täna on? Ei, ei ole laupäev. Neljapäev on. Ansambel Neljapäev tähistas esmaspäeval oma üheksandat sünnipäeva ja astub teie ette pärast pikemat pausi enneolematus koosseisus. Kõik nende riided, pillid ja muusika on tänasel puhul second-hand!

Neljapäev @ Telliskivi Kirbufestival 2013

Olgu ajaloolise tõe huvides veel ära märgitud, et meiega ühel laval esinesid 2013. aasta Telliskivi Kirbufestivalil Eesti Pops, Jarek Kasar (kavas Chalice), Misteerium, Luna Vulgaris, Zebra Island, Fuxx, State of Zoe ning kooslus Mari Pokinen, Sten-Olle Moldau ja Aivar Surva.

Kokkuvõte: oktoobrist detsembrini

Jube ammu pole bloginud. Miks seda üldse vaja on? Ühelt poolt võimaldab vabalt, ilma igasuguste piirideta kirjutamist harjutada, teisalt on endal huvitav aastate pärast lugeda, mis toimus. Ja kui kedagi teist (mõnd lugejat) ka huvitama peaks, on see ainult boonus.

Igatahes, üritagem siis oktoober kuni detsember siin nüüd kuidagi kokku võtta, olgu see’s kronoloogiliselt või mingil muul moel järjestatud.

Oktoobri esimese poole kohta ei ole säilinud ühtegi jälge elust kui niisugusest. Justkui poleks juhtunudki. Aga lõpp läks huvitavaks: Arvutimaailma suures testis olid 3 aastat vanad rüperaalid, kus ma kiivalt MacBook Pro poolt olin ja seejuures ta nõrkustele muudkui näpuga näitasin. Siis kirjutasin laulusõnad, mis siin eelmises postituses olid, läksin nendega stuudiosse ja tegin kõik ümber. Tegelikult läks paremaks, ausalt ka. Aitäh, Arne.

November algas Neljapäeva jaoks paanilise proovitsükliga, et uue trummariga Sossis 3 setti ära mängida. Oleks hakkama ka saanud, aga mu hääl vedas alt. Jube kahju, pidime kogu esinemise teadmata ajaks edasi lükkama. Siis teatas Oliver, et ta ei jaksa enam meie pärast kogu aeg Tartu-Tallinna vahet sõita, ehk siis pidime talle asenduse leidma. Leidsime. Aga nüüd otsime hoopiski uut trummarit. Jälle. Ohjah.

Igatahes. IM Arvutid leidis vist, et minu siiras kiidulaul Arvutimaailma külgedel on tunnustust väärt ja kutsus mind Solarise poe uue kontseptsiooni avamiseelsele VIP-üritusele. Või no pressiüritusele. Üsna VIP tunne oli ikkagi sealt punaste kardinate vahelt sisse kõndida, kui pood massidele alles järgmisel hommikul avati. Lisaks lubati kõigile kohalolnutele kingituseks Steve Jobsi elulugu, mis siiani veel kohale pole jõudnud. Raamat ise on digitaalsel kujul juba läbi loetud, aga riiulisse sobiks see teiste suurte juhtide – Enzo Ferrari ja Michael Schumacheri – kõrvale küll. 😉

11.11.11 toimus TLÜ-s World Usability Day puhul konverents, kust jäi meelde paar mõtet:

  • Mõnikord, aga väga harva, võib disainis kasutatavuse arvelt järeleandmisi teha ilma, et lõpptulemus sellest väga kannataks.
  • Akadeemikutel on huvitav akadeemikuid kuulata, ühtlasi satuvad nad omavahel pikkadesse diskussioonidesse, mis tavainimestel üle pea käivad.
  • Peeter Marvetile meeldib LHV panga disain, nii netipanga kui ka kaartide osas. Üsna vahetult pärast seda, kui Pets nende ühevärvilist pangakaarti kiitnud oli, märkasin jalgpallikaartide reklaami. Oh the irony.

Ewerti ja Kahe Draakoni kontsert oli Nokias. Lisaks heale muusikale jäi meelde, kuidas poisid täismajast lõpuni rabatud olid ja väga midagi öelda ei osanud. Aga see kõik mõjus väga siiralt ja avatult, nii et kõik on hästi. Ja siis, pärast kontserdi lõppu, jagati uksel kaarte, millega kontsertsalvestust alla laadida saab. Kaardi peal oli “kontsert” valesti käänatud. Jube keeruline sõna, tuleks ära keelata. Vähesed kontserdikorraldajad saavad hakkama.

