Kaks nädalat Kagu-Aasias. Proloog: Tallinn-Amsterdam-Hong Kong

Käisime Imbiga jälle Aasias puhkamas. Miks Aasias? Sest, nagu me juba eelmine kord märkasime, on hinnad sealpool oluliselt mõistlikumad. Korraldasime asja endale pikalt ette ära, ostsime lennu- ja praamipiletid, broneerisime hotellitoad. Lõpuks, õhtul enne väljalendu, pakkisime kohvrid oma eelmise reisi pakkimisnimekirja järgi. Päris hea on Google Sheetsis jagatud nimekirja jälgida — saab mitmelt ekraanilt korraga silme ees hoida ja staatused uuenevad korraga. Kirjutasime sinna muuhulgas ka asjade orienteeruvad väärtused ja selle, kus kotis/kohvris midagi on, et vajadusel kindlustuse jaoks kiiresti väljavõtte saaks teha. Palmi soovitusel proovisime seekord ka sihukse asja ära nagu TripIt. See võtab mugavalt kõik asjad ühele ajajoonele kokku. Aga kuna Google Inbox niikuinii reisiga seotud kirjad automaagiliselt grupeerib, ta meile midagi märkimisväärset juurde ei andnud — kui ehk vaid võimaluse kogu reisiplaan paari kerge liigutusega igaks juhuks välja printida.

Inbox ei suutnud miskipärast üles korjata infot Langkawi-Koh Lipe vahelistest praamisõitudest. TripIt vajas selle koha peal samuti järeleaitamist. Vahe on eelkõige selles, et kui Inbox mingit osa reisiinfost ära ei tunne, siis nii jääbki. Jah, kirjad saab küll samasse “kompsu” (bundle) lisada, aga kokkuvõttes need ei kajastu. TripIt laseb ka käsitsi sündmusi juurde lisada.

09.02.2018: Tallinn-Amsterdam-…

Kodu. Hommik. Kell on … vähe. Uberis laiutab alles tühjus, aga Taxify pakub siiski teenust. Saame Elektritakso, mille aku meie maja ette jõudes 28% peal on. Järgneb (minu jaoks) põnev vestlus juhiga teemal “kuidas elektriauto Eesti talvele vastu peab.” Ega väga ei peagi. Meie sõidu lõpuks on akut kulunud 7%, ehk siis ligikaudu protsent kilomeetris.

Hommikusöögi võtame Subwayst, jagame omavahel footlongi pooleks — ja laseme kumbagi poolt natuke erinevalt täita. Minu pool on tomati ja jalopenoga (kas enne lendu on ikka hea mõte üle hulga aja vürtse süüa?), Imbi valib seevastu palju alalhoidlikumalt salati ja kurgi. Ostame mulle ka rahvusmustritega kaelapadja. Imbil on natuke mugavam sarnane, mille ostsime eelmisel reisil Singapurist. Selgub, et minu patja on oluliselt turvalisem kinnitada Imbi seljakoti külge ja vastupidi, niisiis vahetame edaspidi iga kord lennukis omavahel patju.

Kuna lendame Air Balticuga, kontrollitakse käsipagasi mõõtmeid väga rangelt. Härrasmees meie ees vaidleb mõnda aega, lõpuks soostub ilmselt siiski oma suurema koti lennuki pagasiruumi loovutama. Sees selgub, et meie kõrval on tühi koht — 3+3 istmetega lennukis tähendab see, et saame mõnusasti laiutada. Imbi istub akna alla, mina vahekäigu poole. Ühtlasi märkan, et meie rida kannab numbrit 14, samas kui vahetult meie ees on 12. Jajah, ikkagi oleme 13. reas ju, spinnige seda kuidas tahate.

Ega’s muud kui audioloengud klappidesse ja Hollandi poole! Enne reisi tundsin pisut hirmu oma põletiku märke näitavate põskkoobaste pärast, aga ilmselt asjatult: isegi kõrvad ei läinud õhkutõusul esialgu lukku. Alles siis, kui turvavööde kinnitamist nõudev tuli ära kustus, tuli neelama hakata. Ja no natuke annavad koopad ka ikkagi tunda. Õnneks mitte liiga pahasti.

Vahetame kohad: kolin ise akna poole, et lennuki seina seljatoena kasutada. Siis hakkab kapten rääkima: “…ja me lendame (kandev paus) Amsterdami suunas.” Teksti sees jõuab ta sihtkohta mainida 4-5 korda, kandvad pausid saadavad seda iga kord. Kuigi peab nentima, et need (pausid siis) jäävad iga korraga õige pisut lühemaks.

Amsterdam

Sõidame rongiga lennujaamast kesklinna. Polegi väga kallis: ühele inimesele edasi-tagasi nõks alla 9 euro. Jalutame ringi, avastame Amsterdami. Fitbit teavitab üllatavalt ruttu, et 10000 sammu on täis. Võtame tänavalt friikartuleid (kahepeale väike ports flaami majoneesiga) — päris hea!

Tükk aega otsime mõnusat WiFiga kohvikut, kus maha istuda ja natuke kaarti lugeda. Leiame. Peaaegu telliks Loco pannkoogi (peekoni ja banaaniga), aga võtan hoopis Amsterdami omleti (sink, juust, paprika, šampinjonid). Imbil on küll pannkoogiisu, aga ka tema ei tunne end veel nii segasena, et peekonit banaaniga segada. Sink ja juust sobib.

Kuna “Iamsterdam” silt tundub natuke liiga kaugel (pool tundi sinna, teist samapalju tagasi), teeb Imbi ettepaneku hoopis Primarki shoppama minna. Viga: kui õues hoidis karge õhk mind natukenegi ärkvel, siis nüüd, täis kõhuga, hakkab magamatus tunda andma. Õnneks ei viitsi ka Imbi poodlemises täna kestvusrekordit püüda, nii et varsti juba kulgemegi vaikselt lennujaama poole.

Turva- ja passikontrolli läbime muretult ja võtame istet Starbucksis. Imbi tellib, ta nimi omandab sedapuhku uue tõlgenduse (Impie), mida barista jooke üle andes kuidagi uskuda ei taha. “No siin peab mingi viga olema, kas see saab nimi olla?” Hääldus on üsna täpne, nii et … tubli töö! 🙂 Eemalt märkame Kimmot, aga kuna me oma isikutuvastusvõimes hetkel kuigi kindlad ei ole, ei hakka üle lennujaama karjuma. Võtan hoopis FB kaudu ühendust — oligi tema. Lähevad ka soojale maale puhkama, aga hoopis teises suunas: Jamaicale.

Boarding möödub samuti kiiresti ja sujuvalt, aga siis hakkab vaikselt venima. Tund pärast algset väljumisaega oleme tagasi väravas (kuigi lennukist välja ei aeta) ja ootame oma 747 esimese mootori jäävastase süsteemi erakorralise hoolduse lõppu.

“Ladies and gentlemen. The aircraft is being refueled. Please keep your seatbelts opened at all times, and remember that smoking is not allowed.”

Pärast remonti tuleb veel de-icing läbida. Kell 19:49 oleme valmis, võiks nagu liikuma hakata. Tegelikult stardime väravast 19:53 — oleme nendes toolides istunud juba 2,5h. Kõik on pisut kitsas ja kange.

Jääeemalduses loen läbi akna ekraanilt tekste:

STOP

DEICING
IN
PROGRESS

START HOT
20:07 LT

2 STEP 75% CLRNT
SAFEWNG MPII FLT

HOT 20:07 LT

KLM887
CONTACT
GROUND
121.905

20:19 liigume (loodetavasti) stardiraja poole. Ja olemegi teel, vähem kui 3h pärast plaanitud aega. Natuke käib pinda asjaolu, et lendame (peaaegu) üle Eesti. Miks siit otse itta ei võiks lennata? 🙂

Toit on hea, pakutav meelelahutus ka täitsa okei. Eriti Leonard Coheni viimane album, mis mind isegi natukeseks uinutada suudab. Muidu poleks märganudki, aga aknakatted on ühtäkki kinni läinud, ilma et ma neid puudutanud oleks. Ja kas need tuled jäävadki põlema?

