Neljapäev 9 ehk kuidas üks vähetuntud seltskond üle hulga aja jälle kokku sai

Järgnev postitus on üle aasta “mustandites” oodanud, et keegi ta valmis kirjutaks. Õigupoolest ligemale 2 ja pool aastat. Igatahes, siin ta lõpuks on. Vahepeal on Neljapäev veel 2 korda kokku tulnud, esinenud ja väikestviisi sünnipäeva pidanud. Aga need on juba hoopis teised jutud.

 

19. august 2013, Mustjõe proovikas, XL ruum. Mina, Janno, Mart ja Lauri Istume diivanil, sööme Neljapäeva sünnipäeva puhul roosa sefiiriga korvikesi, joome printsessiga pudelist lastešampust ja arutleme, mis 9 aastaga juhtunud on. Vanasti joodi proovis ikka õlut ja tehti suitsu. Ja söödi kartulikrõpsu. Nüüd ei ole bändis isegi ühtegi suitsetajat! See selleks. Meil on esinemine tulemas. Aga hüppame kõigepealt ajamasinasse ja sõidame paar nädalat tagasi.

970512_10151785830514730_1541707213_n

31. juuli. Kirjutan Katrinile, kes Facebookis Telliskivi Kirbufestivali lavale bände otsib. Miks? Sest fännid tahavad meid näha! Uskumatu, eks? Facebookis tehakse lausa petitsioon ja puha. Igatahes, kirjutan. Kirjutan, et tahaksime esineda, saadan viite helinäidistele ja kurdan, et meil pole hetkel isegi täielikku koosseisu. Laulja on, bassimees on, aga ülejäänutega tuleb veel jutule saada. Katrin vastab kõigest 6 minutit hiljem, et me oleme lahedad ja et 12. augustil oleks vaja kava hiljemalt lukku lüüa, et plakatid trükki saata. Edastan rõõmusõnumi Allanile ja hakkame tegutsema.

1. august. Kirjutan Katrinile, et oleme 90% tõenäosusega Kirbufestivalil esinemisvõimelised. Uurin, kas peame tehnikat ka kaasa vedama või piisab pillidest. Mina ja mu paranoia — “festival” peaks juba iseenesest eelduse looma, et tehnika on korraldajate poolt. Aga eks elus ole igasugust ette tulnud ja eeldamine on teatavasti kõikide fakappide ema. Vastuses saan teada, et kõik on hästi ja loomulikult on nende poolt kõik olemas. Lisaks ka heliproovide ajad. Ja küsimuse, kas me raha ei tahagi ja teeme kogu asja puhtast fanatismist. Vastan, nagu ikka, et võtame muidugi kogu raha vastu, mida pakutakse. Aga oleme valmis ka fanatismist tegema, et bändi järjepidevust hoida (vähemalt 1 esinemine aastas hoiab bändi elus, eksju?)

2. august. Kinnitan Katrinile, et oleme igal juhul tulemas. Küsin, kas võime seda juba fännidele välja reklaamima hakata. Ja palun meie soundcheck võimalikult hilisele ajale planeerida (et kogu bänd kindlasti kohale jõuaks).

8. august. Saadan koosseisule (Allan, Mart, Lauri, Janno) lugude nimekirja koos helinäidistega, et oleks millega proovi teha. Ühtlasi kirjutab Katrin, et peab meie esinemise kella 15-ks tõstma. Üks esineja (Jarek Kasar, no less!) ei saavat muul ajal kui 14 esineda. Tasuks pakutakse summa, mis meie esinemisega seotud kulud (prooviruumi rent + transport) enam-vähem ära katab, pluss õlut bändimeestele pärast esinemist. Ehk siis fanatism päästab maailma! 🙂 Saadan lõpuks ka vabas vormis raideri.

13. august. Küsin Katrinilt, kas nüüd lõpuks võib avalikult kuulutama hakata, et me Telliskivi Kirbufestivalil esineme. Tohib küll, kusjuures varsti saab plakat ka valmis.

19. august. Katrin saadab kogu kava ja helimehe kontaktid. Saame teada, et ilmselt tuleb soundcheck teha vahetult enne lavaaega. Lepin kokku ka selle, et meie esinemise ajal on puldis Marko.