Bigbändiga esinen novembris-detsembris kokku 5 korda, kusjuures esimestel kontsertidel hakkas hääl jälle alt vedama. Nõmme kultuurimajas – kuhu ma kiirustasin keset hooaja viimast F1-ülekannet, mida sõbrad minu poole vaatama jäid – tuli kõige lollakama koha peal kukk sisse. “Start spreading the news…” Eks hääl oli muidugi ka sellises olekus, et iga õige noodi tabamine nõudis sel hetkel üliinimlikku pingutust, pluss siis veel Sway ja sealne modukas, mis mul alati mööda läheb. Okei, mitte alati: viimati moduleerisin õigesse nooti, aga vale sõnaga.

Meeskooril on jõulukontserdid tulemas, seega sain järjekordse reklaami sisse lugeda:

Rääkides meeskoorist: minule, Vahurile ja Jannole tehti ettepanek korraldada Kuusepuu. See on sihuke traditsiooniline kord aastas toimuv pidu koos TTÜ naiskooriga. Kuigi aega oli alla kahe kuu, tõotab vinge pidu tulla. Tiiservideo on juba ise nii vinge, et oh-oh-oh-oo! Aga seda ma siin paraku jagada ei tohi, erinevatel põhjustel. Võib-olla kunagi hiljem.

Tööl läheb ka hästi. Mida rohkem ma teen, seda rohkem mind usaldatakse, seda rohkem on vastutust ja seda rohkem ka tegemist. Järgmised 3 aastat vean ühte päris mõnusalt suurt projekti. Moraal? Andke mulle vastutust ja ma leian motivatsiooni asi ära teha. Või kui ise ei oska, siis vähemalt leida need, kes teevad. Vaikselt nurgas oma asjadega nokitsedes puudus pinge ja üldse ei inspireerinud.

Kui juba töö jutuks tuli, oli meil hiljuti väga inspireeriv juhtimiskoolitus/treening Mats Soomrega. Õppisime ennast ja kolleege paremini tundma, saime igasugu huvitavaid nüansse teada. Lisaks kõigele muule on see kogemus mind ka korralikumaks autojuhiks teinud. Kes teab, see teab. 😉

Trennis hakkasin käima hommikuti, enne tööd, sest õhtul lihtsalt ei jõua. Nädal aega töötas, siis jäin haigeks. Moraal? Oleks pidanud varem hommikuti trennis käima hakkama. Mainitud haiguse tõttu jäi mul Teeviidal seekord käimata. Sellest on eriti kahju, sest kool saab enne järgmist võimalust ilmselt läbi. Hetkel olen, muide, akadeemilisel, et kevadsemestril täie rauaga lõputööd ja praktika aruannet kirjutada. Kui nüüd ainult praktika lihtmenetlusega arvestamise kohta VÕTA komisjonilt veel mingisugustki tagasisidet tuleks. Peab uurima.

Ahjaa. Värava tänavale sai lõpuks ultramoodne paraboolantenn katusele hangitud ja sellega mõned fännid pöördesse aetud. Helar lubas sisse kolida. Premier League HD, noh. Muidu on digiboks nagu digiboks ikka, aga 4 ekraani majas pole naljaasi ära toita. First world problems FTW!

Ja ongi kõik. Ei tulnud tuhandetki sõna kokku. Nõrk.

Penthouse 9: nullist Noortebändi finaalini ja tagasi (3/3)

Veel enne Allani lahkumist uuendasime pisut oma identiteeti. Parafraseerides üht hiljutist sotsiaalmeediast kõnelevat menufilmi: “Drop the #.” Mispeale oli Mikk kohe ka nõus meile natuke kujundama.

Penthouse 9 logo

Aga siis sai kõigil kaugsuhtest kõrini ja Allanile tuli asendust otsida. Proovidest käis läbi ca 5-6 bassimeest, kellest Janno ainsana meiega ka lavale jõudis. Meenub ka üks piinlik hetk, kui Villem ja Johan korraga proovikasse sattusid ja tuli kiiresti otsustada. Ja siis ühtäkki oli bänd viieliikmeline: lisandus Erki (no see Eesti Talent, Erki-Andres Nuut) süntesaatoril. Minu mäletamist mööda jõudis ka see koosseis ainult ühe esinemise teha, 2009 jõuluturul.