Kell on ~23:15 Hollandi aja järgi. Tõusen pärast pardaletulekut esimest korda püsti. Otsin kotist paar asja: kaabel akupanga ja telefoni vahele, pass ja pastakas. Viimast ei leiagi, muidu võiks immigratsioonipaberid ära täita. Käin korra tualetis — hakkab küll kergem. Tuled ongi lõpuks ära kustutatud, nüüd võiks magada…

10.02.2018

Minu taga istuv laps magab vahepeal ilusti, vahepeal üritaks justkui lennukit demonteerima hakata — alustades minu tooli seljatoest. Mitte et ma ilma selle peksmisetagi lennukis magada oskaks. Uni on küll, aga nii kui ma leian piisavalt mitte-ebamugava kompromissasendi ja tukastan, vajun kohe veel sügavamasse ebamugavustsooni. Siiski tunduvad mõned taktikad korraks toimivat. Kõigepealt eelmainitud Cohen. Järgmisena töötab 2 Broke Girls lennuki meelelahutuskonsoolist — magan ca kolmveerand seeriat maha. Tundub, et mõni film oleks loogiline jätk, aga Suburbicon on lärmakam kui ma arvasin. Ja hoopis teise süžeega kui treilerist järeldada võiks. Siiski, äkki umbes tunni jagu und tuleb ikkagi kokku?

Kell on 4:50 CET (sihtkohas 11:50), oleme Hiina õhuruumis. Palju pole enam jäänud, ainult paar tundi veel. Kiirus 926km/h, välistemperatuur -59, lennukõrgus 11309m.

Vilniuse lennu jagu veel. Pakutakse hommikusööki: puuviljad, jogurt, omlett, munahüüve (scrambled eggs, noh). Helsingi lennu jagu veel. Ajaliselt. Kilomeetreid jääb natuke rohkem kui Tallinn-Riia.

Kuidas me Hong Kongi jõuame ja mis siis edasi saab, sellest juba järgmises postituses.

Aastakokkuvõte 2017

Nagu mullu, nii ka tänavu on (sotsiaal)meedia täis lugusid sellest, kui õudne eelmine aasta oli ja kuidas järgmine võiks parem olla. Isiklikus plaanis polnud 2017 üldse paha. Võiks lausa öelda, et läheb endiselt tõusvas joones. Proovin lühidalt kokku võtta, aga vist ei tule välja.

NB! Kui kuskil on joon all, on see tõenäoliselt link edasise lugemiseni. Niisama katsun ma allajoonimist vältida, ausalt ka.

Pere / kodu

Elutuppa saime uue vaiba ja diivani. Jätkasime aiapeo-traditsiooni. Kuuse paigutasime sedapuhku teise nurka kui tavaliselt, aga muidu on selles osas kõik vaikne ja rahulik — ei mingeid põrutavaid pommuudiseid. Mis on vahelduseks (eelkõige eelmise aastaga võrreldes) täitsa tore.

Vinüülid

Sellel rindel jätkus vähemalt sama maniakaalselt kui mullu: kollektsioon täienes ligi 150 plaadiga. Oma panuse andsid sellesse ka naabrid, kes mind oma kogus rehitsema kutsusid. Suurem kogu vajab suuremat riiulit, niisiis palusime Margol-Annelyl IKEAst ühe kaheksase KALLAXi tuua. Nüüd mahuvad enam-vähem kõik plaadid ilusti ära. Mõned põnevamad on eriliselt meelde ka jäänud. Näiteks Curly Stringsi valgele vinüülile pressitud värske album on täiesti omalaadne kogemus — justkui asetaks nõela taldrikule. Või siis see Leikki plaat, mille ma ostsin plaaditurult põrsana kotis, müüja soovituse peale. Sobis küll!

Plaate võib mulle (nüüd vist juba lausa ka “meile”) alati kinkida. Seda trikki kasutas tänavu lisaks Imbile ja emale ka Valdo. 🙂

Kultuur

Raamatud. Võtsin Goodreadsis sõpradest eeskuju ja panin endale aastaks eesmärgi lugeda (või kuulata) 12 raamatut. Aastale tõmbasin joone alla 15 teosega, millest paar olid, tõsi, hoopis loengusarjad. Erinevatel põhjustel eelistan audioraamatuid: no kuidas sa näiteks Tallinnast Riiga sõites autoroolis raamatut loeksid? Seal küll sõltub nauding suuresti ka sellest, kes ja kuidas teksti loeb. Siiani on mul valikutega päris hästi läinud, ainult ühe olen tagasi andnud. Audible on selles mõttes tore, et kui ei meeldi, saad raha tagasi. Ja ühe paberraamatu eest sain ka raha tagasi, kuna üks kullerfirma selle kaubanduslikku välimust pisut vähendas.

Aasta lemmikud:

Ja kõik ülejäänud olid ka head.

Teater. Veebruaris tõi T-Teater lavale Krabatimängu, millele ma esimest korda ilma Margo abita reklaami tegin ja mille esikapeol ka bigbändi pisike esindus mõned meeleolukad palad mängis.

Sünnipäeva tähistasin sedapuhku laval, kui “Läbi jäätunud klaasi” teist hooaega mängima hakkas. Aprillis vaatasime Timoga pärnus Boybandi, mida ma siinkohal väga ei kommenteerikski. No sest kui midagi head pole öelda, ära ütle, eksju. Ah, ei, poisid laulsid ju ilusti ja tantsisid ka, aga… seda maagiat ei olnud, mida ma teatriga seostama olen õppinud.

Üks suvine vabaõhuetendus sai ka tänu Malle sünnipäevale ära külastatud. Sisu kõnetas tänaselgi päeval, lisaks pakuti vinget akrobaatikat — ja kapsast jagati publikussegi! Säärane mulk siis nimelt.

Septembris esietendus Tartus Sireti kirjutatud Beatrice, millele eelnenud raamatuesitlus ja sealne arutelu ka tükile kõvasti juurde andsid. Tänu Dorisele ja Martinile saime üle hulga aja Linnateatris käia (Igatsus).

Ühel hetkel tabas Imbit balletipisik, mis tõi meid aasta lõpus kaks korda Estonia saali. Kõigepealt Tramm nimega Iha, mis minu silmis raudselt aasta parima elamuse tiitlit väärib. Vahetult enne jõule käisime veel Pähklipurejat ka vaatamas.

Kontserdid. Tänavu nägime kõige rohkem laval ilmselt Vaikot ja Eliiti. Eriti armas oli see, kui nad viienda pulma-aastapäeva õhtul Intsikurmu pealavalt meile ühe loo pühendasid. Selle loo. Peab tunnistama, et sellisel emotsionaalsel seosel on tohutu jõud ja nii nautisingi ma seda varem pigem suvalisena mõjunud pala mõned päevad hiljem Pirita teel kabrioletiga sõites täiel rinnal. Ühtlasi peab lisama, et Intsikurmus oli neil ilmselt suve parim heli.

Laulupeol tõdesin, et kui ma peaks seda kunagi veel pealtvaatajana nautima, tuleb kindlasti istekohaga pilet osta. On küll kallim, aga rohkem hingamisruumi ja (Captain Obvious strikes again) garanteeritud istekoht pealegi.

Aasta lõpetasime kultuurselt Hennessy uusaasta(eel)kontserdiga Pärnus.

Podcastid. Parim asi maailmas on Tell Me Something I Don’t Know. Avardab silmaringi ja ajab naerma ka.  Freakonomics Radio, Nerdist, Autosport podcast, ATP, Shift+F1 ka, aga üldiselt olen viimasel aastal pigem audioraamatute lainel olnud.

