Mingit puhkust ei ole mul vaja (ehk kuidas ma Ott Arderiks kehastusin)

MIS NÕUTUS ON
KAS NAGU SÕELAGA VEEKANDMINE
KAS NÕUTU ÜLDSE TAJUB NÕUTUST
NÕUTUS MUUDAB NII JÕUTUKS
ET EI TEA TAJUDAGI
TAJUTAGUNE AJU, ALATAJU, TAGUTAJU
AIMAB NII MÕNDAGI, AGA ÜLETAJULE EDASTAB
NÕUTU TEADVUS MÕTTEVILJA EI KANNA
KUI VAID TEAKS, KUHU KURAT KÜLL ALATEADVUS PANNA

THE SAME OLD FEELING COMES TO ME

-O.Arder

Pikutan ühel õdusal oktoobriõhtul elutoas diivanil, kui heliseb telefon. Helistab Lavastaja. Nemad otsivat oma tükki kedagi Ott Arderit mängima. Juhuslikult tulin mina meelde. Puiklen, mis ma puiklen, aga lõpuks annan ikkagi alla. Lavastaja lubab, muide, et mu roll ongi ainult luuletused ja ei midagi muud. Miskipärast kallutab see lubadus mind pigem “jah” ütlema, kuigi — kui hoolega järele mõelda, teeb see asja mingis mõttes keerulisemakski. Laulusõnadega olen kohati üsna meelevaldselt ringi käinud ja neid oma meeleoludele vastavalt moonutanud, aga luuletaja elust rääkivas tükis peaks vist ikka 100% autentne tekst olema? See dilemma vaevab mind veel pikalt — sest kui keegi, siis just autor (keda mina kehastan) võiks oma teksti moonutada? Ka kirjapandud tõde ei ole ju alati absoluutne. Igatahes.

PS: ei mingit komplimenti, aga ilmselgelt sinust paremat Otti ei ole Eestimaal olemas. Päriselt! Mingi hetk, kui me Oti otsimisega juba meeleheitel olime, hakkasime prof näitlejaid läbi lappama. Väga midagi ei leidnud. Trink oli kõige lähemal. Kui keegi nt 50 aasta pärast tahab seda etendust uuesti teha, on ta omadega perses… 🙂

-Lavastaja, pärast hiljuti lõppenud esimest etenduste tsüklit

Mis siis ikka, sõrm on antud, mingu käsi ka. Asun rolli uurima. ERRi arhiiv on ses suhtes väga tänuväärne allikas, kust leidub nii intervjuusid, omaloomingu lugemist kui ka vähemalt üks laul. Mingil hetkel turgatab pähe üks, kes veel rohkem Otti meenutab. Voldemar. Ja siis viin lõpuks kokku — omaenda isa mängida oleks küll eeskuju (ja geneetika) mõttes lihtne, kuid emotsionaalsele poolele ei hakka mõtlemagi. Teisalt, Oti alkoholilembus (rääkimata vasakukäelisusest) inspireerib mind mingil määral ka omaenda isa siia kompotti sisse segama. Lõpuks võtan julguse kokku ja kutsun Voldemari lõunale, et veelgi vahetumaid näpunäiteid saada. Saangi. Ilmselt just tänu nendele vihjetele ütlevad pärast etendusi mõned, kes Otti isiklikult tundsid, et laval olla täitsa tuttav mees olnud.

ARMASTUSE MAAGILINE ARV
ON ÜKSTEIST.
VEEL EI OLE HILJA
HAKATA ARMASTAMA

-O.Arder

Teeme proovi. Oi, kuidas teeme. Aegade kokkuleppimine on keeruline, sest trupp on nii suur. Veebruaris tähistame Oti sünnipäeva eelõhtut Õlleteegis kontserdiga, kus laulame laule nii etendusest kui ka mujalt. Hõikame välja, et tükk jõuab lavale märtsi lõpus, aga … no ei lähe päris nii. Ikka seesama probleem, et väga üle ühe korra nädalas ei jõua proove teha ja mõned stseenid ei kliki veel. Tagatipuks, intervjuu filmimise tagajärjel (jah, üks osa loost räägitakse ära läbi teleris mängiva saate, kus Kristo Elias intervjueerib Ott Arderit) jään ma ilma oma osast proloogis. Puhtalt logistilisel põhjusel: Oti habet ei õnnestu mulle ka parima tahtmise juures nii kiiresti ette kleepida. Aga need read on endiselt peas.

