Kaks nädalat Kagu-Aasias. Epiloog: Hong Kong-Amsterdam-Tallinn

Seiklused seigeldud, nüüd on aeg kodu poole tüürida.

22.02.2018
Sööme jälle seda mitte-nii-põnevat hommikusööki hotellis, kuigi roosad aknad leevendavad olukorda pisutki. Eile õhtul registreerusime hommikusele shuttle-bussile ja saame tasuta raudteejaama. Oleks seda enne märganud uurida.

Siin on raudteejaamas ka baggage drop, mis Langkawilt tulles silma jäi. Kogu vahepealse aja oleme üritanud kelleltki vasutst saada, kas see ikka meie lennu puhul ka töötab, aga keegi ei tea midagi. Lennujaam suunab lennufirma poole ja vastupidi. Kohapeal selgub, et saabki — väga mugav, saame rongi minna juba ilma kohvriteta ja järgmine kord näeme neid (loodetavasti) homme Tallinnas. Logistika on siin ikka uskumatult tõhus ja mugav, isegi kui infot alati ei leia. Ja siis veel Airport Express — isegi siis, kui ta tundub väga rahulikult kruiisivat, oleme autodest kiiremad.

777 ootab

Lennuk on sedapuhku Boeing 777, oluliselt mugavam (ja uuem) kui 747. Parem on board entertainment, rohkem jalaruumi (minu ees istuv noormees sai isegi seljatoe taha lasta ilma minu jalgu amputeerimata). Lennu ajal saavad ära vaadatud sellised briljantsed linateosed nagu Geostorm ja Kingsman: the Golden Circle. Lisaks veel paar Modern Family seeriat.

Ma vaatan paadist kiikriga…

Üle Saaremaa lennates satun täpselt aknast välja vaatama ja näen Kuressaaret. Ega ma kohe päris kindel ei ole, aga Sõrve säär ei jäta küll mingit kahtlust. Tahaks metsapeatust paluda ja vaikselt kodu poole hiilida — 2 tunni pärast jõuame Amsterdami, kus tuleb öö veeta ja hommikul veel 2,5 tundi vastassuunas lennata. Aga mis seal ikka, lendame edasi.

…kui kaugel on see Saaremaa

Amsterdamis võtame lennujaamas pisut hamba alla ja sõidame tasuta bussiga hotelli.

23.02.2018

Öösel teen korraks silmad lahti, vaatan kella … MISASJA?!? ÜHEKSA?!? ME JÄÄME LENNUST MAHA!

Oota. Mis kell PÄRISELT on? Telefon ütleb, et kaks. Öösel. Muidugi: Fitbit ei ole siiani kohaliku ajaga sünkroniseerinud, vaid elab siiani Hong Kongi vööndis. Uni on selle ehmatusega igatahes nüüd paariks tunniks eemale peletatud. Oeh.

Hommikuks jääb veel kõige viimane ots Air Balticuga.

Väsinud, aga õnnelik

Kõike seda kirjutades on mul pidevalt silme ees reisi alguses üht loengusarja kuulates kirja pandud tsitaat: “Respect your audience!” Üritasin kogu aeg erinevaid lugejaid ette kujutada ja mitte lihtsalt kronoloogiat pidada, vaid keskenduda eelkõige huvitavamale osale, lisaks kasulikke nõuandeid sisse pikkides. Loodetavasti oli kasu. Aitäh lugemast! 🙂

Kaks nädalat Kagu-Aasias. Proloog: Tallinn-Amsterdam-Hong Kong

Käisime Imbiga jälle Aasias puhkamas. Miks Aasias? Sest, nagu me juba eelmine kord märkasime, on hinnad sealpool oluliselt mõistlikumad. Korraldasime asja endale pikalt ette ära, ostsime lennu- ja praamipiletid, broneerisime hotellitoad. Lõpuks, õhtul enne väljalendu, pakkisime kohvrid oma eelmise reisi pakkimisnimekirja järgi. Päris hea on Google Sheetsis jagatud nimekirja jälgida — saab mitmelt ekraanilt korraga silme ees hoida ja staatused uuenevad korraga. Kirjutasime sinna muuhulgas ka asjade orienteeruvad väärtused ja selle, kus kotis/kohvris midagi on, et vajadusel kindlustuse jaoks kiiresti väljavõtte saaks teha. Palmi soovitusel proovisime seekord ka sihukse asja ära nagu TripIt. See võtab mugavalt kõik asjad ühele ajajoonele kokku. Aga kuna Google Inbox niikuinii reisiga seotud kirjad automaagiliselt grupeerib, ta meile midagi märkimisväärset juurde ei andnud — kui ehk vaid võimaluse kogu reisiplaan paari kerge liigutusega igaks juhuks välja printida.