Eelviimane koosseis: kord laval, kord stuudios

Kord laval, kord stuudios. Aga mitte “Täna siin, homme seal”-stiilis, vaid täpselt üks kord jõudsime lavale ja üks kord stuudiosse. Salvestas Kostja (Aides) ja miksis-masterdas Taavi (Aides). Vaatamata salvestuspäeva aeglasele algusele (Aides korraldas eelmisel õhtul oma plaadi toetuseks kontserdi) ja venivale lõpule (Erki tahtis ilmtingimata kõik sündikäigud ise sisse mängida, kuigi lõpuks läks vist ikka natuke MIDIseks ära) oli lõpptulemus ilmselt meie parim singel. Kuigi lugu iseenesest kunagi mu lemmikute hulka ei kuulunud, kasutan ma ta algust siiani mobiilihelinana.

[audio:http://juhe.ee/p9/mp3/penthouse_9_-_tuledes_valelik_linn.mp3]

Selles, mis järgmisena juhtus, tunnen ka endal mõnevõrra süüd. Nimelt tekkis võimalus üle hulga aja jälle esineda, seda veel päris auväärses seltskonnas, aga… mina tõmbasin pidurit. Samaks päevaks oli juba varasem kohustus kalendris: meeskoori kevadkontsert. Niisama lauljana oleks veel viilida saanud, aga astusin üles ka kuueliikmelises kandleansamblis. Ainult proovide tegemine, ilma esinemisteta, ei rahuldanud paraku kõiki bändiliikmeid ja pärast üht üsna ootamatut e-kirja Johanilt otsisime jälle uut bassimeest.

Viimane esinemine ja lõpp

Õnneks tõi BändCämp järjest rohkem entusiastlikke noori instrumentaliste kokku, sealt leidsime ka noore ja entusiastliku Martin-Eero. Ja andsime tuld. Energia oli jälle üleval, tegime proove ja vaikselt hakkas jälle ka esinemisvõimalusi terendama. Ainult üks pisike probleem oli: mina. Neljapäeva plaat hakkas vaikselt valmis saama ja tähelepanu koondus sinnapoole. Piinlik tunnistada, aga Penthouse oli minu jaoks alati pigem ajutise kõrvalprojekti staatuses. Nii ma siis ühes proovis ütlesingi, et tahan bändist ära minna. Janno: “Ainult siis, kui sa kellegi enda asemele leiad.” Niipalju siis sellest.

Lisaks sellele, et Pent kogu brändiga nullist tahtis alustada (just brändiga, mitte bändiga: uus nimi, uus kontseptsioon, uus sõnum, sama bänd), hakkasid distsipliiniprobleemid mingil hetkel mõningatele meist närvidele käima: proovid kippusid algama mitte vähem kui pool tundi pärast väljakuulutatud aega. Ehk siis vähemalt poolteist inimtundi, sest mina, Pent ja Janno olime täpsed. Ja nii me lõpuks otsustasime, et juba kokkulepitud esinemine Tammsaare pargis jääb viimaseks.

Afterlife omandas uue tähenduse.

Statistika

Penthouse 9 / Penthouse#9 / Penthouse / Üheksas elu astus üles kokku 22 korda. Koosseisude kaupa jaguneb see enam-vähem nii:

Kristjan, Pent, Allan, Epp 1
Kristjan, Pent, Allan, Heido 1
Kristjan, Pent, Allan, Janno 16
Kristjan, Pent, Janno 1
Kristjan, Pent, Janno, Janno 1
Kristjan, Pent, Erki-Andres, Johan, Janno 1
Kristjan, Pent, Erki-Andres, Martin-Eero, Janno 1

Lisaks veel sageli akustiline spin-off koosseis “Pent & Garf”:

Kristjan, Pent 1
Kristjan, Pent, Janno (“Pent & Garf feat. Janno”) 1
Kristjan, Pent, Erki-Andres, Janno (“Pent & Garf feat. Janno & Erki”) 1

Stuudiosalvestised:
Üheksas elu – Üks võimalus [mp3]
Penthouse#9 – Afterlife [mp3]
Penthouse#9 – Ettekäänete allee [mp3]
Penthouse 9 – Tuledes valelik linn [mp3]

Penthouse 9: nullist Noortebändi finaalini ja tagasi (2/3)

Telliskivi proovikast on säilinud kiisude kahe viimase singli lüürikaeelsed instrumentaalsalvestused. Lood on muus osas üsna sarnased stuudioversioonidele, aga trummipartii on hoopis midagi muud. Ja siis ühel hetkel otsustas Epp vaiba alt ära tõmmata: “Ma kolin nüüd mõneks ajaks Saksamaale.” Algasid uue trummari otsingud.