Kino. Mulle uus Star Wars meeldis. Aga see ei olnud kindlasti aasta ainus film. Teisi lihtsalt… ei mäleta enam. 🙂

Sarjad. Kindlasti Black Mirror. Ja Fargo. Ja  Brooklyn Nine-Nine, The Crown, Star Trek: Discovery, The Expanse, Rick and Morty, BoJack Horseman, Dirk Gently’s Holistic Detective Agency, Better Call Saul, Suits, How to Get Away with Murder, Narcos, Handmaid’s Tale, Orange is the New Black, iZombie, The Get Down ja loomulikult Stranger Things. Me nagu muud ei teekski? Appi.

Bändid / lava

Kaaperdatud bändide nimekirja suutsin tänavu lisada sellised nimed, nagu Tulv, Trio Comodo ja… no ma ei tea, mismoodi NOËP siia nimekirja sobida võiks. Ühtpidi pole tegemist ju otseselt bändiga, teisalt kutsus Andres mind ise lavale. Okei, eks ma natuke ju vihjasin ka paarkümmend korda, et võiks midagi koos teha. Aga see taustalugu, mis ta ette rääkis, oli eriti nunnu: oli kord üks pikkade tumedate juuste ja habemega tegelane (loe: mina) nende kodus kitarri plännimas ja oma lugusid laulmas käinud. Mispeale tema mõtles, kui raske see laulukirjutamine siis ikka olla saab. See teadmine, et sa oled kellelegi kunagi inspireeriva tõuke andnud, see on nii-nii magus. Aitäh jagamast! 🙂

Theatrum Hospitalis kaaperdas omakorda mind ennast sünnipäevaks ära. Olgu, tegelikult olin ma hea meelega nõus sõbrad hoopis teatrisse kutsuma. Parimatest parimad tulid kohale ka! 😉

Neljapäev esines tänavu üheainsa korra, sedagi hübriidkoosseisus — Marti ja Allanit asendas Bigbändi rütmigrupp (Mari bassil, Jüri klahvidel ja Pennar kitarril). Janno oli sedapuhku siiski trummidel. Eks meil on aiapeol ikka Neljapäeva ja Bigbändi vahel kohati pisike trummarivahetus käinud, seekord siis mitte. Proovi ei teinud kordagi, lood olid kõik Arderi sõnadele ja puusalt. Päris seisma ei jäänud kordagi, kohati tuli täitsa mõnus tunne peale. Aga uuel aastal võiks päriselt ka bändi teha. Ah, poisid? 🙂

Bigbänd. Sain laulda Luisaga duetti, sain Voldemar Kuslapilt komplimendi oma tämbri kohta. Ja muidugi Maia ja Mimmu oma õpilastega ja Simmo ja kõik teised toredad tegelased. Livin’ the dream!

Sedapuhku ei mänginud terve aasta jooksul üheski firma- ega koolibändis. Küll aga värbas SEB ansambel Ressurss mind aasta lõpus oma ridadesse, kitarri mängima ja laulma. Eks peab jälle harjutama hakkama, muud ei jää üle.

Ja Punane müts tiirleb endiselt raadiotes. Jess! 😀

Meeskoor

Vaatamata aeg-ajalt kummitavatele lahkumismõtetele olen siiani meeskoorile truuks jäänud. Kevadel, kuigi ma sel hetkel tegevkoosseisu ei kuulunud, olin abiks “Tagurpidi” kontserdi greenscreeni taustade ajastamisega. Lisaks tegime maskiballiks jälle ühe kiire grupika. Sügishooajal, kui ma “avalduselt” tagasi tulin, suutsin sedapuhku ka piisavalt punkte koguda ja jõulukontserdiks lavale saada. Aga endiselt tiksuvad peas need mõtted… Noh, et kas äkki oleks aeg vahelduseks mõnes teistsuguses kooriliigis end proovile panna…?

Töö

Rahulik aasta oli. Kordagi ei vahetanud töökohta. Ainult ametinimetus muutus pisut, aga see oli pigem rolli ja üldpildi täpsustumise tulemus. Endiselt olen truu 3-tähe-lühenditele. SEB põhitööandjana, lisaks EIK (kevadel juhendasin igal õppekaval üht lõpetajat) ja TTÜ (alates augustist, aga selle liitumisega seoses paraku veel väga sooje tundeid ei teki). Lisaks veel NTD ja AKA. Ja neis kõigis on töö mingil määral testimisega seotud. Selles mõttes on ka täitsa sobiv, et ma endale ühel hetkel ca 5 “testpilot” kirjaga särki tellisin. Miskipärast on nad selle nüüd valikust maha korjanud.

Sõbrad

Ilma sõpradeta poleks mitte midagi. Ja jälle tegime me liiga vähe lauamänguõhtuid. Peaks end rohkem sundima. Aga — tundes ennast, ei tule see mul välja. Siit ka palve: kui sa tunned, et tahaks meiega lauamänge mängida või niisama lobiseda, kutsu end meile külla. Või meid endale. Ja tegelikult käime me vahel ikkagi ühekaupa ka väljas, kui mõlemad ära ei mahu. 🙂

Vidinad / tehnika

Meil mõlemal Imbiga on sellest aastast Fitbit Charge 2. Sünnipäevaks saime. Täitsa piisav, et lugeda samme, jälgida unerütmi, näidata kella, pulssi, kulutatud kaloreid ja palju muud. Lisaks ei ole ma terve aasta jooksul kuigi tihti telefonil hääli sisse lülitanudki, sest randmel olev vidin vibreerib ka sel puhul. Jõulude ajal sain teada, et paraku ei ühildu see teps mitte kõigi nutitelefonidega, nii et seda tasuks enne kontrollida.

Leidsin tänavu ka oma lemmik-kõrvaklapid. Või no tropid. Need, mis kõrva sisse käivad, noh. Maksid tervelt peaaegu 10 eurot! Kui ma esimese paari ära lõhkusin ja uued tellisin, ei olnud nii head soodukat ja tuli 14 välja käia. No ausõna, worth every penny! Kahe draiveriga ja puha. Bassi üldiselt sellistelt pisikestelt ju ei ootaks, aga nendel isenditel tulevad madalad sagedused justkui ilma mingi pingutuseta välja — meenutades suurt Ameerika auto mootorit, mis laisalt-laisalt podisedes oma meeletutest jõuvarudest aimu annab.

Jõuluvana tõi uue kaamera ka: Fujifilm Instax Mini 90. Uusaastaööl väitis Kärt, et mul olla selle insta-endli värgi peale annet. No ma ei tea. 🙂

Aasta viimasel päeval sain kätte Degritteri beetaversiooni. Tegemist on värske Eestis disainitud vinüülipuhastusmasinaga, mis lähiajal turule peaks tulema. Esimesed katsed hästi räpaste plaatide puhastamisel andsid juba päris häid tulemusi, uuel aastal katsetan edasi. 🙂

Kool

Sellega on nüüd ühelpool. Suutsin ära teha nii erialapraktika, magistriseminari kui ka magistritöö. Viimase hindele B (kuigi retsensent pakkus A-d). Kuna cum laude polnud kunagi isegi teoreetiline võimalus, on B hea küll. Lausa väga hea. Ainult et aktuse pilte saab paraku ainult raha eest tellida. Pff.

Tervis

Silmad töötavad aasta pärast laserlõikust endiselt hästi, aga trenni teen endiselt liiga vähe ja ei toitu ka piisavalt tervislikult. Aga muidu on kõik siiski hästi. Fitbit sunnib natuke rohkem liigutama küll, kuigi latti võiks vist natuke tõsta.