KUI RUMAL RAHUTUS EI LASE ÜKSI OLLA,
VAID AJAB MIND TOAST VÄLJA KESET ÖÖD,
SIIS ASTUN ÕIGE VAIKSELT TREPIST ALLA,
EI SEGA NEID, KES PÄRAST PÄEVATÖÖD

NÜÜD JUBA MAGAVAD JA NÄEVAD UND VÕIB-OLLA;
EI OLE NÄGEMAS NEIST KEEGI SEDA ÖÖD,
MIS AVANEB MU EES, KUI JÕUAN ALLA,
KUS PÕLEB LATERNAID, ET VALGUSTADA TEED

NEIL, KEDA RAHUTUS EI LASE ÜKSI OLLA,
VAID AJAB ÄKKI VÄLJA KESET ÖÖD.
ET RAHUNENULT TAGASI KORD TULLA,
MA LÄHEN ÕIGE VAATAN TÄNAST ÖÖD.

-O.Arder

Mida pikemaks proovitsükkel venib, seda madalamaks vajub motivatsioon. Vahepeal on juba tunne, et tahaks kogu asjale selja pöörata ja minema kõndida, aga … trupp on juba nii lähedaseks saanud, et sellist reetmist mu südametunnistus lihtsalt ei luba. Ja siis, ainult kaks kuud algselt väljakuulutatust hiljem, jõuamegi lavale. Esietendusel on näiteks kaks Lapinit — üks laval, üks esireas. See esirea oma ütlebki pärast etenduse lõppu, et nägi tuttavat meest: olla lausa pisara silma toonud. Eesmärk täidetud!

PAIDEST TULID JAAN JA JÜRI,
PALJAPÄI JA PALJATÜRI!

-O.Arder

Piletid lähevad nagu soojad saiad — igal õhtul täismaja! Otsustame teha ühe lisaetenduse, mis tähendab kaht etendust ühel õhtul. Vahet ~45 minutit. Muidu polekski nagu midagi, aga nii lühikese ajaga ei õnnestu ruumi piisavalt tuulutada: õhus on lõpuks nii vähe hapnikku, et küünlad tahavad ise ära kustuda. Tagarea publik kaalub minestamist. Palav on muidugi ka — nii palav, et aknaklaasilt “sulab ära” sinna spreivärviga tekitatud jää.

13307196_1075976859112099_8487329602218386246_n
Pilt: Mats Õun

Mis ma sellest kõige rohkem õppisin? Eelkõige seda, et Ott Arderi luules on nii palju sügavust! Ja seda, et rollis olles suudan ma oma tavalisest hääleulatusest terve tooni allapoole minna. E, paremal juhul Eb on juba aastaid minu alumine piir olnud. Ja nüüd? Puhas C#. Vene keeles. Kui IT Kolledži bänd (Can’t.C#) veel tegutseks, peaksin ma sealt nüüd välja astuma. 😉

ET KILLUD TOOVAD ÕNNE,
SEE ANNAB LOHUTUST
NII MÕTLED JA EI TUNNE-
GI MINGIT RAHUTUST
VAID KILLUD TOOVAD ÕNNE
JA TERVIK ÕNNETUST.
VAID KILLUD TOOVAD ÕNNE,
EI MINGIT TERVIKLUST!

-O.Arder

Pilt: Mats Õun
Pilt: Mats Õun

Suur aitäh kogu trupile. Sügisel teeme jälle! Ja kontserdid peaks ka käima tõmbama. Õlleteegis. Või kuskil mujal. Eks näis.

 

ESMAKOHTUMISE, ESMALAHKUMISE PÄEV
KUI ERINEVAD ON NEMAD
NEED KAKS
INIMEST, PÄEVA
NOIL PÄEVIL
VALU ON OMETI TUTTAV
ENNEGI MINDUD
NII KOKKU KUI LAHKU
TÄNAN, MU KALLIS, ET JÄTSID
ÜTLEMATA. SA OLID MUL TEINE
AGA VALU ON VAHVA
JA TÄIESTI TALUTAV, TUNTAV
TUTTAV VALU, NEETULT TUTTAV
ESMAARMASTATUGA LAHKUMINEKUST PEALE
AGA SEE VIIMANE OLI JU HOOPIS TEINE INIMENE

BUT
THE SAME OLD FEELING

-O. Arder

Paar nõretavat värsirida Imbile

Kuis mõistame, et see on see?
Mismoodi aru saab, et need
on tunded teistest ülevamad?
Kes ütleb, kes on targemad?

