2 nädalaga nullist lavale vol. 4

Viimane kord, ausalt. Viimane kord. Sest kõige õigem on ju lahkuda siis, kui oled tipus. Endale jäi küll mulje, et tänavuses tükis oli varasemaga võrreldes oluliselt rohkem pastakast väljaimetud sisu, aga publikule Piibuteatri pakutav ilmselgelt veel meeldis. Võib-olla aitas minu pisut negatiivsele järelmaigule kaasa ka varasemast pisut erinev lähenemine: tegin iteratiivselt, ehk üritasin esimese sammuna midagigi valmis kirjutada ja alles siis proovisime selle naljakaks teha. Igatahes, kui esimesest korrast sai kuus aastat, läksime vaat’ et juurte juurde tagasi ja tõime uuesti mängu Siimu. Või noh, Pätu tõi. Ehk siis tegelikult läksime juurte juurde tagasi ja tuginesime Pätu kirjutatud stsenaariumile.

Järgneb kronoloogiline ülevaade tänavuse tüki saamisloost. Kui see sind ei huvita, keri lõppu. Äkki leiad midagi põnevat. 😉

Kevad 2018: Margo käib Pätu etendusel. Pärast lõppu saab juhuslikult peaesinejaga tänaval kokku ja vihjab, et millalgi võiks Piibuteatrile ühe loo kirjutada.

Sügis 2018: Margo vihjab uuesti.

Veebruar 2019: Pätu ja Margo saavad kokku, et stsenaariumi arutada.

6. märts 2019: Käime Imbiga Hollywoodis Paramounti stuudiotuuril. Margo annab teada, et sisu on enam-vähem olemas ja lauludki valitud. Aga et kärpima peab veel kõvasti, muidu tuleb seekord pooletunnine maratonetendus. Küsin, kas midagi juba lugeda ka saaks, aga veel ei saa.

13. märts 2019: Mina taastun oma sünnipäevast Las Vegases. Margo raporteerib, et Rosannaga on kokkulepe olemas, aga Teele on just õigel ajal Eestist ära. Variandid: sõita salvestustehnikaga Rootsi või kutsuda asemele näiteks Sissi.

21. märts 2019: Margo jagab minuga Pätu kirjutatud stsenaariumi faili. Ma ei jõua veel süveneda, sest olen töölähetusel Vilniuses.

23. märts 2019, 14 päeva esietenduseni: Teeme Margo juures pisut sauna. Kuulen lugude valikut esimest korda: Nightcall, Sweet But Psycho, Kolm korda, Basket Case, Fight For This Love, Feel, Take On Me. Ja kõige lõpuks Nublu TMT, originaalsõnadega. No et illusioon lõhkuda ja muinasjutust päris-maailma tagasi tulla. Ainuke probleem on, et Lenna loost pole meil veel instrumentaali.

25. märts 2019, 12 päeva esietenduseni: Margo teeb laulusõnade faili valmis, kirjutab esimesed neli rida uut teksti (jäi muutmata kujul sisse) ja jagab seda minuga. Hakkame pihta!

26. märts 2019, 11 päeva esietenduseni: Lükkan sõnade kirjutamist edasi, aga vähemalt alustan hommikul tööd failiga. Muudan algselt oranžiks värvitud ebaolulise osa halliks, et ta vähem silma jääks. Apelsin töötas täpselt vastupidi ja tõmbas pidevalt tähelepanu. Õhtul kirjutan esimese laulu pooleldi valmis, lisan ka mõned mõtted, kuidas edasi minna.

27. märts 2019, 8 päeva esietenduseni: Tavaline tööpäev, ei ole riigipüha ega midagi.

28. märts 2019, 9 päeva esietenduseni: Imbil on sünnipäev!

29. märts 2019, 8 päeva esietenduseni: Otsime Lennaga kontakti läbi ühe bändiliikme ja otse Facebookis. Oleme lootusrikkad. Kirjutan Basket Case’i sõnad valmis. Seejuures üsna lõpliku versiooni. Natuke nokitsen ka Lenna loo kallal, aga väga edusamme ei tee.

30. märts 2019, 7 päeva esietenduseni: Margo kirjutab öösel (tegelikult juba 31. märtsi poolel) mõned olulised read juurde, mis suuresti muutmata kujul lõpuni välja veavad. Nende hulgas on ka üks tänavuse tüki paremini kummitavaid fraase: “Paul on alkohoolik!”

31. märts 2019, 6 päeva esietenduseni: Haagin end Margo kirjutatud ridade külge ja jätkan lünkade täitmist. Päeva lõpuks on mitmel laulul juba esialgsed sõnad olemas, välja arvatud Sweet But Psycho, Kolm korda ja Fight For This Love. Hmm… mingi muster? Õhtul saame Margoga kokku ja leiame arutelu käigus, et kõige lõpus peaks ikka täielik kaos tekkima. Mis siis ikka, Take On Me viimane salm ja refrään lähevad ümberkirjutamisele. Vahepeal jõuab kuupäev vahetuda ja teen Margole päeva esimese eduka (kuigi mitte väga hea) aprillinalja.