Asjad, mida ma sel aastal esimest korda tegin

Imbi suguvõsa jõuluõhtul pidi paki kättesaamiseks lisaks luuletusele/laulule ütlema midagi, mida sa 2017. aastal esimest korda elus tegid. Mõtlesin minagi mõned:

  • Juhtisin õhtut ettevõtte sünnipäeval
  • Kuulasin valget vinüüli (Curly Strings)
  • Laulsin Kaitseväe orkestriga
  • Käisin 11 korda komandeeringus, neist 7 Vilniuses — varem pole nii palju kordi aastas tulnud
  • Vaidlesin (edukalt) end siduvast lepingust vabaks
  • Kasutasin TTÜ uut ÕISi
  • Sain Amazonist tasuta raamatu
  • Esitasin endale Goodreadsis väljakutse (12 raamatut aastas) ja sain sellega edukalt hakkama (15, sh paar hääääästi pikka loengusarja)
  • Teenisin autoritasudest aasta jooksul üle 100€ (kuigi suur osa sellest tuli 2016 novembri-detsembri aruannetest, mil me Neljapäevaga ETV+ eetris olime ja Elmar hoolega “Punast mütsi” mängis)
  • Koostasin (ja saatsin välja) pressiteate singli kohta, mida ma ei kirjutanud ja kus ma isegi ei laula. Olgu, bändi liige ma ju olen. 😉
  • Kirjutasin ja kaitsesin magistritööd, edukalt veel pealegi.
  • Laulsin itaalia keeles soolot. Ja mitte mingit suvalist laulu, vaid seda! Ühtlasi kirjutasin endale esimest korda elus sõnad eestipärase hääldusega välja. Päriselt ka pole kunagi varem sellist otseteed proovinud. Päris naljakas oli.
  • Sõitsin kabrioletiga. Okei, kõrval olin varem ka istunud, aga mitte roolis. MX5 on täitsa nunnu, ainult jalgadele võiks rohkem ruumi olla — käiguvahetused olid üsna ebamugavad. 🙂

Kokkuvõte

Hea aasta oli. Palju uut ja huvitavat, palju emotsioone. Tulgu uus vähemalt sama hea! 🙂

Esmaspäeval ei teinudki midagi?!

Oli see vast nädal. Just lõpetasime Theatrum Hospitalisega “Läbi jäätunud klaasi” proovi, kus saime paika etenduste kuupäevad (küsi lisa, varsti räägin — aga üldiselt jäävad vahemikku 23. kuni 30. mai).

Aijah. Polegi jõudnud siin kirjutada, kuidas Jaakobus mu mullu ära rääkis. No et ma nende tükis Ott Arderit mängiks, noh. Hetkel pikemalt sellel ei peatukski.

Niisiis, pühapäev lõppes näidendi prooviga. Enne seda proovisime Neljapäevaga oma 14. mai Kultuurikatla esinemise jaoks. Koosseis on pisut uuenenud: minu, Mardi, Allani ja Jannoga liitus Kert rütmikitarril. Tänases proovis oli väga hea energia — kindlasti toome selle lavale ka. 😉

Laupäev. Olin Tallinn Swing Weekendil DJ/MC (tegelikult valisin lihtsalt bändi settide vahel muusikat ja edastasin läbi mikrofoni mõned tähtsad teadaanded). Ühtlasi suutsin tänu Karolini suunavale küsimusele end tantsuks mänginud superägeda bändiga (Gentlemen & Gangsters, Rootsi) üheks lauluks lavale rääkida: “Dream a Little Dream of Me”

Reede. Tallinn Swing Weekendi avapidu, tantsuks mängis Maryann & The Tri-Tones. Ja mina sain esimest korda elus teadlikult laval Elvist kaverdada (“Don’t Be Cruel”). Aitäh, Mari! 🙂

Neljapäev. RIA kevadseminar. Kas ma mainisin, et olen hetkel “between jobs”, aga üldse mitte selles levinumas tähenduses? Üleminekuperioodil olen 3 päeva nädalas ühes, 2 päeva teises töökohas. Igatahes. RIA-sse tulles õnnestus kohe ka bändi (VaRIA) liikmeks saada, kellega õhtul ka esimest korda “omadele” laulda sain.

Kolmapäev. Üks kinnine sünnipäevapidu TTÜ Tudengimajas. Minust sai esimene mees maailmas, kes ei ole Stig Rästa ja kes on sellele vaatamata Elina Borniga nende ühist eurolaulu laulnud. Pluss veel omaenda laulu (“Punane müts”) bigbändi-seade esmaettekanne.

Teisipäev. Ei midagi erilist, kõigest “rutiinne” proov bigbändi ja Elinaga.

Esmaspäev. Ei teinud midagi? Olgu, päris nii see ka ei olnud. Käisime Mirjamiga Teedu kodustuudios “Punase mütsi” vokaale sisse laulmas ja avastasime töö käigus laulule hoopis teise vaatenurga. Aga sellest lähemalt juba õige pea.

Esmaspäeval "Punast mütsi" laulmas

Aitäh kõigile selle ägeda nädala eest! Kui nüüd veel magada ka jõuaks. 🙂

3 kõige olulisemat asja, mis impro heaks teevad

Kõigepealt mine toeta Hooandjas seda, et Tilt paar välismaa imrpotajat siia saaks tuua. Ja luba, et sa ise kohale tuled: reedel võib Sinilinnus ka mind näha-kuulda. Ja siis loe edasi.

Olin reedel Improgrupp Jaa! etendusel ja improviseerisin kitarriga muusikalist tausta nende seebikale “Kirglik elu”. Aga hüppame kõigepealt ajas tagasi.

Juba aastaid olen minu sees võidelnud kaks poolt. Üks ütleb, et kõik esinemised tuleb korralikult ette valmistada ja korduvalt läbi harjutada, teine aga eelistab ohtlikult elada. Ehk siis tahaks ka puusalt tulistades märki tabada. Mõlemal poolel on omamoodi õigus. Esimene BändCämp on ajju söövitanud Kostja või Miku lause: “Kui see sul proovis 10 korda (kümnest) välja ei tule, ära hakka laval üritama.” Teistpidi, kui proovis õnnestub üks kord kümnest, tasuks pigem vältida.

Umbes keskkooli lõpus oli mul muusikalisest improvisatsioonist üsna piiratud nägemus. Nimelt arvasin ma, et kõige kõvemad muusikud suudavadki oma instrumendiga ükskõik mida väljendada, seejuures täiesti suvalisi noote mängides. Ehk et improvisatsioon koosneb üksikutest, kõige pisematest algosadest. Muusika puhul siis üksikutest nootidest. Siis aga nägin üht telesaadet, kus Rein Rannap pisut improviseeris. Hakkas kohale jõudma: tegelikult on tükid enamasti suuremad. Mingi käik (või selle alge), mõne akordi järgnevus, rütmiline kujund jne. Samamoodi nagu teksti algosadeks on häälikud või tähed, aga improviseerida saab väga hästi ikkagi just sõnadega.

Igatahes, reede õhtu ja improetendus. Minu jaoks veel üsna võõras situatsioon — kõiki proove ja etendusi arvesse võttes alles neljas kord, kaugel mugavustsoonist väljas. Kuni ühel hetkel hiilis ligi äratundmisrõõm. See on ju sama situatsioon, mis bändiga laval, kui laulja unustab õigel ajal õiget asja laulda, aga bänd mängib kaasa ja publik ei saa midagi aru. Või kui oled tudengitele just loengut andmas ja keegi küsib täpsustava küsimuse. Või kui me Imbiga kodus lõdvestuseks mingeid ebanormaalseid väljamõeldud tegelasi mängime. Kogu elu ongi üks suur impro!

Ja mida siis edukaks improks vaja on?