Kõigepealt oli Lauri, Neljapäeva toonane bassimees. Väga jazz, aga omajagu ebakindel ka — varasem trummimängukogemus ju praktiliselt puudus. Siis hakkas tervis ka alt vedama, aga esinemine tuli järjest lähemale. Haarasime kiire hädaabivariandina Neljapäevast Kamaka punti.

Tõus üheksandasse katusekambrisse

Kamakas, kes võib-olla meie progressiivsete ambitsioonidega väga ei sobinud, suutis vähemalt stabiilset tempot hoida. Ühtlasi kaasnes tema saabumisega nimemuutus: Üheksandast elust sai Penthouse. Lihtsalt Penthouse. Ilma lisadeta.

Veel viimane trummarivahetus ja koosseis oli valmis. Põhikoosseis. See, mis Noortebändi finaali ja igale poole mujale jõudis. Pent, Allan, Janno ja mina. Mäletan Janno esimest proovi hästi. Instant synergy. Kõigega tuli kaasa, mis me talle ette söötsime. Kõik lood hakkasid ühtäkki paremini toimima, kui eales varem. Lahkusime proovikast eufoorias. Nüüd oli vaja veel uus demo salvestada ja bändi nimi selgeks rääkida.

Noortebänd 2009

Cat’s Penthouse, Silent Paws, RePenthouse, Nine Lives, Helikäpp… kõik need variandid (ja veel nii mõnedki) käisid läbi, aga lõpuks jäi Penthouse#9 (loe: “Penthauss number üheksa” või “Penthouse number nine”). Tegime kähku särgid ka, kuhu minu esialgne visand logona peale läks. Seljal lihtne ja lühike tekst: “MULLE MEELDIVAD KIISUD”

Pärnus sai selle särgiga pulli ka. Jalutasime pärast soundchecki niisama mööda linna, järsku ilmusid kuskilt jänkukõrvadega tüdrukud ja pakkusid muffineid. Tüdrukuteõhtu, noh. Näitasime irvitades jänkudele oma loosungit, ebanormaalne kokkusattumus. Lõpuks tegi Marko (helimees) kõigile muffinid välja,” kirjeldab anonüümseks jääda sooviv bändiliige.

Pärnu. Noortebänd 2009 eelvoor. Erandlikult lasti edasi kahe asemel kolm bändi, meie nende hulgas. Marko sõnul olla kommentaatorite poolt kostnud kiidulaulu: “Nagu päris bänd!” Ühtlasi ei tahtnud kõik hästi uskuda, et Afterlife meie oma lugu on. Aga on. Või noh… oli.

[audio:http://garf.juhe.ee/mp3/penthouse_9_-_afterlife_128kbps.mp3]

Üheööliblikad

Radio Mania, Terevisioon, Noortebändi finaali ülekande kordus pärast Eurovisiooni, TULP, Peda Folk, BHRA hooaja avamine; BändCämp, kus Pent ja Janno juhuse tahtel ühte bändi loositi — loomulikult panid võistluse kinni; KIMU… ja selleks ajaks oli meil juba uut bassimeest vaja, sest Allan oli Tartlaseks hakanud ja ei vedanud kuidagi välja.

Ahjaa, enne Allani lahkumist salvestasime ka oma kolmanda singli. Või esimese, sest eelmised olid ju kõigest Noortebändi eelvoorudesse suunatud demod.

[audio:http://garf.juhe.ee/mp3/penthouse_9_-_ettek22nete_allee.mp3]

Järgmises osas:

  • Bassimehed ei püsi
  • Bänd vahetab nime
  • Viimane singel
  • Kõik muu

Penthouse 9: nullist Noortebändi finaalini ja tagasi (1/3)

Penthouse 9 astub viimast korda üles sel reedel (24.09.2010) kell 15:35 Tammsaare pargis.