Inbox ei suutnud miskipärast üles korjata infot Langkawi-Koh Lipe vahelistest praamisõitudest. TripIt vajas selle koha peal samuti järeleaitamist. Vahe on eelkõige selles, et kui Inbox mingit osa reisiinfost ära ei tunne, siis nii jääbki. Jah, kirjad saab küll samasse “kompsu” (bundle) lisada, aga kokkuvõttes need ei kajastu. TripIt laseb ka käsitsi sündmusi juurde lisada.

09.02.2018: Tallinn-Amsterdam-…

Kodu. Hommik. Kell on … vähe. Uberis laiutab alles tühjus, aga Taxify pakub siiski teenust. Saame Elektritakso, mille aku meie maja ette jõudes 28% peal on. Järgneb (minu jaoks) põnev vestlus juhiga teemal “kuidas elektriauto Eesti talvele vastu peab.” Ega väga ei peagi. Meie sõidu lõpuks on akut kulunud 7%, ehk siis ligikaudu protsent kilomeetris.

Hommikusöögi võtame Subwayst, jagame omavahel footlongi pooleks — ja laseme kumbagi poolt natuke erinevalt täita. Minu pool on tomati ja jalopenoga (kas enne lendu on ikka hea mõte üle hulga aja vürtse süüa?), Imbi valib seevastu palju alalhoidlikumalt salati ja kurgi. Ostame mulle ka rahvusmustritega kaelapadja. Imbil on natuke mugavam sarnane, mille ostsime eelmisel reisil Singapurist. Selgub, et minu patja on oluliselt turvalisem kinnitada Imbi seljakoti külge ja vastupidi, niisiis vahetame edaspidi iga kord lennukis omavahel patju.

Kuna lendame Air Balticuga, kontrollitakse käsipagasi mõõtmeid väga rangelt. Härrasmees meie ees vaidleb mõnda aega, lõpuks soostub ilmselt siiski oma suurema koti lennuki pagasiruumi loovutama. Sees selgub, et meie kõrval on tühi koht — 3+3 istmetega lennukis tähendab see, et saame mõnusasti laiutada. Imbi istub akna alla, mina vahekäigu poole. Ühtlasi märkan, et meie rida kannab numbrit 14, samas kui vahetult meie ees on 12. Jajah, ikkagi oleme 13. reas ju, spinnige seda kuidas tahate.

Ega’s muud kui audioloengud klappidesse ja Hollandi poole! Enne reisi tundsin pisut hirmu oma põletiku märke näitavate põskkoobaste pärast, aga ilmselt asjatult: isegi kõrvad ei läinud õhkutõusul esialgu lukku. Alles siis, kui turvavööde kinnitamist nõudev tuli ära kustus, tuli neelama hakata. Ja no natuke annavad koopad ka ikkagi tunda. Õnneks mitte liiga pahasti.

Vahetame kohad: kolin ise akna poole, et lennuki seina seljatoena kasutada. Siis hakkab kapten rääkima: “…ja me lendame (kandev paus) Amsterdami suunas.” Teksti sees jõuab ta sihtkohta mainida 4-5 korda, kandvad pausid saadavad seda iga kord. Kuigi peab nentima, et need (pausid siis) jäävad iga korraga õige pisut lühemaks.

Amsterdam

Sõidame rongiga lennujaamast kesklinna. Polegi väga kallis: ühele inimesele edasi-tagasi nõks alla 9 euro. Jalutame ringi, avastame Amsterdami. Fitbit teavitab üllatavalt ruttu, et 10000 sammu on täis. Võtame tänavalt friikartuleid (kahepeale väike ports flaami majoneesiga) — päris hea!

Tükk aega otsime mõnusat WiFiga kohvikut, kus maha istuda ja natuke kaarti lugeda. Leiame. Peaaegu telliks Loco pannkoogi (peekoni ja banaaniga), aga võtan hoopis Amsterdami omleti (sink, juust, paprika, šampinjonid). Imbil on küll pannkoogiisu, aga ka tema ei tunne end veel nii segasena, et peekonit banaaniga segada. Sink ja juust sobib.