  1. Tööriistakast
    Improteatri puhul näiteks tegelaskujud, keda sa enda jaoks juba ette välja oled mõelnud. Algajatel olla mõned, kogenumatel on neid kümneid. Muusika puhul heliredelid vastavalt helistikule, mille sees siis mängida saab. Või mõned lahedad käigud, miks mitte. Konverentsil ettekannet tehes, eriti küsimustele vastates, taustateadmised ettekantavast teemast. Ja neid “klotse”, mis su tööriistakastis sisalduvad, võib lõpmatuseni harjutada.
  2. Kokkulepitud raamistik
    Raamid ja kokkulepped on vajalikud selleks, et erinevad osapooled omavahel normaalselt suhelda saaks. Näiteks loengus on kokku lepitud, et auditoorium istub vaikselt ja annab küsimustest viisakalt märku. Või et küsimused tulevadki alles kõige lõpus. Muusikas võib raamistik tähendada seda, et bass dikteerib helistiku ja trumm tempo, või et vastastikuse pilkude vahetamisega antakse liidriroll üle. Ka siin tasub meeletult harjutada, aga seda juba koos teistega.
  3. Esinemisjulgus
    Ilma selleta ei ole veenev. Kuigi ka kohmetu arglikkusega võib publikuga kiiresti kontakti saavutada, töötab see näideldes paremini. Ehk siis sa tegelikult julged seal olla, aga mängid häbelikku. No ja kui sa päriselt närvis oled, ei jõua sa ju oma lavapartnereid ega publiku reaktsiooni jälgida. Selle osa harjutamine vajab lisaks iseendale ja “bändile” ka pealtvaatajaid.

Valdad teemat, tunned reegleid, julged esineda — lase käia, improviseeri! Kui hästi läheb, naudid ise ja publik ka.

Mis juhtub, kui muusika mugavustsoonist välja tuleb?

Kui ma noorem olin, ei kannatanud ma üldse, kui keegi mõnes mu lemmiklaulus kasvõi ühe silbi või noodi valesti laulis. St mitte kogemata mustalt, vaid meelega valesti. Ehk siis improviseeris, noh. Miskipärast olin sisseharjunud raamides väga kinni ja igasugune kõrvalekalle häiris kohutavalt.

Möödusid aastad ja olukord pöördus sootuks pea peale. Nüüd ei suuda ma kannatada, kui üritatakse midagi/kedagi üks-ühele imiteerida. Eriti, kui see karaokena välja kukub või lihtsalt ebaloomulik tundub. Ja eriti jubedaks läheb asi siis, kui bänd mängib võimalikult täpselt originaalilähedast asja ja mina sinna peale laulma pean. Ausõna, ma ei ole David Bowie, Axl Rose ega Brian Johnson. Ja et kõik päris mustvalge ei paistaks, toon kohe ka ühe erandi sisse — BigBandi seade võib täiesti üks-ühele olla, see pole miskipärast kunagi mu laulunaudingut vähendanud. Aga ärme selle üle praegu pikemalt juurdle.

Igatahes, nagu inimestega, nii on ka lauludega: neid tuleb aeg-ajalt mugavustsoonist välja sikutada, et nad (vähemalt minu silmis) oma täit potentsiaali saavutada võiksid. Olgu selleks siis …

… remix,

… mashup,

… live’is teostatud mashup,

… või remix/mashup sama laulu erinevatest versioonidest.

Aga miks mitte ka näiteks tuttav laul täiesti uues/ootamatus žanris esitatuna, nagu seda on rokk-hitt väänatuna …

… koorilauluks,

… svingiks,

… või vanakooli-bluusiks.

Mitte et ma nüüd ütleks, et igaüks peaks kohe kõike jubedasti väänama hakkama, kuid kindlasti avardab see silmaringi ja laseb ka muusikateostel uues valguses paista.

Mis on sinu lemmik-töötlused? Ma pidin enda omi siit meeletult palju välja jätma (muidu oleks postitus liiga pikaks veninud), aga sina võid kommentaaridesse alati juurde tulistada! 🙂

Kontserdielamus: Jenny & Jagger @ Pööning, 20.12.2013

Jõulude paiku käisime Imbi ja Margoga Pööningul, Jennyt ja Jaggerit kuulamas. Miks Jenny ja miks Jagger? Ausõna, ei mäleta. Ta lubas küll öelda, aga ju ma tegin sel ajal midagi muud. Või siis ta unustas. Aga see polegi oluline.

Jenny, pärisnimega Lenna — ei, mitte see Lenna; ja see ka mitte — on noor laulja-pianist-laulukirjutaja. Mis on see väljend, mis  singer-songwriterile Eesti keeles kõige paremini vastab? No igatahes. Lenna kirjutab laule, laulab ja tagatipuks saadab end ise klaveril ka.

See Pööningu-kontsert, mida me vaatamas-kuulamas käisime, oli tal alles teine kord laval olla. Koos Jaggeriga esimene. Jagger, muide, ei paista väga palju tantsusamme oskavat, vaid lebab ilusti vaikselt paigal ja laseb Lenna / Jenny näppudel end hellitada.

1495365_631750800216373_184261824_o

Mõni inimene, paistab, on lavale sündinud. Teist korda klaveriga publiku ees ja muudkui aga naudib kontakti publikuga. Ja seda energiat on tunda, see töötab, see toidab iseennast ja kõiki osapooli. Mõnus positiivne energia, segatud mingisuguse armsa hullumeelsusega. Võrdlusena tuli korduvalt meelde Tori Amos — eriti see koht, kus ta omaenda laulusõnad ära unustab.

Kui miski häiris, siis ehk lähenemine süngemas teismeeas kirjutatud laulu(de)le. Häbi, mis ei luba praegu seda sõnumit enam tõsiselt võtta ja serveerib kõike läbi ironiseerivalt itsitava maski. Ehk, noh, sellisel juhul võiks rolli (ehk iseenda varasemasse versiooni) sisse elada ja sõnu ikkagi koos kogu nendega kaasneva maailmavaluga publikule edastada. Isegi, kui praegu ei usu. Väike näitemäng ei tee ju kellelegi halba. Näiteks ma ise hakkan ilmselt varsti jälle joomalaule laulma. 😉

Olgu. Aitab filosofeerimisest. Kuulake Lenna kõige-kõige esimest avalikku ülesastumist sooloartistina. Ma arvan, et kui ta samas vaimus jätkab, kuuleme me Jennyst ja Jaggerist kindlasti veel ja veel. Raudselt saame varsti Hooandjas tema debüütplaati toetama hakata.

1501325_631751103549676_1733950610_o

Mina ja 20 tuttavat Robbie Williamsi kontserdil

Jah, ei saa üle ega ümber — tegu oli minu jaoks kauaoodatud sündmusega. Kuigi Robbie mulle alguses üldse ei meeldinud (no ikkagi endine Tahke Tati poiss, mis on mingi plikade värk ju), käis mingil hetkel klõps ja ma sain aru, kui geniaalse esinejaga on tegu. No et võiks natuke inspiratsiooniks või eeskujuks pidada või nii. Millalgi sattus kätte ka intervjuu 26-aastase hr Williamsiga, kui ma ise 26 olin. No päris põnev niimoodi kellegi teise sisemaailmast pildikesi näha. Igatahes oli see nüüd käes, Robbie Williams päris elusast peast Eestimaa pinnal ja käegakatsutavas kauguses. Uuh!

Juba Lauluväljakule sõit oli minu jaoks elamus omaette — esimest korda elus tasuta ühistranspordis! Selgus, et mu IYTC täitsa toimib ja valideerimisel polnud probleeme. Sealt edasi oli bussisõit nagu bussisõit ikka. Esimene tuttav nägu peale ämma-äia ja Marje astub bussi TIKi spordihoone ees.

Lauluväljakule jõudes märkan väravate kohal piletimüüjate logosid. Napilt. Peaaegu oleks Lippupalvelu logoga järjekorda võtnud, kuigi ega nad sel hetkel pikad ei ole. Tunduvalt pikem järjekord on Pangabussi juures, kus märkan teist tuttavat. Näitab roosat käepaela ja vihjab, et neid veel jagatakse. Tohoh, kell juba varsti 5 ja polegi veel 3000 fänni täis?