Nii see lõppes. Minule jäi mälestuseks Tallinna Kesklinna Valitsuse tänukiri ja publikult saadud positiivne emotsioon. Natuke kurb oli ka. Kurb, sest nii mõndagi jäi tegemata, aga ka lihtsalt sellepärast, et järjekordne eluetapp läbi sai.

Aga kerime nüüd aega sellest punktist veel nii umbes poolteist aastat tagasi.

Üks võimalus

Allan: “Minu poolt sai kõik alguse sellest, kui ma Rada7-sse kuulutuse panin, et otsin bändi. Paar päeva hiljem võttis Pent minuga ühendust. Läks umbes paar nädalat, enne kui ma talle vastasin. Margoga olime juba varem tuttavad.”

Pent küsis minult, kas saaks Neljapäeva prooviruumi kasutada. Kohale tulid Pent (kitarr), Allan (bass) ja Margo (trumm). Kuna erinevate asjaolude kokkulangemisel pidin ka ise terveks prooviks sinna jääma, tegime ka paar üldtuntud lugu läbi ja jämmisime niisama. Kui pärast autos küsisin, kas bändile ka lauljat otsitakse… noh, nii läkski. 🙂

“Praegu on selline loll lugu, et see nädal vist proovi ei saagi teha, kuna ma lähen kolmapäeval Venemaale ja enne seda ei ole sellel bassitüübil aega. Aga siis on põhimõtteliselt nii, et järgmine neljapäev, siis 31. teeks proovi ja juba siis laupäeval tuleb juba stuudiosse minna.”

Seega oli meil olemas instrumentaal, esialgne klaveril mängitud versioon meloodiast, üks proov tehtud, üks tulemas… ja stuudioaeg. Uurisin, kas sõnu ka on. “Ma mõtlesingi, et kas sa saaksid sellise asjaga hakkama, et kuulad seda meloodiat ja proovid seda vokaalile seada ning mingid sõnad juurde teha.” Pakkusin välja mõned sahtlipõhjas teostamist oodanud ideed:
* Kes hommikul köhib, see õhtul ei kobise (hilisem Penthouse 9 laul)
* Üks võimalus
* Valmisolek armumiseks
* Loomulik ilu on tasuta (hilisem Neljapäeva laul)
* Me tulime kokku, sest rock on meil veres
* Kurameerivad kaelkirjakud

Leidsime, et “Üks võimalus” sobiks hästi bändi eesmärkidega. Mõni päev hiljem oli idee arenenud ja “hakkas töövestluse temaatika poole kiskuma.” Ainsas järelejäänud proovis loksutasime loo enam-vähem paika ja jõudsimegi stuudiosse.

Üks võimalus (mp3)

Üheksas elu, sest meile meeldivad kiisud

Kuna stuudiosse läksime viimasel päeval enne NB2008 demode esitamise tähtaega, oli tegu tõepoolest üheainsa võimalusega. Ja “Noortebändil” osalemiseks oli bändile ju nime ka vaja. Viskasime noortebändide kulul pisut nalja: bändi tutvustades peaks ikka ära märkima, kui väga meile kiisud meeldivad. Ja nii see siis tuligi — kassil on 9 elu, meil on viimane võimalus, järelikult üheksas elu. Ega see nimi kellelegi ei meeldinud, aga mõneks ajaks jäi külge.

Üheksas elu, jaanuar 2008

Kui me esimest korda lavale jõudsime, Noortebändi eelvoorus, oli bändis juba esimene liige vahetunud. Nimelt kippusid Margo rütmid pisut lonkama, millest tingituna on “Ühe võimaluse” demo trummipartii süntesaatoriga sisse mängitud. Asemele tuli Epp, kes meid ühtlasi oma Telliskivi loomelinnakus asuvasse prooviruumi vedas. Seal sündis nii mõnigi uus laul, aga kulus ka meeletutes kogustes õlut ja sigarette.