1. aprill 2019, 5 päeva esietenduseni: Hommikul kirjutan Take On Me lõpu ümber. Tööpäeva ja kooriproovi vahel arutame salvestuste graafikut ja seda, kas mul õnnestub töölt vahepeal ära hiilida. Lõpuks tuleb Margo raske küsimusega — mis laul panna Lenna asemele? Ei õnnestunudki kontakti saada ja nüüd ei riski enam otsust edasi lükata. Pakun välja, et äkki NOËPilt midagi head? Margo leiab jällegi, et siis läheb kogu tükk liiga diskoks. Meil on selle koha peale pigem ühte head pauerballaadi vaja. Teen kiire otsingu YT avarustes ja ennäe, viimase aja ühest popimast powerballaadist on täitsa ametlik instrumentaal olemas. Küll publiku hõisetega, aga see meid ilmselt ei häiri. Teisel märtsil üles pandud. Shallow, loomulikult. Pärast kooriproovi üritan esimesi sõnu rütmi ja meloodiasse sobitada, aga need lendavad järgmisel hetkel prügikasti. Peetril pole häälega kõik korras, seega hakkame Siimule uut häält otsima. Öösel kirjutab Margo Sweet But Psycho sõnad peaaegu valmis.

Tekst Messengeris: "korraldasin Take On Me lõppu mingi mäsu, proovisin Cherylit ka täita, aga jooksin kokku"

2. aprill 2019, 4 päeva esietenduseni: Saame õhtul Margo stuudios kokku. Õhtu lõpuks peab kõik salvestamiseks valmis olema. Jaa, loomulikult, selle käigus saab ka veel viimaseid korrektuure teha, aga siiski. Kahekesi ühe arvuti kallal üksteise pihta ideid põrgatades tulevad Shallow’ sõnad mängleva kergusega, kusjuures see tundub olevat tänavuse teose kõige toimivam pala. Kolmveerand seitsme paiku on valmis. Saame innustust, lähme toome poest snäkke-jooke ja jätkame. Kõik lood käime üksipulgi üle. Ja… kui ekraanilt lugedes tundub enamik sellest pigem igav, siis läbi lauldes hakkab juba naljakam. Ühe olulise asjana teeme ümber näiteks lapse nime. Algselt oli Sulane, nüüd on Sulo. Väga palju ei pea selle konkreetse asja ümberkirjutamisega nuputama — kus vaja, on lihtsalt Suloke. Ring peal, hakkame demoversiooni salvestama, mille pealt on päris-lauljatega hea edasi minna. Selle käigus värvin teksti vastavalt tegelaskujule, et pärast lihtsam oleks. Heli – punane; Tarvo – sinine; Säde – kollane; Paul – roheline; Siim – valge. Värvide valikul on oluline osa ka sellel, kes omavahel harmoneeruma peavad: nii on Heli ja Tarvo duett lilla, Heli ja Säde oma jällegi oranž. Rohkem kooslaulmist ei toimu, kõik muu on ainult vahelekarjumine. Loodan keskööks koju jõuda, aga uni on nõrkadele. Salvestussessioon lõppeb umbes kolmveerand ühe paiku. SÕNAD ON VALMIS! 🙂

3. aprill 2019, 3 päeva esietenduseni: Esimene salvestus Sissiga. Tuletan meelde, et me oleme kunagi enne Superstaari-tralli kohtunud ka. Sissi alguses ei mäleta üldse, aga kui ma mainin bigbändi ja Nõmmet, hakkab meenuma. Ja meenub rohkem, kui ma ise mäletasin. Mulle meeldib see kogu Piibuteatri värk väga mitmel põhjusel, millest üks on kindlasti kaadritagune koostöö väga toredate inimestega. Ja eriti äge on see, et kui ERR kõige ilusamat eestikeelset sõna otsis, oli Sissi vastus “Säde”. Ja nüüd annab ta Säde tegelaskujule oma hääle. Saatuse vastu ei saa! 🙂

Punane Škoda Superb külgvaates. Tagumine ratas on üsna sügaval koopas.
Alkoralli vahefiniš