Laululava tagant möödudes saan tervituseks lehvitada kolmandale ja neljandale tuttavale. Võtame paelad, jalutame läbi fännitsooni ja näen viiendat. Raadiotornipoolsest mäest üles jalutades ei paista seal väga söögilette, pigem joogipunktid. Ja mõned hotdogid. Tuletornipoolsesse tiiba jalutades kurdan juba naljatledes, et varsti pole 5 minutit ühtegi tuttavat näinud, kui kuues-seitsmes murult vastu vaatavad.

Leiame toitlustusasutuse, mis maksekaarti aktsepteerib. Väga hea, jääb sula rohkem varuks. Sööme lõhet ja üritame Imbit tabada: Malle (EMT) ebaõnnestub, minul (Elisa) tuleb kohe välja. “No ilmselgelt on väiksemat klientide arvu lihtsam teenindada,” kommenteerib keegi. Eks ta ole jah. Uurin, millal Imbi kohale jõuda võiks ja lepime igaks juhuks kokku kontrollajad igalal täis- ja pooltunnil Ernesaksa kuju juures.

Jalutame risti üle mäenõlva ja otsime kohta, kuhu oma “laager” püstitada. Ehk, noh, istumisalused. Ahto teeb ettepaneku mängida sellist mängu, et võidab see, kes järgmisena tuttavat näeb. Kusjuures eelneval nähtud tuttavad ei loe. Mis seal ikka, lehvitan tervituseks kaheksandale ja olengi võitnud. Leiame, et pärnakad ja tallinlased ei peaks ühes kategoorias võistlema.

Jätan oma koti värskelt rajatud laagrisse ja teen Lauluväljakule tiiru peale. Mõned tähelepanekud:
* Lavalt vaadates paremal nõlval on tugevamad söögikohad.
* Mida lähemal väravale, seda pikem järjekord.
* Pudeleid kaasa ei anta, kõik joogid valatakse topsidesse. Mis on omamoodi arusaadav, aga murul istudes natuke tüütu — tahaks korgi peale keerata, et kogemata ümber aetud jook raisku ei läheks.
* Tuttavate tuvastamine muutub üha raskemaks, kuna inimesed hakkavad ajus juba vaiksel massi moodustama.

Näen üheksandat, kümnendat, üheteistkümnendat, kaheteistkümnendat, kolmeteistkümnendat ja neljateistkümnendat tuttavat. Lisame siia Marje, Malle ja Ahto: seitseteist.

Olen tagasi laagris ja kuulan kommenteerin DJ Hirmo kolmanda loo peale, kuidas Imbi lemmik (üks teine Williams, hoopis teistsugune) juba teist lugu järjest kõlaritest kõlab. Ja ennäe, helistabki Imbi! 🙂

Kohtume mäenõlval, kaheksateist tuttavat koos. Imbil on kõht tühi, võtame jälle kaardimakse-lõhet ja näeme järjekordseid tuttavaid. Kakskümmend! Tean, et tegelikult on neid kindlasti palju rohkem, aga enam ei suuda massist nägusid eristada.

Olly Murs teeb soojendajana väga head tööd, Robbie on täpselt nii hea (või natuke parem), nagu me ootasime. Suudab mäenõlvatäit publikut peost sööta küll, pole midagi öelda. Vaatamata sellele, et publikust valitud tüdruk kogemata hoopis Leedust pärit on, ei jää rahva reaktsioon leigeks. Küll aga, kui Robbie neiu lõpuks oma juurte kohta valetama sunnib (“Where are you from?” -“Estonia!”), on mäenõlv umbes kümnekordse emotsiooni küüsis. Jah, tõsiselt suure kaliibri meelelahutaja. Ja siis need “naljad” oma valutava selja ja droogide kohta. Kui see DVD (või loodetavasti ehk lausa Blu-Ray) ükskord müüki jõuab, tellin kindlasti.

Üritasime Imbiga nunnud olla ja südant teha, aga üks kahest ei tulnud nii hästi välja. :)
Üritasime Imbiga nunnud olla ja südant teha, aga üks kahest ei tulnud nii hästi välja. 🙂

Ahsoo, meie roosad käepaelad lähevad raisku, sest mäenõlvalt tundub piisavalt hea ülevaade olevat ja isegi VIP-fännide tsoonile lähenemine tundub jube trügimine. Isegi kui seal sees natuke hingamisruumi võib olla. Ja noh, Imbil ju paela pole…ks, kui Malle väikest trikitamist poleks teinud. Aga sellest me rohkem ei räägi. 🙂

12. päev: Bänd pargiteel, maagiline purskkaev ja lugematult lugemata samme

Reis algab siin.

Hommik. Vihma sajab. Kuna me oleme suhkrust ja vihmavarjude jaoks enam raha ei jätku, veedame terve päeva hotellitoas ja mängime lauamänge.

Okei, tegelikult päris nii ei lähe. Hommikusöögi ajal sadu lakkab, hiljem on õues mõnusalt värsked lõhnad ja meie ostame raudteejaamast Barcelona lähiümbruse ühistranspordi päevapiletid (T-Dia). Kolm tsooni, mis hõlmab ka Sitgest — mis on kummaline, sest ainult rongidest rääkides asub Sitges 4. tsoonis, aga ATMi (siinne ühine piletisüsteem kannab sellist pisut eksitavat lühendit) puhul kolmandas — maksab inimese kohta 14,50 eurot ja võimaldab sõita ükskõik milliste ühissõidukitega, olgu tegu linnalähirongi, metroo, bussi või trammiga. Mõned erandid siiski on: sinise trammiga see pilet sõita ei luba. Köisraudteega ka mitte. Ega tuuribussiga. Ehk siis “turistikad” on skoobist väljas.

Tänane plaan on vallutada Barcelona kaks mäge: Tibidabo ja Montjuïc. Tundub keeruline, aga mitte võimatu.

Esimeseks Tibidabo, mis meie kaasaostetud linnaplaanile ei mahu. Mis siis ikka, saame teiste vahenditega hakkama. Metroost väljudes uurin tuuribussi peatuses olevat lähiümbruse kaarti ja tundub, et kõik saab selgeks. Selleks, et mäe otsa jõuda, tuleb mäest üles minna!

Sinna viib turistidele mõeldud sinine tramm, kuna aga pilet maksab €4 ja meie alles hommikuselt värsked oleme, jätame vanaaegse rööbassõiduki sinnapaika ja liigume jala ülesmäge. Tee peal märkame ka siinset teadusmuuseumi (CosmoCaixa), aga jätame selle järgmiseks korraks. Londoni kogemus näitas, et säärases kohas võiks terve päeva veeta, aga meil on veel palju kohti vaja läbi käia. Ja homme ju enam ei saa, siis lendame koju tagasi.

Jõuame trammiliini teise otsa ja uudistame ringi. Päris tippu viib köisraudtee, mis maksab küll jõhkralt, aga tundub seda väärt olevat: €7,70 edasi-tagasi (või siis üles-alla?). Ülevalt avaneb linnale fantastiline vaade, samas on ka kirik Jeesusega tornitipus (samasugune Kristus nagu see kuulus seal Brasiilias) ja lõbustuspark! Pargis maksab üks sõit suvalise atraktsiooniga küll ainult 2 eurot, aga sissepääsu (loe: randmepaela) eest küsivad 12,50. Jätame vahele, kuna üle paari sõidu nagunii ei jõuaks teha. Jeesusega kirikus on palveküünalde panek eriti huvitavalt lahendatud: pistad mündi pilusse, süttib klaasi all ühe “küünla” otsas valgusdiood. O tempora, o mores!

Sõidame alla tagasi ja kiidame end päevapiletite eest: tüütult palava ja käänulise mägitee saab asendada bussiga. Kiirem ja annab natuke puhkeaega ka.