Noortebändi eelvooruks oli meil valmis tervelt 3 laulu:  “Kes hommikul köhib, see õhtul ei kobise,” “Sõidu ajal pileteid ei müüda” ja “Üks võimalus.” Ehk siis täpselt miinimumprogramm. Privé lava oli küll kitsas, aga see-eest hoidsime tempo kenasti üleval. Siit ka väike videosüüdistus (kui videot kohe ei näe, tee refresh, äkki aitab):

Järgmises osas:

  • Trummarid ei püsi
  • Bänd vahetab nime
  • Raadio ja televisioon
  • Noortebänd 2009 Pärnu eelvoor ja finaal

Jaanuar, veebruar, varsti märtski…

Heihopsti, sõbrad-lugejad-fännid-muud loomad!

Kiire aeg on olnud. Endiselt on kiire. Aga viskasin hetkeks pilgu blogisse ja nägin, et ÜLE KUU AJA pole siia midagi kirjutanud. Järgnevalt mõned märksõnad.

Telema

Jaanuari alguses vahetasin osakonda. Enam ei arenda, nüüd olen pigem süsteemiadministraator. Uut ametinimetust veel pole, aga tegemist küllaga. Juhin WebShopi demo projekti, tegelen riskianalüüsiga, kasutajatoega, teadmistebaasi koostamisega jne. Ühtlasi sain vabad käed endale uut kohta otsida, mis silmad veel rohkem särama lööks kui siinne. Väga selles suunas siiski veel ei rabele.

BändCämp

…aga natuke siiski. Juhin (mitteametlikult) BCG arendusprojekti, kirjutan spetsifikatsiooni, juhendan programmeerijaid, õpin elu. Mikk kujundab, mis valmistab mulle erilist rõõmu. Temaga on alati väga mõnus koostöö olnud.

Neljapäev

Akustiline kava on teema! Sel reedel kolmandat korda, Koskenkorva baaris, kell 21:00 (link FB kasutajatele). Ühtlasi, bändisisene energia pole kunagi nii hea olnud. Või noh, kunagi äkki on, aga siis oli ohtralt alkoholi mängus. Viimasel ajal on kõik isegi proovis üsna kained suutnud olla. Varsti saab “Infomürgitus” ka valmis, ausõna!

Telefon

Imbi andis eeskuju, nüüd olen minagi androidistunud. Esimest korda elus ei ole mu telefon Nokia. ZOMFG, eks? Ehk siis jah — Samsung Galaxy S. Vana mudel, mitte see uus ja õhuke. Ja reedest olen taaskord Elisa klient.

Kodu

Meil on uus pereliige. Hiilis valentinipäeval mu auto tagaistmele ja õhtul trumpas hommikuse pisikese mängukaru täiega üle.

Meelelahutus

AI on parem kui EOS. Miks meie žüriis ei võiks Steven Tyler istuda näiteks? Aga see selleks. Kultuurne tuleb ka olla, teatriski käia. Tantsuteatrit käisime vaatamas, seda valdkonda peab veel natuke tundma õppima. Aga T-Teatri järjekordset šedöövrit julgen igal juhul soovitada. Minge ruttu, kaua ei mängita!

Auto

Tegin oma elu teise avarii, seekord olin ise süüdi. Vaatasin, et vasakult kedagi ei tule; eeldasin, et ka tema nii arvab; andsin gaasi… ja tema pidurdas, et lumekuhja varjust välja piiluda. Olevat tema 20-aastase sõidustaaži esimene avarii. Umbkeelne seejuures. Aga noh, lõppude lõpuks tehti mu Focusele pisike nose-job ja temal ilmselt pandi pakiruum jälle avanema. See selleks.

Aastakokkuvõte 2010: Neljapäev

Neljapäeva jaoks oli 2010 justkui taassünni-aasta. Jah, augustis möödus esimesest proovist juba 6 aastat, aga…

2010 jõudsime esimest korda Lelle Alternatiivile, telesse (nii muusikavideoga kui ka otse-eetrisse), Elu24 uudistesse, veebikaubamajja, Genialistide klubisse ja… täispikale albumile muidugi ka. Pluss veel päris oma .ee domeen.

Kõigepealt üritasime siit- ja sealtpoolt albumi miksimist-masterdamist edasi tõmmata. Ei taht’ kuidagi paigast liikuda. Jube palju kulus aega ja energiat, aga tulemus oli minimaalne. Kuni lõpuks… veebruaris sai Lauri valmis “Another Way” miksi-masteri. Märtsis lõikusin sellele video ka juurde. Välja läks Neljapäeva esimene pressiteade.