Kuna “Iamsterdam” silt tundub natuke liiga kaugel (pool tundi sinna, teist samapalju tagasi), teeb Imbi ettepaneku hoopis Primarki shoppama minna. Viga: kui õues hoidis karge õhk mind natukenegi ärkvel, siis nüüd, täis kõhuga, hakkab magamatus tunda andma. Õnneks ei viitsi ka Imbi poodlemises täna kestvusrekordit püüda, nii et varsti juba kulgemegi vaikselt lennujaama poole.

Turva- ja passikontrolli läbime muretult ja võtame istet Starbucksis. Imbi tellib, ta nimi omandab sedapuhku uue tõlgenduse (Impie), mida barista jooke üle andes kuidagi uskuda ei taha. “No siin peab mingi viga olema, kas see saab nimi olla?” Hääldus on üsna täpne, nii et … tubli töö! 🙂 Eemalt märkame Kimmot, aga kuna me oma isikutuvastusvõimes hetkel kuigi kindlad ei ole, ei hakka üle lennujaama karjuma. Võtan hoopis FB kaudu ühendust — oligi tema. Lähevad ka soojale maale puhkama, aga hoopis teises suunas: Jamaicale.

Boarding möödub samuti kiiresti ja sujuvalt, aga siis hakkab vaikselt venima. Tund pärast algset väljumisaega oleme tagasi väravas (kuigi lennukist välja ei aeta) ja ootame oma 747 esimese mootori jäävastase süsteemi erakorralise hoolduse lõppu.

“Ladies and gentlemen. The aircraft is being refueled. Please keep your seatbelts opened at all times, and remember that smoking is not allowed.”

Pärast remonti tuleb veel de-icing läbida. Kell 19:49 oleme valmis, võiks nagu liikuma hakata. Tegelikult stardime väravast 19:53 — oleme nendes toolides istunud juba 2,5h. Kõik on pisut kitsas ja kange.

Jääeemalduses loen läbi akna ekraanilt tekste:

STOP

DEICING
IN
PROGRESS

START HOT
20:07 LT

2 STEP 75% CLRNT
SAFEWNG MPII FLT

HOT 20:07 LT

KLM887
CONTACT
GROUND
121.905

20:19 liigume (loodetavasti) stardiraja poole. Ja olemegi teel, vähem kui 3h pärast plaanitud aega. Natuke käib pinda asjaolu, et lendame (peaaegu) üle Eesti. Miks siit otse itta ei võiks lennata? 🙂

Toit on hea, pakutav meelelahutus ka täitsa okei. Eriti Leonard Coheni viimane album, mis mind isegi natukeseks uinutada suudab. Muidu poleks märganudki, aga aknakatted on ühtäkki kinni läinud, ilma et ma neid puudutanud oleks. Ja kas need tuled jäävadki põlema?

Kell on ~23:15 Hollandi aja järgi. Tõusen pärast pardaletulekut esimest korda püsti. Otsin kotist paar asja: kaabel akupanga ja telefoni vahele, pass ja pastakas. Viimast ei leiagi, muidu võiks immigratsioonipaberid ära täita. Käin korra tualetis — hakkab küll kergem. Tuled ongi lõpuks ära kustutatud, nüüd võiks magada…

10.02.2018

Minu taga istuv laps magab vahepeal ilusti, vahepeal üritaks justkui lennukit demonteerima hakata — alustades minu tooli seljatoest. Mitte et ma ilma selle peksmisetagi lennukis magada oskaks. Uni on küll, aga nii kui ma leian piisavalt mitte-ebamugava kompromissasendi ja tukastan, vajun kohe veel sügavamasse ebamugavustsooni. Siiski tunduvad mõned taktikad korraks toimivat. Kõigepealt eelmainitud Cohen. Järgmisena töötab 2 Broke Girls lennuki meelelahutuskonsoolist — magan ca kolmveerand seeriat maha. Tundub, et mõni film oleks loogiline jätk, aga Suburbicon on lärmakam kui ma arvasin. Ja hoopis teise süžeega kui treilerist järeldada võiks. Siiski, äkki umbes tunni jagu und tuleb ikkagi kokku?