Järgmine siht: Parc Güell. Kuna meie taskukaart ei tea endiselt sellest piirkonnast ööd ega mütsi, võtan teisest taskust Bing Mapsi. Ehk telefoni. Noh, enam-vähem saab suuna selgeks, aga kohati tunduvad teed kaardil ristuvat, kuigi tegelikult on üks teisest kümmekond meetrit allpool ja läheb silla alt läbi. Läheneme pargile “metsa poolt” ja jõuame pärast meeletut ronimist džunglist välja pillihelide keskele. Rahvast lõbustab ansambel Microguagua oma reggae-asjaga. Kaks kitarri, kontrabass, tromboon, trompet ja cajon. Kohati kisub isegi natuke ska poole. Poistel on meeletu energia, naerutavad publikut kogu raha eest. Ostan ühena vähestest ka nende plaadi ja teen ettepaneku Eestisse tulla. Minul oli igatahes emotsioon laes.

Üldiselt läks väga hästi, et me just sealtpoolt lähenesime. Muidu oleks ehk mõne nõrgema klassi tänavamuusiku peale oma viimase sularaha ära kulutanud ja polekski toetanud neid, kes seda tõsiselt väärisid. Mäest alla minnes on pargiteede ääres niisiis teisigi muusikuid, aga mitte enam nii häid. Küll aga on siin küllaga suurepärast Gaudí kunsti. Lihtsalt … maaliline, kuigi kohati üsna ebapraktiline. Nüüd aga edasi metroo poole, et ka teine mägi “ära võtta!”

Kui me Espanya väljakul allmaaraudteejaamast väljume, on kell kuue paiku õhtul, seega on paras aeg lõunat süüa. Odav see kant siin pole, aga võtame lähima õueterrassiga koha nimega TapaTapa. Tapa Kommunist, Tapa Edasi, Tapa-Tapa? Kaks paellat ja ühed kartulid maksavad koos jookidega kokku ~23 eurot, seega kõige hullem polegi. Kõhud täis, meeled värsked, suundume taas üles mägedele!

Aga enne peatab meid purskkaev. Tegelikult on terve avenüü neid täis — ja aktiveeruvad nad ükshaaval umbes siis, kui me peaaegu selle kõige suuremani oleme jõudnud. Teame küll, et siin tehakse neljapäevast pühapäevani veešõud, aga ikka rabab jalust. Või noh, alguses tundub võimas, siis hakkame juba peaaegu mäest edasi üles rühkima — või mis rühkima, siin on eskalaatorid — kui äkki kostab üle platsi Freddie hääl: “Baaarcelooooonaaaaaaa,” millele järgneb terve laulu järgi seatud veejugade koreograafia. Klimbid kurgus ja silmad märjad, ainult nii võimas ongi.

Lõpuks suudame end siiski eemale rebida ja jõuame purskkaevude ja koskedega kaunistatud mäe otsa, kust avaneb järjekordne vapustav vaade just läbitud alleele. Ja kus asub kunstimuuseum. Aga seda, oleme otsustanud, me praegu ei külasta.

Muuseumi tagant leiame 1992. aasta olulisemad olümpiarajatised ja just täna algava ujumise MMi melu. Piilume olümpiastaadionile, imestame, kui lihtsalt pääseb ujujate peole ja tuiskame järgmist maamärki otsima: 1929. aasta maailmanäituseks püstitatud keskaegse Hispaania küla tahaks enne pimedat ära näha.

Kassasappa jõuame umbes-täpselt kell 8. Mis on väga hea, sest just siis algab ööpiletite müük, mis on päevastest pea poole soodsamad (11€ vs 6,50). Tänaval pargib rivi turismibusse: Poolast, Portugalist, Serbiast. Sees tundub aga, et ainult venelased ongi — üks venekeelne giid ajab teist taga. Vaatame natuke ringi, täidame viimast korda oma Londonist ostetud veepudeli, mille kork viimaste tundide jooksul kuhugi uitama on läinud ja seame sammud tagasi purskkaevude juurde. Õigemini sõidame bussiga, sest kell on palju ja Imbi jalad ei taha hästi enam valule vastu pidada.

Oh sa poiss, mis siin toimunud on! Napid kolm tundi tagasi polnud kedagi, nüüd aga on kõik kohad inimesi täis! Leiame siiski üllatavalt hea vaatega muruplatsi ja seame end pimedust ootama — erinevalt Eestist läheb siin üsna varakult ja kiiresti pimedaks — kuna tundub, et tuledesäras võib purskkaev veelgi vaatemängulisem olla. Ja nii ongi. Perfektsionistidena tundub meile, et äkšn võiks veelgi paremini ja võimsamalt muusikasse minna ja et mõned palad on küll täiesti suvaliselt valitud. Näiteks Dire Straitsi “Sultans of Swing,” mis on iseenesest ju tore lauluke, aga siia ootaks suursugusemaid. Sellele vaatamata on võimas.

Ja siis polegi muud, kui tagasi Sitgesesse. Metrooga 6 peatust, siis pool tundi rongis ja olemegi “kodus!” Viimast korda, sest juba 12 tundi hiljem tuleb check-out. Kahju, et sammulugeja täna jälle hotellituppa ununes. Aga tundub, et vähemalt päikest oleme oma siinveedetud ajaga piisavalt saanud, sest täna peeti mind korduvalt kohalikuks ja üritati hispaania keeles teed küsida. 🙂

ACTA? Ei, mitte sinnapoolegi.

Ma ei kirjuta siin ACTAst. Näiteks sellepärast, et demagoogiat on pillutud juba liiga palju. Mõlemalt poolt. Või seetõttu, et kõigil on kõrini, minul kaasaarvatud. Piisaks ehk sellestki, et ma ei valda teemat piisavalt, et kaasa rääkida. Ei ole ise lugenud, ei ole ka ühestki piisavalt usaldusväärsest allikast piisaval tasemel tasakaakaalukat kokkuvõtet kuulnud.

Küll aga on kogu SOPA/PIPA/ACTA ümber kraaklemine tõstatamas üht väga olulist teemat: autorikaitse kui niisugune. Kas, mil määral, mis metoodikaga, kui rangelt ja tagatipuks MIKS meil seda üldse vaja on?

Mina kasvasin üles ajastul, kui remix oli juba omaette väljendusvormiks saanud. Oot-oot? Juba? Millal see siis juhtus? Ja misasi see remix üldse on?

Wikipedia räägib, et kõik algas salvestusseadmetest. Aga kas ikka on nii? Kas ei ole see, mida tänapäeval samplinguks nimetatakse, lihtsalt järgmine samm, järgmine aste meie arenguredelil? Looming, teadus, evolutsioon — kõik nad tuginevad varemloodul, sünnitamaks midagi uut. Midagi päris uut ei saa tühjast kohast tekkida, kui ehk vaid väga harukordsete juhuste näol.

Ja üldse, kuidas inimene õpib? Ega ometi mitte … imiteerides? Tõsi, mõnele isendile piisab reeglite selgitamisest ilma näideteta, aga näited teevad asja märkimisväärselt lihtsamaks, kas pole? Miks pilliõppes tundide, nädalate, kuude kaupa heliredeleid mängitakse?

Ah, mis ma ikka seletan. Teaduse/tehnoloogia areng on eksponentsiaalne. On alati olnud. Just sellepärast, et kõik seniavastatu-leiutatu on olemas. Kui areng liigub mööda eksponentfunktsiooni, aga autorikaitse endiselt lineaarset ajaarvestust (n aastat autori surmast jms) peale surub, kas ei ole siis nende kahe vahel teatavat vastuolu?  Appi, ei, olgu, ma enam ei seleta, ausalt ka. 🙂

Soovitan hoopis filmiseeriat, mille neljas osa kohe-kohe — juba 15. veebruaril — välja tuleb: Everything is a Remix. Kolmas osa on minu arvates seni parim.

Everything is a Remix Part 3 from Kirby Ferguson on Vimeo.