Tulemus: “Kuulderaadiuse” (R2) nädala laul ja video Alo TV eetris! 🙂

Järgmine suurem saavutus oli Lelle Alternatiivil esineva 100 bändi hulka pääsemine. Ka sellest on video.

Millalgi juunis-juulis hakkas lõpuks ka Mama Lily singel vaikselt valmis saama, aga erinevatel põhjustel ei paisanud me seda kohe välja. Vaikselt sai ta siiski kodukale sokutatud, kus ta “Kolmeraudse” produtsendile kõrva jäi — ja nii me hooaja avasaatesse saimegi! 🙂

Ühel hetkel kutsus Sven mind stuudiosse Heraldi plaadile tausta laulma. Sain tuttavaks Arnega ja ühtäkki oli Neljapäeva plaadimaterjal tagasi seal, kust ta 2008 augustis tuli: MusicWorksi stuudios. Hästi palju raha, energiat ja närvirakke hiljem (aega kulus üllatavalt vähe… ja tegelikult oli hind ka väga meie kasuks) hakkas märtsikuises pressiteates välja lubatud 2010. aastal ilmuv plaat juba täiesti reaalsena tunduma. Niisiis oli aeg kujundusega tegelema hakata.

Kõigepealt sünnitas Mikk meile uue logo, siis plaadikujunduse ja kodulehe. Aga enne…

Aasta jooksul toimus 2 korda LiveBändCämp võistlus. Sihuke värk, kus bändid oma videoga osalevad ja top4 saab lavale. Esimesel korral Tapperis, teine kord juba Rock Cafes. Hääletus Facebookis. Neljapäev osales mõlemal korral, aga esimene katse läks passiivselt ja lõppes ca 60 häälega, kaugel esinelikust. Teisel katsel oli lootust oma uus plaat samaks õhtuks valmis saada, mis motiveeris pisut rohkem: meeletu spämmikampaania tulemusel (sorri, sõbrad!) jäime napilt teiseks, aga võit polnudki antud juhul tähtis. Esineliku kohast piisas.

See pani plaadikujundusele väga karmi tähtaja — Baltic Disc vajas tiraaži valmistamiseks 7 tööpäeva. Mikul oli niisiis ca 4 päeva aega kujundus valmis saada… ja sai ka. 🙂

Paar päeva enne plaadiesitlust tekkis uitmõte ka uue logoga T-särgid tellida. Isegi need said õigeks ajaks valmis — ja on nüüd ka Heavy Mentali veebipoes müügil. Koos plaadiga.

Aasta lõpetuseks veel albumi pressiteade ja uus kodukas, mis Elu24 uudisekünnise ületas.

Siiani kõlab nagu ülihea aasta, mis? Tjah… paraku väsis Lauri selle kõige käigus ära. Nii läheb Neljapäev uude aastasse uue bassimehega. Aga Allan on ka tore (ja pikk) poiss. Ja talle, nagu mullegi, meeldivad kiisud. 🙂

4 lihtsat sammu, millega maailm natuke rõõmsamaks muuta.

Alljärgnev on mõeldud eelkõige Neljapäeva fännidele-sõpradele-salajastele austajatele, kel Facebookis konto on.

Niisiis… Ega meid nüüd nii tihti ka lavale ei lasta, et igast võimalusest kinni ei peaks haarama. Nüüd on sihuke variant, kus teie, kallid fännid, meid aidata saate. Kuidas? Loe edasi…

  1. Ava BC fännileht (http://facebook.com/livebandcamp). Kliki Like/Meeldib.
    (Ilma selleta ei õnnestu järgmine samm.)
  2. Otsi sealsamas üles Neljapäeva “Mama Lily” video (või ava see link: http://www.facebook.com/video/video.php?v=1553712317659). Kliki Like/Meeldib.
  3. Kommenteeri, jaga sõpradele, aita meil hääletuse lõpuks esimese nelja seas olla.
  4. Tule 19. novembril Rock Cafesse! 🙂

Aga kuidas see kõik maailma rõõmsamaks muudab? Me lubame kõik laval vähemalt korra naeratada! 😉

Aitäh! 🙂

PS: Neljapäeva lehel võib ka sedasamustki nuppu pressida. http://facebook.com/neljapaev 🙂

Aprill!

Tuleb vast kuu! Esinemiste osas vähemalt.

Lisaks veel proovid. Millal see kuu selliseks planeeruda jõudis?

Love it! 😀