Kell on 4:50 CET (sihtkohas 11:50), oleme Hiina õhuruumis. Palju pole enam jäänud, ainult paar tundi veel. Kiirus 926km/h, välistemperatuur -59, lennukõrgus 11309m.

Vilniuse lennu jagu veel. Pakutakse hommikusööki: puuviljad, jogurt, omlett, munahüüve (scrambled eggs, noh). Helsingi lennu jagu veel. Ajaliselt. Kilomeetreid jääb natuke rohkem kui Tallinn-Riia.

Kuidas me Hong Kongi jõuame ja mis siis edasi saab, sellest juba järgmises postituses.

Päev 21: Tagasi koju!

Hommikul veel kiire postkaartide saatmine ja kingišoping, hotellist vaja check out teha kell 10:30. Kohvrid saab õnneks hotelli jätta, kuni buss meid sealt 14:30 peale korjab. Ehk siis 4 tundi tühja aega, mis kulub imekiiresti. Raha saab ka niimoodi ära kulutatud, et 50 senti jääb veel kätte. Õigemini siis 50 centavot. Ja viimase lõunasöögi teeb Priit välja. Selgub, et poodides on tõesti võimalik dollareid normaalse kursiga vahetada: meie saime 6-ga. Ja kui postkaarte kirjutades korraks oma anturaaži silmist kaotan, on jube kõhe tunne. Selle eest tänud Uruguay tänavapättidele.

La tienda de recuerdos

Väga väsinud olek, lisaks parema jala säärekondil paistetav Uruguay rannast saadud parmuhammustus. Kohvrid pakitud, paar viimast suveniiri vaja veel sisse suruda ja kõik on reisiks valmis. Peab tunnistama, et õige pisut on isegi kahju siinsest kliimast lahkuda, aga tegelikult on koduigatsus ikka suur, pole midagi öelda. Buss lennujaama läheb 14:30, pool tundi varem jätame jätkureisi meeste-naistega hüvasti. Minu suur kohver, pungil täis, kaalub ca 15 kilo. Käsipagasisse võetav on napilt alla 8, aga tulles polnud ka pisikesest ülekaalust hullu. Check-in tehtud elektrooniliselt, sain pikema lennu koha vahekäigu äärde vahetada. Üsna viimasel hetkel ka, sest hiljem olid kõik aisle seatid juba kinni. Ja kohvrid on pagassis vedamisest korralikult räsitud.

Tagasitee

Kahekorruseline buss, istun ülemise korruse teises reas, minu kõrval Marek Sõrmus. Pudelid käivad ringi, kodutee-pidu on täies hoos. Istume bussiga ummikus, loobitakse teooriaid avariidest jms. Mulle tundub, et asi võib kuidagi siestaga seotud olla. Kellaaeg umbes sihuke.

Viva la siesta!

Check-in, toll ja passikontroll läksid ludinal. Salongi kaasavõetava kohvri kaalu kontrolliti … käsitsi. Üks meesterahvas lihtsalt katsus korra, kui raske mu pisike kohver on ja oligi korras. Homme 13:00 algab FRA-TLL lennu boarding. Kohale jõuame Saksa aja järgi kell 10, seega nii umbes 3 tundi ümberistumiseks. Pole kõige hullem ooteaeg. Ja siis 16:45 Eesti aja järgi juba Tallinnas.

In Flight Entertainment sisaldab seekord MacGyverit! Vau. Tõsiselt halb näitlemine ju. Hullem kui Stargate. Aga muidu on kõik super: istun vahekäigu ääres, minust paremal on 2 vaba kohta. Nüüd hakkab kõrval mingi jama, kaks reisijat tahavad vist kohti vahetada, kuna nende toolidel ei käi seljatoed alla. Õnneks küll mitte minu kõrvale, ma loodan.

18:25 Meelelahutus lülitatakse 5-10 minutiks välja. Sh lugemislambid. Mingi jama lennuki elektrisüsteemiga? Ahaa, restart tehti! Windows CE näitab suurelt ja punaselt oma bootloaderit nüüd kõigile. Üritan pildistada ka. Samal ajal läheneb joogikäru, võtan vist koka sidruniga ja tomatimahla. Mul on ju kaks topsihoidjat kasutada. Purseri nimi on G. Install.