Ja ongi ajamasina-tripp läbi. Jõudsime samasse õhtusse välja, kust postitus algas. Millalgi esimese ja viimase proovi vahel selgus ka, et keegi (vaataks peeglisse, aga hetkel pole ühtegi käepärast) on kavasse planeerinud kahehäälsust nõudvaid laule. Algas paaniline otsing teise vokalisti osas, sest keegi ei tahtnud ju multitaskida. Lõpuks oli mul/meil au endale appi saada Mirjam Dede maagilised häälepaelad.

24. august. Mis päev täna on? Ei, ei ole laupäev. Neljapäev on. Ansambel Neljapäev tähistas esmaspäeval oma üheksandat sünnipäeva ja astub teie ette pärast pikemat pausi enneolematus koosseisus. Kõik nende riided, pillid ja muusika on tänasel puhul second-hand!

Neljapäev @ Telliskivi Kirbufestival 2013

Olgu ajaloolise tõe huvides veel ära märgitud, et meiega ühel laval esinesid 2013. aasta Telliskivi Kirbufestivalil Eesti Pops, Jarek Kasar (kavas Chalice), Misteerium, Luna Vulgaris, Zebra Island, Fuxx, State of Zoe ning kooslus Mari Pokinen, Sten-Olle Moldau ja Aivar Surva.

Kontserdielamus: Jenny & Jagger @ Pööning, 20.12.2013

Jõulude paiku käisime Imbi ja Margoga Pööningul, Jennyt ja Jaggerit kuulamas. Miks Jenny ja miks Jagger? Ausõna, ei mäleta. Ta lubas küll öelda, aga ju ma tegin sel ajal midagi muud. Või siis ta unustas. Aga see polegi oluline.

Jenny, pärisnimega Lenna — ei, mitte see Lenna; ja see ka mitte — on noor laulja-pianist-laulukirjutaja. Mis on see väljend, mis  singer-songwriterile Eesti keeles kõige paremini vastab? No igatahes. Lenna kirjutab laule, laulab ja tagatipuks saadab end ise klaveril ka.

See Pööningu-kontsert, mida me vaatamas-kuulamas käisime, oli tal alles teine kord laval olla. Koos Jaggeriga esimene. Jagger, muide, ei paista väga palju tantsusamme oskavat, vaid lebab ilusti vaikselt paigal ja laseb Lenna / Jenny näppudel end hellitada.

1495365_631750800216373_184261824_o

Mõni inimene, paistab, on lavale sündinud. Teist korda klaveriga publiku ees ja muudkui aga naudib kontakti publikuga. Ja seda energiat on tunda, see töötab, see toidab iseennast ja kõiki osapooli. Mõnus positiivne energia, segatud mingisuguse armsa hullumeelsusega. Võrdlusena tuli korduvalt meelde Tori Amos — eriti see koht, kus ta omaenda laulusõnad ära unustab.

Kui miski häiris, siis ehk lähenemine süngemas teismeeas kirjutatud laulu(de)le. Häbi, mis ei luba praegu seda sõnumit enam tõsiselt võtta ja serveerib kõike läbi ironiseerivalt itsitava maski. Ehk, noh, sellisel juhul võiks rolli (ehk iseenda varasemasse versiooni) sisse elada ja sõnu ikkagi koos kogu nendega kaasneva maailmavaluga publikule edastada. Isegi, kui praegu ei usu. Väike näitemäng ei tee ju kellelegi halba. Näiteks ma ise hakkan ilmselt varsti jälle joomalaule laulma. 😉

Olgu. Aitab filosofeerimisest. Kuulake Lenna kõige-kõige esimest avalikku ülesastumist sooloartistina. Ma arvan, et kui ta samas vaimus jätkab, kuuleme me Jennyst ja Jaggerist kindlasti veel ja veel. Raudselt saame varsti Hooandjas tema debüütplaati toetama hakata.

1501325_631751103549676_1733950610_o

Mina ja 20 tuttavat Robbie Williamsi kontserdil

Jah, ei saa üle ega ümber — tegu oli minu jaoks kauaoodatud sündmusega. Kuigi Robbie mulle alguses üldse ei meeldinud (no ikkagi endine Tahke Tati poiss, mis on mingi plikade värk ju), käis mingil hetkel klõps ja ma sain aru, kui geniaalse esinejaga on tegu. No et võiks natuke inspiratsiooniks või eeskujuks pidada või nii. Millalgi sattus kätte ka intervjuu 26-aastase hr Williamsiga, kui ma ise 26 olin. No päris põnev niimoodi kellegi teise sisemaailmast pildikesi näha. Igatahes oli see nüüd käes, Robbie Williams päris elusast peast Eestimaa pinnal ja käegakatsutavas kauguses. Uuh!