4. aprill 2019, 2 päeva esietenduseni: Hiilin päeval töölt korra ära, et Pauli hääle sünniprotsessil silma peal hoida. Kalle tabab täpselt naelapea pihta, kuigi meie nõudmised muutuvad vahepeal üsna keeruliseks. No et ole nagu purjus, aga samas hästi selge diktsiooniga ja siis vihane ka, aga ometi kurb ja haavatav, aga samas tõeliselt macho, ära jumala eest tundeid välja näita. Õhtul aitan natuke ka maskiballi üldkorraldust — veame koos Henriga Livikost peokohta kogu peo kange alkoholi. Superb on ikka suur auto küll, kõik mahub ära. Ainult rattad on veits koopas. Ühtlasi näen esimest korda meie ruumi. Vahepeal olen oma veidras ajukeses jõudnud tõdemusele, et Heli ja Säde on tegelikult ühiskonnale ohtlike elementidena üksikkambrites, pärast seda kui nad kuus aastat tagasi Tarvo ja Siimu salatisse hakkisid. Kõigi järgmiste etenduste (välja arvatud ehk vaid “elu enne”, aga ka see pole kindel) sisu on niisiis toimunud kellegi peas. Või jagatud kujutlusvõimes. Tundub, et millalgi näidati antud inistitutsioonis ka “Sõpru” — mis omakorda peegeldub ka tänavustes sõnades: “Me ei tul’d siia kaklema, vaid Sõpru vaatama”. See selleks. Tahaks natuke seda taustalugu ka publikule vihjata. Näiteks nii, et ekraani peal näidatava menüü vahele tuleb vahepeal lõik “tüdrukutest” hullusärkides. Vahur mäletab, et Kristjan käis eelmisel maskiballil hullusärgis, mis oli Merle kaudu laenatud. Üritab Timolt või Merlelt uurida, kas saaks tänavu jälle.

Pilt valmimisjärgus lavast ja tribüünist. Lava taga ripuvad valged ja sinised kardinad, muid rekvisiite ei ole. Põrand ja tribüün on kaetud lilla vaibaga. Siin-seal vedeleb vaibatükke, rulle, kaste ja muud kola.
Lava ja saal, päev enne etendust

5. aprill 2019, 1 päev esietenduseni: Eelviimasena laulab oma rolli sisse Rosanna (Heli). Vaatamata põlvevigastusele tuleb ta stuudiosse ja teeb sellise soorituse, et ka meie oleme lõpuks põlvist nõrgad. Paraku ei saa ma lõpuni olla, kuna töökalendris sõidab järgmine koosolek sisse. Õhtul tuleb stuudiosse ka Siim ja on järjekordselt Tarvole suurepärane hääledoonor. Ja kuna tundub, et Peetri kurk ikkagi korda ei saa ja teisi ooperibasse ka konksu otsa saada pole õnnestunud, laulan ise Siimu partii puhtaks. Jah, ma mõistan, et pisut ajab segadusse, et meil on tegelane Siim ja laulja Siim, kes laulab Tarvo osa. Aga segadused meile meeldivad. Igatahes: PURGIS! Pärast läheme veel peokohta, kus lava vaikselt ilmet võtma hakkab. Vahur juhib ruumi ehitust mängleva kerguse ja uskumatu töökusega. Abiks on ka Dan, Henri, Jaan, Indrek, Madis ja teised, aga ilma Vahurita, tundub mulle, edeneks see kõik palju vaevalisemalt. Hullusärgi osas on vahepeal selgunud, et Merle kaudu enam ei saa. Teen krüptilise FB postituse, mis küll paljudele nalja teeb, aga lõpuks saan Hanna kaudu ka vajaliku riideeseme.

Kuidas otsida sotsiaalmeedias hullusärki ja üldse mitte kahtlust äratada

6. aprill 2019, Maskiball: Kõik see töö ja vaev, aga tegelikult on vaja veel omajagu tööd teha ja vaeva näha, et kõik sujuvalt kulgeks. Baar tööle panna (toon kodust ühe laptopi), kohalik wifi tekitada, et DJ puldi juures olev iPad saaks Spotify kätte. Nimelt on Indrekul mõte, et peolised võiks saada ise lugusid valida, aga mitte mängima panna. Wifi jaoks toon oma tagavara-ruuteri, lisaks uus Spotify konto ja uurimine, kuidas see käima panna Kiosk mode’is (ametlikult Guided Access). Nüüd oleks vaja proovi teha, aga … kõiki komponente (ega osatäitjaid) veel pole. Lauri käib natuke ilma asjata peopaigas, aga mitte päris. Natuke saab kostüümi ja lavalise liikumise osas siiski läbi rääkida. Igatahes. Lõpuks satuvad kõik ikkagi ühte ruumi: Randar (Heli), Jaak (Sulo/Torm), Jaan (Säde), Tamar (Paul), Lauri (Siim) ja mina (Tarvo). Saame proovidega alustada. Mu mälu on selle koha peal juba pisut hägune, aga kui pidu ametlikult algab, oleme me äkki ühe proovi jõudnud teha? Või kaks? Poolteist? Kokku, kui mu mälu mind ei peta, jõuame läbi proovida maksimaalselt neli korda. Graafiku järgi järgneb kuus etendust.

Pidu käib, baar töötab, müüakse jooke ja snäkke ja vesipiipude kasutusõigust. Baaris on õhtu jooksul abiks lisaks kõigile eelmainitutele ka Oliver ja Terje ja Anneli (ja ilmselt oleks ka Annely, kui ta parasjagu pealava artistide lavamanager ei oleks) ja paljud teised, kelle nimesid ma isegi ei oska enam nimetada. Natuke liialdan ka, baaritoimkonnad on kirjas. Etenduste vahel ronib Indrek diskoripulti ja loob ülimõnusa meeleolu.