18:46 Esimene ohvitser ütles just, et jõuame Frankfurti “well ahead of schedule”

18:57 Tänane esimene lennufilm: Total Recall (2012). Araabiakeelsed subtiitrid häirivad pisut ja dialoogi liiga hästi ei kuule, aga pole hullu. Vaikselt hakkavad toidulõhnad sõõrmeisse tungima. Kell on Eesti aja järgi kesköö, nii et pärast seda võikski ühe pikema une teha. Ruumi ju seekord on, jalgu ei pea vahekäiku sirutama.

20:58 Magasin veerand filmi maha, aga üks röögatus vahetult enne lõppu ajas jälle üles. Viimased 3 nädalat ümberringi kuuldud hispaania keel on nüüd asendunud saksa keelega. Ilmselgelt Lufthansa. Ehk peaks korra lennukis ringi vaatama enne lõplikku uinumist?

21:43 Vaatasin ära Big Bang Theory (mingi igivana seeria) ja panin muusikavideod mind uinutama, kui meelelahutussüsteem jälle välja lülitati. Ei tea, mis värk sellega on. Eks ma’s proovin ilma hakkama saada.

23:15 Tundub, et läheb nagu eelmisel pikal lennul, st unetult. Kui midagi taustaks mängima panna, tuleb korraks uni, aga see väga kaua ei kesta. Järgmine kord peaks pikemale lennule oma klapid kaasa võtma, need siin on ebamugavad ja helikvaliteet ei kannata ka kriitikat. Muusikavalikul pole häda, aga nautida seda nende klappidega ei saa. Isegi mitte une taustaks.

1:20 Jee, ma sain natuke magada! Proovime veel. Lennata jäänud 5 tundi, kell Frankfurdis 5:20.

2:26 Vaatan hoopiski järjekordset filmi, seekord Bollywoodi produktsiooni. Teri Meri Kahaani. Lennuk on kohe Kanaari saarte kohal.

3:28 Ma ei oska ikka lennukis üle tunni korraga magada ja nüüd juba enam väga ei saaks ka. Saabumiseni jäänud alla 3 tunni, sinna sisse jääb ka hommikusöök.

4:49 Glee. Kokpitist tuli just sõnum, et äriklassis vajatakse arsti. Hommikusöök tuleb kohe.

5:13/9:13 Lendame Prantsusmaa kohal. Frankfurt pole enam mägede taga! Ja isegi kui mõni mägi sinna vahele jääb, on lennuk ikkagi kõrgemal.

5:36/9:36 Desperate Housewives. 47 minutit maandumiseni. Klapid korjati ära ja ei saanudki sarja lõpuni vaadata. 🙁

11:15 Passikontroll ja toll sooritatud, ootame lennukit. Pooleks tunniks sai tasuta wifi ka, sellest umbes pool juba läinud. Oleme Lufthansa epitsentris. Lend peaks esialgsetel andmetel alustama reisijate pealevõttu kell 13:00 ja väljuma 13:30. Ehk Eesti aja järgi 14:30. Siiani on kõik graafikus. Juhatus peab koosolekut.

13:00 Lennukisse veel ei lasta, kuna tankimine on pooleli. Mõned saavad juba väravast läbi, aga mina jään esimeseks, kes ei saa. Vahepeal jõudsin endale mobiilse pardakaardi tellida, mida Argentiina seadused miskipärast ei lubanud. Aga siin on juba Euroopa.

13:25 Jõuan lennukis oma kohale. Minu kõrval on Kesner ja Rohelsaar. Kitsas — nagu ikka — aga enam pole palju jäänud.

14:48/15:48 Nonii, tund veel? Uni tikub peale ja mootori/ventilatsiooni mürin meenutab pigem bussi kui lennukit. Loen Steven Tyleri elulugu. Vahepeal tuleb uni peale, näen unes kaardilugemist ja valiutavahetust.

14:58/15:58 Kapten teatab, et oleme Palanga kandis ja saabume Tallinna umbes 45 minuti pärast. Uni on sihuke, et niidab juba keset trükkimist ka.

