Minu uus kaherattaline sõber: Kickbike City G4

Ostsin uue ratta. Tõukeratta. Sihukese, mille esiots on nagu jalgrattal ja tagaratas väiksem. Maaletooja koduleht jagab lahkesti täpsemat infot, lisaks ka kasutusjuhiseid.

Valisin välja sobiva mudeli, tellisin ära ja pühapäeval sain kätte! 🙂

Sõit Kalamajast koju (ca 8km) annab jalgades siiani tunda. Nii juhtub, kui pole ammu trenni teinud ja õiget sõidutehnikat ka kohe ära ei taha õppida. Teekonarusi pole ma veel päris hästi jälgima õppinud — raami kõige madalam osa on mõned korrad järsematel peale- ja mahasõitudel asfaldiga kohtunud. Põlve kipun ka aeg-ajalt vastu raami ära lööma. Aga küll see kõik vaikselt tuleb. 🙂

Eile ostsin natuke lisavarustust ka — esituli ja spidomeeter kuluvad marjaks ära, kinnastest rääkimata. Tule ja pardakompuutri paigaldus oli jalgratastelt tuttav, seega kulges kiiresti ja murevabalt.

Lõpetuseks veel mõned pildid ja videolõigud:

…snow, let it…

Eile oli vaja tingimata Viimsisse sõita. No lihtsalt oli. Põnevamat sõitu pole ammu olnud.

Juba aiast tänavale jõudes hakkas tunduma, et see kõige parem mõte ei ole. Samas on Focus ju ralliauto ja Ford on tank nagunii — küll välja veab (kui kinni ei jää); väikesed tänavad on alati paksu lume all ka niikuinii. Männiku teelt leidsin sarnased olud, see tegi juba pisut murelikuks — nähtavus oli ka silmnähtavalt piiratud. Helistasin oma sihtpunkti ja vihjasin, et võib pisut kauem minna. Muuhulgas nentisime ühiselt, et lumes on ääretult fun sõita. Sõna otseses mõttes. 🙂

Kesklinn oli omamoodi šokk, eriti Stockmanni ees rohelist tuld oodates. Tuul oli vähemalt ühe kolmnurkse reklaamtahvli maha murdnud (rohkem ma lihtsalt ei näinud neid), raputas seisvat autot kõvemini kui senised teeolud. Üle Tartu mnt ristmiku sõites hoidsin pöialt, et rehvidel külgsuunas ikka pidamist jätkuks. Raua tänav ei sarnanenud kuskilt otsast pildile, mis samas kohas 15 tundi varem avanenud oli.

Narva mnt — võtsin ühele linnamaasturile sappa ja kasutasin tema tagatulesid orientiirina Haabneemeni välja. Udutuled lülitasin ka sisse, et ka mind läbi tormi tagant paremini märgata võiks. Nähtavus kõikus 30 meetrist 3 meetrini — eriti hull oli Pirita tee.

Kojamehed töötasid terve tee täiskiirusel. Viimsisse jõudes hakkasid lumekamakad nende töövõimet juba pisut pärssima — tuli peatus teha ja koputada. Kinni ei jäänud.

Sihtkohta jõudsin terve autoga, nahast rääkimata. Õhtuse tagasisõidu asemel tarbisin rahustuseks rummi. Hommik oli märkimisväärselt targem, kuigi…

Kahetunnine sõit Viimsist kesklinna tõi kinnijäänud autode-busside näol üllatusi täiesti kontori kõrvalt. Uku soovitusel parkisin auto Kristiine Keskuse parklasse. Seal ta nüüd siis on, katus peakohal ja ei mingit lund. Kõik võib veel hästi minna!

…get your motor running…

Oh, kui vaid kõik hommikud oleksid sellised nagu täna. Lõpetasin hommikusöögi 8:21 ja juba 8:30 ootasin kontori juures värava avanemist. Mis ummikud? 🙂

Kuidagi… mingi kevadväsimus on vist peale tulemas. Koor ja 2 bändi tunduvad jube suure koormusena, kuigi viimasel ajal pole peale proovide isegi midagi eriti toimunud. Selles ilmselt ka probleem – kui toimuks, oleks põnevam! Uusi lugusid pole ka kirjutanud, kuigi ideid tundus vahepeal lausa hulgi tulevat. Ohjah. Vaja mingi hetk leida mahaistumiseks ja ideedest lugude valmiskirjutamiseks, võib-olla siis tundub elu jälle ilusam. 🙂

Aga üldiselt: Neljapäev leidis uue proovika (aga vaikselt otsime ikka edasi, sest ruum võiks rohkem “oma” olla) ja Üheksas elu otsib uut nime. Andke tuld, ideegeneraatorid!

…blinded by the light…

Täna mööda Pärnu maanteed Ääsmäe poole sõites märkasin peeglis ühel hetkel Audit suure hooga lähenemas. Kui ta minust mööda jõudis, vilgutasin paar korda tuledega, et ehk distsiplineerib pisut, aga…

Siis ilmus kaadrisse üks teine vilgutaja, kes palju tõhusamaks osutus — vasakpoolselt kõrvalteelt startis politseiauto, lülitas vilkurid sisse, libistas ennast üle eraldusriba ja oligi korras. Kuritöö ja karistus.

Nii tore, et mõni ikka vahele ka jääb. 🙂

…crash, boom, bang…

Kell lähenemas kolmele öösel. Kolm bändiliiget autoga teel mööda Liivalaia tänavat Merivälja kaudu Viimsi poole. Mõni tund tagasi on lõppenud üsna pikk esinemine, aga kõik on rõõmsad ja väsimus veel tunda ei anna.

Ühtäkki… “Näe! Näe! Näe!” Mürts.

 

2 tundi hiljem jätkasid kaks bändiliiget koduteed taksoga, kolmas ema autos puksiiri eskortides. Kindlustusse jõuab asi aasta viimasel päeval.

…crawlin’ from the wreckage…

Eile oli Neljapäevaga Topauto jõulupeol väga huvitav esinemine — sai tõestatud, et oskame küll laivis improviseerida, kui väga vaja. Lauri klaveri taha ja minekut, siis saab hoo sisse.

Lõppes kõik sellega, et Maarjat ja Oliveri koju viies sõideti mu armsal punasel neljarattalisel sõbral juhipoolne külg sisse. Ehk siis ust sai avada ainult seestpoolt ja toorest jõudu kasutades. Kõik on elus, kõik on terved, aga põrutus hakkab vaikselt tunda andma. Moraal: Isegi kui sa avariis süüdi pole, pead pärast pikalt ilma autota olema.

Ma pean ikka rikkaks saama, sest kuidas ma muidu järgmist autot ostes superkasko lepingu teen? Ilgelt palju sebimist ja bürokraatiat on avariiga, tahaks kuidagi lihtsamalt…

Ja mis kurat nende udutuledega on? Öelge ausalt, kas need aitavad teil paremini näha? Kui jah, mõelge uuesti ja öelge veelkord, veel ausamalt. Ma ei usu ikkagi. NB: Antud mõtteavaldusel pole eelpoolmainitud avariiga mitte mingit seost.