Üks asi, millega ma varem pole tegelema pidanud, on näitlejatele turvalise liikumiskoridori loomine lava ja baarileti vahel. Varasemalt on see ruumi paigutusest kuidagi iseenesest tekkinud, aga seekord ei teki. Ja kuna publik esietendust omajagu ootama peab, jõuab neid ruumi liiga palju koguneda. See on siis see koht, mil sa oled liiga populaarne ja seesama menu su head mainet kahjustama hakkab? Esimesel katsel olen ehk natuke liiga ründav (kuigi mõned väidavad, et just liiga pehme olin), kolmandaks korraks on rutiin juba üsna selge. Selgitan, et see on ainult meie ja teie turvalisuse huvides ja et etendusi tuleb veel. Esimesel korral saan ka ähvarduse, sest üks ärritunud peokülaline ei jaksa algust ära oodata. Või no lubaduse minuga kümne minuti pärast anaalvahekorda astuda. Lisaks pean paar korda etenduse ajal rollist välja tulema, et filmimist keelata. Neljanda etenduse ajaks hakkab pidu üldisemalt juba natuke tuure maha võtma, või siis on kõik pealava ees Ivo Linna viimast setti kuulamas, igatahes masside taltsutamisega enam tegelema ei pea. Viienda jätame vahele, kuna ajakava läkski selle koha peal natuke liiga tihedaks. Ja kuuenda (ehk siis viienda) etenduse teeme kõige andunumatele fännidele, kes ikka veel ei taha koju minna. Üllatav, et sõna “teraapia” laulusõnades nii hästi toimib, et kogu publik seda kaasa laulab. Ja kes teab, äkki on pikemas perspektiivis kasu ka? 😉

Tegelased, lavale saabumise järjekorras:

Heli. Pauli tütar, Tarvo naine. Naine, kel on maised vajadused. Esines kunagi laevalavadel, aga nüüd on värskelt emaks saanud. Usub teraapiasse.

Sulo/Torm. Heli ja Tarvo laps. Aeleb hällis, aeleb põrandal, mängib kitarri. Andekas poiss.

Tarvo. Heli mees. Oli kunagi laeval koristaja, aga siis läks laev põhja ja Heli päästis ta ära. Viib rõõmuga prügiämbrit välja, mõnikord on häbi ka.

Paul. Heli isa, Säde elukaaslane. Põrgatab vabalt kolme kossupalli korraga. Armastab viskit, aga ei taha üksi olla.

Säde. Heli sõbranna, Pauli elukaaslane. Kunagi oli koos Siimuga — siis oleks peaaegu Heli ja Tarvoga grupikaks läinud, aga nii valmis hoopis salat.

Siim. Maailmarändur, Säde eks-poiss-sõber. Armastab kodukarjamaad üle kõige, veedab teinekord tunde WC-s. Propageeris kunagi punast veini, nüüd ülistab ainult kodumaad.

Ja nagu ikka: kui sa etendust näha ei taha, ära siia kliki.

Kaks näitlejat, üks (laenatud) särk

Grupikas null: elu enne (ehk 2 nädalaga nullist lavale vol. 2)

Nagu iga kahe aasta tagant kombeks, korraldas meeskoor jälle maskiballi. See ei olnud mingi suvaline maskides ringiaelemine, vaid võimas 700+ osalejaga pidu läbi Kultuurikatla 6 korruse. Ja nagu kaks aastat varemgi, korraldasime meie (eksperimentaal-piibuteater) sinna ühe korraliku eksperimentaal-minimuusikali. Kiidusõnu kuulsime siit- ja sealtpoolt (mis ei tähenda, et me neid veel ja veel ja veel ei tahaks kuulda), aga nüüd, umbes-täpselt aasta hiljem, on aeg oma räpane pesu avalikkuse ette tuua ja köögipool teie takseerivate säravvalgete kinnaste kontrollida anda. Ei, ärge päriselt katsuge. See lima ei hooli kinnastest, vaid söövitab luuüdini välja.

TL;DR? Keri postituse lõppu, seal on üks link ei ole mitte midagi põnevat.

Udune vaade kõrgelt.

Oleme ausad, ega me päriselt 2 nädalat enne pidu oma uue muusikali peale mõtlemist ei alustanud. Korra käisime ikka varem ka Margoga saunas ja põrgatasime ideid. Kui eelmine number sündis põhiliselt T-Teatri originaalteose fragmendist, siis nüüd oli Margole reisi ajal silma jäänud üks Jaapani erootiline romaan. Ja … lõpuks kasutasime me sealt umbes-täpselt ühtainsamat peatükki, mis samuti omajagu mugandus, et meie konteksti sobituda.