Juba Lauluväljakule sõit oli minu jaoks elamus omaette — esimest korda elus tasuta ühistranspordis! Selgus, et mu IYTC täitsa toimib ja valideerimisel polnud probleeme. Sealt edasi oli bussisõit nagu bussisõit ikka. Esimene tuttav nägu peale ämma-äia ja Marje astub bussi TIKi spordihoone ees.

Lauluväljakule jõudes märkan väravate kohal piletimüüjate logosid. Napilt. Peaaegu oleks Lippupalvelu logoga järjekorda võtnud, kuigi ega nad sel hetkel pikad ei ole. Tunduvalt pikem järjekord on Pangabussi juures, kus märkan teist tuttavat. Näitab roosat käepaela ja vihjab, et neid veel jagatakse. Tohoh, kell juba varsti 5 ja polegi veel 3000 fänni täis?

Laululava tagant möödudes saan tervituseks lehvitada kolmandale ja neljandale tuttavale. Võtame paelad, jalutame läbi fännitsooni ja näen viiendat. Raadiotornipoolsest mäest üles jalutades ei paista seal väga söögilette, pigem joogipunktid. Ja mõned hotdogid. Tuletornipoolsesse tiiba jalutades kurdan juba naljatledes, et varsti pole 5 minutit ühtegi tuttavat näinud, kui kuues-seitsmes murult vastu vaatavad.

Leiame toitlustusasutuse, mis maksekaarti aktsepteerib. Väga hea, jääb sula rohkem varuks. Sööme lõhet ja üritame Imbit tabada: Malle (EMT) ebaõnnestub, minul (Elisa) tuleb kohe välja. “No ilmselgelt on väiksemat klientide arvu lihtsam teenindada,” kommenteerib keegi. Eks ta ole jah. Uurin, millal Imbi kohale jõuda võiks ja lepime igaks juhuks kokku kontrollajad igalal täis- ja pooltunnil Ernesaksa kuju juures.

Jalutame risti üle mäenõlva ja otsime kohta, kuhu oma “laager” püstitada. Ehk, noh, istumisalused. Ahto teeb ettepaneku mängida sellist mängu, et võidab see, kes järgmisena tuttavat näeb. Kusjuures eelneval nähtud tuttavad ei loe. Mis seal ikka, lehvitan tervituseks kaheksandale ja olengi võitnud. Leiame, et pärnakad ja tallinlased ei peaks ühes kategoorias võistlema.

Jätan oma koti värskelt rajatud laagrisse ja teen Lauluväljakule tiiru peale. Mõned tähelepanekud:
* Lavalt vaadates paremal nõlval on tugevamad söögikohad.
* Mida lähemal väravale, seda pikem järjekord.
* Pudeleid kaasa ei anta, kõik joogid valatakse topsidesse. Mis on omamoodi arusaadav, aga murul istudes natuke tüütu — tahaks korgi peale keerata, et kogemata ümber aetud jook raisku ei läheks.
* Tuttavate tuvastamine muutub üha raskemaks, kuna inimesed hakkavad ajus juba vaiksel massi moodustama.

Näen üheksandat, kümnendat, üheteistkümnendat, kaheteistkümnendat, kolmeteistkümnendat ja neljateistkümnendat tuttavat. Lisame siia Marje, Malle ja Ahto: seitseteist.

Olen tagasi laagris ja kuulan kommenteerin DJ Hirmo kolmanda loo peale, kuidas Imbi lemmik (üks teine Williams, hoopis teistsugune) juba teist lugu järjest kõlaritest kõlab. Ja ennäe, helistabki Imbi! 🙂

Kohtume mäenõlval, kaheksateist tuttavat koos. Imbil on kõht tühi, võtame jälle kaardimakse-lõhet ja näeme järjekordseid tuttavaid. Kakskümmend! Tean, et tegelikult on neid kindlasti palju rohkem, aga enam ei suuda massist nägusid eristada.