Aitäh kõigile, kes viitsisid lugeda! Ma ise poleks viitsinud. Ja head peatset maailmalõppu! 😉

Päev 0: Lend TLL -> FRA -> EZE

Viimased ettevalmistused reisiks. Eilse seisuga on check-in tehtud ja pardakaardid prinditud. Imbi aitas kohvrid nii ära pakkida, et ma tõsiselt kahtlen, kuidas kõik see pärast sinna jälle ära mahub. Käin pangas, võtan välja hunniku dollareid ja natuke vähem eurosid; vahetan dollarid Tavidis natuke peenemaks; lasen Elisas mobiilse interneti ära blokeerida; vaatan üle, et kõik vajalik ikka kaasas oleks ja üritan leida küüti lennujaamani. Taksode vastu on endiselt allergia. Ja juba olemegi lennujaamas, kiletan kohvri ära ja saadan linti mööda lennuki poole.

Tallinn -> Frankfurt läheb nii kiiresti, et ei saa arugi. Sinna jõudes pean tõdema, et emalt laenatud seebikarp-fotokas teeb inimestest ainult purjus näoga pilte. Nagu näha.

Hispaania kohal, kell Eesti aja järgi 01:11, kohalik aeg 0:11, Argentina aeg 19:11. Lennata veel üle 11 tunni. Lõpetan Madagascar 3 vaatamise, tagumik ja jalad kanged. Enne seda HIMYM. Peaks vahepeal sirutama ja siis järgmise filmi valima. Valik on suur, kõiki 13 tunniga ära vaadata ei jõuaks. Magamine on küsimärgi all. Süüa tahaks.

Kohalik aeg 1:06. Men In Black 3. Söök on hea, silmad jube väsinud. Pole ka ime: Eesti aja järgi on kell 2 öösel. Vaatan filmi ära ja siis üritan magada. Peeter Perens istub minu taga, Priit Eek ees. Seljatugesid veel kallutatud pole.

Kell 4:06 CEST. Une võimalikkusest lennukis. Erinevate asendite vahel mängides natuke midagi nagu saaks. Nüüd on jalad surnud: peab sirutama. Lennata jäänud ca 7,5h, asume parajasti kuskil Aafrika läänerannikust pisut läänes: Dakar on lähim maismaal asuv punkt. Meist 10363m allpool asuvad saared. 6682km veel, kiirus 933km/h.

5:06 The Amazing Spider-Man. Korraks jalutan lennuki tagumisse otsa (50. rida on üsna lähedal) ja võtan topsi vett.

06:18/01:18 Selis: “Kui alumised hääled saavad veel hakkama, siis tenoritel on täitsa kööga.” Nõustun. Lennukis eriti magada ei saa, esimesel õhtul Buenos Aireses meie personaalkontsert. Ei oota erilist kvaliteeti. Lennuki WC on viisakas, ühest väidetavalt seep otsas.

01:25 Ahjaa, minu kõrval istuvad ilmselt 3 argentiinlast. … …x …

2:31 Järjekordne lühike unetsükkel läbi. Jalaruumi ei ole, noh.

3:01 Veel üks.

3:23 InFlight Entertainment, I am disappoint! Mis Bowie Best-Of see sihuke on, kust Life On Mars välja on jäetud? 16 träkki.
Oo! Massive Attack – Mezzanine, Beatles – Revolver, The Who – Quadrophenia!
Aga no NENDE klappidega pole siin mingit naudingut.

3:43 Miski tugev lõhn tungis ninna. Ilmselt stjuuardi odekolonn.

3:57 Mõne aja pärast lendame Rio De Janeirost mööda (kuigi ilmselt mõnesaja kilomeetri kauguselt). Maandumiseni 3 tundi. Uus hommik püüab meid varsti kinni.

4:08 See Johnny Deppi ja Michelle Pfeifferiga film läks nüüd käima. Ehk kuidas ma saaks 13+ tundi lennata ja mitte Deppi vaadata, kui ta juba valikus on? Araabiakeelsed subtiitrid? Dark Shadows.

4:54 Vahepeal pandi tuled jälle põlema. Reisiseltskond ärkab. Eek kurdab sama muret, et magada saab ainult pisikeste sutsakatena.

5:04 Kui sulle öeldakse “Gracias!” siis õige vastus on “De nada!” Eksju?

5:47 Õues paistab päike! 🙂

6:35 Huvitav tollideklaratsioon. 300$ eest võib kaupa maksuvabalt sisse tuua, pluss sama palju taxfree poodidest. Mobiil tuli ka deklareerida. Go Nokia 6150!