Kontekst? Kogu peo teema oli seekord “Vee maailm,” seega ujus kuskilt välja kruiisilaev. Ja see, et tegu võiks olla tunamulluse tüki eel-looga (prequel, et kõigile selgem oleks). Järg on nagunii T-Teatri esituses juba lavale jõudnud. No ja milliseid tegelasi me sealt jälgida võiks? Eks ikka Heli ja Tarvo, kelle paarisuhe (eriti meie versioonis) vägagi ebatõenäoline tundus.

Läheme jälle kronoloogiliseks ära.

Prelüüd

26. jaanuar 2015

On selgunud, et seekordne Maskiball toimub ilmselt Kultuurikatlas. Vaja ruume üle vaatama minna, aga keegi peale Vahuri ei saa.

7. veebruar 2015

Vahur saadab pilte ja juttu ruumide võimalikust jaotusest. Kellelegi meist ei tundu kuigi teostatav see, et me mõne teise pundiga ruumi jagaksime. Niikuinii on meil multifunktsionaalne kava: teatrietenduste vahepeal mängib DJ, baar on avatud kogu aeg.

13. veebruar 2015

Margo annab teada, et Eventechist saab tasuta vaibajääke. Need jõuavad minu juurde kuuri, kus nad ligi 2 kuud lihtsalt ootavad. Aga vägevad  vaibad olid — nii lillat ruumi polnud kellelgi teisel!

18. veebruar 2015

Käime Kultuurikatla avaüritusel ruumidega tutvumas. Kuigi pole veel selge, mis ruum meile jääb, valime endale meeldiva välja ja mõõdame ära. Silma järgi paneme ka poodiumid mõttes paika, millest Vahur hiljem täpse joonise teeb. Kommentaar ehituspäeval: “Teie ruum oli ainus, mille tellimus kardinaalselt ei muutunud.”

20. veebruar 2015

Saame infot Kultuurikatlas kasutada oleva mööbli ja poodiuminduse kohta. Mida me sellega peale hakkame? No eks Vahur saab täpse joonise teha, mis muud. Kuigi see on endiselt lahtine, kas me ikka saame selle ruumi.

23. veebruar 2015

Toimub järjekordne “Bassid baaris,” kus Margoga põgusalt ka etenduse võimalikku sisu arutame. Detailidesse ei lähe.

Vahepeal on kuu aega lünka. No eks selle jooksul idee kuidagipidi küpses ka, aga konkreetsemaid samme ei olnud. Või kui olid, ei fikseerunud nad kuupäevaliselt.

Asi läheb konkreetseks

20. märts 2015 — 15 päeva esietenduseni

Koosolek Margo juures, eesmärgiga etenduse sisu valmis visandada. Hilinen, sest mul on impro ja ei saa ju enne tagasisideringi ebaviisakalt ära joosta. Kui lõpuks kohale jõuan, on algus juba selge — Heli (Randar) tuleb alguses kabareenumbriga lavale, tekib mingi täiesti ebatõenäoline flirt/märkamine Tarvoga (mina). Muuhulgas käib läbi idee laevahuku hetkeks “My Heart Will Go On” sisse tuua. Ja ka see, et kui eelmine kord tegime Bondi, võiks seekord ka teha.

22. märts 2015 — 13 päeva esietenduseni

Margo pakub välja esialgse laulude nimekirja:

  • Lana Del Rey – “Young and Beautiful” või “Video Games” (kabaree)
  • Karl-Erik Taukar – “Vastupandamatu” (fragment)
  • Celine Dion – “My Heart Will Go On” (algus)
  • Curly Strings – “Kauges külas” (jäämäe otsas)
  • Tujurikkuja – “Olla eestlane on halb” (kodustseen)
  • Paul McCartney & Wings – “Live and Let Die” (kuigi pigem GnR versioon)

24. märts 2015 — 11 päeva esietenduseni

Proovime lauludele uusi tekste kirjutama hakata. 5 laulust 4 saavad esimesed tekstialged, aga tervikust on asi kaugel. Heli kabareenumbrile, mille sõnadega kõige kaugemale jõuame, on plaanis ka tantsuseade. Aga selle kokkuleppimisega läheb veel aega. Proovin Heli rolli Mirjamit ära rääkida, aga ei õnnestu — liiga palju tööd.

Vahur tegeleb samal ajal lavakujundusega, arutame ka ruumi paigutust.

26. märts 2015 — 9 päeva esietenduseni

Kolin tekstid Google Docsi, sest nii saavad kõik asjaosalised (okei, mina ja Margo) neid jooksvalt muuta ilma e-kirjadega edasi-tagasi kolistamata. Margo täiendab faili, paneb kõrvuti tulpadesse uue ja originaalteksti.