Olly Murs teeb soojendajana väga head tööd, Robbie on täpselt nii hea (või natuke parem), nagu me ootasime. Suudab mäenõlvatäit publikut peost sööta küll, pole midagi öelda. Vaatamata sellele, et publikust valitud tüdruk kogemata hoopis Leedust pärit on, ei jää rahva reaktsioon leigeks. Küll aga, kui Robbie neiu lõpuks oma juurte kohta valetama sunnib (“Where are you from?” -“Estonia!”), on mäenõlv umbes kümnekordse emotsiooni küüsis. Jah, tõsiselt suure kaliibri meelelahutaja. Ja siis need “naljad” oma valutava selja ja droogide kohta. Kui see DVD (või loodetavasti ehk lausa Blu-Ray) ükskord müüki jõuab, tellin kindlasti.

Üritasime Imbiga nunnud olla ja südant teha, aga üks kahest ei tulnud nii hästi välja. :)
Üritasime Imbiga nunnud olla ja südant teha, aga üks kahest ei tulnud nii hästi välja. 🙂

Ahsoo, meie roosad käepaelad lähevad raisku, sest mäenõlvalt tundub piisavalt hea ülevaade olevat ja isegi VIP-fännide tsoonile lähenemine tundub jube trügimine. Isegi kui seal sees natuke hingamisruumi võib olla. Ja noh, Imbil ju paela pole…ks, kui Malle väikest trikitamist poleks teinud. Aga sellest me rohkem ei räägi. 🙂

Päev 18: Reklaamikultuur ja eelviimane kontsert

Hommik algab vormeliga. Margo teeb ettepaneku otsida koht vaatamiseks, Vedru mainib eile hotelli telekast nähtud vormeleid ja mina hangin meile fuajees oleva teleri puldi. Fox Sports (Argentiina) kannab üle, nimekirjas on ka sama kanali HD variant, aga nii ilus see elu siiski ei ole. Peame tavalist pilti vaatama. O tempora, o mores!

Tasuline kanal küll, aga vormeliülekanne sisaldab USAlikult palju reklaame. Või peakski siis “ameerikalikult” ütlema ja põhja-lõunat üheks tervikuks pidama? Igatahes, kõige rohkem jääb silma reklaam, mille alguses näidatakse pilte “tavalistest argentiinlastest,” pärast mida kõlab lause stiilis “Te olete kõige lahedam rahvas terves maailmas!” Kõige lõpus mainitakse ära reklaami tellija: Argentiina presidendi kantselei. Ja valimisteni on veel umbes kolm aastat.

Ühtlasi eksisteerib teoreetiline võimalus, et mu järgmine toakaaslane meilt autot laenab ja paaki Argentiinasse jõudmiseks piisavalt naftat jätab. Küll see oleks mugav. Aga vist jääb see diil katki, sest meie auto pole õigel ajal saadaval. Tähelepanelik lugeja võib siiski aru võib saada, oleme me praamimõtte maha matnud ja kavatseme siiski “ümber Soome lahe” sõita.

Pärast vormelit üritan Margole monteerimisel nõu ja jõuga abiks olla. Või no olgu, ainult jõuga. Ptui, nõuga. Ilmselgelt on täna selline päev, kui midagi erilist ei juhtu ja sõnu tuleb kujutledavast pastakast vägisi välja meelitada. Vähemalt kontserdini küll.

Eilse rünnakuga seoses sai pisut “what-if” stsenaariume peas läbi mängitud. Kui kähmluseks oleks läinud, pidanuks ehk politseile selgitusi andma. Ja kurat teab, kes seal kelle poeg või onu võib olla. Pärast istud Uruguays kinni ja polegi midagi teha. Või kui kellelgi neist nuga oleks olnud. Üsna ebamugav mõelda.

Eile õhtul kandus läbi avatud akna tänavalt kõrvu mingi kisa. Ja pasunad. Nagu jalgpallifännid või nii. Uurisin siis netist skoore ja leidsin, et kaks Montevideo klubi olid omavahel mõõtu võtnud. Kusjuures vanem ja suurem (ja meile lähemal paikneva kodustaadioniga) eksemplar saanud haledalt 0:2 pähe. Nacional vs River Plate. Jalgpall on siin nii tähtis, et isegi tselluloosivabriku vastu protestivad argentiinlased olla Argentiina-Uruguay mängu ajaks silla blokeerimise katki jätnud.