Meil’ öeldakse: “Küll aru saad.
Kui kohal on, siis tunned sa.”
Kuid tundetorm ei ole see,
hormoonid pilgu viivad eest
ju pubekal, kes kirest keeb;
on’s vanemana nürim meel?

Nüüd taipasin, mis on see iva,
mis suhtest õige, parima
teeb minu jaoks; on näha vaja
nihet vaid, mis ruumi, aja
väänas paigast nii, et aasta —
igavikku meenutas ta.

Ei, mitte mõttes sellises,
kus lõpukella ootad vaid.
Su juures, sinu embuses,
kõik tundub nagu teinud pai
mul’ oleks igavesti sa.
Nii olnud on ju enne ka:
ei ainult aasta, kaks või neli,
vaid alati. Ei valgust, heli,
ei Jumalatki polnud veel,
kui meie kaks. Me hinged teel.
Üheskoos. Alati.

Imbile naistepäevaks

Et ei jääks muljet, nagu ma omaenda kullakallist abikaasat polekski naistepäeval meeles pidanud, avaldan siin ka selle väheke intiimsema luuletuse.

Imbi, sa ei ole N,
aga mingis mõttes oled
mulle nagu Väikevend
kuid ma Karlsson pole.

Imbi, sa ei ole A,
kuna A on surnud.
Sina aga ikka elad,
pole üldse surnud.

Imbi, sa ei ole I.
Oota, see ei lähe.
Imbi alguses on I …
Aga … mängime, et läheb?

Imbi, sa ei ole N,
mhh, see juba oli.
Samas, ega Väikevend
ka ju sull’ ei sobi.

Imbi, sa ei ole E,
sest sa oled Imbi.
Kas on vaja tõestust veel?
Sa ju oled Imbi.

Aga kõike kokku võttes
oled kõik need tähed.
Lisaks paljus muuski mõttes
hinge mulle lähed!

Kas keegi peale Imbi aru ka sai?

Luuletus töötavatele naistele naistepäevaks 2013

Oh naised, naised, kuhu te
nõnda kiirelt tõttate?
Miks ei võta aega maha,
miks ei vaikselt unista?

Laske meestel rabeleda!
Las me teeme, puhake!
Täna võite vedeleda,
küll me teid nüüd toidame!

Mis oleks elu naisteta?
Ei virinat, ei näägutust,
ei silmailu, lillelõhna,
ei keskil’ hoida lahti ust.

Kuid, jah, ilma naisteta on kurb maailm.
Ka roosil päikeseta tundub külm.

Reede, reede, käes on jälle reede

Seega võtke aeg nüüd maha
võtke kooki, jookigi.
Mehed teenivad nüüd raha,
sest nitro on ikka s…ks kallis ja me tahtsime teid Haapsalu lennukale kiirendama viia ja elu on ikka seiklus, noh!

Juhe koos? Pane poeesiat!

Imbi says:
hurra
mis on sinu hüüdmini

garf says:
hurra?
Imbi says:
hurra-murra
Jeeme

garf says:
ära mine, Närvi!

Poeesia, raisk. Diibim sellest filmistki, mis… aga las ta jääb.

Riimid riimist — riimiriimid?

merlen says (18:16):
*Tekkis tahtmine ise ka osata riime seada.
garf says (18:16):
*riimide seadmiseks pead sa riime tunnetama
*hinga riimi!
*triivi riimiga kaasa!
*kujutle end suvisel aasal
garf says (18:17):
*kus riimid su ümber mängeldes seavad end ringi
*ja sinul on seljas vaid kleit, pole sokke, ei kingi
*jalataldadest sisse kuis tungivad riimid
*ekstaasi sind viies, kui sa vaid triivid
*ei elu, ei surma, bürokraatiagihurma
*vaid riimid, need riimid, oh, riimid…
*ah! ekstaas!
*võta riimi üks klaas!

Anna fantaasiat!

su kaunid kumerused lummavad mind nõnda —
ei ilmsi olla saa, vaid justkui näeksin und ma mõnda
mu analüüsivõime halvan’d sa
oo, anna, sulle… ainult sulle kuulun ma!

kuid luuleridu sinu jaoks ma seaksin
kui teaksin, peaksin veel, end tooli külge seoksin
ja lõpetaks… ei iial, sulle neid
ma kirjutaks, ma hulluks, kauneim neid
kui ainult loota võiks, et mõju omab see
sull’ värsivoolust sõlmiks kaelakee!

mu luules liialdused väiksed
kui kasvaks, kustutades päikse
mis sinu sära kõrval tuhm on niigi…
kuid sa ju tead, sull’ ometi on öeldud?
veel lisada võiks säärase repliigi:
ei olla päriselt sa saa — sa oled väljamõeldud!