27. märts 2015 — 8 päeva esietenduseni

Hommikuse inspiratsioonipuhanguga kirjutan valmis mõnusalt üle võlli sissejuhatava teksti ja umbes pool esimest laulu (Heli osa). Õhtul tekib alge ka Tarvo poole jaoks. Margo juhib tähelepanu asjaolule, et keegi meie pundist peaks ka pangateemaga tegelema (et peolised ikka meie baarist ka midagi osta saaks).

28. märts 2015 — 7 päeva esietenduseni

Imbi sünnipäev. Margo kirjutab Jareku šedöövrile (“Olla eestlane on halb”) esimese portsu uusi sõnu. Ei ole üldse lihtne materjal, millega tööd teha. Võtan tuld, teen rütmis mõned korrektuurid ja kirjutan valmis praktiliselt kogu kapteni laulu. Mitte küll lõpliku versiooni, aga siiski.

29. märts 2015 — 6 päeva esietenduseni

Vahur käib pundijuhtide koosolekul (Margo ei saa Superstaari ülekande pärast osaleda) ja annab märku, et meie jookide nimekirja oleks juba hädasti vaja. Ühtlasi palub kõigil reede vabaks teha, et lava ehitama saaks hakata. Muidu ei ole ju kuskil lavaproovi teha, eks. Mina korrigeerin pisut esimest laulu ja jätkan Tarvo rolli väljakirjutamist. Meil ei ole siiani Heli uut häält, sest kokkulepped ei pea ja üldse on ilge jama.

30. märts 2015 — 5 päeva esietenduseni

Proovime lauludele uusi tekste kirjutama hakata. Heli kabareenumbrile on plaanis ka tantsuseade, aga selle kokkuleppimisega läheb veel aega. Vaikselt hakkab sündima mõte, et viimase laulu (“Live And Let Die”) võiks teha hoopis “lisapalaks,” mis seob eellugu järgmise (st 2 aastat varem lavale toodud) tükiga. Sünnivad ka vastavad laulusõnad.

31. märts 2015 — 4 päeva esietenduseni

Margo annab mõtte, et kapteni laulu refrään võiks märksa morbiidsem olla. Mõeldud-tehtud: “Koos nüüd põhja lähme, te pilke enam iial ei näe me, saabub külm ja jäine surm.” Mõnus. 🙂 Tekst hakkab juba lõplikku vormi võtma, aga räpp on veel puudu. Siiani lootsime Genkaga kontakti saada, plaaniga tal see täis improviseerida lasta, aga nüüd vist enam ei jõua. Plaan B-d on vaja.

1. aprill 2015 — 3 päeva esietenduseni

Hommikul näen räpi esialgset teksti, mille Margo ja Annely valmis on treinud. Samas tekib mul vallatu mõte kutsuda räppima hoopis Airi Allvee. Kiire kõne: ta on nõus! Olgu, tal on küll kella kümneni õhtul proovid ja etendused ja mis kõik veel, aga pärast kümmet saaks räppima tulla küll. Huhhuh.

2. aprill 2015 — 2 päeva esietenduseni

Räpp vormub öösel peaaegu lõplikuks, nagu ka kõik muud tekstid. Ja üsna napilt, sest õhtul juba salvestamegi. Päeval käib Siim Tarvo osa sisse laulmas ja õhtul tulebki Airi seda va vanatädi osa sisse räppima. Ongi kõik juba peaaegu valmis? Või noh, peaaegu. Koori on ka vaja. Ja naispeaosa. Pluss see, et Taukar on vahepeal küll kapteni teksti sisse laulnud (see valmis ühena esimestest), kuid fono meil selle taustaks pole.

eluonilus

3. aprill 2015 — päev enne esietendust

Kuusk saadab pilte meie ülivingetest roosadest V-kaelusega piibuteatri-särkidest. Ühekordseks kasutamiseks, sest trüki asemel on särgi peal kleepsud [, mis juba peo jooksul maha hakkasid kooruma].

Lõpuks jõuame ka Kee Abeli seatud avanumbri koreograafia harjutamiseni. Õigemini treeninguni, sest tegu pole üldse lihtsa pähkliga. Õnneks on meil poisid tugevad ja kannavad välja (kuigi eks natuke kostab alguses ka vingumist, et Randar (Heli) on raske). 😉

Rääkides Helist, teeb tema häält meil nüüd siis hoopiski Rosanna Lints, kes tabab märki suurepäraselt — pärast sõnadega tutvumist ja esimest läbilaulmist anname üheainsa suunise (“võiks olla rohkem kabaree”) ja tulemus on puhas kuld. Pärast laulame kuuekesi — Imbi, mina, sünnipäevalaps Annely, Margo, Karolin ja Ilja — sisse grande finale kooripartii. Olgu, Margo hoiab pigem küll mikrist eemale, sest keegi peab ka nuppe vajutama, aga hinges on ta meiega. Vahepeal suhtlen Taukariga, kes sõidab koos bändiga kuskile linnast välja esinema, aga lubab siiski “Vastupandamatu” esialgse demo fono meile saata. Saangi Ericult e-kirjaga wav-faili, aga see on TEISES TEMPOS! Mis seal ikka, proovin kätt endale suhteliselt tundmatu tarkvaraga, pusin natuke ja … ah, petab ära küll.