Duši all käies avaldub huvitav probleem: kui eelmises kohas läks vesi ühel hetkel mõneks ajaks külmaks, siis siin on, vastupidi, kuumalained. Ja jällegi ilma harjata WC. Seda on teisedki mehed märganud.

Tänane, reisi eelviimane kontsert, ei tõota kõige kvaliteetsem tulla. Mehed on väsinud, tüdinud, mõned rihmagi juba üsna lõdvaks lasknud. Aga ikkagi on meil kontsertreis, jah? Saalis on laval Samicki klaver ja istekohtade numeratsioon läheb keskelt laiali: “… 7, 5, 3, 1, 2, 4, 6, 8 …” Peaks seda kunagi Eestis kuskil proovima, lihtsalt segaduse külvamiseks. 😉

Saal ise on nagu kott. Teiste häälerühmade kuulmine raskendatud, kohati sellest tingitud häälestumisprobleemid. Ja näiteks “Ilusas tüdrukus” võiks naaaaatukene rohkem dirigenti jälgida, poleks vaja nii jubedalt loksuda ja ette kiirustada.

Pärast kontserti on pidu enne meid esinenud kohaliku kooriga, kus saab ohtralt tasuta Coca-Colat. Nagu seda siin reisil veel vähe oleks joodud. Pidu senistest orgunnidest parim, kohalike poolt pakutud programm sisaldab biitlite laulmist (mis polegi nii lihtne, kuna akustiliste iseärasuste tõttu ei ole pianistist erilist kasu), meie paneme omalt poolt vastu natuke Hermanni ja Tormist. “Meeste laul” kõlab selles peoruumis üsna vingelt! 🙂

Aitan Margol ka ühe intervjuu läbi viia ja annan ka ise paar kommentaari selle kohta, kuidas meid röövida üritati.

Homne plaan sisaldab ookeanis suplemist, Coloniat ja sõitu Buenos Airesesse. Sealne ilmateade on paljulubav: ülehomme 31 ja üle-ülehomme 32 kraadi. Ehk siis koju tagasi tulles kaotame 5 tundi ja 30 kraadi.

Procol Harum Nokia kontserdimajas 18.11.2010

Eile õhtul käisin kontserdil. Siit mõned totaalselt asjatundmatud hommikused lühimuljed:

[19.11.10@09:20:39] <smws> kuidas brokkoli haarem oli?
[19.11.10@09:21:18] <garf> hea
[19.11.10@09:21:24] <garf> parem kui soojendusbänd 😛
[19.11.10@09:21:32] <smws> kes soojendas? 😛
[19.11.10@09:21:42] <garf> fix 😛
[19.11.10@09:21:54] <smws> miks siis fix ei meeldi?
[19.11.10@09:21:58] <garf> nägi pisut, noh, vana ja väsinud välja
[19.11.10@09:22:05] <smws> kumb?
[19.11.10@09:22:08] <garf> fix
[19.11.10@09:22:16] <smws> eks nad ole ka juba vanad
[19.11.10@09:22:17] <garf> brooker on ka vana, aga väsimust ei paistnud
[19.11.10@09:22:33] <smws> viagra keeps him up longer?
[19.11.10@09:22:42] <garf> meenutas pisut (väga suur rõhk siin) carlinit
[19.11.10@09:23:18] <smws> hehe see on lihtsalt “generic old guy look” 😛
[19.11.10@09:23:23] <garf> just 😛
[19.11.10@09:23:33] <garf> aga vahepeal rebis kildu ka
[19.11.10@09:24:57] <garf> ühel hetkel hakkas brooker heietama nokiast (nokia kontserdimaja ikkagi) ja et soome toodang jne
[19.11.10@09:25:04] <garf> küsis, mida eesti toodab
[19.11.10@09:25:30] <garf> ships, beer, vodka…
[19.11.10@09:25:47] <smws> true, estonia does ship beer and vodka =)
[19.11.10@09:25:47] <garf> no ja loomulikult tuli ära
[19.11.10@09:25:48] <garf> skype
[19.11.10@09:26:03] <smws> jajah herbie hancock kiitis ka eestit skype eest laval
[19.11.10@09:26:05] <garf> “oh, skype? we love that, good for you!”
[19.11.10@09:26:40] <garf> “probably made by some 13-year-old whose mom won’t let him stay out this late”
[19.11.10@09:27:23] <garf> publik ei jõudnud sellest killust toibuda, kui ta meeleolus kannapöörde tegi ja järgmise loo päästeteenistustele pühendas
[19.11.10@09:28:03] <smws> hehe
[19.11.10@09:29:22] <garf> the blink of an eye
[19.11.10@09:34:02] <garf> salty dog oli lõpuloona võimas
[19.11.10@09:34:35] <garf> …ja no siis muidugi 2 lisalugu, millest viimase sissejuhatus kõlas: “we won’t let you down! we never let you down!”
[19.11.10@09:34:52] <garf> followed by väike irve kõigilt lavalviibijatelt
[19.11.10@09:36:06] <garf> walpurgist kahjuks ei tehtud ainult 😛