Kuis mõnikord tekst ära lipsab käest…

garf: dirk gently ftw!

Laura: seisab mul riiulis hemingway kõrval

garf: mõlemad?

Laura: üks

garf: esimene?

Laura: ma arvan küll

Laura: ja

Laura: esimene

garf: ja?

Laura: jah*

garf: üksik sidesõna uitamas ekraanil

Laura: otsib koma

garf: … on ta parasiit või lesk?
kui leidmata jääb, luhtuvad siis plaanid
või koorub sellest välja humoresk?

Laura: ei, lihtsalt elu lõpmatu paradoks, kus ja, kelle ette koma reeglipäraselt ei käi,siiski seda soovib

garf: riimid, riimid, riimid!

Laura: vabariim, mees,
see on see,
mis ootab sind ees

garf: noor neiu, kuskil interneti peal…
ei vabavärss mind rahulda, ei eal

Laura: Lase vabaks!
Lase vabaks…
enne kui jääd liiga vanaks 🙂

garf: ent piisab tegelikult minu kõrvus
kui kõlalt sarnane on see, mis lause lõpus

garf: vokaalid mängeldes las täita seda rolli,
mis mõnel tingib pikalt ilme morni —
ei lauldes keegi kirjapilti näe
ja lummuses küll publik liidab käed

Laura: mu pea on paksult nohu täis,
ei ühtki riimi enam välja käi 🙁

garf: ja minul unevõlg, mis, vastupidi
mul annab võime luua kiiremini!

Laura: Küll olla võid siis õnne tipul sa,
peaasi, et tööl ei jääks nüüd magama

garf: oh ei, ei sellepärast muretsema pea
mul sõber mate täna maitseb hea
ta kangus kofeiinirikkalt aitab
ja mõttelõnga veelgi enam paitab

Laura: Jah, siis võin rahus puhata oma hinge,
kui vaid ei pitsitaks see vastik köhapinge

garf: mett, sidrunit, paar küünt veel
küüslauku, ehk väike ingver,
paar lusikat, on tervem neel
ja kurgust taganevad pinged?

Laura: eks näis, eks näis,
ehk esmaspäeval jälle koolis käin

garf: (kuule, võin ma selle millalgi ära blogida? :P)

Laura: (ok)

Laura: Oh pagan, kuis aeg küll jookseb eest,
peaaegu oleks ära jahtunud mu ravitee.

Memory Lane

so you’re tired of your everyday life, it seems such a drag?
wanna go back to the good old days, revisit all the fun you’ve had?
get back together with the gang, shoot some pool just like you used to do
or ring up your ex girlfriend so that she’d still have it bad for you?

put your clock in reverse and accelerate down memory lane
pick an album of your choice, use it as a visual aid
whenever in misery, remember these few words that i said:
there’s a built in time machine… in your head

or how, for instance, would you feel about this:
re-experience the feelings of your very first kiss
the excitement and anticipation giving you such a thrill
she seems ready, there’s the green light — now go for the kill!

put your clock in reverse…

a good friend of yours who has long since passed away
but inside your mind it still feels like yesterday
so you rewind the tape and just let the conversation flow
you feel like you should… but it’s so hard to let go

put your clock in reverse…

Inspiratsioon ei hüüa tulles

Mõni päev tagasi osutus minu pingemaandamismeetod kellelegi inspiratsiooniallikaks: [A Lonesome Wolf]. Mina vastasin nii:

one day an angel… oh, wait
a bird? a plane? no way
one day i saw a butterfly
it was an instant high

told me her name was… i forget
did she even say?
but that is not the point, i met
my destiny that day

***

an influential butterfly
her soul will never die
i really love to see her fly
oh, butterfly
so high…

***

she told a tale, it was quite strange
of someone she once knew
a lonesome wolf who drove in rage
when he was feeling blue

this wolf reminded me of someone
someone i should know
i thought about it, came undone
it hit me, had to go

***

an influential butterfly
her soul will never die
i really love to see her fly
oh, butterfly
so high…

***

got in my car and drove all night
a day, a week, a year
my mind enraged, not quite alright
fleeing from my fear

i asked her, “is it true? reply!”
not knowing what to do
“the lonesome wolf,” said butterfly,
“that lonesome wolf was you”

***

an influential butterfly
her soul will never die
i really love to see her fly
oh, butterfly
so high…