piibus2rk

4. aprill 2015 — esietendus + 4 kordusetendust

Olemas. Ma tõesti ei mäleta, millal me selle kõige käigus veel proove teha ja oma tükki lavastada jõudsime, aga kuidagi see kõik laabus. Tulemus? Taaskord maskiballi üks populaarsemaid atraktsioone. Kõik linnukesed on olemas — mehed mängivad naisi, muusika, seks, kruiisilaev, jäämägi. Ja seda kõike jälle napilt enne tähtaega. Aijah, maskiballi avapauk jääb mõningatel meist nägemata, sest piibuteatri heli-, valgus- ja videosüsteemid on ka ju vaja töökorda saada.

Aitäh kõigile kaasteelistele (aga eriti Margole)! Ma jälle ei ütle, et lõpptulemust siit näha saab. St ametlikult sai seda näha ainult maskiballil, ausalt ka.

Ja kui sind huvitab, siis järgmine maskiball toimub juba 2017 — tõenäoliselt 2. aprillil. Küsi minult pileteid näiteks veebruaris. Märtsis võivad teised juba otsa saada.

“Grupikas” ehk kuidas üks mini-eksperimentaalmuusikal kolme nädalaga nullist lavale jõudis

Kõigepealt aitäh kõigile, kes seda tegid või tegemist muul moel toetasid. Jubedasti tahaks siia kogu pika nimekirja lahti kirjutada, aga siis ma unustaks raudselt kellegi ära või midagi sama jubedat ja siis ma parem jätan üldse kirjutamata. Igatahes teadke, et ma olen teile kõigile väga tänulik. Rääkimata siis publikust. Publik on ju see, kelle pärast me üldse midagi teeme.

3. märts, esietenduseni 2 nädalat ja 6 päeva

Käime Margo juures saunas, Margo teeb oma legendaarseid singi-juustu saiakesi. Inspiratsiooniks mängib Aerosmith, pärast vaatame veel natuke Queeni kontserti ka. Asjani väga ei jõua, aga paar ideed on õhus. Näiteks see, et me võiksime “kaverdada” T-Teatri “Meie elu köögis” legendaarset grupiseksistseeni ja et sellest võiks muusikal tulla. Aga see on ka kõik. Õhtul saan kontakti Piretiga (originaali autor, eksjuonju) ja saame jutule.

Mina: Hei! Meil on plaan meeskoori maskiballil natuke üht sketši su surematust köögiloost natuke töödelda ja lühimuusikalina esitada. Oleksid sa sellega põhimõtteliselt päri ja aitaksid meil äkki ka mälu värskendada natuke?

Piret: Oo! Väga lahe! Millist?:)

Mina: Grupikat. Jagaksid sa meiega ehk oma skripti?

Jagab. Järgmisel õhtul on skript meie käes.

12. märts, esietenduseni 11 päeva

Koguneme Margo juurde suure kambaga eesmärgiga laulusõnu kirjutada. Suur kamp hakkab muid teemasid arutama, laulusõnu kirjutame kolmekesi (mina, Margo ja Kaspar), vahepeal presenteerime neid teistele ka. Esimene laul saab enam-vähem valmis.

13. märts, esietenduseni 10 päeva

Õhtul jälle Margo juurde sõnu kirjutama, seekord oleme kahekesi. Instrumentaal, originaal ja Pireti skript aitavad tohutu kiirusega edeneda ja õhtu lõpuks on meil valmis kõik peale viimase laulu. Ehk siis 4/5.

Ühtlasi on meil just selle kuupäeva seisuga olemas kokkulepe ühe lauljaga. Liina ei tea, mis teda ees ootab.

14. märts, esietenduseni 9 päeva

Räägin Piretile, mis seisus me oma remiksimisega oleme, aga ei ava kõiki kaarte. Piret küsib, miks meile üldse seda skripti siis vaja oli. Oh, kui ta vaid teaks. 🙂

Igatahes, vestluse lõpuks on ta küps maskiballile tulema ja meie šedöövrit oma silmaga kaema.

15. märts, esietenduseni 8 päeva

Kirjutame valmis viimase laulu sõnad. Teelega on mingisugune kokkulepe teise naisrolli osas, aga päris kindel ei saa olla enne, kui me stuudios sellele joone alla tõmbame. Ja kes laulab meeste osi? Üks võiks ma ise olla, aga teine?

18. märts, esietenduseni 5 päeva

Kooriproovis näeme Margoga valgust — meesrollid võiks sisse laulda meie dünaamiline dirigendiduo! Olen pisut skeptiline, kas nad nii röögatu plaaniga kaasa tulevad, aga proovime. Siim on käpp. Ja ennäe imet, Peeter ka!

19. märts, esietenduseni 4 päeva

Siim käib tööpäeva lõpus oma partiid sisse laulmas. Hakkab vaikselt formuleeruma idee, et üks mees on tenor ja teine bass.

Kui Siim lõpetab, on meil natuke aega. Laulan teiste rollide kohahoidjad sisse, äkki läheb vaja.

Õhtul võtame Liina pärast väsitavat koolipäeva auto peale — ta ei tea siiani, mis teda ees ootab — ja siis ma autos küsin: “Kas sa Skyfalli laulad originaalhelistikust ära?”

“Ma ei ole seda küll kunagi laulnud, aga küll ma hakkama saan!”

Imetlusväärne! Küll aga võtab salvestussessioon pisut rohkem aega, kuna meie sõnad ajavad Liina aeg-ajalt itsitama. Võtame seda kui head märki: kui lauljale naljakas on, küll siis on publikule ka. 😉

20. märts, esietenduseni 3 päeva

Peeter laulab oma osa sisse. Küll aga ei jõua Margo seda veel õhtuks kokku miksida ja näitlejad — jah, meil on nüüd siis täiskomplekt koos — tutvuvad materjaliga minu lauldud pleisshõulderi pealt. Kohati on naljakam kui peaks, sest ma ikka pingutasin veits üle ka oma falsettide ja asjadega seal.

21. märts, esietenduseni 2 päeva

Käin õhtul ühel üritusel, kus Teele ka kohal on. Tutvustan end ja uurin, kas ta ehk tahaks juba öösel oma partii sisse laulda. No dice. Aga muidu jätab entusiastliku mulje.

22. märts, päev enne esietendust

Teele laulab oma osa sisse, helirida on sellega valmis! Ruum hakkab ka vaikselt vormi võtma, tänu Vahuri ennastsalgavale tööle. Vaatame masendunult lava ja mõtleme, kuidas see küll tööle panna.

Ja siis, paari imepisikese nüansiga (mis sisaldas kümnete meetrite kaupa kanga lõikumist, ülesriputamist ja kokkusidumist; laua laenamist naaberboksist; lauale lina pealepanekut; kahe tooli toomist Margo juurest; külmkapialusele lauale sinise “lina” improviseerimist ja, mis kõige tähtsam, valguspargi seadistamist) saab suvaliselt laval paiknevatest esemetest ühtäkki köök. Huhh, napikas.

23. märts, d-day

Hommikupoolikul saame näitlejatega paar korda enam-vähem läbi mõelda, mida me laval teeme. Ainuke algusest lõpuni täiskiirusel läbimäng toimub vahetult enne uste avamist. Või noh, mõni maskiballikülastaja on juba ruumides sees, aga õnneks on meie teater seestpoolt lukustatav. Ja ongi aeg päriselt lavale minna!

Sellest, mis edasi toimus, räägivad juba legendid. Mina seda videot teiega jagada ei saa. Ja ega keegi teine ka ei jaga, eksju? 😉

…i see your lips are moving…

Peab vist vaikselt eelmise nädala kokku võtma, kuna iga päev ei jõudnud.

Elu esimene kogemus kaamera ees suu liigutamisest käes:

…ja siis veel intervjuu ka:

Pärast tuli Noortebändi finaal, kus me esikolmikusse ei mahtunud. Sellega on minu jaoks Noortebändil osalemine lõppenud. Kogu eluks. Aasta pärast pole ma enam noor, mis teha. 😛

Ja siis maskiball. Reede õhtul sai videopundiga mõned “reklaamid” sisse loetud, sh filmi treiler. Kukkus päris hästi välja. Bändiga esinemine oli seekord omamoodi huvitav kogemus — juba reede hommikul oli mingi haigus kallal, loengus istuda ei jaksanud. Laupäeva pärastlõunal soundcheckis laulsin ühe loo ära ja rohkem ei riskinud — kurk oli lihtsalt nii kähe juba. Aga ometi polnud õhtul probleem terve sett ära teha, sest publik andis meeletu adrenaliinilaksu! 8)

…ja mu juuksed pole siiani lakist 100% puhtad. Pildid orksis. 😉

…crazy, crazy, crazy, crazy nights…

Nädala plaan on paigas:

täna: töö+laulupeo proov+ettelaulmine
homme: töö+bändiproov+terevisiooni ettevalmistused
kolmap: töö+bändiga terevisioonis
neljap: töö+bändiga soundcheck+noortebändi finaal
reede: töö+kool+maskiballi ettevalmistused
laup: kool+bändi soundcheck maskiballil+maskiball
pühap: kool+maskiballijärgne koristamine+juhatuse koosolek

Salsa jääb sel nädalal täielikult vahele, maskiballi kostüümi orgunni ei osanudki kuidagi siia vahele paigutada. 😛

Oleks võinud ju ette planeerida ja selleks nädalaks puhkuse võtta… aga mis sest nüüd enam. 😀