Kui eelnevast ei selgunud, siis… väga hea kontsert oli! 🙂

Hüvasti, kiisud!

Ansambel Penthouse 9 on otsustanud pillid kokku pakkida ja oma eksistentsi lõpetada. Hüvastijätuks laseme välja veel viimase singli “Tuledes valelik linn.”

Lugu on salvestatud kevadel 2010 stuudios Kookon ja on kõigile vabalt kättesaadav aadressil http://p9.juhe.ee/mp3/penthouse_9_-_tuledes_valelik_linn.mp3

Suur tänu kõigile, kes meiega kahe tegutsemisaasta jooksul koostööd on teinud, samuti sügav kummardus kõigile kuulajatele.

Penthouse 9 astub viimast korda üles sel reedel (24.09.2010) kell 15:35 Tammsaare pargis.

http://p9.juhe.ee/
http://facebook.com/penthouse9

BändCämp 2010 on siin!

Või noh, tegelikult küll Valtus. Esmaspäevast neljapäevani. Ja siis rebitakse kõik verisulis bändid otse Rock Cafe lavale.

Mis on BändCämp? Vaata videolõiku. Ei aidanud? Noh, see on umbes nagu Garage48 bändidele. Ikka segane? Loe edasi…

BändCämp on laager, kus 10 trummarit, 10 bassisti, 10 kitarristi, 10 lauljat jne loositakse omavahel bändidesse. Pärast loosimist on neil 48 tundi, et valmistada ette 1 täiesti uus lugu ja 1-2 kellegi teise poolt juba varem (kuulsaks) lauldud pala (ehk võõrkeeli coverit). 48 tunni jooksul antakse neile mõned kindlaksmääratud prooviajad kohapealsetes vajaliku tehnikaga varustatud prooviruumides, tehakse workshoppe, pakutakse süüa-juua, ehk lühidalt tagatakse kõik eluks ja bänditegemiseks vajalik. Lõpuks on juba igaühe enda asi, kuidas ta oma uute bändikaaslastega toime tuleb ja koostööd teeb.

Ja siis on lõppkontsert…

BändCämp [koduleht] [facebook] [lõppkontsert] [2009]

PS: Miks ma seda kõike kuulutan? Sest ma käisin eelmise aasta laagris [link]. 🙂

Aprill!

Tuleb vast kuu! Esinemiste osas vähemalt.

Lisaks veel proovid. Millal see kuu selliseks planeeruda jõudis?

Love it! 😀

Pent & Garf feat. Janno @ Tudengi EuroFusioon 2010

Viimasel hetkel küll, aga olge siiski teavitatud. Täna õhtul (alates 20:00) Fusioonis — Tudengi EuroFusioon 2010!

Kaheksandana astub võistlustulle akustiline ansambel Pent & Garf feat. Janno looga Fun Loving Creature. Oleme teinud tervelt ühe proovi, sellegi valest helistikust. AGA! See ei tähenda, et me lugu ei tunneks. Tunneme küll! Ühe teise kollektiivi liikmetena oleme seda nõrkemiseni harjutanud.

Leidke oma tihedas graafikus see aeg ja tulge kaasa elama! 🙂

Lisainfo [siit]. Asukoht on seal mainimata. Kliki [siia]!

Ja kes kohe kuidagi ise kohale ei jõua… kuuldavasti toimub ka veebipõhine otseülekanne: [link]

Lõpetuseks demo, mis meid finaali viis:

“Valged linnad” juba sel nädalal!

TTÜ Akadeemiline Meeskoor kutsub sel reedel ja laupäeval Kaarli kirikusse: