Lõputöö kaitsmine kui teatrietendus

Möödunud aastal, kui IT Kolledž diplomitööde kaitsmisi üle kandis, vaatasin neid hoopis teise pilguga kui varem. Eks oli ju väikestviisi põhjust ka: esimest korda elus olid mul juhendatavad, kes oma töid kaitsesid. Ja umbes siis, kui mu esimene juhendatav komisjoni küsimustele vastas, sain ma aru. Sain aru, mis tunne lavastajal oli, kui me esikal lavale läksime ja tema ei saanud enam muud teha, kui lava taga närveerida.

Tänavu oli veel paar kraadi põnevam — olin ühtaegu kahel pool lauda. Üheaegselt nii juhendaja kui ka juhendatav. Andsin nõu, kuidas ettekannet paremaks tuunida (need näpunäited tahan lähikuudel ka siia postitada), ise nuputades, kuidas akadeemilises õhkkonnas siiski üks kiisupilt ekraanile sokutada.

Ahjaa, sellest viimasest: läbi magistriõppe oli mul igas ettekandes vähemalt üks kassipilt. Miks? Noh, ühtpidi ei ole “Mulle meeldivad kiisud” kümne aastaga kuhugi kadunud (vt ka Penthouse 9). Teisalt, kuna keegi suur ja tähtis on kunagi kuskil (vabandust, allikat praegu ei leia) defineerinud Interneti tuleviku sõnadega “all cats, all the time.” Tulevikuks peab ju ometi valmis olema.

Tulles nüüd tagasi teatrietenduse-paralleeli juurde, jõudis mulle tänavusi — Eesti Infotehnoloogia Kolledži viimaseid — kaitsmisi vaadates lõpuks kohale, miks meie lavastaja ei taha etenduse ajas saalis olla isegi, kui kohti jätkub. Tahtmine sündmuste käiku sekkuda võib mõnikord nii suur olla, et ei suuda tagasi hoida. Siit ka lubadus: ma ei kavatse, vähemalt lähemas tulevikus, oma juhendatavate kaitsmisi kohapeale vaatama tulla. Mitte et ma neist ei hooliks, oh ei. Vastupidi. Kuna ma hoolin, hoian oma temperamendi igaks juhuks komisjonist võimalikult kaugel. 🙂

Top 9 momenti minu kõrgharidusteest ehk diplomitöö kui gateway drug

Lõpetasin hiljuti kooli. Nagu lõpus ikka, on aeg tagasi vaadata. Järgnevalt toon välja oma üheksa kõige lemmikumat hetke viimase üheteistkümne aasta tegemistest.

9. TTÜ-sse sissesaamine

Oli küll kõva konkurents, aga ikkagi sain oma esimesena valitud erialale sisse. Varunimekirjas sain sisse ka TÜ-sse, aga see ei huvitanud mind enam üldse. Võrgutarkvara ja intelligentsed süsteemid. Kaasnes see, et ma kohe esimesel semestril mingil määral Javat õppisin, millest sai mõneks ajaks alus mu karjäärile.

8. VÕTA-süsteemi iseärasustega tutvumine

Kõigepealt tõin ainepunkte TTÜ-st üle. Tõin veel ainepunkte TTÜ-st üle. Lõpuks palusin oma senist töökogemust arvestada praktika läbimiseks lihtmenetlusega. Siis võtsin semestriks akadeemilise puhkuse ja proovisin uuesti, sest mu eelmine taotlus lükati ühe pisikese nüansi tõttu tagasi: esines võlgnevusi õppesooritustes.

Aga muidu on väga hea süsteem. 🙂

7. Praktikaaruande kaitsmine

Ütleme nii, et nii mõnigi töövestlus on sellest üritusest raskem olnud. Ja nii ongi.

6. Esimene sisseastumine IT Kolledžisse

2006 sügis. Töötan kodus, midagi põnevat ei toimu. Või no toimub, aga … võiks nagu kooli minna. Leian sobiva õppekava, võtan ette VÕTA reeglid, toon mõned ained TTÜ-st üle tuua ja olengi ennistamise korras Tehnosuhtluse õppekava tudeng. Ja siis vaatan, kuhu ma sisse astusin. Õhtuõpe!? No way!

Eksmatrikuleerun omal soovil. Seekordne koolipõlv oli lühike nagu mõne kuulsuse abielu: neljateistkümnendast üheksateistkümnenda septembrini.

5. Teine tulemine IT Kolledžisse

Telemasse tööle kandideerides esitas Toomas ultimaatumi: võtame palgale küll, aga sügisest lähed uuesti kooli! Sai’s mul selle vastu midagi olla? Mõnes kohas peab õppimisvõimalusi tööandjalt põlvili paluma, siin lausa sunnitakse. No ja ma läksin. Seekord astusin täiesti tavalises korras riigieelarvevälisele kohale sisse. Kaugõppesse, mis on, muide, parim õppevorm üldse. Vähemalt minu jaoks. Ja jälle võtsin VÕTA-ga TTÜ-st vanu ainepunkte kaasa.