PS: Kas keegi kujutab ette, kui raske on laulu kirjutada? Saad loo valmis, kuulad, mõtled … aga mitte mingi nipiga ei või kunagi kindlalt teada, et keegi midagi sarnast varem teinud pole. Olgu, sõnad võivad originaalsed olla (kuigi enamasti on hoopis hunnik äraleierdatud klišeesid üksteise otsa laotud), aga just meloodia. Ja siis tulevad sellised tüübid, kes nokivad ja nokivad ja nokivad ja nokivad ja nokivad. Ja nokivad. Mõnikord õigustatult. Teistel puhkudel tundub aga, et on eelnevalt kõvasti seemneid söödud. Juhtub ka, et (minule) täiesti ebanormaalsena tundunud sarnasus pannakse kohtus maksma. 🙂

Bottom line: ma ei julge enam muusikat kirjutada. Äkki saab kogemata hitiks, siis pean kellelegi maksma hakkama. 😉

Kokkuvõte: oktoobrist detsembrini

Jube ammu pole bloginud. Miks seda üldse vaja on? Ühelt poolt võimaldab vabalt, ilma igasuguste piirideta kirjutamist harjutada, teisalt on endal huvitav aastate pärast lugeda, mis toimus. Ja kui kedagi teist (mõnd lugejat) ka huvitama peaks, on see ainult boonus.

Igatahes, üritagem siis oktoober kuni detsember siin nüüd kuidagi kokku võtta, olgu see’s kronoloogiliselt või mingil muul moel järjestatud.

Oktoobri esimese poole kohta ei ole säilinud ühtegi jälge elust kui niisugusest. Justkui poleks juhtunudki. Aga lõpp läks huvitavaks: Arvutimaailma suures testis olid 3 aastat vanad rüperaalid, kus ma kiivalt MacBook Pro poolt olin ja seejuures ta nõrkustele muudkui näpuga näitasin. Siis kirjutasin laulusõnad, mis siin eelmises postituses olid, läksin nendega stuudiosse ja tegin kõik ümber. Tegelikult läks paremaks, ausalt ka. Aitäh, Arne.

November algas Neljapäeva jaoks paanilise proovitsükliga, et uue trummariga Sossis 3 setti ära mängida. Oleks hakkama ka saanud, aga mu hääl vedas alt. Jube kahju, pidime kogu esinemise teadmata ajaks edasi lükkama. Siis teatas Oliver, et ta ei jaksa enam meie pärast kogu aeg Tartu-Tallinna vahet sõita, ehk siis pidime talle asenduse leidma. Leidsime. Aga nüüd otsime hoopiski uut trummarit. Jälle. Ohjah.

Igatahes. IM Arvutid leidis vist, et minu siiras kiidulaul Arvutimaailma külgedel on tunnustust väärt ja kutsus mind Solarise poe uue kontseptsiooni avamiseelsele VIP-üritusele. Või no pressiüritusele. Üsna VIP tunne oli ikkagi sealt punaste kardinate vahelt sisse kõndida, kui pood massidele alles järgmisel hommikul avati. Lisaks lubati kõigile kohalolnutele kingituseks Steve Jobsi elulugu, mis siiani veel kohale pole jõudnud. Raamat ise on digitaalsel kujul juba läbi loetud, aga riiulisse sobiks see teiste suurte juhtide – Enzo Ferrari ja Michael Schumacheri – kõrvale küll. 😉

11.11.11 toimus TLÜ-s World Usability Day puhul konverents, kust jäi meelde paar mõtet:

  • Mõnikord, aga väga harva, võib disainis kasutatavuse arvelt järeleandmisi teha ilma, et lõpptulemus sellest väga kannataks.
  • Akadeemikutel on huvitav akadeemikuid kuulata, ühtlasi satuvad nad omavahel pikkadesse diskussioonidesse, mis tavainimestel üle pea käivad.
  • Peeter Marvetile meeldib LHV panga disain, nii netipanga kui ka kaartide osas. Üsna vahetult pärast seda, kui Pets nende ühevärvilist pangakaarti kiitnud oli, märkasin jalgpallikaartide reklaami. Oh the irony.

Ewerti ja Kahe Draakoni kontsert oli Nokias. Lisaks heale muusikale jäi meelde, kuidas poisid täismajast lõpuni rabatud olid ja väga midagi öelda ei osanud. Aga see kõik mõjus väga siiralt ja avatult, nii et kõik on hästi. Ja siis, pärast kontserdi lõppu, jagati uksel kaarte, millega kontsertsalvestust alla laadida saab. Kaardi peal oli “kontsert” valesti käänatud. Jube keeruline sõna, tuleks ära keelata. Vähesed kontserdikorraldajad saavad hakkama.

Bigbändiga esinen novembris-detsembris kokku 5 korda, kusjuures esimestel kontsertidel hakkas hääl jälle alt vedama. Nõmme kultuurimajas – kuhu ma kiirustasin keset hooaja viimast F1-ülekannet, mida sõbrad minu poole vaatama jäid – tuli kõige lollakama koha peal kukk sisse. “Start spreading the news…” Eks hääl oli muidugi ka sellises olekus, et iga õige noodi tabamine nõudis sel hetkel üliinimlikku pingutust, pluss siis veel Sway ja sealne modukas, mis mul alati mööda läheb. Okei, mitte alati: viimati moduleerisin õigesse nooti, aga vale sõnaga.

Meeskooril on jõulukontserdid tulemas, seega sain järjekordse reklaami sisse lugeda:

Rääkides meeskoorist: minule, Vahurile ja Jannole tehti ettepanek korraldada Kuusepuu. See on sihuke traditsiooniline kord aastas toimuv pidu koos TTÜ naiskooriga. Kuigi aega oli alla kahe kuu, tõotab vinge pidu tulla. Tiiservideo on juba ise nii vinge, et oh-oh-oh-oo! Aga seda ma siin paraku jagada ei tohi, erinevatel põhjustel. Võib-olla kunagi hiljem.

Tööl läheb ka hästi. Mida rohkem ma teen, seda rohkem mind usaldatakse, seda rohkem on vastutust ja seda rohkem ka tegemist. Järgmised 3 aastat vean ühte päris mõnusalt suurt projekti. Moraal? Andke mulle vastutust ja ma leian motivatsiooni asi ära teha. Või kui ise ei oska, siis vähemalt leida need, kes teevad. Vaikselt nurgas oma asjadega nokitsedes puudus pinge ja üldse ei inspireerinud.

Kui juba töö jutuks tuli, oli meil hiljuti väga inspireeriv juhtimiskoolitus/treening Mats Soomrega. Õppisime ennast ja kolleege paremini tundma, saime igasugu huvitavaid nüansse teada. Lisaks kõigele muule on see kogemus mind ka korralikumaks autojuhiks teinud. Kes teab, see teab. 😉

Trennis hakkasin käima hommikuti, enne tööd, sest õhtul lihtsalt ei jõua. Nädal aega töötas, siis jäin haigeks. Moraal? Oleks pidanud varem hommikuti trennis käima hakkama. Mainitud haiguse tõttu jäi mul Teeviidal seekord käimata. Sellest on eriti kahju, sest kool saab enne järgmist võimalust ilmselt läbi. Hetkel olen, muide, akadeemilisel, et kevadsemestril täie rauaga lõputööd ja praktika aruannet kirjutada. Kui nüüd ainult praktika lihtmenetlusega arvestamise kohta VÕTA komisjonilt veel mingisugustki tagasisidet tuleks. Peab uurima.

Ahjaa. Värava tänavale sai lõpuks ultramoodne paraboolantenn katusele hangitud ja sellega mõned fännid pöördesse aetud. Helar lubas sisse kolida. Premier League HD, noh. Muidu on digiboks nagu digiboks ikka, aga 4 ekraani majas pole naljaasi ära toita. First world problems FTW!

Ja ongi kõik. Ei tulnud tuhandetki sõna kokku. Nõrk.