4. Rühmatöö IT sotsiaalsetes, professionaalsetes ja eetilistes aspektides

Kirjutasin sellest siis, kui teema värske oli. Hiljem kandsin sama asja ette Telemas ja Inglise Kolledžis. Kui nüüd veel ASA jaoks ka õige nurga leiaks, oleks kammbäkk omal kohal. Sest inimesed ei ole muutunud. 😉

3. Tõenäosusteooria ja matemaatilise statistika viimane kontrolltöö IT Kolledžis

Ma ei tea, kas asi oli minu fanaatiliselt topeltandmetega tehtud kodutöös või milleski muus, aga õppejõud (Kristiina Hakk, sai värskelt suurepärase õppejõu preemia) veenis mind ümber, kui ma positiivse tulemuse kindlustamisega piirduda tahtsin. Istusin ja pusisin ülesannetega natuke kauem ja sain viimasest tööst maksimumpunktid. Kokku tegi see semestri lõpus 93%. Pärast seda hakkasin kontrolltöid-eksameid naaaatukene tõsisemalt võtma. 🙂

2. Diplomitöö kirjutamine

Kõik sai alguse sellest, kui Hele kahetsusega nentis, et tal mulle Telemas sellist tööd anda pole, mis mu silmad särama võiks lüüa. Siis hakkasin ma end otsima. Vahepeal tundus, et teema on olemas (meeskoori liikmete kartoteegi digitaliseerimine), juhendajagi oli põhimõtteliselt olemas, aga VÕTA komisjon lükkas mu praktikataotluse tagasi ja mott kukkus kolinal.

Ühel hetkel saabus välguna selgest taevast ASA-sisene tellimus: ID-kaardi testitiim oli ostnud arvuti, kuhu peale taheti paigaldada ca kümmet operatsioonisüsteemi. Et tehku ma ära, noh. Ja no ma siis tegin. Tegin lausa diplomitöö vormis. Arenguruumi on palju, aga praeguseks on samade põhimõtete järgi ehitatud juba kaks arvutit: üks “päris” ja teine “mini” versioon.

1. Diplomitöö kaitsmine

Kaitsmispäev oli mõnusalt pikk ootamine. Aga nii ma just tahtsingi: viimase etteastujana natuke teiste kaitsekõnesid jälgida ja selle käigus oma slaidide struktuuriga pisut mängida. Eelkaitsmisel oli mitu WTF-momenti, kui slaidivahetusel kerge déjà vu tekkis. Nendele leidsin lahenduse alles millalgi kaitsmispäeva keskel.

Lõdvestava vahepalana käisin vahepeal Trulsi (Truls Ringkjob, aasta õppejõud) kabinetis juttu ajamas ja aitasin muuhulgas pisut ühe müstilise Linuxi-probleemi olemusse puurida.

Kõige emotsionaalsem hetk saabus alles pärast kaitsmist, kui komisjon oma otsused teatavaks tegi. Kuna kaitsesin viimasena, jäeti ka mu hinne viimaseks. Ja kui see “suurepärane” sealt lõpuks tuli, ei tulnud ta üksi! Päeva parim töö! Tõsiselt kahju oli sel hetkel võidujoovastust niimoodi alla suruda, kui oleks tahtnud üle kogu Mustamäe “JESS!” karjuda. Aga noh, ametlik sündmus ja kaamerad sundisid mind siiski vaikselt naeratama. 🙂

Ja nüüd tahan veel. Kesköötunnil. Veel, veel, veel. Piilun vaikselt salaja magistriprogramme.

PS: Lõputöö ise? Siin ta on! 🙂

Viimane aasta 20ndaid, läks!

Kui ma seni olen siin rohkem kokkuvõtteid teinud, siis nüüd tuli tahtmine ennustada. Või noh, plaanidest rääkida. Mitte nagu need lubadused, mida ma enne aastavahetust ei anna, vaid ikka täitsa konkreetsed plaanid kohe. Enam-vähem kronoloogiliselt ka. Ehk siis mõned asjad, mida ma enne kolmekümneseks saamist päris kindlasti kavatsen ära teha:

  • Kõrgharidus
    Lõpuks ometi. Been a long time coming, nagu vanad eestlased ütleksid. 2001 astusin esimest korda sisse, nüüd on loodetavasti viimane õppemaks tasutud ja diplomitöö teema kinnitatud.
  • Abielu
    Pulmad tulevad. Paigas on koht, kuupäev, auto,  bänd, pulmaisa ja veel palju muid olulisi asju. Imbil on kuuldavasti kleit ka olemas, aga minu asi pole sellest midagi täpsemalt teada enne, kui päev käes on. Ja neile, kellele kutset ei jagu, on planeeritud vabas vormis aia-aftekas 11. augustil. 🙂
  • Senise elu pikim reis
    Meeskoor lendab oktoobris Lõuna-Ameerikasse, loodetavasti mina nende hulgas. Täpsemalt praegu ei räägi.

Nipet-näpet on muud ka plaanis, aga need kolm on põhilised. Kõik ülejäänu on, noh, nagu boonus või nii.

Mitte et kolmekümneselt elu läbi saaks, aga enne järgmise levelini jõudmist tuleb mõned asjad alt ära teha. 😉